Tere õhtust, täna on stuudios kinnismõte saates kaks inimest. Külaline kunstnik Maarja Undusk ja raadio poolt ajakirjanik Kerttu Soans, tere. Maarjatere Te kuulete, hulgas on mõni selline kuulaja, kes on kohe kinnismõtete saadete jälgija, siis ta võib-olla mäletab, et meie oleme Maarjaga kahekesi ennegi seda tundi täitnud. Tookordsest kinnismõttest rääkides jõudsime me niisugusele arusaamisele või teineteise leidmisele, et oleks veelgi teemasid, mis teevad meie omavahelise vestluse võimalikuks ja loodetavasti pakuvad huvi ka teile. Tänane tema on jaotatud kui kaheks suureks teemaks. Ja ma ei panekski võib-olla sellele teemal mingi koondpealkirja, vaid loeksin ka need kaks siis ette. Üks on see, et kes on kodanik ja milline võiks olla ideaalne kodanik siis meie kui saates esinejate arvates. Ja siis teine osa tänasest saatest. Me võib-olla tahaksime kõigutada veidi seda nii igapäevasele võetavat ja vastuvaidlemist mittesallivad, isegi võib-olla vastuvaidlemist mitte tundvat. Mis mõtet ühiskonnas, et inimene on kõigest ja kõigist üle, et inimene on midagi tipp, näevad, et ei ole ole kõrgemad kui jumal välja arvata, kuid inimese ja jumala vaheline dialoog võib ka inimest jumalaga kõrvuti ette kujutada, lubada. Nii et siis võib olla Omalt poolt kinnismõte ühtteist kinnismõtet veidi liigutada, kõigutada ja kahtluse alla seada. Kuid kõigepealt siis sellest kodanikuks olemisest kõik ju Teiegi, lugupeetud kuulajad. Teate, te olete kodanikud, kas tunnete ennast riigi kodanikuna, Eesti kodanikuna, maailmakodanikuna? Aga sissejuhatuseks Maarja, millal sina esimest korda seda nii tunnetasid, et see kodanikuks olemine on märkimisväärne olemine? No ausalt öeldes, ma ei oska sulle neid täpselt iga öelda, aga üldiselt olen ma vist alati olnud suhteliselt sotsiaalne olevus või olen pidanud seda oluliseks lapsest saati, et et olen nagu oma nina ikka ühe üht ja teistsuguste toppinud, kus ma näen, et midagi on valesti ja sellega inimesi välja vihastanud ja ja ütleme, kui on vaja olnud siis kuskil kutsunud kiirabi või politseid ja on ka koomilisi situatsioone elus sellega seoses mitmeid tekkinud, kus selgub, et noh, et nagu olen oma nina sinna toppinud, kas tõesti pole vaja olnud teha? Võib-olla meeleolu loomiseks või saate alguseks räägib mõne niisuguse loo, ma räägin? No üks naljakamaid lugusid on võib-olla see, kui aastat 15 tagasi käisime Otepää kandis jalgsimatkal ja siis pühajärve bussipeatuses näeme, kuidas võistleb, uksed kinni, sõidab minema ja pingi peal on diplomaadikohver. Mina muidugi arvan kohe, et ahhaa, keegi kodanik on selle sinna unustanud ja tuleb kohe midagi ette võtta. Ja ütlen oma mehele, et nonii, nüüd vaatame kohe järele, kas siin on ka midagi väärtuslikku sees, eks ole, et umbes kuulda või mitte, siis tuleb kiirelt miilitsasse see portfelli viia, avan siis koti ja sel hetkel tuleb põõsasteks mees püksinööpe kinni pannes, ütleb. Kurat, kui sellega ei saa minna koti kallast. Väga raske tõestada, miks ma avan võõrast Skype'i ja, ja kui sa hakkad selgitama, et sa tahtsid, muide, kas seal on midagi väärtuslikku, läks asi veel. Umbes nii, ta on ja see oli omamoodi ka väga õpetlik, et see tuleb mulle nagu ühtepuhku meelde, kui ma jällegi punuma nina kuskile toppima, et et kas see ikka on minu asi samuti ükskord ma ütlesin õue peal seisva auto ümber seisma Dr inimestele, et mida te seda võõrast autot siin kisute siis selgus. Et see oligi nende auto, selliseid situatsioone ilmselt annakski rohkem meenutada. Ühesõnaga, minuga selliseid asju kipub juhtuma. Jah, aga see ei ole ikka loodetavasti võtnud sinult niisugust laiemat silmavaadet, et sa ikkagi ikkagi oled nii-öelda hea naabrivalve läbi viia. No ma ikka katsun silmad lahti hoida, tähendab, mulle meeldis selline hoiak, et see pole minu asi või noh, ühesõnaga, mis nagu otseselt sind ei puuduta, see pole sinu asi, et las vaatavad, kuidas nad saavad ja et siis mulle selline suhtumine mul küll nagu vastukarva, et ma katsun jah, olla ühiskondlikult erk, teadlikult? Jah, mina võib-olla isegi mäletan seda hetke või olema nüüd seda tagantjärele nii poetiseerinud seda, et vot sellel sellel lool oli nüüd põhjapanev alus minu kodanikuolemise mõistmisele, aga ma olin võib-olla kuskil 12 aastane või umbes nii minust paar aastat vanem sõbranna, siis umbes 14 aastane. Mängisime seda mängu, et kui sul oleks võlusõrmus ja sa saad soovida ainult ühe soovi, et mis see siis oleks? Mäletan, et mina olin esimene vastaja ja Enda arvates kohe väga vaimuka ja läbimõeldud soovi oskasin esitada, kuna ma olin ennegi seda mängu seltskonnas mänginud ja selle soovi alati ühtmoodi esitanud. See oli siis niisugune soov, et mina tahtsin, et mul oleks selline võlusõrmus, millega ma võiksin ka edaspidi kogu aeg soovida. Kaks aastat vanem sõbranna jäi täiesti tõsiseks ja ütles, et tema tunneb, et tema tahaks kõige rohkem seda, et inimesed ei viskaks prahti maha. See jättis mulle nii sügava mulje, see tundus mulle kuidagi nii nii ootamatu, nii nii väljapool minu elu see nõuab teatud küpsust, nõuab teatud küpsust. Ja kui nüüd, kui nüüd mina puutun kokku sellise asjaga nagu kodanikuks olemine või aktiivne sotsiaalne hoiaks, mul tuleb alati see minu lapsepõlve sõbranna meelde, kui, kui lihtsalt ta seda väljendas ja kui kindlalt ta sellesse ise uskus. Pikemalt üldse ei osanudki sellel teemal vestelda, mina ei osanud, ma võtsin selle teadmiseks enne saatesse tulekut, ma vaatasin sünonüümisõnastikust, et mida veel sellel sõnal kodanik võiks kasutada. Ja ma olin täitsa hämmingus sellele ainult üks vaste, antud elanik Mul selle sinu looga haakub üks teine lugu, mis natuke võib-olla läheb teemast kõrvale, aga see puudutagu soovimist vot seal Hiiumaal sääre tervidel on kivihunniku, pannakse kive, kui sa tahad midagi soovida, siis minu tütred olid seal kivihunniku juures ja siis vanem tütar ütles teisele, et niikuinii pole seda Šivise mõtet panna niikuinii need soovid ei lähe ju täide. Et ma olen proovinud küll. Ja siis teine tüdruk ütles siis, et sa pead soovima lihtsamaid asju, et soovi siis selliseid asju, mis täide lähevad, näiteks, et su ema sinuga iga päev räägiks. Vot niiviisi, nii et jah, tuleb soov ja lihtsamaid lihtsamaid asju, mis puutub, ma ei tea, kas see prahi maha viskamine on lihtne asi, et see nii lihtne asi vist ei olegi, ema ilmselt ei viska kunagi prahti maha ja eks kodanikuks olemine algajugi oma õue pealt. No see algab ka sellest näiteks, et sa ei astu putukale peale tänaval või ütleme, pargis või metsas lihtsalt, et sa ei tee, see on ka kodanikuks olemine. Et kodanikuks olemine ei puuduta ainult inimestevahelisi suhteid või ütleme, see on mul nagu lapsepõlvest ka, et kui on kuskil mingisugune sitikas keset teed, siis ma tõstan ta kõrvale, et noh, see nagu see ei ole mingi eputamine, vaid see on selline Schweitzeriaanlik ellusuhtumine. Et, et ka see on kodanikuks olemine. Selle sitika kõrvale tõstmisega tuleb mul meelde ilus lugu jällegi minu lapsepõlvest. Kuidas mu isa ükskord peatas maanteel suure liikluse, seal olid ikka väga suured autod, need kaugsõidu, veoautod ja tihe liitlasigatepidi, ta jättis seisma oma väikese sõiduauto, tuli ise autost välja, vehkis kätega vasakule ja paremale, peatas liikluse, sest et ta märg, kas, et just parasjagu oli kärnkonnade ränne seda lõiku maanteel üle nendel on väga ilus. Ja siis aeti siis lapsedki autost välja, emast rääkimata ja kõik, me kandsime neid pisikesi loomakesi, siis sinnapoole, kuhu nad minna tahtsid. Ma olen kuulnud, et näiteks Inglismaal on olemas selliseid Tšiili kliinikut, kus ravitakse siile, kes on auto alla jäänud. Meil ilmselt on veel natuke aega, et nii kaua jah, Inglismaa on jah, selles mõttes küll siili ravimise seisukohalt nüüd siis hea näide, aga teisalt jälle praegu jah, nagu väga viletsas seisus kõige oma eluga minu meelest. Jõuamegi jõuamegi tegelikult sellise teemani, mis puudutab seda, mis sissejuhatuses sai märgitud seda see endale isiklikult enda poolt võetud õigust olla kõige tähtsam ja otsustada kõige elava üle. Ja kui tahta, siis ikkagi astuda konnale peale ja mitte ainult konnalevaidsitikale, vaid vaid praegu on ju päris päris jube, mis toimub loomadega, milline üleeuroopaline tapmine käib. Et kodanikuna siin küll praegu Eestis, kus sellist asja ei toimu, eks ole, ikkagi mõjub emotsionaalselt väga rängalt see, kuidas nüüd siis Euroopas nende loomadega käitutakse. Jah, ma olen ka selle üle viimasel ajal väga palju mõelnud ja mis siis nüüd õieti toimub või kus ma nüüd õieti oleme? Üks aastapäevad tagasi ma lugesin sellist raamatut, pärija kalkutast Kauna tekil olnud väga põnev, põnev raamat, kus kirjeldati tee põhjalikult orjakauplemist, ütleme kuskil kolm-nelisada aastat tagasi, kuidas Aafrikast toodini neegreid orjadeks ja kuidas seal tapeti, terved suguvõsad ja kuidas neid peteti ja nii edasi ja kõik see oli, tundus äärmiselt jõhker olevat ja siis ma mõtlesin selle peale, et tegelikult neisse suhtuti seal nagu loomadesse. Et neid nagu ei peetud üldse inimesteks ja ilmselt ka eriti ei kannatanud selle all või noh, see ei olnud nagu mingisugune eriline eetiline probleem ja siis ma mõtlesin, et huvitav, millal inimkond jõuab nii kaugele, et hakkab ka nagu loomadesse suhtuma, nii nagu nüüd suhtutakse, ütleme, mingisse põliselanikesse, ütleme parimal juhul et mitusada aastat see võiks aega võtta. Aga no mis siis nüüd toimub nüüd Euroopas. Et kust need piirid siis nüüd õieti lähevad, et enim inimkond on võtnud sellise hoiaku, et noh, et loomad, et see ei ole nagu üldse mingi eetiline probleem minu arust ka praegu? See on ikkagi majanduslik probleem, et noh, me lihtsalt nagu lülitame sellise mõtteviisi välja, sest et siis me satume omadega sügavasse ummikusse, et me ei saa seda endale lihtsalt lubada. Kui me hakkame võrdlema, ütleme inimest loomaga, et mida see siis tähendab, kui me meenutame, ütleme natsiaegu neid tuleriitumist, siis põlesid võrreldes nendega, mis praegu põlevad, et et tegelikult selle paralleeli nagu peaks üsna julgelt tõmbama, et selle üle ei ole üldse midagi siin naerda või öelda, et see on jama või et et mingid rohelised või mina olen ka lihasööja ise. Aga tegelikult inimene on võtnud endale tohutut volitused ja kus see vastutuse piir läheb või sõnaga nagu ainult mingi majanduslik vastutus. Aga puudub täielikult selline emotsionaalne vastutusega inimeste ees, ütleme, kes nende loomadega tegelevad. Eile ma just kuulsin uudistest keegi, härra Braun, ma ei tea, kes ta siis see alguses kuulasin, pealiskaudselt ning euroametnik või kes ütles, et jah, et tema pooldab küll Inglismaal, et tuleks ikkagi hävitada loomad, ütleme 10 kilomeetri raadiuses, kus on hullulehmatõve kolle, mis tähendab küll umbes miljoni looma tapmist. Et mida see siis õieti tähendab, et et kes tapab, kuidas tapetakse mis nendest siis saab, mida, mida tunnevad need inimesed seal ümber, rääkimata nendest loomadest, et see looma kannatus nagu noh, ei vääri üldse tähelepanu, et see looma nagu kaup, ta nagu toit, miski, mida realiseeritakse. Et kas meil on selleks õigus, et mulle tundub, et ükskord see maailm tasub väga karmilt sellise käitumise eest ütleme, kui me oleme enamiku oma loomadest hävitanud ja kuskile põhja omadega välja jõudnud, siis võib-olla hakatakse sügavam mõtlema, mida, mida me endale lubame, et sellele järgneb üks väga karm karistus, ütles ükskord, et see ei ole niisama lihtne, see asi On seda saadet ette valmistasime, siis Maarja Undusk, sina just konsulteerisid ühe oma tuttava loomaarstiga, kes tõepoolest meie kahtlusi, et see on tugevalt üle pingutatud, see hirm, et need tõved, nii see hullulehma kui ka suu- ja sõrataud võiksid olla inimesele nii väga ohtlikud. Meil on nii väga, peab iseennast, oma tervist, oma laste, oma perekonna, kõike seda kaitsma, et see on ikka tõesti majanduslik samm. Näiteks mis puutub nüüd hullulehmatõppe, siis kui võtame nüüd statistiliselt palju on neid ohvreid inimeste hulgas, siis see on ju niivõrd kaduvväike osake, kui me võrdleme ükskõik millega liiklusõnnetuste ohvrite ohvritega või mingite muude haigusjuhtu. Jah, tahaks siia vahele just öelda, et ühes raadiosaates paraku kahjuks ei oska nüüd täpselt seda öelda, kes seal rääkisid, aga sattusin kuulma, seal oli päris hea võrdlus selle hullulehmatõppe haigestumise ja siis mesilase nõelamise vahel toodud, et ka mesilane võib mõnikord inimesed. Paet, kas me peaksime siis nüüd kõik mesilased hävitama, et hoida ära seda paari juhust ja ütleme, kui me võtame nüüd Narvas, ütleme seal mingi kuu jooksul, kas oli 180 AIDSi viirusekandjate avastatakse, et see on võib-olla sama palju kokku, kui üldse on olnud hullu lehma tõve ohvreid inimeste hulgas kusjuures ei ole ka kindel, kas nad kõik on saanud selle nakkuse loomadest või on nad saanud selle kontsert, see on, see vorm on selle haiguse teine vorm. Et kas see on põhjus nüüd hakata hävitama loomi igaks juhuks, kusjuures ei ole üldse kindel, kas nad on haiged lihtsalt massiliselt lihtsalt hakata hävitama. Ja samuti see suu ja sõrataud seal monide uurisin seda asja, ühesõnaga haigus on täiesti ravitav, sellesse surevad ainult mõned üksikud nõrgemad loomad. Lööve levib, ütleme nagu tuulerõuged umbes niiviisi väga kergelt teda väga raske takistada. Ühesõnaga on kaks võimalust, kas vaktsineerida kõik loomad või siis tapp. Ahjaa noh, Euroopa või maailma neid valinud tapmise, sest et see on talle majanduslikult kasulikum. Tähendab, et kui paarkümmend aastat tagasi oli suur sõrataud, tuli Venemaalt, siis valiti vaktsineerimine Eestis kõik loomad, vaktsineeriti haigusele pandi piir ja oli 20-ks aastaks, eks ole, oli asi korras. Nüüd on valitud, mine, sest vaktsineerimine ei ole majanduslikult kasulik, sest et sellega kaasnevad igasugused majanduslikud blokaadid, ei osteta liha sisse ja nii edasi, lihtsalt tapetakse ja see on nagu endast sinnapoole, nagu midagi parata, tuleb tappa lihtsalt miljoneid loomi selle asemel, et neid vaktsineerida. Kusjuures on ju teada, et see levib, ma ei tea rändlindude, ma ei tea, millega sõnaga see. Tegelikult, kui neid loomi ei süstita, siis ei ole üldse mingit garantiid, et, et nad ei jää haigeks, aga inimkond on võtnud endale volitused lihtsalt tappa täiesti terveid loomi. Siis juba nüüd vaata miljonite kaupa, et mida see õieti selle inimkonna kohta ütled? Jah, see majanduslik kasu oleks, siis. Sa uurisid veidi sedagi, et kui nüüd valitud oleks see vaktsineerimise tee, siis see tähendab seda, et ütleme, kui üks riik otsustab vaktsineerimise kasuks, siis see tähendab talle vist viie aastast majandusblokaadi tema põllumajandustoodetele või lihatoodetele teiste riikide poolt. Aga kes on võtnud vastu selle otsuse, miks? Et, et see nagu globaalselt, millest asjad ikkagi nagu suhteliselt viltu või, või kas ei ole niiviisi imetletakse ja otsitakse, kas on Marsil elu ja kas on kuskil vett ja siis nutetakse selle elu leidmise üle ja siis on traagiline, kui mingid sulid varastavad kaablite 45 looma saab elektrilöögist surma, eks siis näidatakse ja see on niisugune tohutu löök, aga tegelikult seda tehakse kultiveeritakse ja kõik täiesti ametlikult teadlikult selle suurepärase Euroopa tasemel, kus me tahame olla ja kuidas me tahame olla euroopalikud. Et see kõik on ikka nagu üsna vastik. Minul jah, esitatakse seda siiski huvitatult kui suurt inimesekaitset, nojah, see on toit ühesõnaga loomatoit ja kaup. Ja siis noh, eks see suhtumine imbub igalühel on omamoodi ilmne võõrandumine üldsegi sellest kontaktist loodusega ja loomadega. Ja ühesõnaga, piim tuleb kuskilt vabrikust mööda toru ja ja eks see suhtumine väljendub igal pool, ütleme linnapea ütleb, et kui Kaarli puiestee puudel liiga vanad, siis lihtsalt tuleb maha saagida, sest niikuinii nad varsti surevad ära. Et tehkem väikse lükke ja laiendage seda inimkonnale, et ütleme siis, kui Eesti vabariigis keegi saab 75 aastat vanaks võtame pea maha, niikuinii sureb varsti ära, et mis me jamame, nendega maksame, pension, midagi nüüd enam ei teeni, siis nad jäävad päris vanaks, eks ole. Dementseks vajavad hooldust, et noh, et teeme sellise, võib öelda, et nii ei tohi mõelda, et nii ei tohi öelda, aga me ise oleme need piirid nagu kehtestanud, et humaanne mõtlemine on kuidagi nagu alavääristatud. Praegu mulle tundub humanistlik mõtlemine, Need olid need väga räiged paralleelid, eks ole, mis Andrei ja tegelikult on ka see räige, mis toimub, aga tegelikult nimelt on ka see läige, mis toimub ja oleks naiivne ette kujutada, et see ei puuduta inimestevahelisi suhteid. See ju ikkagi kõik niisugused missugused räiged otsused, nende täide viimised, eks ole, see ju kõik ikkagi ka kasvatab sedasama kodanikku laiendab tema õigusi, pisendab tema kohustusi, eks ole. Nojah, aga mis puudutab veel, ütleme, nendesse looma haigust, noh, selge on, nüüd on nagu räägitud, et ütleme hullu lehma tõbi levib see seetõttu, et mäletajatele loomadele söödetakse loomset toitu, see on jälle inimese inimese süü, tegelikult tema on selle taga, sama pidi olema ju ka selle suure sõrad audiga, et üldiselt see levib sellistes suurfarmides, kus antakse ka loomset toitu. Et väike väikefarmidest seda eriti ei levi. Ühesõnaga tegelikult inimene on siin ka süüdi. Aga lahendus, siis on see, kui haigefarm siis jah, 10 kilomeetri kaugusel, siis hakatakse ka seal kõik looma tapmine. Ühesõnaga tegelikult ei kaitsta mitte tapmise läbi haigus, seda looma, vaid kaitstakse oma kantakse raha, öeldakse ilusti, et see on nagu riigi hüvanguks kõik, aga aga ma ei tea, mulle nüüd väga kahtlen olevat kõik. Raha ja võimusuhted kindlasti sobivad ka teema kodanik alla, kuigi praegu kui nii neid reklaamida, et räägime rahast ja võimust, siis tundub see hästi banaalne, aga aga ometigi ma arvan, et võtame natuke seda küsimuse alla. Võib olla mõne konkreetse näitega näiteks mina meeleolu loomiseks siis nüüd selle alapealkirja juurde minemiseks räägin oma kogemuse, kus ma märkasin seda, kuidas raha asub kusagil väljapool. Et raha ei ole üldse seostatav eetiliste väärtustega. Sellest on nüüd juba aastaid tagasi, siis kui Eesti vabariik taastati ja moodustati esimesed volikogud siis oli minulgi au olla valitud ühe väikelinnavolikokku. Ja saades seal nende aastate jooksul muidugi teisigi kogemusi oli siiski üks, üks ehmatama panevamaid ja esimesi see, kui hakati arutama küsimuste mingite no raha küsimus on muidugi kõige olulisem selle eelarve koostamine, eks ole, see oli meie ülesanne. Hakati arutama seal mingite, ma nüüd seda summat täpselt ei mäleta, aga ütleme nii, et 5000 kroonist auku, mis oli tekkinud eelarvesse ja leiti ka süüdlane, kes oli selle raha siis oma kasuks kuidagi ära kasutanud. Kõik see, kõik see süsteem, sellele saad jälile. Aga siis volikogu siiski otsustas enamushäältega. Ja ma mäletan, et ettekande sellel teemal tegi veel see mees, kelle mina isiklikult valijana olin sinna volikokku valinud. Ja ütles, et mis me nüüd sellest väikesest summast siin üldse arutame ja et see ei ole üldse mingisugune pahade ega midagi, et inimestel ikka juhtub, et vot, et siin kõrval, eks ole, varastatakse 50000, pool miljonit isegi poolteist, kaks miljonit, Need 5000 krooni oli siis nii väike summa, et sellest ei olnud üldse mõtet rääkida. Ühesõnaga vargus oli nagu kuidagipidi. Mõistetav siis, kui tegemist oli väiksema summa, kui nüüd siis seal noh, mis, mis me siis võtsime suvaliselt, eks ole, võib-olla alates 500000-st siis hakkame vaatama, et kas vargus on vargus, nii et see oli siis niisugune teatud kokkuvarisemine minu sinisilmsuse ühes lahtris vähemalt eks see umbes nii lasin, tuleb meelde see praegu palju räägitud lugu nendest koertest, kes murdsid naise, eks ole, et kuna kuna selle eest saab ainult mingi 1060 krooni trahvi võtaal koeraomanikelt, siis ei tasu seda nagu üldse uuridagi, eks. No umbes nii, et kõike nagu ei saa jah. Ka vargust ei saa rahaga mõõta, tegelikult minu isa on rääkinud, kui tema käis koolis siis näiteks kui seal keegi selgus, et varastas mingi pliiatsi näiteks, et see oli piisav põhjus ta koolist välja heita. Et asi ei olnud mitte selles, mida, vaid asi oli ikkagi teosed. See oli põhimõttes. Võiks öelda, et see on nagu põhimõtteline küsimus, et kui inimene on võimeline ühte midagi sellist asja tegema, mingeid, siis võiksite juba üldistada, milleks ta veel on sobivate sobival juhul võimeline, kui ta teab, et see õnnestub tal ilusti puhtalt. Nii et mulle tundub ka niimoodi, et see et selline väiksem vargus, no vot see üldse see ei mahu mulle üldse pähegi, et seda niimoodi ei saa iseloomustada, see ikkagi vargus on, sest et võib-olla tõesti ei olnud rohkem, eks ole, või, või tähendab see, see kõik on teisejärguline, ikkagi tegu iseenesest peaks saama hinnanguid, paneb nagu märgi maha, eks, ja siis ikkagi suhtumine vastavasse inimesse. Sa juba tead, et tegelikult ei saa usaldada, et usaldust on igas mõttes ju väga lihtne, väga lihtne kaotada. Eesti vabariigis peale seda, kui see nüüd taastati, on mitmeid ettepanekuid tehtud, kuidas ärikontrolli alla saada ja üks, millele tihtipeale viidatakse nimetatakse ilmselt selle ettepaneku esimese valjuhäälse välja. Ütleja nime järgi on see Robert Lepiksoni ettepanek mitte uurida esimese miljoni saamise lugu. No mis see miljon on, jah, see nii väike raha, et ja kust algab ja kus ta lõppsõnaga keegi täpselt ei tea. Kui selle, kui sellele sellele viidatakse ja niimoodi siis siis üldiselt ma olen märganud, et sellel on niisugune viitajad ise on ka küll küllaltki jõukad inimesed olnud. Et sellel on niisugune positiivne hinnang, et me võiksime võtta tõesti selle aluseks. Ma mõtlesin ka, kui, kui seda saadet nüüd ette valmistasin, et et kui see tuleb jutuks, et kuidas siis mina sellesse suhtun ja, ja mul ei ole sellist päris sellist oma arvamust tähendab mulle ei, minu arvates ei ole see õige, aga mul on mingisugust muud lahendust välja pakkuda. Et tegelikult see ongi omamoodi lõhkine. Küna, see, see esialgne rikastumine, kas me peame selle üle elama kodanikena ja ootama, et rikkuse kasvades ja aja möödudes ärkab ka südametunnistus rikaste inimeste? Tähendab, et mulle tundub, et siin riigis on siiski praegu minule isiklikult hakkab vastu see, kuidas riik omavastutusest tahab nagu hoiduda ja kuidas tahab nagu kõik kõrvale lükata riiki taha millegi eest vastutada, eks ole, see nagu keele, tema, igaüks vaadaku ise, kuidas saab või või noh, kõik tuleb maha müüa, et see on nagu kuidagi. Minu meelest see on ka kõik nagu kahtlane natuke, et riigi vastutus, riik peaks vastutama väga paljude asjade eest. Riik peaks tegema ikkagi võimalikuks selle, et inimene saab olla hea kodanik. Nojah, aga mis puutub nüüd maksudest kõrvalehiilimist, siis ütleme, see puudutab, see teema puudutab ka väga paljusid, ütleme kunstnike, kas või nii-öelda füüsilisest isikust ettevõtjaid, kes tegelikult no ütleme selliseid minusuguseid, kes, kelle kohta ütleb tulumaksuametnik, et kus on teie kasum, sa oled vaba. Jah, kui ma lähen sinna oma nende paberihunnikuga, mis koosneb suuresti siis nendest igasugustest kulutustest, kus on siis teie kasum. Ja ütleme, kui ma nüüd müün kuskil galeriis mingit oma tööd, ütleme oletame, et mingi väike asi, ma tahan 100 100 krooni, saan sellest honorari, siis pannakse sinna otsa, ütleme vähemalt 50 protsenti või ka 100. Kusjuures, kui ma olen aus kodanik, siis peaksime maksma selle 100 krooni pealt veel tulumaksu ja sotsiaalmaksu. Hea küll, võtan oma arvestanud kulud sealt maha ja siis arvestan sealt siis sotsiaalmaksutulumaksu. Ühesõnaga järele jääb, siis sa lähed juba allapoole? Ei no võib-olla võib-olla jääb järele 50 krooni, kui hästi läheb. Et, et kuidas on võimalik siis algkusjuures inimene, kes selle asja siis ehk kostab, kui mul veab, maksab selle eest võib-olla 200 krooni. Et, et väga raske on olla aus kodanik, et, et väga raske on siis tõesti ausalt deklareerida seda oma, oma sissetulekut. Et noh, siis ei ole mõtet selle asjaga üldse tegeleda. Mis puudutab vähemalt teatud teatud müüki sellist. Jaa, aga eks terve humanitaarelu ole ju niisugune selles elus tegutsemine, mis ei ole praegu üldse hinnas. No ongi, see ei olegi kogu raha teenima, et see on tegelikult nagu midagi muud, et see raha kahjuks tuleb teenida, sellest me rääkisime mu eelmises saates, et see on selline paratamatu, aga et et see on selline töö, mida nagu ei tehta selleks, et raha teenida vaid lihtsalt sellepärast, et see on kuidagi põnev või, või mingisugusest seismisest vajadusest selle asjaga tegeleda. Humanitaarset mõtte areng peaks ju olema ikkagi tegelikult ka kasulik kogu ühiskonnale see äärmiselt oluline ja üsna üsna võimas jõud ka praegu ta on kuidagi varjus ja ja ma olen aru saanud, et ilmselt teatud ringkonnad suhtuvad sellesse teatud põlgusega, et ma lugesin ühest. Ma üldiselt ei loe neid ajakirju, aga mõni mõnikord siiski kas oli kroonika, mis oli intervjuu Reet häälega, kes kellelt küsiti, et noh, et kas te ka presidendi vastuvõtule lähete, siis tema ütles, et ega sinna meiesuguseid maksumaksjaid ei kutsuta, seal käivad ju ainult humanitaarid, kes ju ainult kulutavad. Aga meie maksame makse, eks ole, et nemad ainult kulutavad ja raiskavad rahad. Et, et ma olen väga sügavalt mõtlesin selle üle, et et vaata kui huvitav vaatenurk, et mina kui mingisugune humanitaar, et see, kes kulutab ainult aga nemad ainult vaata, maksavad makse. Et tegelikult, et. Tundub, et, et see näitab, kui teatud ühiskondliku toorust selline asjadest arusaamine. Et lõppude lõpuks, mille nimel see Eesti elu või üldse toimub või et et kui meil on ainult see majandus aga puudub kultuur, siis tõesti, me võiksime Hongkongist jõuda täielikult alla väga majanduslikult, väga tugevad. Et tegelikult see Eesti riik on vajalike siiski eesti kultuuri säilitamiseks, et see on see meie omapära. Aga jah, et ilmselt see ühiskond on üsna toores veel. Ja lõppude lõpuks, kui makstakse palju maksta, siis ka kulutatakse palju ja siis tekib küsimus, et kuidas see raha siis teenitakse, et see on ütleme, mingi vahendustegevus, mis on täiesti aus, niisugune õilis, õilis majandustegevus tegelikult ei tooda ju midagi, ta ainult vahendatakse. Et see väga suured kasumid tulevad puhtalt need protsendid, mis saadakse müügi vahendamisest, et see on ikkagi väga kergelt tulnud raha väga kõrgel, mine on rassiline. Jah. Jaa, kui võtta endale eesmärgiks palju teenida niiviisi täiesti. Jõhkra aususega siis eesmärk on teenida, kui nüüd sellest veel natukene heietada sellest teemast, et sa ütlesid, et riik proovib vastutust endalt võimalikult kaugemale lükata ja ja tõepoolest teeb pigem takistusi. No kas nüüd ma ei usu, et nüüd just ei taha uskuda teadlikult aga võib-olla siis lohakusest, oskamatusest, viitsimatuses teeb takistusi humanitaaridele, arengule, kunstnike elule, teeb takistusi ka lihtkodanikule lihtkatkes kui nüüd öelda, et riik teeb takistusi, aga seadused on selliselt ei sekku või sekkub kuidagi passiivselt või see ei puuduta mitte niivõrd noh, humanitaarütleme, kasvõi seesama põllumajandus, eks ole, mille kohta ma jälle ütleb Jüri Mõis, et põllumajandus hääbub meil nagunii, et noh, mida see õieti tähendab. Et noh, ilmselt arvab ka, et piim tuleb kuskilt kraanist või et tegelikult see on nagu see on niivõrd sügavate struktuuride hävitamine. Et see tasub ennast kätte. Et kuna see kannatab ka pangandus selle käes, et et omamoodi see on niisugune äärmiselt nõme ja lihtsameelne, rumal ja küüniline ellusuhtumine. Et hirmus kurb, et see niivõrd kipub domineerima. Ma lähen nüüd ikkagi edasi siit nüüd lihtkodaniku lihtasjakeste juurde noh näiteks mida ma ise olen pidanud läbi elama ja kindlasti suur osa kuule ka. Kuidas tahaks olla korralik kodanik tahaks nagu sa tõid näitekunstnikuna kas ta neid makse, aga sulle tehakse see kõik nii keeruliseks, et su tööl ja teenimisel kasvõi selleks, et elus püsida, kaob igasugune mõte. Aga minul noh, niisugune näide näiteks, et. Et ma olen põhimõtteliselt seda tüüpi inimene, kes ei sõida ei trammis, trollis, bussis, rongis ilma piletita. Ma ei ole seda kunagi teinud. Ma nagu isegi ei saa seda teha, ma lähen niivõrd närvi, ma ei tea, kas see on, kas see on minu teadlikkusest või on see lihtsalt hirmust, aga üldiselt see mul ei õnnestu. Mõnikord on seda ette tulnud, kui ma ei tea, et mul on näiteks guugord lõppenud ja siis ma avastasin hiljem, aga noh, niisugust teadliku jänese sõitmist pole olnud ja kui mõned üksikud korrad elus on see ette tulnud, siis on ka alati tulnud kontroll. Ma ükskord ütles mulle, eks budistist hea tuttav ette küll, sina oled ikka üks õnnelik inimene, et näed, et sul ei lasta isegi sellist pisikest pahategu teha, et sa saad kohe oma karistuse. Aga nüüd võtavad tagasi, tahtsin osta seda 10 piletiliste komplekti, kus siis üks pilet maksab seitse krooni. Muidu on ju 10, eks ole, ja kui osta juhi käest Tallinna hindadest käib jutt, siis on 15. Ja laupäev see oli, osta tahtsin, jaa, selle kioskipidaja ütleb mulle, et need on meil otsas, tulevad teisipäeval siis ootad teisipäevani, siis ootad teisipäevani, on siis pühapäev, esmaspäev, eks ole, teisipäeval võib-olla siis saan selle, oli õhtune aeg veel, küsisin, kas teil, kas teil teisi talongi on? Mõtted, meil on talongidega täna üldse pahasti, et juba on kõik siin kokku pakitud, jäänud midagi niisugust juttu seal veel, nii et ostke trammist, ütleb mulle, aga trammis on ju 15 krooni. Nii et niisugused takistused, eks ole, mis on tehnilist laadi ja tegelikult korraldamatuse tulemus. Piserdavad seda minu nisust üllast soovi ja mis siin salata, sõitsingi ilma piletita. Nojah, sõitsin sellepärast, et mulle tundus, et see on, et see on nüüd minu sekkumine sellesse loosse, et ma, et ma ei osale selles lihtsalt. No selliseid asju on ka minuga muide juhtunud, ühesõnaga mul lihtsalt ei õnnestu piletit osta. Sest no varem oli veel nii, et ei saanudki alati sealt bussist või trolli, istun ka selliseid aegu, lihtsalt ind sunnitakse, seda võib muidugi laiendada ka mujale ühiskonnas, teistele asjadele, kus lihtsalt sind sunnitakse olema ebaaus, ütleme kasvõi mingisuguste nõmedate seadustega. No ei saa ju nii pimedalt alluda mingisugustele seadustele, mis on täiesti selgelt nõmedad. Kusjuures üldiselt haige on siiski, mida ta kinni liikluseesnäiteks, mina ei poolda seda, et ma leian, et siin võib sõita küll 120-ga, siis ma sõidangi, mis siis, et märk ei luba, et et, et ikkagi on seadusi, millest tuleb kinni pidada, aga mul on ka see kogemus, et tõesti mingi märk on kuskil põõsas minu meelest Eesti meelega ja siis kontrollitakse sind pärast seda, et teadis, et sa pole seda näinud. No teatud juhtudel tuleb ikkagi siis pindselt üles näidata kodanikuallumatus. Nõmeduste ei saa nüüd ju ka päriselt alluda, et kahju, kui siis tehakse neid nõmedaid seadusi või rakendatakse neid nõmedalt. Ilmselt selle vastu tuleb ka kuidagi astuda. Ka see on kodanikukohust, kodanikukohus ja kodanikukohus, sest muidu ju see jada, nende nende inimeste jada, kes peavad seda rumalust täitma, kogu aeg pikeneb. Meie jutt on olnud kogu aeg selline miinusmärgiga või peaaegu kogu aeg kuid nüüd saate lõpu poole. Siiski oleme vist Maarja Unduski sinuga üht meelt selles igal juhul, et kui antakse ikkagi võimalus kodanikuks olla, nii et seda maailmaga saaks parandada, et siis alati seda võimalust ka kasutada, et aktiivne kodanikuks olemine on siiski mingi plussmärgiga tegelema just nimelt, et see on ikkagi, ongi ikkagi plussmärgiga tegevus ja see on miinusvärgi vastaline tegevus. Minu meelest küll, et niiviisi sekkumine ja on just nimelt see maailma parandamine või nagu pare paremaks tegema nii igas suhtes, nii et see nõuab teatud sellist elurõõmu. Just nõuab elurõõmu ja nõuab muidugi nõuab niisugust selget pilku ja nõuab ikkagi sellist viitsimist ka, eks ole, sest see võtab ju kõik natuke aega ja pisiasjad on ju need, mida võiks ju kohe igaveses parandada. Sina rääkisid varem mulle ükskord sellise väga võluva loo, kuidas sa filoloogilist korrastatustama kui ka sellist nagu täiskasvanuks saamisest teatud teatud momendil, nagu sa märkad, et üllatavalt paljud inimesed on sinuga sinust nooremad millegipärast et nagu raske on sellest aru saada, et milles on asi, aga siis teatud hetkel muutut ka nagu hakkad, nagu noh, hakkad kannuga õpetama või võib-olla ma ei taha, tahaks iial tädistuda või mutistuda, aga aga niiviisi mingit kogemust või oskust jagama, et siis kord lillepoes noor kena neiu kirjutas mulle kviitungit ja alguses kirjutas valesti, kirjutas 63 krooni siis pidi olema 33 ja siis ma Ühemm iga 60 ja siis ma mõtlesin, et kui te nüüd 30 kirjutab cavemm iga, et siis järelikult ei olnud see juhus, et siis ma pean sulle ütlema. Ja siis ma ütlesingi talle väga vaikselt ja viisakalt, et 30 kirjutatakse kahe emmiga, sest et ma mõtlesin, et see on tema, puht erialane tekst, mida ta kirjutab ilmselt korduvalt ja et, et siin siin ei tohi teha viga, et ta peab seda teadma, et ta teeb ennast rumalaks sellega, et et noh, ma olen nagu kohustatud seda talle ütlema. Et noh, kena kena tüdruk, võib-olla pole viitsinud päris palju koolis käia, on tulnud lillepoodi müüjaks, aga et et ta jääb elus rumalast olukorda, selliseid vigu teeb. Et sellist väikest vigade parandust ilmselt tuleb pidevalt teha, nagu juba kodus ütleme oma lapsi kasides, seal tuleb pidevalt teha korrektuuri nende käitumises ja ja et see on siiski positiivne tegevused viimistleda seda elujõudumööda pidevalt igas suhtes, nagu sa lükkad putukatee pealt kõrvale või see on umbes sama, mis võtad lapsel kratist kinni, et ta punase tulega sõiduteele ei jookseks, et see on tegelikult üks ja sama asi nagu sellega tänase kinnismõtte saate lõpetamegi. Aitäh kuulajatele. Stuudios olid kunstnik Maarja Undusk ja ajakirjanik Kerttu Soans. Kõike head.