Kiinismade. Kena laupäeva kinnismõtte kuulajaile täna kordame valitud palu saates, kus rääkis Märt Väljataga Kui ma tegin väikest inventuuri, mida mani aastate pikku kirjutanud olen, siis ma avastasin, et üks motiiv on küll, millest ma ei raatsi hästi lahti lasta ja selleks motiiviks on era ja avaliku elu erinevus. Ma arvan, et siin on tegemist mingi sellise väga olulise eristusega, mida, mille tähtsust alati ei mõisteta. Moodsat aega või see aeg, mis Euroopas algas. Seitsmeteistkümnendal sajandil on vaest nimetatud ka individualistlikud ajastuks. See tähendab seda, et inimene muutus indiviidiks, ta ei sõltunud. Ta rebis ennast lahti sellistest paika pandud struktuuridest, mis püüdsid ette kirjutada mida ta peab mõtlema ja mida ta peab tegema ja hakati tähtsustama inimese siseelu, tema individuaalsust ja ka tema eraelu. Sellised erinevused on tegelikult märgatavad juba kasvõi sellises asjas nagu ruumide sisekujundus või sisearhitektuuris. Nimelt seitsmeteistkümnenda sajandi Inglismaal ja sajand hiljem Uus-Inglismaal hakkasid tekkima rikka rikka rahva majadesse spetsiaalsed koridorid teenijate tarvis, et nad ei tolgendaks. Härrasrahva, oli alus, et nad võimaldaksid omaette olemist selliste privaatsust, omaette olemist, mingis omaette ruumi tõmbumist. Varasemal ajal said endale väga vähesed lubada ja see ei sõltunudki niivõrd ei varanduslikustega võimuseisust. Aga uuel ajal on selline vajadus inimesel pidada teatud saladusi, teha asju, mida teised ei näe muutunud järjest olulisemaks. Selle seletusi võib tuua mustmiljon selle vaimseid juuri näha protestantismis ja ja valgustuses ja, ja romantismi siia, milles tahes veel. Aga just oluline on seejuures see, et, et inimesed nagu hakkasid iseendas eristama oma avalikku ja oma eraelulist või avalikku ja privaatset poolt. Ja vanades sellistes küla ühiskondades. Näiteks oli see väga see peaaegu võimatu, sellise eraelu elamine elu toimus kogu küla silme all ja see, mida inimene oma perekonna ringis tegi ka see oli avalikkuse silme all. Teatud hälbimused nagu liiga lahked naised või, või sarvekandjad Vennete. Seati kohe naeru alla olid terved narrimis rituaalid-Prantsusmaal Sharivaarideks nimetatud rituaalid millega siis kutsuti korrale kõiki selliseid vähegi normist hälbivad inimesi. Ja, ja puhtalt jah, geograafiliselt või arhitektuurselt ei saanud inimesed eraelu lubada, sest elati suurtes peredes ühes toas ja mitte ainult maaühiskondades, vaid ka linnas, 19. sajandi töölisBarakides elas mitu peret koos, lapsed ja vanemad ei olnud eraldatud ja mis, mis eraelust sellisel puhul rääkida saab, nii et säärane arhailine järelvalve asendus vähe val kasarmuliku järelvalvega. Ja ma usun, et igaüks meist raadiokuulajatest, kes on kunagi pidanud elama kas ühiselamu toas kasarmus või hästi kitsas korteris koos paljude kaaslastega saavad aru, kui suur väärtus on see, et et inimene saaks Kõrvale tõmbuda, et tal oleks vähemalt lauasahtel, kuhu oma asju lukustada, et oma nurgatagune, kus ta saaks häirimatult tegeleda sellega, mida ta parasjagu tahab. Seevastu moodsal ajal on ka toimunud teatud vastandjõud, mida võiks nimetada siiruse kultuurseks ja mis on võib-olla tipnenud romantismi ise hiljem kõrgmodernismi Is mille ideaaliks on olnud igasugused klaaspaleed ja, ja läbinähtavus. Andrepretoon prantsuse sürrealist on unistanud sellisest Üleni klaasseintega majast, kus. Inimese elu toimuks kõike teiste inimeste või avalikkuse pilgu all reaalsusesse, viiduna tähendab see tegelikult ei midagi muud kui politsei ühiskonda. Ja politsei ühiskond oli ju ka stagnaaegne nõukogude ühiskond, nii palju, kui me seda veel mäletame Sellised kohustuslikud kohustuslik ühiskondlik tegevus, ühiskondlik töö, oli võib-olla vähemalt minu jaoks üks selle ühiskonna kõige häirivamaid jooni. Selline sunniviisiliselt vabatahtlik tegevus, mis ei seisnenud üksnes kohustustes vaid ka keeluse, noh, omaette hoida kõike noored inimesed, aga ka täiskasvanud inimesed pidid olema kuidagi organiseeritud. Põhiline küsimus, mida komsomoliastujatele esitati või noh, etteantud vastuse, et miks te tahate olla kommunistlik noor, oli vastus, et ma tahan olla organiseeritud noor või midagi taolist. Ja see kohustus olla organiseeritud, oli tõenäoliselt jah, vähemalt vähemalt minu jaoks. Ma usun, et et selliste tundlikumatel temperamenti de tundlikumatel karakterite jaoks, keda leidub ju igasuguste igasuguste inimkihtide hulgas üheks kõige painavamaks painovamaks jooneks. Aga see ei ole noh, iseloomustanud ainult nõukogude ühiskonda, vaid mulle tundub, et ka vaba maailm või lääne ühiskond on vähehaaval selle Privaatsuse või individuaalsuse ideaali kaotamise poole liikumas. Ma juba mainisin jah, seda modernistliku unistustekristall, paleedest või läbipaistvatest majadest aga ka näiteks 60.-te aastate feministliku liikumise loosung kõlas privitis balletikal privaatne on poliitiline. Ja ma võib-olla selle loosungi esitajad pidasid silmas midagi muud või mingeid õilsaid eesmärke, kuid minule ajab see vähemalt küll. Ihukarvad püsti. Selline loosung just nimelt kuulutab või näeb ette eraelu ärakaotamist, kui kõik privaatne, see, mida Ma üksinduses või kodus oma pereringis oma naisega teen, see muutub poliitiliseks siis see tähendab, et kaobki vahejoon avaliku ja eraelulise vahel ära mis tähendab ühtlasi seda, et, et inimene ei ole enam indiviidi individuaalsus midagi jagamatut ja, ja laiematele üksustele taandamatut. See on olnud jah, üks mu kinnismõtteid tükk aega ja ma olen selles asjas leidnud mõttekaaslasi sääraste konservatiivse kallakuga intellektuaalide hulgas nagu Milan Kund ära, kes on samu mõtteid oma Esseedes arendanud. Kuulsite valitud palu saates, kus rääkis Märt Väljataga nädala pärast sisustab tunnis mõttekordusaega Ülo Vihma.