Et noored Ja nüüd teie, Eesti lugu. Lihula keskajal, piiskop Alberti soov teha Lihulast piiskopkonna au ja hiilguse tunnismärk ei läinud tõeks. Kaksikvõim ja vallutajate omavaheline vaenutsemine takistasid seda. Lihula kivi linnustki ehitasid piiskopi ja ordumeister kahasse. Mida veel ehitati, missugune nägi keskaega Me Lihula välja, räägib doktor Mati Mandel ajaloo muuseumist saate toimetaja Piret Kriivan. Me räägime nüüd piiskopilinnusest Lihulas ja räägime kõigepealt pealinnusest, sest et see ehitati 1238 kuni 42, võimalik isegi, et oli juba 43 valmis. See pealinnus on siis Lihula mäe kõige kõrgemas tipus põhjatipus ja, ja ta ehitati selliselt, et ilmselt järgib ta vana muinaslinnuse kuju põhiplaani sellise ovaalse kujuga piiratud siis paekivist müüriga mille siseküljel asusid hooned. Seda me saame teada ühest Rootsiaegselt plaanilt. See on siis Waxelbergi plaan 1697.-st aastast, kus on veel linnuse ehitised ja muud Lihulas tol ajal olnud ehitised peale märgitud. Ja on siis näha, et sissekäik linnusesse läks ida poolt. Praegu on seal ka lõuna poolt üks sissekäik, aga see on murtud linnusesse siis, kui ehitati 19. sajandil praegune mõisahoone ja linnuse pealinnuse keskele rajati kelder. Kas linnusel oli ka torn? Tegelikult see tuleb ju välja 1238. aasta lepingust, kus on öeldud, et värav, b kuuluma piiskopile. Linnus ehitati orduga kahe koos. Nii et ilmselt torn ehitati, aga kus kohas seal torn asus? Kui me vaatame vanu teisi vanu plaane, siis torkab seal silma, et lõunaküljel Meil on seal lõunaküljel on üks eriline ehitus, suurem ehitus, nelinurkne ruudukujulise põhiplaaniga. Et on võimalik, et, et seal oligi siis linnuse torn. Sealt siis hoiti tule all linnusele maa poolt lähenejaid. Aga võimalik, et oli ka veel teine torn, võib-olla tagasihoidlikum ja see pidi kindlasti asuma sel juhul sissekäigu kõrval salongi üks nelinurkse Taaniga ehitis, millest ei ole märgitrootse algsele plaanile, mis seal asus, ta võimalik oli ka teine torn. Mis oli linnuse keske, saime, ei tea, ilmselt pidid olema kusagil kaev. Selle asukoht, ta ei oska öelda, sest et seal on pragu kelder. Kus siis oti mõisa ajal juurviljalinnust lõuna poolt on kaitsnud seda pealinnust kui vallikraav, mis ulatus välja siis mõlemalt poolt järsaku servani. Ja Me oleme natukesega uurinud omal ajal Vallikraavi saime teada, et praegusest on vallikraav olnud kuus meetrit sügavam kusjuures neli meetrit murtud lausa pae sisse neli meetri sügavuselt murtud pae sisse jäi linnuse müüride poolne külg on olnud selline järsk. Nii et püstloodis läheb sealt nagu sein alla ja teine külg on trepikujuline ja selle Vallikraavi laius on olnud 22 meetrit. Nii et see on võimas kaitse olnud sellele pea linnusele, maa poolt, sealt, kus oli ta kõige rünnata. Samas vett seal vallikraavis olnud seal kui vallikraav ja ka teised vallikraavid, mis hiljem rajati, olid vaid kuivad vallikraavid. Nüüd üks huvitav ehitis, tuli välja uurimistöödel 90.-te aastate alguses. Sealt me hakkasime just uurima peasissekäigu ümbrust, pea linnusesse ja sealt teest tulid välja veel madalad müürid. Esialgu ei saanudki aru, millega on tegemist, aga hiljem selgus, et pealinnuse värava ees on olnud veel lisakaitseehitis. Mis on siis seda väravakäiku muutunud pikemaks, ilmselt oli seal mitu väravat isegi ees. Ka sellel eelkaitse ehitus oli veel vära üle vallikraavi, ilmselt läks mingi tõstesild, et, et see sissekäik linnusse tehti hästi raskeks, et seda ei olnud võimalik nii lihtsalt rünnata. Samas on huvitav ka see, et, et see madal müür kulgeb ka edasi lääne suunas ümbritsevas nagu kõrget pealinnusemüüri kõikjalt. Miks ehitati, see ei ole päris selge. Aga võib arvata, et pealinnus hakkas kohe ilmutama ka lagunemise märke. Nimelt praegu teame, et Lihula linnuse paekivi tegelikult ei ole ehituskivi, et ta on suure savi sisaldusega ja sealt vallikraavist just niisugust kivi sai. Ja ta hakkas kohe laguneva õhu kätte sattudes ja seda ilmselt ehitajad ei teadnud, et on seal natuke paremat kivi, aga on geoloogid arvanud, et see parem kivi ehk oli selle mäe kõige kõrgemas tipus ja see kasutati ehituseks täielikult ära. Et võimalik, et oli nii. Aga kuna linnust on niivõrd vähe uuritud kaevatud, siis suures osas alles oletused. Igatahes me teame, et suur osa linnuse ehitas, kasutatud kivi oli ehituseks kõlbmatu. Mis on muidugi päris huvitav selle poolest, et Lihulast endast viis kilomeetrit mere poole ja seitse kilomeetrit Tallinna poole on kaks mäge, Tuudi mäge mägi ja Tallinna pool Kirbla mägi kus on väga hea paekivi, kus oleks võinud ehitada. Aga ilmselt võib arvata, et ehitajad ei teadnud, et nad satuvad sihukse kehva kivi peal, et Lihula kivi ei kõlba selleks. Nii et võimalik, et see lisamüür sees on ka mingil määral toestanud seda, seda pealinnuse, välismüüri ennast. Ja võimalik, et see, et see paekivi kehvus on kaheksa, kas põhjuseks, miks hakati linnust lõuna poolt peagi uuesti kindlustama linnustega? Muidugi oli ta pealinnas ka väga väike selleks, et mahuta seal suuremat rahvahulka, kes kahtlemata Lihulas juba varsti elas. Aga üks põhjus võib olla ka kivi kehvus. Nüüd pealinnas ette on siis ehitatud kaks linnust. Me oleme seal natukese saanud ka uurimistöid teha ja selgub, et see esimene e-linnus mis on samuti siis lõuna poolt kaitstud vallikraaviga kuiva vallikraaviga, mille taga kulges ka paekivist müür ja mis piiras siis tervet linnust, kas eelinust ka põhja poolt ja, ja lääne poolt. Et need on ehitatud ilmselt tehtud umbes 14. sajandi alguses. Või isegi veel hiljem. Sellel müüril, mis on Vallikraavi taga, on kaks bastioni, mis on ilmselt hilisemad ja võib-olla tehtud ka hiljem. Kuna neid müür ei saanud põhjalikult uurida, siis ehituskäik jääb veel esialgu täpsustamata. Teine vallikraav, kolmas valliga võiti lõuna poolt, mis millest on, osaliselt on praegu näha vana maantee ääres olev lõik. On arvatavasti siis kaevatud päris Liivi sõja eel ja sinna ja sinna Vallikraavi taha laoti paekivist müür. Nii et pealinnus ja kaks eelinust, mis lõplikult said valmis Liivi sõja eel mis praegu alles on võrdlemisi vähe, tegelikult praegu on siis nähtav ainult siis pealinnuse müür. Ja see müürimüürid on osaliselt ka sellise varingu all see osa, mis on välja kaevatud ja konserveeritud, nähtav samuti on nähtav seks kõrgem lõik pealinnusest, kus arvatavasti oli torn siis on nähtav pealinnu sees, vallikraav on peaaegu täielikult täidetud, seda ei ole näha, oluliselt ant olla aimatav. Ja siis eellinnuse. Esimese eelmise vallikraavist on nähtav põhjapoolne osa, kuhu on ehitatud laululava 90, laste teisel poolel ja välimisest. Valli kraavist on lõuna pärast Valli kraavist on nähtav siis maantee äärne vana maantee äärne lõik. Need müürid, mis seal valligradi taga olid, on meil ainult väikeses lõigus lahti kaevatud ja on markeeritud, et siin oli rohkem näha, ei ole. Aga kui nüüd sõita Lihulas mööda seda vana peateed mõisahoone poole, siis need jäävad sinna mõisahoone taha. Niimodi leiame. Mõisahoone taha jääb nüüd pealinnus aga mõisahoone ise asub teisel linnusel. Nii et kui me nüüd ettevaatlikult vaatame neid või tähendab tähelepanelikult, vaatame neid neid vallikraave, siis me, siis me näeme, kust vallikraavid on kulgenud. Üks kulgeb siis vana maantee ääres puude all ja teine on seal, kus on laululava ja mõisapoolsed mõisa peavarepoolsed osad on täidetud. Need täideti Rootsi ajal ilmselt juba ja hiljem ka. Ja linnus oli ümbritsetud maismaad ääres igatpidi või kui kaugele sügaval keskajal meri oli. No meri oli ikka kaugel, meri on praeguse Lihula linnusealune osa on, ütleme üks 20 meetrit merepinnast ja ja maa tõuseb Läänemaal selles piirkonnas umbes kaks pool meetrit. 1000 aastaga võib arvestada, et millal siin kiviajal siis vesi oli, aga Lihula linnusel on ka veega vallikraav, see piirab siis linnust põhja poolt ja osaliselt lääne poolt. Aga ta piirab ainult pealinnust esimest teelinnust. Kaugemale ta ei ulata, sellest võib arvata, et see kraav on kaevatud, siis mitte väga hilja vait. Vait, kas koos pealinnusega või mis veelgi tõenäolisem koos esimese linnusega, nii et kuskil 14 sajandi alguses. Ja alevik oli siis alguses seal pealinnuse all, mitte seal, kus praegu. Alevik asus, Me oleme alevikus anud uurida piirkonnas, mis jääb juba teise eelinuse ette, teise eelisusest vahetult lõuna poole, nii et sellest kuni siis praeguseni kultuurimaja, nii et ütleme mõisa peahoonest kuni kultuuri mõne selles lõigus oleme saanud uurida, et me tegelikult täpselt ei tea, et kas see algne linnakene ja ka sellele eelnev küla ulatus päris pea linnuseni välja või oli siin mingisugune ka vahed järsku pealinnusest kuskil 100 meetrit lõuna poolt alles algas, peale see, see linnakene aga kindlasti ja siis seal praegusest mõisa peahoonest lõuna pool kohe. Aga millegipärast on ta siis ära läinud või viidud või sunnitud minema kusagil Liivi sõja eel. No võimalik, et see oligi niimoodi, et lihtsalt ordu ordu komtuur andis korralduse, et kuna linnusel tuleb, on ette nähtud kaevata kolmas vallikraav ja kindlustada, et siis selle kindlustuse juurest peavad kõik majad olema likvideeritud ja kolima ümber siis Tallinna maantee äärde lõuna poole edasi. Et võimalik, et see oli nii, aga ega me täpselt tea, mingeid dokumente selle kohta ei ole. Missugune see alevik oli, aga missugune alevik, alevik siis, nii palju, kui me teame Need, olid seal tihedalt majad millel on olnud osal ka väga tugevad vundamendid, mis lubab arvata, et nad olid paekiviehitised. Et ei olnud mõtet kõigele ehitisele tugevat vundamenti rajada. Aga suurem osa tõenäoliselt, et olid sellised Saksamaale tüüpilised vahvert kehitas, et puus hõrestikuga, kus siis vahed selle sõrestiku vahed olid täidetud. Kas ütleme rooga ja koos saviga oleme, oleme leidnud päris paksud savikihid nende ehitiste juurest, nii et see nagu näitab, et võimalik, et just Savi oli väga palju kasutanud ehituseks omal ajal aga osalik, kindlasti ka kiviehitised. Ja siis nende majade juures oleme avastanud mitu keldrit ruudukujulise põhiplaaniga mis on osaliselt isegi paepinda süvendatud, osaliselt on põrandas, kasutades looduslikku paepinda. Need on väga sarnased, et ehitistega, mis on olnud Saksamaal ja meil on kasutatud siis kauba keldritena kaubaruumidena. Nii et tõenäoliselt siis nendesse paigutatigi Lääne-Euroopas poest toodud kaubad kõigepealt ei tea midagi eriti selle linnakese tänavatest, kuidas need kulgesid, mismoodi ei tea ka suurusest, aleviku suurusest aga aga vähemalt poolteist hektarit. Nii suur ta kindlasti pisikene Tallinn. Lääne-Euroopa kaubast oli juttu, et see pidi tulema ikka merd mööda ja sadama kaudu. See ongi üks probleem, et kus asusid Lihula keskaegne sadam. Et seda on oletatud, et see asus Tuudi jõe suudmes, see on siis umbes viis kilomeetrit linnusest neli, viis kilomeetrit. Aga see Tuudija suudmealal BSD hästi sadamaks on madal. Et hoopis paremini sobiksid sellele selle sadamakohaks üks paike kirikuküla all mis jääb natuke isegi lähemale linnusele ja teine Paikusse Salum võis olla on siis praeguse kloostri mõisa sealt lahe poole Matsa lahe poole minna. Aga neid jälgi sellist sadamast ei ole sealt leitud, võimalik, et need on ka hävinud aegade jooksul, kuna siin on palju tehtud maaparandusselles piirkonnas. Aga võimalik, et, et õnnestub veel midagi leida. Nii et sadam kindlasti selles mõttes lahe piirkonnas oli. Ja sealt kaubatoodi on leitud ka ühe arvatavalt hansakogetükid, mis olid randa uhutud, alles mõni aasta tagasi tulid need välja. Ja need ilmselt tulevikus saavad olema Lihula muuseumi ühed eksponaadid, nii et üks koge on seal kusagil ka põhjas. Et allveearheoloogid pole küll seda seda üles leidnud, seal on ka üsna ebasoodne vee nähtavus ja ei ole olnud võimalik seda veel otsida põhjalikult. See suur mõisahoone, mis praegu Lihula mõisahoone Janase mõisahoone ei ole väga vana arheoloogi mõistes, ta on ütleme, valmis saanud umbes 1000 840. aastal aga sellele on eelnenud veel üks mõisahoonet, millest üks on ehitatud 1670 ja asus siis praegusest mõisahoonest loode pool ütleme üks 50 meetrit, seal on praegu selle hoone kelder, on säilinud veel see oli puithoone. Ja sellele on eelnenud siis veel üks mõisahoone, mis asus samuti esimesel e linnusel pealinnusest kohe ida pool ja kus oli ainult üks eluruum ja köök, see on siis ehitatud, kui juba rajatud seitsmeteistkümnest sajandi esimesel poolel varem ei olnud. On teada, et mõisad olid ka ka keskajal olemas, Lihulas kordumaise piiskopimõis rajati kohe, aga keskajal ei olnud Lihulas mõisa omanikele elumaju vaja, sest nad elasid lossis linnuses. Nii ordumeister kui ka piiskop, kui ta seal oli. Sest tavaliselt on küll keskaegsete mõisatele olnud ka ka eluhoone, milleks on kas siis tornelamu mõnel pool või teiselt poolt elamu, mis on piiratud olnud mitmesuguste kaitsetaradega. Ja kus on siis olnud ka kaitsemeeskond tollel vasallile või mõisnikule. Aga Lihulas seda vaja ei olnud, küll aga oli vaja, aitasid kuhu koguti siis maksuvili ja ilmselt ka veskit. Ja see veski on Lihulas ka olnud. Võiksime küsida, muide, vesiveski võiksime küsida, kus see vesi saadi? See vesiveski nüüd võib-olla isegi on olnud Lihulas mitu, aga üks, mis üks, mille asukoht on teada asub siis võrdlemisi niiskes paigas kirikust edela pool, umbes Tallinna maanteekruntide kaks ja neli. Läänes siis selle, nende kruntide piiril ja see on niiski ala, on ka teada, et, et sealt kirikukandist väljuvad allikad ja see veski olnud kogu aeg kasutada vaid ainult hooajaliselt kevadeti ja sügiseti koli rohkem vett, siis koguti sinna, seal oli kivid kividest pais on teada ja siin ette koguti siis vastav vesi ja sellega oli võimalik siis jahvatada vilja. Ja on on ka seilanud isegi veskikivi tollest ajast, mis on küll ilmselt mitte nii keskaegne, vaid vaid hilisem. Aga, aga võimalik, et see veski oli selle koha peal olemas juba juba keskajal. Et veskit kindlasti oli, oli sellel mõisal vaja. Ja ja siis võid aidata, koguti, ahned andami vili. Ja ilmselt oli niisugune ait olemas ka pastoradil kirikumõisal, mis asus kiriku vastas üle Tallinna maantee, et kirikus, siis jäi ta ida poole. Et seal on On huvitav ehitisse või huvitav rajatis. Niuke tyyp, neljanurkse kujuga tiik, mille keskel on ruudukujuline saar. Ja seda tiik ei ole kaua aega millegagi osatud seostada arvatud isegi, et, et see oli kloostri kalatiik. Aga kindlasti see ei olnud nii. Sest kloosiloyd tiigid hoopis mujal kalatiigid. Küll aga on juhtinud sellele nende selle tiigile tähelepanu Saksa arheoloogid, kes siin käisid mõni aasta tagasi ja nad on arvanud, et see on keskaegne selline koht, kus siis saare pääl asus kahjuks. Et see oli veega kaitstud nii varaste eest kui ka näriliste eest. Et sellepärast oli ta saare peal, aga seda saart ei ole ka uuritud, nii et võimalik, et seal selle aida mingi alusmüür või või mingid jäljed on veel alles. Kui 13. sajandil üritati Lihulast teha piirkonna keskust poliitilist keskust, siis pidid olema ju niisugused poliitilise võimu tunnused seal või vähemalt pidi püütama neid rajada. Nagu juttu oli eelmises saates katedraalist ja kirikutest on kirikud, on käinud siin-seal läbi, et kui palju neid siis ehitati või prooviti ehitada ja mis me neist teame, alles pole suurt midagi. Jah, see on päris huvitav probleem, nimelt on üks, 16. sajandil on üks, eks Lihula elanik rääkinud, et või seitsmeteistkümnenda sajandi noks Lihula elanik rääkinud, et et piiskopi ajal olevat Lihula sulud viis kirikut. Kui me nüüd hakkame natuke natuke kõrge ajama, et kust need kirikud siis paikasid või mis kirikud need olid? Ja võtame appi sedasama Waxelbergi plaani. 17 sajandi lõpust. Sisine viit kirikut siiski ei näe. Küll aga näeme siin kahte kirikut, kolme kabelit. Aga, ja kust need siis paiknesid? Kõigepealt kirik mäel, seda on nimetatud tõesti kirikuks, aga noh, sisuliselt on ta olnud kabel, see asus siis pealinnuses. Kohe peasissekäigust lõuna pool oli ruudukujulise põhiplaaniga natukesega saanud uurida et 8,4 meetrit korda 80,4 meetrit oli selle suurus. See on olnud võlvitud laega, seal olnud kaks akent, välismüüri läbivad akent. Tal olnud puitpõrand, massiivne passiivsetele taladele toetuv puitpõrand. Ja olnud krohvitud seinad. Mad, aknaorvad krohvitud, kindlasti ka seinad. Rohkem sellest kabelist midagi ei tea. Me ei tea, kas kabel oli kasutuses olnud matmist paigana tavaliselt nende kirikute kabelite põrandale ju maeti seal puit, puitpõrand, saaled, Lõlva, valetada, et seal matused ka on, on olnud. See oli siis esimene kirik, noh, sisuliselt kabel. Nüüd on veel kaks kabelit näidatud Vaksel Pegi plaanil. Üks neist asub Lihula lõunapiiril või edelapiiril. See on Johannese kabel ja selle kohta on öeldud, et et talumehed sinna kabeli juurde veel seitsmeteistkümnendal sajandil matsid, kuigi nad ei tohtinud seda enam teha. See asub siis jah, umbes. Varasema raamatukaupluse kandis Tallinna maantee ääres juba teisel pool oja tänavat ja haiglat. Ja sealt on tulnud välja mitmelt poolt väga palju luid. Niiet matmispaik seal on ja on ka tulnud ühe omaaegselt baasi maja ehitusel välja vana varasema hoone tugev põrand paeplaatidest, mida on siis seos isegi arvatavalt siin olnud Antsiskaarlaste kloostriga mille kohta kuu eriti teateid muid ei ole. Kirjalikke teateid, mis oleks usaldusväärsed. Aga ilmselt see Johannese kabel seal siis oli ja sinna juurde on maetud, aga millal sina juba, et igas juba isegi muinas-ja keskaja piiril võis ainult keskajal, seda me praegu ei tea. Sellest kabelist ei ole ka rohkem rohkem andmeid, teine kabel, kolmas kabel asus siis Lihula linnusest ida pool siis paekõrgendiku sama paekõrgendiku idaosas, millel asub ka linnus ja veel asub hilisem Veski. Ja see on siis Antoniuse kabel ja selle kohta on üks huvitav teade. Et Antoniuse päeval on, on Lihula rahvas ohverdanud katedraali varemetes. See oleks väga huvitav teada selles mõttes, et kui jutt tuleb katedraalist siis me ju teame, et Lihulas nagu oleksid seal on ehitatud, et see ehitati lõpuks hoopis Vana-Pärnusse. Aga aga, aga sellega on niisugune huvitav lugu, et et tegelikult 1200 ja 42. aastal juu piiskop juba määras sissetulekud, katedraal, ehituseks, katedraal Pärnusse, Vana-Pärnus ehitati alles 1200, hakati ehitama 1251. aastal, mis vahepeal toimus 10 aastat. Kuhu need rahad siis vahepeal läksid, et järsku ikkagi hakati, katedraal oli juba Lihulasse ehitama? Neljakümnendatel aastatel millalgi. Ja see ehitus jäi järsku pooleli, et kuna kuna piiskop ei tundnud ennast enam turvalisena Lihulas Me ei tea seda, see paik kahjuks, kus see, kus see kabel on arvatavasti asunud, on jäänud hilisemate lautade alla ilmselt sellega lõhutud, hävitatud, nii et ei ole enam eriti kindel, et sealt mingeid jälgi õnnestuks kunagi leida. Nüüd jääb siis veel kaks kirikut, mis Lihulas on ka olnud, üks kirik asus kloostris sisterlaste nunnaklooster, siis rajati siia umbes 1270 75 selles ajavahemikus. Ja tasus siis linnusest lõuna pool linnuse ja kiriku vahel praegu siis Tallinna maantee ja peni. Tee nurgas linnuse kõrtsi õue sihelda. Linnuse kõrts oli seal ka olemas, Rootsi Alver. Need kloostri müürid on sealmaal säilinud umbes pooleteise meetri kõrguselt. On teada Kawaxelbergi plaanis, et seal olid siis oli siis lõunatiival asus kloostri kirik ongi nimetatud kloostrikirikut, sellest rohkem midagi ei tea. On olnud mitmesugused eluruumid ja käigud, võlvitud käigud. Nii et tsistertslaste nunnaklooster ja selle kirik seal asus. Ja viimane kirik on siis nüüd Eliisabeti kirik. Praegu on seal ka Lihulas Eliisabeti kirik. Praegu asub kirik Tallinna maantee ääres põhja-lõunasuunaliselt, mis on täiesti ebaharilik. Tegelikult on kirikut läänesuunalised katoliku kirikud ja luteri kirikud. Ja tegelikult vana kirik. Keskajal rajatud kirik asuski praegusest kirikust edela pool veidikese ja oli ida-läänesuunaline. Sellel kirikul oli ka torn ja me ei tea, millal see torn on rajatud. Üldiselt rajati kirikute tornid. Venemaal 19. sajandil, aga Lihula Eliisabeti kirikutorn on olnud olemas juba vähemalt Rootsi all. Sest et siis on sinna pandud. Rootsi ajal on pannud sinna kellad. Võimalik, et oli ka varem olemas. See kirik on suhteliselt väike olnud, temal olnud kaks akent lõunatiivas üks üks ida, üks idatiivas. Ja ega tema vanast kestvast ehitusest muud ei ole teada, kui ta oli kivimüüridega. Ja selle kohta on meil niisugune huvitav arvamus, et, et kuna 1298, kui oli see sõda, kus siis Lihula Eliisabeti kirik maha põletati, et järsku see esimene kirik oli puidust? Siiski on kaheldav, sest puitehitist ei olnud küll mõtet varem rajada, sest Lihulas ju murti, paasi põletati ja, ja kas siis puitkirikud oli kergem ehitada kui kivikirikut, et ikkagi tõenäoliselt ehitati algselt sinna kivikirik, see väike kirik? Ja ja millal ehitate torn, seda muidugi täpselt ei tea, aga selle kirikuga on nüüd veel üks huvitav asi. Nimelt see kirik on rajatud väga ebaharilikku kohta. Kui me vaatame teisi kihelkonna kirikuid Läänemaal siis kõik rajatud mägedele või tähendab kõrgendikel paistaks kaugele, et nad paistaksid kaugele. Näiteks hanila kirik, kõrgendikul, Karuse kirik lausa mäe otsas, Ridala kirik, kõrges mäetipus, kullamaa kirik, liivamäel, kõik mägedel, aga Eliisabeti kirik on millegipärast Lihulasse rajatud orgu ja mitte ainult olgu, vaid lausa sellisesse kohta, kus oli vesine, kus olid allikad? Teda ei oleks olnud mingit vajadust sinna rajada. Kiriku jaoks oli küllalt kohta alevikus nõlval oleks võinud ju ka ta rajada kumb peaaegu samasse kõrgusesse, kui kui on ehitatud linnus linnusest, siis ida poole, kus siis tõepoolest see Antoniuse kabeli asukoht asus ja kus võib-olla ehitati hiljem ka katedraali, hakati ehitama katedraali, aga millegipärast on ehitatud ta sinna orgu. Et miks see nii oli. Ega, ega seda ei tea. Aga võiks oletada asja, et kirik ehitati, pidi ehitatama. Ikkagi kohe, kui hakati ehitama, linnustega hakati rajama, aleviku on teadotavat. 200241. aastal oli Lihulas juba preester. Kus see preester siis jutustas, kas vabas vabas õhus või mingis telgis või kuskil varju all? Ei olnud võimalik, et Lihulas ei olnud mitukümmend aastat kirikut. See kirik pidi Raatama kõige esmalt ja pidi rajatav just kivikirik, sest see oli ka esimene kaitseehitis, kuhu oli võimalik pakku minna. Kui vaja, oli. Nii et tõenäoliselt on ta rajatud kohe siis 1240 taasta paiku. Ja on rajatud sellesse niisugusse niiskesse madalasse kohta ta järsku selleks, et tähista mingit sündmust, pissi varem toimus, järsk on siia maetud need kristlastest rootslased need 300 või 400 või 500 meest, kes, kes natuke varem, paarkümmend aastat varem siin surma said järsku tähistate nende hauda nende hauda pole kusagilt leitud, nimelt. Ja lugu ongi selles, et ega Lihula linnusemäel ei olnud võimalik tollal hauda kaevata, sest seal oli siis hoopis vähem mullakihti kui praegu võib-olla pool meetrit. Kuidas saab pae sisse hauda kaevama? Ta ei olnudki võimalik. Vaata kaugemale kuskile põllumaale. Kas, sest ka seal on, on baas juba kuskil poole meetri sügavusel mida oli võimalik matta ainult siuksesse kohta, kus oli pehme pinnas, kus oli moreen just selles kohas piiskop p või tähendab selles selles paigas systeetlase kloostri ümbruses. Ja, ja selles kohas, kuhu see kirik on ehitatud, on niisugune moreen, pinnas üsna paks olemas. Et see on üks mõistatus ja võib-olla kunagi lahendatakse. Eliisabeti kiriku koht on täpselt teada. Eliisabeti kiriku kohta on jah, päris täpselt teada see kõrgendik kirikuvare me võtame siis kiriku. Vundamentide koht on looduses nähtav. See on praeguse kiriku sissekäigust. Lõunaotsas ulatub ta risti nagu selle kirikuga lääne poolest. Kaviis potentsiaalset kirikut ühe asulakoht on ikka väga palju või. Kindlasti see võib-olla isegi ei oleks palju, kui oleks tegemist juba linnaga või linnalise asulaga. Tegelikult on veel üks huvitav asi selle kirikuga seotud Eliisabeti kiriku Eliisabeti kirik on suhteliselt väike olnud. Võib ette kujutada, et ta jäi üsna pea väikseks sellele olevikule, kus juba elas ikkagi mitusada inimest et nad ei mahtunud sinna kirikusse ja keskajal ikkagi kirikupühadel käisid kõik kirikus. Et, et võib ette kujutada, et nad ei mahtunud siin üldse hästi ära ja see näitab ka seda, et kirik rajati ilmselt juba kohe alguses, kui rahvast oli veel vähem. Et noh, tegelikult nad ei olnud kõik kirikud, nadolid ikkagi kabelide, mida kasutati siis võib-olla hoopis talurahva poolt, et kus ilmselt ka võib-olla varem oli midagi juba olnud paganliku ajal, et miks need kabelit, et üldse sellesse kohtadesse rajati, tihtipeale on nad just siis tehtud sinna, kuhu näiteks hakati maa talurahva poolt nagu siinse Johannese kabelgi. Võimalik, et seal imemuinasaegne matmispaik, et Lihulast on, on leitud üks väga huvitav pea näiteks mis kuulub muinas, poja võib-olla aitaks sellest kalmistust leitud siis, kui sinna majad ehitati. Et me täpselt ei tea, aga, aga võib-olla, et ta oli juba muinasaegne kalmistu, kuhu siis ehitati hiljem kabel, õnnistati need kiriklikud matused või siis edasi Matanud Rootsi ajal siis juba juba taheti, et kõik toimub kirikuaeda. Matmise. Mida veel keskaegsest Lihulast rääkida oleks? No kõigepealt võiks rääkida veel mõni sõna sellest tsistertslaste nunnakloostrist sest see siia tõesti rajati Taali võiks öelda, et vanemate daamide varjupaik Nunnakloostrid rajati linnadesse, et näiteks see, et nunnaklooster Lihulasse rajati, oli ka üks tõend, et, et Lihulas pidi saama linn. Ja teine tõend oli see, et ega piiskop Pi asukoht pidi kaasuma linnas ikkagi, et kas see oli teine tõend, et Lihula pidi saama linnaks aga üldiselt systertlased. Olid nende, nende nende nad olid kohustatud tegelema füüsilise tööga ja siis teed, sa tegelesid kahe väga kasuliku asjaga käsitööga ja aiandusega. Nii et sistestasse kaudu on üldiselt Eestis ilmselt tulnud väga palju seos aiandusega. Et nendel oli niisugune päris positiivne roll edasiseks Eesti arenguks olemas. On veel andmeid, et riiu Lihulasse rajati seitsmeteistkümnes Kuueteistkümnenda sajandi alguse poole Francis kaanlaste klooster aga selle kohta kindlad andmed puuduvad, et kas ta ikka rajad tiba üle ainult see plaan, Francis kohalased olid siis need kerjusmungad ja siis vanemate härrasmeeste varjupaik. Nojah, umbes nii. Ja on küll üks oletus, et järsku see hakatigi raja või järsku oli see koht seal, kus siis on teadlasi Johannese kabel. Ja veel võiks rääkida. Ühest kirikukoolist, mis on ilmselt keskajal olnud juba seal alevikus, tähendab siis linnusest vahetult lõuna pool ja see on kahe Waxelbergi plaadil on nimetatud, et seal asus kirikukool, tähendab, oli juba haridusasutus olemas keskajal Lihulas, mis on ka väga tähtis asi. Ja veel võiksime rääkida hukkamispaigast, mis oli Lihulas seasused, kui Lihula teises otsas juba Virtsu pool otsas Lihula alevikust üldse majadest eemal. Ja see ilmselt kui palju seal midagi kedagi hukati, seda me praegu ei tea küll, aga ordu kontuuril oli kohtumõistmise õigus ja keskajal ju võidi hukata inimesi süütegude eest, mida, mida tänapäeval kindlasti ei vaadata karmilt isegi varguse eest näiteks. Ja need karistused väga-väga olid väga mitmesugused võidi pea maha raiuda, see oli kõige kergem karistus, võidi ka rängad piinata neljaks rebida inimest võidi ta rattale, Ta ta, kusjuures ennem purustasid käe-jalaluud, et oleksid läbimata. Ta on võimalik panna siis jäta sinna ratta otsa surema, et üsna tunduda üsna jõhkrate naasiad. Ja muidugi siis hirmutada elavaid, siis asetati nad sinna rataste peale ja võllastesse jäätivad siis päris pikaks ajaks. Puma. Ja niisugune koht on olnud siis ka ka Lihulas seda kohta ei ole uuritud, aga selle koha asukoht on siis umbes paigas, mis jääb praeguse Tallinna maantee Virtsu poole otsa selle maantee ja, ja Pärnusse viiva maantee ristumiskohas siis kirde suunas, seal on praegu mets, kasvab peal, vabal ajal olevat 18-l sajandil olnud seal üks võllas alus. Seda jällegi on teada teistes kohtades, kus on neid uuritud, mismoodi need välja nägid. See oli siis selline kolmnurkse kujuga alus, kus igas igas kolmes küljes olid võllased. Niisugust kohta on näiteks uuritud Tallinnas liivalaia tänavas, kus praegu on Hansapanga keskus. Ja sealt tuli siis ka välja niisugune hukkamispaik ja väga palju hukata tutte jäänuseid, sealhulgas pealuid. Ja siis seal kaevamise ajal. Muidugi tegid arheoloogid ettepanekus hansapangas teha vastav väljapanek, aga pankurid sellest loobusid. Aga Lihulas ei ole seda kahju kahjuks hoolitud, aga see kohanimi on kivi, võllaste mets. Kivi, võllaste mets tähendab seal kivi, võlla ilmselt olid ja, ja veel on üks niisugune rahvaluules üks niisugune teade, et on olnud. Vaata vanuste küla on selt lähedal valuste küla ja see tähendavat nagu valus tee, et sinna võllasesse oli, oli sukatel valus tee. Et võimalik, et tulevikus seda kohta ka uuritakse. Kui ütleme arvestada ka seda, et igal iga paari aasta kohta udukat üks inimene siis ikkagi, ütleme 100 aasta jooksul juba koguneb neid päris palju. Nii et tõenäoliselt on see üsna sünge koht. Aga neid kohti on ka teisi mitte Lihulas, vaid isegi Haapsalus, uurimata Ta ja, ja mitmel pool. Ei, ta oli ikka kõikide linnalist asulate juures. Mis siin, kivi võllas. Noh, see ongi see kivist alus oli seal võllasel, mis võis olla niisugune kolmnurkse kujuga igas siis mis on haar või nurgad iga iga iga külje peal oli siis tal üks võllas, kolm võllast oli seal kivi kivi alusel. Et ja Lihula kohta üks teade ka, et võlgasid isegi mitu, et kahel pool teed olid vallased ja et siis möödaminejad pidid siis nägema seda ja pidid siis tegema järeldused. Varem oli juttu ka paari sõnaga leidudest, mis on leitud aga peale keraamika ja ehete ja relvi leiti ka kindlasti linnuse juures. Linnuse juurest leitud relvi, mis on isegi muinasaja lõpust 13-st sajandist, mis võiksid olla seostatud selle rootslastele kallaletungimise, ka seal on vastavat viskeodaotsad näiteks leitud, mis on väga omased just ka saarlastele, eestlastele, siis on leitud ammunoole otsimisest osa, osa võiks kah olla 13 sajandi algusest pärit, et, et neid on nagu päris põhjalikult meil uuritud ja, ja dateeritud just tänu nihukest ei leidnud, nagu Lihula ja Soontaga, nagu saan isegi ajaliselt paika pandavad. Suuremaid relvi küll siiamaani leitud ei ole, aga, aga väga huvitavad esemed, mis on leitud Lihulast ja mida on ka uuritud, on luuesemed. Nüüd on üks arheoloog Heidi Luik on uurinud ja samuti siis savinõud, mis on toodud Saksamaalt mida on ERKI Russow uurinud ja kirjutanud, selle kohta lausa uurimused. Aga luuesemetest vast huvitav on see, et, et on leitud näiteks luust uisud. Uiske on leitud ka Lihulast, et need olid siis kas hobuse või või veisetoruluudest tehtud. Kinnitades jalanõude alla, on ta väga võimalik väga hea Sist ratsutada. Ja peale selle on leitud ka muusikariistu, näiteks toruluust, vileville, Lihulast mitu tükki. Ja on leitud sellised omapärased luust torukesed, mis ühe arvamuse kohta on, on, pärinevad siis tõesti flöödisaarlasest muusikariistast. Nii et keskaega inimene oskas ka muusikast lugu pidada. Aa, väga huvitav, muidugi on üks savinõu, mis on leitud Lihulast juba 87. aastal, see on kõrgekann, mis on siis ka kaunistatud külgedelt selliste inimfiguuridega nagu tantsivad naised on seal peal pikkades riides. Et see on ka 13 sajandi lõpust pärit nõu, mis on siis saksamaalt siia toodud. Siis on näiteks täringud, mida on luutäringud, mida ikka täringumäng on olnud tuntud siis mitmesugused esemed, mida, mida on võimalik võib-olla isegi malemänguga seosta luust, luust esemed. Rauast on mitmesugused lukud, võtmed, küünlajalad ja väga kaunid sepised, mida on kaunistatud ilmselt hoonete mitmesugused detailide ilustamiseks. No see on kõik kohapeal ja toodang tõenäoliselt kohalike seppade tehtud, need asjad, suurem osa, ainult siis välismaalt on toodud siia kindlasti neid savinõusid ja klaasnõusid väga uhkeid klaas, peekreid, mis on valmistatud Saksamaal või Šveitsis. Ja isegi üks kild, mis ilmselt pärineb värvitud portselanist nõust, mis on pärit kuskilt Hiinast, nii et isegi väga kaugelt toodi siia Lihulasse kaupa. Et kindlasti toodi tekstiile, kindlasti toodi vein. Et neid muidugi pole säilinud, aga see leiumaterjal, mis on siis Lihulast saadud väga väikestelt kajamistelt on ka juba päris huvitav ja mitmekesine, kindlasti täieneb, kuna aga tänavu aasta näiteks rajatakse Lihulasse vee kanalisatsioonitrasse ja sellega seoses kaevatakse ka Lihula mäe peale tõenäoliselt mõned trassid ja kaevatakse ka kahele poole Lihula peatänavat, nii et saaks informatsiooni selle kohta, kuidas Lihula on siis laienenud ja millal ta siis sealt Lihula mäenõlva lõunanõlvalt liikus edasi kuni oja tänavani, isegi sealt edasi lõuna suunas. Et igasugused kaebused annavad siin kahtlemata head informatsiooni. Kui olulised need oleks kogu Eesti ajaloo jaoks, et kas need kaevamised annaksid ka meile vastuse küsimusele, et miks Lihulast linnapealinna ei saanud? No see on ilmselt see küsimus ilmselt peaaegu selge, et see oli ikkagi see Lihula jaotumine kahe konkureeriva jõu vahel. Aga mis puutub Lihula uurimisse, siis kindlasti on sellel väga suur potentsiaal just selles osas, mis puudutab Lihula linnusest lõuna poole jäävat piirkonda, kus asus 13 sajandi teise poole 14. ja 15. sajandi Lihula linnakene. Et Lihula pluss on see, et kogu see linnakese hoonete alusmüürid on kuskil meetri-pooleteise kõrguselt, on säilinud, seal on sees säilinud ahjud, kaminad, põhjad, ahjud, mis ehitati siis taluahjude eeskujul, kuna kamin üksinda vaja ikkagi soojenda, ilmselt said siia tulnud sakslasest kohe aru, et tuleb üle võtta siis Põhjamaade ahjutüüp kus on säilinud ka kogu esemestik, mis majades oli, nii et kui see kõik lahti kaevata, vähemalt osagi sellest lahti kaevata, siis meil avaneks umbes sama pilt, mis praegu Rooma kesklinnas, kus on kaevatud umbes mitme jalgpalliplatsi suurune ala lahti ja see ei sega kedagi, turistid kõnnivad ringi muidugi Rooma aeg on teine aeg, aga 13 sajandi lõpp, pia, 14. sajand, 15. sajand ei ole ju ajaloos mitte. Vähem huvitavad perioodid. Aga niisugust kohta vähemalt Eestis, kus oleks võimalik suures ulatuses niisugune ala lahti kaevata ja eksponeerida turistidele teist ei ole, kuna teistes kohtades on kõikjal hiljem ehitatud väga suurelt osalt majad ja hooned peale mitu korda ümber ehitatud. Vanad kihid on säilinud ainult võib-olla mõnes väikeses mõnekümnekonna ruutmeetri suurusel alal aga Lihulas on see säilinud ikkagi Pole ise hektaril. See on Lihula kõige suurem varandus tuleviku jaoks seal Lihula kõige suurem varandus ja võimalik, et see varandus kunagi ka nii Lihula kui Eestimaa jaoks kunagi avatakse tulevikus, et see on nagu tuleviku music. Eesti lugu niimoodi lootusrikkalt tulevikku vaatavalt lõpetab doktor Mati Mandel tänase saate tagasihoidlikust Läänemaa linnakesest Lihulast ja tema hiilgeajast sellest, mis minevikku jäi.