Tartu verevaradest põnevat on väikene riik. Noor äsja välja kuulutatud Eesti riik pagu eesti raba elasele. Eesti lugu. Anton ja Jakob Palvadre, Anton Palvadre, Eesti õigusteadlane ja riigitegelane, esimene õiguskantsler, sotsiaaldemokraat Jakob Palvadre, punane väejuhtajaloo, professor, kommunist vendade Palvadrede elukäigust ja osast Eesti ajaloos ja sellest, mis on Palvad risk, räägib professor Tiit Rosenberg. Kõigepealt, aga mis on vasakpoolsus ja vasakmeelsus Eesti riigi sünni ja algusaastatel räägib dotsent Ago Pajur. Eks see ole parem ja vasakpoolsusega oli ju Eesti vabariigi algusaegadel üsna määratlemata olukord üleüldse sest noh, parempoolsusest saab rääkida ainult võrdluses nendesamade vasakpoolsetega, kindlasti oli rahvaerakond parempoolsem kui sotsiaaldemokraatlik partei ja maaliit või põllumeeste kogud omakorda ehk veelgi parempoolsemad. Aga kui me tavaliselt nagu tahaksime parempoolsusega seostada, noh, selliseid märksõnu nagu konservatiivsus või alalhoidlikkus või koguni tagurlus siis midagi sellist ju Eesti poliitikas ei olnud, ei saanudki olla juba sel lihtsal põhjusel, et Eesti vabariik oli alles nii noor moodustis ja siin ei olnud nagu midagi taga igatseda. Vasakut poolsus oli muidugi hoopis levinum ja eriti just aastatel 1000 917924. Jah, võib vast 20 neljandat aastat pidada küll murdepunktiks. Aga eks see vasak poolsuski tuli ju Eestisse niisuguste omamoodi lainet täna, et aeg-ajalt oli jälle ka tagasilööke. Tegelikult sotsiaaldemokraatlikud ideed hakkasid laiemalt levima alles 20. sajandi alguses ja muidugi, mis eriti suure hoo, nende ideede levik Mulle andis oligi jälle seesama 1905. aasta revolutsioon. Viienda aasta revolutsiooni kohta on tavapäraselt öeldud, et see justkui diskus tõmbas, sundis eesti rahvapoliitikasse, et kui selline rahvuslik, kultuuriline ärkamine ja, ja mõnes mõttes ka majanduslik ärkamine oli toimunud juba veidi varem, siis poliitiline kamine leidis aset just viienda aasta revolutsiooni päevil. Mis iseenesest oli ju positiivne ja üks vajalik etapp kogu rahvuslikus liikumises suundumises omariikluse poole. Aga teisest küljest, eks 105. aasta revolutsioon tuli rahva jaoks ikkagi väga ootamatult ja sundis mõtlema hoopis teistmoodi kui seniajani ja kõiksugused võõrad ja tundmatud ideed, mida järsku hakati propageerima leidsid ka eriti head vastu või eriti head vastuvõttu leidsidki just nimelt vasakpoolsed ideed, nii et sealt sai see asi alguse ilma viienda aasta revolutsioonid ta tõenäoliselt läinuks Eesti rahva poliitiline ärkamine ja arenemine vähemalt veidikene teist rada. Ja, ja võib-olla ehk tagasihoidlikumalt ja ka seitsmeteistkümnendal aastal võib-olla ehk ei oleks istutud nii vasakule ja nii palju olnud enamlaste poolehoidjaid. Muidugi, enamlaste fenomen on veel omaette fenomen, eks ole, kuidas nad oma demagoogilise kihutustööga said rahva enda poole tõmmatud ja kuidas rahvas ei tahtnudki tänu sellele osutada tõsisemaid probleeme ja keerulisemaid teid otsida. Aga see on juba hoopis teine lugu. Igal juhul tundus, et pärast vabadussõja puhkemist äärmusvasakpoolsus hakkab ära kaduma enamlased, kes olid olnud seitsmeteistkümnenda aasta lõpus küll kõige populaarsemad. Said ju nüüd sissetungija ja valluta ja, ja okupatsiooni kaasatooja oreooli, sest sõdisid nad ennekõike ju ikka vene väeosade kätega või lätlastega või punasoomlastega või kellega iganes, paljukest seal siis eestlasi oli. Ja ka sotsiaaldemokraadid, see oli ju tegelikult teine pool sellest vasakmeelsusest. Ka sotsiaaldemokraadid pidid olude sunnil tegema nüüd selge vahe enda ja enamlaste vahel. Nüüd oli ikkagi selge, enamlased on Eesti omariikluse vastu, kõik ülejäänud, olgu nad siis sotsiaaldemokraadid, vähem lased, Esseerid, tulevased ise sotsid. Kõik nad on omariikluse poolt, kuigi tahavad jah, asju natukene omamoodi korraldada ja sotsialismi-ile lähemale liikuda. Nii et vabadussõja lõppedes sai vast või õieti juba vabadussõja käigus sai sotsiaaldemokraatlik partei ka ilmselt endale ootamatult kõige populaarsemaks parteiks kogu Eestis. Kui vaatame asutava kogu valimistulemusi, siis 120 pealisest kogust ja tervelt 41 kohta läks sotsiaaldemokraatidele vähem lastele. Midagi sellist ei oleks nad osanud veel aasta tagasi unistadagi, sest sotsiaaldemokraatide näol oli ennekõike tegu selliste harit lastega, kes küll diskuteerisid sotsialismi teoreetiliste probleemide üle. Aga kellele eriti laialdast kandepinda rahva laiades massides ei olnud, nüüdse kandepind tuli sest sõdides enamlaste vastu ei kadunud ju rahva hingest ära, ikkagi see vasakmeelsus ja see kant ja nüüd üle siis enamlaste lähematele kaaslastele, vähem lastele. 20.-te aastate alguses hakkas aga olukord uuesti muutuma. Ühelt poolt enamus otseselt nagu ei ohustanud sõda oli ju lõppenud, punaarmee enam sisse ei tunginud, Eestit ei olnud tarvis otseselt relva jõul kaitsta. Teisest küljest sotsiaaldemokraadid olid oma tahtmise suurelt jaolt saavutanud Eesti põhiseadus, Eestimaa seadus, mis asutavas kogus vastuvõetav d olid ju üsna paljuski sotsiaaldemokraatia nägu, vastasin nende soovidele ja lisaks sellele 20. aasta suvel sotsiaaldemokraadid lahkusid valitsusest, öeldes, et erakorralised ajad on möödas ja normaaloludes peavad vasakpoolsed olema riigivõimuga pigem opositsioonis. Nii et ei olnud nagu enam erilist põhjust sotsiaaldemokraatide poole. Ja samal ajal 20.-te alguses hakkasid enamlased arendama võimsat kihutustööd ennekõike muidugi Moskva rahadega kommenternist saadavatega. Juba esimesse riigikogusse 20. aasta novembris olid valimised, viisid nad sisse viis oma nii-öelda varikandidaati Tallinna ametiühingute kesknõukogust. Ja eriti võimsalt tõusid nad esile 1923. aastal teise riigikogusse tervenisti 10 kommunisti, 10 protsenti ja samal ajal sotsiaaldemokraatide poole hoidjaskond langes. Kui asutavas kogus oli ta suurim partei siis esimeses ja teises Riigikogus jäi ta juba Põllumeeste kogudele alla ja populaarsus vähenes veelgi. Ka tööerakonnale jäi alla esimeses riigikogus. Kasvas ka enamlaste poolehoidjate arv ja partei liikmed de arv. Väidetavasti 24. aasta keskpaigas olevat olnud EKP-l põrandaalusel salajasel illegaalse organisatsioonil juba umbes 2000 liiget. Lisaks sellele veel 400 noorkommunisti kommunistlikus noorsooühingus. Tema kontrolli all olid mitmed poliitilised organisatsioonid, ametiühinguorganisatsioonid, töölist, koolinoort, naistekultuur, hariduslikud seltsid mitmed ajalehed, mida anti välja juba legaalselt enam selliste otseste kommunistlike ähvardustega, et küll me tuleme ja teid kõiki ära kukutame ja seina äärde seame. Ja kõik see lisas jällegi kommunistidele populaarsus, seda enam, et 23. 24. aasta majanduskriis oli ju ka inimeste elatustaset langetada, tänud ja tekitanud sellist teatud rahulolematu ja üks 20.-te aastate alguses levisid ka ju üleüldse umbes samalaadsed meeleolud, mis meilgi hästi tuntud on ja mida väljendatakse sõnadega, et kas me siis sellist Eestit tahtsime? Paljud leidsid, et ei tahtnud ja nende puhul läks ka kommunistlik propaganda hästi peale. Ja olles tõesti pärast seda, kui esimesel detsembril kommunistid uuesti omad tegelikku nägu olid näidanud, eks ole, nad on valmis relvastatud väljaastumiseks, nad on valmis miseks hävitamiseks ainult selle nimel, et saada ise võimule ja seejärel Eesti mängida Nõukogude Liidu koosseis oma riiklusest jällegi mitte midagi. Alles pärast seda toimus järsk pööre, millele muidugi aitas riigivõim ka oma kitsenduste ja karistuste ja keeldude-käskudega kaasa. Ja juba kolmas riigikogu oli ilmselt Eesti jaoks üsna normaalne. Samuti ka neljas, kaks suurimat erakonda olidki ju põllumeeste kogud, mida võiks pidada ilmselt parempoolseks ja sotsiaaldemokraatlik partei. Ja kahekesi nad olid enam-vähem võrdsed, mõlemad said riigikogudes kuskil 22 23 24 kohta. Nii et põhimõtteliselt toimus pärast esimese detsembri mässu selline tasakaalustamine. Ehkki ma ei julgeks öelda, et nüüd kahekümnendatel aastatel Eesti erakondlik süsteem oli lõplikult välja kujunenud ja et edaspidi poleks võinud oodata ees veel mingisugused suuremad mullistused või, või ümberkorraldused Kuus venda Palvadret, Rein, Jaan, Peeter, Jakob, Juhan ja Anton. Kõik ühest perest pärit, aga kõik erinevate ilukäikudega. Jah, nii on välja kukkunud, seejuures on selle perekonnaelukäik üsna huvitav jälgida, sellepärast et sellest peegelduvad kujukalt need keerulised ja vastuolusid, arengut, mis said osaks Eesti rahvale 20 sajandi alguses. Halva trade perekond on pärit siis Sangaste kihelkonnast Sangaste vallast korijärve külast kus asus kalomaatsi Meiga talu, mis oli selline keskmise suurusega ja jõukusega Palvadre vanematel Lotalia Kaarlil oli seejuures 10 last, aga nendest täis ealisteks kasvasid kuust poega ja nendest siis kõige vanem oli Rein, kellest sai talu peremees, pidi isa talu pidama. Oli ka aktiivne seltsitegelane Sangastes jaanist vanuselt järgmisest tuli rahvakooli õpetaja kõigepealt hiljem, siis oli ta talupidaja ja Eesti vabariigi lõpuaastatel koguni sooru vallavanem kellena pälvis ka presidendilt valgetähe ordeni. Järgmine vend Peeter oli raudteeametnik ja agar ametiühinguaktivist ja ka spetsialistist linnavolinik Valgas, kus ta siis ka suri? Kolm nooremat venda, need jõudsid aga kõik ka ülikoolihariduse kätte saada. Neist siis jutt on jurist ja Eesti vabariigi riigitegelane. Jakob Tal on siis ajalukku läinud Punase väejuhina ja ajaloo professorina Leningradist ja kõige noorem Juhan on siis olnud peale Tartu Ülikooli õigusteaduskonna lõpetamist õpetaja ametis gümnaasiumi õpetaja, koguni kooli direktor Valgas ja siis hiljem õpetajana veel mitmel pool mujal. 1905. aasta oli tormiline aasta Eesti ajaloos oli Sangaste kihelkonnas ka tormilil. Kas kõik vennad olid aktiivsed? No enam-vähem muidugi kõige rohkem on teada kolme venna kohta kõigepealt kõige vanem vend Rein lõi aktiivselt kaasa selles liikumises maa peal ja siis Ta on, kes sel ajal piss Riia vaimulikus seminaris siis siin ja seal Riias ja, ja Tartuski ning noorem vend Jakob käis sel ajal Valgas linna koolis, aga lülitus ka just selle revolutsiooni lõppjärgus üsna aktiivselt sellises valitsuse vastasesse tegevusse. See on üks huvitav detail, mis tahab seda mässumeelsust Sangaste kontekstis, vähemalt sealt kandist oli pärit õige mitmeid noori, kes olid sellest mässumeelsusest väga kõvasti nakatunud ja eriti just tänu siis Riia vaimulikule seminarile. Sangaste kandis oli 19 sajandi neljakümnendatel aastatel see õigeusku minek, usuvahetus liikumine üpris aktiivne olnud ja kihelkonnas pooled taluperemehed olid, olid õigeusklikud ja sellepärast, et nende laste jaoks oli siis ka üheks sobilikuks hariduse omandamise kohaks Riia vaimulik seminar kus on siis väga palju eesti kultuuri ja, ja oliidilise ajalukku läinud tegelasi õppinud. Tuletame meelde, kasvõi siis Konstantin Pätsi ja Jaan oskad ja 19. sajandi lõpus, 20 sajandivahetusel oli Riia seminaris, kus õppekava järgi tutvustati ka teisi tohtreine peale oluliste sealhulgas tollal populaarsust võitvad sotsialismi õpetused, et nende vastu siis paremini oskaks võidelda. Hakanudki selliseid sotsiaaldemokraatlikud ideed levima kõrvuti siis Jakobsoni rahvusliku meelsusega, väga paljud olid seal ka Jakobsoni pooldajaid, nii et rahvuslus ja sotsiaaldemokraatia. Ja selles pole ka midagi imelikku, sest ju näiteks vene vaimulikud seminarid on üldiselt tuntud oma väga radikad kavalsete papi poegade kasvulavana, kellest hiljem tuli selliseid tegelasi, kellest äärmuslik näide on siis Stahli. Aga Riias oli siis veel üks asi, mis, mis Eesti noortele sellist tõmmet avaldas. See oli see, et, et seal oli ka väga palju eestlasi, oli suur tööstuskeskus ja Ärikeskus halduskeskus, kus oli siis võimalik õppida ja tööd leida. Ja sellepärast olid seal just väga tugevasti levinud sotsiaaldemokraatia, kui siis selline ideelis poliitiline mõttevool oma ühiskondlik-majandusliku õigluse ja poliitilise võrdsuse ideega, mis oli väga populaarne tööliste hulgas vaid ka just noorte haritlaste hulgas. Ja nende seas oli siis sotsiaaldemokraate või, või sellest peibutatud noori väga-väga palju. Sotsiaaldemokraatia oli üldse Euroopaski üks väga oluline poliitiline vool. Kommunism on selle laiavoolu üks selline värd, Võsu ja Sangastes oli seal Riia vaimulikus seminaris just sel ajal õppinuid õige mitmeid aktiivseid. Nii näiteks olid vennad druga, et neli venda olid seal õppinud just sajandivahetuse paiku ja, ja üks nendest eriti aktiivne Karl ruga oli ju siis revolutsiooni aegu siin tus loomaarstiinstituudi üliõpilasena üks aktiivsemaid kõnepidajaid ja esinejaid igasugustel miitingutel, sealhulgas mitmel korral taan Sangastes esinenud ja oli siis esimese Eesti rahvusliku sotsiaaldemokraatliku partei ehk Sotsiaaldemokraatliku ühenduse üks asutajaid koos populaarse asem poolse ajalehe uudised toimetaja Peeter Peegiga. Sel ajal õppis selles seminaris ju just Anton Palvadre, tema lähedane sõber rei neli, Aaser muide mõlematest nendest tulid Eesti vabariigi riigikohtunikud, Need naabripoisid ja muidugi Palvadre, et perekond ise, kus, kus taoliselt, ütleme mõjutused ja siis sidemed, sidemed, olid, oli see keskkond kest tervele sellele perekonnale kes siis noh, üsna tõsiste raskustega pidi kogu aeg võitlema, niimoodi oli selline noh, radikaalsus ja, ja valmisolek mässama hakata ebaõigluse vastu oli üpris üpris omane. Nii Anton kui ka Jakob said üsna vara endale selgeks, missugune nende poliitiline maailma nägemine on. Jah, seejuures Anton muidugi oli selline mõõdukama vooluga seotud. Ma ütlen, et just selle kardruga poolt algatatud rahvusliku sotsiaaldemokraatliku suuna pooldaja, aga Jakob Palvadre sattus üsna varakult natuke radikaalsemalt seltskonda. Kui ta siis õppis Valga linnakoolis. 1906. aastal ta sinna astus, siis sattus ta kokku just Venemaa sotsiaaldemokraatliku töölistepartei enamlikku organisatsiooni tegelastega ja selles lõid aktiivselt kaasa. Oli noorte organiseerijaid kuni 1908. aastani, aga võimudele jäi tema tegevus ka silma ja seetõttu pidi ta 1907. aastal linnakoolist lahkuma. Noormees sooritas rahvakooli, õpetaja eksamid oli siis aasta kodukohas igastahes linna kooli väidab vallakooli õpetaja ja, ja seejärel proovis siis oma võimeid ajakirjanduse vallas, kus ta siis sotsiaaldemokraatliku tegevuse tõttu siis kinni võeti eeskätt just Valga aastatel ja siis vangis viibis, aga vangis olid pidanud enne teda ka vanemat venda olema Rein. Sellepärast, et ta oli viiendal aastal nii aktiivne tegelane ka Anton, kes oli siis vaimuliku seminari õpilasena mitmel pool poliitilisi kõnesid pidanud, pidi kaheksa kuud vanglas istuma ja kõige kauem tuli seda tsaariaegset vanglaleiba maitsta, siis Jakobil kes oli siis eeluurimisvanglas Riias üle aasta, aga siis 1911. aastal Riias peetud suurel Liivimaa sotsiaaldemokraatide vastasel suur protsessil mõisteti õigeks. Seejuures siis oli seal üks kaitsjaid, Tallinna vandeadvokaat fotostranthan, kelle abiliseks oli Jakobi venda Ta on, kes oli vahepeal siis pääle Riia seminari Tartus ülikooli õigusteaduskonda astunud ja selle siis 1911. aastal lõpetanud enne esimest maailmasõda, mõlemad mehed Anton ja Jakob võeti siis tsaari sõjaväes, Jaakob kohe pärast seda protsessi, võeti siis sõjaväkke ja, ja et Ida-Siberisse sapööri väeossa kus ta vabanes kevadel 1914 mõneks ajaks. Aga Anton pidi siis sõjaväe kaastama 1913 ja teenis kuni kuni esimese maailmasõja alguseni ja, ja vahepeal koju ei pääsenudki. Siis pidi rindele minema ja, ja aasta pärast sattus ta siis ka Saksa sõjavangi 1915 ja edasised sellised otsustavad aastat kuni 1918. aasta lõpus, kuni esimese maailmasõja lõppemiseni veetis, keda siis Saksa sõjavangis. Aga Jacob seevastu sel ajal oli siis vabaduses ja tegutses poliitiliselt üpris aktiivselt. Ta oli siis sõjaväes oma vanade partei ütleme kaaslastega kontaktis ja nii et elamlikku Kommunistliku suuna partei liikmena püüdis ta ka sõjaväes siis agitatsioonitööd teha, teenis Kaardiväe sapööripataljonis, edelarindel vahistati ta siis 1916. aasta lõpul just süüdistatuna siis agitatsioonis, aga teda päästma trahvi roodust veebruarirevolutsioon. Ja siis tõusis ta nendes oludes polgukomitee esimeheks, mis siis sõdurite poolt valiti. Tollal käis siis sellise sõjaväekorra lagundamine ja, ja siis siis tal ei olnud? Ei, tal ei olnud aga haritud inimesena ja väga kultuurihuvilise noorena vahepeal, kui ta sõjaväeteenistusest koju saia ja enne sõtta võtmist näiteks kodukanti tulles oli ta jälle siis Kõva seltsielus, kaasalööja lavastas kodukandis koguni Lutsu paunvere mida mängiti seal ümbruskonnas edukalt ja saatis kogu aeg ka siis kirju ka hiljem sõjaväest, olles mitmetel Eesti lehtedele. Nii et selline aktiivse rahvategelase tüüp. Aga jah, poliitilised sündmused suunasid siis ka tema tema elukäiku. Septembris 1917 saadeti siis polkus Palvadre polgukomitee esimees oli rindelt pealinna Petrogradi, kust Palvadre, Jakob Palvadre liitus siis ka sotsiaaldemokraat kliku Petrogradi eesti organisatsiooni kommunistide organisatsiooniga. Eestis kutsuti neid enam lasteks ja bolševikud ehk enamlased ja oli seal selles seltskonnas jälle üks üks aktiivsemaid tegelasi, tema siis vahepeal nagu kodumaile jõudnudki tegelasse tegutses seal siis ütleme Venemaal. Ja see oktoobrirevolutsiooniks nimetatav võtav vahepeal enam lastepööre sel ajal oli, oli, oli tema tema seal ja Antonalisa Saksa sõjavangis. Nüüd, kui saksa väed siis Eestisse jõudsid 1918. aasta algul, siis Petrogradi pagesid siit Eestist. Suurem osa enam lasi ja, ja selliseid vasempoolseid tegelasi. Märtsi algul 1918 jõudsid nad Petrogradi ja seal alustati nendest siis eesti kommunistliku pataljoni formeerimist, kuhu siis astus ka siis Petrogradis just olev Jakob Palvadre, kes rindemehena just selle pataljoni komandöriks valiti. Tema juhtimisel kujunes Tallinna Eesti kommunistlik pataljon üsna distsiplineeritud väeosaks üldisel taustal Venemaa taustal, algul kasutati seda pataljoni siis mol naisvahi pidamiseks ja Lenini valitsuse kaitsmiseks. Seejärel aga, kui puhkes Vene kodusõda, suunati see pataljon Uurali vene kodusõja Urali rindele tšehhi leegionäride ja vene valge kartlaste vastu ja seal näitas Jakob Palvadre ennast väga oskusliku ülemana. Kui okupatsioon Eestis lõppes 1918. aasta sügisel siis saatsid, et Eestisse tagasi tulekuks valmistuvad nõukogude võimuorganid ja, ja enamlaste partei novembri keskpaiku Eestisse ja mitmete teiste enamlikke tegelaste seas ka Jakob Palvadre, mis pidi siis organiseerima vast selt nüüd siis toimima hakkava Eesti vabariigi tagalasse mässu relvastatud mässu. Ja umbes samal ajal jõuab Saksa sõjavangist tagasi saabub Tallinnasse ka teine vend Anton Palvadre kes siis leiab algul siis tegevust Eesti vabariigi riigikontrollis jurisconsultina ja siis hakkab tegutsema selles Eesti sotsiaaldemokraatlikust tööliste parteis, mis on noh, ütleme siis iseseisvusmeelne ja Jakob Palvadre tegevusest seal Tallinnas põrandal ei olegi õieti mitte midagi teada. Sellest asjast ei teinud mitte midagi välja, sellest ei tulnud õieti midagi välja ja, ja mulle tundub, et ta erilist aktiivsust ka ei ilmutanud. Ja sel ajal, kui juba käis Eesti Eesti vabadussõda ja sel ajal, kui kui punaarmee oli siit Eestist juba välja tõrjutud siis kutsuti ka Palvadre tagasi ja siis maabub ta sellesse Eesti punaste poolel, selles, mida nimetati Eesti punaarmee, kes tollal seal oli just enne seda juhtunud suur selline punaste poolelt Eesti vabariigi sõjaväepoolele üle tule eesotsas siis endise tsaaripolkovnik Retiga, kes oli talle Eesti kütidiviisi punase kütidiviisi komandör ja selline suur üleolek, see oli tekitanud ka sellise vaakumi taolise olukorra ja sõjaline lüüasaamine lisaks, nii et sellises õhkkonnas saab siis Jakob Palvadre st selle niinimetatud Eesti töörahva kommuuni poolt tegutseva Eesti punaarmee sõjanõukogu liige ja mõne aja pärast siis küttivi brigaadi tasemele kahanenud väeosa ülem hiljem siis formeeritakse see juba vene kodusõja rindel tegutsev väeosa diviisiks ning Jakob Palvadre siis lõpetab oma sõjamehe tee punase diviisi komandörina ehk noh, tänapäevases mõttes midagi kindrali taolises auastmes. Selle koha peal tuli tal sõdida ka Eesti sõjaväe vastu. Natukene jah, aga see oli Pihkva mail lühikest aega sest sellega 1919. aasta kevadel noh, tunnistati siis Eesti Töörahva Kommuuni afäär lõppenuks. Jaa jaa. Sõdimine mõneks ajaks nagu siin siis vaibus ja punastel oli sellist väeosa hädasti vaja parajasti just mujal ja see Eesti järelejäänud Eesti siis punaste küttidega väeosa suunati järjest niimoodi lõuna poole kus ta siis lõpuks jõudis Ukrainasse sõdida Vene lõunarindel siste niikini vastu. Ja Palvadre juhitud väeosad olid selles võitluses üheks selliseks punaste löögijõuks. Jakob Palvadre enda sõjatee lõppes siis haigestumise tõttu plekilis tüüfusse veebruaris 1920. See on siis siis, kui sõlmiti parajasti Tartu rahu ja kuu aega pärast seda saadeti ka Eesti kütidiviis, kui rahvusväeosa laiali vastavalt Tartu rahulepingule ja sealtpeale siis on siis Jakob Palvadre jälle noh, nagu eraisik erus. Aga sel ajal, kui, kui tema siis sõdis seal Vene kodusõjas, ütleme niimoodi, Eesti vabadussõjas ta praktiliselt siiski, noh, nagu väga niimoodi episoodiliselt figureeris, tõusis tema vanem vend Anton Palvadre Eesti vabariigi esimese seaduslikku valitsuse liikmeks. Töö- ja hoolekandeministrina ja sina kutsustada siis vana vana kolleeg ja, ja noh, ülemus, fotostrandman, kes oli selle esimese seaduslikku kabinetti, mis moodustati pärast asutava kogu valimisi ja kokkutulekut selle, selle eesotsas ja ministriks oli siis Anton Palvadre Eesti sotsiaaldemokraatliku partei poolt, et üle üle aasta ja pidi selles rollis siis tegutsema leevendamaks Tööandjate ja tööliste üsna pingelisi vahekordi. Aga ju ta sai sellega kama. Ja siis, kui see valitsus, kuhu ta kuulus juunist 1920 langes siis tegutses ta mõnda aega sotsiaaldemokraatide peamise väljaandja sotsiaaldemokraat peatoimetajana. Ja üldse oli siis Sotside park. Tei. Tegusamaid liikmeid valiti ka sellena esimesse Eesti riigikokku, kus ta oli just üsna suure sotsiaaldemokraatliku rühma juhataja. Aga see partelline tegevus kestis talle siis kuni sügiseni 1923, kui ta valiti Eesti vabariigi riigikohtu liikmeks ja edasi ongi siis tema elutee või karjäär suhteliselt selline ühetaoline, kuni 1938. aastani On ta siis riigikogu Liige ja 1938 siis määrab päts ta Eesti vabariigi õiguskantsleriks, kellena ta siis on ametis kuni kuni enamlaste tulekuni, kes ta siis peatselt vangistavad ja ka vangis ta vangis ta sureb. Ja ema kui üks juhtivaid juriste oli üldse tegev ka selle põhiseaduse uue põhiseaduse eelnõu väljatöötajaid seetõttu omastaaris kõrgemat kõrgemat usaldust ja ja oli 37. aastal ka Eesti rahvuskogu teise koja liikmeks kohtute esindajana määratud ja teiseks abiesimeheks need väga kõrgetel positsioonidel siis Eesti vabariigis arreteeriti ta siis 14. juunil 1940 et selle suure juuniküüditamise ohvreid ja viidi siis Venemaale, suri Sosva vangilaagris Sverdlovski oblastis olles enne seda, siis tagaselja surmamõistetut aga aga suri enne see, kui seda otsust jõuti täid viia. 16. jaanuaril 1942. Ülejäänud ajaloos natukene varasemasse aega tagasi teise venna juurde. Temaga on seotud üks termin Eesti ajaloos, Palvad rism. Palvadrismi Palvad ristid ja Jakob Palvadre elukäik oli muidugi palju Siksakilisem ja keerulisem ja jõudis ka varem traagilise lõpuni, kui, kui venda, Antonil ja kuus aastat varem pääle demobiliseerimist siis tagasi Petrogradi jõudnult sai Jakob Palvadre jälle üks eesti kommunistide, ehk tol ajal nimetati nii, Weekab tee Venemaa kommunistliku partei eesti sektsioonide juhtivaid tegelasi, selle keskkomitee liige ja ta tegutses Eesti mitmetes dollastes kommunistlikes Eesti õppeasutustesse Petrogradis. Peatselt nimetati siis Leningradis. Oli seal selline asi nagu Eesti töörahvaülikool ja Lääne vähemusrahvuste Kommunistliku Ülikooli Eesti osakond ja mitmesugused kursused, kus ta siis õpetas ajalugu ja, ja töölisliikumise ajalugu ja ja, ja muid taolisi noh, ütleme niimoodi punaseid aineid. Aga samal ajal paralleelselt õppis ta ise Petrogradi ülikoolis 1922.-st aastast kuni 24. aastani ja ajalugu. Ja siis õpetas marksismi-leninismi nendesse kohtadesse, kommunistide hulgas kaldus Palvadre juba üpris varakult opositsiooni suunda hoidvast seltskonda, kellel ei olnud head klappi tollaste juhtivate eesti kommunistidega nagu Pöögelmanni ja Anvelt ja Rästas ja Käsper ja teised, kes muudkui tahtsid jälle siin Eestis ikkagi seda nõukogude võimu kehtestada. Palvadre oli sellel seisukohal, et rahvas oma valikut teinud ja, ja nüüd tuleb nendele, kes Venemaale on jäänud tegutseda Venemaal olevat eestlaste seas, mitte aga siis pöörata seda Eesti Eesti vabariiki. Ja siis niimoodi hakkas järjest järjest need vastuolud siis kumuleeruma ja ja siis 20.-te aastate teisel poolel oli juba täiesti olemas niinimetatud vastasrind EKP-le tõsisem vastuolu tekkis siis Palvad ristideks hakati seda kampa kutsuma ana. Palvadre oli seal kõige silmapaistvam tegelane veel ka fontannikuteks, kuna nad siis olid mõjukad. Ühes ajas Petrogradis fontankava tänaval, kus paiknes terve rida eestlaste asutuse ja organisatsiooni, kus siis nende positsioonid kõige tugevamad olid Fothannikut ehk Palvad ristid. Tõsiseks läksid lahkhelid pärast seda, kui Eestis oli esimesel detsembril 1924 nõukogude poolt organiseeritud mässukatse maha surutud. Selles Palvad restid ei osalenud ja nad leidsidki selle siis mäsu katse läbikukkumise järel Anveltil teistele juhtidele sellist avantüür lust ja nimetasid seda mässu tantsuks tööliste laipadel ja ja leidsid, et seda poleks pidanud niimoodi ette ette võtma. Ja muidugi need ortodokssed eesti kommunistid siis hakkasid järjest enam süüdistama Palvadriste sellesse. Ta on siis trotskistid, noh, see oli üsna ajastuomane süüdistus järjest järjest raskemaks ta poliitiliselt muutus samuti selles rahvusmeelsuses lubamatut rahvuslikku hoiakut, leiti koguni rahvustemaatikat dismi ja ägedas sellises võimuvõitluses tõrjuti nad 1925.-ks aastaks poliitilistelt juhtkohtadelt siis eesti organisatsioonides kõrvale. Ja siis algas ka Palvadre akadeemilises karjääris tasapisi taandumine. Nimelt oli Jakob Palvadre siis 1924. aasta aprillis lõpetanud Leningradi riikliku ülikooli ajaloo erialal ja siis valiti sügisest selle ülikooli õppejõuks ajaloodotsendiks ja 1927. aastal ka korraliseks professoriks. Tänu sellele, et ta oli siis kaitsnud või kirjutanud valmis doktoritööna arvestatava uurimuse ja just 1905. aasta revolutsiooni kohta Eestis. See venekeelne raamatuke revolutsiooni kohta oli kirjutatud asjalikult ja ja allikatele tuginedes ja objektiivselt, nii et seda hindasid ka siin Eesti vabariigi Tartu Ülikooli ajaloolased üpris kõrgelt. Ja 1928 30 oli Palvadre koguni Leningradi ülikoolis ajaloo-keeleteaduskonna dekaan. Eks Asindaan ühte sellist fakti aga rõhutada, et Jakob Palvadre oli tegelikult teine eestlasest ajaloo professor üldse, nii et Palvadre oli ka täiesti arvestatav teadlane, ajaloolane aga ta on siis rünnaku alla sattunud noolt välja tõrjutud ülikoolist. Ja 1980 kaheksaaegsel paiku katkes ka side Eestiga, enne seda olid ei olnud ja vennat olid omavahel suhelnud, nii näiteks oli 1921 Jakob Palvadre Petrogradis külastanud vend Anton, kes oli sel hetkel siis riigikohtu liige. Vennad jäid edasi kirjavahetusse kuni jaanuarini 1932, kas kusjuures Anton Palvadre saatis vennale tema palvel just Eestis ilmunud ajalookirjandust. Ja 1900 88 jõudis Leningradis viibida ka külas noorem vend Juhan, kes sel ajal oli just äsja Tartu Ülikooli õigusteaduskonna lõpetanud. Jakob Palvadre hukkus nõukogude võimu käe läbi enne Oma viia ja, ja ka üsna üsna varakult tegelikult see suur terrorilaine, see ju jääb 37 38. Aga Jakob Palvadre arreteeriti juba 26 Mai 1936. Teda ja teisi fantannikuid süüdistati ajastuomaselt muidugi trotskismis eriti spionaažis Eesti vabariigi kasuks, siis muidugi enne seda juba oli talle ette heidetud. Ta on pärit Lõuna-Eesti kulaklikust perekonnast ja tema vend on seal Eesti vabariigitegelane ja, ja sellepärast selline süüdistus, noh nagu hästi läks peale. Ja siis pool aastat hiljem 11. Oktoober 1936 pandi siis rahvavaenlaseks tunnistatud Palvadre koos paljude teiste saatusekaaslastega Leningradis pargasele ja olevat uputatud neemasse. Ja represseeriti siis ka tema pere Leningradi Ermitaažis töötas tema abikaasa etnograaf Marta ja siis naise õde Olga Kulbas, kes oli samuti ajaloolane, aga see Jakob Palvadre hukk oli üpris tüüpiline tollal Nõukogude Venemaal elanud eestlastele. 150-st 1000-st eestlasest, keda arvati sel ajal Nõukogude liidus elavat hukati uppus siis vähemalt vähemalt. Sangastest pärit vendadest Anton ja Jakob Palvadre rääkis sangastest pärit professor Tiit Rosenberg. Nad Palvadre on kirjandusse jäädvustanud sangastest pärit kirjanik August Gailit. Küllap päises sangastet ka Anton Palvadre, hea sõber Anton Hansen Tammsaare, kui ta suviti sealkandis puhkamas oli. Sangastes on pärit ka Vanemuise omaaegne laulja ja näitleja Aarne Viisimaa ja kuulame tema esituses. Saate lõpetuseks Georg Eduard Luiga rahvalikku laulu seal, kus rukkivälipala on salvestatud 1900 kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel. Aarne Viisimaa laulis laulu seal, kus rukkiväli eesti poliitikutest vendadest Jakob ja Anton Palvadre rääkisid Tartu Ülikooli õppejõud Tiit Rosenbergi, Ago Pajur. Saate toimetaja on Piret Kriivan ja saadet saab kuulata tagantjärele vikerraadio kodulehelt. Sel ajal, kui nad on ärtu nuud perevarades tulenevad on väikene Eesti riik. Noor äsja välja kuulutatud Eesti riik kogu eesti rahvas elas üle. Eesti lugu.