Tere, hea kuulaja, algab saade helikaja, mina olen selle toimetaja Liina Vainumetsa täna saates kõigepealt väike diskussioon Eesti koorikultuur läbi noorte dirigentide silmade. Muusikakooli kooridirigeerimise osakonna õpilased Eliisa Zakaria Se Jaanus Karlson arutlevad, mis on koorilauluga tegelemise võlud ja valud, mis rõõmustab, mis kurvastab laulupidude juures ning miks õppida elada Eestis. Saates ka järelkajad kahest kontserdist. Igor Karsnek kolmandast kontserdist pealkirjaga 1001 ööd. Allan Vurma vahendab muljeid Tallinna metodisti kirikus kuuendal märtsil toimunud Eesti rahvusmeeskoori kontserdilt pealkirjaga Reimo veere. Muusikauudiseid maailmast vahendab nelevasteinfelt selliseid algava heligaja teemad. Head kuulamist. Sülgaja. Helikaja saatesse olen kutsunud täna rääkima kaks noort inimest kes mõlemat õppimas kooridirigendiks Elleri muusikakoolis. Mõte kutsuda just noored rääkima tuli soovist näha, teada saada, kuidas kogevad praegused noored meie vana head eesti koorikultuuri ja just sellised noored, kes tõesti selle koorikultuuriga igapäevaselt kokku puutuvad tõenäoliselt samas ka professionaalideks sellel alal. Nii et stuudios on külas Eliisa Sakarjas, kel kavas lõpetada Elleri muusikakooli kooridirigeerimise eriala juba sel kevadel. Jaanus Karlson, sama kooli teise kursuse kooridirigeerimise õpilane. Kõigepealt ma küsiks, millega paelus see kooridirigeerimise eriala Eliisa, sina õppisid varem viiulit, miks sa läksid koori dirigendi eriala juurde? Kui ma viiuli lõpetasin, siis ma lõpetasin ka Miina Härma Gümnaasiumi põhikooli ja kui ma gümnaasiumisse astusin, siis ma esialgu Elleris ei jätkanud, nii et mul oli üks niisugune vaba aasta vahepeal. Aga kuna minu klassis ja minu lennus oli väga palju lauljaid, minu sõprusringkond oli enamus koosnes lauljatest, siis me vahepeal ikka mõtlesime, et päris vahva oleks mingit ansamblit või midagi, kas või selles mõttes teha kunagi vilistustena ja siis nagu lennuna kokku tulla, et kas või koos laulupeole minna. Et kuna ma olin hästi palju laulnud, siis kellelgi võiks nagu paberit käes olla, et me saaks nagu ametlikult seda teha. Ja ema on koorijuht, perekond on väga lauljate perekond, et küllap siis selle olen harjunud laulu keskel olema. Et tuli nagu niimoodi loomulikuna, mingil määral. Jaanus, sina alustasid muusikakooliõpinguid klassikalise lauljana. Mingil hetkel sa ütlesid, et sa said aru, et koori dirigeerimine võiks olla sinu eriala. Kõige täpsemalt ma alustasin muusikakooliõpinguid ikkagi akordioni erialal kuueaastasena ja pärast seda on igasugu asju juhtunud, kitarri õpitud ja bändi tehtud ja ja siis klassikale laul, see tuli kah lihtsalt umbes sellepärast, et tahtsin teada, kuidas nagu üldse on võimalik häält tekitada ja kuidas on võimalik laulda. Aga Ühel hetkel tõesti, nagu ma sain aru, et, et mul ei ole seda ambitsiooni või seda suurt sügavat tungi nagu lauljaks saada, et mulle meeldib palju rohkem inimestega tegeleda ja ja inimesi juhatada. Ja siis suurem osa sõpru olid mul ka juba Elleris, koori dirigendid ja ekstaniaadi. Täiesti loomulikult. Kuidagi kulges ka, et siiani ma välja jõudsin. Me tegelikult värbasime Jaanuse abijõuks oma osakonna koori ja kui ta oli seal mõnda aega laulnud, siis me panime ta isegi koori ette. Ernesaks helinat juhatama vist oli eelmine aasta. Selle idee, see oli Lauri idee, aga selleni jõudnud selleni ei jõudnudki kahjuks ja kuigi see andis idee mulle endale, et võib-olla tõesti võiks proovida Jah, nii et ma saan aru, et see koorimuusika ja koorimuusika juures käib elu on teile olnud kuidagi nii loomulik, te olete sinna lihtsalt imbunud iseenesest. Millised on teil muidu kõige esimesed mälestused kooriloomingust? Koorilaulust? Mul tegelikult tuleb kohe ette. Tõenäoliselt ma laulsin juba lastekooris või mudilaskooris esimesest klassist saati aga mul on meeles kolmandast klassist, kui ma, kui ka põhikoolis õppisin, siis meil oli üks hästi tore muusikaõpetaja ja siis oli kavist mudilaskoori proov ja mingi selline isamaaline laul käsil ja ma mäletan, et see meeldis mulle väga, et ega muud ei olegi pärast seda mõned laulupeod lapsena ja ka see on selline esimene pilt silme ees, täiesti, kuidas me seal istusime ja õppisime seda. No niimoodi otseselt ei mäletagi, sest päris pisikesena ma käisin laulmas ja eluaeg Ma olen kooris laulnud nii varasest east kui võimaluse andis kood. Aga esimesed koorimuusikaga kohtumised, vaid, ma arvan kindlasti ikka ema-isa kaudu. Sest mu ema oli koories, isa laulis siis meie kolm õde, seal seletasime kaasa igale poole. Ja esimene mälestus laulupeost on vist vahest äkki ma olin nelja, viie aastane, ei mäletagi enam. Kui oli Tartu laulupidu ja marssisid mööda asfaldi tänavalt lauluväljaku poole ja me õdede ja vanaemaga vaatasime siis ema haaras meid rongkäiku kaasa. Siis kõndisime kaasa, mis laulupeoga? Esimene mälestus? Need, ma küsin jälle selle küsimuse, mida on väga keeruline küsida, aga ma usun, et me kõik oleme kogenud ka neid momente, kus kooris vahel on olla tohutult tüütu ja vaevaline. Aga mis on koorilauluga tegelemisel vaeva tekitav? Kas nüüd laulja või või dirigendi seisukohast mõlemast seisukohast? Sarnane selles mõttes tegelikult kui nüüd mõelda oleneb kooritasemest kindlasti. Et kui nüüd päris taidluskooride tasemele minna, siis on kõige raskem olukord see, kui inimene väga tahab laulda. Aga ta lihtsalt ei suuda oma häält suunata. Ja ta ei kuule ära, et ta ei laula seda nooti, mida on vaja laulda. Et see on see kõige nagu raskem olukord, et kuidas sa selle dirigendina lahendad. Et ta saaks aru, et nüüd vale nooti laula, midagi muud. Ja see on nii dirigendile kui lauljale raske. Ja ka teistele lauljatele on siis proov väga vaevarikas. Et need, kes kiiremini tabavad, need ka nagu üritavad aidata kuidagi. Ja see on tohutult väsitav. Et need kooriproovid on kõige keerulisemad. Ja sealt tulebki see just see laulja, pooled lauljal ongi raske siis, kui ta ei saa pihta ja ei saa üldse aru. Ja siis on ka raske, kui ta saab liiga hästi aru võrreldes teistega, sellepärast et siis hakkab igav ja siis motivatsioon kaob ära lihtsalt ühel hetkel. Ja, ja tähelepanu on vaja suunata kogu aeg uuesti, mis võtab uuesti nagu energiat kogu aeg omakorda. Kõigil korraga, et kui sa oled üksi segakoori ees näiteks neli häält, kui on veel mingeid jagunemised ka, et siis see on päris keeruline niimoodi seda teha, et inimestel oleks kogu aeg huvitav, et nad ei laseks ennast lossi ära, et ei tekiks seda hetke. Ühel hetkel sa pead inimesed üles ära millegagi, noh selle jaoks viimasel ajal ma olen ise tähelepanu, hästi palju kasutatakse abi dirigente, eriti segakooride juures on hästi kasulik, kui sa saad koori kaheks lüüa, naised ja mehed näiteks. Ja siis tegeledki mingi kusagil tund aega või poolteist tundi hästi-hästi intensiivselt partiide õppimisega. Et siis ainult üks hääl korraga kuulata ja suurem osa ajast saab ikkagi koos teha. Ja siis ei kaasa tähelepanu nii väga ära ja siis pärast paned, kui inimestel on jälle vaheldust. Aga üksinda suure segakoori eest, noh, see on, see on väga raske töö ja segakoorilauljatel on ka väga raske. Aga millised on teie jaoks olnud tänaseks need tipphetked, mis hetkel te olete tundnud, et jah, et kogu see vaevanägemine ikkagi tasus ennast ära nii lauljana kui dirigendina. Minu jaoks on tipphetked kindlasti need, kui sa oled hästi kaua näinud vaeva mingi kohaga ja see ei tule ja ei tule ja ei tule ja ei tundub, et ei tulegi kunagi. Aga siis üks hetk see läheb põlema, no kasvõi korraks korraks läheb akord Cramo, et see on nagu jess kui ära, aga noh, minu jaoks on pigem pidevalt tekib see hasart. Et see on mind nagu koorimuusika tegemise juures hoiab, et kas saab selle tunde kätte või ei saa, et see liigutaks meid mingeid Muurme ka, kui lihtsalt, et me tuleme kokku ja laulame vaid, et me saaks mingi emotsiooni ja et see emotsioon jõuaks publikuni. See on ikka kõige olulisem. Võib-olla sa nimetaksid isegi mõne teose? No minu jaoks kindlasti väga super oli, kui me tegime nüüd E stuudio noortekooriga, siin detsembrikuus oli meil Põlvas kontsert ja me tegime igasuguseid laule seal kalendrit ja Valgret ja igasuguseid asju. Mina dirigeerisid seal õhtu nägemust, kus meie peadirigent laulis soolot. Ma näen, korjas seal oli täitsa siuke huvitav olukord, kas ma läksin nii muusikasse sisse ja ma täiesti peaaegu läks koori sisse valesti? Näitan kontserdil. Aga see oli hästi viimas tunne, sest kooripartii on seal ka, et kuigi ta on saateks soolole sistantsikse võimas, seal on tihedad akordid. Ja see läks hästi käima ja ma nägin seda põlemist lauljate silmis, mis oli hästi hea energia, tekkis aval. Me mõlemad laulame seal kooris ja siis ma kuulsin teiste lauljate käest, noh, mina olin sel hetkel kitarrid, aga mina ei tea, mis meil on, selja taga toimus. Aga kuulsin, et Eliisa silmad olid ka põlenud ja see vägi, mis tema kätest tulijaid, see oli, see oli nii võimas dirigeerides, et ma kujutan täitsa ette, et mis tunne see võis olla. Aga mina ise olen tegelikult nii vähe veel tegelenud terrigeerimisega, et ma isegi ei oska öelda neid, selliseid hetki, kus ma näen, et nüüd on nii palju vaeva nähtud ja siis lõpuks tasus end ära just nagu dirigendi seisukohalt. Ma olen nüüd peaaegu pool aastat priiuse seltsi segakooris olnud abidirigent ja siis õpetan meestele häälepartiisid ja see on karm töö, sellepärast inimesed ei ole nooditundjad ja noh, lihtsalt peab aitama neid kogu aeg ja hästi intensiivselt tegelema. Ja tegelikult see on kohutavalt lõbus, sellepärast nad on kõik nii heatahtlikud ja nii toredad inimesed ja nad tahavad nii väga laulda. Ja siis vahepeal tõesti nagu Elisaine ütles, et vahepeal on see hetk, kus läheb miski asi perfektselt kõlama ja sa oled, et nii vaimustuses ja noh, nendel läheb tuju kohe palju paremaks ja aga suurem osa, see on raske töö, nii neile kui mulle. Aga kõige paremad hetked ikkagi on need, kui sa oled koorilaulja puhul just, et kui sa oled lahal sellise kooriga, kus kõik on absoluutselt ühe eesmärgi eest väljas ja kõik on oma täie tähelepanuga dirigendile ja siis, kui see asi läheb hea akustikaga saalis nagu näiteks Salemi kirikus kõlama see on väga võimas tunne, et meil 20. oktoobril oli Kai stuudio noortekooriga üks kontsert, kus me tegime hästi palju väga-väga lahedaid lugusid ja seal oli palju selliseid hetki. Ausalt öeldes ja noh, minu jaoks oli eriti eriline kontsert, sellepärast et minu kõige esimene kooriteos sai ka seal ette kantud selle kooriga. Jah, tõepoolest, see koorilaul ta ei ole ju ainult muusikaline nähtus, on sotsiaalne nähtus ja sama on ju ka meie laulupidudega. Laulmisel on eestlase jaoks kindlasti olnud ka muu tähendus, kui lihtsalt muusikat nautides on meid ühendanud sotsiaalteadlased väga armastavad seda laulva revolutsiooni teemat. Millised kogemused teil on laulupidudega seoses ja mida te praegustest laulupidudest arvata? Minul on selline tunne laulupidudega alati seoses, et ma ei viitsi seal paraadil kõndida. Palun vabandust kõigi ees, aga jah, see on alati hästi väsitav, see on väga pikk ja seal tavaliselt väga suure palavusega ja tohutud rahvamassid ja raske lipp ka tõenäoliselt enda kanda ja siis sa oled päeva lõpuks täiesti läbi oma pasteldes kõndides, aga vot seal tuleb ka see koht, et sa oled läbi väsinud ja sa lõpuks lähed sinna kaare alla ja siis kõik see 35000 või umbes niimoodi lauljat, kes seal ühendkoorides umbes võib-olla, et kui laulad mingit lugu, mis on perfektselt selge ja saad anda endast kõik, vot see on nii võimas tunne. Mäletan viimast laulupidu, kus ma käin, käisin siis 2011, võib-olla noortel. Hea, hea, hea just 2011 ja 2009 k üheksa ja head mõlemal käisin. Mõlemast on mul selline tohutult hea mälestus seal kaare all seisneb lihtsalt lihtsalt see tunne on kuidagi nii ülev, kui sinu ees on üle 100000 inimese, sinu kõrval on 30000 inimest, noh, see on lihtsalt midagi, mida ainult eestlane oskab mõista siis kui ta on seal all käinud. Seal on tõesti hästi võimas. Ja just see tunne, et nii-öelda kogu eesti rahvas hingab ühtemoodi, sest noh, laulmine ju mõte ongi see, et me teeme samal ajal samat asja on just see, et see laul on selgeks õpitud ja kui ta isegi ei ole võib-olla nii selge, siis sel hetkel sa lähed nii sellesse muusikasse sisse ja just see tunne, et sa teed nüüd kogu rahvaga seda asja koos. Et tihtipeale publik, ma olen kuulnud, et ei olegi nagunii põnev seda kuulata või et ei saa sellest fenomenist nii hästi aru, et sa pead olema seal kaare all, et seda tõesti tunnetada, et ja minu meelest eelmine laulupidu tekkis ist publikuga see suhe, et kasvõi leidsid need lained üles-alla. Et siis kaasati kuidagi seda rahvast, et see oli minu meelest hästi yhes suhtlus, tekkis nende kuuled siis lauljate vahel. Et nad said nagu paremini osa sellest laulupeost, sest laulupidu minu jaoks on siiski olnud lauljate pidu, mitte kontsert. Pigem sihuke osalejate rõõm. Väga paljuski ta on niimoodi ma olen laulupeol üritanud vaadata ja kuulata ka, aga palju toredam on ikka seal kaare all olla, et ma ei olegi mõelnud sellele või mõistetav, kui ma nüüd hakkasin mõtlema, et eestlased tulevad vaatama ja kuulama laulupidu. Et noh, põhjuseid võib hästi palju sellel muidugi alla. Aga võib-olla ongi see ka üks osa sellest on see, et sa tuled sinna ja sa tahad osaks saada sellest fenomenist, mis kõik räägivad. Ja see olla ka üks osa sellest suurest traditsioonist ja tunnetada seda suurt enda ümber kõike. Ja see, mis sa enne ütlesid, et laulmine ongi selle eesmärgiga, et kõik teevad ühte asja koos, et ma olen kuulnud, et noh, esiteks kõigil on hingamine täpselt samal ajal ju alati ja seda olen ka kuulnud koos laulmine pidavate inimeste südamelöögid panema täpselt samasse rütmi Kes on ju jah, kui meil põhimõtteliselt laul on selge, siis jõuan ära määratud kohad, kus me võime hingata ja kui pikalt me peame täpselt seda õhku jagama. Et see on siuke anatoomia. Ja peabki, see peabki nii olema, päris huvitav, et, et sealt saab ka vahe paralleeli tuua, et noh, miks see nii väga eestlasi ühendas ja kui palju see aitas kaasa meie iseseisvumisel taasiseseisvumisel. Et miks see nii tähtis on? Nii et kogeda, et laulupeod on tähtsad. Sinna minek on raske tee. Aga see tasub ennast ära. Sel suvel on taas laulupidu ees ootamas. Millised mõtted sellega seostuvad? Kui saaks vaid selle ettelaulmise ära tehtud märtsikuu. Märtsi lõpp, aprilli algus, teine ettelaulmine ja siis on koosseis peaks enam-vähem siis nagu kujunema, kes sinna läheb. Eks laulupeoga on see probleem, et kõik tahavad sinna väga minna, hoolimata lauluoskuse tasemest ja kõigest muust. Laulupeo laulud, see aasta on räägitud sellest palju, et kas on ikka rasked liiga, liiga üle jõu. Just nendele taidluskooridele, profikooridel ei ole mingi probleem, otseselt tegelemist nõuavad veel need laulud nagunii. Aga eks lauluga Taarja lauluväljak ise paneb mingid piirid, et eks me ei saagi ju lõputult seda asja teha, et nüüd paneme kõik eesti lauljad sinna laulukaare alla sel hetkel, et see on ilmselgelt võimatu ja mingi valik tuleb kindlasti teha ja tehakse segakoore juba on ju tohutult palju, et ainuke minu jaoks, mis on kahju laulupeoga seotud, on see, et hästi palju, kuna nii paljud tahavad minna laulupeole, siis tekitatakse uusi koore ja nett poorid tekivad nagu seened sügiseses metsas, et niimoodi kerkivad praktiliselt eikuskilt, tuleb mingi seltskond kokku, et oh, lähme ja need on tublid lauljad ja nad haaravad, aga kahjuks tänu sellele jäävad paljud pikaealised koorid välja. Kes on pikalt-pikalt vaeva näinud, et sinna laulupeole jõuda. Et sellest on minul kahju. Aga noh, eks kui laulupeole see aasta ei pääse, siis on alati järgmine kord. Ja kui ei pääse, siis saab vaatama minna ja kes teab, võib-olla saab kuidagi ka lavale pääseda. Kaasa laulda ja ikkagi selles mõttes, et kui need laulud on selged, laulupeole tõesti seekord ei saa lihtsalt kuigi laulud võivad selged olla, aga et need ruumipuudus paneb omad piirid et siis saab ikkagi oma kodus ju kaasa laulda või oma väikse seltskonnaga kokku tulla ja saab ikkagi osa sellest asjast. Et ma ei näe küll, et tegelikult keegi peaks välja jääma nüüd otsis, et sellest tundest nüüd sellepärast, et lihtsalt, et ei mahu sinna kõik kaare alla. Ma arvan, et kõik saame selle laulupeo tunde ikka kätte. Ma mõtlesin sellele, et huvitav, kas see tase on siis eelnevatel aastatel ka nagunii palju lihtsam olnud, võrreldes selle aastaga. Aga kuidagi on tunne nagu, et see aasta tõesti nagu hästi krõbedad asjad hästi. Võib-olla me lihtsalt nüüd tegeleme kooridega võib-olla, ja nüüd me saame aru, et mis see tegelikult tähendab selle kõige õpetamine, sellepärast et noh endile ei ole ju, ei ole üldse keeruline neid asju ära õppida ja kiiresti. Me peamegi õppima neid kiiresti ära. Aga see on ikka keeruline töö, neid ikkagi ühele sellisele harrastaja koorile selgeks teha. Kõige raskem on just nende laulupeoasjadega on see, et kui me tuleme kokku ütleme nii, üks kord nädalas, kaks korda nädalas õhtuti peale tööd, kõik on juba väsinud, päev on olnud pikk, et häälestada end sellele lainele ja teha nüüd 45 minutit kauem. Seda keskendunud tööd nende lauludega koodikooridel ja nendel tugevamatel kooridel on selles mõttes keeris, et nad saavad esiteks rohkem tegeleda ja neil läheb ka kergemini said, nad haaravad kiiremini, aga just nagu madalama tasemega koorid. Et tahaksime tulla kokku ja laulda lihtsalt niisama. Et selleni jõudmine võtab ikka tohutult palju aega. Kahju on sellest, et kui tõesti paljud koorid on terve aasta suurt suurt vaeva näinud ja siis ei saagi, et noh, ei ole muidugi midagi parata, täiesti, aga aga lihtsalt lihtsalt kahju on. Lõpetuseks, ma küsiksin teilt noortelt Eestis õppivatelt inimestelt, et mida te kujutate ette, mida toob tulevik. Olete oma tulevikku seotult Eestiga ja milline on teie kujutlus sellest, mis saab edasi ja just seoses nende erialaste kavatsustega? Kuna ma lõpetan sel kevadel kindlasti, plaanin jätkata Eestis vähemalt esialgu. Ja minul on ikkagi soov olla Eestis, et ei kutsu mind miski väga välismaale sellega tegelema, et Eestis koorilauljaid on palju Nende ümber ka noori, kes on väga huvitatud just sellisest huvitavamast kavastajad ja tekib ka seda uut koorimuusikat, mida laulda, et, et sellist põnevust. Et prooviks ka seda laulda või et neid inimesi Eestis on palju. Kuigi noh, muusiku elu Eestis on nagu ta on. Kuivõrd see nüüd ära, et võidab pere või? Noh, eks mingid lahendused kindlasti leiab ja kui ma käisin eelmine aasta suvel Kanadas kooriga, siis ma rääkisin seal kohalike dirigentidega ja nemad väga kiitsid eesti uuri kultuur ikka, et see on ikka täielik fenomen kogu maailma jaoks. Kasvõi juba seda dirigeerimis koolkonda. Et minu plaan on küll Eestis õppida ja tegutseda, et võib-olla vahepeal minna ennast täiendama kuskile mujale või kogemusi saama ja ringi vaatama. Aga no ma arvan, et eesti koorimuusikas on veel palju arendada ja andsin huvi, on. Kindlasti on palju arendada ja ma ise kindlasti nõustun absoluutselt kõigega, mis sa ütlesid, et olen ära proovinud välismaal elamise ja tagasi Eestisse tulles sain aru, et Eestis on ikka tegelikult palju-palju parem. Ja see on täiesti sulatõsi, et eesti dirigendid on väga tasemel eesti koorimuusika, on tuntud üle maailma. Just nagu hiljutistest sündmustest, võib nagu veel enam välja lugeda, et see on ikka väga-väga tunnustatud ja eesti koori. Seda fenomeni hinnatakse mujal, et Ma usun ka, et kõige parem on Eestis õppida ja saada kogemusi välismaalt juurde võib-olla. Ja jagada välismaale. Eesti kogemusi, mis on tõesti annavad väga palju ka teistele ja, ja on väga väärtuslikud. Aitäh stuudios olid külas Eliisa Sakarjas ja Jaanus Karlson, kes mõlemad praegu õppimas Elleri muusikakoolis kooridirigeerimise osakonnas. Eelmisel reedel toimus Estonia kontserdisaalis ERSO sarja 1001 ööd kolmas kontsert ja see kandis nimetust Ilja mooramets. Esinesid Eesti riiklik sümfooniaorkester ja Eesti muusika teatriakadeemias sümfooniaorkester, dirigeeris Neeme Järvi. Seda, noh, kontserti käis kuulamas Igor Karsnek, tere Igor. Tõlvitus. Kas me alustame Ilja murumetsast või räägime algusest peale, kuidas seal asjad edenesid? Sel kontserdil? Kuna see kontsert iseeneses kannab juba pealkirja hilja Muuramit, siis me alustame sellest murumetsast nii või teisiti. Ja tegelikult võib-olla kui jutuks tuli, et millest selline nimi, murumets siis lihtsalt remargi korras, et et Venemaal Anda Vladimiri oblastis on, on selline linn, Muurom ja ühesõnaga Traegult iga elanikkond murumetsaga filiaali oli siis see, kes oli vene vägimees 10.-st sajandist. Nüüd kahe orkestri koos mängitud kontsert oli Neeme verbile võtan natukene ebatüüpilise täiesti klassikalise kavaga nimelt esimeseks loos avamäng, teiseks instrumentaalkontsert ja kolmandaks sümfoonia ja tõtt-öelda kava isenesest tugines romantilisele muusikale algusest kuni lõpuni selline 19. sajandi teoste galerii, kusjuures ütleme niimoodi väga nõudlikest teostes muidugi kamisensansi klaverikontsert number. Ei noh, see on selline dekoratiivne lugu ja ausalt öeldes šabrie on ju meil suhteliselt vähetuntud ja ega maailmas ka suhteliselt vähe esitatud helilooja selline dekoratiivne omas ajas see meelelahutuslik autor ja ja mulle isiklikult meeldis. Neeme Järvi võttis tegelikult võib-olla natukene kiirema tempo kui muusika ise nagu nõunuks. Sellepärast siis sai lugu nagu kiiremini otsa see dekoratiivsus ja selline meeleolukast tuli nagu eredamalt esile ja, ja põhimõtteliselt oli tehtud väga hea hoogne lennukas sissejuhatus järgmisele teose, mis oli siis sensansi teine klaverikontsert Marko Martini esituses, see oli võib-olla selle kontserdi tegelik sisuline ja, aga ütleme, kui me võtame nüüd solisti tähelepanu fookusesse, siis nagu kontserdinael tegelikult mait ausalt öeldes teadnudki, et, et seal šansi kontserti on, on meil erzoga siiski niivõrd palju esitatud, nagu ma kavalehest võisin lugeda, viimati veel kaks aastat tagasi. Aga muidugi selle klaverikontserdi kolmest osast täiesti pööraselt hästi mõjusid esimene ja finaal. Ja kusjuures ütleme klaverikontserdi esimese osa ekspositsiooni esituslik arhitektuur oli nii solistile kui dirigendile mõneti väljapeetud, aga samas siiski rõhutatud romantilises võtmes, mis eriti tuli välja näiteks ütleme, lüürises kõrvanud partiis ja aga muidugi töötluses näitas Markko Martin täiesti sellist deemonliku tulejõudu ja no tähendab, ma usun, et me kõik teame, et on väga hea pianist, aga, aga sellised kulminatsioonikujundused nagu šansi klaverikontserdi esimeses osas olid noh, see on muidugi täielik selline artistlik meisterlikkus ja, ja tähendab huvitav just see oli see, kuidas Marko Martin ja Neeme Järvi kus siis energeetilise energiaga sele põhib kulminatsiooni kujundasid. Nüüd tegelikult selle esitus raamistuses oli, finaal oli noh, ütleme veelgi sügavama sellise eksalteerituma esitusliku temperamendiga ja muidugi see mängutehniliselt on see pianisti absoluutne proovikivi. Aga samas muidugi Marko Martin mängitud ilustuse passaažid kõlasid kõik absoluutselt prilliansse selguse perfektsusega. Ja ma muidugi selle teise osa alebas Gretsando kohta peaksin kahtlema, et siin apos kergemad õhulisemad karakterid ja, ja siin Marko Martin nägu plaane, muutuse tähiseid totaalselt muudetud, palju kergemaks ja ja, ja see oli väga veenev ja väga sisuliselt põhjendatud kontrasti esimese ja kolmanda osa vahel ja nende osade omavaheliseks sidumiseks. Nüüd teist kontserdi poolt lõpetava Reinsalu Trieri kolmas sümfoonia pealkirjaga Ilja Murumets kus siin on väike remark, et kõlasid ainult 304. osa, sest kõik ilusa tervikuna oleks olnud vähemalt poolteist tundi. Ja siin on, et see moment, kus sai kuulata nüüd puhtalt kahe orkestri koosmängu tähendab ERSO, kui Muusikaakadeemia Sümfooniaorkester koosmõjusid väga kompaktselt, tähendab see ansamblile rühmatöö nii puhkpillide lõikes, vaskpillide lõikes eraldi näiteks, või oli väga nauditav ja samas ka keelpilliosas oli väga hästi kõlaliselt tasakaalustatud, kusjuures tegelikult. Ma usun, et Neeme Järvi valik esitada Blairi kolmas sümfoonia. See oli võib-olla suuresti tingitud ka sellest, et siin on väga suur koosseis, on neljane puhkpillide koosseis, seal on kaheksa metsasarve, no ühesõnaga, on mängijaid ja neid mängi vaja, nüüd oligi hea võimalus panna selline orkestrimassiiv nagu liikuma nüüd kahest osast, mis kuulata saime siis Neeme Järvi kujundas need osad dirigendid natukene erinevad, ütleme kolmas osa pilu vürst Vladimiri palees on selle alapealkiri. See põhimõtteliselt kõlas nagu sümfooniline pilt oma selliste illustratiivsed kujundite ja vene rahvamuusikast laenatud leksikaga. Ja tegelikult ütleme niimoodi, et see kõlavärvimaaling kõlas väga romantiliselt ja muld näiteks tekkis selline assotsiatsioon, ütleme Sibeliuse ja mingis plaanis ka Richard Straussi ka selline noh, osa ku sümfooniline pilku sümfooniline poeem seest muidugi neljas osa mille pealkiri ja muule metsi, kangelasteod ja kiviks tumine. No mis tähendab seda, et seal lahingustseenid ja, ja siis sõjamehed muudetakse kiviks. See oli, ütleme, erinevate selliste stseenide muusikaliste eskiisid galerii kuna siin on väga tugev illustratiivne moment alates lahingustseenidest ja siis, kui tuleb sisse raske sammuma motiiv, mis viitab sellele, kuidas need vägilased hakkavad kiviks muutuma. Tähendab, siin kujundas koguneda muusika, Scanglazzagad väga hea režissööri eksimatu, aga samas ka sellise hästi impulsiivset lavastajakäega ja muidugi selle finaali selline esituslik trump oli Järvi orkestri koosluses selline lõpus tämbrahased, hästi rikkalik, kohati isegi siis müstilisest pianodest selline kõlavärvigamma. No vot, see kõlaspekter on ikka täiesti kuulama, et kui ma varem suhtusin Kleeri oma vähese informeerituse tõttu, kuna teda vähe esitatakse ja ja vajatud keegi klieri plaati poodi ostma läheb mina pole seda igatahes teinud, siis ma võiksin isegi mõelda, et võib-olla edaspidi isegi peaks selle sümfooniamale bladerioosse muretseme või, või ta kuskilt alla Jah, see oli tõesti värvikas teose vestluses, Neeme Järvi toonitas ka, et tegelikult need neli sümfooniaosa on nagu neli erinevat sümfoonilise poeemi, et neid võibki ka eraldi esitada. Aga suur aitäh karistuseks selle arvamuse eest. See kontsert, millest me siin rääkisime, toimus 28. veebruaril ja see on klassikaraadio kodulehel ka praegu järelkuulatav. Nüüd vahendab kontserdimuljeid. Neljapäeval, kuuendal märtsil oli metodisti kirikus RAMi kontsert. Pealkiri oli Primo, Veera varakevadkontserdi. Üldmulje ja atmosfäär oli helge ja soe. Mikk Üleoja oli lärmi kava kokku pannud kolme Itaalia kaasa helilooja teostest. Ja lisaks norra helilooja ja läti helilooja. Ja tervelt viis esitatud teos olid maailma esiettekandes. Publik mõnikord võõristab kaasaegset muusikat, kuid see kava oli väga heas tasakaalus, seda oli pigem lihtne kuulata. Noh, võib-olla oli asi ka selles, et palju oli helist helistiku põhilist Vilaadi põhiliste muusikat, aga samas teoste helikeel oli värske, huvitav moderne ja domineerima jäi teoste sügavam sisu mitte niivõrd paljasvorm või ehitustehnika. Ja see sisu oli seekord kantud suuresti igavikuliste, sest noh, võib-olla religioossetest kaebustest ja valdas rahulik Noh, kavas oli siiski selgelt elavam, aktiivsem, humoorika ja kontrastide rohkem pool. Jäin kontserdi ajal mõtlema, et Mikk Üleoja kannab üsna hästi edasi rammi asutaja Gustav Ernesaksa traditsiooni ja tema tugevust. Ernesaks omal ajal suutis meeste Kuusalu kaudu kuulates esile kutsuda eredaid tundeseisundeid ja meeleolusid. Tõsi, Ernesaksaaegne repertuaar ja teemad olid ehk küll teised. Kontserti raamisid Itaalia helilooja Giovanni Bonato oliilium con paljum tõlkes o orgude liilia mis põhines vanale ladinakeelsele Akvi leia liturgiale ja õigeusu liturgia tekstidele. Ja kontserdi lõpus oli sama helilooja piiblitekstipõhine seedid. Angelus ingel seisis. Mõlema loo puhul seisis koor gruppidena ümber terve metodisti kirikusaali mis lõi sellise omaette osaduse atmosfääri publikuga. Esimeses loos olid kaastegevad ka kaks Chelisti Aare Tammesalu ja levi Daniel Mägila, kes tabasid väga hästi loo palvelaadset atmosfääri. Mikk Üleoja käe all kujunes välja väga hea vormiline tervik. Kontserdi lõpulugu suubus rahuliku meditatiivsesse voogamisse. Rammi lauljate jaoks võis olla taoline vaikselt kulgevate faktuuride laulmine, alalhoidmine üsnagi head väljakutset pakkuv. Helikangas oli ka igal lauljal palju isiklikku vastutust ja kontsentratsiooni nõudev roll. Ja mehed said sellega väga hästi hakkama. Oli esiettekanne põhines piibli ülemlaulul. Selles loos jättis väga hea professionaalse mulje sooloansambel, kus osalesid noored lauljad Valter Soosalu, Aleksander Arder ja Benjamin köök. Hääletämbrid sobisid ja ehitis oli ka tehniliselt meeldiv. Benjamin Kirk on muuseas inglane, kes laulab praegu, rammis ja õpib paralleelselt muusikaakadeemias koorijuhtimist. Kooris oleks selle loo puhul võib-olla arenguruumi ehk veidi suurema jäänutkema erksuse suunas, mis ansambli noh, sellisel väga harmoonilise ja hea esinemise taustal oli veidi tajutav. Koorile on arenguruumi, võib-olla ka avarama pehmema tuunika forte suunas, aga noh, see ei olegi nii lihtne saavutatav. Mitmes kavas olnud loos tuli helluja ideede kohaselt Meestel otsese laulmise kõrval kasutada ka mitmesuguseid häälitsusi vilistamist isegi käte paksem. Näiteks humoorikas Alberto Skjaavi frot alates nüüd oli kaks tükki. Flotolec võib tõlkida ka kui väikest valet, ehkki ta on muidu selline tuntud muusikaline väikevorm. Kontserdiajalises kestuses Kuldlikes paiknenud lood olid tegelikult üsna heaks kontrastiks rahulikumale sellisi seisundite kujunevale muusikale. Näiteks peame silmas Joani Bonato kontserti, raamikaid, lugusid. Kokkuvõttes võib öelda, et kuulajad said rammi esitusest väga hea elamuse. Mida tõestas selline pikk, toetab soe aplaus. Tundus, et ka lauljatel endil oli nende hing kontserdist ja esitatavatest lugudest haaratud. Ja taolised kontserdid panevad kindlasti publikud igatsema järgmisi kontserte ja nad leiavad tee tagasi RAMi kontsertidele. Nii kõneles Allen Vurma. Jäänud on kuulata nelevasteinfeldi muusika uudised maailmast. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Hiljuti leiti üles end riike granadose kolme vaatuselise ooperi Maria del Carmen partituur mille avastas ja taastas muusikateadlane. Poolda Klaak. Granodos kirjutas teose, kui oli kolmekümnendates eluaastates ja ooperi esiettekanne toimus 1898. aastal. On teada, et seda teost ongi ette kantud tõenäoliselt vaid ühe korra. Granada seal oli endal ooperipartituuri ainus koopia ja see oli tal kaasas fataalselt lõppenud merereisil, mil sakslaste torpeedo hävitas 1916. aastal laeva, mille pardal Kronos oli. Partituur aga säilis ja 1938. aastal Hispaania kodusõja päevil müüdise ühele kirjastus firmale, mis teatas, et partituur hävis 1970. aastal toimunud tulekahjus. Looduse elulugu uurides kontakteerus muusikateadlane pooltrack Laak, kunagise kirjastaja lapselapsega käs ooperi Maria del Carmen partituur siiski oli. Tänaseks on see restaureeritud ja Granodosse. Ooperi andis välja triito nimeline firma, mis plaanib mõne aja pärast välja anda ka ooperisalvestused. Maailmakuulus sopran kiride Kanawa sai tänavu kuuendal märtsil 70 aastaseks, aga andis ühtlasi teada, et tema osalemine Covend Guardiani lavastuses tänatonitseti ooperis rügemendi tütar jääb tema viimaseks lava rolliks. Viimased etendused Londonis toimuvadki juba järgmisel nädalal. Uus-Meremaalt pärit lauljanna on olnud väljapaistev lavaartist peaaegu pool sajandit. Kiride kanova kõige edukaimaks plaadiks läbi ajaloo jääb ilmselt uuest said staari, mille ta salvestas koos Leonard Bernsteini, Jose Carreras ega plaadifirmale Deutsche grammofon. 80 seitsmeaastaselt suri Briti muusikaelu oluline figuur, märjan Forp, Taali, kirjastaja ja muusikat. Lase ööbin. Steini tütar Stein aga oli Benjamin Britteni üks mentoreid. Märjal Ta oli, abiellus krahv Herbuudiga, kes oli kuningliku ooperimaja direktor. Kes elas liitsis, rajas aga koos fänni Pootsmanniga rahvusvahelise liitsi pianistide konkursi, mis on kuulsaks teinud näiteks sellised pianistid nagu Marri Perajja või mitsu otsida. 84 aastaselt suri itaalia tenor torsiooni, kes laulis omal ajal Covencordeniskavaradossid Maria Kallase partnerina. Tema sagedased lavakaaslased olid New Yorgi Metropolitan Opera laval veel Jon Savelanud ja Merlin hoon. Hiljuti suri Londonis 110 aastasena tunnustatud pianist ja muusikaõpetaja Alice Hertz Sommer, kes oli vanim teadaolev holokausti üle elanud inimene. Elust rääkiv lühike dokumentaalfilm leidinambessiks Music Seif my life kandideeris tänavu Oscarile ja võitiski Oscari parima dokumentaal-lühifilmi kategoorias. Alice Hertz Sommer sündis 1903. aastal Prahas juudi perekonnas ja veetis kaks aastat oma elust koonduslaagris. Kuni 1986. aastani õpetas ta Jeruusalemma konservatooriumis ja kolis pärast seda Londonisse, kus elas oma elu. Kuni 2010. aastal plahvatas Austria meedias piinlik skandaal, mille sisuks oli Salzburgi lihavõttefestivali majandamisega seotud pettus. Peamisteks süüdistatavateks olid festivali tegev Direct, tar Michael devite ja tehniline direktor Claus krahh Schumacher, kes mõlemad eitasid oma süüd. Festivali, presidendi ja Salzburgi kuberneri sõnul kõrvaldatud nii umbes viis protsenti festivalifondidest ja kahju ulatus mitme miljoni euroni. On õigusemõistmises jõutud nii kaugele, et festivalijuhtidel mõlemal tuleb tasuda 675000 euro suurune trahv. Michael devite põgenes probleemide vältimiseks Saksamaalt ja Klaus Gretsch maher üritas enesetappu, mis ebaõnnestus. Tänaseks on aga teatavaks tehtud kohtuotsus, et mõlemad süüalused, nii endine festivali direktor kui ka tehnikadirektor mõisteti kolmeks aastaks vangi. Mõlemalt süüdlaselt nõutakse ka petetud raha tagasimaksmist. Michael devite on aga endiselt tagaotsitav ja Klaus krahh ei pea kehva tervise tõttu vanglakaristust ilmselt kandma. Salzburgi lihavõttefestivali, mille majandamispettusest on juttu pärast 1967. aastal, Herbert von Karajan Teisel märtsil tähistas oma seitsmekümnendat sünnipäeva helilooja ja dirigent Leif Segersdam. Lisaks sellele, et sega Stam, tegutseb Malmös päri muusikajuhina, juhatab külalisdirigendina erinevaid orkestreid, on taga äärmiselt produktiivne helilooja, kelle loomingunimekirjas praeguse seisuga umbes 270 sümfooniat. Ja lõpetuseks uudismaailma väljapaistvatest kontserdimajadest. Ehitusuuringute firma Emporis tõi esile 15 maailma kõige põnevama disainiga kontserdimaja. Las need hooned, mis lisaks väga headele kontserdi korraldamise tingimustele pakuvad publikule palju huvitavat juba enne seda, kui inimene piletiraha eest lunastatud istekohale jõudnud. Rohkem ehitatakse tänapäeval kontserdisaale, mis on väga pilkupüüdvad nii oma kuju ja proportsioonide, aga ka näiteks värvide ja materjalide kasutuse poolest. Esimese koha sai Emporise poolt koostatud nimekirjas Bakuus asuv Alijevi keskus. See on selline valge ja kurviline ehitis, millel on lainekuju ja tekib tunne, et laine kui selline asetub linnakeskkonda. Loomulikult esile on tõstetud ka 1963. aastal loodud Berliini filharmoonia ning Riiadesoneerojas Singapuri kontserdimaju. Ameerika kontserdil ja majadest on esile tõstetud Frankeeri projekteeritud voolt Disney kontserdimaja rootsi ehitistest, salakontserdimaja ja Islandilt, Reykjavikis asuv ja mõne aasta eest valminud Harpa kontserdimajad. Tänasele helikajale kaastööd Igor Karsnek ja Allan Burma Abiks olid toimetajad Kersti Inno neelevastenfelt ja Marge-Ly Rookäär. Saate toimetas Liina Vainumetsa ja teostas tehniliselt operaator Helle Paas. Aitäh kuulamast ja jälle kuulmiseni.