Tere, ja nüüd ma tõin ühe sellise pausi, sest ma hästi ei oska midagi edasi öelda. Et ma olen alustanud saadet ikka, tere, Jan Kaus või tere Lembit Eelmäe. Aga nüüd ma ei oska midagi öelda, sellepärast et ma võin eksida või, või see nimi ei ole õige. Paar nädalat tagasi esitleti sinu esimest raamatut Kätlingi kuulipilduja. Ja selle kaane peal on autori nimeks Andreas w w. Ja selle esitluse käigus sa ütlesid ka, et, et see pole ka enam õige nimi ja mis nime sa oled ka olnud ja mida, mis üldse edasi saab. Ja samas on seal olnud erinevaid nimesid, mille all sa oled teinud, pilt. Kellisi kujundusi kirjutanud arvustusi ja muid tekste, et ütle, kes sa oled. Nime probleem on muidugi jah nagu olnud isegi selline isegi sõbrad tunnistavad, et nad tegelikult ei kutsunud mind kunagi nimepidi, et nad ei ei tea nagu, mida öelda. Et pigem nad ütlevad, kuule sina või midagi muud sellist. Natuke on probleem sellega mul endal ka, et ma ühest küljest ma küll tajun, et noh, oma kodanikunime kaudu, Andrus Laansalu, ma olen oma esiisade ja, ja oma suguvõsaga või seotud, mis on täiesti selge, et ma nagu tunnetan seda seost, aga Mul on väga raske ennast siduda oma kodanikunimega isiklikult personaalselt täpselt samamoodi see teine nimi, see Andreas vee, eks ole, mis on tuletatud tegelikult nii, et ükskord sedasama probleemi siin oma esimese taighi treeneriga. Mart Maameelega Mart küsis, et kas äkki noh, et kui ütled, et noh, et Andrus ei, ei ole nagu see, millega sa identifitseerinud, et kas siis Andreas võiks sobida paremini, siis ma mõtlesin, et võib-olla natukene paremini sobib jahed. Proovime ta tõepoolest on olnud nagu igasuguste kunstiprojektide juures on olnud see Andreas vee ja ja siin ütleme näiteks maatriksi toimetamise juures või või ütleme raskejõustiku artiklite kirjutamise juures on olnud jällegi nagu kodanikunimi Andrus Laansalu. Aga juba selle raamatu juures ma tundsin, et ma mõtlen, et ma panen üldse kaane peale midagi muud. Kasutan näiteks oma meiliaadressist fonograaf, kas või näiteks mõtlesin, mõtlesin, ma arvan, et et see alus on ikkagi lõppkokkuvõttes seal, et kui ma kogu aeg räägin, et ma kuulun boreaalsesse kultuuri ja mitte valgesse kultuuri, siis kusse boreaalsed skulptuuris oli see asi, et inimesel oli kogu aeg üks nimi kogu elu, no ei olnud sellist asja. Inimene tegi mingi muutus, tegi midagi muud, siis talle anti uus nimi indiaanlaste lugudest, me teame neid asju ja tõenäoliselt ongi see probleem, et lihtsalt kultuurikontekst, kuhu ma intuitiivselt ennast liigitan, eeldab teistsugust suhet nimesse, mida ma ei saa siin selles skulptuuris rakendada. Noh, see on üsna nagu eripärane juhtum, sest et noh, kõik ju siis mingi loomeinimene või pankur ikkagi kõiki ehitavad enda nime üles, et ma kogu aeg täiustan enda nime all. Et see, et, et sa muutud ja, ja see nimi ei ole midagi, et see on hästi kummaline, sellepärast et et siis sa justkui viitad millegile muule, et võib-olla just sellele, mida sa teed, on mul õigus. Tõenäoliselt on sul õigus, sest et mul on tõepoolest nii palju, kui ma ennast mäletan, mul on olnud eluaeg vajadus iga kahe kolme aasta tagant nagu kõik aluseid maha lammutada ja hakata mingit muud asja tegema kas mingid teises valdkonnas või või mingisuguse teise meetodiga või? Ta kuidagi noh nii nagu ma ei saa kuidagi identifitseerida ennast läbi mingisuguse kindla tegevusvaldkonna, täpselt samamoodi ei saa ennast identifitseerida läbi mingisuguse kindla fikseeritud nime. Vot sa juba mainisid ka seda, et sa oled kirjutanud raskejõustiku arvustusi ja ja teid maatriksi ajakirja ja oled fotonäitusi teinud ja projekte, enne kui sa siia tulid, sa jäid natuke hiljaks, aga sa jääd alati natuke hiljaks, aga alati tulevad kohale, see on nagu märkimisväärne. Ja siis ma mõtlesin, et selle paari aasta jooksul, mil ma olen seda saadet Inemise sisu teinud rangelt võttes need inimesed, need loojad jagunevad kahte liiki. Ühed on siis sellised, kes teevad täpselt ainult ühte asja nagu näiteks Ene Mihkelson või või, või siis noh, Kersti Heinloo või ja siis on teised inimesed, kes on kuidagi nagu renessansiajast pärit. Nagu Jan Kaus, kes maalib, kirjutab, vahel diskor olnud ja, ja nii edasi ja nii edasi, kriitik, ja ja need näiteks Sven Guntu ja noh, neid on hästi palju, et põhimõtteliselt sina kuulud ka sellesse teise liiki. Et kas neid asju, mida sa teinud oled või tänapäevani teed jaotad ka mingitesse pohhidesse. Näiteks üxepov võiks ju olla see, kus sa olid Postimehes kultuuritoimetaja. No formaalselt võttes ei ole ju keeruline neid perioode niimoodi liigitada, eks ole, siin on Postimehe, siin on Ugala teater siin teatrilabor, siin on midagi, no vot, eks ole, Lendav Hollandlane vabalennus ja noh, nii edasi ja nii edasi, siin on Tartu kõrgem Kunstikool, eks ole, noh, kõik need teataval määral kattuvad. Aga ma arvan, et ma tean alati väga täpselt, mille ma valin. Aga see noh, kuidas see, mille ma valin, tuleb minu juurde, see võib olla täiesti juhuslik. See lihtsalt ühel hetkel satub ja ma mõtlen selle üle, kas see valdkond võiks mulle huvi pakkuda, tundub, et jah, ja siis ma lülitan järsult ümber, eks ole, kui ma Postimehe kultuuritoimetamisel vaata siin siis ma läksin suure vaimustusega New York Citysse basskitarri mängima, sest Kivaliselt just lahkunud ja basskitarristi koht oli vaba. Ja siis inimesed röökisid ei või olla ei läinud, eks ole, muidugi läksin, sest et noh, oli vaja oli vaja järsku ümberlülitust ja see muusika, mida New York City tegi, oli mulle orgaaniliselt rütmi struktuuriliselt ülimalt lähedane. Ja see on põhjus ja nüüd see ongi see, mis, mis ma siin üldse räägin. Et mille alusel ma valin, tegelikult ma ei tee eriti vahet sellel, et noh žanri piirid on minu jaoks arusaamatud. Ma võin neid küll väga täpselt piiritleda, aga sisemiselt ei huvita mind, mul on täiesti ükskõik, kas ma teen teatrit, kirjutan, püüan, eks ole, muusikalist kujundust teha näiteks, või loen loengut, või tõepoolest, eks ole, noh, olen trennis, tõstan mingisugust rauda. Kõik need asjad on rütmide küsimused, need on mingisugused pataljonid, mingid struktuurid, mustrid ja iga valdkonna põhjas on mingisugune väga kindel rütmistruktuur, mis joonistub kuidagi välja selle tegevuse käigus ja noh, kõik, mida ma teen. Ühesõnaga see ei ole tegelikult mitte midagi muud, kui ma lihtsalt igas asjas sees olles püüan kuulata selle asja loomuliku rütmi, selle rütmi üles leida ja sellega kuidagi kohalduda või sealt midagi nähtavale tuua. Et noh, ses mõttes kogu tegevus Tegelikult totaalselt intuitiivne tähendab ükskõik kui kui mõistuspäraselt struktureeritud või noh, analüütilises plaanis sõnastatud ta sest pinnalt ka ei ole, siis see otsustas valik ja see õige rütmi leidmine, see on sügavalt intuitiivne asi, see on nagu, nagu looma kontakt keskkonnaga. Üsna palju on ta jutus räägid sisse lülitusest ja kõige olulisem küsimus, mida ma tahtsingi küsida, et sellest räägiksid ja mis selles sinu raamatus kätt ringi kuulipilduja on ka jutuks, on see boreaalses, et mis asi seal tundub, et noh, üks asi on kindel, et see ei ole ütleme mingi sellise eurooplase valge inimese maailm. See ei ole ka päris loom ja see ei ole ka päris masina, mille saate nimi, Inemise sisu, et mis sa siis oled, mis asi see mureaalsusel. Sellega on jah see, et esimesel hetkel noh, ühendatakse sinna külge nagu kõige lihtsamalt kättesaadav struktuur, eks ole, see on siis noh, põhjarahvad rahvad noh, minu jaoks on nad jah, praktiliselt me võime öelda, et jah, põhjarahvad tõepoolest annavad seda mõtteviisi samamoodi kannavad seda mõtteviisi minu meelest indiaanlased. Ma ei tea indiaanlasi väga lähedalt, ma ei ole nendega peaaegu üldse kokku puutunud, ma olen lugenud nende jutte, see tähendab, et noh, mingid seal on see hüpotees. See on tunnetuslik hüpotees, mida ma ei saa päriselt kontrollida, aga noh, jällegi arvan, et mingi rütmistruktuur, kuna keel kannab juba edasi, eks ole, oma mingites algühikutes isegi läbi tõlgete kannab oma mikrofoni. Tuuris mõtteviisi siis midagi on võimalik tuletada ka ainult jutte lugedes ja küsimus ei ole nüüd selles täpses tuletuses, ma ütleks, et boreaalia ei ole mitte midagi praeguseks hetkeks, mis kuulub kuhugi geograafilisse regiooni see on mingi mõtteviis, mis asub lihtsalt üksikute lokaalsete tähendus tsentritena üksikutes peades, kes seda kogemata kombel kannavad. Ma ei tea, kas see tuletub mingisugusest geneetilisest mälust, kasse tuletab mingisugusest muust keerulisemas pataljonist, milleni ma ei suuda välja ulatuda. Aga Mul on, noh, ma olen piisavalt harjunud usaldama seda, mida ma tajun mingisuguses rütmis, struktuuri sees. Ma ei hakka endale esitama ebaratsionaalseid küsimusi sellest kas nii saab olla või nii ei saa olla. Ühesõnaga, kas, kas see on võimalik, kui tundub, et mingi struktuur ennast ilmutab, siis tähendab see on võimalik selles inimlikus normaalsuses, ma saan sellega midagi peale hakata. Kuste Po reaalsuse hüpotees tuleb, minu jaoks tuleb ta sealt väga pikki aastaid, nii kaua kui ma ennast mäletan ja väidetavalt olin rääkima hakanud väga-väga vara ja rääkinud väga palju, see asi ei ole paranenud. Ja Ma olen kogu aeg tajunud, et ma olen nagu tõlge. Et ma väljendan ennast küll selles eesti keeles ja selles eesti kultuurimudelis, aga ma ei saa päris hästi aru, kus mingid asjad siis võetakse või õigemini ma tajun neid kohti, kus minu enda väljendusmootorid ja minu enda keel lähevad risti selle keskkonna väljendus moodustega, kus ma hakkan muutuma, aru saama, kas ma võin seda küllalt kergelt kontrollida ja püsida arusaadavuse piires. Aga ühel hetkel sai mul nagu mõõt täis, et piisavalt kaua mõtled selle üle järele, mis siis toimub, miks ma olen tõlge ja tõepoolest lihtsalt need kultuurimudeleid, mida valge kultuur mulle pakub, ei sobi mul, ma ei saa neist aru. Ja noh, ma võin jällegi tuua siia sellise täiesti noh, intuitiivset valdkonda kuuluva näite, et kui ma esimest korda ma ei ole seal kuigi palju olnud, jällegi see on episoodiline moment, aga kui ma esimest korda olin Siberis aastal 91 siis oli niiviisi, et kui ma hunte nägin ja noh, lihtsalt rääkisin nendega natuke suhtlesin, siis ma sain aru, et selles keskkonnas olen ma märksa vähem tõlge. Kuigi ma ei oska nende keelt ja me räägime ülevene keele ja nemad ei oska vene keelt eriti hästi, mina oskan võib-olla natuke paremini, aga ka mitte liiga hästi. Et see rütmis oli nendes inimestes sees, rütm oli mulle arusaadav esimesest hetkest peale noh, põhimõtteliselt ma võin ju rääkida selle, mis missugusel kummalisel kombel toimus esimene kohtumine antidega, see võib-olla seletab midagi. Me olime neid nagu tükk aega taga otsinud, et Ruzgins Kiia külas on, see oli üks ekspeditsioon, mille Anzori Barkalajal Artlejate korraldasid, Indrek Raudsepp. Ja mina sattusin sinna ka. Ja siis me ühesõnaga leidsin, otsisime andi laulikud, et neil lindistada. Ja noh, me läksime nagu mitmesse gruppi laiali ja ühel hetkel jõudsime siis Rubchinski külasse. Handy laulikuid ei olnud, aga mingi sidestus oli nagu enne toimunud. Et noh, nad pidid millalgi saabuma, aga ei tea ka, eks ole, kassaabukkides teeme neid sinna ootama, mingil hetkel noh, öeldi, et jah, et nad nüüd nad on seal kohal. Läheme sinna ruumi, keegi, mitte midagi ei ütle, kolm meest istuvad nurgas, keegi midagi ei ütle. Ahah, mina ka ei öelnud midagi. Ei tekkinud nagu mingit tunnetki, et peaks midagi ütlema, läksin, istusin teise nurka maha, mul oli kaasas mingisugune oma treitud väärmiselt halvasti tehtud kuuekeelne puust kannel. Ma ei tea, miks ta mul sellel hetkel, kes oli, ma lihtsalt istusin teise nurka maha ja hakkasin omaette vaikselt ümisema seda asja blondimat. Selles puudus nagu igasugune muusika tegemise komponent, seal puudub igasugune demonstratiivselt, see oli, lihtsalt oleks nii. Ja siis oli see, et selle peale nagu mulle pärast kõrvalt kommenteeriti, nemad olid jäänud nagu kuulama ka, nagu otse ei vaadanud ja ka kuidagi niimoodi pool küljes lihtsalt kuulasid ja siis otsisid vaikselt mingid oma pillid välja, hakkasid kaasa mängima mingeid oma asju. Ja noh, lõpptulemusena oli see, et siis sealt hargnes nagu see suhtlemine lahti pärast sihukest noh, tüki aega mängimist. Ja hiljem selgus, et jah, nad olidki tulnud sinna ainult selleks, et meiega kokku saada. Ja ühesõnaga, noh, mõnes mõttes ka nemad vaatasid, kes me sellised oleme. Ja seesama käitumismuster, mille kohta ma võin praegu väita küll, noh, võib-olla see tundus regulatiivsena, aga ma väidan, et ma teadsin, kuidas on etikett selles keskkonnas, et ja see etikett töötas. Aga valge kultuuri etiketi, ma võin teada, aga ma ei oska seda rakendada, sest ma ei saa sellest aru, see on düsfunktsionaalne või ebaratsionaalne minu arusaamade järgi, noh, see on üks väike detailne näide lihtsalt aga nüüd et mis puutub kogu sellesse ülejäänud nendesse asjadesse, mis sa enne vastasid, et siis võib-olla sellelt samalt pinnalt, et minu meelest nagu see valge inimese kultuurikiht on midagi sellist, mis segab mul intensiivset kontakti maailmaga. Ühesõnaga, see on, ta on nii paljus konstrueeritud selle koha peal on hästi hea tsiteerida Davio baasee tema raamatust üksinduse labürint, kus ta teeb vahet sisse Mehhiklasel ja põhja ameeriklasel ja ta ütleb, et põhja-ameeriklane elab iseenda väljamõeldud maailmas, kus kõik on abstraktsioonid, pangalaenud, mingisugused abstraktsed kokkulepped, ühiskondlik kord, mis kõik termineerivad tema elu. Ja samas ta ütleb, et mehhiklane elab keskkonnas, mis on talle ette antud, kuhu ta on sisse visata kus tema ümber on jätkuvalt need kivist kujud, kivist silmad vaatavad teda, õgivad suud kõik see ühesõnaga see Algne pimedus, eks ole, mida inimene ei suuda lahti seletada, kõik see niisugune noh, jõudude pingeväli on tema ümber ja see ei ole mingi mingi romantiline kontseptsioon ega mitte midagi, selles asjas puudub romantika, sest et romantika kui termin kuulub valgesse kultuuri, see kultuur tajub asja teistmoodi ja ma tajun samasugust konflikti. Et see abstraktsioonide kultuur, mis meditsiin ümbritseb, kuna ma ei saa sellest aru, siis see takistab mul sellist tüüpi intensiivsust saavutamast noh, nagu ma vajalikuks pean oma sisetunde järgi, juhul kui ma seda tõesti tahan, mis tähendab seda, et, et ma olen vägagi valmis seda üle parda viskama ja minu arusaamist mööda kontakt maailmaga toimub tõesti noh see on nagu mõnes mõttes masinlik või see on nagu noh, see on nagu looma kontaktloom, kes on ühendatud teadvuse külge või teadvus, teadvuse loom nagu üheaegselt, aga inimene on sealt vahelt pigem ära puhastatud. Praegu võiks öelda nagu mulje, et sa oled nagu samblaga kaetud ja seal on pikk habe ees, aga tegelikult on seal tõesti kaasaegsed riided seljas. Habet seal ka ei ole. Et, et sa ei ole mingisugune metsamees, vaid seal toimetabki, maatriksi ajakirja arvutis oled kodus ja nii edasi, et see tehnoloogia ja see pole reaalsus ja, ja see mingisugune loomalik mõõde. Et need ei välista 11. Ei noh, minu arusaamist mööda on ülilähedalt seotud omavahel, sest et noh, ka tehnoloogia käitub noh, kuidagi niimoodi, et, et seda on parem tabada intuitsiooniga. Tähendab noh, selle koha peal vist võib natukene meelde tuletada, Tõnis kahu tõi kunagi selle näite muusikas. Et noh, et kui vaadata, ütleme mingisugust popkultuuri, sellist noh, radikaalsemat serva oma sõnast, tähendab ta tema jutu ümber ma ei pruugi olla nüüd päris korrektne tsiteerimises, aga ma püüan, et kui vaadata sellist loomingulist radikaalset serva, siis väga palju torkab silma, et seal on väga palju on teinud just nimelt mustad või traditsionaal kultuurist pretsionaal kultuuridega nagu rohkem kokkupuutes olevad inimesed, sest et kui valge inimene püüab masinat mõista palehigis, mis on talle sageli võimatu, ühesõnaga ta, ta tahab masinat kasutada nagu mingid noh, alamad siis traditsionaal kultuurilisema baasiga inimesed lihtsalt võtavad need masinad ja hakkavad nendega mängima. Ühesõnaga, ja need masinad hakkavad selle tõttu käituma teistmoodi, produtseerivad teistsugust muusikat ja see, see läheb hingama. Sest et noh minu jaoks on masinad nagu koduloomad, ega nagu selles mõttes vahet ei ole, et loomulikult nad on erinevad ja kohas, kus koduloom saab haiget mingi muu loom, eks ole, seal noh, masin ei saa ja noh, need noh, elementaarsed vahed loomulikult, aga mingi tunnetuslikku vahet ma väga suurt ei tee, kui kui mingi masin on katki, siis minna, et noh, tabab tegelikult samasugune ebamugavustunne nagu haiget looma nähes, ainus asi on see, et noh, ma tean, et masin ei tunne valu, et see teeb nagu asja lihtsam. Aga muidu on minu meelest ütleme selline boreaalne kontseptsioon toetub võrgustikulisusele horisontaalide, kus on lihtsalt mingi tähenduste võrgustik ja pingetsentrid, kus mingil hetkel lihtsalt mingi tähendus plahvatab esile ja samas kaob ta ära, eks ole, mingid asjad tekivad, mingid asjad surevad välja, seal ei ole nagu nuttu ja hala sellel teemal, et et mingisugune traditsioon peab kestma või, või noh, me peame seda säilitama, mida säilitama, mitte midagi. Kui see miski on lõpetatud, siis ta on lõpetatud, siis ta lihtsalt kaob ära Läheb pimedusse, kõik tuleb mingi teine asi asemele. Sedasorti mõtlemine on nagu boreaaliale omane ja samamoodi noh, kui vaadata, eks ole, kuidas mingid infovõrgust isikud käituvad või kuhu suunda areneb ütleme, kas või kui me võtame küberpunkkirjanduse, missugust lähitulevikku küberkirjandus joonistab meile ette, eks ole, tuletades seda tegelikult juba olemasolevast tänapäevast. Ütle seda, mis asi on küberpunk? Seal on mitmeid väga häid, kiireid kiireid definitsioone nagu näiteks Haydhekenud lõulais. Aitäh. Aga noh, muidugi võib öelda ka seda, et küberpunk on väga inimlik kui maailmavaatamise moodus, kuna ta tegeleb maailmaga niisugusel kujul, nagu see meie ümber praegu on. Jällegi vat võib-olla siin on nüüd see koht, kus võiks öelda, et noh, mingit pidi hoolimata sellest, et see on inimese väljamõeldud ja abstraktne maailm koosneb nagu noh, väga palju sellistest noh, vormiliselt kehtestatud käskudest ja keeldudest siis mingisugusel hetkel hakkab kogu see masinate võrgustik käituma jällegi nagu noh, loomupärane ette antus noh, ta ei ole võib-olla veel piisavalt keeruliseks piisavalt dünaamiliseks arenenud, aga seal tekib omakorda see asi, et sa jällegi nagu satud sinna ja see hingab sinu ümber ja sa pead sellest lihtsalt aru saama, kuidas ta hingab ja vot küberpunk on kahtlemata see mõtteviis, mis püüab aru saada sellest, kuidas see tehnoloogiline maailm hingab ja ka sellest, mismoodi hingab inimene seal sees. Et noh, ma arvaks väidaks, et need probleemid, mida ütleme, küberkongis käsitletakse need probleemid on üli teravalt kirjeldavad inimesena praegust olekut. Selles mõttes on see üks, üks väga nagu arukas või vajalik mõtlemissüsteem. Noh, ma arvan, et ta räägib meile meie endi olekutest rohkem kui võib-olla miski, mida liigitatakse traditsioonilises mõttes kirjanduse alla, kus seda Science Fiction juba ulmekomponenti on vähem küberpunk kahtlemata liigitub ulme alla, aga sellega ei maksa üle pingutada. Sest et just see oluline aspekt on see, et asjad tuletatakse tegelikult meie hetkel olemasolevast reaalsusest. Räägi mingist eriti kauges tulevikus ja küberpungi kontseptsioonis on sagedane selline noh, ütleme klišee või mudel, on see, mismoodi üksikpersoon seisab korporatiivse masina vastas koos kõige sellega, kuidas tal on halb olla selles olekus, kuidas ta püüab seda halb olla, olekut ületada ja noh, küsimus on püstitatud sageli ikkagi nii, et kas on võimalik selles maailmamudelis enam üksikisikul seista korporatiivse maailma vastu ja noh, võib-olla mingis klišeesid, aga võib olla ka lihtsalt vajadusest mõtestada üksikisikut sageli nagu küberpunksüžeede leitakse need moodused, kuidas üksikisik siiski saab vastandatud? See raamat, kus on erinevad tekstid erinevatest aegadest seal kokku pandud Kätlingi kuulipilduja positsioon, millel pinnalt sa kirjutad, ongi selline, mis ei, ei pea traditsiooni mitte millekski, nagu sa just nagu mainisid ja räägitakse nüüd viimasel ajal hästi palju sellest, et kuidas meie rahvas on ikkagi kadumas ja, ja arvatavasti 200 aasta pärast meie keelt üldse ei räägita siin maamuna peal ja sul ei ole kahju ka rääkida sellist juttu, et mõnes mõttes et kõik need tekstid kannavad sedasama mõtet, et ei olegi kahju ja ja näiteks sulle ei meeldi ka laulupidu, mida meie kõik pühaks peame, ütled väga halvasti selle kohta selle taga on jah, see boreaalsus, aga, aga noh, samas sa ei saa nagu eitada, et sa oled ikkagi sellest kultuurist ja ja isegi kui sa nagu väga tahaksid, ma ei tea, võib-olla ma võiksin, siis sa ei saa ennast nagu sellest lahti rebida ja ma ei usu, et seal nagu päris nagu ükskõik, on sellest traditsioonist. Siin on nüüd vaata see küsimus, et ma eelistan valida ise seda traditsiooni, millesse ma kuulun, ühesõnaga mind absoluutselt ei huvita, mingisugune struktuur mulle selle kuskilt ette annad sest et ega struktuur ei tea, kuidas mina kujunenud olen ja mida ma eelistan ja mida ma valin, olen harjunud sellistes oludes täpselt, ühesõnaga nendes hetkedes, kus ma seisan üksikisikuna mingisugust tüüpi korporatiivse surve vastu, noh ka keel ja kultuur on korporatiivne surve. Ma olen harjunud nendes oludes eelistama ja valima selle järgi, kuidas ma seesmiselt tunnen, mitte selle järgi, kuidas võiks, kuidas oleks tore, kuidas peaks, sest mul on tunne, et need asjad, kuidas peaks, sedasorti lähenemisnurgad on äärmiselt ebaökonoomsed, ebaratsionaalsed, nad ei vii meid millestki arusaamisele lähemale, mitte grammi võrragi. Ja noh, see on, mingis mõttes on see analüütiku positsioon noh, lihtsalt ma ei oska endale võtta teistsugust positsiooni, ma tean. Nii kaua kui ma oma aju mäletan, on see pidevalt töödelnud kogu aeg, kõike, mis ümberringi on kogu aeg asetanud igasuguseid asju, vastamisi, mingeid detaile, nüansse, kõrvutanud, mingeid lauseid, sõnastusi, kes, kuidas mida ütles, mis selle taga võib olla. Ühesõnaga, siukseid pidevate hämarusse kaduvad ahelad kõige kõikide asjadega vastamisest ja nendest mingisuguse töötavad ja noh, võrgustiku skeemi ülesehitamisest, mis kogu aeg laguneb, teisest otsast, ehitab ennast uuesti ülesse. Ja selles valguses ütleme praeguseks hetkeks või ka no kus need tekstid tulevad, ongi see, et seal on nagu mitu kihti. Kui ma, kui ma ütlen, et mulle laulupidu nagu käib väga närvidele, siis ühest küljest on seal taga see, et jah, ma sattusin esimest korda laulupeole teises klassis, sest noh, olin muusika eriklassis. Meil oli hästi palju kõikvõimalikke laulmise ja pillimänge ja koorilaulu ja ja räägiti, kui tore on, lähme kõik sinna, mina ka, mõtlesin, et õudselt tore on ja ei olnud tore kohutav rahvahulk, hirmus tõuklemine. Laulud, mida ma ikkagi noh, olin nagu jälginud nende mingit meloodiat, kui ma kuulasin seda, kui nagu terve koor laulab, kõik muutus mingisuguseks üldiseks blogaks. Lihtsalt noh, see on, midagi pole teha, see on vastuvõetamatu minu tunnetussüsteemile. Ma armastan detailsus filigraanselt täpsust, nõelaga graveerimist. Seda detaili joonistatakse viimse millimeetri kümnendikud nii välja. Selline asi, selline suur massiüritus ei sisalda seda. Palun väga, eks ole, ja kui ma vaatan kultuuriliselt, siis ma ka ei näe, sellel oleks mingisuguseid olulisi aluseid kuskilt otsast, mina ei näe seda. Kui keegi tahab seda näha, palun lasku käia, sest et ega ma ei kavatse mitte kellelegi oma positsiooni peale kirjutada, ma arvan, et ühe pea kohta üks seisukoht või või üks positsioon, see on nagu hea küll. Ja kui teineteisele inimesele on nagu teine seisukoht, siis lasku käia sellega. Aga selles noh, mis on probleemi seal oleks, selles asjas puudub intensiivsus. Nüüd hoopis teine asi on võib-olla nüüd, kui me räägime traditsioonist laiemalt või sellest, et kas midagi peaks säilitama või mitte, siis see on loomulikult see asetub väga selgelt boreaalsele taustale. Me teame lugematutest indiaanlaste juttudest lugematutest põhjarahvaste juttudest, võtame selle tekstide kihi korraks, ärme seda nüüd liiga, eks ole, romantiseerima ka ja noh, ärme võtame seda kui mingit nagu lõplikku näidet, aga see noh, manifesteerin midagi. Ja ikka on see, et kui noh, näiteks selline lugu. Karu kahe pojaga jalutab metsas ja kütt tuleb ja pojad ütlevad, et jooksen ära ja emakaru ütleb, et ei, mina jookseb. Minu aeg on läbi. Jaa, kütt tulede laseb ta maha, eks ole, loomulikult on see noh, Andropomorssest seisukohast teataval määral kirjutatud, eks ole, karu ütleb, noh tegelikult kui biosemiootilise aspektist vaatame, siis karu ilmselgelt mõtleb teistmoodi ta tõenäoliselt ikka püüaksite kütti nahka panna, eks ole, seda enam, et tal on pojad. Aga, aga see mentaliteet on seal väga selgelt väljendatud. Kui on aeg mingil asjal lõppeda, siis see asi lõpeb ja ei ole mitte mingisugust põhjust sellest midagi taganud. Sest et tuleb peale mingi teine asi, kõik asjad pulseeriva, me ei, inimene ei ole suuteline moodustama fikseeritud ole olekut ükskõik, kas oma kultuuriruumis iseenda elus emotsioonid kõiguvad, kõikvõimalikud asjad voolavad sisuliselt. Noh, inimene ongi nagu katkematu vool, pidev muutumine, kogu aeg, lainefunktsioon, mis kõigub ja noh, seda on võimatu fikseerida, sellepärast ei saa ma näiteks absoluutselt aru keele muretsejatest. Noh, see, see on kestnud, eks ole, võib-olla juba aastakümneid, kuidas ma neist aru ei saa ja ikka aeg-ajalt kirjutan jälle mõne õela artikli sellest, et noh, ma ei pea keele puhtusest tõesti mitte midagi, sest et ma ei saa aru, mis asi on keele puhtus. Keel on organism, ta elab, kogub ennast mingil määral kokku mingisugustes kohtades, ta tiheneb tingites teistes kohtades ta laguneb. Mis tähtsust omab sellises struktuuris mingisugune puhtus, see on aaria rassi, me ehitame siin keelest lihtsalt ühel hetkel võtab mingi järgmise kuju ja järgmise kuju sulatab endasse sisse mingeid teisi asju, siis on vool ja sellesse voolu. No kuidas ma lähen sinna sekkuma ja ütlen, et mina tean, kuidas see peab olema. Ei, ma kasutan seda. Ma kasutan selle kõiki võimalikke vahendeid, mis olemas on, tehes omad valikud, seda küll. Aga lihtne näide on see, ma võin siin öelda, ma ei saa aru, mida tähendab, kui öeldakse, et, et noh, et midagi. Et miks tähendatud võõrsõnadega, kui seda saab rääkida, noh emakeelsete sõnadega, minu jaoks on see väide nonsens, sellepärast et kuna need sõnad koosnevad erinevatest tähtedest, nad kõlavad erinevalt ja nende tähendus sisud selle tagajärjel on Flitseid, eks ole, pisut erinevad. Siis Need ei ole sama sõna ei ole sünonüüm, see ei ole see, et me võtame ühe sõna ja asetame võõrkeelse sõna asemel ütleme võõrsõna asemele eestikeelse sõna saame sama tulemuse. Ei saa, see on nagu noh, niisugune mõtlemine on nagu kirvega keele kallale minemine, et kas siis inimesed tõesti ei saa aru, et need sõnad on väga erinevaid ja ükski tähendus ei saa niimoodi kattuda, see on nagu noh, võib ju proovida saega viiulit mängida kirvega, aga no see ei tööta, eks ole, see on peenstruktuur ja isegi ühe tähe vahetamine kusagil muudab juba selle struktuuriolekut, nii et noh, see asi, noh, ütleme nii, et oluline on minu jaoks jälgida voolumustrit makrostruktuuris selles suures voolus kui ka mingisugustest mikrostruktuursetest. Andreas vee, sa oled kirjutanud ja rääkinud teatrist ja katsetanud ka ise tehnoloogilist teatrit teha. Lavastajana, mis sind selle tehnoloogia? Kilise teatri juures paelus või endiselt paelub? Ma arvan, et minu jaoks tulevad sellised noh, läbilöögid või need sähvatused või need hämmastumised tulevad tihtipeale välja just nimelt tehnoloogia rütmidest, kuidas valgus käitub, kuidas heli käitub, need mõjutavad otseselt jällegi meie sensor, süsteemi lähevad nagu jõuliselt sisse ja teadvus asub neid interpreteerima, kusjuures enne on juba see nagu tugev füsioloogiline kontakt. Mitte ainult eks ole sümboolilisel märgi suhtel põhinev tähendustasandit. Me kuuleme mingit teksti, asume seda interpreteerima, et seal on ikka nagu kokkupuude reaalsuse kontaktpinnad, eks ole, kui helisin, tabab valgus, eks ole, sest ta sisenebki sensoorse süsteemi otse ja selle koha pealt mulle tundub, et see on nüüd minu enda isiklik valik, aga tehnoloogilises teatris toimuv tabab mind tihtipeale nagu valusamalt kui kui paljud teised asjad, sest sealt on jällegi seda seda inimlikku psühholoogitsemistan sealt puhastatud nagu välja ja seal ilmuvad mingisugused noh, selle maailma aluseks olevat rütmi, mingisugused Pulsatsioonid, mustrid, nii et nende taga on just nimelt intensiivsus. Ma kaheldamatult olen poweri sõltlane või ma vajan mingisugust ülekeeratud impulssi. Mulle meeldib, kui heli on nii, valijaid kõrvades hakkab valus, kui bass tabab vahelihasesse niimoodi, et mul võtab seest õõnsaks, tähendab ma ei, mulle meeldib kunstiga kontaktimisel see, kui mind lüüakse paigast ära. No vot, ma kujutan ette, et kui sa mõtled riigiteatri peale sellesama Ugala peale, kus sa olid või selle Vanemuise peale kelle publikut sa vihastasid korduvalt, noh, näiteks mingeid teatrikonverentsil pidasid kõne ja vihastasid neid enda seisukohtadega. Et, et ma arvan, et enamus inimesi ikkagi ei taha sellist bassilööki endale vahelihasesse ja just seesama psühholoogitsemine, milles sina puhastaksid teatri ära. Et see ongi see tegelikult, mis neid masse teatrisse toob. Vaata, siin on selline konks, mida ma olen pannud tähele veel mõningate teooriaga tegelevate inimeste juures et on mingisugune periood, kui sa oled radikaalne, kirjutades selles mõttes, et sa tõesti nagu puhastad, teed või ühesõnaga, vastandavad ennast mingisugusele noh, ütleme siis keskpärasusele või sellele nivelleeritusele, mis ei peagi tingimata olema keskpärane, aga mille intensiivsus jääb allapoole seda nivood, mida sa oled nõus kunstiks tunnistama ja mis selles mõttes kukub nagu selle struktuurist siis sinna kuskile sinna hoole hoolsalt hästi tehtud käsitöövalda, mille suhtes on teataval määral võlglik hoiak. Kui sa otsid neid teravaid, noh, intensiivsus, tippe ja ühtlasi langeb see hoiak ka loomulikult, eks ole, nende inimeste peale, kes seda nagu vajavad või tahavad. Ja ma olen tähele pannud, et mingil hetkel tekib sellest väsimus. Ja Ma arvan, et praegu ma olen suhteliselt selles faasis. Ma täiesti tunnen, et ma ei taha tegelikult kasutada vaata oma väljatreenitud teksti mootorid, selleks et sõita kellelegi personaalsetes eelistustest üle. Hoolimata sellest, et ma võin näidata, et nad on parenematud rumalad mingisugusel pinnal, et nad ei taju mingisugusest nivoost alates detailseid eristusi või mingeid täpsusi. Noh, kuidas seal võiks olla või nad justkui mingeid detaile, tegelikult tahan ma öelda, mul on praegu see tunne, et ei ole minu asi minna neile midagi ütlema, selle koha pealt me võime küll arutada, aga suure tõenäosusega muutub see arutlus lihtsalt selleks, et ma lasen käiku oma valmis treenitud lahingumasina ja sõidan tema seisukohtadest üle lihtsalt selle peale, et ma olen harjutanud selle tegemist ja ma ei arva, et see on vajalik absoluutselt ei arva, et see on vajalik, sellepärast et kunst selles mõttes ei ole elu küsimus. Eluküsimus on see, kas sul on käsi otsas või kas sul on süüa ja noh, need on sellised nagu lihtsad asjad, mis lihtsalt bioloogiline organism nagu vajab neid. Aga ükskõik kui valusalt mingisuguseid sümboolilisel märgi ahelate tasandil toimuvad konfliktid ka toimivad või kui valusad nad ka ei tundu, siis tegelikult ei ole tarvis minna teise inimese sügava personaalsuse valda ja hakata teda seal naguna sinna-tänna loopima. Et ma olen seda märganud veel mõningate väga teravate teoreetikute juures, et nad on hakanud teadlikult respektima, noh just nimelt öeldes, miks nad seda teevad, respekti, maga selliste. Just nimelt mitte niivõrd seda, seda kunsti poolt, vaid seda, et on olemas mingid inimesed, kes eelistavad neid asju, ühesõnaga ja las nad eelistavad. Ühesõnaga kõik see on ka see on see koht, kus protsessid toimivad sujuvalt. Ja ühesõnaga lihtne kokkuvõte on see, et ma tõesti ei taha minna ja öelda, et ma esindan mingisugust intellektuaalset eliiti ja selle tagajärjel sõidan teist buldooseriga üle aitäh. See ei ole vajalik. Täna hommikul ma vaatasin veel neid tekste sellest raamatust Kätlingi kuulipilduja üle milles Andreas vee kirjutasid. Siis mul jäi meelde sealt üks lause, mis mulle nüüd pähe turgatas, et et mina olen see, kellele meeldib mõelda, et unenäod eksisteerivad isegi ilma selleta, et keegi neid vaataks. Hea lause. Mul on tulnud pikkade aastate jooksul õpetada narratiivi teooriat, et nii Tartu kõrgemas kunstikoolis kui ka ekas ja see on noh, see ongi nagu üks, üks vaidlus, narratiiv, üks väike selline nagu noh, eriharu, eks ole, kus vaieldakse selle üle kaks narratiiviteooria narratiiviuurijate koolkonda, kes siis nagu püüavad lahendada küsimust, kas, kas jutt on olemas siis, kui keegi seda ei räägi ja kas unenägu on olemas siis, kui keegi seda ei vaata. Ühesõnaga mingis mõttes see lause seal on muidugi metafoorne, sest et ma eelistan mõelda, et unenägu on olemas ka siis, kui keegi seda ei vaata hüpoteetilise konstruktsioonina, mille me võime kusagilt lahti rebida, lahti kirjutada. Samas, eks see on sedasorti humanitaaria valdkond, kus me töötamegi metafooridega, kus me ei saa seda võtta nüüd niimoodi kui väidet esile ja asuda seda tõestama, seda enam, et me asume postmodernse skulptuuriruumis, kus, kus noh, mõiste taga käibki metafoor erinevalt, eks ole, modernsest kultuuriruumist meile eelnenud, kus mõiste taha käis definitsioon. Ja sellel pinnal tekib näiteks juba väga palju väga palju konflikte ja vastuolu. Et noh, nüüd ma rääkisin küll defineerimisest ja mitte unenäost. Et võib-olla see ei olnud päris see, mida sa tahtsid, et ma vastaks Aga ma tahtsin hoopiski sellest teatrist veel edasi rääkida. Et sa töötasid Ugala teatris dramaturgi, no mida sa seal tegid ja kas lõppkokkuvõttes praegu sa küll te teatrilavastustele muusikalisi kujundusi aga ise ei lavastega, kirjuta teatrile, et kas see lõppkokkuvõttes pettusid millaski teatris eesti teatris enda teatrist? Vaata pettumus on nüüd jälle see sõna, mida nagu minu kultuuriruum ei tunne. Ma ei tea, mis see tähendab. See on see, et ma lihtsalt teen mingid valikud, ühel hetkel ma mõtlen, vaatan, mis toimus. Vaatan, kas ma praegusel hetkel saan selles jätkata. Mul ei ole hingelisi üleelamisi selliste asjade koha pealt. Kas mingi asi tuleb välja või ei tule välja, see on analüüsimaterjal, aga mitte materjal hingeliste üleelamiste. Ma küsin kuidagi ratsionaalsemalt, siis kas lõpuks ei tulnud välja? Asi jõudis lihtsalt mingisse faasi, tähendab ütleme nii, et asi jäi välja arendamata ja Need on nüüd nagu täitsa erinevad asjad, eks ole, üks asi on Ugala kus ma tegelikult olin dramaturg, arvutigraafik, mis kõlab nagu NSV Liidu juustu ja mäetööstuse ministeerium ja noh, kus mu lõpuks, eks ole, tegin, võib-olla nagu minu põhi põhi selline rakendus oligi vast ehk rohkem ogalale nagu plakateid ja telereklaame ja neid monteerida. Ja noh, mingis mõttes kaheldamatult oli nagu selge konflikt minu eelistuste valikute vahel ja nende asjade vahel, mida Ugala vajas. Kahtlemata Ta Ugalas juba olnud tiim suutis leida need eelistused paremini ülesse kui mina, kes ma otsisin midagi hoopis muud. Samas Andres Noormetsaga jällegi noh, oli meil nagu klapp täielik, eks ole, selle koha pealt me võib-olla ei saanud piisavalt, noh, mitte piisavalt ei saanud väga kaua koos töötada, seal. Aga see koostöö oli, see oli sisuline, mida me tegime. Ma mäletan ühte lavastust, üks mees, roheline, mille sisu on vist selline, kus on üks sõdalane, kes peab, et kavist masinatega võitlema ja lõpuks minema sinna ei tea kuhu tooma, seda ei tea, mida? Seal oli küll testija ootariksist hands Nurberg või Nordberg, aga ma kahtlustan selle taga hoopiski sind. Mina ei olnud selle taga selle teksti taga, mina olin, tegin sellele helikujunduse võitluskoreograafia ja ja ühtlesime, tähendab, tegelikult me tegime selle niimoodi, et me võtsime üldtuntud rollimängude süsteemi praegu täringu veeretamise, veeretasime tegelastele statid, mängisime lahingut paberi peal enne läbi ja siis konstrueerisime nad tegelikkuses see tagasi, et kui palju mingisuguseid punkte lärmi teinud löök. Noh, kuidas see oleks võinud realiseeruda tegelikkuses ja kuidas teha nii, et see oleks plastiline. Ja siis oli minu osa oli seal veel istuda arvutiga valgussillas ja kirjutada seda ülemisel tekstiribal jooksvat nagu nihestatud kommentaari kogu asja kohta, nii et teinekord kuna näitlejad seda ei näinud, sest et see esimene kord ilmusse esietendusel seda nagu polnud varem ja siis lihtsalt aeg-ajalt näitlejad ja ütlesid, et aru ei saa, mida publik naerab, ma ei teinud mitte midagi naljakat, aga see oli lihtsalt see nagu vastuoluline olukord, mis tekkis üleval oleva teksti näitlejaga käitumise vahel. Aga selle teksti taga Hans Nordberg on ikkagi täiesti täiesti reaalne persoon. Ja täiesti noh, väga tugev kirjutaja, kusjuures mina ütleks selle kohta, et see üksnes roheline oli huvitav, selle nurga alt küll ka sellel aastal vaadeldi siit ja sealt igasugust uut dramaturgiat ja küll oli igasuguseid helmeid, pleid tuli jälle esile. Aga ma ei mäleta, et rohelise tekst oleks tulnud sellel hetkel esile kui eesti uus dramaturgia samal ajal. Noh, minu hinnangul oli see selle aasta absoluutselt parim dramaturgia, mille Nordberg ütles ainult, et lihtsalt järjekordselt see asi jäi kõrva. See oli hoomamatu, ma mäletan seda, kuidas tunnustatud teatrikriitik seda etendust kirjeldades võrdles seda asus seda võrdleme tšehhiga, kuigi see toetus nagu kõigele muule sisaldas popkultuurse tsitaate, muusika oli võetud, et noh, hetkel toimivast popkultuuris kogu see täringumängu veel Dragons mäng seal taga. See kõik oli tundmatu siinsele teatri kriitikale ega see, ega haardunudki nagu mitte kuidagi. Aga nüüd tahaks jällegi vist Tartusse tagasi tulema sinu tegemistega, kus mõned inimesed ütlevad, et lammutasid lasteaiateatri ära. Noh ütleme nii, et seal oli jällegi tegemist millegagi, ilmselt mille aeg oli otsa saanud ja noh, lammutamis protsess käis loomulikult, eks ole, lihtsalt sellega, et oli välja kuulutatud konkurss ja mingisugusel seletamatul põhjusel või ka seletataval lihtsalt valiti välja see projekt, mille mina olin sinna konkursile kirjutanud. Ühesõnaga, sellistes kohtades ma eelistan jällegi täiesti sihukest neutraalset neutraalset suhet, kui on mingid reeglid kehtestatud, kui nende alusel läheb lõppeks ju ka tolleaegsest lasteteatrist, esitati viis projekti sinna konkursile. Ühesõnaga see on kindlasti on seal natuke õrn teema ja võib-olla isegi nagu minu jaoks on see natuke ebameeldiv teema, sellepärast et väga paljude inimestega, kes kuulusid sellesse lasteteatrisse, sain ma nagu hästi läbi. Ja noh, Ma arvan, et mingit mingis mõttes saan ka praegu hästi läbi, sest kas mingid vanamuusikareas kuidagi muud moodi oleme kokku puutunud enne ja pärast, et noh, mulle üldse ei meeldi see, et selles aktsioonis tuleb esile nüüd mingisugune see kontakt, pind, et noh, et toimub mingi konflikt, keegi võttis kellelgi midagi käest ära. Mul on tunne, et see on täpselt sama asi, et lihtsalt mingi protsess lõppes, mingi teine protsess tuli ülesse ka see protsess, eks ole, mida mina seal tegin, lõppes mingil hetkel, mul ei ole sellest absoluutselt kahju, et see lõppes, ükskõik, kas oleks kestnud kolm aastat või kestis poolteist aastat, seal vahetanud, lõpeb mingi asi ära lähed, hakkad tegema uut asja, kas asju vähe on maailmas, mida teha, kõik on tegemata. Ja ütleme nii, et mida teatrilabor oleks pidanud tegema, teatrilabor oleks pidanud algusest peale radikaalsemalt ajama puhtalt tehnoloogilise teatririda. Ma arvan, et viga meelema tollel ajal võisin teha, oli see, et ma olin liiga kokkuleplik. Ma ühesõnaga kuulasin liiga palju seda, mida linn ootas ja mida ootas noh ütleme ka võib-olla mingis mõttes teatriringkonnad, mida nad ootasid. See andiski selle kogemused praeguseks hetkeks, ma tean, et kui ma midagi sellist teeksin, mul ei lähe absoluutselt korda, mida keegi ootab, ma õppisin sealt seda, et kui sa hakkad tulema vastu teiste inimeste soovidele, siis ei tee sa mitte kunagi ära seda, mida sa tahtsid teha. Tee lihtsalt seda, mis sul peas on. Ja siis noh, siis saab realiseeritud korralikult. Aga teatrilavastustele muusikalisi kujundusi teed sa endiselt. Peamiselt oled sa koostööd teinud sellise lavastaja nagu Hendrik toompere juunior iga, ja Need, sinu muusikalised kujundused on hästi äratuntavad. Muusika moodne ja seda on hästi palju, hästi palju teksti all muusikat. Et mõnikord ta isegi hakkab seda teksti tapma. Aga võib-olla ongi see hea, mida see muusik ka muusikalise kujunduse tegemine sulle annab? Ma annan dist väikse seletusega siia juurde, et põhimõtteliselt on see, et Hendrik lõikab nagu seda, mida ta ise külvas, et ma alustan sealt, et kui ma 93. hakkasin kirjutama teatrist ja siis 94. ka siis ma arvan, et see võikski olla kuskil 94. seal ma võin eksida aastaarvuga, sinna tähendab pisut, aga mitte väga palju, kui ma nägin Henriku lavastust, kolmas politseinik. Ja seal oli see, et ma olin enne alati mõelnud, tähendab, oled ikka kogu aeg, eks ole eluaeg muusikaga kokku puutunud ja noh, küllalt tihedalt ja kogu aeg mingil hetkel hakkasin nagu teatrimuusika üle mõtlema, et noh, mida saab kasutada helitaustas, mida ei saa kasutada ja mulle tundus helitaustas olev muusika ikkagi peab olema kuidagi tähenduslikult seotud ja samas mind hakkas häirima, et on olemas väga palju huvitavaid asju või noh, mingit mõjuva rütmiga mingisuguse jällegi mingeid mõjuvaid mustreid, mida ei saa kasutada, sellepärast et noh, et nagu kontekst on vale, ajastu on vale ja kolmanda politseiniku lõpus oli see, kus mehed hüppasid ja kargasid, eks ole, tantsisid iiri džiigi ja röökisid anna labidaga, eks ole, sinna vahele ja karjusid jõhkralt ja samal ajal mängiski metsi, kiirichig mängis seal all ja sellel hetkel see oli minu jaoks nagu valgustuslik moment, ma sain aru, et muusikal ja etenduses toimuval ei ole omavahel mitte mingit seost. Et seal ei ole mitte mingisugust tähenduslikku seost, kui sa ehitad selle õigesti ülesse noh, sa pead lihtsalt selle seose välja puhastama. Ja edasi on see, et töötad rütmiga selle, selle struktuuriga, selle dünaamilise impulsiga, mis sealt muusikast tuleb, mis tundega sul tekitav ja põhimõtteliselt noh, kõik muusikalised kujundused, mis ma olen teinud, on põhinenud sellel arusaamisel ja Hendrikuga koostöö on ka olnud täpselt see, et sellest Hendriku etendusest ja tegelikult nagu tema tehtud helikujunduses sain ma sähvatuse ja seda sedasama asja ma realiseerinud, see ongi see, miks ma seda teen. Ma kuulen, noh, kui eks ole, näitlejad hakkavad mängima mingit asja, kui lavastaja suunab seda kuidagi, ma kuulen seal mingit rütmi. Ja ma näen, kuhu see asi läheb, kuhu seda tuleb võimendada, kuhu pedaal tuleb vajutada sisse, nii et tuleks esile see olek, see pulss, mida näitajad sellel hetkel edasi kannavad, ühesõnaga et see kõik võtaks sellise noh, moodustaks terviku. Ja siis ongi see, et sa otsid lihtsalt õiget õiged tämbrid, lõikad selle, noh, miks siit selle kokku õigeteks luuppideks paned selle niimoodi liikuma, et see hingab nendega koos ja tegelikult on nii, et piisab väiksest muutusest, kui näitleja muudab oma kõne rütmi ja näiteks tehakse stseen ringi. Selle tagajärg võib sageli olla, see kujundus lendab sealt alt noh võib-olla mitte väga sageli, sest et ka näitleja hakkab kuulama muusikat ja selle järgi mängima, need asjad töötavad koos. Aga see ikka jälle ainult selle mingisuguse asja rütmi kuulamine, sa kuulad, kuidas ta hingab täpselt nagu see on nagu mingi elusorganism, ükskõik jällegi, ma ei tee mingit vahet, on see tehnika, on see muusika, et kõik on mingisugustel positsioonidel põhinevaid olevat. Aga et mis siis nagu juhtus, et ühel hetkel sa enam ei kirjutanud arvustusi ja, ja sa ei teinud ka enam teatrit ja ühel hetkel olid sa hoopiski Tartu kõrgemas kunstikoolis hakkasid tegema fotosid, et mis sellest fotost sinu jaoks on. Vaata fotograafiaga oleme olnud seotud vist viiendast klassist saadik, et noh, vist pildistasin, ma ei usu nüüd, et kõikide aparaatidega, mis Venemaal olemas, oli, kindlasti mitte aga noh, väga palju erinevate ka, et päris kindlasti ma olen visuaali narkar ka see, mida ma kirjutan, see toetub kõik nägemisele, kusjuures mul on halb nägemine täiesti puuduv silmamälu ja mingisuguste graafiliste struktuuride kui ajamine käib mulle täiesti üle jõu. Ma kaotan kolm joont ära paberilehel ja ei suuda nagu neil järge ajada, milline joon on milline. Et see visuaali, narkomaania, see on midagi muud. See on just nimelt see, et sageli ilmub ka seal mingisugune inimese olemuslik aspekt mingites neoilmetes, mikrostruktuursetest, näoliikumistest, eks ole, seal väljendub ka, see on Inemise sisu täpselt on olnud hetki, võimendame perioode, kui ma olen püüdnud tegelikkust üles kirjutada sisuliselt nagu tekstiline fotograafia, et ma lihtsalt hakkan kirjutama nokka, selles raamatus on ju mitmeid lehekülgi, kus on selline noh, järjestik, Kunevisuaalide fikseerimine, üleskirjutamine mingil hetkel ma jõudsin selleni, et ma sain aru, et ma tahan üles kirjutada kogu maailma see tähendab seda, et ma pean loobuma kogu maailma täielikust täielikult kogu maailmavaatamisest sest siis ma pean vaatama ainult enda ette paberile ja ainult kirjutama lakkamatult. Noh, niikaua kui mind on ja see tähendab, et samal ajal samas reaalajas ma ei näe enam mitte midagi, ühesõnaga nende vahel tuleb leida mingi kompromiss, on väga tülikas selle kompromissi leidmine. Ja siis ongi see, et ma olen sunnitud vahtima sinna-tänna ilmselt fotoga, see on meetod, mis aitab mul sinna-tänna vahtimises leida mingisuguseid hetki, mille külge kinnituda. Kõige lihtsamalt öeldes, kui sa teed pilti, jälle intuitsiooni küsimus, rütm, see on inimese rütm või mingi olukorra rütm valgusel ruumi rütm. Sa lihtsalt vaatad läbi sihiku, ühel hetkel sa saad aru, et see on see moment, kui ma pean pildistama ja sa pildistad ja põhimõtteliselt enamasti noh, need asjad on õiged. Muidugi sa võid teha parema ja halvema pildi, see võib ebaõnnestuda või, või õnnestuda, vastupidi, aga see tunnetus on jällegi midagi sellist, mis lihtsalt ühel hetkel tekib. Ilmselt põhineb see jällegi evolutsiooniliselt tsensuurselt, tegelikkusele, miks me eelistame üks või teine niisuguseid graafilisi korrapäraseid, nagu me eelistame, aga see on nagu noh, ühesõnaga see lihtsalt nagu täiendada kogu seda ülejäänud rütmistruktuuri, see on lihtsalt üks lisalayer lisa veel ühed pataljonid, mida sa isandada kogu sellele nagu kirjutamise aparatuurile, keele mootorile, teksti mootorile üldse kogu kogu tajumehhanismid, ka see on unenägu mõnes mõttes ja ei ole minu jaoks tegelikult mitte mingisugust vahet, kas on tegemist teatriga või on tegemist fotograafiaga või on tegemist kirjutamisega. Vaata, võib-olla mõnes mõttes see äkki vastabki sinu küsimusele minu jaoks on täiesti totaalselt ükskõik, millise tehnoloogia abil väljendan seda, mis mul on pea sees ja mida ma tahan kuidagi endale reflekteerida ja mida, mis võib läbiga reflekteeruda teistele, eks ole, kui nad viitsivad veel soovivad sellega kontakti minna, siis on pidev niisugune maailma lahtikirjutamine mingisuguste leierite nähtavale toomine teiste ära summutamine. Küsimus on ainult rütmis. On see kirjandus, on see teater, on see fotograafia? Minu jaoks, ei ole mitte mingit vahet, lihtsalt on see, et kui ma mõningates valdkondades ma saan hakkama ja mõnedes teistes valdkondades ma ei saa hakkama, on mõned asjad, mis on nagu blokeeritud, sest ei ole ehitatud seda linki näiteks käe ja aju vahele, mis iganes, eks ole, lihtsalt oluline on see, et sa valid endale noh, väljendamiseks need valdkonnad, kus need pataljonid realiseeruvad kuidagiviisi, nii et noh, et nad tõesti on mingil moel kõnekad pärast, vaid nad ütlevad Te kuulsite saadet Andreas veest, kes valis saatesse ka muusika. Inemise sisu panid kokku helirežissöör maris Tomba ja toimetaja Urmas Vadi. Kuulaki Inemise sisu ka internetist vikerraadio koduleheküljelt. Kõike head ja kohtumiseni.