Kinnisade kena laupäeva kinnismõtte kuulajaile täna kordame valitud mõtteid 24. juuni saates Linnart Mälli kaak. Kas mina kolm. Budist religioosses mõttes ma ei ole budist, sest mulle jäävad võõraks igasugused kummardamised ja igasugused mantrate pomisemised ja muud sellised asjad. Filosoofilises mõttes ma olen vaieldamatult budist, sest budism on aidanud mul oma meelt avardada ja, ja jõuda sellise arusaamiseni maailmast, kus ma siis praegu olen ja see arusaamine seisneb selles, et Olen hakanud tänu panismile maailmale tõesti mõistma selle tervikus hakanud mõistma, et kõik siin maailmas on omal kohal. Olen hakanud mõistma, et mitte midagi ei tohiks siit maailmast välja jätta. Tähendab, maailma ei tule vägivaldselt püüda teha ei paremaks ega halvemaks, vaid tuleb asjadel lasta minna nii, nagu need on. Ja maailma suureks väärtuseks on see Ta valitseb mitmekesisus ja valitseb paljusus. Kas oleks hea elada maailmas, kus on ainult üks rahvas, kus on ainult üks keel, kus on ainult üks religioon või üks õpetus? Ma arvan, et see oleks erakordselt igav maailm. Ja jääb vaid õnne tänada, et kõik katsed sellist ühetaolist maailma luua ei ole õnnestunud. Ja tõenäoliselt ei õnnestu ka tulevikus. Kuid maailma mitmekesisus, maailma paljusus, see, et on olemas umbes 5000 keelt, see, et on olemas umbes 200 riiki. Et on olemas rahvaid, kes end rahvana identifitseerivad, umbes paar 1000. See kõik on suurepärane asi. Ning ka religioonide paljusus on väga hea. Nähtavus on hea, et ei ole ainult olemas üks religioon, kuigi mõni tralliga, mõned religioonid on püüdnud selle poole, et maailma monoreligioon religioosseks muuta. Kuid see ei ole õnnestunud ja tahaks loota, et ei õnnestugi. Muidugi mitmekesisusele on ka oma ohud ja neid ohtusid on väga palju. Mitmekesisuse ohud on see, et mõistmist on erinevate nähtuste vahel väga vähe. On on üldse mittemõistmist jal vääritimõistmist, rahvad ei mõista 11, ei mõista. Religioonid 11 rääkimata sellest, et üldiselt osatakse ainult oma emakeelt pluss veel kas üks või kaks keelt, kui sedagi. Nii et juba suhtlemine inimeste vahel on väga raske ja piiratud ning seepärast tuleb natuke ka sellele mõelda. Ja, ja seda minu arvates saab teha küll mitte sel teel, et ikkagi püüda ühetaolisust poole vaid just sel teel, et tuleb lihtsalt hakata teistmoodi harima inimesi. Rahvad peaksid harima oma inimesi teoralismi suunas selle mõistmise suunas, et on maailmas tõesti palju värve ja et see teeb ainult head. See ei ole muidugi kerge ülesanne ja selleni võib-olla niipea ei jõutagi. Aga kui me vaatame maailma ajalukku natuke tagasi, siis näeme, et on väga lootustandvaid tendentse. Näiteks 19. sajandil olid kõik veendunud tõesti niimoodi, et varsti on ühtne maailm olemas ja ühte maailm on monoliitsed ühtne. Selles maailmas kaovad ära enamik rahvaid. Seda usuti täiesti kindlalt, enamikul tuure kaovad, ära jäävad, jäävad ainult mõned üksikud, alles. Hakkas tekkima rahvuslik liikumine paljudes maailma osades rahvad hakkasid eralduma üksteisest, tekkis suur hulk uusi riike, nende seas muide ka 20. sajandi algul Eesti riik, enne seda ju kaheldi väga, kas eesti rahvas üldse enam kaua püsib, aga nende püsis kaua ja pühib praegugi ja püsib veel edasi. Praegu paljud väikerahvastest rahvuslik liikumine, ütleme Aafrikas ja ja Aasia väikerahvaste seas on alles algamas, ma olen ma alles selle esimesel etapil ja siin on ka muidugi oma omad põhjused. Sest riik kui niisugune. No mis siin salata, riik on ju teatud mõttes ebaloomulik nähtus, üldse riik on, kui päris aus olla, siis on, on see kambavõim enamuse ele. Poos üles kõik, mida võis teha, mida tahtis kui oma piirangud olid siin ka muidugi olemas. Ja aga rahvas sai ennast ennast siiski ka teatud määral Mološiga kergesti samastada. Ja pealegi sel juhul, kui oli olemas dünastia juba kestev dünastia sellega samastada ja oli suhteliselt meeldiv ja mõnus rahval selle monarhi kaitse all olla. Nüüd aga rahvusriikide tekkimisega need vanad suured monarhiat hävinesid, hävines näiteks niisugune suurepärane monarhia nagu Austria-Ungari keisririik mis ju oli erakordselt stabiilne kuni selle hetkeni, kui lõpuks kokku varises, kus keiser Franz Joseph teine valitses üle 60 aasta järjest. Ja kus inimesed arvasid, et nad ongi jõudnud välja sellele teele, kus hakkab üks suur ühtesulamine aga ei astunud seda ühtesulamist teps mitte, ei tahtnud ungarlased olla Pealt sakslaste võimu all Austria-Ungari sõja idanud slaavlased pärast olla ei, ei sakslaste ega ungarlaste võimu all ja selle tõttu see riik lõpuks laguneski. Ja nüüd on siis rahvusriikide ajastu, kus on riik, on erakordselt tähtsaks muutunud. Et kus enam rahvas kui niisugune eriti midagi ei tähenda, aga rahvas tahab samal ajal, et temal oleks oma riik olemas ja kõik rahvad tahavad seda. Ka need rahvad, kellel ei ole üldse veel omariiklust, Nad pürgivad selle poole. Ja tahaks ikkagi ikkagi öelda seda, et et riik ei ole suurem asi, riik ei ole omaette väärtus, riik on väärtus ainult siis, kui riik rahvast hoiab. Ja eriti kolla hoiab oma põi rahvast. Kordasime valitud mõtteid 24. juuni saates Linnart Mälli iga järgmisel laupäeval kuulete samal ajal nii Seppeliti Andres Ehinit. Saate toimetas Haldi Normet.