Eesti kultuuri tuli arendada Eestis eesti kultuur ja tuli hoida siin. Aga eesti kultuur lagunes ka kunagi aastakümnetetaguselt laiali. Ja Ta ärkas elule mitmetel mandritel ja maadel. Ja mõnes kohas üsnagi suurelt ja suurejooneliselt. Täna on meil au kohtuda Toronto Eesti kunstide keskuse presidendi Stella Pahapilliga kes meile meelsasti räägib Eesti kunstikeskuse tegevusest. Seal kaugel maal. Mul on väga hea meel olla siin Eesti raadios, Tallinnas, siis ma olen Tallinnas sündinud. Ja minu. Ma olen sündinud Johannes kiivredi tütrena ja tuli matemaatik, matemaatik ja füüsik ja, ja minu kodu, kus ma üles kasvasin, on kohe üle selle pargi. Tookord Jannseni tänaval rand raadiomaja vastas raadiomaja vastas. See on mul suur heameel. Nii, ja mis siis toimus teie eestvõttel sellel kaugel kaugel maal eesti kultuuri heaks Eesti muusika heaks? Väga palju, aga kuna te küsisite seda lõpu osa alates 1170-st, siis ma võin sealt sealt alati pärast lähme tagurpidi taga tahapoole. 1969 tuli meie linna Rootsist üks härra Madis, üürike kes oli Kultuurikoondise loonud Stockholmis ja tuli meid õpetama, et meie Kanadas peaksime ka midagi sarnast looma. Ja rahvas kutsuti kokku, kes olid huvilised ja mina muidugi läksin ka. Tulid valimised, kes läheksid siis selle uue organisatsiooni juhatusse? Et valimised nii nagu tavaliselt on, olid juba valmis määratud, kes on, kes on esimees, kes on siia teine nimed pandi kõik tahvli pääle. Ja minu taga istus üks prouad ütlema stuudiost üks daam, keda ma kasse lõpetasin ja, ja ütles, et ma näen, et siin on ainult meeste nimed, et see ei lähe mitte. Praegusel ajal peavad ikka naised ka sees olema, et mina panen, ma olen ette Stella Kersoni. Tööturg on nimi ja, ja nüüd ma olen pahapill. Ja nii juhtuski, et mind valiti sisse eesti kultuurikogu Kanadas asutati 1970 ja mina olin muusikaosakonna juhatajaks tol korral väga varsti mul oli väga palju ideid ja tulin nendega ikka välja ja siis vastavalt laiendasime tegevust. Ja 1973 ma leidsin, et peaks. Meil oli ka kultuurifond juba loodud, siis esimestel aastatel kohe, kus me andsime toetusi ja, ja hindasime preemiatega. Kunsti ja muusika ja kirjanduse ala inimesi. See hõlmas ikkagi eesti ühiskonda. Eesti ühiskond ja ja mina tulin ideedega wanna juure sinna üks stipendiumifond, mis aitaks noori talente arendada ja minna koolidesse, ülikoolidesse konservatooriumi või ükskõik kuhu. Ja nii see saigi, ma sain selle juhatajaks ja ma olen väga hea rahakorjaja. Nii et mul mul oli väga edukas sellel ajal. Ja hakkasime siis hoolega vaatama, kus need talendid on ja neid tõesti oli väga palju, sest meil on meil sellel ajal oli väga palju eesti klaveriõpetajaid, igaühel olid oma stuudio, oma talendid ja kana, kana Taagivanis korraldas iga aasta võistlusi. Nimetate SIND konkursid? Need käeõpilased käisid võistlustel, said auhinda, nii et talente olime sel ajal väga tublisti ja mis, mis mina tegin? Nende stipendiumid olid muidugi rahalised aga me hoidusime andmast neid noore inimese kätte. Me me katsusime need maksta sisse konservatooriumisse, kui oli tõesti anded andekas noor tema õppe rahaks, nii see noor oli sunnitud nii-öelda raha kätte saama üle õppetöö konservatooriumis ja see tõesti tõi mitmeid talente pärast välja, kes, kes said tublideks muusikud. Kas te võite meenutada, kes oli esimene selline stipendiumi saaja Eesti noorte hulgas? Ma tõesti ei saa esimesi üks tähtsamaid, ütleme, kes tõest, kellest tõesti tuli midagi suurt, oli Ingemar Korjus, tema bassbariton, tema oli sellel ajal juba konservatooriumis. Aga sinna sinna seal kujunes üks teine moment. Ta hakkas oma õppeõpingutega valmis saama ja minu juurde tuli ma sellel ajal töötasin juba ladina või Toronto kuninglikus konservatooriumis õppejõuna. Tuli üks teooriaõpetaja, kes oli Ingemar Korjuse teooriaõpetaja ja ütles, et see poiss on tõesti väga andekas ja temal oleks aeg nüüd välismaale minna. Et kas te saate temale kuidagi ühe stipendiumi muretseda selleks, et ta saaks üle mere minna? No see oli, see ei olnud mul mitte väga raske teha. Korraldasime kontsert talle ja siis ma rääkisin juhatuses läbi ja, ja nii me panimegi rahad kokku. Ja minu ettepanek oli, et tema läheks Salzburgi, Erik verba juure. Ma olin seal just eelmisel aastal iseennast täiendanud saatjana klaverisaatjana ja ma nägin seda tööd seal ja ma nägin Rikverba isiksust. Ta on ise väga hea pianist, väga hea saatja. Aga mis taga on, ta on nii-öelda Impressaario, kes edutab talenti, keda ta leiud, keda ta avastab ja ta läheb selle talendiga nii kaugele, kuni ta jalad alla saab. Ja nii oligi, et ma panin selle ette. Et see raha on siin, aga sa lähed sellega Salzbacki. Tema oli kohe nõus, aga tema õpetaja kartis teda kaotada. Ja oli alguses väga vastu. Kanada õpetaja Megan Radles, see on tema õpetaja ja on ikka veel tema tugi. Kui tal vaja on hääli, seadet kontrollida, siis ta läheb ikka tema juurde tagasi. Mis ta siis tegi? Ta läks kaasa temaga ja see oli väga tore, läksid mõlemad. Ja siis tema oli, esines tema õpetajana. Ja tema nimi jäi nagu selle käigu külge ninaga soovis. Ja hingemarsikarjäär hakkas jooksma. Tal oli tõesti talent ja verba avastas selle kohe. Ja tegi ettepaneku, et palun tule talvehooajaks tagasi piima siia. Ma teen su kuulsaks. Kõigepealt see õping pidi juhtuma Viinis, see oli suvekursus Salzburgis, aga ta oli Viini konservatooriumi õppejõud. Et kõigepealt me lähme, saadame sind Hispaaniasse, seal on üks võistlus. Ja see seal ei ole mitte väga tugevad jõud kes sinna tavaliselt kandideerivad. Seal sa kindlasti võidad esimese koha. Sest nii sai tehtud, ta tuli tagasi, läks Viini konservatooriumi ja valmistas ette Hispaania võistlusteks ja sai esimese koha. Säält edasi tuli järgmine, see pidi olema Viinis, mis on juba väga tugev konkurents teistega ja see oli Hugo Wolfi laulde liideride. No see on maailma üks raskemaid konk sotsialistidele üldse. Oja, ja nii, et hüppelaud oli olemas ja ta võitis kah selle konkursi, no siis läks juba asi väga libedasti, ta tuli sinna, jäi kolmeks aastaks õppima sinna. Ja mitte ainult tema juures, vaid rajada oli Hans hoteri juures oli ka Elizabeth Schwarzkopf-i juures ja mitmete teiste juures, kus ta nagu kursustena ennast täiendas küll häälega, küll küll musikaalsuse mõttes. Nii, see on vist praegu kõik, sest pärast sai väga tuntuks odali ooperis Saksamaa ooperis Düsseldorfis ja ta oli üks väga otsitud liideri lauljaid Kanadas. Natuke Kanada ooperis ja tagasi tuli siis ta sai Kanada. Lõpetame siis sellega, et ta praegust Gustav vanalinna muusikaülikooli lauluosakonna juhatajana juhataja ja nii et väga edukas, tubli ja tema abikaasa on ukrainlanna Sandra kurjem, kes on väga otsitud. Nojah, hea näide nüüd teie stipendiumifondi töö sihipärasusest. Aga kui nüüd üldse Kanada eestlaste ühiskonda vaadata, Ta sõjamuusikamaastikku keda sa seal veel esmajoones näeksite? Komponistina, või, või üldse muusikatähena? Kõige tuntum eestlane Kaanada ühiskonnas komponistina on kahtlematult Udo kasemets vist ka kogu Põhja-Ameerikas, ka USA-s? Jaa, seda küll. Ja tema taoliga, meie kohapealse naiskoori juhataja, kus mina olin saatjaks kaunis pikka aega ja ta asutas Peetri kiriku juure, kus ta oli organist, asutas skandaate doominokoori, mis senini tegutseb Kuuslikul pinnal ja ka muidu. Tema muusika on väga avagaarlik ja mitte väga rõõmustavalt meeldiv eestlastele, nii et eestlased nagu. Ma ei ütleks, et ei hoolinud temast, aga nad ei, nad ei jälginud teda vaimustusega. Nii väga see edu oli teisel alal, ta oli Jon, keegi austaja, jällegi väga omapäraseid kompositsioone. Ja ta töötas kõik need aastad mitmel pool, aga see tähtsaim töö oli tal Ontario kunstikolledžis, kus ta oli õppejõuks. Kui palju te tahate teada mida ta kirjutas või mis oli? Kasemetsa pagulus algas tegelikult väga rahvuslikult ja patriootlikult Saksamaaperioodil ja ma mõtlen, et see on murranguline hetk toimus tal ka juba Saksamaal siis kui ta õpisest Greeneki juures ja hiljem siis siirdudes juba Kanadasse, ta tuli ju natukene hiljem kui teised, siis tal oli Saksamaal veel ülikooli lõpetamata. Ja vot seal nähtavasti algas siis tema radikaalne avangaartne suund muusikas, millega ta siis tõepoolest lõi laineid ja minu arvata, sest nii palju kui mina kaugelda Kanada loomingulist pilti tajun on ta muutunud tänastele nii-öelda keskealistele ja noortele paljuski ebajumalaks. Jah, see on tõsi. Teine kompaniist, kes on samuti väga-väga hea ja tuntud meie oma ringis Tänu Neeme Järvile on kah CD CD sigi Sidi pääl tuntuks saanud on Kaljo Raid. Ta on väga tugeva haridusega. Ta õppis Ameerikas kui ka Prantsusmaal Miloo õpilasena. Ta oli väga rütmiline, tugev Juuline komponist. Alguses vahepeal olles baptisti kiriku õpetajaks. Ta looming muutus rohkem usklikuks, aga väga palju väga-väga rikkalikuks siiski sellel alal ja nüüd, kus ta on erru läinud. Ta on kirjutanud juba mitu sümfooniat, mis on esimene vähemalt on, on selle Sid iibel ära toodud kui ka mitte teine ja praegu kirjutab ooperit, mida ta loodab lavastada siin Eestis. No veel näiteks interpreetide poole pealt ütleme nii, need, kes Eestist on alustanud, kui ka uued, kes seal on juurde tekkinud kes neist enam silma paistavad. Otse Torontosse. Aavo kitaskon lauljana väga toredat karjääri teinud Aavo kitsas on alati jäänud eestlaseks nii-ütelda, ta on ikka paralleelselt esinenud eestlastele ja rõõmustanud meid nii aktustel kui ka igasugustel muudel kirjandusõhtutel. Ja mul on hea meel, et aga kuidas on ka Eestis käinud ja oma lauluhäälejäljed täiesti raadiole jätnud? No see on tore kuulda, tema suur pluss oli, et ta on ka väga hea näitleja ja nii on ta siis edukalt esinenud. Paljudes ooperites ja eriti suurt karjääri tegi ta Gilbert sallimani. Nick Aados ja teistes, kus ta, kus seal tõesti kus, mis on pooleldi mitte ooper, ainult tan muusika, muusika, mänd, muusikaline padja juurasse kutsuda, seal on kõneosa ka ja näitlemist väga palju. Et sellega on, on ta väga tuntuks saanud Kanadas. No Kanada eestlaste muusikamaailm minu nägemuse järgi on väga rikas pianist No kõige tuntum Kanadas võiks öelda, oli siiski, kes on oma juured siit Eestist saanud on? On Dagmar kokker, sest tema oli juba siin tuntud pianist. Ja tema ei olnud mitte Torontos, ta elas Montrealis ja tal oli oma stuudioajaga, ta töötas ka ülikooli juures klaveriõpetajana. Ja teine, kes oli ka Montrealis, on armas Maiste, Armas Maiste. Oli Mcil University õppejõud džässialal ja see oli üks uus ala, mis, mida alustati selles ülikoolis ja nüüd viimase viie aasta jooksul on see jõudnud kah üle Ottawa Torontosse ja Toronto konservatoorium avas džässiosakonna kus on mitu õpetajat. Et tema on samal ajal ta oli. Montreali sümfoonia alaline klaverisaatja kui oli klaverit vaja teatud teatud sümfooniates või palades, siis tema oli see, kes need mängis. See oli tema elu elu. Ta hiljuti oli siin Eestis Üks tähelepanuväärsemaid, nii palju kui ma tema biograafiast tean oli kössoni Habsode implu, mis ta Kanadasse tõi ja, ja mis Kanadas juba kuuekümnendatel aastatel väga levima hakkas. Asi on õigus. Ta on ka meie organisatsiooni abiesimees. Ja Eesti kunstide keskuse abiesimees. Millega Eesti kunstide keskus siis põhiliselt on tegelenud veel peale, ütleme, stipendiumifond on selle juures. Kas te kontserte ka olete korraldanud? Ja ma selle juure olekski läinud, järgmiseks me, meie organisatsioon asutati kultuuri kogu järglasena, kultuurikogul ei olnud mitte väga pikka iga kolm-neli aastat. Me asutasime endid 1974. Ma kutsusin gruppi huvilisi kokku oma juure ja tegin ettepaneku, et me peaks kõiki kunstialasid haarama ja edutama ja nii saigi loodud alguses nime all Eesti Kunstimuuseum. Aga aasta pärast me olime juba Eesti kunstide keskus mitmeosakonnaga, kus oli oma muusikaosakond, kunstiosakond, kui see osakond hakkas muretsema looma ühte kunstikogu, mis jääks eesti kunstist järele. Ja meie eesmärgiks sellel ajal oli asutada üks kunstimuuseum, Eesti Kunstimuuseum, kus läheks mitte ainult kunst, siis vaid kõik, mis me oleme paguluses teinud ja ka Eesti ajalugu, vabadus ja kauge minevik, sest me ju ei teadnud, mis Eestist saab. Selle kunstimuuseumiga olime mitu korda olnud väga lähedal, me olime isegi ühe maatüki ostnud, 100 aafrilise, aga ikka midagi tuleb vahele, kas seadused ei luba või raha ei ole. Et me ei ole selleni veel jõudnud. Et muusika osas ma asutasina 1972 anti kultuurikogu poolt minule korraldada eesti päevade kultuuri osa. Ja see oli minu esimene niisugune suurem suurem korraldamine nii-öelda. Need olid sisulised, esimesed ESTO päevad. ESTO tähendab, Eesti päevi oli enne olnud, aga nemad olid nädala lõpupäevad paar üks või kaks korda, ma ei oska täpselt öelda. See oli tavaliselt nii, et neljapäeva õhtu oli sõduri õhtu, reedel oli. Reedel oli võimlemine ja rahvatantsu pidu ja laupäeval oli laulupidu. Ja pühapäeval jumalateenistuse kõik läksid laiali. Nüüd 1902. aastal. Mulle antikehakultuuri osa ja ma mõtlesin, et okei, hakkame pühapäeval kohe pääle ja lähme läbi terve nädala selle pärast, muidu me langeme kokku nende suur suurüritustega, mis seal on. Ma võin, naerdi ikka väga välja. Taevane aeg, et keegi ei tule ju nii vara kohale nädal varem juba, et et ära ikka niisugust asja teha. Aga ma olen hange, midagi tahan, siis ma viin ka läbi. Ja nii oligi, ma korraldasin. Pühapäeval oli avavett, need kirikukontsert, esmaspäeval hakkasime pääle. Noorte talentide kontsertidega üks oli kell üks ja teine oli kell viis. Kontserte noortest talentidest, sest selle aja peale meil oli juba ilus grupp noori, kes olid konservatooriumi lõpetamas või lõpetanud ja need siis esinesid kah väljapoolt. Esmaspäeval oli kirjanduse paneel ühes tuntud saalis, kus oli esindatud siis kirjanduskirjanikud ja kunstiala inimesed. Osalt ja luule luuleprogramm oli koos šampanjaga enne enne või pärast ma ei mäleta. Šampanja. Teisipäeval toimus teisipäeva, neljapäeval oli kaks solistide kontserti. Teisipäevane kontsert oli eesti heliloomingust, kus oli ka Kasemetsa üks seni töö ette kantud toi ükseid, orkestri, mõlemad orkestri tööd. Ja need esinejad. Ma sain konservatooriumi kaudu. Ja seal oli läbilõige meie meie komponentidest üle maailma kodumaalt ka neljapäeval oli oli samuti solistide kontsert, aga seda me kutsusime interpreetide kontserdiks, sest meil oli väga mitmeid üle mere Austraaliast, Saksamaalt, Rootsis koha pealt Ameerikast ja et näidata, et neil on häid soliste. Ma andsin neile vabad käed, te võite mängida või laulda oma paremik ja sellest tuli väga huvitav kava. Kolmapäeval ma praegu ei mäleta, mis seal oli, aga seal oli ka midagi, iga päev juhtus midagi. Ja neljapäeval oli siis viimane, kus meil midagi oli ja sellele järgnesid siis muidugi see rahvatantsupidu ja laulupidu ja see oli edukas terveks nädalaks. Ja senimaani iga ESTO, mis on pärast seda tund läheb sedasama rutiini järele, seal on teatrietendused, seal on muusikat, seal on kirjanduse õhtuid. Ja see nädal on jäänud tavaks. Nii et siis teie visiiti ESTO päevadel sisse süvamuusikalisest hõngu. Mis on süvamusita, see on muusika, on see, mis süvitsi minevana jääb kestma üle aegade. See on ilus sõna. No ma olen kuulnud, et Eesti kunstide keskus on korraldanud terve seeria kontserte Eesti interpeetidele nii Kanadas kui ka Kanadasse külla sõitnud eestlastele. Oo jaa, ma sinna tahtsin jõuda, aga ma ütleks laiali 1972, kui see, kui eestipäevadel lõppenud oli mul nii suur kihk edasi teha, mis ma tegin, mul meeldis. Et ma asutasin kontsertbüroo kontsertidega neli kontserti aastas ja ma sidusin neid, kuna meil oli juba kavatsuse see see kunstide keskuse loomine. Ma sidusin need kunstiga. Need toimusid Kanada tuntud Sand Loorents tsentri kontsertsaalis, kus oli väga ilus galerii fuajees galeriis, selles läks ühe eestlase või eestlaste kunsti üles terveks kuuks. Ja, ja kontsert toimus avamisega koos, enne oli avamine ja siis oli kontsert. Ja see on nüüd kestnud siiamaani, ainult et kunstiga me ei ole enam tegelenud selleks raskeks, seda tõeliselt sai ainult selles saalis, teistel ei olnud nihukest fuajeed kunstiga me vist üks seitse-kaheksa aastat meil oli koos kunstinäitustega. Ja neli kontserti aastas on kestnud tänapäevani. Seal on olnud väljas väljapoolt, on Hubert Aumere, on meil esinenud naan põldmaise, saatsin teda sel korral. Käbi Laretei on kaks korda käinud, teinekord ta käis meie Toronto sümfooniaga esinemas. Jaa. Ingemar Korjus muidugi jaamu kitask. Nooremaid on esinenud Hillar Liitoja. Linda küttis pianist. See on pikk nimekiri, kudenud korrutate nüüd aastal neljaga pikk nimekiri ja mõned on mitmel mitmel korral esinenud. Helmi Betlem esines varem, sellel ajal ta enam otse soolokontserte ei andnud. Petlemi kontsert oli pisut varem. See oli väga toredate meenutisteni Petlenid. Milline koht on Helmi Petlemilia Temastuudial? Kanada eestlaste elus olnud nüüd juba varsti poole sajandi jooksul. Kahtlematult väga tähtis osa kui me tulime Kanadasse, Me tulime igast maailmakaarest ja meile meie, meie esimene ülesanne. Me tulime nii-öelda paljalt ja me pidime oma peod ja, ja hambahari taskus, nagu öeldakse. Ja, ja esimene asi oli lihtsalt kanna kinnitamine, töökoha otsimine, töölehakkamine. Ja nii minul kah, sellel ajal. Esimene aasta kulus kuskil. Ma trükimasinal kirjutasin kuskil suures firmas. Aga proua Betlem, tema tuli Stockholmist, mina tulin Saksamaalt Stockholmis ja temal juba Stockholmis oli aastate jooksul kujunenud välja üks laulustuudio, mis oli väga edukas. Muist osa neid õpilasi tuli üle kah Kanadasse ja, ja niipea, kui tema saabus, tema hakkas kohe sama tegema lõi stuudiouksed lahti ja tema ümber kujunes tõeliselt selle esimese 10 aasta muusikaelu. Tema tema juurest on läbi käinud tõesti väga palju nimesid, samuti ka tuntud nimesid, nagu nüüd, Ingemar korrusest oli jutt samuti Irene Loosberca, kes on juba kunstnikud, aga kui oli eesti lauludega tegemist, siis mujale ei olnud minna. Helmi Betlem, kui, kuidas tema laulab, see on täpselt, kuidas Eesti laulu peab laulma. Ja seal on üks kunstnik, üks tema õpilasest kes nii toredasti laulab täpselt nagu tema hingab, nagu, nagu tema. Ja hääl voolav loomulikult välja nagu tema ja sonistra väli toompuu, kes ikka laulab veel kuulama teda. Helmi Petlemis stuudiost kujunes meie nägemust mööda justkui miniatuurne vokaalkunstiga seotu. Seda võiks tõesti öelda, aga mitte ainult seda. See oli ka moodi eestluse tuge kaugel kodumaast. Sest seal õpiti eesti kultuuri, Eesti kultuurilugu, eesti noote oli vist küll ainult Petlemil sellises koguses kaasa haaratud ja, ja selle repertuaari nootide kaudu. Uuele põlvkonnale anti ju ka suhu keel miskit Pusu paraku kaupluses hääbuma. Eriti noorte noorte seas ja tema oli diktsiooni meister, nii, nii hea diktsiooni, ma ei ole Kaanada lauljate juures õpilaste juures tabanud isegi juba lauljate juures. Moriin Forrest, seal tema on kah nisugune, kes iga sõna kostab kuni kuni saali taha ritta. Minu kätte sattus hiljuti huvitav materjal kus on räägitud Kanada elanikkonna sotsiaalsetest kihistustest, kui palju on kõrgharidusega, kui palju nende hulgas on siis magistrid ja doktorid ja keegian juurde kirjutanud ja arvutanud sinna kõrvale siis protsendid. Eestlastest ja minu hämmastus oli see, et kui ütleme näiteks Kanada keskmine protsent oli seal kusagil näiteks ütleme, viis või neli siis eestlaste protsent oli alati kaks-kolm korda suur. Tähendab, eestlased on Kanadas olnud väga õpihimuline. Mis, mille protsent täpselt jäävate kultuurilise Tähendab huvidega doktorikraad? Magistrikraad ja üldse Ülikooli lõpudiplomi saamise fakt tähendab võrreldes eesti ühiskonnaga Kanadas ja võrreldes Kanada ühiskonda siis kanadalaste protsent on tervikuna poole väiksem kui eestlaskonnas õppinute protsent ja jõudu edasijõudude protsent. Mina mina tean midagi sarnast, ma ei tea, kas see on õppejõudude suhtes või samuti ülikoolihariduse suhtes, et nendest üksikrahvustest, kes on Kanadasse tulnud on õppeprotsent kõrgharidusega õppeprotsent kõige kõrgem üldse. Eestlus taandas eestlase, kuigi eestlased ei ole mitte kõige väik kõige suurem rahvakild. Ilmselt on näiteks ukrainlasi ja mitmeid teisi rahvusi väga palju rohkem. Ja teine teine protsendiga võrdlus on mul. Mida Kanada koostas, kui palju inimesi käib kontsertidel, muuseumites, teatrites ja nii edasi? Kultuuri ja kultuurietendustel ja see protsent Kaanada ulatuses on kaks protsenti ja suure mõnuga, ma arvestasin kohe välja, kui palju käivad meie kontsertidel ja kui palju meid on seos? Ma ei oska praegu öelda, aga see oli hulga kõrgem. Teie töötate aastaid aastakümneid juba Toronto konservatooriumis klaveri õppejõuna. Kui palju praegust me võiksime eesti muusikuid lugeda õppejõududele Kanada ülikoolides, ükskõik mis alal, siis? Ülikoolides mul ei ole täpset ülevaadet, kui teil on see meile välja meie välja antud eestlased Kanadas, seal on sees ülikoolide osavõtjad. Õpetajate nimestik. Aga ma võin rääkida konservatooriumi osas, on need Toronto riiklik konservatoorium kuulusse Ülikooli Toronto Ülikooli juurde. Ja seal oli eesti õppejõude. Klaveri alal. Need pikad aastad olid kaks. Üks oli ainuValdin, teine olin mina. Mina olen tulised esime. Ja hiljem viimastel aastatel oli õppejõuks klaveri alal Peeter Tammearu. Dirigeerimise ja teooriaõpetuse alal on juba mitmed aastad, mitmed head aastad. Pikad aastad Roman Toi. Õppejõud töötavad ju ka muusikakoolides ja muusik konservatoorium des ju festi allik. Elmo Miller. Oo, need on kolledži juures. Need on ülikooli õppejõud, on teaduslikud muusikaõpetajad kas kompositsiooni alal või, või, ja see on tõsi. Elma Miller töötab Albeldas ess grand Brieri ülikooli juures don Hamiltonist sõitnud jah, ta juba alguse elukoht oli Hamiltonist. Kristi Allik. On, ma usun, Kingston Is Kingston ülikooli juures? No teie enda tee muusiku kutse juurde oli ju ka üsna pikk. Palun rääkige. No ta muidugi algas siinsamas kodulinnas Tallinna konservatooriumis nooremalt vaja, minuga prooviti klaveritundi panna nelja-aastaselt ja minu esimene õpetaja tõeliselt oli Enn Võrk, kes oli meie perekonnatuttav. Aga sellest ei tulnud suurt midagi välja, sest iga kord, kui ma, kui tema tuli tundi andma, olin mina isa-ema voodi all pidi jalgupidi sealt välja kis kiskuda, kiskuma ja see õppetöö ei arenenud mitte kuhugi, nii et peeti siis kaks aastat pausi ja siis ma algasin Olga plaksi stuudios. Kuueaastaselt. Kus asus, alga paksi stuudio tookord. Meie oma majas Jannseni tänaval oli kõrvaltrepi. Meie mina elasin viis, kaheksa ja tema oli seitse, kaheksa ja läbi seinale kuulis, kui vähe või palju ma harjutan. Ja iga kord, kui ma tundi läksin, Stella, sellel, sellel nädalal, Sa ei ole väga palju harjutanud, ma olen kuulnud väga vähe seda klaverimängu. Nii et need olid miinused. Kontroll oli väga-väga tore õpetaja. Ja siis kui ma sain vanemaks 1009, kuus siis ta leidis, et tal ei ole minule midagi anda, ei ole, et ma pean minema Tallinna konservatooriumi. Ja ma sattusingi tema hea sõbra, sõbranna ja kaasvõitleja juure. Aino kõrb oli minu esimene õpetaja. Ta kahjuks jäi haigeks varsti järgmine õpetaja Bruno lukk, kellest ma väga palju mäletan, oli väga hea õpetaja. Ja pärast seda ei toeta 141-st või teisest aastast oli Erika Franz. Ja siis tuli äraminek. Aga enne äraminekut ma mäletan, ma mängisin. Sümfooniaorkestriga see oli üks kontsert, kus oli mitu esinejat. Ja naan põld, oli üks esineja meta, Kodanipork oli üks esineja ja see oli sümfooniakontsert, see käis sümboe sümfooniaorkestri saatel ja mina mängisin siis kriigi klaverikontserti. Ja seda korrati pärast Tartus. Nüüd mul on. Mälesus on segi, kas see oli kaks korda Tallinnas ja kaks korda Tartus, oli see ükskord? Eluviis edasi mind üle Taani, Saksamaale kus ma sattusin Kiili laagrisse säält edasi. Kõnni kõnnis oli see korda. Riiklik muusikaülikool ainus tõesti kõrgasutis ja ma sain, läksin proovile sinna lääne poole mise lääne poole ja seal oli ka samasugune hein, oli ju ka Berliin ja treestel ja palju nii et Eesti on jälg teise poole. Ja minu õpetajaks oli seal professor Schmidt, skoor. Lõpp, õppisin nii kaua oma oma diplomi. Saavutasin seal samuti 49 ja seal samuti mul tuli esineda. Ja Ma mäletan oma õpetaja käest, et ma olevat olnud väga hea frantslisti mängija ja samuti moodsa moodsa muusika nagu partok. See olevat minu tugev külg tema arvates. Ja siis ma esinesin kah muusikaülikooli orkestriga, frantslisti tootem, tants surmaga surmatants ja ma tean seda, et teised õpilased pärast ütlesid, et et tagumised read olid püsti tõusnud, et vaadata, kui ruttu ma mängin. Minu Arusmanis väga ruttu just ei mänginud, aga võib-olla see tundus, nendele tuli väga ruttu. Lihtsalt on niisugune. Säält edasi Torontosse 1951. Ja esialgu esimese 20 aasta jooksul oli väga palju esinemisi, aga need kontserdid olid grupp, kontserdid tahab igaüks üks või kaks lauljat, meeslaulja, naislaulja üks pianist, need andsid siis koos kontserti või isegi rohkem. Need olid väga populaarsed. Ja pikkamööda Ma muutusin kontserdi saatjaks terve kontserdi saatjaks. Mida siin kutsutakse. Meile öeldakse kontsert, saatja, siin öeldakse lavasaatja. Ma kuulsin. Ma olen saatnud naan põldu kontserdiga Helmi pätlemat. Ingemar Korjuse, ega me käisime New Yorkis esinemas, Aireeneroosbergiga olime käinud Ameerikas tuuriga ja nii edasi. Konservatooriumi sattusin ma täiesti juhuslikult, ma läksin nooti ostma. Ja seal oli üks silt väljas, et üks lauluõpetaja otsib omale stuudio saatjat. No ma siis läksin ja esitasin ennast, et ma olen huvitatud ja ta tegi minuga proovi ära ja ütles, et ma pean üks, kaks nädalat ootama, temal proovid on käimas, ta seal on väga palju neid, kes tahavad saada saatjaks. Ja siis ma läksin koju ja, ja unustasin peaaegu ära, selle üks päev oli telefonikõne, ta ütles, et ma valisin teid, et te oskate keeli ja te loete väga hästi lehest ja nii ma sinna sattusin. Ja ma olin, see oli siis 1900 kuuekümnendates 60.-te lõpu poole vist. Ja hiljem hiljem ma ei olnud mitte ainult selle Helen Simmi oli see õpetaja, kes õpetas ülikoolis ka meie õpetajad olid samuti ülikoolis õpetajad. Hiljem ma olin veel mitme teise juures, kes olid nimekad nimed nagu John McCain ja, ja siis Seal oli mitu, kes on, kes õpetasid ooperilauljaid. Ja mõne aasta pärast 5009 70, siis siis ma mul oli omal kodus stuudio maika, jooksin edasi-tagasi, ikka ikka konservatooriumi jälle tunde andma koju ja mul oli üks 35 õpilase stuudio, keda ma õpetasin kodus. Ja siis ühel päeval mu õpetaja või konservatooriumi. Õpetaja ütleb, et et miks sa siis ei tule konservatooriumisse, et lähme direktori juurde ja tee, mis asi kohe ära. Siis läksimegi, emad viisid, viisin oma lõputunnistused sinna ja, ja rääkisime läbi ja nii ma siis sain konservatooriumi õppejõuks ja ma tõin oma 35 õpilast kaasa. Nii hakkas siis töö seal pääle ja ma õpetasin kla klaverit teooriat, siis ma olin saatja laulustuudiotes mitmes ja ma olin kah nii-öelda lavasaatja kontsertidel, õpilaskontsertidel ja samuti võistlustel. Kui nad läksid võistlema, siis võtsid minu kaasa. Samuti ma olin repeldiitoris, kes õpetas nendele laulud selgeks. See viiski mind edasi. Saatjana muusikavõistlustel oli alati üks ametlik saatja, kes pidi saatma neid, kes tulid võistlema ja nendel ei olnud oma saatjat kaasas. Ja seda juhtus, kui nad tulid eriti väljapoolt teistest linnadest. See saati, kes seal oli, oli konservatooriumi õppejõud evib aeram ja tema läks erru. Ja ühel päeval koputas minu stuudio uksele ja ütles, et et kas sa ei tahaks saada järgmiseks Kiwanise saatjaks, seal oli üks, teine kahjuks siiani festival suvel. Et mina enam ei taha seda teha, et ma lähen erru ja ma olen sind valinud oma järglaseks. Ja ma võtsin selle vastu, ma tegin seda vist üks, 10 aastat küll. Kuni kuni ma alustasin eksamineerimisega, ma olen osa konservatooriumi eksami komisjonist ja ma lähen kaks korda aastas. Senini ma teen seda kaks korda aastas, ma sõidan mööda Kanadat ringi Vancouveri, nii välja linnadesse ja väikestesse maakohtadesse eksamineerima konservatooriumi õpilasi tähendab õpilasi privaatõpilasi. Kes siis teevad eksamid konservatooriumile minu eksamineerimised peale minu on veel teisi, meid oli seekord 70, kes nii sõitsid. Ja see võimaldab nendele lõpetada konservatooriumi, ilma et nad oleks oma kodukohast välja tulnud. Samuti konservatoorium saatis välja ma meister klassideks. Õpetajad, kes õpetasid õpetajaid, kuidas õpetada, nii et see tase on praegu Kanadas väga kõrge ja see programm on ühtlane. Antakse välja nimekirjad. 10 klassi on ja pärast seda tuleb lõpueksam ja 10. klass ja lõpueksam, seal peab olema kaks, kes kaksindajad ja läbikukkumisi ja on, on ka väga-väga häid. Üks huvitav nähtus meie jaoks kahtlemata Kivansi võistlused, mis kannada läbi viidi nüüd aastaid kas ta pisut lähemalt avaksite nende võistluste tausta eesmärki. See on üks viis, kuidas arendada noori. Kui neil on üks eesmärk ja nad saavad hind hinnatud siis õpetaja läheb hulga sujuvamalt. Kivaanidest, immuunstimuleeriv muidugi, ja, ja ühel üks saab kõrgemat hinda, teine madalama ja, ja emad-isad saavadki kuulama tulla, eksamitel ei tohi keegi pealt kuulata. Kiwanis ja mitmed muud võistlused on erinevad hakkamegi Kiwanisest pääle. See on tõeliselt Kiwanis olid klubi ja see on. On see indiaani nimi Kiwans, seda ma ei tea, aga see tõesti kõlab nii. Aga see neid klubisid Rotary Klabon, Kiwanis klapp ja need on tavaliselt ärimehed rikkamad, rikkamad inimesed, kes seal käivad klubis ja see on nende kubu noori toetav ettevõte. Ja nemad maksavad selle nagu kinni. Ja muidugi seal on oma palkavad siis eksamineerijad või, või need hindajad. Ja see juhtub alati veebruarikuus, teine võistlus, millest ma rääkisin ka, see on suvel, aga seal on veel kohalike väljaspool linna. Ja see on üks väga populaarne asisem, sa võid minna juba nelja, viie aastaselt ja tervelt paks raamat on, on Nende tükkide nimistuga. Need võistlused käivad aastate järel, kui vana sa oled? Seitsme kuni üheksaaastaste grupp ja nii edasi, kuni amatööride grupp, siis on juba professionaalid professionaalsed grupid. Koorid käivad seal, koolide koorid käivad võistlustel orkestrid, see on väga suur ettevõte. Nüüd, kui võib öelda, et keegi Okiwannise võistluse võitnud siis peab uurima, muidugi, eks ole, mis alal ja ja, ja neid, neid preemiaid jagatakse salvist üsna heldelt ja erinevatele vanuseastmetele. See on See on nii. Nüüd on mitmesuguseid ja tihti on nii, et üks pala on. Kui minu tütar kasvas, siis ma käisin kaasas, muidugi. Seal on näiteks üks pala Beethoveni sonaat. Ja kõik võivad seda mängima. Kõik pead mängima. Klass oli 15, ma ütlen, mul on ettepanek tehtud, minna sinna žüriisse, maismaa ei ole, julgen seda vastu võtta. Kui see, kui see on läbi, siis hindaja astub aitäh ja räägib igaühe kohta, kuidas ta mängis. Ja siis ütleb, kes esimene, teine või kolmas, kes siis esimesed kohad said. Tihti see ei meeldi vanematele, siis on kaebusi, et kuidas minu laps ikka mängis paremini ja sonis nooremates klassides, aga ta siiski on üks väga tähtis osa elust ja meie suured kunstnikud, kes meil on seal olnud, Ingemar Korjus ja, ja, ja seal teisi kõik Linda küttis ja ja Kristi Allik ja kõik, nad on need Kiwanise võistlused läbi teinud. Ja kohtadele, kui hakkavad kohtadele tulema aastast aastasse, noh, see näitab, et ta on midagi väärt. Jah, see on väga huvitav süsteem ja see omamoodi jah, selline. Te küsisite stipendiumitest stipendiumid tulevad teisel viisil, seal on teatud inimesed või asutised, kes tahavad anda raha toetusraha need istuvad kuulajate seas ja märgivad omale ära, kes neile on meeldinud ja kellele nad tahaksid raha anda ja pärast siis kokkuleppel ütleme, need on võitjad. Ja siis kokkuleppel, määratakse stipendiumid nad iga kord iga, mitte kõik ei saa. Aga tavaliselt see ühtub suv. Ma hea meelega räägiks, räägiksin veel ühest ettevõttest või tegevusest Eesti kunstide keskuse juures mida 1000 982. aastal alustasime. See on suvelaager nimega seitse kunsti, mis kujunes väga populaarseks. Esimene kord, kui me seda kavatsesime, see oli 1982. Me üürisime ruumid seedriorul, see on üks lastelastekodu suvekodu üheks nädalaks ja me läksime sinna välja seitsmekunstiga. Osavõtjaid võis olla lastest kuni vanaemadeni. Ja seal oli magamise võimalused ja seal oli üks tore suur saal mäe otsas, kus me saime tegeleda. Meil oli seitse kunsti. Baas seitsme kunsti all olid esiteks kunst, kujutav kunst, maalikunstist me läksime loodusesse, maalisime. Siis muusika. Muusika osas oli meil loori, oli seal, kes tutvustasid oma helitöid nagu ka kunsti alli käima, millel oli Roman Toi väljas. Norman Rein Tamm, kes rääkis tiri dirigeerimisest. Oli ja kes alati oli kohal, oli armas maite. Oma. Džässettekannetega jutustatakse džässiajalugu jaks, kas te kutsute seda siin tema ja siis õhtuti olid meil alati kontserdid, lõunaaeg olid kontserdid. Järgmine ala oli eesti keelial näitekunst koos igasuguste kas luuletuste lugemisega või meil avastasime. Me oleme lavastanud näiteks Mati Undi. Ühe vaatuse sünnipäevast sünnipäev oli vist selle nimi ja see oli tõeliselt üks videoprogramm. Me tegime videofilmi ja siis selle aja jooksul, kus me seal koos olime valmis üks videofilm koha peal võtetega ja siis kes videosid huvitavad, õppisid videokunsti, kuidas video vabadi kasutada ja kes näidelda oskasid, õppisid oma osad ära, see oli väga huvitav ja kõik saime seda kõike kaasa teha ja näha. Samuti muusi, muusika ka koos. Meil avastasime üks korda väga vana runoviiside ainetel ühe Soome esimese ooperi nii-öelda kiriku ooperi, mis käsitas parunid ja ma maatüdrukud ja ja see oli niisugune patune lugu. Nii et pärast tuli välja kurat ja viis paruni põrgusse. Sellel runo viisid, muretses Margit Viia, tema ema on soomlane ja sai siis säält need runoviisid ja nende ainetel kirjutas siis selle nagu muusikamängu Peeter Tammearu. Ja selle nädala jooksul me siis lavastasime selle ära ja olime ise väga, väga rahul, mis välja tuli. Ja niisuguseid asju me tegime siis ükskord me tegime ühe videofilmi. Karu pulm oli selle nimi siis see videofilmi tegemine oli ka nii, et me õpiks ja näeks, kuidas käib. Meil oli keegi noor Anida Nibak, kes oli õppinud televisiooni juures tegema seda. Kõigepealt. Plaan stseenide plaan, see oli meil siis saalis väljas, igaüks võis järgida seda. Ja hommikul kell kuus minti juba metsa esimese film, karu pulm. See oli Punamütsike Meie kutsusime sinimütsike, kuidas sinimütsike läks metsa ja karu tuli ja sõi ja leivakorv oli kaasas ja leivaleivakorvi sees oli eesti leib eesti värvid käel. Ja siis tuli karu. Niisugune lugu oli ja see see oli nagu selle leiva reklaam, see oli selle filmi mõte. Ja kõik võtsid sellest osa, terve laager käsus lõunasöögi ajal, siis me vaatasime hommikusi võtteid televisiooni päev video pääl ja õhtul siis oli jälle etendus. Et see oli üks väga tiivustab laager ja samuti sellel samal ajal oli juba Eestis käime väga populaarsed läinud, see oli 1980 82 ja ühesõnaga 94 vahel see vahe, mis, mis, kus ma räägin. Meie laager oli augustis ja kes olid enne seda Eestis käinud, tulid tagasi videotega ja siis öösiti mõnikord kella kolmeni, me vaatasime neid videofilme, mis Eestis juhtub, Eesti balletifestival oli, see oli meil samuti need laulupeod ja muud asjad, see oli meil nii huvitav ja põnev. Ja hiljem tuli ta kui hakkasid Eestist kunstnikud tulema, siis oli veel huvida kõige esimene, kes tuli meile laagrisse meiega tegelema ja õpetama ja kaasa tegema, oli Mikk Mikiver. Samuti samal aastal oli Katrin karisma, oli ka seal, meil olid ettekanded ja kontserdid, jällegi selles seisukohas ja Mikk Mikiver lavastas siis meiega ühe raehärrade seeni, aga ma ei oska öelda mitte. Mis lugu see oli? Vanadest raeäradest? Nädalalõppudes oli, meile on meil siis üks näitus ja üks eeskava ja siis tuli kogu Toronto rahvas, kes tahtis, võis tulla kuulama. Et ma jäin pidama vist muusika juures. Et meil olid kunstmuusikat ka rahvakunst kunsti alla käis ka keraamika, mis oli väga populaarne rahvakunst siis video sellest ma nagu rääkisin juba siis rahvatants ja võimlemine olid koos liikumise nime all. Ja seitsmes kunst oli elukunst elu kunsti all. Istusime koos ja meid juhatas psühholoog professor Vello Sermat ja me rääkisime elulistes probleemidest. Kas oli teemaks õppus või oli armastus või oli? Või oli teine kommunikatsioon või lihtsalt ükskõik missugune teema. Igaüks sai rääkida, kuidas tema tundis. Ja sellest tegime kokkuvõtteid, see oli igal pealelõunal. Ja see oli väga populaarne ka. Ja nii, nii et see on nüüd kestnud. Ja kahe aasta eest me kutsusime välja Tallinna pedagoogilisest muuseumist Tallinna Pedagoogilisest Instituudist, doktor Saima Tamme kes on teel siin üks väga suur muusikateraapia ema nii-öelda siin maal. Ja ta veetis meiega terve nädala. Ja kui see nädal lõppes, siis ta ütles, et kas teatega see, mida te siin teete üheskoos, see ongi muusikateraapia. Ja ta läks ära lubadusega siin Tallinnas korraldada midagi sarnast. Ja see juhtuski, see oli eelmine aasta enne laulupäeva läbi laulupidu. Kolm päeva botaanilises aias ja meie tulime kohale. Mitte väga arvukalt, aga meie tulime kohale. Ja mis nemad siin tegid, oli väga huvitav. Esine päev oli loengute päev, teine päev oli täielikult muusikateraapia päev. Muusika mängis ja maaliti ja. Kirjutati erilisi sõnu välja, see oli väga huvitav programm ja kolmandal päeval oli kokkuvõte. Kohal oli väga palju noori õpetajaid, kes tegelevad puuetega lastega ja üldse lastega. Ja meie tõime kaasa ühe väga huvitava raviv aparaadi kunstide keskuse poolt. Mu abikaasa ja mina. Selle nimi oli saund, piim. Heli, visk. Ja aparaat, mis muutis liigutused iga väiksemagi liigutuse selle aparaadi läbi süntesaatori kaudu heliks. Nii et kui üks laps liigutab ennast, ta ei saa suud liigutada, sellest tulevad helid ja see on üks väga populaarseks ja edukaks ravimeetodiks kujunenud Inglismaal, Austraalias ja, ja, ja kah meil, Kanadas hakkab see jõudu võtma jama imesusega. Vaatan, et Eesti, Soome ja Norra töötavad koos ja on kah suuri edusamme sellel ajal teinud. Nii et see oli ilus üllatus.