Keelekõrv, 458. saade. Tere, mu kallid, kuuled siin Mari Tarand. Pöördume täna nädalataguste sündmuste juurde. Astume veel kord tagasi emadepäeva. Pakun kuulamiseks helikilde. Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinna üleandmisel mis, nagu ikka, leidis aset Virumaal. Esimesed neli aastat anti auhinda üle Energia kolhoosis mädapea mõisas edaspidi kaunis Väike-Maarjas koduloomuuseumis. Selle vanaaegse sisustusega. Kooliklass sobib küll kõige paremini paremini kui ükski moodne saal selle auhinnatseremoonia jaoks. Siinsamas lähedal sirguvad seniste laureaatide istutatud tammed. Nagu ikka, kõlab sel päeval nende seinte vahel muusika ja luule Väike-Maarja kooli õpilaste suust ja südamest. Kõik on traditsiooni kohane. Aga mõnes mõttes on see päev siiski eriline, räägib haridus- ja teadusminister Toivo Maimets. Õnnitlen mõlemat laureaati professor Mati Hinti, keda me tunneme väga tundliku keele inimesena ja ühiskonna inimesena. Samuti õnnitlen proua Helju valssi, kelle keele Exus on aastakümnete pikkune väljendudes nii 1958. aastal Edasis algatatud keeleküsimuste püsirubriigis kui aktiivsuse osavõtus, eestluse elujõust ning eesti keele kaitseühingute asutamiseks ka tegevusest. Mati Hindi ja Helju valsiga lõpeb tegelikult Henn Saari alanud ja 14 aastat kestnud periood Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinna väärikas ajaloos. Selle aja jooksul on hinnatud kokku 23 eesti keele, kultuuri ja poliitikategelase tööd eesti keele heaks. Neil kõigil on olnud, nagu ütleb auhinnasihtasutuse põhikiri suuri teeneid eesti keele uurimisel, korraldamisel, õpetamisel, propageerida inimesel ja korrektsel kasutamisel. Järgmisel aastal, 15 aastat pärast esimese rahvaalgatusel sündinud auhinna kätteandmist ulatatakse järgmisele laureaadile juba riigi Wiedemanni keeleauhind seniseid laureaate, kui vaid mõned meenutada. Lisaks n Saarile on Bent Nurme Kund, Valev Uibopuu, Uno Liivaku, Paul Saagpakk, Lennart Meri, Juhan peegel, Huno Rätsep, Tiiu Erelt, Uno Mereste, Ülle Viks. Vääri Valdek Pall kõik olnud või olevat suured tähed Eesti keele ja Eesti ühiskonna taevas. Midagi jääb auhinnaga samaks, midagi muutub samuti see põhjus, miks auhind antakse. Olulisim muudatus on see, et seni tänuväärselt auhinna enamasti andmist korraldanud inimeste asemel hakkab seda välja andma Eesti riik. Liitumine Euroopa Liiduga toob meie emakeelele kaasa nii uusi võimalusi kui ka uusi ohte ning selles kontekstis, ma arvan, on emakeele väärtustamine riigi poolt tähendusrikas. Erilised tänusõnad kuuluvad JÜRI, Sillamäe. Keeleauhinna asutamise idee oleks võinud vahest ideeks jäädagi, kui Jüri Sild seda omaks poleks võtnud ja ellu viinud. Veel enam 14 aasta jooksul on ta auhinda hoidnud, selle väljaandmist korraldanud ja sellest aeg-ajalt koguni maksnud. Lugupeetud härra juhi sild. Avaldame teile tunnustust Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinna väljaandmise eest 15 aasta jooksul. Täname teid, eesti keelt ja eesti keele inimesi väärtust olevat auhinna mõte elluviimise eest ning soovime jätkuvat kaasalöömist emakeele hoidmisel ja arendamisel. Suur tänu teile. Kuulakem nüüd pisut lühendatud kujul seekordsete laureaatide auks peetud kõnesid. Meil on ju võimalus seda rikkalikku materjali mitmes saates kasutada ja nii ma teha otsustasingi. Kõnepuldis on Tallinna Pedagoogikaülikooli õppejõud Krista Kerge, kes iseloomustab Mati Hinti ja tema tegevust. Alustagem keeleteadusest Tallinna pedagoogikaülikoolis, kus professor Hint on töötanud ligi 30 aastat. Poolteist kuud tagasi akrediteeritud lingvistika tööd Eestis ja ühe inimesega idas, rahvusvaheline komisjon endale suureks auks nimeliselt kohtuda. See mees oli Mati Hint kahekordne filosoofiadoktor, seitsme monograafia ja raamatu autor, kelle loomingu hulgas on sadu keeleteaduslikke artikleid, sealhulgas neiski välja annetes, millest maailmas unistatakse ja ettekandeid kümnetel foorumitel, kus esineda, teeb au igaühele. Hakkab juba ununema, et professor hindi eestikeelset sõna fonoloogiat oli maailmas 15 aastat tsiteeritud enne, kui ta ise 1988 pääses ettekandega Nõukogude Liidu piiride taha. Akadeemiline vabadus, matis indile olnud akadeemilise tasemega kaasnev privileeg, nagu see vabas Eestis on loomulik, selle on ta kätte võidelnud nii endale kui ka teistele ja mitte ainult keeleteaduses. Me kõik teame, kui suur roll on sellel mehel eesti vabaduses. Rasketel aegadel seisis Mattisin testis kõigutamatult püsivate inimlike ja kultuuriväärtuste eest kirjutades avalikult venestamise vastu ja võttes sõnana ja nende hulgas, kes kirjutasid alla 40 kirjale. Samal ajal aitasid tema välismaised sõbrad maailmakeeleteaduse suurmehed Venemaalt piiri taha akadeemilisse vabadusse kodus vaena tud keeleteaduse kuulsusi, kus niisugune on Mati olnud suurejooneline teadlane, sügavalt eetiline, mitmekülgne ja erudeeritud mees, kes on leidnud väga lähedased sõbrad omasuguste seas. 1993.-le aastal valiti Mati Hint Pedagoogikaülikooli esimeseks eesti keele professoriks. Osakond on väike, jätkuõppekohti väga vähe. Sellest hoolimata on Mati Hindi alusele loodud tunnustatud keeleteaduse keskus. Tema osakonda hinnati hiljuti Eestis kõige kõrgema hindega. See on Mati Hindi eesmärkide üks mõõteõpetajate rakenduskõrgkoolist peab saama tänapäevane nõudlik ülikool, ütles ta 1993. aastal professori ametisse astudes. Mati Hindi üliõpilastest on kasvanud Eesti tuntud õppejõude, kooliõpetajaid. Need inimesed tean, ma tulevad Mati Hindi kui mentori ja sõbra juurde ka aastate ja aastakümnete möödudes. Kuid haridusvallad teenetest on see akadeemiline tasand. Ainult väike osa 70.-te 80.-te vahetuses on Mati Hint nende hulgas, kes hakkasid uuenda meie emakeeleõppekavasid koolis. On kolm põhimõtet, millele seejuures igaühel oleks au alla kirjutada, tõsta. Esimene neist on põhimõte. Olgu noor inimene esimeses klassis või gümnaasiumi lõpuastmel. Aine eakohane lihtsustus ei tohi olla vastuolus teaduslike arusaamadega. Vaadates praegusi kooliõpikuid, on selge, et sel teemal tuleb kirjutada veel kümneid kordi. Teine tähtis põhimõte on see, et kool ei tohiks arendada ainuüksikinimese kirjaoskust vaid peaks oma aluste kaudu taastootma ka tulevasi keele- ja kirjandusteadlasi. Igal õppeainel peab olema seegi kultuuri jätkuse jaoks asendamatu väljund. Seda joont on teeninud Mati Hindi 10. trükis kooliõpikud. Sama joont on elus hoidnud tema õpilane, professor Ehala oma Gümnaasiumi õpikutega. Kolmas esiletõstu väärib põhimõte on see, et moodsaid keeleteaduslikke arusaamisi ei saa gümnaasiumiõppesse lülitada, nii et õpetajad ei ole neis valdkondades mitmeid kordi sügavamini hari. Kui kooliõpik seda nõuab. Ainult siis suudab ta üldistavalt õpetada ega lase noortel papagoi korrutada, mille mõõtmed endalegi ladumatud. Mati Hint kirjutab. Teatavaksvõtmine ei ole tunnetus, arusaamine on tunnetus. Teatavaks võtmine on pelgalt informatsioon võides informatsioon. Midagi on siiski vajaga tunnetada, mitte ainult teatavaks võtta, kuid ühe või teise süsteemi osas saab õppida opereerima ka asjast arusaamata. Neid süsteeme, kus õpime opereerima ilma mõistmata, tuleb kogu aeg juurde sellegipärast või just sellepärast ei tohi ka läbitunnetatud mõistetud aru saama saadud nähtuste hulk väheneda. Ja seepärast peab ka põhiharidus olema lai. Sellest ei saa puududa humanitaarne loodus- ja täppisteaduslik ega esteetiline komponent, ei kodu tundmine ega ülevaade maailmast. Orienteerumiseks on kõiki Neid vaja. Professor hindi märksõnadeks on hariduse terviklikkus, rahvuslikus ja teaduslik, kus väärtust, kasvatust teenivad tema kümned kirjutised kõige kohta alates raamatutest, murdekeelest, liibüalastest, liivi keelest ja teistest väike keeletest kuni koolihariduse olemuseni välja. Ta taunib ühiskonda suhtumist lastesse, sealhulgas näiteks eesti laste hoolimatult varast kaasatõmbamist, tartikkimis ja nautlemist, tööstuse, masinavärki või avalikes see võistlusi, mis suunavad laste deviisi teemadega, nagu enne targaks, siis rikkaks, kaotades hariduse, iseväärtuse ja kergitades elu eesmärgiks maise mammona. Ja lõpetuseks midagi, mis iseloomustab Mati Hint, et inimese ja Eesti ühiskonna liikmena seistes eesti keele eest ja venestamise vastu ei seisa mati iial ühegi sõnaga vene rahvusest inimese vastu vaid kaitseb Eestis elavat vene intelligentsi igati. Selliste saadete eest ja võideldes julmuse vastu ei rutta Mati Hint paljastama selle küüditamist tegelase nime, kes praegu avalikku elust aktiivselt osa võtab, kuid kelle pärast ta lapsepõlves oli isata koduta tühja kõhuga ja oleks võinud koos oma õega niisama hästi olla surmalaps. Ta laenab nähtusi mitte kunagi inimesi, kelle elu on alati keerukas ja sisaldab sageli ka parandamatute eksimuste kurjaahelat. Professor Sindi lõpmatu sisemine väärikus on joon, mis lubab tal taganematu nõudlik, kus see kaudu tõsta kolleegid ja üliõpilased enese ja arutlusaine tasemele eesti keel ja kultuur on see arutlusaine, mille tasemel uurimise tasemel õpetada tamise tasemel hoidmise ja tasemele tõstmise eest on mul väga suur au. Täna ja siinkohal koos kõigi teistega Mati Hinti tänada. Helju valsi teenetest pidas kõne Tartu Ülikooli õppejõud Reet Kasik. Helju Vals on põline tartlane Tartus sündinud, kasvanud, koolis käinud, töötanud, armastanud, vigu teinud ja neid parandades vaeva näinud nagu ta ise on kirjutanud oma keele, raamatu, pipart keele peale tutvustavas kaanetekstis. Hiiu väsi kogu tööelu on seotud ajakirjandusega. Ta lõpetas Tartu Ülikoolis 1953. aastal eesti filoloogina ja on töötanud sest peale põhiliselt Edasis ja Postimehes. Ametinimetus on keele toimetajast muutunud keelenõunikuks ja töö andjagi konkreetsest ajalehest konsernics. Eesti meedia. Aga kas on teinud ikka põhiliselt Ühte asja, hoolitsenud kõigi tema kasutada olnud vahenditega eesti keele hea käekäigu eest? Kirju, kas ei ole kunagi olnud pelgalt keelekorraldaja keelega, ajab ta ühiskonna asju. Keelekasutus on tal kombluse ja kõlbluse, mõistuse ja mõistvuse mõõdupuu on kirjutanud kauaaegne kolleeg Ivi trükilt. On üsna usutav, et elu valsil on suuri teeneid selleski, et omaaegne edasi oli ka Tartu lehena usinalt loetav üle kogu Eesti. Et ta on ikka olnud teistsuguse ütlemis ja nägemisviisiga kui muud ajalehed. Nõudliku ja range keeletoimetajana ja keele retsensendina tunnevad elu valssi paljude ilmunud tarberaamatute ja väitekirjade koostajad. Peale oma põhitöö ehk tekstide keelelise parandamise olid ju kas alati olnud valgustaja, õpetaja, analüüsija ja kommenteerija. Juba 1958. aastal algatas ta Edasis keele küsimuste püsirubriigid ise on ta tuntuks saanud mitmekirjutiste sarjaga. Tartu lehes loeti omal ajal hoole ja huviga ülevaateid Helju valsi kohvikutundidest Johannes Voldemar Veskiga milles ta mõtestas suure keele tundja pärandit. Keeles ja Kirjanduses on elu kas aastate jooksul olnud üks viljakamaid kaastöölisi. Rohkem kui 40 aasta jooksul on Helju valsi ajakirjanduslik looming ilmunud põhiliselt Edasis ja Postimehes aga ka Eesti Päevalehes Liivimaa kolleris ja sirbis. Ka praegu on Helju Vals nii Postimehe meediaarvustuse rubriigist kui ta mitmes teises väljaandes usin sõnavõtja. Ise on Helju nimetanud end keele praktikuks aga tema ajakirjanduslikud eneseväljendused kuuluvad suures osas julgelt keelefilosoofia valda. Eesti keel on talle ühiskonna ja ajakirjanduse kese ning samas pideva hoolitsuse objekt. Tiheda kutsetöö ja kirjutamise kõrval on neil ju kas ikka olnud ka ühiskondlikult toimekas. Pikka aega oli ta ajakirjanike liidu keele- ja tõlkesektsiooni aseesimees, esines sageli ise ja kutsus esinema teisitaud oleks Eesti keele kaitse ühingu asutajaid 1999. aastal ja kuulub selle ühingu juhatusse. Omaaegsete rajoonilehtede toimetusteks on põhjust valssi tänulikult meeles pidada sest aja jooksul analüüsis ta läbi peaaegu kõigi rajoonilehtede keelepruugi mitme ajalehe puhul isegi kolmel-neljal korral. Vigade osutamise kõrval on tal ikka jätkunud häid nõuandeid, õpetussõnu ja konkreetseid ettepanekuid, kuidas keelekasutust elavamaks, täpsemaks ja paremaks muuta. Viimastel aastatel on ta sedasama konsultandi tööd jätkanud maakonnalehtede ja muude väikelehtede toimetustes. 2000. aastal avaldas Helju Vals artiklikogumikku keele peale mida ta ise nimetas väikeseks õpi- ja lustiraamatuks. Sellesse koondatud kirjutised on loodud ligi 40 aasta jooksul. Keele asjad ei vanane. Ja Helju Vals on alati olnud terane, tähele panema natuke üldisemaid asju kui üksik keeleviga. Peeglina peegeldab pipart keele peale probleeme, mis pole tänagi kuhugi kadunud. Tobedad kuulutused, suutmatus selgelt ja lihtsalt väljenduda vigased sildid, kentsakad, nimed, nimede käänamise, moes, stambid, eesti keele kaitse võõrmõjude eest. Suur osa aastaid ja vaimujõudu on kulunud Russismida tõrjumisele. Viimane kümnend on juurde toonud inglise keele ja meelepealetungiga seotud ohutunde. See raamat on nii mõtte kui isikulugu isikulugu selles mõttes, et neid artikleid võis kirjutada ainult juures. Kellele Eesti keel on missioon. Armastus ja enamiku inimlike väärtuste mõõdupuumass on isikupärane, vaimukas, teravmeelne, kohati norib ja mõne meelest kindlasti ka ülekohtune. Aga selline ta on ja sellisena teda tuntakse. Keel ja meel on Helju valsi alati paaris käinud. Grammatika on keeleline, stilistika on meeleline. Ta ei ole kunagi tahtnud nende vahele piiri tõmmata. Otse vastupidi. Vigane keelekasutus tähendab temale vigast mõtlemist. Mõtlemise puudujäägid aga toovad kaasa keelevigu. Helju valsi lam praegu juubelipäevad elu ja tööjuubel. Keeletööd Postimees edasi kaasa arvatud, olen teinud viis aastat. Mina just nimelt räägin täisminevikust, mitte enne või lihtminevikus, sest ma ikkagi jään tegema keelt ja ajalehe keel selles mõttes, et ma elan ajalehtede sees, on maikuu lehekuu, mina olen nende lehtede sees, välja ma sealt ei saa. Ma usun, et lehed eriti tahagi, saaksin. Milles Helju Vals sel kevadpäeval veel rääkis, kuulete järgmises keele kõrvas. Nüüd aga Mati Hindi tänusõnad laureaatide nimel. Võttes vastu eesti keelealast kõrget tunnustust, tahan ma rõhutada, et harva pälvitakse niisugune tunnustus ühe inimese sõltumatu tööga. Arendsee aastal sobib ehk väita, et Eduard Ahrens kuulus oma kiretegevuses nende väheste hulka kes sõltuvad suhteliselt vähe oma eelkäijatest ja kaasaegsetest. Ta alustas, nagu tänapäeval kombeks ütelda uue paradigma eesti keele grammatikat reas. Kahtlemata oli sõltumatu Survaima Ferdinand Johann Wiedemanni kes alustas nii paljud oma eelkäijaid ja kaasaegseid arvesse võttes kuid siiski täiesti uue ja uskumatult kõrge kvaliteediga. Areci ja Wiedemanni kvaliteedid leiavad alles tänapäeval, kui leiavad täit mõistmist. Mina ei julge ennast kuigi suurel määral pidada oma ajast ja kolleegidest sõltumatuks. Minu töö on vajanud eelkäijaid, kellele toetuda ja vajab toetajaid ka kaasaegsete hulgas. Sellepärast käsitan ma seda auhinda kui kollektiivselt. Lihtsalt igal aastal tuleb sellele eesti keele uurijate ning eestimeelsuse kaitsjate suurele kollektiivile valida personaalsed esindajad. Seekord oleme personaalselt esindajad meie Helju valsiga. Ma tänan selle tunnustuse eest kõiki. Nii auhinnatoimkonda härra Jüri silda, härra ministrid, kolleege kõiki neid, kes on loonud pinnase, millele ma oma töös olen toetunud. Kuid kui ma seda auhinda käsitan kollektiivsena, siis on mul ka alust teha otsus, millega ma soovin seda auhinda jagada nii au kui ka hüve osas laiemalt. Aga ma olen otsustanud, et pool selle auhinna rahalisest osast kuulub annetusena indu lastekodule. Teine pool jääb minu isikliku fondi, millest ma teen kulutusi pooleldi orvuks jäänud pojapoja Joona isa mälestuse heaks vilju lastekodu valisin ma sellepärast, et üldsuse toel, ma loodan, lugupeetud kolleegid ja mõttekaaslased, et meie kõigi vaimselt toel on Ingu lastekodu ikka veel oma koduses mõisahoones. Me käisime kolmekesi koos abikaasa Jonaga eile indio lastekodus. Ja kinnitan teile, et ma mõistan miks selle suurepärase arhitektuuri järele sirutuvad karvased käed. Aga ma mõistan ka, et lastel on, on selles lastekodus hea. Neil on seal kodu. Ma soovin oma annetusega kinnitada meie kõigi Hiiu lastekodutöötajate ning sealsete orvuks hüljatud kindlat meelt mitte loovutada meie lastekodusid lasteaedu ja mõisahooneid mitte loovutada neid hangeldajatele, kes mesijuttude saatel on valmis maha müüma nii Eesti mineviku kui ka tuleviku Eesti loodust ja kultuuri. Ja lõpuks veel lõiguke Uno Liivaku. Ta on ise auhinna laureaat ja pikka aega uina toimkonna liige. Uno Liivaku lauakõnest. Wiedemanni auhindu on otsekui koputus kõigi südamele, olgu inimesele eesti keel armas või mitte. Ja auhind meenutab igal aastal sedagi, mida võib hea tahtmise juures ära teha üksainus kultuuriinimene praeguse auhinnahing Jüri Sild. Millal kolhoosi esimehena, millal linnukasvatusfirma juhina? Sageli JÜRI Sillana? Ärgem unustagem sedagi, et auhindamisel on viimasel viiel aastal abiks olnud Eesti keele sihtasutus. Vabariigi valitsus haridus- ja teadusministeeriumi kaudu. Täna on viimane kord, kui auhind anti eraalgatusel. Lootkem, et auhind jääb auhinnaks ja seda ei ristitud keelse nõukogude aja keelepruugi kinnistamise huvides preemiaks. See on lisatasuks ehk ehk ergutusrahaks. Pangem tähele, kuni 40. Kasahstani ei antud Eestis ainsatki preemiat. Kirjanduse, teaduse ja muudel aladel olid ainult auhinnad. Siin vahel lõpetame tänase keele kõrva. Aga teade, mis nüüd järgneb, on kuuldud saate sisuga ka seotud. Nimelt ajakirjanike liidu keeletoimkond teatab. Teisipäeval, 20. mail kell 12 tuleb ajakirjanike liidu ruumes ärakuulamisele ja läbiarutamisele ajakirjanike liidu auliikme Helju valsi ülevaade ajakirja Eesti naine keele ja sisu, kooskõlast ning mõjust eesti keele olevikule ja tulevikule. Ühtlasi on kavas meenutada, kuidas 45 aastat tagasi alustas etad tõlk, toimetaja Henno Meriste eestvõttel tegutsemist ajakirjanike liidu keele- ja tõlkesektsioon asudes tolleaegseid võimalusi ära kasutades pikka võitlusse Eesti ajakirjanduskeele hoidmise ja edendamise eest. Niisiis kõik huvilised on oodatud teisipäeval, 20. mail kell 12 ajakirjanike liidu ruumes Gonsiori tänav 21. Ja nüüd on saade lõppenud Kuulmiseni nädala pärast.