See üritus oli teine rahvusvaheline jääskulptuurivõistlus ja see toimus esimesel korral, jaga sel korral Helsingi loomaaias. Üks põhikorraldajatest oligi Helsingi loomaaed. Ja Eestist olime mina, Tiiu Kirsipuu, Jaime kuulbus. Ja, ja me tegime ühe niisuguse suure paabulinnu, millele me panime nimeks Sydinkpioodi ehk istuv iludus tundub praegu Euroopas, jääskulptuur on muutumas nagu trendikunstiks, ütleme niimoodi, võib-olla Saksamaal oli Saksamaa esimene jääskulptuuri võistlus Lübeck, kes Moskvas kolmandat korda vedenhaal suur ja skulptuurifestival. Kui me alustasime lumeskulptuuride tegemisega ja minu jaoks oli esimene aasta 88 jaanuar siis toimusid suured lumeskulptuuri võistlused Soomes, Savonlinnas, siis nendele aegadel, 80.-te lõpus, 90.-te alguses oli lumeskulptuuri tegemine nagu populaarsem ja ma ei mäleta, võib-olla neid oli, aga sellel ajal ei olnud nii väga kursis ka nende asjadega, et võib-olla oli ka üksikuid jääskulptuuri tegemisi. Kindlasti oli seal ida pool Hiina ja Jaapanis, sest seal on need traditsioonid nagu hästi vana. Euroopas ma ei ole nii väga kursis, aga. Ma olen täheldanud, et viimase, ütleme siin võib-olla seitsme aasta jooksul on see asi järjest järjest laiemaks ja suuremaks läinud. Eksisteerib selline maailmaorganisatsioon nagu lume ja jääskulptuuri maailmas. Assotsiatsioon, kelle president on soomlane, Rovaniemis elav Johani Lilberg ja tema juba aastaid ja aastaid saadab meil igal aastal sellise suure nimekirja kuskil tavaliselt novembris või niimoodi või isegi oktoobris. Kõikidest nendest üritustest, mis üle maailma toimuvad nii lume kui ka jääskulptuuri ja on näha, et jääskulptuuri osa nime nimekiri osana järjest pikeneb, pikeneb, miks korraldatakse neid jääskulptuuri võistlusi näiteks või uueks ope või sümpoosioni või mida iganes, neid on igasuguseid erilaadseid, üritusi tegelikult kõikjal sugugi mitte võistlused siis on see, et talvel atraktiivseid elamusi pakkuda inimestele näiteks väga huvitav oli kuulda sealsamas loomaaias, kus me tegime kaks päeva tööd. Et loomaaia direktor rääkis meile viimasel päeval pärast lõpetamist, et tavaliselt talvel sellel ajal külastab loomaaeda kuskil 50 60 inimest päevas sest noh, väljas on suhteliselt külm ja perekonnad lastega liiguvad nagu rohkem, võib-olla kevadel ja suve poole. Ja sellele sel ajal, kui meie seal tööd tegime, viimasel päeval külastas loomaaeda 5500 inimest. Nii et see juba iseenesest see arv räägib ise enda eest. Ja see oli ilus ilm, isegi päike natukene paistis, inimesed jalutasid, fotografeerisid, filmisid, nad tundsid kohe siirast huvi selle vastu, neil oli võimalik jälgida kogu seda protsessi. Näha neid lõpptulemusi, nii et ma arvan, et see on hästi atraktiivne ja huvitav, et see ei ole sugugi mitte suunatud nüüd ainult tegijatele, vaid see on ikkagi enamalt jaolt inimestele, kes saavad seda nautida ja kellele lihtsalt huvitav. Kui teie loometeid vaadata, siis paistabki kohe silmad, alustasite lumeskulptuuride ka siis nüüd juba viis, kuus aastat olete teinud jääskulptuure, kas see lumeskulptuuri tegemine täiendas ennast teie jaoks? Elu viis mind kokku ühe inimesega Alaskalt kes teeb neid jääskulptuure ja see tundus lihtsalt niivõrd põnev. Sest jää ja lumi on, on väga-väga erinevad materjalid. Lumeskulptuur tavaliselt võistlusele antakse ette sulle üks suur plokk ja see on nagu üks väike maja, selle mõõdud on kolm pool, kord kolm, pool, kord kolm, pool meetrit. Nii et selle ees seistes on see üks niisugune tõeliselt aukartust ratav suur plokk, lund ja sealt raiutakse välja. See on nüüd selline materjal, millel on igasugused erilised omadused. Esiteks on see, et sealt annab saagide äratükke ja nii-öelda liimida või külmutada neid külge. Lume puhul see praktiliselt on võimatu, sest ta ta ikkagi laguneb ära, kuigi see tükk on nagu kõvasti kokku pressitud, aga noh, nihukesi tükke puhul nagu lisada, sinna ei anna. Teiseks on see, et jää on nii fantastiline läbipaistev materjal, et teda näeb, kui plokk on korralik, siis eest taha ja, ja vastupidi ja külgedelt ja kõik, mis on ka külgedelt sisse võetud, kõik nurgad ja ja lõiked, need on näha ja, ja jää seal on lihtsalt niivõrd imekaunis ja ta võimaldab lihtsalt palju rohkem kui lumi ja sellepärast on ta ka palju huvitavam. Te olete teinud eri materjalidest töösid pronksist puust püramiidist, graniidist. Kas jäätöötlemist annab nüüd millegi Muuga võrrelda, kas selleks, et jääskulptuuri teha, piisab nendest ütleme siis skulptori põhitöö võtetest põhitöövahenditest või peab selleks midagi juurde õppima? Seda annab väga võrrelda küll see sisuliselt nagu kiviraiumine, kuigi vahe on selles, et jäädi raiutud. Ta jääb nagu lõigatakse. Aga, aga see põhimõtet see on täpselt seesama, nii nagu kivi puhulgi minnakse sellest suuremast nii-öelda järjest täpsemaks ja täpsemaks ja täpsemaks. Jää puhul muidugi kõik läheb palju lihtsamalt ja, ja see on ka selle materjali üks võlu, et saab teha kaunis suuri asju suhteliselt lühikese ajaga ja väikese energiakujuga, mis nagu teiste materjalide puhul ei tuleks kõne allagi. Ja tegemiseks niuksed spetsiaalsed peitlid, mis peavad olema hästi-hästi teravad, nii teravad nagu habemenuga. Et kui nüüd petliga näiteks käe peal tõmmata, siis karbon kohe pooleks või peitel läheb nüriks, siis ta hakkab nagu jää kraapima, et ei võta seda kihti maha. Ja samamoodi siis saage kasutatakse. Aga põhimõtteliselt on jah see kaunis analoogne sihukesele kivi tööle ja skulptori jaoks ta on lihtsalt üks materjal, et iseenesest on kahte sorti, on kunstlik, jää ja naturaalne loodusest võetud jää. Kunstlik jää on, kui ta nüüd korralikult tehtud ja seal on oma väga niisugune eriline spetsiifika, selleks on tavaliselt hästi tugevad metallvormid, sest vesi ju jäätudes paisub, jää paisub ja ta võib need muud vormi puruks lüüa. Ja siis samas ma tean ka, et seda vett peab seal nagu segama kogu aeg, et, et kuidagi niimoodi ühtlaselt moodustuks, aga selle loodusliku jääga, nii et seda tavaliselt võetakse kas karjääridest või järvedest kus on niisugune mitte liikuv vesi, võtmine on ka üks omaette või, või ka ettevalmistus on omaette keeruline protseduur sest lumi sajab peale kogu aeg, seda lund tuleb nagu kogu aeg sealt maha võtta, et see lumi jäetuks niukse paksu kihina. Sest selleks, et nüüd jääskulptuuri teha, kui me saame ette selle ploki, siis seal on nüüd üks niisugune serv, mis on selline valkjas, mitte läbipaistev, niisugune pehme, suhteliselt päris jääga võrreldes, siis tuleb alati maha võtta selleks, et jääks ainult niisugune selge, läbipaistev ehe jää järgi. Nii et ka selle jäävõtmiseks valdajad peavad ikka kaunikesti vaeva nägema. Maalikunstnik, nagu ma olen aru saanud, eelistab päevavalguses töötada, et siis värvid, Ühed, roomad või kunstlik valgus moonutab värve. Kuidas siis jääskulptor peab töötlema lambi valgel skulptuure tehakse ikkagi talvetingimustes. Kui me nüüd väljas tegemisest räägime ja tihtipeale see valgus hästi kasin teatud nurga alt tihtipeale, kui sa teed, räägi seda pinda ja vorm eriti. Ja siis ongi abiks niisugused prožektorid, jää hakkab nagu särama, siis tuleb tema nagu niisugune see läbipaistvus paremini välja ja tihtipeale kasutatakse ka selliseid värvilisi filtreid, mis annavad sellele jääle veel niukse niukse erilise võlu. Rääkisime nüüd kast ja materjalist, aga tahaks küsida ka sellel kunstnikul loomingulise rahulduse saavutamiseks, ütleme niimoodi, et ütlesite, et jääda on kerge töödelda ja töö läheb nagu kiiresti võrreldes ütleme kiviraiumisega, aga samas sellest tõesti lõpuks ju mitte midagi järele jää, lihtsalt sulab ära, jäävad muidugi fotod või videofilm, aga see kindlasti ei anna edasi seda, milline see kunstiteos oli tegelikult vot see on üks huvitav asi, et kord, kui niisugustest asjadest juttu tuleb, kellega iganes ka ajakirjanikke ka või lihtsalt tuttavate inimestega, siis kõik küsivad alati seda küsimust. Aga see on selles mõttes naljakas, et et me ise nagu ei tule niisuguse mõtte. Pealegi meie jaoks on nagu see protsess kõige olulisem. See on see nauding, see on nagu inimesed, osad inimesed Lähevad talvel suusatama mägedesse. Nad ei mõtle selle peale, et kas sealt jääb midagi järgi või mitte, nende jaoks on see protsessi suusatamine kui selline oluline, aga samamoodi on meie jaoks tegemise protsess kõige olulisem. Ja üldjuhul. Me ei näe, vähemalt mina oma selle praktika jooksul ei ole kunagi näinud, kuidas mu skulptuur kokku kukub. Aga sama on teiste töödega, et kui ma teen näiteks ühe pronksist skulptuuri ja möönsele kellelegi, siis see läheb kuskile, on see Eestis või välismaal seda skulptuuri tõenäoliselt enam mitte kunagi. Ja ega mind siis ootas, kuni nii kohutavalt ei huvita, sellepärast et see on üks lõppenud protsess ja sellega nagu asi ammendunud ja enam-vähem sama selle jääskulptuuriga, et meile jääb see teadmine, et me oleme oma töö valmis saanud. Ja, ja suurepärane, kui me veel sellega ise rahul oleme. Loodetavasti meeldib see ka teistele ja vaatajatele ja, ja meile jäävad tõesti mälestuseks tavaliselt fotod sellest ja sellest täiesti piisab.