Raadioseltsi jätka. Meie tänase ööstuudiokülaline on Kaljo Raid mees, kes on 40 aastat töötanud pastorina Torontos ning leidnud aega ka muusika kirjutamiseks tänases öös räägimegi tema elust tõekspidamistest ning loomulikult kõlab ka Kaljo Raidi muusika. Saatejuht Ene Pilliroog. Allar. Kaasiku esituses kõlab improvisatsioon soolotšellole koraali ees omania foide teemale. Siin ei olegi nii väga palju ja nii väga mitmeid aastaid tagasi kui Eesti rahva jaoks hakkas koju jõudma Eesti muusika mis on sündinud väljaspool Eestit, kelle tohtisime rääkida teatud nimedest, esitada kontsertidel nende inimeste toodud kaunist muusikat. Aja varjevast hõlmast tuli välja ka kirikumuusika vaimulik muusika. Vaimsust silmas ja mõttes pidav muusika. Kaljo Raid on kirjutanud väga paljudes žanrites. Ta looming on äärmiselt mitmekesine. Ja samas on Kaljo Raid töötanud ei rohkem ega vähem kui 40 aastat pastorina nendest aastatest. Enamuse. Olete teie Kaljo Raid kokku puutunud eestlastega, kes on siit läinud? No ma ei oskagi hetkel öelda, täpselt, kui mitu aastat olete pastorina saanud silmast silma vaadata inimestele, kes on olnud siin kõik need aastad ma mõtlen, et teie, kes te tunnete nii lähedalt inimeste hingeelu ja vaimuelu ja inimeste nägemust, uskumust, arusaamist, nende otsinguid. Te kindlasti olete tunnetanud erinevust meie ja sealsete eestlaste vahel. Kui te mõtlete peale, kuidas teile tundub, milles need erinevused kõige enam vahest avaldada võivad. Tänan väga, mul on hea meel, et võin mõne mõtte jagada kuulajaskonnaga. Ja kõigepealt ütleksin seda, et palju on seda, mis meid ühendab kodumaa eestlasi ja väliseestlasi. Vaatamata kõigele, mis on juhtunud paljude aastakümnete jooksul. Tunneme siiski, et oleme üks rahvas. Ja ükski võõras võim ei ole saanud meid lahutada. Ja siiski teil on õigus, teisest küljest on erinevusi. Sest oleme elanud ju palju slaid erinevate väga erinevate režiimide all. Mina kõigepealt pärast Eestist lahkumist 44. aasta sügisel ligemale kaks aastat Rootsis selle järele seitse aastat Ameerika Ühendriikides ja lõpuks nüüd juba üle 30 või 40 aastat, siis Kanadas, Toronto linnas ja nii Rootsi kui ka Ameerika Ühendriigid. Ja samuti Kanada on ju demokraatlikud riigid kus usuvabadus garanteeritud põhiseaduse põhjal ja alusel, kus kirikud tegutsevad balt kus lapsi saadetakse pühapäevakooli, kus bee kuuleme pühapäeva hommikutel raadios ja näeme televisioonis vaimulikke saateid. Ja kus vaimulikku kirjandust võib vabalt levitada, piibleid, osta, muretseda kõike seda me võtame iseenesestmõistetavana küll Rootsis, Ameerika Ühendriikides, Kanadas ka Eestis. Needsamad aastad on elanud Eestimaa, meie kodumaa hoopis teise režiimi all. Usk on tembeldatud koopiumiks rahvavaenlaseks ja pimestajaks pärast ka loomulikult inimesed vähemalt avalikkuses ei ole kuulnud jumalast Jeesusest, Kristusest, piiblist. Ja kui on kuulud, siis võib-olla mõnitades. Ja nagu nalja heidetud usu üle. Kindlasti see on jätnud oma pitseriga inimeste hinge. Ühest küljest on ta vabas maailmas avanud inimesed usulistele vaimulikele väärtustele. Teisest küljest on seal aga kama, hädaoht kõik, mis on nii vabalt kättesaadav. Meie lõpuks hindagi enam seda. Nii et kaks palet on ka demokraatlikud maade usuvabadusega Eestis. Ühest küljest muidugi on inimesi piidud usulisse vaenulikusse juhtida, aga teisest küljest see on teatud huviga tekitanud inimeste seas, eriti viimastel aastatel, nagu ma olen aru saanud noorte hulgas kes tahaksid teada, mis asi see keelatud vili on. Mis asi see on, tahaksin väga tundma õppida ja nii sellepärast juba viimastel nõukogude aastatel, kui ma tohtisin ka kodumaad külastada, ma nägin inimeste südametes ühte nälga ja janu usu järele, jumala järele. Vaakum oli inimeste südametes loomulik. Kommunism, ateism ei toida inimese südant, need on negatiivsed jõud. Me vajame aga midagi positiivset ja vaimselt ja seda kingib meile jumal ja meie kristlased, ütleme jumal Jeesuses Kristuses. Kuidas teile tundub, kuidas teile tundub? Minule tundub niiviisi, et me siin, tänases Eestis vahest suhtume usku jumalasse liialt teoritiseerivalt, analüüsivalt, teaduslikult otsivalt teaduse pinnalt põhjendusi ühtedele või teistele nähtumustele ja üldse usu alusele. Kuidas oleks õigem ja kuidas te olete tunnetanud, kuidas see on välisilmas, kus jumala sõna ja pühad põhimõtted tulevad juba kodust kaasa, lapsele hällist läbivad oli idee ja tõepoolest, nagu te ütlesite, et see kõik on olnud kättesaadav ja samas nii loomulik, et võib-olla ei osata sellele nagu tähelegi ei või tähelepanu pöörata, et see kõik on nii loomulik ja omane. Ja samas meie, kes me oleme sellest ilma olnud. Kuidas teile tundub, kas me vahest ehk liialt teoritiseerime ja otsime teaduslikult pinnalt jumalat ja usku? Ütlen kohe, et ma ei ole nüüd ekspert ja ma ei tunne kodumaa olukorda nii selgesti, aga kahtlematult. Siin on teatud. Jõud võib olla mängus, aga kes nüüd väga intellektuaalsel pinnal soovivad leida vastus ka elu kõige sügavamatele küsimustele, sest marksism ju vähemalt ütles ja kuulutas enese olevat tõesti teaduslikud süsteemi olevat. Ja selle tõttu ekseem jätnud oma jäljed inimeste ellu, et me peame ka siis teaduslikult usku võib-olla jumala eksistentsi tõendama ja nii-öelda loogiliselt, samm-sammult ja mustvalge peal kõike edasi andma. On võimalik, et see on nagu alateadvuses elab teatud rahvakihi südames edasi. Aga teisest küljest siiski ma näen ka, et siiski on inimesi, kes otsivad elavat usku, elamusliku usku, mis on ehitatud piibli tõdedele. Ent neid tõdesid. Me võime läbi elada oma südames, mis viib ühe kindlatunnistuseni välja. Me võime öelda koos apostli Paulusega, ma tean, kellesse ma usun. Nüüd tagasi välisilma juurde väliseesti perede juurde. Kui oluline on see, et inimesele on antud usk juba kodust ja lapsest peale, kuidas väliseesti pered kokku hoiavad? Väliseesti peredes on ja kokkuhoid teatud probleemiks sest elu on nii mitmekülgne. Isa ja ema ja mõnigi kord lapsega elavat separatistliku elu igalühel on oma sõbrad ja tegevusklubid, kohad, kuhu minna, ülesanded, mis täita. Aga viimastel aegadel on tulnud kuuldavale hääli läänemaailmas, mis rõhutavad just seda tähtis ja oluline on see, et perekond hoiaks kokku, teeks asju koos, leiaks aega, isegi annaks mõne väga tarviliku toimingu ära selleks et me võiksime, kui perekond koos olla. Isa, ema ja lapsed. Isegi kirikutes on vahel selliseid ka hüüdlauseid kuulda. Ära saada oma lapsi pühapäevakooli vaid tule koos oma lastega kirikusse ja pühapäevakooli, nii et leitakse, et perekonnal küll koguduse ehitamisel ja samuti laiema ühiskonna ehitamisel on väga tähtis ja oluline koht. Ja kahjuks see on viimastel aastatel võib-olla rohkem aastatel kaduma läinud, aga püüame seda restaureerida jälle aukohale seada. Kui suur on olnud teie kogudus Torontos? Me Toronto kogudus võib-olla oma kulminatsiooni ajal oli ligemale 400 liikmeline usklikud grupp viimastel aastatel, see arv on aga vähenenud ja seda peamiselt selle tõttu, et nooremad abielluvad mitte-eestlastega ja kuna nende abielukaaslased ei räägi eesti keelt ja meie põhiline töö ja tegevus on eesti keeles siis nad paratamatu tult inimene vaimulikult ei saa kasvada, kui ta ei ei ole võimeline kaasa elama selles keeles, mida ta tunneb jumala sõna kuulutusele vaimulikule tegevusele ja selle tööstus paratamatult poolte meie noortest abielluvad mitte-eestlastega ja selle tõttu nad siis siirduvad ka Kanada kogudustes. Sealjuures, aga siiski ma lisaksin juurde, nad ikkagi tunnevad teatud sidet ka eesti kogudusega, teatud armastus jääb nende südamesse õieti pidulikudel silma piinlikku del mõni aastapäev, siis me näeme, et nad on jällegi meiega koos ja me võime rõõmsalt jumalat tänada ka minevikku kaunite päevade eest. Eestis on teada, et kirikut õlul seisab väga palju nii noorte, keskealiste kui vanade hoidmisel. Elada aitamisel ja kaitsmisel. Ja kirikute ümber on koondunud mitmed tegevusvõimalused ja töövaldkonnad. Kuidas aga on Kanadas näiteks? Täpselt nii see on, see on õige tähelepanek. Vaimulik töö Kanadas ja ka eestlaste seas, vaatamata kiriklikku nimele. Tegevus ei piirdu üksnes pühapäevase või pühapäevaste jumalateenistustega vaid nädala sees, jah, seal on piiblitund. Aga siis on veel igasugused muud kokkutulekud Realis misjoni ring, töögrupp tuleb kokku, teeb oma tööd ja tegevust saadab neid pakke siis, mis maadele, kus eesti misjonärid töötavad siis on väljasõite, külalisteõhtuid, mõnid, mõned õhtud on ka just pühendatud ühele eestimaanurgale, näiteks meie koguduses juba aastaid on väga populaarsena figureerinud õhtu, mille nimi on noorteõhtu. Siis on kiri täis saarte inimestes Saaremaalt, Hiiumaalt ja teistelt Eesti saartelt ja need on väga kaunid ja meeldejäävad. Õhtut. Kui te olete nüüd olnud Eestis kui mitu aastat järjest juba See seekordne külaskäik, see on nüüd kolmas nädal ja varsti hakkan tagasi sõitma. Kanadasse ma ei teagi, mitmes külaskäik see nüüd Eestisse on? On esimese reisi kodumaale tegin 1977. või kaheksandal aastal. Mis teid kõige enam rõõmustab meie elus siin hetkel tänasel Eestimaal ja samas, mis kurvastab? Jah, kindlasti on seda, mis rõõmustab ja on ka mõningaid nähteid, mis teevad meele kurvaks. Rõõmustab see, et vaatamata nendele halbadele aastatele on eestlasi, kes on jäänud eestlaseks. Usk on kinni hoitud ja peetud vaatamata teatud taga kiusule. Rõõmustab see, et eesti kultuur suur siiski elab edasi. Eriti ma võin seda Öelda muusika kohta. Ja meie teame nüüd, et viimastel aastatel see muusikaline osa on ju üle maa esse tunnustuse saanud mitmete heliloojate ja dirigentide interpreetide tegevuse tõttu. Nii et ja siis Südamlikus ja soojus, mida nii mitu korda olen võinud kogeda ja näha küll kirikut, olles palvelates seltskondliku del koosviibimistel perekonnas sugulaste ja sõprade hulgas muidugi jällenägemise rõõm. Mitte kõik minu lapsepõlve ja noorpõlve sõpradest ei elana. Aga ikkagi need, kes elavad, keda kohtame, need on kaunid ja ilusad ja unustamatud silmapilgud. Muidugi meie kui väliseestlased, rõõmustame. Et Eesti on taasiseseisev riik. Ja taas meie püüame oma kodumaad armast väikest eesti kodumaad üles ehitada. See ei ole mitte kerge protsess, see on kindlasti aeganõudev. Meie kogeme selles teatud tagasilööke, vahel ka valusaid tagasilööke ja isegi pettumusi. Nii et on palju ilusat, aga samas ka, kui ma ütleksin, mõned sotsiaalsed nähted, need on kindlasti pärandid, võib olla Nõukogude ajast. Aga meie kui usklikud teame ka, et kurjuse jõud töötavad maailmas ja kasutavad olukordi ka ära selleks et hävingut tuua rahvale. Ja sellepärast võib-olla just sotsiaalses elus loomine ja mõned teised sellised pahed, perekonna purunemised, need kõik teevad kurvastust ja mis sellega kaasas kaasub veel. Ja loomulikult ka üldine pilt veel tõsi, juba näeme ülesehitust ja püütakse uut püstitada ja kauneid hooneid. Aga samas jälle teatud linnapildid või osad. Tunned kohe, kuidas on tarvis siin korraldavad kätt. Millal see saab teoks? Mõistame, saame arurahastu puudus igal pool. Aga võib-olla ikkagi suudame, jumala abiga, see on meie lootus ja usk. Missugune tähenduste arvates on selle aasta laulupeol juubelilaulupeol 125 aastat? Asi kui toimus esimene Eesti laulupidu mida sealt vaimsusest kaasabist tulla tänasesse päeva, millele on ääretult oluline alus. Viimane kord ja võib-olla ka ainuke kord mil ma elasin kaasa laulupeo, seal oli vist 1938. aastal, siis oli laulupidu võimas rongikäik ja need laulud, mis lauldise kõik vaimustas. Kuid sel aastal jällegi laulupidu, nii palju aastaid on vahepeal mööda läinud. Teatavasti selle äsja lõppenud laulupidu, Peole taheti ka vaimulik rõhk anda. See oli ühest küljest tagasi vaata esimestele laulupidudele, kus ka vaimulikud laulul oli väga suur osa täita. Ja nüüd, nagu me teame, esimene laulupäeva päev, see oligi pühendatud peamiselt vaimulikule muusikale ja teine oli siis Leeris elasin kaasa sellele Et just ka see jumala abi osa eesti rahva elus ja tuleviku arendamisel et sellele anti tähelepanu laulupeokorraldajate poolt ja kuigi kardeti, et võib-olla osavõtjate arv jääb väiksemaks ja ehk seda vaimustust ei ole, mis nüüd eelviimasel laulupeol, kuna siis oli alanud see vabanemise protsess ja inimesed ootasid vabadust ja nüüd võib-olla oi, nagu oli karta teatud reaks tsooni sellele. Aga mina isiklikult ei märganud seda. Laulupeovaimustus oli ikkagi seal ja ma usun, et see läbiviimine, organisatsioon oli heades kätes ja mina lahkun küll. Lahkusin laulupeolt heade muljetega. Vanasõna ütleb, et igaüks on oma õnne sepp. Ja samas on öeldud ka niiviisi, et ega vägisi ja mõõgaga ei saa kedagi usu juurde tuua. See tegelikult on absurdne arvata, et sunniviisiliselt sa saad inimest südamest panna midagi uskuma. Aga samas suunata ju võiks. Kuidas on selle usu juurde tulemisega teie pilgu läbi kas ulatada inimesele käsi või lasta tal enesel hulpida ja sulpida sellel elumerelainet ning läbi katsumuste ja kannatuste ja kes jõuab, kes ei jõua, enamasti jõutakse millalgi läbi mingisuguse elulise puhastustule selle usuni. Nii et küsimuse alguse juurde, kas kutsuda või lasta tulla. Inimesed on kõik erinevad ja peamisele pärast targad olema jumalas, kuidas inimestele läheneda. Mõni vajab kutsumist, isegi teatud sundi, teine reageerib just vastupidi, sega. Kui teda sunnitakse või kutsutakse, siis ta ei tule. Aga kui talle jäetakse vabadus, siis ta otsib ja tuleb. Ma ei räägi siinjuures Marika loo. Mul on üks hea sõber, kes elab Brasiilias. Ta töötas, stan, eestlane töötas missionärina, nüüd on ta ka arst. Ja tema kord rääkis ühes pöördumisest või jumala juurde tulemisest Brasiilias. Mees oli usklik, naine ei olnud vahel seda teistpidi olla, aga tol korral oli see mees, oli usklik ja naine ei olnud. Mees palus ja palus ikaga mingit pööret ei tulnud naise elust rikka hoolinud jumala asjadest. Ja siis see mees oli väga temperamentne ja ühel päeval olevat revolvri kätte võtnud ja ähvardanud naist ja nüüd minuga koos ei põlvita ja oma elu jumalale ei anna. Siis ma olen sunnitud seda revolvrit kasutama. Ma ei tea, mil viisil, siis, aga see hirmutas naise ära, et ta põlvitas koos selle mehega ja andis oma elu jumalale. Nüüd ma ei garanteeri selle loo tõepärasust, aga nii rääkis too mu hea sõber ja misjonär. See on muidugi ekstreem, kui seega on nii juhtunud ja sündinud. Vaevalt minu tutvusringkonnas nii keegi tuleks usule. No on on teisi inimesi. Ma mäletan, kord kõnelesin Rootsis ühel Eesti kuusklikkude konverentsil poroosi linnas siis ma olin veel palju varem täis tuld ja elu ja ma usun, ma kasutasin päris valjukõnet. Me võiksime öelda, põrutasin, et neid jumala tõdesid siis ka inimestele selgeks teha. Ja siis üks meie tolleaegne tuntud teadusemees, aga usklik teadusemees, nüüd on ta issanda juures juba. Tema ütles mulle hiljem ka ja no need olid vahvad ka, need küll, aga sa tahtsid nüüd neid magajaid äratada. Aga mind ei ärataks, see mind äratab kõige paremini see, kui minu armas naine tuleb. Ja hommiku, kui ma pean üles tõstma. Tõuse ülestõuse üles vaid selle vastu võib olla ja paitab mu teki äärt võimu palet. Ja siis ma ärkan Kema, tõusen hea meelega üles. Ja see õigus on palju inimesi, kes ei tule usule põrutamisega, vaid eks, vaikne hääl. Üks meeldetuletus armastuse tegu. Töötab ka väljaspool inimesi selliselt, see tähendab, kui ta kasutage inimest. Mõnda mõne ellu ta tuleb raske katsumise läbi. Võib-olla haigus. Majanduslik läbikukkumine. Surm. Ma tean mitmeid inimesi Torontos kes sel viisil on jumala leidnud hädas on nad issanda nime appi hüüdnud. Teised aga on tulnud ja kogenud. Tal on hea mu vastu olnud usklikud vanemad mulle kinkinud mind õnnistanud. Miks ma ei peaks teda armastama? Miks ma ei peaks Kristust oma südames tundma, nii et ei ole mitte ühte kindlat reeglit vaidlema? Mul on nii originaalne ja mitmekesine, nii nagu ta meid on kõik erinevalt loonud. Nii ta töötab ka inimsüdamete juures vastavalt sellele, kes me oleme ja mis meie soovid ja igatsused on ja meie temperament on. Perekond mees, naine kuuluvat kokku vaimus, hinges ja ihus. Ja mulle tundub, et me ei oska väärtustada seda, kuivõrd tugev ja põhiline hoidja on just see vaimsus. Ja kuivõrd palju lahkhelisid, merede lõhkumisi ja lõhenemise. Just sellelt pinnalt algab, et üks veab ühele poole, teine peab teisele poole ei pruugi vaimus kokku kuuluda. Ma mõtlen siin seda, et on väga raske olukord, Ühes, kus üks usub ja teine ei usu või vähemasti sõlme. Ja sellisel tasemel, kuhu üks on juba jõudnud, mida siis peaks tegema? See on õigustatud küsimus, aga mitte kerge vastata. Õnnelikud on need abielud, kus mõlemad pooled on usklikud, kõnnivad sama rada sest ühte abielu ei hoia. Ja pastorid tavaliselt tuletavad meelde noorpaarile, keda pastor võib-olla peatselt laulatab. Et võtke jumal ka oma abielupartneriks. Kus nendes just selles suulises vaimulikus küsimuses teed lähevad lahku. Ja mõlemad kannatavad. Usklik, naine või mees, sel juhul vajab pikka meelt kannatlikkus. Võib-olla siis sundimisega ei saa palju ära teha, tule kirikusse, miks sa ei käi kirikus, miks sa ei loe minut piiblit? Miks sa ei palveta minuga koos? See ei aita, ei vii meid kuhugi välja, vaid armastus, kannatlikkus, need on ainsad relvad, mis meie käes siis on kõige võimsamad ja muidugi palve. Jumal teeb oma tööd minu koguduses või meie koguduses Torontos. Tunneni petab sellist naist kes abielu või kes usklikuks saamisel sattusid mehe viha alla. Mees oli valmis isegi naise kodunt välja ajama. Aga naine siiski armastas, palvetas ja mehed tulika usule ja nendest said head usklikud. Aga jällegi siin me vajame jumala. Ja siis on jällegi see mure, et isa ja ema on usklikud võib-olla, aga lapsed mitte. Noorusel on omatuhinud ja omad käimised jooksmised ja see ei ole võib-olla moodne ja ja sõbrad ei kuulu sinna vaateliste seltskonda, sõbrad on hetkel säravamad kui oma vanemad ja kuigi võib-olla lapsena väiksena ema käekõrval käidi kirikus, siis ühel teatud etapil on see absoluutselt võimatuks muutunud. Tekib lõhe kahe põlvkonna vahel. Ja muidugi on hirmsasti kahju. Varem on vist see, kui vanemad hetkekski targalt ootavad, rahunenult vaatavad. Ja niiviisi pikka-pikkamööda aitavad oma lastel üle saada sellest teatud east. Aga teisiti on ka küsitud, kui asi tundub juba täiesti lootusetuks muutuvat, et kas mu lapsed ikka saavad päästetud, kui nüüd ema ja isa on usklik ja paluvad lapsed ikkagi ei leia seda rada kõigele vaatamata. See on tõsi lapsed, kes tulevad usklikkudest kodudest nad võivad ka juba noore lapsena võtta Jeesust oma südamesse vastu teismelisena. Väga paljudel ma olen näinud seda, tuleb periood, tuleb aeg kus nad kuidagi satuvad ühte protestimeeleollu. Nad tunnevad, et see usk, see ei ole mitte nende enda valikul nõudvaid kuidagi vanemate poolt peale surutud. Ma olen küllalt vana, ma tahan oma rada käia ja kõndida. Meil on nüüd selline periood, kestab, võib olla kolm-neli aastat ja see ei ole mitte kerge vanematele. Tema eriti valavad siis silmapisaraid. Mõni aktiivne noor on isegi siis usuteelt väga kaugele läinud. Aga tänu jumalale ma ütlesin juba kolme-nelja aasta järele gaasitulnud uue elamuse saanud Jumalaga. Ja nendest on saanud aktiivsed ja head kiriku liikmed. Aga on teisi, kes ei ole tagasi tulnud ja võib-olla ikka kõnnivad nõndanimetatud laial teel oma vanemate südamevaluks. Mis muud peame ikka kannatama ja paluma, kuni nende ükskord tulevad, võib-olla meie silmad ei näe enam. Aga jumal oma teeb oma tööd ja ta on lubanud ka palvetele vastata. Üsna sageli tänaselgi päeval öeldakse niiviisi, et aga miks ma peaksin kirikusse tulema, ma olen usklik, ma usun. Ma võin seda teha kodus. Ma kõnelen jumalaga Ma palvetan igal hommikul ja õhtul. Aga ma ei taha ennast siduda ühegi kiriku ja konfessiooniga. Ma tahan olla vaba. See mõte ei ole mulle mitte võõras. Kui see on tuttav siin Eestis, siis kahtlematult ma olen seda kohanud ja sageli ka Kanadas, Ameerika Ühendriikides ja mujal. Olen usklik inimene. Kui tarvis, võin oma kodus palvetada ja piiblit lugeda. Ja kiriku asemel lähen parem loodusesse, jumala templisse. Seal ma kummardan teda koos lendudega lõhnavate lilledega ja kauni loodusega. See on õigustatud ja omab ka oma koha. Kindlasti peame kodus palvetama ja piiblit lugema, eks Jeesus ise õpetanud mind. Kui sa palvetad minema kambrisse, pane uks lukku ja palu seal salajas. Sellisel tegevusel on oma kohta samuti. Loodus on ju suur inspireerija. Olen isiklikult Eli palvetanud metsas niidul või põllul kõndides. Jumala tempel. Ometi me oleme sotsiaalsed olevused. Ja jumal on sellepärast ka siia peale pannud oma koguduse, kristlase, koguduse, mis on meile vaimulikuks emaks, millega. Ka teistele jagada. Tuss ja kooskäimine on sellepärast just vajalik ka. Et see vormib meid inimestena, usklikud Ena. Hea on olla, eks ole, looduses üksinda keegi häiri sind, keegi ei käi, su närvide peale. Lähevad kirikusse. Ja mõnigi kord esimene inimene, keda sa seal kohtad, et kuidagi sulle ei meeldi ja istu ja käib sul närvide peale. Jumal tahab just selle läbi sind kaunimaks ilusamaks teha. Et sa võid teda ka armastada, Talle kätt sirutada ja hea tema vastu olla. Mäletan üht eesti misjonäri, kes töötas aastaid Egiptuses. Misjoni nüüd ta on juba surnud ja ma kuulsin seda, ükskord kõnelevad, see oli ka palju aastaid tagasi Rootsis, ta tuli puhkusele Egiptusest Rootsi ja siis ta külastas Rootsi kui ka eesti kogudusi. Kõneleda misjonitööst. Ja kes haiglast, kus ta tegutses, ütles et tema partner, kas oli arst, võiks halastajaõde oli järgmiselt ebameeldiv inimene või vähemalt nad ei sobinud üksteisega kokku. Töömeetodit, mõtlemine, need olid kõik nii erinevad. Mõlemad usklikud inimesed. Ja siis Eesti misjoni ars palus. Oi jumal, oo jumal. Miks sa sellise inimese oled mu teele saatnud? Kas sa ei saa midagi jumala teha, et meid eraldada, ma saaksin temast lahti. Ja siis jumal rääkis ta vastu, ma ei tea, mil viisil kombel. Aga see sai selgeks tema südames. Jumal ütles tale, mina saatsin selle nõndanimetatud ebameeldiva inimesi sinu teele et sind vormida. Sind oli ta et minu kuju armastuse kuju enam ja enam sinust välja paistaks. Mis te arvate, mis on see pinnas, mis soodustab tänasel päeval väga mitmete uususundite tekkimist? Lihtne vastus sellele oleks vaakum inimeste südametes siin Eestis eriti kus paljude aastate jooksul. Usk kristlus oli põlu all keelatud. Korraga kõikuma papa, võid kirikusse minna, piiblit lugeda, võid kuulutada tänavale nurkadel igasugusest vaimulikust aktiviteedist osa võtta. Tänu jumalale, selle eest. Aga nüüd eks ole, meie kuulutame ja töötame inimestega, kelle südametes pakume üks tühimik. Ja kui on tühimik vaakum, siis sinna võiks võib igat asja valada. Ja kindlasti nõndanimetatud uususundid on märganud seda nagu meiegi kristlased. Nüüd on meie aeg, nüüd võime me midagi teha, inimesed igatsevad, ootavad ja kõik läheb. Uus sundid kui sellised eriti idamaa usundid, nendel on teatud Appil praegusel ajal midagi müstilist ja midagi uut ja teistsugust. Teatud kandepind ka meie maa, kus meie elame Kanadas ja Ameerika ühendriikides, tean ise ühte väga andekat eesti noort. Nüüd ma ei tea kindlasti, kas temast sai budist või, või hindu-ist, aga. Kui hakata piiblit lugema, siis ei ole ju mõtet ida käes nii lahku seada, sest piibli tõed on samad tõed, mida ma idamaa targad pakuvad teistes karneeringutes ja, ja värvides räägitakse ühest ja samast asjast veidi erinevalt. On võib-olla, välditakse ühel või teisel viisil idamaalaste poolt seda sõna misjonitöö ja peetakse seda isegi vaat et maailma esimeseks patuks, aga tegelikult ollakse ise siis kõige esimesed eksijad selle vastu, kui vaadata, kui aktiivselt pakutakse kirjandust ja loenguid ja kõikvõimalike mediteerimise ja kooskäimise viise ja kuidas jooga kunsti juba õpetatakse seltskonnas. Kuigi me teame, et joogi on oma olemuselt üks väga omaette ja eraldiseisev ja terakuna olev palveta ja endas jõudu koguv ja kasvav persoon on nii et mulle tundub, et väga paljus osavad ärimehed oskavad ühte või teistviisi hästi müüa ja, ja kasutada ja inimhingedega väga oskuslikult mängida, aga usuga ei ole sellele nüüd küll mitte mingisugust pistmist. Sul on õigus, ühest küljest on siin võib-olla ausad otsimis, aga ärilised ringkonnad teatud nii halvad või ebakõlbeliselt ärilised ringkonnad kasutavad ära inimeste nõrkusi. Ja nendel ei ole mingit usku võib-olla ka nende nõndanimetatud idamaa religioonides või uus usundites. Nemad lihtsalt oma äriliste ärilise kasu pärast siis kasutavad inimesi ära ja need usundid, nagu te ütlesite, on agressiivsed, vahel teevad häbi meile Kristlastelegi, nemad pakuvad, nemad müüvad, nemad kuulutavad, on valmis kõiki abinõusid selleks kasutama, et inimesi oma embusesse tõmmata. Nüüd meie, kristlased, peaksime ka seda ka siiski tähele panema. Et kristlus on universaalne ja meie vahel Lääne kristlased samastame Kristust läänemaailmaga õhtuma kultuuriga, kus ta on võib-olla kõige tugevama kandepinna saanud. Me peame sellepärast ka teatud mõttes vabanema kultuurilistest nii-öelda siduvatest elementides ja on võimalik näiteks seda Aafrikas ja Aasias. Kristlasel on oma väljendustes teatud teine kuju. Ja Nad teevad nii, nagu see nendele omanon. Peamine, peaasi on see, et need kristlikud suured tõed, jumala armastus, mis on ilmunud Jeesuse Kristuse isikus kes on surnud patuse maailma eest kelle läbi Me võime leida usus päästmist ja igavest elu. Et see sõnum oleks küll. Aasias Aafrikas, Austraalias ükskõik kus see oleks samane, aga need kultuurilised siis või rahvuslikud omapärad, need jäägu siiski inimestesse ja inimeste juurde. Võtame näiteks apostel Paulust, tema rääkis kreeka keelt ja ladina keelt ja heebrea keelt, aga me loeme uues testamendis. Kui jumala rääkisid tema vastu, siis ta rääkis heebrea keeles Paulusega mikspärast. Paulus oli juut ja jumal rääkis tema vastu selle instrumendi läbi, mis oli talle kõige südamelähedasem tema emakeeles. Ja nii jumal töötab ka tänapäeval, olgu see siis hindu või olgu see sakslane või ameeriklane või eestlane. Jumal kasutab ka meie kultuurilist eripära ja omapära. Kas te teaksite öelda, missugune uus usund on läänemaailmas millegi poolest leidnud niisuguse kõige suurema kõlapinna mille poolest, mida te arvate? Ma arvan, vist selle nimetus on juu ei uue ajastu usund. Ja tema apelleerib võib-olla selle tõttu, et ta sünkretistlik, see tähendab, et ta kuidagi tahaks kõiki usundeid aktsepteerida vastu võtta ja kokku panna. Ja kindlasti see meeldib paljudele inimestele. Nüüd muidugi meie kristlastena teame, Jeesus ütles väga kategooriliselt. MINA, OLEN, tee tõde ja elu. Ja ükski ei tule isa juurde muidu kui minu kaudu. Nii on ainult üks tee. Ja see on Kristus, Jeesus. Johannese evangeeliumis on selgesti öeldud. Kristuse sõnad, et mina ei ole sellest maailmast. Olen ära ja ma saadan teile drest ja tõe vaimu. Kuidas te vaatate sellele? Meie kristlastena oleme kahe riigi kodanikud mõni väliseestlane, võib-olla isegi kolme riigi kodanikud. Kas oleme nädalased ameeriklased? Siis loomulikult eestlastena eestlased. Mõnigi meist on Eesti passi välja võtnud. Aga kristlastena me oleme ka taevariigi kodanikud. See loob teatud pingeid. Ja juba meie märkame neid ka uues testamendis. Paulus oli tuline kristlane, veendunud usklik inimene. Ometi ta salanud oma Rooma kodakondsust vaid teatud kriisi silma pilkudel oma elus. Ta väga tugevalt rõhutas, et mina olen. Asjakohane, ja jumalale, mis temale kohane ja õigus talle anda. Seda põhitõde me peame silmas pidama. Meil on kohustused oma riigi ja rahva vastu. Tänu jumalale eestlastena me võime öelda, et need ei ole üksnes kohustused ja koormad vaid vastutus, vaid ka eesõigus armastada oma rahvast maad ja alluda seadustele, mis teatud maal valitsevad, mille kodanik parem. Taevas ütleb Paulus ja seda ei tohi ka kunagi silmast lasta. Meie elu nii kõige rohelisemaks ja tähtsamaks motiveerijaks on see teadmine et jumal on meie peremess ülemvalitseja, tema seadused. Ja kui maa peatselt seadused ühtuvad jumalikkuse seadustega. Me loomulikult allume nendele. Oleme sõnakuulelikud juhatajatele, valitsejatele palvetame nende eest. Jällegi tsiteerida Paulus Paulus ütles. Palvetage valitsejate kuningate eest kõikide inimeste eest. Aga kui juhtub, et jumalik seadus ja riigi seadus on üksteisega vastuolus siis meie valime selle esimese. See on kõige tähtsam, kõige olulisem ja püsivam. Me rääkisime siin nüüd juba mitmed ajad tagasi, et meie igaühe tee jumala juurde on erinev ja nii peabki olema. Kuidas on olnud teie tee jumala juurde, sest ma tean, et olete õppinud kompositsiooni Heino Elleri juures? Õppinud tšellot August karjuse klassis dirigeerimist Olav Rootsi juures, muusikutee oli lahti ja siis õppisite ühe korraga peale sõda teoloogiat. Miks? Tõsi, muusika juba tõmbas mind varajasest lapsepõlvest peale. Ja olen jumalale tänulik, et ta on kinkinud. Mulle kinkis mulle mõistvad vanemad kes ei teinud mulle takistusi. Samuti jumal kinkis võimalusi. Konservatooriumisse õppimise eesmärgil astumiseks kus ma tõesti võisin neid alasid õppida, mida juba nimetasite. Ja see kõik pakkus suurt rahuldust nähes oma elunemis unistusi täitumas. Ja nüüd siis üks selline kõrvalpõige dioloogia, vaimuliku kirikuõpetaja amet. Ma lähen natuke tagasi tahapoole, oma lapsepõlvekodusse veel. Ma kasvasin üles kodus, meid oli kolm last ja loomulikult isa ema ja ma ütleksin, üldiselt õnnelik kodu. Me ei olnud just rikkadega, aga vaesed. Ja isa ema püüdsid meile haridust anda, käisime koolis. Ja siis tuli teatud häired meie kodusse. Olin vist kas 12 kolmeteistaastane. Minu isa hakkas alkoholi kasutama. Ja mitte ainult nii, nagu öeldakse. Võta pits ja pea aru. Või jootsis terviseks ja siis paned jälle pudeli kummut või sinna ära riiulile. Temal siiski, alkohol hakkas tema elus minu armsa isa elus võimutsema. Ei lõppenud hästi, kogu perekond kannatas selle all majanduslikult osaduslikult ja lastena. Me mõistsime, tundsime ka, et midagi on väga radikaalselt korrast ära. No isa oli väga hea meesinimene, ta sai aru, ta vajas abi. Püüti abi leida, konsulteerida arsti. Ma ei tea, võib-olla üks ja teine suutis midagi teha, aga ikkagi alkohol võimutses edasi. Ja siis majas, kus meie elasime, seal oli meil vastaskorteris, elas üks usklik perekond. Ja see usklik perekond soovitas mu emale, et nüüd te olete proovinud kõike, proovige jumalat, ehk jumal võib aidata. Mu vanemad olid kristlased, ma võiksin öelda. Ja jõulupühadel ja muudel tähtpäevadel. Me käisime kirikus. Aga ma ei võiks öelda, et kristlus sai eriti rõhutatud meie perekonnas nudi, siis tuli see raske aeg, nagu ma juba ütlesin. Ja ema võttis seda nõuannet tõsiselt. Nad läksid koos lisaga palvelasse. Ja seal minu isa leidis elava jumala oma südamesse Kristuse andestama lunastuse läbi. Ja ta tuli koju. Tuli muudetud mees talivõitu saanud alkoholi üle. Harmoonia harmoonia, leppimine, need tulid meie kodusse, uued püüdlused, eesmärgid muidugi, kõik otsemaid ei muutunud perfektseks. Aga mõistsin, sain arvud, midagi radikaalset on sündinud ja toimunud. See oli juma. Noh, loomulikult, see jättis minu noor ellu kaasa väga tugeva pitseri. Ja ma minu südames tuli üks igatsus jumala järele. Jumal, ma tahaksin ka sind leida, tunnetada ja kogeda sind armastada. Läksid aastad mööda. Ja tundsin seda püha vaimu kutsuda, aga samas jällegi ka lükkasin seda otsustuse otsustamise momenti edasi. Kuni ükskord tegin selle otsuse. Ja võisin kogeda seda et jumal armastab mind ja ma võin Kristust Jeesust oma päästjaks hüüda. Nimetada. See ei tähendanud veel seda, et ma tegin samas otsesed minust peab vaimulik või pastor või jumala sõna kuulutaja saama. See hakkas arenema nagu järk-järgult. Ma tundsin seda igatsust oma südames, ma tahaksin rohkem usus teada, piiblit õppida. Ja kui võimalik ka vastava siis kooli või hariduse saada saada sellel alal. Ja nii, kui siis põgenesin 1944. aastal Rootsi, seal oli see elasin, siis asusin elama Stockholmi linna. See suurepärane võimalus, et võisin ka astuda Stockholmi ülikooli, seal ei olnud usuteaduse fakulteeti, ent seal oli üks usuteaduse ala, mida õpetati, peeti loenguid ja ka filosoofiat. Ja nii ma siis minust sai ka tudeng, siis seal Stockholmi ülikoolis, kus ma loengutel käisin. Ja ligemale kaks aastat ma elasin Stockholmis, käisin ikka seal loengutel, aga samas jätkasin muusikalist tegevust, mängisin tšellot ja komponeerisin. Aga siis tuli üks uus võimalus minu Ello. Tuntud kirjanike vaimulik Evald Mänd, Ain Kalmus. Temal oli juba varem sidemeid Ameerika Ühendriikidega. Ta õppis tões usuteaduslikus instituudis ja lõpetas selle bostoni läheduses. Ja nüüd tema keelas Stockholmis, Rootsis ja teda kutsuti oma alma materi poolt õppejõuks külalisõppejõud scorpa professoriks. Räägiks sest üliõpilastele siis nii sõjajärgset Euroopa kristlust. Ta võttis selle pakkumise vastu. Või sõitis koos perekonnaga Ameerikasse, selle õppeasutuse juurtega enne lahkumist. Tal oli tõsine jutuajamine minuga, me oleme head sõbrad. Ja minu hea sõbraga viiuldajaga ja vaimuliku Valdeko Kangro ka kes praegu on luteri abipraost Ameerika Ühendriikides. Me olime juba sõbrad konservatooriumi päevil ja nii siis Ain Kalmus rääkis meiega, et kuidas on, et ma katsun võimalusi leida teile saateks stipendiumi, tulete õppima kooli, kus mina nüüd õpetan. Raske oli mingit otsust teha, aga kuna mul see südames oli sigadused, ma tahaks ikka rohkem teada saada, mis asi see usuasi on. Ja siis lõpuks võtsime pakkumise vastu ja meist said siis tudengid Ameerika Ühendriikides 46. aasta hilissuvel sõitsime ka sinna bostoni lähedusse ja kus alustasime siis õpinguid õppisin seal kolm aastat ja aasta järele, siis kirjutasin ka oma lõputöö. Nyyd mul olid paberid käes, aga veel mingit otsest kutset või et ma peaksingi vaimulikuna hakkama tööle ja tegutsema. Vastupidi, ma sain pakkumise ühelt. See oli küll vaimuliku tagapõhjaga kollektiivilt Minnesota osariigis tulla muusikaõpetajaks sinna kooli. Teooria ja tšelloorkester. Ja ma võitsin pakkumise vastu. Aga ikkagi töötas mulle teadmatul viisil ka. Ja järsku sõitsin selle fakti ees küsimuse eest. Kas ma ei peaks siiski ka nüüd hakkame jumala sõnaga kuulutama, nimelt tuli kutse Torontost. Kus üks eesti kogudus nimelt Eesti baptistikogudus vajas? Osa inimesi seal juba tundis mind. Ja nüüd noormees, kas sa ei taha tulla meile appi? Oli raske midagi otsustada, palusin. Ja lõpuks leidsin, et see on jumala tee, ma teadsin. See tähendab ka seda, et ma ei saa enam nii palju muusikaga tegeleda lihtsalt ajapuudusel. Muud asjad pean nüüd esikohale asetama. Aga ma tundsin, et see oli jumala tee. Ja ma siirdusin 1954. aasta detsembrikuus kontosse, kus ma alustasin tööd nimetatud kogudusega ja olin koguduse pastoriks 35 aastat ja nüüd vist juba viiendat aastat. Selle koguduse pastor meeritus. Ja ma tagantjärele vaatan, vaadates olen tänulik jumalale selle juhtimise eest. Ma usun, et see oli tema tee minu elule. Meil on kõigil oma eludes teatud õnnestumisi ja raskusi. Kuidas te vaatate sellele, kui meie elus miski justkui ei taha laabuda me oma eesmärkidele, mis me oleme omale mõtte seadnud jõuame nagu läbi vaeva ja raskuse. Ja me peame nagu võitlema teatud idee või teostuse nimel. Ja samas on asju, mis justkui iseenesest laabuvad saavad, lähevad toime, toimivad. Kuidas te arvate, kummal juhul on tingimata mängus jumala käsi ja kas üldse on õigus mõelda niiviisi, et kui raskused on teel, et siis just nagu jumala käsi mängus ei oleks? Maal on sootuks teistsugune kui meie ja aga tänu jumalale, ta on ilmutanud ennast meile mitte tühjendavalt, aga küllaldaselt, et me võime teada, et ta armastab meid ja ta on meid lunastanud Jeesuses Kristuses. Ja Need küsimused on alati painanud inimesi mikspärast. Miks sellisel viisil ja kombel? Ma. Teen siin väikese hüppe. New Yorgi linna üks vanem eesti vaimulik iga just jõudnud Rootsist Ameerika ühendriikidesse oma südame peal oli just vaimulik kirjandus. Ta andis juba Rootsis ühte vaimuliku ajakirja välja. Otsemaid jõudes Ameerika ühendriikidesse. Ta hakkas otsima teid võimalusi uuesti ühe eesti vaimuliku ajakirja väljaandmiseks. Gaasi ta astus kontaktid trükikodadega korrektoreidoli korrektorit, oli vaja palju muid asju. Ja siis Ühe suve veetsin temaga samas eesti kodus. Mitmel korral kuulsin teda kõnelevad telefoni teel. Kuulsin, kuidas ta ohkas. Ja mul kunagi unusta pärast ühte sellist telefonikõnet. Tali tuli tüki, kus meie söögilauale istusime. Ja ta ütles, jah, nüüd ma saan aru, et kõik head asjad tulevad väga suure vaevaga. See oli üks vist väga tark tähelepanek. Head asjad ei tule kergelt. Kui me mõtleme Kristuse lunastusele, see ei tulnud kergelt. Ta andis oma elu, ta suri ristipuu peal, et meid õndsaks teha. Ja Ma olen püüdnud seda sellepärast endale ka selgeks teha, midagi ilusat ja kaunist elus kätte saada, see tähendab ka vaevanägemist. Ohvrit Nad ei õnnestu. Mine mäe vahel edukaid inimesi, eriti meie Ameerika Ühendriikides televisiooni ekraanil. Noh ütleme või mõtleme, kuidas maalse nii libedalt ja kergelt läheb ja mul ei lähe. Miks ma ei saa. Jällegi, ma juhin kuulajate tähelepanu kellelegi teisele. Tuntud Eesti või see ameerika vaimulik pastor ja jumala sõna kuulutaja tema just televisioonis ütles. Jah, te näete mind ja ütlete praegus, edukas mees. Kuidas kõik laabub nii hästi, nii libedalt tema elus, kuidas tema oskab ja on võimeline ja miks mina nii andetu ja saamatu ole. Ja ta ütles, kallid kuulajad, ma ütlen teile iga õnnestumise kohta. Minu elus on 100 ebaõnnestumist. Nii et Teie, näete võib-olla ainult seda üht, aga on palju muud veel selle juures. Nii et seda me kogeme kõik oma elus on ebaõnnestumisi. Hiljem tagasi vaadates ja analüüsides võib-olla headma, palju ebaõnnestumisi unustame, aga on teatud, mis jätavad oma märki meie ellu. Ja analüüsides siis seda, siis me mõtleme seal, ma tegin vea. See oli põhjuseks. Aga Igord jõuame tulemusele. Tänu, jumal sulle. See oli sinu ebaõnnestumine. Sa tahtsid mind hoida millegi halvemais. Sa tahtsid mulle midagi paremat ilusamat kaunimat kinkida. Lastena see sõna ja mõiste ebaõnnestumine. Tal ei ole nii kindlaid piire. Piirjoone. Paulus ütles, tule peaks neile, kes jumalat armastavad. Ja võib-olla mõnigi suur krahh, ebaõnnestumine meie elus üks kord taevas mõistame. See oli meie kõige suurem õnn ja kõige suurem õnnestumine. Aga teisest küljest tõesti, on elus mõni rask asi, millest me ei olegi mõelnud ja arvanud tuleb ootamatult nagu Kingd, taevas pole palunudki sellepärast. Korraga see antakse meile. Inglid on nagu mees tööle pandud. Ja jumal ütleb, võta nüüd. See on sinu. Ka see on osa elust. Ja on ka niiviisi, et välismaailm võib vaadata, et küll võib ta olla üks õnnetu inimene, näe, mis temaga kõik juhtub ja mis tema ümber kõik toimub, tal on probleeme kuhjaga ja samas nad ei õige arvata, et tegelikult on see inimene väga õnnelik. Sest ta saab aru, ta püüab mõista, miks need probleemid tema ümber on. See on justkui omamoodi suhe ja kõnelemise viis tema ja jumala vahel, kui ta oskab analüüsida oma elu ja neid samme, mida ta tuleb lahendada teatud asjaolude lahendamiseks. See on võti, et vabaneda stressist, et olla vaba, et olla õnnelik. Nii et õnnetustes probleemide maastikul võib inimene tunda ennast väga õnnelikuna. Ja küllap nii mitt medki, kõrvalseisjad võivad seda üsna imestunult vaadata, et kuidas siis näed üks või teine õnnetus lausa jälitab, saadab teda. Jällegi õige näete, kui ühesugused või kui palju meil on samast Eesti kodumaal ja Kanadas alati meie käekäik ei määra meie seisundit õnnelikkuse suhtes. Ja mõni inimene kannatustest on rahuljaan isegi õnnelik ja rõõmus. Ma mäletan ühte sündmust koguduses, mida ma teenisin palju aastaid. Pühapäeva hommikul olime alustamas jumalateenistust tuli palveaeg. Ja mõnel korral mul oli see tavaks, et ma küsisin, kas kellelegi palvelistel on soov ka tänu jumalale tuua. Ja sel hommikul üks vanem naine tõusis üles. Ka ei rääkinud palju juttu, midagi, ainult kui andis tunnistust selle ülestõusmisega. Tal on tänu anda jumalale, palun tänage palves minu eest. Ja kes oli sisse inimene? Me võiksime arvata kõige rikkam inimene koguduses. Võib-olla kõige tervem, võib-olla kõige populaarsem, kõige haritum, kõige edukam, ei olnud. See oli üks naine, kes juba aastaid kannatas haiguse all teatud vigastusele, kel sageli päevad läksid ööd läksid mööda ja ta kannatas raskete valude all. Ja tema oli sellel hommikusel tunnil kõige tänulikum õnnelikum inimene. Kuidas te kirjutate oma muusikat, mis inspireerib seda. Millal te seda teete, kas on ka seotud kuidagiviisi teie vaimuliku tööga? Ma usun, et ehtne muusika, kui hea või halb see ka ei ole, see peab väljendama isikut ja isiksust kõige sügavamal pinnal. Need üks usklik inimene otseselt ei pea mõtlema. Nüüd ma kirjutan vaimulikud muusikat vaid see võib-olla isegi ebaehtne ja pretensioonidega. Aga samas või vastupidi, saavad, see peab loomulik olema. Kui saad usklik inimene, ükskõik mida sa kirjuta instra, instrumentaalmuusikat, vokaalmuusikat žanris. Aga sa väljendad iseennast. Ja sinu veendumused, tõekspidamised, elufilosoofia, see tuleb tahes või tahtmatult ühel või teisel viisil välja. Kuidas teie muusika sünnib, kas on peas juba valmis teos, kõlab Teie mõttes, te panete selle lihtsalt paberile või teil on peas teatud kujundit, te istute klaveri ette ja vormitte selle muusika koos klaveriga. Ja seda siis ka niiviisi ühele või teisele poole des jälle parandades, kustutades muutes või on kohe sünnihetkel valmis, valmis sümfoonia valmis koorilaul valmis kvartett. Neid heliloojaid tõesti on, kes näevad kohe kogu helitööd, isegi pikemad helitööd öeldakse ju Händeli kohta tema omamess ja see juba vaimus või südames või oma peas tunnetas oma täies ulatuses. Ja kui ta asus tööle, siis kolme nädalaga pani selle kirja, mis tal kõik oli olemas, juba minut puudub see anud. Pean vaeva nägema ja tööd tegema, ideed tulevad mitmesugusel viisil, vahel korraga, midagi hakkab liikuma üks viisikene või rütmiline element. Seda võib, see võib juhtuda tunnil. Ja mõnigi kord olen siis voodist välja tulnud ja kui on üks tükk noodipaberit. Siiski kirjutan selle maha, sest hommikuks on läinud. Kui te hommikul võib-olla siis seda mängides öösel kirja pandud, vaatad, see polegi nii väga vaimustav ja jäta ta sinnapaika. Aga teinekord, et siit võiks midagi tulla ja hakata arendama seda jumaliku inspiratsiooni momenti on või sädet. Aga töö on väga oluline ja tähtis. Minu õpetaja Heino Eller ikka ütles. Iga päev püüdke natukenegi kirjutada kas või üks või kaks takti aga kogu aeg töötajate. Ja see on nii nagu pilliharjutamine, kui sa nädala või kaks või rohkem ei harjutas. Kujutamise tehnikaga, see hakkab käest välja minema ja pead uuesti hakkama tööle, siis ta voolab ka ja see on imelik siis kirjutada ja võib-olla isegi pikema töö ja mõtled. Ma olen tühjendatud, aga vastupidine on siis tunned, et nüüd hakkab alles voolama, võiks, võiks veelgi kirjutada. Mis ikkagi sütitab seda inspiratsioonisädet, kas on see kannatus mingisugune väga suur ja sügav ja valus eluline läbielamine, mis tahab niiviisi vabaks saada ja välja tungida muusika näol või on see armastus? Või on see mingisugune ületamatu puudutus millegi sügava tunde avar, sügav, seletamatu puudutus? Kümnetel elementidel on oma koht, kindlad reeglid ei saa anda. Vahel tõesti üks läbielamus, isegi kannatus, aga ka rõõmu kogemus, süda hakkab laulma või kiitma ja seda väljendust saada siis ka organiseerid üritud helides, see tähendab muusikas komponent Terimises. Aga teinekord see siis kiun, kulgeb ühte, teist rada pidi, nii et siin ühte kindlat reeglit ei saa anda. Võib-olla üks tähtpäev on tulemas, Bach näiteks kirjutas tas oma Kantei kantaate kirikuelu, vajas üks püha teise järele ja ta tal oli ju see ainulaadne and et üks kantaat teise järele nägid päevavalgust. Minu elus natukene ka olnud, kuna olin seotud nii lähedalt ja ikka olen kirikuid tööga. Ja meie koguduse juures töötasid ka mitmed koorid. Tulid jõulud, ülestõusmispühad, mõni teine tähtpäev, oli tarvis vastavat muusikat või laulu, tõsi juba olemas, aga no midagi värsket, uuemat ja sel puhul siis kirjutasid midagi. Näiteks see maarjakiituselaul, mis nüüd laulupeo kavas oli, naiskoor esitas selle? Ma ei mäleta täpselt, kas ma kirjutasin 1970. aastal ja selle spireerijaks oli lihtsalt see et lähenemas olid jõulud, adventaeg ja naiskoor pidi esinema, mida ma juhatasin naiskoor Majas ühte, midagi uut laulu sellel teemal Jeesuse tulemise või advent teemal ja nii sündi silmale siis piiblitekstil Maarja kiituslaul. Siis on tellimistöid. Näiteks. Mul on hea sõber Rootsis Harri Kiisk ja tema Eesti kirjanikkude juubelite puhul tellimise töö saatnud mulle see tähendab tellimise, kas sa ei kirjutaks mitte selle ja selle luuletaja, kirjaniku, ta saab 50 60 70 aastaseks, mida me kontsertaktuse korraldada paistab, pöördub mitmete eesti heliloojate poole. Ja mitmel korral, mina olen üks nendest olnud, kirjuta midagi, saad võid ise valida. Siis ma võtan selle luuletaja luulekogu või kuskil, kus ma leian tema luuletusi. Otsin midagi, mis mulle võiks südame lähedal olla, mis paneb midagi hinges helisema. Ja hakkan tööle. Lõpuks tuleb midagi välja. Kuidas te saate kuulata oma muusikat kontserdil, kui interpreet esitab, kas te kuulete seda niiviisi kui, kui võõrast muusikat, et näe, mida ta, mida ta, mida interpreet oskab välja võluda sellest teie kirja pandud noodimaterjalist, kuidas ta paneb oma vaimu ja hinge nende nootide sisse või või piinlettede, et ei ole teid mõistetud? Varasemate helitööde kohta ütleksin niipalju, kui need saavad ette kantud, siis kuula küll, kuule, see on üks teine mees, kes selle lõi ja kes selle nüüd kirja pani, aga korduvalt nüüd, kuulates siis juba aktsepteeri, töötad ja see võis võis, võiksin ka mina olla. Ettekandeid on mitmesuguseid. On ettekandeid, milliseid sa rõõmuga kuulad ja jälgid ja imestad, et interpreet leiab momente ja asju selles, mida sa ise ei teadnud, et seal on ja oskab neid õigesse kohta paika panna. Aga teinekord muidugi tunned, et see, mis sa nüüd kuuled, on natuke vastukarva. On juhtumeid, kus aja jooksul siiski see muutub ja sa vaatad ja hakkad rohkem mõistma seda interpreet. Kuule ka tead. Ega seegi paha mõte ei ole. Aga on teistel juhtumitel, sa kunagi ei harju sellise tõlgitsus viisiga. Milliste interpeetidega on teil olnud niisugune väga meeldiv koostöö ja kogemus? Neid on õige mitmeid. Rootsis töötasin pikemat aega koos, kuigi ma lühikest aega seal Nimetasin juba viiuldajad Valdeko Kangrot. Ja siis lisaksin pianisti ilma mereta mossinit. Ka lühemat aega mängisime triot. Kangro, mina ja siis pianist Käbi Laretei. Väga meeldiv oli nendega koostöö. Ameerikasse tulles siis üheks uueks avastuseks oli Ludvig juht. Tema oli loomulikult suur kunstnik, aga tema aktsepteeris meid väiksemaid vendi. Ja mitmel korral mängisime demagagi koos ja mitmeid ilusaid mälestusi on Temasta Ludeks. Juhtub teatavasti oli Eesti kontrabassikunstnik, kes aastaid mängis bostoni sümfooniaorkestris. Ma võiksin seda Rida nüüdki veelgi pikendada, aga ma kardan, et ma jätan mõne välja ja ma ei taha kedagi, kes minu elu on ilusamaks teinud sellise koos puhul lindi välja jätta. Näiteks Juta Vaska Saharski, tema oli pianist, kellega Ameerikas mängisime koos. Siis mitmed ameeriklased. Ka siis viiuldajad ja tšellistid. Torontos muidugi kiriku elus, seal kasvas meid üles, kasvas üles mitmeid noori muusikuid. Tahaksin nimetada Charles Kipperi, koorijuht ja organist. Väga hea saatja, temaga on ikka suurepärane koos musitseerida kogudusse solistiks üheks solistiks Asta Kaups. Väga hea laulja. Aga jällegi, jätame nüüd sellest imitmeid, keda ma hindan ja kellega on hea koos töötada. Kui te nüüd hetkeks tagasi pilgu heidate lühida ja kiire siis kas olete täheldanud, millisel eluperioodil võib-olla teatud põhjustel olete te rohkem muusikat kirjutanud rohkem ja sagedamini ja viisakamalt kui niimoodi võib öelda. Ja kas on olnud aegu, kus te olete rohkem olnud pastor kui muusik? Jah, ma, ma usun, et loovad inimesed ka lähevad läbi mitmetest perioodidest. Ka viljakas aeg oli minu loomingulises tegevuses Need ligemale kaks aastat Rootsis. Kuna mul oli küllaldaselt aega ja uus keskkond, uued impulsid, tähelepanekud tundma, õppimised, raadio kuulamine. See nagu vallandas ka midagi uut minu hinges ja ma olin väga produktiivne Rootsi ajal loomulikult Ameerika Ühendriikides, asudes sinna usuteaduse instituuti õppima. Koolitöö nõudis siis nii palju aega, aga siiski ma jätkasin loomingulist tegevust ja sai kirjutatud ühte teist. Kanadasse tulles jällegi pälvis mu esimest tähelepanu koguduse töö. Ka ikkagi püüdsin ka ühte teist kirjutada. Ma ei saa nüüd neid aastaid neid võrrelda selle lühikese rootsiperioodiga. Nüüd ma olen pensionär ja otseseid kohustusi koguduses ei ole. Nüüd on jällegi rohkem aega ja ma usun, et nüüd on ka jällegi üks muusikaliselt produkt. Produktiivsem ajajärk, mõelus. Kas nüüd seondub muusikaga või seondub see teie kirikuõpetaja tööga, aga ma küsiksin niimoodi, et kas teil on tulnud oma elus läbi elada mingeid põhimõttelisi pöördeid elu põhimõtetes? Ma usun, et kui me ka usklikuks saame ja võtame jumala oma ellu vastu see ei tähenda veel seda, et me oleme valmis produkt. Ja meie vaated usu suhtes peaksid nüüd raudselt jääma samasuguseks vastupidine. Piibli uus testament räägivad meile kindlalt ja pidevalt arenemisest uuenemisest. Ja selles arenemini uue Nemine ei ole ainult nüüd nii emotsionaalne reaalsel pinnal vaid ka puht intellektuaalsel pinnal ja arusaamistest. Nii et ma usun, et see on toimunud ka minu elus. Ja loodan, et see saab jätkuvalt toimuma, et ma kunagi kivine ja ei muutu nii. Muutunud tähendab nii kindlaks, et minu juures enam midagi ei ole tarvis parandada, ka uuendada või teiseks teha tulles veel tagasi loomingulise perioodide juure, praegu ka olnud, kus on kinni, ma olen tulnud. Selle põhjustajaks ei ole mitte aeg olnud, aeg on sul käes ja sa võiksid kirjutada, aga tunned midagi, voola, kõik on kinni. Olen märganud, et tuleb otsida midagi uut, üht uut väljendust riisistiilis stiililiselt. Et oled ennast nagu tühjendanud ühes stiilis ja su helikeel peaks muutuma. Ja selle muutusega Ühes sa näed, et hakkab jälle voolama ja oled suuteline kirjutama. Tulles tagasi usu ja usuliste tõekspidamiste juurde, küsiksin veel tänases öös niiviisi, et missugune tähendus Steel isiklikult on ristil. Ristil on põikpuu ristil on ka püstu. Ja ristis. Armastus ja inimese patt. Ja ristis aktsepteerib jumal inimest sellisena, nagu ta on. Jaa, ristis Kristuse ristis. Me leiame lepituse ja lunastuse. Imelik, eks ole. Et Jeesus pidi ristile minema selleks, et maailma lunastada. Ja me võiksime arvata, et see menetlus nagu ei sobiks ja ei lähe. Ja võiks isegi vastutõukamise kiviks olla. Ta oligi juba esimesel sajandil. Paulus deklareerib seda väga selgelt välja. Et riston jõledus juutidele ja pahanduseks kreeklastele. Ja siis ta lisab, et aga jumal harvas heaks jõleda jutluse, see tähendab risti läbi maailma lunastada ja päästa. See on jumala saladus, jumalad. Leedus on suurem kui inimlik tarkus. Ja me võime seda enda alans vastu võtta ja teda tänada. Et on olemas rist. Paljud inimesed oma ekslikel otsi teedel on hädas selle risti tunnetamisega. Et kuidas keegi teine, keegi kunagi elanud, keegi teine, võõras ja kauge sai lunastada, minu patud sai surra ka minu eest. Kuidas on see võimalik? Jah, seda meie kindlasti kõik küsime. Aga jällegi nii arvas seda heaks jumal, et Kristuse läbimine lunastada. Ja sellisel viisil. Me leiame jumaliku tõe andestuse osaduse jumalaga. Aktsepteerime seda, mida jumal meile pakub, ristiusk ju erineb selle tõttu paljudes teistes religioonides, religioon pürgib jumala poole, inimene püüab jumalat kätte saada ja sirutab välja selleks, et jumalat leida. Ristiusk töötab aga ühel teisel pinnal, ütleb inimene oma püüdlustega ei jõua kunagi inimeseni jumala nii välja, see on võimatu. Aga jumal on tulnud meie juurde Jeesuses Kristuses on ilmutanud ennast. Ja meie kohus on seda Armo Annina vastu võtta jumala käes. Ja viimane küsimus tänases öös teile kuidas te olete õppinud usaldama usaldust ja nägema. Nähtamatut. Ausalt öeldes ma ikka veel õpin. Et ma ei ole veel päris ära õppinud, olen puudulik inimene ka aastatega siiski enam ja enam ma mõistan seda, et tasub jumalat usaldada. Ei mõista eriti, ei saa aru. Aga kui me teda usaldame? Me võime vaikselt teda tänada. Temal on lahendus, temal on tee ja tema tee on kõige parem. Ma palun tänase õhtu raadio seitsme kuulajatele väikene õhtu, Edano palve. Püha isa taevas, meie täname sind, oleme sellisel lihtsal viisil võinud jagada pisut seda, mida meie süda tunneb mida oleme kogenud ja läbi elanud. Ja issand, nüüd meie, palume et sinu kallis püha vaim võiks tegutseda meie kõikide juures meie armsate kuulajate juures ka, eriti nende juures, kellel on probleeme ja vajadusi, küsimusi me ei ole suutelised vastama ja me ei ole seda ka täna õhtul teinud. Aga täname sind, et sina oma vaikse hääle Püha Vaimu läbi vastad. Me tuleme selliselt, nagu me oleme saanud, lestad ja uuendad. Ja meiegi võime tunda, kogeda ja tunnistada. Jumal armastab mind. Aamen. Me kuulame teist osa tahatša ja neljandat osa Largeta Kaljo Raidi sümfooniast number kaks, mille ta kirjutas 1946. aastal Stockholmis. Mängib Eesti riiklik sümfooniaorkester Arvo Volmeri juhatusel. Kuulsime kahte osa Kaljo Raidi sümfooniast number kaks. Need olid elargetu. Kaljo Raid kirjutas selle sümfoonia 1946. aastal Stockholmis. Ja et raadio seitse saateaega on tänases öös jäänud vaid kümmekond minutit siis jõuame kuulata veel viimast osa andante pakku mäest osa Kaljo Raidi sümfooniast number üks c-moll, mille ta kirjutas aastal 1944. Ka selle teose esitab Eesti riiklik sümfooniaorkester Arvo Volmeri juhatusel tänases öös. Stuudios olid niisiis helilooja ja pastor Kaljo Raid ning Ene Pilliroog. Me soovime teile rahulikku und ja palju õnnistust uude päeva.