Raadio seitse jätkab tere õhtust. Tänases stuudios on tenor Vello Jürna ja Ene Pilliroog. Me räägime lõppema hakkamas suvest, laulja elust, uutest rollidest, mis ees ootavad ja vaatame veidi ka tagasi. Saatjaks Frederic Chopini muusika. Niisiis, meie külaline on täna laulja Vello Jürna. Me räägime juttu hetkel suvel, eetrisse läheb saade sügise poole, aga mitte sügisel, vaid sügise poole. Augustikuu läheb ju nii kiiresti, need päevad lähevad õigemini ööd lähevad märkama avatult ja, ja samas väga märgates ikka pimeduse poole, siis korreli festivale. Kas oli seitsmendal augustil kolmveerand 10 nii märgatavalt pimedam, et kui 29. juulil see festival algas olles suur suvi, nii et august toredama täiskuude Pimedate Ööde ka väga kiiresti kätte ja hetkel oleme siis kuumuses ja puhkusemeeleolus ja Vello Jürna all oli täna esimene töökoosolek teatris. Ja samas ma tean, et ükski lauljaga pillimees üldse ei puhka, sest lihtsalt elab ta südames ja meeltes ja mõtetes kogu aeg. See puhkus on lausa sümboolne. Kuidas sina puhkad? Mina puhkan igal suvel erinevalt, nagu ma olen siiamaani aru saanud. Sel aastal on minu puhkuse ajal on tõesti nii, et naudin seda ja ja võib-olla tänu sellele, et me oleme oma perega viimaks saanud ühe päris omaette pisikese, küll päris omaette niisuguse väikese majakese Laulasmaal. Ilus nimi sellel kohal ja hästi ilus rand on seal ka, olen Eestis käinud nii Pärnu rannas põhjarannikul ja ja ilusad kohad kõik, aga seal on kuidagi see. See liiv on nii puhas ja, ja vesi nii selge ja kohe sealtsamast kaldapealselt sisse hüpata, nii et hommikuti ma käin jooksmas, hüppan kohe kätte ja see on täiesti praegu, ma tahaks sedasama teha. Need meenutame ilmselt neid selle suvepalavik päevi ei tea, kui kaua veel. Ühesõnaga, see oli seitsmevennapäeval, oli, eks ole, terve päev oli, päike paistis ja näed, ongi seitse nädalat järjest ilusat ilma. Jaa, aga mis rääkida seitsme venna päevast, mäletad, missugused olid jõulud puhtad ja valged ellumisega südamega seda aga loomulikult, kui talv on kaunis, siis on suviga kaunis ja sest nii, kuidas sina elu läpnivaatab elu sinule kõik asjad on ilmas, suhtuvad üksteisesse vastavalt talv ja suvi ja inimene inimesesse. Nüüd sa oled siis suru. Kui jah, sellel sõelannad olen küll. Ja see on, see on tõesti ja mõnus mõnus võimalus, sellepärast et muidugi terve talve terve see hooaeg on läinud küllaltki, see eelmine hooaeg, tähendab, siis oli niisugune küllaltki palju palju tegemisi, sagin siia. Aga ega sa siin Eestimaal nii väga palju ei olnudki, ma võiks öelda. Noh, sügisel olin ikka juubajemiga, olin siin. Ja siin uue aasta esimesel päeval osa, oli üks suur kontsert siin televisioonis, nii et minu jaoks see aastavahetus läks nagu selle selle tähe all, et järgmisel päeval on kontsert. See on üsna paljude aastate vältel paljude muusikute ilus saatus uue aasta hommikul tulla tervitama oma laulu või pillimänguga Eestimaa inimesi, nii, küllap on seal mujalgi maailmas niiviisi. Aga nüüd Estonia teatris. Aga milliste teatritega sul olid lepingud, mida sa laulsid? Ja, ja ka järgmisest hooajast, aga räägime ennem sellest, mis oli. Mis oli, see oli siis pärast poeemi oli seal Stockholmis veel mis oli siis üle-eelmisel hooajal, kui esimest korda üldse siit Eestist nagu välja saine ja Stockholmi kuninglikus ooperis solist, siis noh, sellest me oleme rääkinud ka selle talupoja au nagu ta rootsi keeles poositsiilian Sitsiilia moodi v seitsmendal üks lugusid siiliazumeni sitsi stiilis ja igal juhul see, see Sitsiilia lugu läks nüüd veel ka edasi seal eelmisel hooajal ja nii sügise poole, nii et nagu iga kuu peaaegu käisin kuni kuni kuni veebruarini korra kuusk käisin seda laulmas. Ja siis tuli kohe üpriski ootamatult nii kuskil kuskil võib-olla oktoobris-novembris olles sain ma kindla lepingu jotokory teatriga ja seal oli siis Rigolettot, kus kus oli ka peaosalise. No oli siis miks seal üks roosi maailmakuulus bariton, kes tegelikult rootslane küll on, aga Rootsis vähe esineb põhiliselt põhiliselt andedest Deutsche operaskondada koos Pavarotti mitmeid oopereid nii videolindi peale laulnud. Ja noh, see oli selle selline minu karjäär jooksul võib-olla üks esimene selline maailmakuulus mees, kes kellega koos ühel ajal laval olla. Ja muidugi seal olid tõsiselt, lavastaja oli ka üks Risel sooni, aga seal oli üks küllaltki tuntud, aga mitte nüüd nii mingisugune esimese järgu täht, siiski jäteburjooper ei ole ka Rootsis mitte kõige suurem, kõige tähtsam. Ja ma laulsin seal kokku suitsuetendust. Ja pärast seda ma ei tea, kas oli see nagu üks väike kevadväsimus või või mistahes, igal juhul. Igal juhul pidin, pidin nagu mõned asjad siin Estonias ära jätma, poeenide puhemid jäid ära ja siis kas kuskil kevade poole siis natuke kosusime, käisin veel Itaaliasse, on kahe ammu planeeritud kontserdiga seal Padovas ja pestes maha. Ja see oli noh, enda jaoks oli selline. Katsumus, või nagu, nagu võluflöödi, seal need pead läbima kolm katsumust ja siis saad printsiks, eks ole. Ma ei tea, mitu ma pean siis läbima enne kui päris printsiks saab, ju ei saagi, võib-olla igal juhul igal juhul neid katsumusi see on olnud ja see oli ka üks, üks vähemalt selles mõttes, et hommikul veel Veneetsias istusin, mitte Veneetsias, vaid Paadavas, istusin seal peletise ligidal seal. Ja mõtlesin, et ei tea, kuidas ma seda õhtust kontserti küll laulma hakkan, aga aga hääl tuli kuidagi see, noh ka vist mingisugune see, ma olen kuulnud nagu tsirkus hobuseefekt, et kui lähed selle püüne peale, siis siis siis tuleb veri hakkab käima. Seal oli meil Toscast aariaid ja, ja siis duette ja siis olid mul oli plaanis tegelikult laulda palju Tubinaid ja olid lausa seal kavad ära tõlgitud sõnadega ja noh, see oli muide veel Itaalia poolne soov, et just Tubina nagu maailmakuulus, aga teatakse tema oopereid, tema oopereid, vähem just sümfooniaid ja, ja igast viiulikontserdi, mis ta, mis tal on neid asju, eks ole. Ja ooperit, aga laulu nagu sealkandis keegi ei tea ja pealekauba ei oska seal keegi eesti keelt seda nii nagu käriseb siis originaalis laulda. Ja muidugi see pakkus endale ka mulle endale meeldivad tahtsin seal laulda ka neid. Ja me tegime seda kontserti koos ühe pianistiga, kes pärast seda tuli ka sees, oli siis Eduardo Lanza koos oma oma abikaasaga titsiana sanga naeru andana. Nii. Nojah, seal kontserdid läksid päris ilusasti, siin kahjuks muidugi jäi nüüd ära ja paljuski tänu sellele, et siin oli ootamatult väga-väga küll. Ja kui ma tulin, mina ainult siin ükspäev varem, aga aga Ma veel jõudsin küll öelda titsianale, pane omale kasukas selga ja õnneks oli, sest et kuidas lennu maha tuli, siis ta kahe oli väga-väga ääres väga üllatunud jah, et et niivõrd põhjamaine loodus siin. Ja noh, muidugi külmetus seal oli, eks ole, 14 kraadi sooja, see oli aprillis. Ja siin oli 14 kraadi külma, täpselt niimoodi. Täitsa sügav talv veel. Sisese see kaua planeeritud ka, küllap see juhtuda küll ma jõuan muidugi. Ja kui sa siin juba rääkisid ära jäänud kontserdist ja vihjasid puhiimile, ma küsin, võib-olla niisugust väga isikliku küsimustega. Mulle jäi lugedes silma üks intervjuu, kus Meeli Kallastu räägita diagnoosiga kinos ka oma töödiste tegemisest ja vihjab väga tõsiselt sinule. Seal, kui sul on häälega probleeme. Seesama probleem oligi tegelikult, ega seal rohkem ei olnud. Aga ma ei tea, miks ta, miks ta just niimoodi pidi ütlema selles mõttes, et need väga tõsiselt mõtlema see on, noh, ma ise ei ole kahjuks lugenud, ma olen kuulnud ka sellest soriaalsemegis teatri muusikadünastia rajajaks. Võimalust olevat Meeli käest seda küsida ja minu meelest see võiks jääda tema enda südametunnistuse peale, noh, see on. Võiks öelda niimoodi, et eks igal inimesel on mingisuguse haigusega mingit kriisidega, see ei tähenda, et seal oleks midagi nüüd midagi sellist, mis jääbki, eks ole? Muidugi, võib-olla hetkel, kui, kui noh, eriti lauljad on selle koha pealt väga õrnad, et et kui on midagi häälega, siis siis mõtled tõsiselt oma tuleviku peale. Sest tegelikult on kogu see kogu see tulevik kogu su elu, eks ole. Mis puudutab töödia, noh, mis puudutab kogu elu, siis tänu sellele ka läheneda. Aga mis tal, mis tal õieti oli ka, ma ei oska öelda, ma arvan, et ma laulsin lihtsalt külmetunud häälega ühe etenduse, mis ma pidin tegema, eks ole, mis seal oli ja see oli reguleto sulle jätab juures. Ja siis ma tulin sealt ära ja mul oli kohe paar proovi poeemiga siin. Ja noh, ühesõnaga ma ei saanud õieti puhata. Et lõpuks ma sain sellest sellest haiguse viimast lahti siis kui ma sõitsin ära kaheks nädalaks. Aitasin seal emal puid lõhkuda. Maal päris üksinda ei rääkinud kellegagi. Ajuks läinud. Et hääle Paetile, puhkus jah, seda on vanad kogenud lauljad. Häälega midagi on, et siis ei tasu mängida, ei tasu nii-öelda oma häält letile pannes riskides päästa etendust. Teinekord tasub sellele mõelda, võib-olla. Ja aga see on, see on väga lihtne öelda alt ja sellepärast näiteks kas või need probleemid nüüd märgid ära, eks ole, meeli kallast on, sellepärast, tunneb ennast puudutatuna, ma ei usu mitte mitte ainult tema, temal oli niisugune võimalus rääkida, eks ole. Aga selle taga terve teates kõik hakkab peale laavatöölistest, kõik ehitavad lava, ülesorkester, kõik tuleb tööle, kõik ju ootavad etendust, nad on selleks valmis. Ja tähendab väga raske on Endel just niimoodi seda seda ütelda, et jah, ma ei saa, sest tegelikult noh, ütleme kui sa ikka natukene veel rääkida natukene, sa saad ju näiteks, et, et ometigi küllaltki ligidal oli siis üks poeemi etendus sellele Itaalia kontserdile ja ütelda ka seda, et et aga, aga näed, kontserdil sa esinesid, läksid Itaaliasse, laulsid seal. Vot ongi selline, noh. Aga kõigepealt peab muidugi teadma seda, et, et lauldakse etendust lauldakse, kontsert on ikka väga suur vahe. Tähendab, see etenduse laulmine on palju-palju kordi raskem, sellepärast et sa oled tegelikult kuigi võib-olla noh, kui panna nüüd see oma laulmine, oma partiin, maga järjest läbi laulda, siis on ainult 45 minutit või midagi sellist, sellest sellest kolmest poolest tunnist, mis tavaline kestab. Aga sa pead olema kogu aeg valmis. Mõnikord, eks ole, oled sa laval ja ja, ja keegi laulab aariat parasjagu, sul on pärast seda kohe üks faas tegelikult sinu aparaat ja kõik see oli valmis, ootaks. Ja isegi isegi näiteks ma olen seda tundnud, muidu ei pane tähele, aga aga kui hääl on natukene viletsam või on väsinud, siis siis on kohe tunda, kui keegi, kui sa kuuled üht või teist lauljat, siis ka oma häälepaelad. See tähendab seda, et nad nad töötavad kaasa topelt ja isegi kuulata, kuulata sa oled sa nagu, nagu noh. Ikkagi kasutad seda ühele pojale, sa ei saa seda niimoodi puhandele vahepeal. See on võimalik. Oled sa siis tähele pannud, et öeldakse, et näed, et kodus hoiab häälte välismaal käib laulmas? Diavõiks seda öeldakse muidugi, aga selles ongi see raskused, vaata kui lihtne on öelda, sa ütlesid just et kogenud lauljad ütlevad, et ei tohi enda endaga riskida või niimoodi, aga seda ei ole väga lihtne teha. Ja ja nyyd nädalasse siis puhanud ja ujunud ja päeviti olnud koos naise ja tütrega maasikametsas ja mustikaid korjamas ja. Ja pruu ja puhanud ja värske. Ja kolmandal ei ole endaga rahul. Õnnelik. Muide, kusjuures just nimelt see kevadine niukene, mingi nimetagem seda kriisiks või nii siis tegelikult ju paljudel inimestel on ikkagi selliseid kriisi ükskõik, kuidas teistele ametitele avaldab, eks ole. See võib väga mitmeti avalduda, aga ma tahan öelda seda, et see oli üks huvitav asi, et selle ajal sa mõtled hoopis teistmoodi. Sa oled nagu teises olukorras, sa mõtled oma oma elu ülev ja niimoodi nagu põhjalikult järele. Ja mina näiteks sel kevadel avastasin, et et no ma ei tea, ma olen nüüd võib-olla võib-olla nii kuidas öelda niisugune sisse elanud oma laulja rolli, et nagu ei märkagi muudervenam kõrval, aga just tänu sellele, et ma, et ma nagu nagu lendasin ninali võiks nii-öelda, siis, siis avastad, et aga on uue luga veel olemas. Tegelikult ei ole ju mitte midagi kadunud. Et selles mõttes see on küllaltki ikka väga-väga raske, on tegelikult selline selline olukord, noh kui sa tead, et see aparaat, millega sa pead omale leiba teenima ja oma perele leiba teenima, järsku järsku ei kuulanud sõna. Tähendab see ühekorraga järsku sattusid teatud hirmulisse tunnetusse, et aga mis võib juhtuda, kui see segab elamast baleriin, kui talle Barbara peksja Näiteks nii, jah. Aga ma ütlen siis siis nagu ma ütlen, et noh nagu suuremalt selle üle tegelikult ju noh kui nii võtta nagu normaalne inimene, kuskil tervis on täitsa korralikud, käed-jalad on terved, teised on, mul ei ole. Õnneks ei ole aga aga see ei olnud, meil, lähevad nagu elu näha, teises. Väga tõsiseks jutuajamine, aga nüüd, kolmandal augustil te tulite siis kokku ja pidasid koosolekut kell 11 päeva limiste, seal rääkisite. Noh, põhiliselt muidugi mina kuulasin ja enamus rahvas kuulas, eks ole, rääkisidki kultuuriminister Olesk ja ja meie uus direktor Himma ja ja uus kunstiline juht, kuningas, kas ma võin küsida lavastaja mehikesi kõik ükshaaval niimoodi? No ma ütleks niimoodi, et olekski, et ma kuulasin üldse esimest korda ja ma arvan, et ma ei oska öelda, ta on, temast on näha, et ta on kaua aega olnud ka noh, pidanud loenguid ülikoolis ja alustada on ju teinud, eks ole, igal juhul tal jutt jookseb kogu aeg ja ka muidugi, kuna noh, niisugune auto auditoorium, kus tal nähtavasti midagi olulist erialalist ei oska öelda, siis ta rääkis põhiliselt ei olnud muidugi vaja ka tervitustulek. Jah, seda küll. Aga ta rääkis, noh, minu arvates natukene palava ilma jaoks natuke liiga pikalt, aga noh, hea küll, kuulasime ära demopoliitilise nihukese arvamise, mis praeguse hetkeolukorrast ja muud päevakajalist. Aga siis oli päris muidugi kuust uus direktor rääkis millest plaane ja näiteks seda, et nüüd on jälle teatrisse sissepääs samast kohast, kus te ennem oli, ühesõnaga teatrisse sissepääs on teatud sissepääs ja ja filharmoonia poole pääseb ikkagi sealtpoolt, kust varem mitte nii, kui nüüd vahepeal tehti, kuna direktori kabinetist muutis oma kohta, siis kuningas rääkis oma plaanidest, paistab, et seal on muidugi palju salapärast. Keegi, kes lubas tulla üks väga kuulus sopran, aga seda nime veel ei teata või ei taheta öelda või noh, niimoodi natukene müstiline oli see tema sõnad aga, aga ka muidugi lootustanud. Kas see sõnavõtt oli konstrueeritud just külalissolistide peale või ka nende lavastuste peale, mis teatris tulemas on? Tulevad lavastustest, Don Carlos muidugi kõige tähtsam minu arvates üldse järgmisel hooajal see on üks üks verbi kaunimaid oopereid võiks nii-öelda päris julgelt kohe muusikaliselt kindlasti meeshäältele eriti ja seal on meie seadele muidugi just nimelt jämedatelemine säästele seal kuulsaid aariaid ja duette. Ja muidugi seal on kõik need partiid jällegi nagu Verdil ikka on, on üsna üsna tõsised ja palju nõudlikud, nii et eks näis, kuidas läheb. No ma olen kindel, et see muidugi läheb hästi, sellepärast et seda ooperit on ka kuskil kümme-viisteist aastat tagasi tehtud, vist, siis küll eesti keeles, nüüd läheb itaalia keeles ja itaalia dirigendi käe all Sillar. Tuleb siia, nii võib arvata, et siis tuleb väga huvitav tööna, kuidas sinul sinu suhteliselt ungarlasega on. Mina hakkan nüüd söön siis aus, siis kohe proovidega peale alguses muuseumis proovid, eks ole, ja noh, ma olen neid nagu ise ise töödelnud ka, just nagu sa ütlesid, et et see alguses glooria puhkus, et ega see vist päris päris puhkus ei ole, kogu aeg ikka laulmist ka. Ah, see on nende rikutud muusika, inimeste elamise, nad iseenesest arugi meile nii loomulik nägu, koduperenaisele sööginõude pesemine ja kõik muu hooldustegevus, mis käib koduse elu juurde, tal on see nii loomulik, et ta ei pea seda võib-olla ei pea seda üldse millekski, siis on tema loomulik elamise viis, muusikal on see, et tema elab muusikas ja, ja see on tema õnn ja rõõm ja õnn kaasa sellele elamiseviisile, nii et elasid siis oma don Carlosega juba ammugi kuus. Ja nii, et ma käisin hommikuti jooksmise ujumas, nagu ma siin rääkisin ja siis ma võtsin ori käest selle tema väikese pilli, niisugune elektriklaver muidugi ka siia või mis ta on. Ja siis sellega ma laulsin, oli terve selle Carlose ooperi, aga muidugi noh, tõsisem töö tuleb, eks ole, siin siin koos koos pianisti kontsertmeistri ja siis jälle vasteris. Ja lavastab seda, Neeme kuningas. Eks näis, missugune see lavastus tuleb, kas tuleb moderne või tuleb, tuleb klassikaline, ei tea. Sest näiteks kevadel siin ju Stockholmis aidad aidalavastus on seal päris päris moderni, et tegevus on Verdil mõeldud, eks ole. Vanad Etioopias ja Egiptuses siis nüüd Stockholmis tuleb see ooper välja küll alles septembris. Aga Laosson, nii et ühte ühes pildis ma sõidan lavale tankiga näiteks. Ja see on kolmekümnendatel aastatel Saksamaal siiski Saksamaal. Eks Abessiinias etav sinipidi keerad kogu asjani küllaltki. Tänapäeval on Karla riiklased ja kes. Aga samal ajal? Carlos jällegi niisugune isemoodi lavale tulev ooper, mida vist kunagi Estonia teatris ei ole varem olnud, et see ooperini praktiliselt muusikaliselt valmis. Seda küll. Kontsert, etten, kontserdid Tartus ja Tallinnas maikuus ja nüüd siis kostüümid selga ja lavale liikuma ja puud ja põõsad tavaleja lassid ja. Kui see oleks nii lihtne, eks jah, kui see oleks nii lihtne, millal lavaproovid algavad Lavroviga hakkavad septembri lõpus või septembri lõpus ja oktoobri lõpus oktoobri lõpus oktoobri keskel peaks tulema siia. Ja muidugi siis selleks ajaks nähtavasti peaks olema enam-vähem juba tehtud. Ja nagu ma usun, kujutan ette, kuidas tšillaarasin poeemi lavas natukene lavastas ka just nimelt sest ta harjunud selliste vanade itaaliapäraste traditsioonidega ja noh, tõepoolest need ooperid on kirjutatud, eks ole, üle 100 aasta tagasi kõik ja ja nendel on kindlasti omad omad niukseid välja kujunenud ja ma ütleks, et üldse traditsioonid või noh, nagu nagu ooper isegi on üks vana ja traditsiooniline kuidagi traditsioonidega nii ei koos, ega see ei ole midagi halba teinud, aga see traditsioon ei ole ju kuskilt võetud laest, et noh, et keegi mõtles välja väga kuulus mees, teeme niimoodi, küllap sellele on mingisugune oma mõte, mingisugune oma põhjus mikspärast, just nii tehakse ka midagi teistmoodi. Muidugi, ma ei taha öelda, et alati peaks nüüd tegema täpselt samamoodi nagu on seda alati tehtud või traditsiooniliselt, aga aga midagi võiks ikkagi noh, nagu teada ja selles mõttes on väga hea tulles tuleks Sillar süüa ja kõik, sa võid ju sel juhul ka valida, et kas sa, kas sa võtad selle tema pakutud versiooni, sest ega tema ei ole ju ka lõppude lõpuks teatrijuht või midagi, ta võib ainult siiski nõu anda, aga kui see, mida ta pakub välja, on väga hea, miks mitte ja noh, selles mõttes ootan tema tulekut ja ja ta on ka orkestriga käinud väga hea töö, et ma olen just orkestri poolt kuulnud selliseid hästi Häid sõnu tema kohta, kuigi mõned mõned dirigendid on öelnud, et tal ei ole ikka see käetehnika nii väga hea ja nii edasi, aga noh, selle koha pealt ma ei tea midagi, sest tema järgi on väga hea laulda. Pühasid lauldakse ja mängitakse korralik, olulisem selle asja juures. Mis sul siis veel Estonia teatris Kawasand. Ühest hoonest tuleb veel poeem aasta jooksul. Ja see on nagu eelmise aasta lavastus ja siis. Ja siis tuleb ka see, ma tahan patriale. Soojendatakse üles. Kevade poole vist. See on väga kena lagedus, musike ilus lavastusse maid. Jah, on küll. Jah. See on igal juhul ilus ooper Angels ja ma kujutan ette, et nüüd on, ma olen seda viimati laulsin ainult seda kaks aastat tagasi. Ja. Ma kujutan ette, et ma võin natukene paremini moodustada et need, kes, kes huvilised juhatanud olla, mis siis, et nähtu tulene, tuleneb aga nüüd välismaale sõidad. Ja ma ütlen, et ma olin nüüd just kevadel oli kuu aega kohe jälle pikalt seal Stockholmis kuninglikus ooperis tuleb välja siis moderniseeritud iila kus mina laulan siis radamest, kuigi ma ei ole mitte ainus, alanes aga kusjuures jälle huvitav nagu, nagu selle positsiiliani ehk talupoja Augagi on, need kõik teavad, on jälle laenatud. Nii et mina olen Eestist üks, teised muidugi on kaks vanemat meest ja väga kogenud. Üks nendest on siis kurt vesti Taanist ja teine on. Kahjuks ma ei oskagi öelda üks üks soome silkija või midagi nihukest ja, aga aga aga verena silkija ei Raimo Sirkija, Erki on üks, aga mitte see jah, teine soomlane, kes Soomes tegelikult päris üldse ei laula, pidi laulma jasmiini ooperis ja farmeri tänav ja see laulab siis nemad laulavad siis kahepeale need esimesed etendused, mis esietendus, päris esietendus on septembris ja ma ei tea, palju seal üldse, tegelikult on need küllaltki vähe ainult kaheksa etendust hooaja peale ja mina laulan siis viiendal novembril ühe etenduse. Nii et ja ma olen seda nüüd nüüd juba lavaproovid oligi kevadel ilusti ära ja, ja kogu kuna seal nähtavasti jälle, kui midagi on halba, midagi on head ja seal oli suur streik ei saanud kaua aega üldse midagi teha ja siis kuidagi see asi läks nii, et kõik proovid, mis Aidaga tulid, sai tehtud laval. Ja nüüd kus proovis, ma olin laval, vot seal ma avastasin järsku, et muidu võtavad etenduse ajal ei julge niiviisi katsetada või proovida midagi, aga nüüd proovi ajal oli paras. Ja, ja saab niisugust, seal kõlab, kannab piano. See on väga, väga ilus ja väga haruldane, nüüd see see on ikkagi väga klassi ilusat, ilusti teatrihoone klassikaline ja selles mõttes ka klassikalise akustikaga, nähtavasti ja tõesti seal ei ole vaja suurt häält, vaid vaid ilusast ilusaid vokaali võid tõesti näidata ja noh, tasub, tasub otsida. Kui vähegi võimalik. Sa ütlesid, et tuli streik, mille vastu streigiti protestiti. Nii palju, kui mina aru sain, streikisid seal. Vist söandab need 12 meest. Teatri tehnilise ehk lavatööliste juhtkonna poolt. Streikisid muidugi nagu tavaliselt. Oma palga pärast tahtsid natuke rohkem raha saada ja see oli seotud ka filmil, mille miskitpidi selle sõiduga Teherani, kus pidi olema üks külalisetendused, kaks või kolm. Nad ei karda seal kapitalistlikus ühiskonnas, et streigi peale uks on avatud ja täname väga võid minna tulevad järgmised Rootsi muidu sotsialistlik ühiskond A. Väga sotsialistlik ühiskonna- ja seal on seal just see seadusega lubatud streikida ja need treigijaid kedagi lahti lasta ei saa, kuigi need kõik inimesed, kes seal noh, sellega kuidagi kokku puutusid, nad olid tõesti hämmastunud, pahased, nördinud, kuidas nii võid. See on nagu teiste arvelt streiki tehtud, eks ole, etendused jäid ära, kõik, see tähendab ju majanduslikult väga palju paljudele inimestele, see noh, nad, nad, nad ei saanud näiteks selle reisi eest raha, mitte midagi, saadeti puhkusele kohe, eks ole, koor, orkester, seal näidati muide kino sel ajal. Seal oli niimoodi, et seal näidati faagneri Niibelungide sõrmust, suur ekraan pandi sinna lavale, tuli vaatama jah, muidugi jah. Ja siis siis olid seal toimusid veel konservatooriumi või noh, seal on nii-öelda siis akadeemia õpilaskontserdid, mida sa ei taha, siis klapib klaveriga ja ühesõnaga, nad ei saanud kasutada lava sellepärast et nad ei saa kutsuda kedagi muud, sest need oleksid streigimurdjad ja see kindlasti on kuidagi keelatud. Aga siis sai vähemalt Leesid ees või, või noh, eesriide või säradestel tühjal laval, eks ole mängida mis, mis võimalik oli. Et niukseid asju tähendab, ikkagi kasutati, tehti kontserte näiteks sealsamas teatrisaalis. Ja hea orkester on orkestri streikinud, lauljad ei streikinud ainult lavatöölised ja, ja kusjuures sellest ajalehes kirjutas, et nendel on veel luksuspalk, et nendel on, ma ei tea, üle 20000 Rootsi krooni sõitnud palka ja, ja miks nad streigivad ja et see on Rootsis küllaltki kõrge palk. Üle 20000 Rootsi krooni vaata, tean, mina olen tükk aega hoogu võtnud, et teeks ühe saata, aga ma pole viitsinud õigemini niimoodi tõsiselt ennast kätte võtta, sest teatavasti ma olen muusikast või kultuurist nagu saati teinud. Tavalise elusfäärini teeb mind lihtsalt ajab vihale see meie hinnapoliitika palgad ja hinnapoliitika Mullex rikki ukselukk, kartma välisukse lukk, neid vasara lukk enam ei tehta, muude lukkude valik on hiiglama suur, suuremat-väiksemat huvitavamaid ja niimoodi kõige odavam. Kõik on muidugi välismaised kõige odavama 750 krooni. Absurd ju. Absoluutne absurd, et neil ei ole häbi panna niisuguseid hindasid. Muidugi sa ei pea ju ostma seda lukku ja sa võid otsid endale mingisuguse. Tead, varast ei ole lõpp pidanud selle poliitika peale, et kes tulla tahab, tuleb ilma lukuta. Sümboolne haak võib olla. Saed tuletavad mulle meelde selle asjaga just ka suvi algas meil tegelikult ju niimoodi, et nädal aega pärast seda, kui me olime saanud oma perega kõik oma asjad maha panna ja ohata, et oh kui ilus siin on ühel öösel täitsa uuest autoautost, virutati ära nii autoraadio kui ka need kastid, mis seal juuste sees, eks vanad nad olid, ostsin vana auto juba ja need olid roostes, ma ei tea, kas nad pimedas käsitöö, aga no vot, niisugused ja lukud nüüd, mis meelde tulevad, need murti lihtsalt ära, eks ole. Ma ei saa aru, kuidas nad saavad nüüd röövlid niisuguseid lollusi teha. Ei kujuta, kuidas? See on üks, üks üks eriline maailm veel peale selle, mis, mida mina tean, peab olema. Kuidas see auto oli iseenesest niukene, täiuslik, ilus asi, ta lihtsalt võtab kääridega, peksis keegi oli selle lukusel sisse löönud, ukse lahti, rebinud, kangutanud, väänanud niisugune robustne vastid, et sellist asja näed siis noh. No ta pole siis isegi professionaal oleks arvatavasti küll ja. Aga nüüd ma olen jälle selle 20000 Rootsi kroonise Rootsi ooperiteatri lavatöölise palga juurest. Tuleme Eestimaal, ei, lembisin Rootsi tagasi, ütles, et sa oled käinud mitmes erinevas teatris. Kas sa oled seal ka nii palju nii kaua olnud, et sul on tekkinud mingisugune arusaam, ettekujutus seal valitsevatest inimsuhetest ja teatri telgitagusest atmosfäärist, kuidas läbivad üksteisega omavahel solistid ja orgistrandid ja no see teatri personal on see niisugune elektrit täis intriige täis õhkkond. Ja vaat see on niisugune peen asi jätad kus on ikkagi konkurents olemas, seal tekib konkurents, pinge ja elekter ja, ja kõik muu, mis sinna juurde käib. Ainult et ilmselt see väljenduse vorm ja tase võib olla maati, temperamenditi ja tasemiti erinev. Jah ja kui sa niimoodi küsid, siis mul tuleb meelde kohe, kui ma esimest korda päris esimest korda läksin teatrisse, ööbisin seal ametlikult auditsioonil laulma ette kaks aariat sellest talupojaaust, mis ma siin kodus ise ette valmistasid. Ja koos Piia Paemurruga, kellega me alati oleme koostööd teinud. Ja siis ma läksin sinna teatrisse, ma muidugi olin nii väike, nii väike nagu tolmu kübekene kuskil suures maailmas selles suures ilusas majas, millises ma ei ole kunagi varem käinud ja ei ole esinenud muidugi. Ja see oli siis nüüd juba kaks ja pool aastat tagasi vähemalt. Laulsin ja, ja tegin oma harjutusi, mis ma seal oskasin, eks ole, seal garderoobis. Järsku tuleb sisse üks neeger, see on esajast evolde seal, kohalik tenor, sa oled ju, sa hakkad laulma ja sa oled, kus sa oled pärit aasad Eestis tore. Tead, meie teatris on vilets akustikaga, sa pead seisma vot seal. Ühesõnaga, selle etteütleja puldi juurest kaks sammu tagapool ja siis kolm sammu kõrval. Vot seal on kõige parem siseseal võiks, soovime sulle väga head ja see ja siis oli veel üks üks bariton Andres veel ka, ja need olid kõik täpselt ja nad tulevad, nad tahavad sind. No ükskõik, oli see täpne, Nad võtavad sinuga kontakti ja sooja kontakti, saad aru, mitte et nad oleksid niimoodi Estonias on ka selliseid kohti, ega keegi, aga need on, need on alati niimoodi, et, et Krummi kohad on, tead, teataks selliseid, tema laulis alati, kas siin nüüd natukene seal kohas või noh, ühesõnaga sellised kindlad positsioonid, kus Gustama teadis, et hääl kõlab kõige paremini ja Stockholmi ooperis muidugi on ka igas teatris on seal jääda tuli aga ta tuli seda kohe ütlema. Tuleb kõigepealt, eks ole, mitte ei suhtu, kui, sest mina olin. Eks ole. Ja, ja seesama Holden ka tenor, tema oleks võinud ka seda osa lauldud, aga ta ei tule niimoodi, et et kuule, mis sa siia üldse tulid või? Kes sa niisugune oled, tuleb ikkagi ikkagi võtab sind kohe nagu nagu, nagu nagu sõbranna alguses. Ja siis vaatame aga aga üldiselt noh, sellist. Ja ma ei ole tulnud seal midagi siukest halba suhtumist, vist ainus asi, muidugi ma olen ise kindlasti olen laisk olnud ja pole seda rootsi keelt õieti ära õppinud ja sellepärast minu kontakt nendega natukene väiksemaks on jäänud, aga aga noh, inglise keeles muidugi nemad räägivad kõik hästi, inglise keelt, palju paremini kui mina, mina olen kaaned nii palju reisinud, siis see on nagu elu õpetab nii-öelda. Aga noh, sellega ma hakkama saanud, enam-vähem nüüd ma suvel olen seal. Täiendatud. Võtsin sealtsamast konks Holmeni spinati, elasin seal üks linnaosa Stockholmis raamatukogust võtsin omale ka rootsi keele, rootsi keele õpiku ja nüüd olen iga päev siis teinud sellega tööd, eks näis, kuidas läheb. Tead, sa rääkisid sümpaatse, loobu kenasti, sind on vastu võtnud sinu rivaalide kolleegid, mina jällegi oma patususes, mõtlesin selle loo ajal sulle esitada niisugust küsimust, et kuidas sina suhtud, kui peale etendust? No läks, kuidas sul läks kõik hästi või keskmiselt või, või natukene halvemini kui keskmised või niimoodi peale etendust tuleb sinu juurde sinu kõige suurem ärivaar kallistab sind ja patsutab sind ja ütleb, et saaled tore ja tubli ja, ja kui hästi ja kui korras ja kõik, kui, kui tore etendus. Sina ise tead, kuidas läks, aga no kuidas sa siis arvad? Oli see rivaali poolt otsekohene või kuidas sa võtad, kas üldse elus on midagi niisugust? On möll, näiteks Eugen Antoni on mulle tihti Vanemuises öelnud ühte teist ehk on muidugi nii niisugust, et nüüd keegi keegi lausa tuleks. Aga liidetud siis, kui sa ise tunned, et sa ei olnud see täna. Vahest küll ja noh, seal tähendab seda väga erinevalt, aga paljud inimesed ütlevad, tegelikult on üks päris minu arvates kindel reegel, see on nagu nagu, nagu lapsele ei tohi sa mõnikord ütelda kohe halba midagi, lähete. Et niimoodi ta laulja, ta, sa oled niikuinii kui äraaetud hobune, kui sulle siis keegi veel jalaga paneb, siis, siis noh, see on nii paha ja selline. Aga, aga noh, selles mõttes seepeale etendust ütlemine, see on ikka ikka tavalised, hea ja midagi head leiab ikka, eks ole. Ta tiks jutt olevat niisugune olnud, et kuulsad lauljad omavahel ja, ja siis peale etendust siis üks kallistab teiste, kiidab testija hahaha ja läheb sisse kallistatu oma tõelise sõbra juurde, küsib, et kuule. Ütle mulle ausalt, kas ma tõesti täna nii hull olin. Nojah, selliseid muidugi kui sa inimesi tead ja siis Assis, siis, siis muidugi võid arvata. Ma ei tea minagi selliseid rivaale veel kohanud ja ma ei oska öelda. Ei ole. Ei ole võib-olla võrdsed sattunud või? Ei oska öelda. Aga räägi nüüd, sinul on nii palju erinevaid naispartnereid nii Estonia teatris kui, kui Rootsimaal. Ja milliste partneritega sul on väga meeldiv koos laulda. Milliste partneritega tekib tilise laval vajalik vastastikune säde? See on üks päris huvitav küsimus, ma usun, et see on tegelikult ka ka elus niimoodi, et mõne inimesega sa saad kohe kontakti ja see olenemata sellest, kas isegi temaga räägid üldse. Et sa tunned, et vot see on nagu samast puust või või noh, nagu mõned ütlevad, et ta tunneb Juhanit, mitte see tegelikult ikkagi nagu, nagu miskitmoodi tööd nagu samast puust samast sordist või sa kujutad ette, et ta käitub ka just nii nagu sinagi või nii. Ja laval on ka midagi taolist. Üks huvitav asi on Froidis Klaus Berger, ta on juba nüüd kuuekümneaastane Norras laulsime koos, madalam pater flais. Noh, tõesti, kes vaatavad, pilti ütlevad, oi kui vana nüüd sinu partneril on, miks nii? Aga mul ei teki seda kordagi sellist, sellist tunnetega sellist mõtet ja see ei ole tähtis tegelikult temaga kuidagi ta Ta kuidagi sind toetab, oskab ja mitte, et nüüd nagu nooremad võivad niimoodi õpetaja õpilast vaid vaid kuidagi oskab nagu partnerile toetada sind ja ja on selline nagu, nagu soe, kuidagi hea julgelt toetav, vot see on ka. Kui sa oled vanem ja kogenum, siis on selge, et üks noorde tuleb, ega ta on ju rumal, ükskõik mis moodide esinenud, mismoodi ta välja näeb või midagi, nii et, et tegelikult sa käisid partnereid, ma mõtlen just vanemaid. Aga aga noh, noorematega on ikkagi. Laval on hea teha sellega, kes on ise kogenud, kes on, kes on, ise, tunneb oma asja. Huvitav põnev ja siis tekib nagu mingisugune kontakt, kontakt, ma ei kujuta ette, see kindlasti on natukene seal müstikat ka. Aga aga noh, vahest juhtub nii. Kas loomuses on mingisugust erinevust või vahet, ütleme seal puht inimloomuses sopranite metsade vahel? Ma ei oska öelda Kirglikumad sopranit on tavaliselt natukene uhkemalt äha ja mida siis veel koloratuurid on? Nemad on ikka eriti uhked, päris uhked ja üle ja ma mäletan, et ma käisin Norras, justkui ma valmistasin ette seda Toscatavasel laulsime. Ja seal oli just üks lutseedi lammer, moor, Jon Andersoni ka. Ja ma sain ka õnneks selle pileti ma küll ei kujuta ette, mitu 1000 Norra kroonise võis maksta, ma sain tasuta pääsme. Aga kindlasti oli see väga kallis, sellepärast et see on üks maailma praegu nõutavamaid koloratuur, sopranit. Ja, ja seal ma kuulsin esimest korda, kuidas peaks laulma, eks tõeline koloratuur sopran, kuidas peaks kõlama see kõrge nii kõrge faamisel? A Le lõpuks on vaja võtta, mõned jätavad sellega ära. See on tõesti teed nii, et seal käib, käib jutt läbi ja sa, sa oled nagu, nagu, nagu ära tehtud. Mingisugune ma kujutajate lõgismadu vaatab su peale. Ja see, see karjatuses siis braavo, kui karjud, karjuti sellele sellele soprani ja seal see, see oli fantastiline ja samas lõpes etenduse ära järgmisel päeval kommentaarid ja ta laulis hästi, aga inimesena Fassikumast vastik ja kõik ära trükitud. Ei, mitte seda või noh, kes temaga kokku puutusid, tähendab, ta oli, ta oli noh, olnud selline primadonna, et ta tuleb ja teeb, mis ta tahab ja kui talle see ei meeldi, siis ta laseb selle ära muuta või midagi, näiteks seal oli konkreetselt üks uks garderoobi külaliseks ka garderoobi uks on niisugune suur külaliste garderoob ja ja siis oli sinna nagu teatri poolt pandud sellised sildid, sellised vasest kuldsed, sellised siin on olnud Pavarotti, see on olnud Carreras, Domingo veel keegi mind ei olnud pandud, aga aga igal juhul, kui Jon Anderson tuli siis esimene asi, mis ta ütles, et need sildid maha võtma ja võeti kohe samal hetkel veidi maha, löödi uksele. Ühesõnaga, noh muidugi sellisele tähele tehakse kõik, et ainult laulaks. Kes seal ei sega sind või aitasin? Või ärritab sind, või? Kui palju sa teda jälgida, kui palju sa teda vajad ja kui palju sa oma silmadega tema silmades kinni oled? Tegelikult on ju niimoodi, eks ole, et see õhtu, mis läheb etendusse, kui sa oled juba laval ega seal enam palju seda, seda dirigent oma tööd teha, seal ta on teinud ikkagi proovides selle töö ära. On on, neid on palju muidugi, mis seal kõik väga tähtsad on käivikaga. Aga minu meelest see suhtlemine, oskus suhelda, oskus olla selle etenduse juht, peremees selles majas momendil või nii et see on tähtis. Ja kui sa tunned, et ta on omas omal alal meister ja kui ta on selline liider, siis ei ole üldse mingisugust probleemidele nagu alluda ja tema järgi teha kõik, mis ta tahab ja ja edendusel ainult noh, tegelikult ju realiseerinud seda, mis proovides tehtud olla. Ega ma ei arva, et keegi publikust sooviks nüüd, et peaks kogu aeg dividendivaatamine tema järgi tegema, kindlasti on see nagu läbiorkestri kõla, eks ole, tuleb läbi kõrvades sa oled nagu selle sees ja sulle see juba nagu mõnes mõttes automaatseks saanud etenduse käik, et dirigenti palju ei vaata momendil. Aga tema on oma töö teinud ja see näitabki, et on hea dirigent, kui ta saab selle kogu aeg järgides oma oma eesmärki, tähendab luua mingisugune tervik, mitte iga kord muuta ennast improviseerida mitte seda vaid just nimelt tegelikult nähes eks ole, või noh, minu arvates on ideaal see, et ma vaatan, mida see helilooja selle looga või konkreetse kohaga tahab just ütelda või, või väljendada, eks ole siis sealt üles otsida ja oma võimaluste kaudu ka ka seda niimoodi teha ja täpselt seda teha, mitte mitte ennast esitada ja ennast sundida oma variante proovida. Nüüd ma küsin sinu käest. Hästi, mitu lühiküsimustele vastused ka, palun. Kas laulja tahab anda endast igal etendusel maksimumi? Kas võimalikult maksimumi, maksimumööd, gro, kõige parem, mis temal on, sõltumata igasugustest muudest välistest tingimustest tahab iga laulja anda endast iga etendused maksimumi. Aga sina tahad ikka selge niisuguse tundega lauljad lähevad lavale. Ütle palun siis miks tehakse alal vaata lärmi, kui keegi lauljatest ei ole juhuslikult näinud, kui näiteks Estonia teatriteadetetahvlil ripub kiri, et Eesti raadio salvestab, kui ta pole lugenud seda, siis vaheajal ma pean, kuuleme jälle, ma ei teadnud ja miks keegi ei ütle ja ja ma ei ole nõus ja, ja ma ei ole valmis ja, ja mida kõike veel. Nojaa, aga sa ju küsisid just niimoodi, et kas ta tahab oma võimetel momendil maksimumi anda ja ta võibki. Ta mikrofoni test miksis mikrofoni nägemine teda rivist välja lööb, kui ta niikuinii ka ilma mikrofonid, ta tahtis anda oma maksimumi. Mikrofoni esimene kord nägemine või väga harva nägemine, see võib alati iga inimese rivist välja, ükskõik kuidas see inimene, kes ei ole näiteks ka mikrofoni ütleb, et load, mis aga kui mina läheksin sinna rääkima, kui mina helis televisioonis oleksime, kui ma isegi laval novot, mina teeksin hoopis hästi. Nii hull. Ühelt poolt need Estonia teatrilugupeetud lauljad nutavad, et mitte keegi neid ei salvesta, mitte keegi neid ei jäädvusta, mitte keegi ei tunne huvi nende hääle vastu. Kui Eesti raadio tunneb huvi ja paneb oma mikrofoni üles ja kiri on seina peal ja ta juhuslikult lugenud tule, miks sa siis lärmi lööd ja miks sa siis hakkad teistpidi keerama, aga kui palju ma saan, kes mulle midagi maksab? Meie tänases ühiskonnas tõepoolest ei ole suutelised maksma kõigile neile, kes oma tasu väärt on. Mina maksaksin kõigile ausalt ja rohkemgi, võib-olla veel. Aga kui ei ole võimalik, siis ei ole võimalik. Estonia lauljad ei peaks selle vastu olema, mina olen sellega täitsa nõus jah, ja et Eesti Raadio peaks oma kroonikas vähemalt saama need asjad sisse ja et lapsed ja lapselapsed ja lapselapselapsed kunagi kuulaksid neid. Aga muidugi tähendab, kui ma, kui ma nüüd Estonia lauljana ise selle poolt olen, siis see peaks jääma ainult kroonikas, seda ei tohiks ka mujal kasutada, sellepärast inimene, kes on juba kuulnud ühte uut ooperit, võib-olla raadios või televisioonis, ta ütleb, et aga siin nii väga eriti ei meeldinud ka ja mis nad seal laas, sõõrikud? Ah, ma ei lähegi tänav vaatama, tead, aga võib-olla siis, kui ei ole kuulnud ja olen kuulnud selliseid, mis räägitakse sellest, et äkki tuleb kuulamas et see on võib-olla üks iva. Täiesti loomulik. Marta, läheme nüüd selle juurde, kuidas laulja peab ennast taastama, vahel, kui ta jälle koju tuleb, oma pere juurde ja on Ennast etendusel tühjaks laulnud. Emotsioonid ootavad täislaadimist. Mul on siin stuudios kaasas sinu naise ajakiri, kodumi ja sinu naise ajakiri ja ma vaatasin siit retsepte, siin tomatid ja paprikad ja kodujuust ja, ja mis siin on, suu hakkab vett jooksma. Ja ma olen enega rääkinud, tema nimi on kaine. Jah, tuletan sulle meelde küll kõiksugustel teemadel. Tõstrin, et meil on selline grillahi väike, tegime ka niimoodi, suvel vahest tahtsingi küsida, mais oli sünnipäev ja siis. Siis me tegime neist lihtsalt ostsime ühe tüki liha ja meil on kamin, kaminas sõitsin süsi, panin sinna selle äikesega silla sisse, lõikasin lihatükid peale ja väga mõnus ja midagi muud ei oli seal lahtleme, salatit või midagi, oli kõrvale. Oleme siis Vello Jürna aga tagasi oma jutuajamiste juures pärast väikest pausi ja meie jutuajamise paike tingimused on ka hetkel veidi muutunud, aga põhiteemaks on ikka edasi jäänud ooper. Augusti alguses kõlas ka Pärnu linnas noorooper. Lavale tuli Figaro pulm ja Elmo Nüganen. Seda ooperit lavastades esitas endale küsimuse, et kuidas selle ooperiga ikka tänases päevas on. Sureks ooper välja või on ta juba surnud sündimise hetkel. Kuidas siis selle ooperiga tõepoolest tänases päevas on, mis alla arvab? Vello? No mina jah, kui ma lugesin seda Nüganeni arvamist enne seda, kui ta nähtavasti selle töö endale üldse võttis seal Pärnus ühest Päevalehe artiklist, et ei tea, kas ooper hakkab välja surema või mitte nagu nagunii ta nimetab, et et enamus inimesi peab seda juba surnud žanriks. Ja no ma ei oska öelda, kui ma mõtlen selle peale, ometigi on lõpetanud konservatooriumi, mis isenesest on nagu muusikaasutus ja ta peaks olema ju ka isegi lausa kohustuslikus korras mingisugused muusikaga vähemalt nii lähemalt või kaugemalt kuidagi kokku puutunud, et kuidas ta saab nagu sellise sellise asja üldse üldse üldse niimoodi küsida või niimoodi öelda. Minu arvates ta paneb ennast nagu nende inimeste hulka, kes ooperist kauge kaarega mööda käinud on. Sellepärast et kuidas saab nimetada ooperit üheks surnud žanriks, mis tegelikult minu arvates muidugi ma ei ole ju objektiivne, vaid ise selle asja sees ja kindlasti väga nii Kiidlev võib-olla selle oma ala suhtes, aga siiski ma ütleksin, et et ooper on just selle teatrižanri kõige arenenum osa. Just see, mis on lõpuks välja tulnud, tähendab kui nad põhjendaks oma ütlemist sellega, et draamažanris on alati võimalik pidada pause ja muuta rütmi ja improviseerida nii-öelda nii, kuidas sul just parasjagu tuju on, kuidas ilm on. Kuidas sa ise tunned esitada nii-öelda ennast. Ükskõik millal keegi sind ei keele, ei ole ei orkestritele dirigent ega ka ettekirjutatud nooti. Et need asjad on olemas ooperis. Ja sul on vähe võimalusi interpreteerida üldse midagi. Ja seda raskem see on. Ja kuna on näinud selle asjaga vaeva nii palju inimesi nagu helilooja, kes ei ole ju igaüks, ei saa olla helilooja üks väga pikk töö. Traditsioon tähendab seda, et see asi on omaette arenenud ja keenud ja pulbitsenud ja tagasi läinud, natuke jälle edasi läinud ja ja lõpuks jõudnud siia ja see on niisugune praeguse praegu praegusel hetkel on ooper ikkagi teatri Sandritest kõige tipp, ma ütleksin niimoodi. Selles mõttes üldsegi mitte surnud, kindlasti need, ma mõtlen nende inimeste peale, kes seda lugesid ja võib-olla kes ei ole veel ooperit vaatamas käinud, siis soovitaksin väga tulla vaatama lihtsalt. Stina ja ooper mujal maailmas ei räägi enam Estonia teatritöödest, vaid vaatame, mida sa jõuad uuel hooajal teha ka mujal. Ja nüüd, kus me seda räägime, on august alanud koos oma langevate ja soovi soovide täitumist võimaldavate tähtedega. Ja muidugi soove on, on sellel hooajal palju, ka plaane on palju. Tegelikult on need plaanide teostamine juba hakanud peale. Nüüd samas laulame Laulasmaal ma õieti me koos Piia Paemurruga, kellega mul on ikka võimalus oma oopereid, mida ma seal Läänes pean laulma, neid siin kodumaal ette valmistada. Leidsime ühest suvilast ühe klaveri, muidugi mitte juhuslikult seal lihtsalt selles Tiia ema Elsa Aarne suvilasse Laulasmaal. Ja olen nüüd juba nädalakese seal teinud proovi Ühe uue ooperiga, mis on kirjutatud alles märtsis, seal Rolf Kodoni. Kindlasti paljudele muusikutele tuntud, aga ka võib-olla päris ajalehelugejatele tuntud, sest hiljuti oli ajalehes üks artikkel sellest, et Rolcodonial saanud mingi. Ma täpselt ei mäleta, aga mingisuguse Ameerika suure Muusikaakadeemia preemia mitme miljoni suuruse nähtavasti oma muusikutegevuse eest, no ta on olnud ka Savonlinna ooperifestivali juht ja ja muidugi ei tuntud just pianistina Jorma hünnin näiteks saatjana koosnevad plaadistanud palju, ta käis hiljuti minu teada ka siin siin mingil kammermuusika festivalil. Ta on siin korduvalt käinud Georg Otsa muusikapäevadel ja, ja ma ka täpselt ei milleta, küllap muudelegi puhkudel veel, aga Georg Otsa muusikapäevadel on olnud mitmel puhul meie külaline. No igal juhul me ei ole veel kohtunud temaga ka aga nüüd kindlasti see võimalus tuleb septembri lõpus, kui see, tema uus värske ooper läheb linti siis üles radiotelevisiooni stuudios koos väikese kaameraga, kes seda, milles on ka saksofon sees, klaver sees ja niisugune mitte traditsiooniline. Mittetraditsiooniline siis orkestri koosseis ja ka sisu ei ole seal sugugi mitte traditsiooniga. Ja esimesel hetkel väga ehmatav, isegi. Nimelt teemamaffia vene maffia õieti Moskvast tuleb, tuleb mafiooso. Kes soovib oma valdusi laiendada Soomes Helsingi linnas, toob kaasama oma linnukesed ja omad meetodid. Tügi kui nii võtta, meie, kes me siin Mafia keskel olemise meie jaoks on üks hirmus lugu, aga kui nii võtta on taolisi maffia, maffia, loetlen teemalisi lugusid tehtud filmina Hollywoodis ju tuhandeid. Kas mitte kõik need vestern ei olegi üks lugu kurjategijatest, kes tegelikult tulistavad, röövivad? Teevad igasuguseid lollusid, et näe, niuksed, püstolikangelased või niimoodi, noh, tegelikult on nüüd koduni teinud ühe nii-öelda mittevesterni Vaidisterni, eks ole, misjoni ida idapoolne vestern siis. Ja Ma ei tea, kas ma seal püstoliga pean osavust näitama, aga kes sa oled? Ma olen ma noor maffiapealik, nii et see on üks peaosa täitsa. Sa oled vene maffiapealik, siis. See on jah, ta ei ole mitte mitte maffiapealik, vaid lugu algab. Või, või noh, teine lugu on selles, et, et see Slava nagu mina, keda mina pean seal esitama, see on siis üks, üks noor endine komsomolitöötaja, kes nähtavasti tahetakse öelda, et endine parteiaparaat on üldse kujunenud niisuguseks omamoodi organisatsiooniks, mis tegutseb nii-öelda põranda all ja oma sidemeid kasutades, küllap nii võib-olla mõnes mõttes on ka, ma ei ole selle asjaga nii väga tihedalt kokku puutunud ega uurinud, aga aga ma kujutan ette, et see on üsna võimalik. Ja nemad muidugi on oma võrk võrgu moodustanud, eks ole, siis endise N Liidu territooriumil muidugi, aga see noormees ütleb, et siin ei ole enam midagi teha, et siin on üks suur kaos ja noh, et ei ole mõtet siin oma noort elu raisata, et tuleb vaadata uusi maid ja ja pressib peale sellele vanale pealikule, et peaks minema nüüd üle piiri. Et vot seal on, nad elavad nagu ta ütleb Liiver Titoorn roosas väärilt rumei. Et nad elavad seal nii-öelda muinasjutumaailmas, usu mind, oper, muidu on kõik rootsi keeles ja kusjuures Soome-Rootsiga, mis on erinev harilikust rootsi keelest ja siis no vot ja lugu ongi sellest kuidasmoodi, see mees sinna sinna trügib. Seal on muidugi paksu armastust selle sõna võib-olla kõige halvemas mõttes ja seal on kaks naist ja üks nendest on parem ja teine halvem. Parem muidugi hukkub kaist kaitstes oma kehaga umbes niimoodi seda seda paha ja maha ja taha ja kurja noort mofioosad. Aga lõpuks muidugi lõppeb ikkagi veriselt lugu ja ta ei ole eriti pikk ega midagi, aga, aga võib-olla paneb mõtlema. Kuidas ja millal hakkavad siis proovid töö peale kuidagi Soomes on, Soomes on välja kujunenud niimoodi, et õige mitu Soome uut algupärandit on jõudnud enne plaadile, kui lavale oli ka nii kuller voga on ka nüüd pärimanni laulva ka plaat on meil juba mitu aastat käes ja tundub siis, et ka Kodoni uus ooper tuleb enne plaadile või videole kui, kui, kui lavale Jah, ma ei oska küll öelda, kas neil plaane üldse kuskil on juba räägitud, aga aga mina tean, et Tseedina igal juhul tuleb ta müügile juba võib-olla selle aasta lõpus, järgmise aasta alguses Ameerikas, et sinna on ta kuskile ühte firmasse nähtavat firma süsteem teeb selle selle lindistuse korraliku. Kuigi stuudio stuudio on ikkagi Helsingis, eks ole. Missugune muusikaline stiil on ultrakaasaegne või romantiline või või mingisugused muud võimalikud variandid. No seal on, tead, kõike ma ei oskanud, et öelda, mismoodi ta lõpuks kõlama hakkab, aga seal on kindlasti üks teema, näiteks trump Odin tontodin, Tom, Palin pank, midagi sellist on kuskil läbiv. Aga no kui sa mõtled ise, ta on väike orkester, seal kindlasti neid läbivaid teemasid, seal on ka üks, viis kaheksandiku taktimises raadada. Tiidad, Tiidata, Tiidad, liidetatiidad. Vot niisugused nagu mingisugused regivärsi, sellised motiivid on seal sees, siis on seal ma ei tea, noh, seal võib Tšassist kuni kuni kuni võib-olla mingis klassikani avastada, sest noh, mina ise klaverit nii hästi ei mängi. Ja, ja selles mõttes klaveri peal on ka seda, neid neid üksikuid teemasid kindlasti väga raske jälgida, aga kuna kõik need pillid, mis, mis oma partiid esitavad, on tämbrised väga erinevad, siis ma usun, et võib-olla just sellepärast, et esitleda nendega erinevaid nimesid nagu öelda Polifoonilisi omavahel noh, võib-olla mitte väga seoses, aga, aga üldiselt tuttavaid teemasid. Nii et nagu see tänapäeva iseloomustav selline just meie aega iseloomustav kõik selline supp kokku, et võib-olla me kuulame, loeme nädalalehte, kuulame ühel ajal raadiot, vaatame telekat, pea sisemõtleme hoopis midagi muud kuskil keegi kõrval küsib me võime vastata kuskil. Ühesõnaga niisugune suur kaoska häältes. Ma ei tea, mulle tundub igal juhul noh, mingisuguseid suuri aariaid ja duette seal ei ole, on sellised nagu natukene retsitatiivi, aga mitte mitte seal on ilusaid, ilusaid niukseid kooskõlasid ja selliseid asju on küllalt. Ja muidugi ma jätsin vist ütlema, et see tuleb kokkuvõttes mitte ooperiteatris, vaid filmina. Nii et silm ise saab valmis. Kevadel. Ja kui sa oled seal mafiooso Slovka siis sul seal filmis eelmisesti tuleb võib-olla kasutada ka kaskadööri abivõim. Ja mulle öeldi küll, et ma pean heas vormis olema, sellepärast et mul tuleb seal hüpata ja joosta ja joigu, mis kõike tuleb teha, no eks näis. Mis siis veel ees on, siis tuleb pärast seda, eks ole, see toon, kallasin Estoniasse pärast, siis sügisel on veel novembris viiendal esietendus aidas radame sõna ja uue aasta pean ma nähtavasti olema Stockholmist sellepärast et jaanuaris kuskil tuleb Roosikavaler kuskil kolme etendust, seejärel on, on siin Estonias aega siis teha päris mitu ooperit, nii poeemi kui ka, kui ka seda ma tahan pataljonist, mille, millest me juba rääkisime ka. Ja kevade poole on uus leping. Sellesama nähtavasti siis edukalt mineva ooperiga. Positsiilion ehk talupoja au, kus ma olen üks, üks õnnetu noormees, kes ka hukkub nii-öelda verise lõpuga täis armastaks, kusjuures mitte selle sõna halvas tähenduses, vaid just vastupidi heas tähenduses. Augustikuu on romantiline aeg, aeg on vahepeal edasi läinud, sellest hetkest, kui me sinuga tänase saate esimese poole tegime, on 26. august ja tähed taevas on säravamad ja, ja öö on sügavam ja kuu on salapärasem. On sinu jaoks ka augustikuu mingisugune kummaline. Omamoodi tähenduslikkusega kuu olnud salapärane müstiline kuu. Kui ma mõtlen selle peale, et praegu seal selle meie väikese suvila õuel hakkavad juba õunad kukkuma, ma olen rohkem niimoodi ootusärevuses kui, kui vahest vahest õhtuti väljas käib, muidugi, kui sa näed seda täiskuud selles augusti mustas taevas stsenoomadi müstik ja see oleks nagu mingisugune noh, teatriinimesena, võtaksin üksikprožektor kuskil, mis valgustab meid kõiki siin. Aga muidugi sellest või mida, mida iganes välja mõelda. Eks ta mõnes mõttes muidugi on sugune suvega hüvastijätukuu ikkagi on natukene selline juba juba mälestuste heietamine selles samas suvest või kokkuvõtete tegemine või igal juhul mul endal ei ole enam tegelikult aega nii palju mõelda selle peale või nautida seda, seda hetke, seda augustitööd. Vaid, kui siis kahetsusega mõelda selle veel, kuigi sel aastal on ilus suvi olnud ja kahetseda ei ole mitte midagi, kõik on ju, kõik on saanud nii sooja kui vihma. Alguses mõtle suve alguses oli nii külm, mõtlesid, et ei tuleks sulle. Või nagu Soomes öeldakse nali, et et Soomes on ihan, lühid, Cesad et viime Voanolise Perjandai. Paistab, et siiski Eestis nii ei ole. Siin oli õnneks need jah, ikka päris korralikult ja elus soe vesi ja kõik said ujuda ja nautida päikest nii nagu soov oli. Sooja oli, kui sa mäletad aprillis ja mais, siis läks külmaks. Ja, ja no siis oli see Soome periantai, oli kogu aeg terve juuli ja august aegu. Tänan ka periantai. Üks inimene ütles mulle niiviisi, et talle. On meeldinud selgete öödega jääda magama augustikuu sees lahtise taeva alla ja vaadata seda sügavat taevast, tähti, seda kuud. Ma ei ole küll proovinud, aga ta ütles niiviisi, et ja kõik see siis, mis selle lahtise Augustiku taeval unes näed. See on midagi niisugust, mida sa ei oska eales arvata, et sa võiksid unes näha. Olete unistajad. Ma arvan küll fantaseerida ja samasooliste Kas sinu unistused on enamasti täide läinud, tähendab, et kas oma elurajad oskad seada kuidagipidi niiviisi, et nad hakkavad pöörduma sinna unistuste poole. Või oled sa loobuja? Ei loobu ja ei ole ma mingil. Aga selles mõttes ei ole ma ka unistaja mitte, nii et ma ütleks ennem. Tead, no see on üks, üks väga suur ja pikkteemalist hoopis järgmiseks korraks sellepärast et et minu elu on täis olnud üllatusi ja ma ei oleks osanud arvata, et näiteks 15 aastat tagasi, et mina võiksin üldse kas või Estonia laval laulda või üldse laulda kellegi ees. Ja ma mäletan seda muusikakoolis, käisin laste muusikaklassis õieti, see oli meie Väike-Maarja keskkoolis, seal oli üks tubli õpetaja, õpetaja naelapea ja tema tahtis, et lapsed hakkaksid ka pilli mängima ja siis ta tegi sellise muusikaklassi, et mina käisin ka seal. See oli nii piinarikas kui, kui, kuigi muld nähtavasti tuli hästi välja, sest õpetaja väga käis peale ja ma pidin ikka seda harjutama ja, ja kontserdile pandi mind ja siis ma mäletan just seda tahtsin öelda, et et kuidas ma pidin seal Väike-Maarja kultuurimaja laval seda klaveri peal mängima, mis, mis lugusid dada implantaat või mingisugused ei, tüüdikene oli. Ja see oli kõik nagu ühes valges udus, ei, ei mäleta, palju sellest igal juhul ära. Ma tahan, muidugi mängisin. Nii et nähtavasti ja ma usun, et kõik inimesed kobistavad, aga nähtavasti mu närv on selline, et ma siiski saan. Ma õpitud asjad tehtud. Ja kuidagi ja loomulik on see, eks ole, et mida, mida rohkem sa esined, mida rohkem sa üles astuvad niimoodi, seda vähem pabistada. Ja pärast see kõik on nagu natukene naljaks mõelda endale tagasi, aga aga ei osanud ma siis üldse arvata. Ma ma kunagi solistina laulma hakkan, et kõik, see on ikkagi üllatus olnud, mitte unistus. Kuidas sa said oma abikaasaga tuttavaks enega, kas tema on sinu unistuste naine? See oli tegelikult ühel peol pärast Taimo Toomast, käisime koos muusikakoolis, tema käis minust aasta ees. Aga eksamid olid vist üsna lähestikku, igal juhul me olime millegipärast koos nüüd eksamid olime otsa, me olime teinud koos ja mina sain eksamil viie, ma mäletan, see oli neljanda kursuseeksamist. Ja tema 104 seda mäletan ka. Siis no nüüd on see juba üks 10 aastat tagasi, eks ole. Ja, ja siis me läksime kuskile muidugi õnnelikud, nagu me olime siis mingeid pidu pidama seal juhtunud, juhtusime kokku Jänega ja. Ma ei oska seda öelda, ei, mitte unistuste naine, ma ei osanud unistada temast niimoodi, et me jäime kokku lihtsalt, see oli nagu mingisugune seatud asi ja kõik need asjad on kuidagi nii olnud, et et ma ise ka ei oska öelda, miks see nii on, aga, aga see on nii läinud ja ma tegelikult olen sellega väga rahul. Mismoodi kõik on läinud. Ja ma arvan, et, et mõnes mõttes ma olen niisugune emotsioonidele võib-olla alla. Tähendab, emotsioonide järgi niiviisi käitub inimene, mitte mitte nii palju ratsionaalsed, arvestada, et kui ma seda nii siis juhtub, nii seda niisiis jõudu, mitte nii vaid nagu lasen, lasen natukene minna, kuigi istuge, mitte ise kohapeal või kuidagi nii. Teen, mis mulle meeldib. Ja sellega sellega, jah, nähtavasti olen, olen sellel oma teel. Ma ei tea, kus see tee viib. Võid sa öelda, mis sinule tema juures kõige rohkem meeldib. Ene juures Juures ma hindan. Ma ütleks konkreetsust sihukest muidugi muidugi sellist hoolsad kättuma kodu juures. Seda, et ta oskab oma koduilusaks teha oskab seda hoida, oskab seda koos hoida? Elas seal palju ju tegelikult, aga ma ütlen, et on nagu ma ennem ütlesin, et hea kaaslane. Kui me võtaksime siis nüüd tänasesse öösse kaasa selle Vello Jürna väga ilusa mõtte et me oskaksime oma kodu hoida Ja et me oskaksime olla oma kaaslasele hea kaaslane. Aitäh, Vello Jürjo. Raadio seitse, stuudios on Ene Pilliroog. Pakun teile nüüd kuulata kaunist koorimuusikat Rootsimaalt. Po Hanssoni muusikat laulab Rootsi Püha Jakobi kiriku kammerkoor käärikraadini juhatusel. Klaulis Rootsi Püha Jakobi kiriku kammerkoor Stockholmist juhatas kärikraat. Raadio seitse on lõpetamas tänane saatejuht Ene Pilliroog. Soovin teile kõike head.