Tervist, mina olen Urmas Vadi, eestlased on ikka parajad keelehullud, me teeme e etteütlust, peame oma keelt väga ilusaks pühaks ja miks ka mitte. Aga kas keel võib-olla ka midagi metsikut. Milline on mihkel Kunnuse kohustuslik raamat? Head kuulamist? Tere, Mihkel Kunnus. Tere. Ma kohe alguseks, nagu ikka, ma loen ühe väikese katkendi sellest raamatust, mille sa oled valinud ja mis on sinu jaoks eesti kirjanduses kohustuslik. Ja see kõlab niimoodi, auk. Näib, et Eesti maastikku iseloomustavad mitte niivõrd mäed ja künkad kuivõrd pigem lohud augud ja avaused. Rabalaukad, metsajärved, kaevud, auklikud teed, pommiaugud, kruusaaugud, turbaaugud, lubjaaugud, saviaugud, ussiaugud, oksaaugud, mutiaugud. Auväärsete aukude loend, kus sündis ajalugu. Kartuliauk kui paljud mõisad loodi viinaköögist. Linaleo tiik, ärkamisajarahastaja, Kaali järv kinkis meile presidendi. On veel üks väga tähtis sokiauk. Paigatud sokk on tõenäoliselt inimese viimane ponnistus teha oma kehakatted isikupäraseks, luua mustreid eesti kultuuri metafoor. Võiks olla lugu mehest, kes kukkus neljapäeva õhtul oma sokiauku. Jäigi kadunuks. Nii Mihkel Kunnus, paljud tundsid kindlasti ära, kellega tegemist, aga ütlesin ka. Et mis saama siis jah, see on Valdur Mikita lingvistiline mets mis on saanud täiesti ootamatult bestselleriks. Et tõepoolest tõenäoliselt väga paljud tundsid ära ja selle sokiauguga koha tõi esile ka Hasso Krull oma suurepärases arvustuses Vikerkaares. Krullile on endal ka üks luuletus, kus on aukudest juttu, et nad on mingi poriaukude silmad, augud ja kõrvaaugud ja seal ei ole üldse palju auke. Jah, muidugi ma ei tea, palju tänapäeval veel sokke paigatakse, nüüd ka globaliseerumine, mis siia jõudnud. Et sokipaari euroga kätte, ma panin tähele, isegi villane sokk oli euro, et kes seda tänapäeval väga parandab. Auk tuleb sisse, visatakse minema ja. Et tundub, et tegelikult kogu see isegi see soki asi on juba nagu täiesti kaduv, nagu nagu paljud asjad siin Mikita raamatus piimapukid ja. No ei hakka mets, ma ise olengi öelnud selle kohta, et see Mikita raamat et ta on globaliseerumise vastane tendents maksimaalsel moel, et kõik need üldised suundumused, mis tänapäeval toimuvad ühtlustumine, globaliseerumine, millele väga suure osakaalu andis veel interneti juurde, et nüüd on ka infoväli, pole enam kohaga seotud juurtest Ma maapinnast lahti tee lokaliseeritud siis Valdur Mikita nagu läks täiesti otse vastupidises suunas mingis mõttes ja selle raamatu populaarsust mitte ainult müüginumbrite suhtes, vaid see, kui positiivselt, et on vastu võetud minust näitabki seda, et inimestel on vajadus millegi sellise järgi sa võtad just nimelt nii-öelda juurte või sellise lokaalse juurte ja lokaalsuse järgisest. Nagu ta ise ka ütleb, Mikitasin, et seda kõike on kuidagi liiga palju, ka kultuuri on liiga palju seal väsitav, et inimesi väsitab see tempo ja see müra ja noh, nad tahavad tagasi rahulikumalt lihtsalt lokaalsemat. Kindlasti. Ja noh, inimene tihti ei pruugi aru saada, mis tal häda on, lihtsalt tavapärane rahuldustunne ja siis nagu mingit oskas väga hästi ära sõnastada selle et väga paljudel sihuke ahaa-elamust Kõvasti, mis on esimene raamat saatesarja jooksul, mis on natukene nagu selline kummaline just nimelt selles žanri poolest, et noh, see nagu ilukirjandus nagu saade peaks olema, siis mulle tundus, et noh, kuhu avatud siis nagu ikka panna või seda ongi hästi imelik, kui liigitada, et noh, võiks öelda, et see on nagu mingisugune esseistika, aga esseistikat pole nagu päris õige, sellepärast et sa juba viitab sellele, et ta on kuidagi mingi teaduslik või, või et mingisugused viited ja detailid ja mingisugused algmaterjalid on kõik kuidagi aru saada odavad ja täpsed ja nii edasi, et on juba natukene nagu, nagu justkui teaduslik. Aga et see on ikkagi täiesti puhas mõttevoog, mis sa kirjutasid arvustuse sellest raamatust ja siis sa ütlesid minu meelest väga õigelt, et ta nagu tegelikult otsib mõistmist hoopis siin selline teine, teine lugemine või noh, me ei pea üldse sellega tegelema, et, et kas see on ilukirjandus, aga, aga mida sa selle kohta ütled? Mihkel Kunnus ütlen, et muusa on õige, see on romaanikunsti, muusa või kirjanduse muusa, et määratleda muusa kaudu, et ta on tõepoolest, on vastu igasugusele niimoodi väliste tunnuste järgi formaliseerimisele ta hakkab ise vastu. Et üha rohkem läheb niimoodi välist, väliselt kategooriad hakkavad lugema. Et see on ka üks üldine tendents täiesti juba ülikoolis ka ju noh, me teame, et kui palju siin on viimasel ajal häält tõstnud ülikoolis eest, et need mõõdikud ei kõlba ikka hästi kuhugi, kuidas kuidas teadusartikleid ja teadustegevust mõõdetakse. Sest noh, sihuke bürokratiseerumine, mille tegelikult Max Weber juba innustas ära. Et, et see on nagu tsiviliseerub protsessi käib kaasas, et iga asi on, läheb üha bürokraatlikumaks. Plaan on jah, alati püüdnud mõista inimest seestpoolt vaadata midagi sellist, mida Helena, psühholoogia teadus on raske teha, sisekaevuslikust kirja panna, näiteks või? Mulle väga meeldib, kuidas Peeter Tulviste selle raamatu alguses tema mosaiigi sarjas ammu ilmunud, juba mõtlemise muutumisest olemas seal algusest ütleb, et see, keda huvitab psühholoogia nii-öelda inimese hingeelu, et see lugegu parem Dostojevski või Tennessee Williamsi näidendeid. Et teadusel on oma meetodite, peab väljastpoolt minema ta noh. Et siis võibki olla, et teeb mingi suure artiklikogumikus teatab korrelatiivset huulte punaseks värvimine, mõjub meestele atraktiivsemad tonni edasi, eksju, et siukse täielikult triviaalsus. Me teame, et neid on tögatud küll neid teaduslikke psühholoogia selle koha pealt. Jevgeni, suur psühholoog, võiks küsida, mis seal Dostojevski meetod, miks teadlased seda ei kasuta, ei saa kasutada, sellepärast et sa formaliseerimatusena sihuke kaemust tunnetuslikkuses võime artikuleerida oma sisemisi seisundeid, oma hinge, samas ka empaatiat peab olema mõista teisi. Just see mõistmine ja Valdur Mikita mõistab väga sügavalt nii kultuuri kui bioloogiat ja ta saab aru, et teaduslik tõde on üks. Ja siis siuke see, mis on mõistmisele pühendatud. Et, et see on, see on natuke teine, et see läks juba tegelikult 19. sajandil, see lõhe formuleeriti päris tegelikult ära need, kui tulid vaimuteadlased Saksamaal kastis saaste mis on võimude, mis on no hirme neutika põhimõtteliselt sihuke, mis olidki tekstide mõistmisele suunatud. Et kuidas, kuidas need mõista, aga eriti mis puudutab saksa bioloogiat, siis sellega läks väga õnnetult, et teise maailmasõja tõttu, et üliallergiliselt hakati või noh, siiamaani humanism suhtub tegelikult inimese biologiseerimisse inimese bioloogilisse käsitlemisse, tunnevad seda isegi Garmin solva peal osasid et liiga Bioleviseeritud, aga vaatame Mikitat siis tema isegi mõnest kohast ütleb, et meie soojaverelised on eksju bakterite koostöö tulemus, mis on tõepoolest niimoodi me teame, aga need mõjuvad väga kummastavalt. Ja see, mis ta räägib kehamälu kohta. Viidates Päärile, eks meie kehas mäletan veel miljardi aasta vanuseid asju, see on ka kõik, on tõsi. Seda on jah, kuidagi väga raske nii-öelda väliste tunnuste järgi lahterdada, liigitada head teadust, teha. No mulle tundub ka, et see raamat, lingvistiline mets ongi kuidagi võib-olla Mikita taotluslikult selliselt üles ehitatud. No teda võtta ei, nii ega naa väidet, et sa peadki nagu, nagu lõpuni minema temaga võetad, muidu kui sa hakkadki kuidagi väga, aga mõistuspäraselt sellele nagu lähenema ja nagu keerab mingi külje ette või et noh, see on ainult nagu see üks võimalused, et kas ta nüüd on ilukirjanduslik. Kas ta on nagu teaduslik, et on just nagu kõike koos ja samas mitte midagi vä? Jah, et alguses ütleb ka, et ta paneb nagu sumisema, et ta hiljendab välisele korrale sisemist suminat ja mõistmine. Olgu see siis mõistmine, on mõistamise mõistmine. Aga ega me ei oska seda lahti seletada, kuidas me saame tekstist aru. See Me peame kirjeldada seda lihtsalt üllatusega, nentida. Vau. Me mõistame teise inimese kõnet. Teise inimese teadvus sisule pääseme läbi mingite kribu kribalate abil, mis on paberile pandud. Ja mis on ka suhteliselt hiline leiutis ja mis on teadust väga palju muutnud inimese mõtlemistüüpi nüüd, kui jälle selle Tulviste raamatut mainida või või Jack uudil metsiku mõtlemise kodustamine. Lisaks mainib Mikita ka siin kirjaoskaja inimene mõtleb hoopis teistmoodi kui see inimene, kellel pole kirjaoskust. Ja mis see muutub, muutub autokommunikatsioon. Autokommunikatsioon, mis on jälle siis ka lingvistilise metsa üks väga olulisi teemasid, kus ta ütleb, et enamik psühhoteraapia vorm on ju suunatud sellele, kuidas muuta sisekõnet ehk oma autokommunikatsiooni. Kõige lihtsamaid ütlesid, et mõtle positiivselt või keskendu positiivsele positiivsed mõtted ja nii edasi, et see on autokommunikatsiooni muutmine. Mikita vist mitte vist, vaid ta tegelebki hästi palju selle sellest ees ja mõistega ta on ise selle nimetanud mitmiktajuks need et, et see on seotud puhtalt selle enda enda keha tunnetamisega või mingisuguste kummaliste tajudega. Et ja mida see nagu teeb, et, et selles suhtes tasin raamatu alguses päris nagu tunnistab üles, et et jah, et see on tal nagu neljas see kuidagi seda, seda sellest teesiat nagu inimlikult kirjeldada või edasi anda, et need eelmised raamatud on sellest ka nagu, nagu ta on püüdnud seda teha, aga tegelikult pole sellest nagu midagi välja tulnud, et see tema mõistes mitmiktaju, mis meid on praegu, mulle endale tulebki, pigem nagu ette see mitmiktaju kui see sünest ees ja et noh, et, et see on ka mulle tundub, et et üks selline väga oluline telg, mis kogu seda teksti või teda ennast kannavad, mis paneb teda nagu seda teksti kirjutada. Jah seda tuleks vaadata või tähendab, kõige lihtsam on võib-olla öelda või näitlikustada seda probleemi, millega Mikitasin maadleb, on mõelda sellele, et peakirja panna oma unenägusid. Sest unenägudes on ka siuke täiesti veider loogika tihti. Ja kui sa üritad teda jutustada, siis jutustus tegelikult sa näed ise ka seda jutustust, et ega sealt ikka midagi edasi ei tule. Unenägu ise on ju nii vähesõnaline, hästi pildiline, värviline assotsiatiivne. Ja kui see kellelegi teisele seda räägid, siis tema ei ole sinu unes olnud. Jah, see on ka kõige olulisem, et sa ei saa seda ikkagi edasi anda. Jah, ja et noh, see on nüüd üks näide sellest või noh, võrdpilt siis sünesteetiline maailmataju edasikandmise raskusest. Vladimir nabaakovil oli ka päris korralik sellest ees ja tema on sellest ka kirjutanud väga meeldivalt, aga Mikita puhul tuleb minu arust tähele panna ka seda, et ta väga hästi saab aru sellest mõttest, mille peale seal tuli, eks, et Anto genees on alati filogeneesi kordamine. Et iga kord, kui inimene areneb, siis ta ainult inimene mistahes soojavereline, näiteks system võtab oma liigi ajalugu lühivormis läbi, ehk siis on bioloogiast täiesti teada. Ja vaatame seestpoolt siis noh, meil on olemas vaikse taimne faas ja nii-öelda animaalne faas ja inimene on veel selline omapärane liigeta, et ta jääb veel mingis mõttes lapseks, nagu öeldakse, seda neutiiniline. Tänu sellele on meil selline veider, karvkate hambad vahetuvad, nii hilja piima seedimine, mõnedel inimestel, kusjuures mõtlemine, see, see asi, mille üle me nii uhked oleme, me arvame, et meid tõstab nii-öelda loomariigist väljapoole, on see, et meie elu läbi oskame õppida, tegelikult on see normaalsed imetajad kasvavad välja sellest inimene paigalt ammuma, mõtlemisvõime on paigaltammumine, lapsikus. Kas ka see ei ole midagi, mida Mikita räägib, meile? Järgnev mõtlemine võtab seda nagu agronoomina, ta teab seda, eks ja see, kuidas meie meeled ja tajud, diferentseeruvad, eks alguses nad on koos, sünesteetiline on veelgi lapsikum. Sest noh, arengu ta mainib, pias reed vist siin või katsket mainib, et noh, arengubioloogia ta mainib ka ja arengupsühholoogia, et kuidas need meeled diferentseeruvad ja tõepoolest täitsa ilmneb igal isendil ei pruugi nad täielikult diferentseerida ja ta jääbki mingi sellisesse faasi. Kui niimoodi me saame näha, kuidas meie teadvus, sisemine sisemine maailmapilt kuidagi on kujunenud siis küsis ka, kuidas seda muuta, mida treenida. Seda ta ütleb ka otse toetades, et lapsed on need alguses olemas, aga mingid omadused välja areneks, välja kasvaks, selle jaoks tuleb ta viia nii-öelda märgi trenni. Tuleb, on vaja õigeid märgisüsteem neid kasutada. Kiri on jah, üks tüüpilisemad iseenesest, mis on saanud ja teiste totaalseks. Ja siin me peaksime nüüd ka vaatama, kui eestlased on olnud küll väga progressiivsed, tublid, aga üldiselt, mida me teeme oma järgmise põlvkonna, iga põlvkonna uued liikmed, õige ruttu treenime väga spetsiifiliselt. Kui võtame inimliigi ajalugu, siis üldse see kiri on umbes 6000 aastat vana liigi seisukohalt nuusata, sest liik on vähemalt 300000 aastat vana. Vähemalt siis on see täiesti tühine aeg ja nüüd on see muutunud suht totaalseks meie kultuuriruumis veel issand, kui uus inimene tuleme, treenime ta kohe ühe väga spetsiifilise märgi treeninguga ära ellu jääma, sellepärast, sest jah, kui me mõtleme, et ilma selle treeningute tegelikult ta meie ühiskonnas enam ellu ei jääks. Sellele tasub mõelda, et kuidas üks treening kui kohutavalt muudab inimese võimekust mingis spetsiifilises skulptuuris. No tõesti, kirjaoskamatu inimene meie kultuuris puudeline täis, hakkame siin tõenäoliselt midagi. Ja ei oska silte lugeda, ega mitte midagi. Jah, aga minu meelest paradoksaalne on see, et, et tegelikult Mikita ise kirjutab nendesamade tähtedega ja mulle tundub, et et see, see tekst, mida ta kirjutab, võiks olla ka täitsa vabalt ka näiteks luule või noh, et millega ta tegelikult siis tegeleb, on ju, on ju see, et ta ta ei taha nagu kindlasti ta tahab meile midagi öelda, aga samas ta ei ole mingisugune noh nagu demagoog või, või selline too õpetlane, kes tahab meile midagi väga selgitada, vaid pigem noh, et kas me võime kaasa minna või mitte. Aga see, millega ta tegeleb, on see etata loobki mingi täiesti hullumeelseid seoseid ja mulle tundub, et, et just nimelt see sõnastamine või hullumeelset, et seost nagu tekke ja selle sõnastus, sõnastus, isesesse keel ikkagi talle endale on hästi oluline, et kuidas ta mingit mingit mingeid sõnu peab oluliseks või et kuidas öelda või noh, kasvõi seesama see sellest ees nimetab selle ümber mitmiktajuks, sest see tundub talle õigemini edasi. Et, et ühesõnaga see sõnastamine ja nende uute seoste uute mõtete tekke, et mulle tundub, et see on kõige olulisem Mikita puhul Tõepoolest, iga originaalne, mõtlen paratamatult sõnadega võitleja ja Mikita on siin lihtsalt märkimisväärse osavuse saavutanud kindlasti. Ja noh, mis Mikitat eristab nii-öelda tavalisest hullust, kes segast peksab, eks ju, see on see, et tal on süstemaatiline mõtlemine olemas ka, et see tuleb nagu juurde. Ja, ja see on väga oluline, noh, tal on doktorikraad ikkagi semiootika täiesti siukest akadeemilist asja oskab ka teha. Ja ma kusjuures Mikitaga tutvusin esimest korda tema doktoritöö kaudu, mida ma lihtsalt juhuslikult sattusin lugema ülikooli psühholoogia osakonnas. Tal on kreatiivsust käsitluste võrdlus semiootika seapsühholoogias. No mis sa siis süstemaatiline käsitlus kratiivsusest? Sest ega loovusest on saanud tänapäeval niisugune tohutu moesõna täiesti globaalne, igal pool korrutatakse, tuleb olla loov siin ja seal ja nii edasi, et koolides oleks rohkem loovust ja ja ega enam eriti täpsustata, mõtlesin, mis see loovus on. Sest noh, loovus on ka liigne loovus on kindlasti teatav võimetus, sest see ongi, tulevadki jaburad seosed, aga me saame aru, et kui inimesel on aind, jaburat seosed pidevalt tulevad jaburaid, seoseid, ei saa elada nendega. Süstematiseerime oskus on ka nagu ääretult ääretult oluline. Süstematiseerime oskus on siis see, mis elekteerib Nendest suvalistest seostest päris pahna välja. Või sa oskad nendega midagi ette võtta, et, et sa ei lähegi päris hulluks peast jah, et lihtsalt kogu aeg tulevad, peksad segast, nii-öelda tulevad jaburad, ühendused on minu arust päris sean enne uinumist see hämarala üleminek siis ka nagu saad aru, et täiesti segast peksab mõistes. Ja Mikita ütleb veel, kahetsete. Et aju üks põhilisi ülesandeid ongi unustamine, et see, mis me saame kogu aeg infot silmade kaudu, kõrvade kaudu meelte kaudu, et sealt on vaja kogu aeg üleliigset kraami välja välja välja filtreerida. Taju tegeleb unustamisega väga palju. Et see üks üks hea näide, mis minu meelest kogu seda tema, tema kui simesteedi olekut kokku võtab, on see, et kuidas ta siis kirjeldab, et ta oli üksik laps ja lasteaeda ei pandud. Ta õppis noh, iseendaga mängima ja tal olid mingid sellised mängud, kus ta kus ta siis liigutas justkui omaenda kätega kujuteldavalt mingisuguseid kaugel aset, vaid objekt mingit maju, puid ümber. Väga hea koht oli see, kus ta kujutas seda ette, kuidas ta ajas Poolt tuli nagu näppudega üles ja siis see hetk, kui nagu katuseharja juurest hakkasid tema enda näpud paistma, et see oli nagu selline kohutav elamus. See on noh, ühesõnaga näiteks mis, mis mitmiktaju või sellest teid nagu on tema puhul. Nojah, ja see on veel inimese sisemaailma nii-öelda potentsiaalist ja selle rikkusest ja tõepoolest selleni nii palju treenimata avastamata asju veel päris kindlasti. Sest noh, loodus on olnud väga pillasin väga pillav. Jack uudiraamat on iseenesest väga hea, kus ta ütleb, et et see intellekti tehnoloogiad, näiteks tabel kui kuivõrd palju võimsamaks. See tegi inimeste teadvust. Üks näide, mida ma olen tihti avalikes sõnavõttudes kasutada, see, et võtame noh, inimese matemaatiline võimekus siis, kui tal on käed selja taga näiteks või siis kui tal on paber ja pastakas ees. Kas või saab kritseldada, et me saame aru, et see nii-öelda kognitiivne võimekus on nii-öelda bioloogilise aju nii-öelda ja siis mingi tehnoloogia koostööst, see võib nagu tohutult kasvada ja tõepoolest, eks ju, paberi ja pastakaga arvutamine kus me nii-öelda saame silmadega tagasisidet kogu aeg. Arvutusvõimsuse tohutult kasvab, tohutult kasvab arvutusvõimsus, inimese arvutusvõimsus, see, mida algkoolides ma ei tea, kas täna tänapäeval veel õpetatakse üksteise all, arvutame liitma, lahutama, aga no sa oled ikka ikka vist jah. Et see on üks näide ja jälle kui me vaatame liigi ajalukku, siis see on ülihiline leiutis. Kuidas inimene sihukese väikse nii-öelda ma ei tea, Mastorbatiivse viguriga suurendas tohutult oma oma arvutusvõimsust näiteks ühte konkreetselt intellektuaalset võimekust. Ja ma ei tea, internet on ka kindlasti sihukeseks uus intellekti tehnoloogiad. No üks peamine väga nähtav ja ma arvan, et üks selline asi või või selline Liin või millest Mikita kirjutab, on siis meie oma mingi Eesti inimene ja Eestimaa ja, ja, ja see mets ühesõnaga. Väärseks mitte ainult mingite kultuuri friikide juures saanud, vaid et kõik memmekesed, kellel on suvekodu saavutada, lugeda, sest ta kirjutab seda hästi-hästi lihtsalt. Aga just nimelt see rahvusluse ja lokaalsuse teema. Mulle tundub, et see on lausa nagu programmiline või mingil hetkel ma mäletan, et kunagi sõbra juures suvitades Rõuges siis seal Rõuge selleks vanamees eks kohvikupidaja ja ta oli naljakas tüüp, et ta nagu oli kõik, mis te, Eesti ja võib-olla ükskõik mis legendid Rõugesse siiasamma, kus tema seda kohvikut pidas nagu kokku luuletanud, et kõik on siit. Et tegelikult Mikita umbes samasugune vana mees, kes puistab kõik asjad kokku, alateadvus on siit ja ja mingisugune seksuaal kaasas on meil siit ja, ja kuidas need mingid oleva legendid liiguvad siitsamast, kuskilt mingisugusest pinnast ja nii edasi ja nii edasi, et et see on nagu mingis mõttes tõesti programmiline ja hästi sümpaatne, et ta ei ole tõesti kuidagi kuri selle suhtes ksenofoobia. Sest meil, Mulle tundub, et pigem on nagu see eestlaste mure alati see olnud, et me oleme nii vaesed, väikesed ja rumalad ja meid on nii vähe ja nii edasi ja nii edasi, et me oleme kogu aeg kuidagi kellelegi poolt rõhutud olnud. Mikita absoluutselt keerab kõik need asjad kuidagi, vastupidiselt teda, nagu vabastab meid sellest koormast. Ta on nagu hakkama saanud millegi nii pretsedenditu ka, kui seda on positiivne rahvuslus seda positiivset rahvuslust. Me teame, et pärast teist maailmasõda ikka õhtumaades naljalt ei leia, et üldiselt nii kui hakkad tooma mõne sihukese kategooria kas või rahvus või seda liiga rõhutada, on kohe noh, praegu on eriti aktuaalne, kui kergelt see fašismi sildikene tuleb ikka, see tuleb nii kergelt ja hooga, et ei saa öelda, et isegi kus suitsu, seal tuld, vaid vaid ülikergelt vupsab see välja. Ilmar Vene on selle kohta oma pahustumises väga ilusti öelnud ka, et praegu see õhtumaise ühiskonna Põhipinge ongi nii-öelda loodusteadusliku üldsuundumuse. Ta peab siis selle all silmas bioloogiat ja humanismi inimsuseusundi pinge, ränk lahknevus, et noh ei saa kokku, vaid pigem nagu siis nad on vastuoluline lihtsalt, sest see humanismi seks ju annab igale inimesele väärtuse, sõltumata tema asukohast, sõltumata tema absoluutselt mistahes omadustest. Ta ongi ju negatiivselt määratletud. Inimõiguste subjekt on ilma kodumaata ilma Kaasa orientatsioonist, Taima nahavärvita, ilma Soota ja nii edasi, ilma rahvuseta. Aga samas, kui me vaatame, tuleb loodusteaduste poolt bioloogia poolt, siis esimene asi, mida me näeme, et elu polegi mitte midagi muud kui ainult puhas pärilikkus. Elu ongi ainult pärilikkus. Me olemegi oma vanemate nägu suurelt jaolt. Teiseks see, et kellegi elu ei ole unikaalne, et me suurelt jaolt iga organism on ette kirjutatud, eks ju, noh, Antogeneesiks kutsutakse elukaart ja see on suuresti oma eelnevate eelkäijate elude kordamine ongi jälle muudatustega põlvnemine, eks, nagu Darwin ütles, väike väike muudatus, aga noh, mälu on see konstitueeriv element iga bioloogilise üksuse juures. Mikita lihtsalt siis proovib seda seestpoolt vaadata. Ja see on lihtsalt ütleb, et see on olnud müüdiga seotud ja siit me näeme, aga tegelikult kust tuleb tsükliline müüdi ajataju on teadupärast tsükliline ja Mikita ka taas tükeldab nii-öelda inimelu. Siis me võime isegi sihukese asja minna, et kui me hakkame rääkima näiteks inimese seotusest kosmiliste rütmidega, siis tuleb kohe hakatakse nägugi kirtsutamatki. Astroloog Igor Mangi käsilane hakkab seletama. Omateada jah, aga, aga tegelikult on niimoodi, et üks täht ja selle kosmilised rütmid määravad väga-väga palju inimese elus kõigi loomade, see tähendab väike ja tegelikult eks ju nädala või tähendab ööpäeva vaheldumine seal tegelikult kosmiline rütm, Kuu kosmiline rütm, aasta kosmiline rütm ja need kõik määravad, noh praegu on kevadinimesed kultuuriliselt nii-öelda seestpoolt. Nad ütlevad, et see on armumist, aeg ja nii edasi. Tegelikult see on sesoonse sigimise, kõik normaalsed imetajad, teadupärast on sesoonselt sigivad selle kaja. Inimene, kuna ta on nii-öelda lapsik, nagu ma enne mainisin, siis tal nagu päris hästi arene välja, aga juba juba hakkab ain ainduma, et ikka kevadel see õige paaritusaeg. Ja siis üks, üks aeg on teise pööripäeva aega umbes niimoodi. Sihukesed suured tsüklid, mida meie keha mäletab, on see, et meie keha mäletab, kuidas ta mäletab, ta mäletab miljardite aastate vanust kogemust, lihtsalt kuidas on välja kujunenud. Ja seda nii-öelda seestpoolt kehamälus on nagu terve tohutu sisekosmos, mida uurida jälle. Aga mida väljastpoolt väljastpoolt uurida ei saa, tyhi risti ei saa seda uurida. Üks hea anekdoot on nende pise juristide kohta mis võtab kokku, on üks pise jurist, ütleb siis pärast seksi, teisel, et sinul oli hea, kuidas minul oli? Ma ei tea, kas sa tead seda anekdooti? Et see võtab lühidalt selle, eks ekssaksluse kokkumis keeldub, sest teadupärast sisemaailm ei eita seda lihtsalt seetõttu, et meil kõigil on see olemas, aga meil puudub igasugused teaduslikud vahendid selle uurimiseks. Ja see, et räägitakse teadvuse probleemineks, üks teaduse suur probleem, minu arust see, et et seda teadvust ise uuritakse, vaid see on nimetatud suur probleemiks, see näitab, kui ahtake on tegelikult see õhtumaine mainstream teadus. Sest et ei saa isegi aru sellest, et see teadvus on vaid jäämäe tipuke kogu sellest tunnete ja seespoolsuse virvarrist, mis on tegelikult kõigil organismidel kõigil hulkraktilisetel, okei, ärme sinna veel lähed, lähme ainuraktsete juurde, sinna, sinna ei saa midagi kätega. Aga siis, mis teeb organismi individuaalsuse, et see on ju kõigil organismidel, kõigil on need, kellel on nälg kellel on vajadus, kes on koosnevad sihukesest, organismilises, terviklikkusest, neil on mingi seespoolsus olemas lihtsalt see, see intellekt või sõnaline teadvusse on lihtsalt inimliigi omapära ja ta on niisugune väike saarekene. Ja selle valguses on muidugi täiesti naeruväärseks mõtte, näiteks arvutid võiksid hakata mõtlema, nii erinevad asjad, tema on ikka sind, et et katsu sa teiste tekstoliidi või kiibitükke sügelema panna või, või lihtsalt ängi tundma või kiima ajada või nälga või mida iganes. See seesmise intensioonidega tunnete virvarrist, mille testil, laadija, jäämäe tipuna ilmneb vaikselt teadvus. Et see siis järsku peaks mingile ainelisel asjale puht materiaalsel asjal külge hopsti juhtuma, et seal nagu jabur, et noh, see on lihtsalt väga kehv teoloogiat. Mihkel Kunnus, ütle, mis võib-olla ikkagi see, et, et miks praegusel hetkel just nüüd 2014 2013. Selline raamat ikkagi saab nii suure nagu tähelepanu või noh, lugejaskonna ka, et ma arvan, et selle juures on see see rahvuslus, et kas on just praegu seda rahvuslust siis nagu vaja või, või enda seda identiteeti kuidagi jälle no selle kirjutada või et võib-olla see tulebki mingite tsüklitena, et tükk aega ei ole keegi võib-olla üldse nagu niimoodi kirjutanud kindlasti, kui Mikita seda teeb oma mingisugust, et noh, meie kultuuri alustades mingitest müütidest mingi kohapärimusest ja nii edasi ja lõpetades tõesti selle noh, mingi eestlase olemusega, et Pole ammu lihtsalt keegi seda seda niimoodi kirjutanud sellise arusaadavas võtmes ja kuidagi ka noh, ma ei tea, võib-olla see rahvuslus ei ole nagu kõige õigem sõna, aga ma arvan, et see on kõige lihtsamini arusaadav, et mis selle nagu põhjus on, et, et mingis mõttes on nagu tore ka, et kui mingi aeg ikkagi kõikaksid rääkimata rahvuslus on täiesti selline hääbuv ja koduv asi, et see globaliseerumine võtab nagu noh, juba kõik üle, et, et siis see tegelikult ikkagi näitab, et meil on vaja just nimelt selliseid tekste ja kuidagi ennast nagu määratleda kuidagi lokaalselt. Ta ise ütleb ka, et see on, mingis mõttes on rahvusriigi sekundaarse hõimluse meie tunne. Et see on olulisem. Noh, kindlasti on see üksjagu sattumuslikuste juhuslikult Mikitada nüüd kirjutas ja aeg oli selleks küll jah, küps iseenesest. Kõik need pingelised asjad on kuhjunud mingis mõttes majanduslikud olud, eks mis teevad ärevamaks geopoliitilised kõik need nagu valguvad kokku, jah, tõesti, tõde on vaja siukest, mingit seesmist mobilisatsiooni tervikuna, terveks saaks jälle kokku. Mingi sihuke laulu, peoliku sumina või laul oli revolutsiooniaegse meie tunde sellised isikud, taastulek. Ja noh, mis veel on taustaks loomulikult globaalprotsessid. Et siin on väga tugev ökoloogiline arusaam, on ka Mikitel kindlasti räägiksin Andra basseinist, eks nagu on tohutu suur väljasuremislaine, mis on jälle paraku kurb fakt, et praegu liigid surevad umbes 1000 korda kiiremini kui looduslik bioloogiline foon globaliseerumis nimetatasimiootiliseks tappa talguks, mida ta siis rõhutab? Auk jah, mis on tõestivast mingi paarkümmend aastat, kui meil veel on see, et me oskame kartuli maha panna, eristada söödavat seent, mitte söödavast ja nii edasi. Et tõenäoliselt küll elukvaliteet läheb natuke selles suunas, et noh, umbes siis, mis seal 90.-te alguses potipõllundus peab tagasi tulema. Sest ka meie ühiskond on tohutult üles ehitatud fossiilsete kütustele ja neid ei hakka mitte otsa saama, vaid kallinema. Alles täna lugesin kuskilt, et Venemaal jätkub veel naftat 75-ks aastaks. Esiteks kui me mõtleme 75 aastat, see on köömes, see on ühe inimese eluiga. Ja siis peab juba tohutud ümberkorraldused olema. Aga seal on, mis tüüpiline viga, mis tehakse, öeldakse lihtsalt mingid mingid fossiilse kütuse varu, kui suur see on? Kasin sellest, ta läheb järjest kallimaks. Sellepärast et need varud on järjest sügavamale. Sa käte ta talle. Jah, praegu on kogu aeg võetud lihtsalt pinnakihtidest, pinnakihid on kõige odavamad ja nüüd igal pool lähevad need järjest raskemini kättesaadavaks, milles peegeldub järjest kallimaks läheb kõik kütused igal pool järjest kallimaks. IMF juba suutis välja öelda, et noh, et see on selge korrelatsioon energiatarbimise ja majanduskasvu vahel. Euroopa liidule enam plaan aastaks 2020 juba vastu võetud. 20 protsenti vähem süsihappegaasi emissiooni 20 protsenti vähem, ometigi meil on kogu energiatööstuse enam-vähem süsihappegaasi peal või tähendab süsinikupõhine fossiilide põhine tähendab, et meid ootab ees kindlasti majanduslangus veel päris pikalt, mitte mingi majanduskasvu taastumine või sihukene asi. Ja lühemalt, sellega tuleb väga palju töötust, energia läheb kallimaks ja siis ütlebki, et noh, et Eesti on tegelikult, et nagu tõepoolest täiesti objektiivselt võttes väga heas positsioonis, sest meil on tohutult põllumaad ühe inimese kohta. Siin me oleme maailma top viie hulgas mitte Euroopa top viie, vaid maailma topi hulgas magevee varud inimese kohta ja ka puhas õhk, ökoloogia ja see naha rahasus, me oleme tegelikult väga heas positsioonis, me võime ka Ja noh, ironiseerida kui öelda, et noh, meil on mingi know-how veel olemas ja asi ongi selles, et seal mingi paarikümneaastane asi, siis kaob ära. Kui me praegu veel oleme kõvasti globaliseerunud, siis kaovad ära need vanaemad, neid ei ole enam. Ja siis kaob ära ka see teadmine tegelikult mida ta rõhutab, et me läheme tõesti korilane läheb, eks ju, digiajastusse kõige suurem kultuuriline hüpe mingis mõttes ja et väga oluline, et, et see side ei katkeks sest muidu tuleb hakata otsast peale leiutamine ja see on väga, väga valuline nii-öelda kui, kuidas kuidas maal hakkama saada. Sest noh, on täiesti ilmne, et siuke tööstus, tsivilisatsioon ei saa eriti kaua kesta. Lihtsalt lihtne matemaatika, lihtsalt pinnalähedased ressursid on nii ära ammendatud, et meiegi kasvõi meie oma põlevkivi läheb ju päris kenakese nurga all sügavamale järjest. Ja loomulikult elektrijaam on ehitatud sinna, kus see oli võimalikult pinna lähedal ja nüüd järjest sügavamalt tuleb koukida ja ta on juba praegu väga kehva kasuteguriga kasumlikkusega energiatõhususega. Et see ongi nagu hästi sünge teema ja et ega midagi ei olegi väga head ees ootamas, aga aga isegi siin on Mikita selline noh, mingi positiivse programmiga või midagi. See on hämmastav, ma ütleks ka, et see on positiivne programm sest nii nagu meedia noh, keegi ei osanud oodata internetti täies järsku mingi deus ex machina või, või kui me vaatame liigi ajaloo seisukohalt, eks ju, siis lugemise tulek. Ja tõesti, kui me vaatame maailma tööstustsivilisatsiooni pilguga, et me vaatame niimoodi tagant ei, tõenäoliselt ei saa nii palju reisida. Noh, see, et meie põlvkond enam pensionit ei saa, see on, see on juba ammu teada, aga nii-öelda need elurõõmud, et need, need on lihtsalt uut laadi elu rõõmud, tulevad iseenesest, et isegi sinust niitsed tsiteerida, et uut laadi rõõmy, uut laadi meeleheide, mida ta ütles jumala surma kohta, sest me teame ka, eksju noh nii-öelda, mis ilmalikustamise rõõmud on, taevast, politseinikku ei ole mingis mõttes päris tore ka ei ole ka nii-öelda surmajärgset elu see on ja nüüd tööstustsivilisatsiooni kadumisega see ei ole maailma lõpp, kuidagi ei ole, inimkonna lõpp. On ka uut uut laid, rõõmud, juut laadi meeleheide kahtlemata. Ja Mikita toob esile. Jah, tuleviku elurõõm võiks öelda Mikita raamatus tuleviku elu ream. Kes täna hommikul ma lugesin seda raamatut üle ja kusjuures ma pean tunnistama, et seda raamatut lugenud mitmeid kordi ja mitte kunagi niimoodi otsast lõpuni, vaid alati kuidagi kuidagi niimoodi jupikaupa ja vahepeal nagu eestpoolt taha poole tagantpoolt ettepoole mingite lõikud pidi, et mulle tundub, et, et seal nagu ei olegi nagu vahet, kus sa seda lugema hakkad, et mitte, et oleks nagu mingi peatükkide kaupa, aga et et sa, seda on võimalik lugeda ka niimoodi, noh ainult mingite juppide juppide kaupa seal täna hommikul sattusin ühe, ühe selle koha peale, kus ta kirjeldas, et ta ei kannata kaasvaikuses istumist. Et ta peab kuhugi välja saama, sest et tal on nii üles märkinud seda kohta ära, aga et, et tal on mingisugune nagu mingi helin või surin sees, mis hakkab teda üksi olla, vaikusesse segama ja siis ta peab välja minema ja kõndides või jalgrattaga sõites või siis mingi puude kohin on. Et see, see kohe nagu selle selle segava ja enda seest tuleva mingisuguse surina nagu lämmatab ära ja siis mul tekkis kohese mõtet mis mulle tundubki, on väga nagu Mikitalik mõte, et võib-olla Mikita on Juhan Liiv sellepärast et noh, ta elab ka seal Välgi metsades. Ja Liivil oli tegelikult täpselt samamoodi see helin rinna sees, mis oli ka ma arvan, et tegelikult seesama asi, mis on nagu nagu hullus, mis ta lõpuks nagu alla neelas. Jällegi Mikita kirjeldab seda, kuidas ta nagu lõhestub, et ta nagu justkui vaatab ennast kõrvalt siis mingi teine Miina nagu tegutseb edasi, et kuidas see nagu nagu advus lülitab sisse ja siis jälle mingi tagasi nagu mingi hoob. Ja et ühesõnaga, ja Liivil oli ju ka see helin, mis ta seal rinnases oli, et seal lõpus hakkas teda nagu vaikselt tapma, et ta põgenes selle eest, et mingi seinakella seest tuli juba keegi ehkki, sest ka selle seinakellahelina sees hakkas temaga rääkima, ajastada taga ja tegelikult noh jällegi Mikitalikult noh, see täpselt seesama koht, eks ju, kuskil Välgi metsas on ju, et võib-olla Mikita hoopiski uus Juhan Liiv, kes need 105, kümnendat aastat Liivi sünnist on uuesti tekkinud. Reinkarnatsioon sinise enam reinkarnatsioon, aga jah, võib arutleda küll nii-öelda pool humoorikalt selle üle, sest üks asi, kui ta räägib ka nii-öelda lingvistilisest metsast ehk see, kuidas metsa lugeda siis see on üsna lähedalt seotud bioloogilise nähtusega nagu epigeneetika, eks ju, kuidas mingis keskkonnas olevad asjad lülitavad mingeid õigeid nuppe, see läheb täiesti geeni ekspressiooni välja. Seda uuris väga palju. Ja see jah, kuidas, kuidas me kasvame sisse oma keskkonda, oma metsa ja võib öelda küll, et piltlikult ütelda siis Välgi metsades on nagu see Juhan Liivi kuju Valdur Mikita sellesse sisse kasvanud, sellesse kujusse ja võtnud Juhan Liivi kuju. Et see oleks niisugune hästi lihtsustatud, mõningaid epigeneetilised mehhanismid. Võib olla küll jah, et kasvame selles metsas niimoodi. Tänas ideoloogiat kunagi ja need kõik aga jälle üks need bioloogilised suunad, mis jäid perifeeriasse tänu teise maailmasõja kogemusele, mis pani kogu selle bioloogilise liini põlvkonna alla, noh, põlu alla, siis oli ju see, et et teised rassid näiteks tumedanahaline rass, see N-tähega sõna. Et see on ju geograafilistest oludest, päikesevalguse hulgast ja nendest sõltub niimoodi. Aga noh, see on muidugi hästi hästi pikaajaliselt välja kujunenud. Aga mõned asjad on palju lühemad ka jah, teadvuse mälu kehamälu Nende erinevale pikkusele viitab, viitab ka Mikita iseenesest. Liivi kujund on põnev. Me oleme teistmoodi hullud, ütleb Eckhart tolle, et üks Ekar, tollane ülipopulaarne eneseabiguru ja tema kirjeldab, et kuidas tema nii-öelda ärkamisel tuli või ärasaamisele, et ükskord vaatas kuidas mingi ühiskondlik WC oli, kuidas keegi peegliga lihtsalt räägib, pobiseb suhtluses nii hull peast, eestlaselt sähvatus, et me oleme kõik sellised hullud. Et meil pole küll mingit pininat või helinat rinna sees, aga tegelikult meil on kogu aeg monoloog, tegelikult räägime iseendaga kirglikult vestlema lumeaeg. Ja see on see mees hullus, mis vaid teie katsus oma sisehääl vaigistada. Ja tegelikult Eckhart tolle ongi siis temal näiteks kohaloleku jõud ja sellised, et kuidas hääl oma peas haka saada. Et keskenduda näiteks aistingutele k et voolav vesi kätel ja klimmerdada midagi, et saaksid selle mölisema. Aga mulle tundub, et Valdur Mikita just vastupidi tähendab keskendubki sellele sellele sisemisele häälele, et ta vist jagabki Nii nagu seda välja lülitada ei saa, aga asi on selles, et me saame seda muuta ja ta tahab, et me peaksime treenima teisi märgisüsteemidega, neid teisi asju veel teisi alasid seal. Ja ega Ekar tollega välja ei lülita. Ta noh, ma võiks isegi öelda, ta läheb sümboliliselt semioosilt üle ikoonilisele indiksiaalsele, ühesõnaga Need, millega ta tassi Montaalset kontaktis on täitsa lahustada rahva meelt ja sisse rohkem. Et see on nagu niisugune teraapia, sa muudad oma sisekõne, aga sa ikka kaotasid ära. Sest meil on see seismises olemas, niikaua kui me elame Jongi elu sees, missugused individuaalsus mingis mõttes. Äkki Loed ühe katkendi veel lõpetuseks, et ma palusin, et sa loed mingi katkendi. Suur hobusest vähemasti see osa, mida nimetatakse innovatsiooniks, on inimesele pikas perspektiivis ilmselgelt kahjulik. Masendavalt suur osa innovatsioonist on odav turundusvõte, kus mõni tähtsusetu vidin seotakse kunstlikult mõne ebaolulise probleemi lahendusega. Tänapäeva Ma saan niisugune pseudoinnovatsioon viinud üksnes arutelu üle tarbimisele ressursside raiskamisele kelle ainus eesmärk on tagant tõugata majanduskasvu ja lühendada toote elutsüklit. Turud ähmastavad meie meeli globaalse sõnumiga, et iga innovatsiooni kibe on määratu kultuuri saavutus. Selle protsessi veelgi süngema aspekt on aga see, et maailm muutub enamike inimeste jaoks lihtsalt liiga kiiresti. Oma aju geoloogilise ehituse poolest oleme jäänud primaatideks kultuuri põhivormid, mis on inimesele emotsionaalselt lähedased, on aga suurelt jaolt loonud kiviaja inimesed. Seega oma ülikeerukas tsivilisatsioonis hakkama saama ahvi, aju ja korilase psüühikaga. See tekitab paratamatult konflikti. Väga palju inimkonna intellektuaalset ressurssi kulub mittekultuuri või teadvuse arendamisele, vaid lihtsalt inimeste kokku lappimisele ruineeriv, väsitavale, aitamistundidele. Innovatsioon avaramas tähenduses ajab igal aastal sõna otseses mõttes hulluks miljoneid inimesi. Tohutud sotsiaalkulutused on innovatsiooni otsene tagajärg, alates tööstusest isolatsioonist jagu enam inimestele füüsilist tööd, alates arvuti võidukäigust, Jego neile enam isegi vaimset tööd. Riigid on muutumas üha enam varjupaikadeks lootuse kaotanud inimestele, kes ei oska või ei taha enam tsivilisatsiooni hüvedega kaasa joosta. Olevat mingi kohutav vastuolu. Iga loovuse innovatsiooniakt, millega me tsivilisatsiooni tagant tõukame, lükkab järgmise rühma inimesi kuristiku. Väga hästi. Lõpetuseks kõlasse ahvi aju ja korilase mälu või jah, see on väga sügav minu arust inimese bioloogiline mõistmine. Et tõepoolest, et see suur osa innovatsioonist ja moest eriti, et see on ju tohutu tarbimist, tralli kiirendamine seda tsüklit veel lühemaks ajada. Mis on, noh, jälle me näeme pikemas perspektiivis ilmselgelt hukatuslik, aga ei osata ka nii-öelda välja mõelda majandust, mis ei peaks kogu aeg kasvama. Tänases kohustuslikus kirjanduses rääkis Mihkel Kunnus Valdur Mikita raamatust lingvistiline mets. Saate panid kokku Maristomba ja Urmas Vadi. Kõike head ja kohtumiseni.