Selge, siin pole ka midagi, siis teeme ühe perepildi. Tulge. Linnale pere filmida, kuulata teine kuulamist. Laporatsioonilis, palun koguneme kus ema on oma selge tähelepanu, köit nardodeerimine Surt hotell ei mõjuta, jah, no nii, tema tähelepanu. Tere, armsad perepildi kuulajad, mina olen Tiina vilu ja kutsun teid täna kaasa elama kasvamisele lapse ja lapsevanemaks kasvamisele. Kõigepealt läheme ajas aasta tagasi, mil Andres Noormets rääkis perepildis juttu Maria Kaupoga, kes siis ootasid oma esimest last ja kuulame lõike tollasest jutuajamisest. Kui Marylandi juba nagu pikemat aega olnud niisugune tunne, et nagu miskit on, siis mul alles eile välgatused tegelikult päriselt on küll, et kui ma hoidsin natukene aega kätt mari kõhu peal, et siis oli niimoodi füüsiline kontakt, esimene füüsiline kontakt, mis tegelikult hakkas alateadvuses, mängivad mingisugused oma rolli ja siis eilsest päevast peale on mul natukene siuke juba tunne tulebki juba jõge niimoodi, et tore, hea, kõhe tunne vaikselt, et sealt see, mis me tahtnud olema, et see hakkab juba kuju võtma ja liigutab ka juba. Ma tahtsin kangesti alguses, et arst teeks mulle ultraheli, et ta muudkui ütles, et olge rahulik, ei ole tarvis kogu aeg seda ultraheli teha, et noh, mis te, mis te muretsete, teil ei ole midagi viga ja mina ei julgenud öeldagi talle, et teate, et mul on juba kahtlusi, kas sul on ikka lapsed. Ma tahaks pilti näha. Eelmine nädal käisime ultrahelis ja see oli küll hästi tore kogemus, et et tõesti see laps on seal ekraanil ja liigutab ja seal sügab nina ja siputab jalgu. Hästi lahe. Ma ei kujuta. Kui ei oleks ultrahelivõimalust, et kuidas ma oleksin siis lapseootel näiteks mõned aastad tagasi. Et võib-olla oleks siis see kogemus just palju parem, et ma nagu tunnetan teda kuidagi ürgselt, mitte ei vaata pildilt, nagu me oleme harjunud, et telekas plingib. Nojah, me oleme meediainimesed, et ükskõik mida ekraanilt näidatakse, siis me arvame, et see on tõde ja siis on, tunneks asi klapib, igav oleks ka muidugi krutskeid ei oleks, see tegelikult ju kuskile ette ei tuleks. Täna tegelikult on ju ka see, et arstid ütlevad ka, et ma ei näinud poisslapse genitaale. Jah, aga jätavad ikka lahti selle võimaluse, me ise ka noh, teeme nalja, et võib ikka poiss tulla, et ei ole nagu 100 protsenti, aga see on jah, tore, et midagi on oodata ja ma tunnen juba endas kärsitust kasvamas. Tule juba välja ja näita ennast. Rääkige seda. Ei oota, pidu on ikkagi kuskil nagu ekvaatoril. Aga kui see asi oli alles päris alguses, kui palju te siis plaane tegid? Ega ausalt öeldes ei oskagi midagi ette plaanida. Ma olen täheldanud, et välgatused tulevad, et ah et ma pean rõdu ära koristama, et ma tahan ju lapse vahepeal panna vankriga sinna magama, aga et mul on nii palju kola ja potte ja asju seal, et mul ei mahugi sinna vanker või noh, sellised praktilised asjad tulevad järgult pähe, et niidaks tegema või noh, mingi selline, et peaks toa ka ümber tõstma, sest et lapsel on ka mingi hetk mingit voodit vaja või noh, sellised. Aga need tuleb pähe täiesti suvalisel hetkel tegelikult ka töö juures, annan tundi seal, kõnni ringi ja järsku turgatas pähe mingi oma elu. Oh, niimoodi ma teen, kui laps. Lisa näol on see, et kui sa tead, et laps on tulemas, siis üllas tunne on, et mina olin oma firma, kus ma töötan, ma spordipäevases mari eristused olemas muidugi reeglid arvu eriti ei saanud, et mis mul nüüd viga hakkas. Aga kah oli selline, et ei ega ei tahtnud väga niimoodi kohe kõigile kisaga pisaratega hakata selgitama ka, et niisugune lugu on ka natuke nagu sihuke rasenamise tunne tekib vahepeal, aga aga nüüd ma olen väga uhke selle asja üle ja ma juba patran sellest päris palju kõigist asjadest üldiselt ka sellest, et ta mind puudutas. Minul praegult viimasel ajal tegelikult põhiliselt need teemad ongi, mida ma räägin teiste inimestega. Aga muidugi väga suur osa minu mõtetest üldse, kui ma õhtuti voodis olen võidikutel või kõik käivad ikka lapse ümber, et ja ma püüan reaalselt ette kujutada, et kui ta mul on, kuidas ma sellega tegelen, aga ma arvan, et see on loomulik, et noh, psüühikaga harjutab ennast sellega, mõtleb läbi igasuguseid stsenaariumeid. Ja nendes igasugustes raamatutes, mis noortele emadele on ikka öeldud, et kui lapsele mõtled, siis laps tunneb seda ja see tõesti niimoodi, et hakkab kuidagi solidaarselt põksima kohe kaasa, et kui temast käib jutt või noh, minu peaski mõte on temast, siis ta kuidagi aktiviseerub ja annab märku, et jajah, väga hea, õige mõte, tehke nii. Olnud kas seda eelisjärjekorda või pühaduse tunnetamist on ka mujal kui, kui arstide juures poes, tänaval kuskil mujal veel, ma käin praegu jopega ja mul ei ole kõht nii suur, et tänaval keegi ei tea seda. Aga nende lähedasemad tuttavate ja, ja perega ma küll, ma olen ikka kasu lõiganud selle pealt näiteks maid, assi, midagi, ma tulen, piin, peenelt kaupleb kolme kotiga ees või siis ämm alati toob head-paremat kohe rohkem, et sina pead seda sööma ja teist sööma ja ikka kasu tuleb ikka kõvasti. Ja kuna meil on see minu poolt suguvõsas on see esimene lapselaps, siis me loodame ka lapse pealt kõvasti kasu lõigata. Ida pool räägitakse, et laps sünnib siis, kui ta ema kehasse tekib. Et see pole see, et kui ta on seal üheksa kuud juba rahulikult nagu olemas olnud, et ei ole mitte see see õige, sünnib noh, olgu, see kirjutatakse üle, seda tuleb siia päikese ja tuule kätte, aga tegelik sünniaeg on see, kui ta tekkinud on. Mis te sellest arvate, minu arust on see täiesti loogiline, ma mõtlen ka niimoodi. Sest et oleks imelik, kui ma praegu kujutaks ette, et mul ei ole teda või et on ju olemas. Ma ei näegi mingit teist mõtlemisvõimalust. Minu arust nagu kasvatamatu tehes me ju otsustame ja alles eile toimus meil koosolek. Ja me juba vaidleme, kasvatas teemadel tuliselt, ma arvan küll, et ammu see protsess on meil käimas, et esimesest päevast peale oli meil asjad kus mingi asi hakkab ja neid vaidlusi meil tuleb, siin, ma arvan veel igasuguseid. Ja meil on see, et nüüd koosolekutel hakkab ka kolmas isik olema. Aga praegu jälle ma lõikan kasulapse pealt, kuna meie pere koosolekutel on nüüd kolm häält ja kaks on minul. Alati sõidan või. Tegelikult me juba kujutame lauset öelda ette, mina teda unes kolm-neli korda näinud, aga ei saa seda nägu, nägu jääb alati udusse. Kelle nägu ta siis lõpuks, kelle silmad tal üks põhivaidlusi on ka see, et kumma moodi tuleb? Ma üritan küll kaupal jälle rääkida andsetest tunnustest, aga tal jäi see tund ka vahele põhikoolis ja siis ma ei ole eriti suutnud teda veenda, et kindlasti laps tuleb ikka minu moodi rohkem, et pane niuke tõmmu London dominant sinna. Arvatavasti tuleb tohutult raamatut läbi lugeda. Nendele küsimustele, mis hakatakse mulle esitama, tuleb hakata vastama ja targalt kohe. Oh tegigi eile siukest proovida, kujutasin ette, et laps on juba niuke kolme aastane hoiatele kätest kinni ja siis ise esitas lapse eest küsimusi, siis oli niimoodi hädas, et kuidas neile vastata üritas. Mine küsi ema käest ja siis tema mängulaps vastas siis, et ema juba saatis mind sinu juurde. Seda rolli tegelikult vaikselt katsetamentidele isegi tegelikult täitsa ootus on päris suur. Sellised olid last ootavate vanemate mõtted. Aasta on läinud kapates ja nüüd on laps kohal. Andres läks uurima, mis muutusi lapsevanemaks saamine on toonud ja kuivõrd vastasid ootused tegelikkusele. Meenutame sealt välja sellepärast, et kusjuures Taastani seltskondades klientidega, siis inimesed räägivad, et üks kümme-viisteist minutit ta täiesti vaikides vaatab ja siis järsku mingi hetk hakkab minu süles patrama. Ta nagu saab aru, et inimesed ringis räägitakse, ma siis räägin ka. Aga ta ei lase ennast üldse, see ka sellest, et teised samal ajal räägivad. Istun koos Mari Kaupo ja Mirteliga Marie Kaupo, kajasid mu juttu umbes lasteaeda tagasi ja siis oli Mirtel küll olemas, aga ta oli ikka päris sügaval mari kõhus alles ja siis kaupu ja maris rääkisid, et kuidas nad seda asja ette kujutavad ja mis sellest maailmast saama hakkab, kui lõpuks üks inimene neil juures on? Aasta mööda läinud, Mirtel juba räägib, peaaegu juba omab hambaid ja nüüd küsiks, et kuidas asi siis on? Mis on toimunud selle aastaga, kui palju Virteri tulek on olnud selline, kuidas te seda ette kujutasite, kui palju on olnud selles midagi sellist, mis täiesti uus, ainulaadne ja enneolematu? No mis siin pikalt ikka hakata ajama mingit juttu, et midagi ei ole muutunud. Öö ja päev on täiesti. Mis oli, ennem on kõigemine, mida ma mõtlesin sel ajal, kui ma seda viimati rääkisime, olen pidanud kõik prügikasti viskama omadused ja asjad ja nüüd siis täna nagu on hoopis teistmoodi elu kui siis, kui ma kujuta ette kujutasin, ma lubasin marita aidata öösel last hoida, kui laps nutab. Ma ei ole eriti seda saanud teha, sest Mariann muidugi krapsakamanud, mina ei ole jõudnud enne jälile, aga tegelikult on ikka palju asju, ma ei kujutanud ettegi, et lapsega on päris palju tegemist, aga mulle tundub, et selle esimesega võib olla palju tegemist, teisega vist oled juba nagu praktiliste kogemuste najal oskad nagu paremini edasi minna. Väga kihvt olnud. Hommikud on veel hästi toredad, minu astmel hommikud Mirtele sünnist saadik hoopis teistsugused, et meil on üks, kolmas voodis oled, teeme siis me imetleme, hommikutidega mõni maganud ei ole, siis ta tundub meile kõige ilusam, kõige targem laps. No minu arust nii hull ei ole, et, et me üldse ei osanud ette aimata, mis tuleb, mida EKi teadsime, aga, aga noh, ma olin valmis selleks, et ma loobun köiest, et ma loobun tööl käimisest, suhtlemisest oma hobidest, figuurist ja paljudest toitudest kõigest, aga et sa võid mõelda küll ette, aga kui sa oled reaalselt selle sees, siis ikka Ma ikka hästi-hästi raske. Ja ma ma olengi aru saanud, et ma olen tüüpiline tänapäeva ühiskonna naine, kes on loodud ülikoolis käima, konverentsidel, rääkima, tööl, käima, reisima ja nii edasi, et lapse saamine on ikka minu elus kõige ekstreemsem kogemus ja see on minu jaoks kõige raskem asi, mis ma üldse ette võtnud. Et ma käisin töö kõrvalt ülikoolis ja siis nagu olin enda üle uhke, et vaat kuidas ma suudan, aga tegelikult see pole mitte midagi võrreldes sellega. Ma olen 24 tundi ööpäevaselt lapsega rakke. Et tegelikult on hästi väsitav, hästi väsitav, aga samas, kui ma peaksin nagu panema pingeritta või kuidagi nagu järjestame oma elu saavutused, siis kahtlemata Mirtel ületab kõikega, kui ma üldse midagi oma elus õigesti olen teinud või mingi õige valiku, siis see lapse sain, see on kõige õigem asi. Teiste valikute puhul võiks ikka mõelda, et oleks võinud ikka nii. Ma mõtlen ikka alati, kui nagu hästi raske, siis ma mõtlen, et ühel päeval ma veel lõikan sealt kasu või et kui ma tunnen, et ma olen täielikult mandunud, et ma ei suuda ennast väljendada, sest päevade kaupa ei räägi, mul ei tule sõnad meelde, kui ma järsku siis täiskasvanud inimeste sekka saan. Ja siis ma mõtlen, et aga äkki ma jõuan mingile sisemisele uuele kvaliteedile, sest ma olen ema. Niimoodi lohutan ennast. No igal juhul ema ongi sisemine, uus kvaliteet aga siit kumas juba läbi, et kas on plaanis neid kangelastegusid jätkata mari otsa vaatama, kes me peame võib-olla ikka tulevikus mõtlema selle peale kindlasti. Järgmine päev pärast sünnitust või isegi samal õhtul Mirty sündis kuskil seitsmel õhtul samal õhtul juba Kaupo, ütlesite, et ei, rohkemas sünnitada ei lase. Äkilised lapsed, kui üldse, siis tulevad keisriga. Ja ma ise mõtlesin ka, ma arvan, kõik naised, mõtlesin, et vahetult pärast sünnitust, niiet ei, rohkem rohkem lapsi ei tule. Aga ma pean tunnistama, et aeg on teinud oma töö, et ma nii resoluutne enam ei oleks. Ma olen ka sõnu tagasi hakanud võtma selle teema alguses tundus tõesti päris hirmus, et see on selle mehele lausa ükski mees ei saa sellest aru, kui valus seal, mis mõtted seal peas käivad seal naise peas ja et see on tegelikult sõnadega kirjeldamatu asi, et ma püüdsin kaasa elada küll igatepidi seal, aga tegelikult ei tundnud mina mingit valumaid mulle, pigem võib-olla isegi emotsionaalsem pinge, eks ole, aga kihvt oli see, et kui ta sealt välja tuli, lupsti marile kõhu peale pandi ja siis ma jõllitasin teda vaadata seal ja ta iilitas vastu, siis tuli nagu tuttav ta oleks nagu noh, kohe olnud minu oma vähemalt väidetavalt vist all. Kas Mirteri tulek on pannud ka mingisuguseid asju ümber hindama? Maailmas? Inimeste sisendas? Mingisugused sellised sügavamad asjad muidugi, et esiteks juba see, et ma saan näiteks palju paremini aru oma emast ja oma vanematest ja mis, noh, et, et kui sa oled ise lapsevanem, siis sa mõistad, et mingisugused nende keelud ja käsud ja kuidas, kuidas üldse vanem oma last hoiab, eks ole. Lapsena tundub see vahel niimoodi kavandatakse või muretsetakse üle, et nüüd ma niimoodi ju, mida see ema süda tunne, eks iga iga asja peale, mis lapsel võib juhtuda või siis üldse nagu perekonnatähendused. Et me olime Kaupo kui juba nii kaua kahekesi olnud ja nüüd me oleme kolmekesi, et nagu see paneb ikka oma suhtele ja üldse inimestevahelistele suhetele tele ja sellele, mis perekond üldse on sellele mõtlema. Aga noh, niimoodi kui nüüd mitte nii sügavaks minna, siis sellises igapäevases elus on küll, et ma pean ju kõiki asju nagu mõtlema läbi titemamma silmade, ükskõik kuhu ma lähen, ma mõtlen kõik läbi, kuidas ma saan seal lapsega näiteks kas või korterist autossegi minekuks, kui mul on vaja näiteks kaasa võtta veel mingi kaks asja, et mul on kaks kätt, eks ole, et kuidas ma saan lapse ja need asjad või näiteks, kui mul on laps vaja magama panna, aga magamistoa akna taga käib kui ka ehitusteispool elutoa akna taga veel mingi kolmas asi, et, et mida ma siis teen või, või et kuidas ma oma korteris saan vaikselt toimetada, et ta üles ärkaks ja no siis hästi palju niukseid praktilisi asju, mis nüüd on hoopis teisiti, millele üldse varem tähelepanu ei pööranud. Ja ausalt öeldes ma olen tähele pannud, et terve inimesena ma veel selle lapsevankri või lapse või tõstan selle sülle ja, või see on selle lapse endale linaga kõhu peale ja ma ikka saan, aga ma olen hakanud mõtlema, et kuidas saavad vanainimesed, kellel on raske käia, kes on selle toega ka käivad või näiteks ratastoolis inimesed, kuidas nad üldse saavad Gamma, kuidas nad pääsevad üldse paljudesse kohtadesse. Viljandis on minu arvates ainult kaks apteeki, kuhu ma saan vankriga sisse, noh, mis on need lahti minevate ustega, eks ole, ei, kolm vabadust. Et, et ma saan sinna sisse sõita rahulikult lasteriiete poed, ma saan ainult Selverisse minna käruga, ülejäänud on teisel korrusel olevat tsentrumis lift, sinna mahub ka, aga ma teen kärul natukene sanga ülespoole. Muidu läksin lifti ukse vahel, et vot sellistes igapäevastes olukordades on nii palju asju, mis ma pean nüüd teisiti tegema. Ja kui vanasti oli nii, et kuhugi minna, ah kaks minutit kingad jalga, jope selga välja, siis nüüd hakkan vähemalt veerand tundi ennem liikuma. Laps, riideasjad võtab õudsa aja esialgu Ma hilinesin kohutavalt. Ma ei oskand üldse arvestada, et nüüd juba nagu duaaliks väiksed kogemused. Tähendab, sinu jutu järgi tuleb välja niisugune imelik asi, et me oleme väga palju oma elukeskkonnast loonud sellise, mis ei arvesta päris suurt osa inimkonnast seal tehtud kuidagi tervetele tugevatele ja kõik muud peavad justkui jääma natukene niimoodi ukse vahele. Jah, tegelikult küll jah, ja ma arvan, et, et mitte ainult nagu väikse niukse kärus oleva lapsega ei ole raskusi, vaid vaid inimesega, kes juba kõnniteel üldse lapsega kahtlemata ei ole arvestatud. Jah, ma tean näiteks Viljandis mitte ühtegi söögikohta, kus oleks tualettruumis näiteks mähkimislaud kodus tuleb süüa jah, just nimelt. Et sa ei saa, sul ei ole last kuhugi panna. Mis sul teist, ma tean, mida sa oled ümber hinnanud, kaupa pähe tuleb nagu see, et mul on nagu vastutus on nagu tõusnud äkki musele mõtlen ise välja, aga et kui ma nagu vahest kodust kaugemal käin, siis igatsus tuleb peale ja, ja siis ma, ma ei saa kunagi aru, kumb, kumba kumbal, et kas mari vastu igatsus või nirteri vastu tegelikult on mingi kaugel mootorit. Elus on tegelikult tekkinud veel üks inimene, kellega armastan. Aga nüüd ma mõtlen näiteks, et mida ma teisiti pidanud tegema, siis pidin see aasta esimene kord oli see, et Meelak, maasikad tulevad, esimesed maasikad ja alates ma tegelikult olen põske pistnud sel aastal ma mõtlesin, et selle ma annan marile selle kõige esimese, mille ma tegelikult olen ammu salaja põske pistnud, siis selle teise võtetel marjad, näe, ma tõin selle esimese sel aastal Aus ja mõtlesin marile, sest mulle tundus, et temal peab olema esimene selle asja juures. Et ja, ja nahk ja jälle, et kui autoga sõidad, on teine tunne ja üldse selline. Kui mari kuhugi läheb lapsega, siis vanasti üksi läks, mul nagu oli nagu noh, mis ta ikka saab, hakkab nüüd on nagu väike mure, tuleb sisse ja see arvatavasti alateadlikult mind erinevate otsuste juures ka tegelikult muutub. Nii et minust on saanud isa selles kõige suuremas tähenduses. Et pean rohkem hoolima ja, ja niimoodi alati, kui on vaja, on nagu valida, eks ole, et kas sõbrad pubis või lapse naine siis ma olen teinud alati ta tegelikult ikka valiku ikka lapse ja naise poole, kuigi mõnikord on need sõbrad olevat väga ahvatlevad oma plaanides olen pidanud nagu täiesti ümber mõtlema need teemadena ja. Ma mõtlesin, et ma olen mingist asjast praegu loobun, siis ma arvan, et see on siuke nirtele kasvab suureks ja see on samamoodi näiteks et meil meeldib reisida, et et nüüd noh, me ju ei võta ju lapsega ette neid suuri, pikki lennu lennureisija, sest noh, me ei pea õigeks seda, et see lapsel kui reisitakse seal puhkus ja las laps ajab oma asju kodus, ma ei pea teda kuskile soojale mujale, kaob tarimakse. Et sellised asjad on millegi peale igapäevaselt mõtlema ja mõnikord ei saa ka mõned tuttavad ja sõbrad aru, eks ole, et miks ma teistmoodi äkki muutunud, et ma olen nüüd isa ikka tavaliselt öelnud ja kuna neil nagu lapsi ei ole, siis nad ei oskagi mõelda, et ma olen ise samamoodi käitunud. Misasja sa nüüd ei saa tulla, kuidas ikkagi nii on? Aga et jah, on küll, ma ise mäletan seda täiesti, kui sõbral sündis laps ja selline kamraad oli mingi hakkasime peole minema ja ta ütles, et ta ei saa tulla mõni tõesti solvunud ja tänama, tegelikult näen, kuidas inimesed nagu minu vastu solvuvad või meie varjaste solvavad, sest tegelikult on noh, nagu hinges võtab nagu heledaks, et kas nad siis ei saa aru või? Läbielamine kogu aeg kaudselt ja niimoodi sügavuti hinges kuskil on muutunud palju asja, aga muidugi tavaline päeva planeerimine, juba hommikul ärkad üles ja siis kunagi aru saa, kumb eneselt voodist välja tuli, ema või laps. Kellavere enam ei ole, sellepärast et meie õige õigemini sihukesed noh, kella meil ei ole, meil on äratus Mirclali nimeline kell seitse, iga päev pole mingit muret, et pane mobiil helisema, milleks Pärka täpselt samal ajal iga päev ajab meid ka ülesse öelda, on hästi tore, hommikud on täitsa teistmoodi. Hommikul on laps ka kõige niukene toredam, tal on nii hea tuju ja mulle meeldivad, et lapses nagu tuleb hästi eredalt välja see inimese niisugune niukene põhiolemus. Ja üks asi on tõesti see, et inimene ju ka nagu ilusat, lihtsalt niisama tunneb rõõmu. Tegelikult ei peaks meil olema üldse mingeid asju, millega endale rõõmu nii-öelda osta või tekitada, et inimene peaks lihtsalt olema õnnelik selle üle, et on elus ja lapse puhul on hästi näha, tõuseb hommikul üles ta lihtsalt nii õnnelik. Hästi tore on seda vaadata, siis tuleb endasse ka selline lapsik rõõm tegelikult palju enda lapsepõlvetundmusi meelde tulnud seoses temaga mingisugused lõhnad ja see, kuidas ma lihtsalt tunnetasin maailma, ma ise olin laps, et noh, nagu eneseleidmine ka mõnes mõttes alguses mulle tundus, et ma olen kõigest loobunud, mul ei ole enam isikliku elu ainult Mirteli elu. Aga et tegelikult temaga tegelemine viib mind hoopiski tagasi iseenda, mingite selliste mälestuste juurde, mis olid kuhugi kadunud või noh, nagu tunnetan ennast jälle nii nagu ma olin võib-olla nooruses või, või päris lapsena või. Täitsa huvitav, täitsa huvitav on tegelikult lapsega kodus olla, kuigi noh, ma mõtlesin, et on väsitav ja, aga aga eks ikka midagi vastukaaluks ka, et ei ole ainult niuke nüristab mähkmevahetus ja potile harjutamine. Kas sind iseenesest on ju midagi niisugust? Alati vist ootamatute, natuke isegi muide kummaliste müstilistest keegi on ju teie juurde tulnud. Teil on ilmselt mingisugune ettekujutus, et missugune ta võiks olla või või kuidas see kõik olema saab, aga ilmselgelt on see võimatu, nagu ette kujutada, et kui palju see läks kokku sellega, mida te ette kujutasite. Kas näiteks te teadsite juba ette, ootate Mirtilit, vaatasite talle näkku ja ütlesite, et oh, sa oled Mirtel või kui kaua võttis see aega, et et ta nimetada või kaua see võttis aega, et, et ta teie jaoks seda niimoodi päriselt valmis sai, ütleme niimoodi, nimi tuli meil suht kiiresti, seal ei olnud midagi, nimi oli veel pool aastat vormis. Ma vaatasin papa juures sellest päevikust, no meil on ikka perepärimuse raamat vanavanaisa juures ja siis seal me olime juba eelmise aasta oktoobri algusest-ist või septembri lõpus kirjutanud, et meil on nimevariant. Mirtel, ma ei tea, kas me siis juba teadsime tüdrukut, sest see nägi ka kohe üsna alguses ära ja mul oli nagu hästi tugev sisetunne ka, et tütar on mõtteliselt pärast sünnitust, lastearst lasi mul veidi hinge tõmmata ja siis väga niimoodi taktitundeliselt küsis, et kas maimukesel nimi ka ja siis kauboi suu targalt kinni, siis ta ei tea, mis ära 10 tundi sünnitanud tädi võib öelda. Siis ma sind ja minu lapse nimi on Mirtel. Ega tuli kohe pandi kirje oligi tema nägu, Myrtle nägu anda ei oskagi nagu, rohkem mõeldagi. Muidugi meil oli siin veel huvitavaid nimesid, vanavanemad pakkusid välja igasuguseid, mul ei tulegi platsi kõige noh, Johannes ja ranna ja oli seal veel mingid, mis seal oli. Üks lugu on küll sellest juba Smirtline imest töödeks Marii rääkida, et see vanavanaisa saanud kirjaga telefon algul aru, mis lapse nimi on. Ta mõtlesin poissi. Räägi see oli niimoodi, et me peame nüüd liikuma gaasi 80.-tesse. Kui ema mind ootas, siis ei olnud ju ultraheliuuringuid, siis kuulati südamelööke arstid, miskipärast oli niisugune teooriaid, kui on tugevad südamelöögid, siis on poiss ja kui on nõrgemad seal tüdruk, no minul olid väga tugevad südamele löögid. Nii et minu ema oli väga kindel, et tal võib pois sündida. Ja loomulikult siis ema isal papassil oli nimeks välja valitud Mihkel ja muidugi mihklit ei sündinud. Tegelikult ma pean tunnistama, et meie peremehed ei ole sellest siiani üle saanud ja isekeskis kutsutakse mind vahel siiani Mihkliks. Ja siis alles hiljem ma sain aru, et Mirtel ja Mihkel noh, mingisugune sarnasus niimoodi, eks ole, palju häälikuid ei erinegi ja, ja kui siis läbi telefoni vanaisale, kellel kuulmine juba oma 82 vastadele olnud piisavalt vilets kuulise minagi olime ise mihkel, ta ilmselt mõtlesid, Mihkel poiss võttis viina, seal naabritega täitas tütre tütrepoja sündi ja siis, kui pärast selgust hoopis tüdruk sünnis, no siis loomulikult läks, teine ring veel tähistas tüdruku sündinud oli ka tähistada ja Mirtel ei jäänud tal üldse meelde, nii et mu ema käis seal, kirjutas talle paberile üles mobiili kõrvale, et kui keegi helistab, siis ta saab öelda, lihtsalt nime vaadata. Ka mis, mis on tegelikult muutus, et vot see muutus küll see tegelikult algul te ehmatasite kui last oodata, kui naine on rase ja siis hästi palju, kõik käivad ka, küsivad kuidas läheb, elueni. Sära sünnib ja siis esimene lapse nägemine on, siis tuleb vanavanemad, kokkuja tuttavad igalt poolt kokku, vaatad, laps näevad seda natukene, vinguvad vahest ja natukene selline probleem, teeme tekitavat väikest elukat siis nagu kaovad ära inimesed mingiks hetkeks, mõni hakkab läbi telefonivähki. Ja, ja vastused jäävad väiksemaks, eks ole. Aga nüüd ma vaatan, hakkab jälle see vana elu jälle, noh, et need inimesed hakkavad tagasi tulema. Sest see esimene hetk ikkagi näiteks nendel inimestel, kelle laps ei ole nendele, on see tegelikult täiesti nagu see noh no neil on kohe nagu raske meiega käituda. Millestki muust räägime, kui võtan praegult, Marin sõbranna oli meil siin nädalavahetusel külas ja pärast mõtlesin, et ma vist ikkagi natukene pingutasin üle, et ma rääkisin televist vähemalt neli korda, kuidas lapsega käisime näiteks tantsu. Käime rahvatantsu tantsimas, laps esimest korda kaasas juba vist rääkisin seda külmem natuke siit nurgast ja sealt nurgast kannatas ära, muidugi ta võib kindlasti mõelda, lolliks läinud, ainult lapsest räägidki. Aga ise tegelikult omal ajal samamoodi võib-olla mõtles. Käitusime aga jah, et see, et kui laps sünnib, siis mingil hetkel käib niisugune plõks ja paljud jooksevad eest ära, et see tekitab ju probleemi, tuleb hoida ja nutab ja häälitseb ja magan öösiti ei saa ja seminud, täitsa ehmatas. Ja minu arust rohkem see, et keegi nagu pärast lapse sündi enam keegi küsi, et kuidas emal läheb, et justkui nüüd oleksid mured murtud, aga tegelikult nüüd põhivaev hakkab. Aga noh, seda eemale inimesi me võib-olla ise natukene nagu distantseerusime, et et ei olnud nii, et kutsusime kõik sõbrad kohe esimesel nädalal last vaatama, et et noh, ikka väike laps, mõtlesime, et ta säästada päevane hoida tõeselt praktilistel põhjustel tervise pärast üldse mitte. Mitte sellepärast, et me olime kadedad, ei tahtnud näidata, et oi, oi, oi. Praegu võeti ära üks asi ja kohe tirin lahti. Lemmikkui ta ei suuda muud voodi teie tähelepanu köita, siis ta hakkab niimodi põlistama. Ja siis lõpuks ikka keegi hakkab temaga tegelema. Ma küsiks hoopis nagu kaugemal asetsevad küsimuse või selge on see, et vanemad ootavad last väga ja neil on omad ettekujutused sellest ja ja igatahes on see kuidagi normaalne, arusaadav, loomulik. Kuidas te seda tunnete, kas, kas riik või, või see, mis on meil lähemal, mille nimi on kohaliku omavalitsus mida me siin parasjagu valime, kuidas, kuidas nemad koos teiega ootavad, kuidas nende ettekujutus nendest lastest, kes peaksid tulema, kas sellest on abi olnud, et on olemas mingisugused niisugused struktuurid ümber teie, minu arvates ta omavalitsused, kohalikud omavalitsused ikkagi aitavad päris kenasti? Muidugi hakkan mõtlema, et tegelikult jah, nad ju siis, kui laps sünnib, kanna see summa nüüd lõpuks oli tegelikult kaks korda, oletame, et inimene tegime avalduse, et saada raha ja need summad ei olnud eriti väiksed, täiesti normaalsed 5000 krooni. Ja me saime veel paki, kus näiteks stardipakk, laps sünnib seal stardipaki, kõik vajalikud asjad sees ja seal oligi selliseid asju, mida me polnud, isegi vähem ei tulnud pähe ja isegi ja siiamaani kasutame. Aga muidugi, mis suuresti aitab, on ikkagi see emapalk, see küll tegelikult aitab väga palju ja mul on nii hea meel nagu, et me ei pea muretsema täna kodus nagu selle raha pärast, et et mingi midagi ära jätma, sest raha ei ole, et Marisa praegult emapalka ja mina käin tööl ja meil nagu sellepärast rahamuret ei ole. Aga ma ei oska öelda nagu, et ega rohkem nagu see riik kuskil bussipiletit odavalt osta ei saa, aga et ma ise näen, et täna ongi nagu liiga palju on räägitud sellest, et noh, laps on toodud sinna sellesse poliitikasse, aga tegelikult seal nagu, eks ole, lihtsalt täiesti tavaline, et see ongi nii ja keegi rohkem ei räägi sellest, et ei pane seda kuskile vankri ette. Valimis Grete ja öeldi, et mina nüüd andsin teile, mina arvan, et riik ja omavalitsused meid väga hästi aidanud. Sõbrad ka vanemalt ka, eks ole, et tegelikult on see üks suur kompott, sest kui me võtame seda riigi ja kohaliku omavalitsuse abistamisest, Svideerib kõik ajutine ajutine, on see emapalk? Ajutine on see 5000 krooniga, mis me saime. Aga ta on hetkeks ikkagi tekitab tunde, et keegi hoolitsust. Aga mis siis edasi saab, mari seda palka ei saa, siis me oleme otsustanud, et ega sellepärast nad tööliga kohe minema, et ikkagi laps tuleks nagu võib-olla kasvatada teatud maani üles, sisenes lasteaeda, eks elu näitab, et kuidas me hakkama saame. Aga ma ei oska ka täna välja öelda nagu mingisugust skeemi, nagu et kuidas veel nagu saaks riik või kohalik omavalitsus aidata kindlasti mida saab aidata, needsamad, millest mari rääkis kõnniteed, et vankriga oleks hea sõita kuskile ruumidesse sisse minna sissesõidud ja, ja loomulikult see, et ümberkaudsed sellest hooliksid, kui sul on lapsevankriga, sest ma olen nii palju pidanud sõidan bussiga päris palju ja siis kuidas tuleb üks ema oma lapsega tahab bussi tulla, keegi talle appi ei tule. Siis ma olen läinud isegi tagant bussis, kõnnin, vankrit saaks bussi tõsta. Et tegelikult sellist asja peaks kuidagi nagu noh, kuidas öelda Bushima uues keeles, et, et inimesed rohkem nagu paneks tähele, et see lapsega ema, tal on raske, et teda võiks aidata näiteks välismaal on ju see te rasedad naised ja lastega naised lastakse poes ju tegelikult järjekorras ette. Meil Eestis täiesti puudub selline selline asi, seisad seal seal järjekorras ühes käes, laps, teises käes on mingi kott, kolmandas on kolmaski. Nii et selliseid asju nagu peaks täna hakkama ka ajama, sest seal keegi rääkinud, väga vähe räägitakse räägitaksegi jalgrattateedest, aga ei räägita nagu lapsevankriga sõitmise teedest, kus oleks mugav sõita või noh, ma arvan, et jalgrattatee on siis seal saab päris hästi vankriga last. Aga on tulnud ette ka seal, kus ma olen Pärnus, kus on seal jalgrattatee, ühel pool on siis tõmmatakse joon seal on ema laps, teisel pool jalgratas ja kui ma olin nagu põhimõtteliselt seal vankriga mõni vajan kõkeldada natukene siis tuligi rattur ja mingi pahameele elasime polüla kivistas oma kella, nagu oleksin talle jalgu jäänud, et kuule, mees, ma olen lapsega, et noh, oleks võinud, siis saad aru, et vankerene mulle seal kodinaid asju. Ma tulen üle tänavaine, et ära käitu nii, et, et kui sa alati sulle lähedki natuke on seal maas jalgratas, siis see tähendab sulle alati eelise. Mõtle teiste peale ka. Loodame, et lasen, inimesed panevad autode külge neid kleebekaid, ta beebi on autos ja siis ma olen mõelnud ise nagu juhine väetisena. Kas kutsub mind korra isegi natukene, kutsub küll lähedane, nii palju lähedal ära, aga ma olen näinud nendesamade märkidega autosid, mis kihutavad, et vot sihukeste asjadega peaksime tegelema mitte ainult raha peale mõtlema, vaid vaat nende nende asjade peale, mis nagu selliseid, mis teevad elu heaks, sest tegelikult on see väärtus. Ma ütleks seda, et noh, raha koha pealt jah, et praegu, kui laps on väike, siis on, on selles mõttes väga hästi oleme toime tulnud ja isegi ma ei oodanud nii palju toetust, ses mõttes rahalises mõttes. Et selgus, et ma saan veel mingisugust pere toetust ka kuskil tuligi, avaldas täita internetis hakkas tulema, et, et ma arvan, praegu ei ole hullu, aga aga no ma kujutan ette, et linnades või kuskil, kus ei saa lasteaiakohta lapsele ja, ja sa pead last vedama autoga tohutut Maide kuhugi teise linna otsa, siis tekib küll selline tunne, et, et kas, kas omavalitsus ei saaks midagi rohkem teha ja ma kujutan ette, et meil võib ka see veel ees oodata, et tahad ikkagi koha kooli, mis on su lapsele kodu lähedal piisavalt või lasteaeda või või no niisugused asjad ja ma arvan, et mis ma ise mõtlesin, et tegelikult sinnamaani, kuni tervis on korras, lapsel sinnamaani ilmselt on kõik okei, aga, aga kui juhtub midagi tervisega, siis tegelikult on küll suur jama, sest tegelikult noh, ise ma olen näinud ka, et see meditsiiniabi on täpselt nii, et sa jooksed ühest arstipunktist teise ja siis on sul mingi ootejärjekord, aga kõik see aeg on laps haige. Loodan, et midagi ei juhtu. Linderman tihti selle peale mõelnud, et noh, linn on midagi sellist, mille on inimene välja mõelnud ja ja linn peaks olema midagi sellist, mis on inimmõõtmeline ja nii edasi. Aga millegipärast on mingisuguste aegade jooksul justkui inimese mõõde sealt välja läinud ja need inimesed tihtipeale, kes ütleme linnades ka kaasaegse sõnaga ooperis keerivad, opereerivad neid struktuure, mis moodustavad need infrastruktuurid või ka võimustruktuurid. Nad lülitavad välja inimese mõõtme sealt seest. Kõik käib kuskilt mingisuguse nagu suurema mõõtmega justkui üks inimene polegi inimene, vaid noh, algab inimene algab alles, kui neid on 30 koos, ütleme või siis tundub, et jah, see on juba piisavalt suur, et et sellega midagi ette võtta või noh, sa saad neile midagi lubada, nad annavad sulle vastu oma hääli või oma tunnustest. Niukene, üksik inimene on ära kadunud ja see samane, mida Kaupo eespool rääkis, et peaks hakkama, mõtleb mingisugustest asjadest, see ongi võib-olla see samane kõige lihtsam rohujuure tasand, kus tõesti sa võtadki enda sees vastu mingisuguseid otsuseid ja ütled, et ma käitun lihtsalt niimoodi ja, ja see ongi suurim, mida võib-olla teha saab mingisugustes olukordades. Jah, ega muidugi meie ühiskonnas käitumiskultuur võiks muidugi palju muutuda, ühelt poolt see suhtumine lastesse ja lastega peredesse nende aitamine, sedasama käru tõstmine ja mis iganes, aga teisipidi ka näiteks kuhu üldse lastega minna? Nõuga ei saanud peaaegu kuhugi, eks ole, beebi ja nüüd on jälle minu arust mindud mõnes asjas teise äärmusesse, et päris väikeste imikutega ollakse suurtel massiüritustel või hästi noh, mingitel kontsertidel või, või siukse kahe-kolmeaastase lapsega, kes ei püsi üle viie minuti ühe koha peal minnakse mingile kirikuga seal dile, kus see laps lihtsalt kõikide endise kaabuga. Asju jah on ja neile võiks mõelda, aga seda ei saa muidugi kõrgemalt juhtida, et ma arvan, et lihtsalt ühiskond peab kasvama niimoodi vaikselt ja nende asjadeni jõutakse. Jah, see on küll tegelikult sedasama, et see laps võetakse tegelikult kaasa sinna keskkonda, kus ta tegelikult ei peaks olema vanemad lihtsalt noh, võib-olla neil ei ole ka võimalust olnud, et nad saavad kõigile jätta nii väga nagu tahavad seda näha, tasand on, näitan kirikukontsert, näiteks kus kõik on selline sensitiivne, kuna on õhus ja siis tegelikult see ema ei lähe lapsega ära sealt, ta püüab seda vaigistada nagu praegult mari püüab vaigistada, aga see ei ole see koht, kuhu minna. Aga tegelikult ma tegin ise täpselt sellesama aja, Me käisime puhkamas Pärnus ja siis veekeskusesse mõtlesin, et lähen korra lapsega, lahendage sinna beebivanni, et natukene mõjutledaja, pesen teda seal ja noh, niimoodi, kuigi mul oli kahtlus, et ta saab seal külma. Et noh, seal on pisikud ja värgid ja nii edasi ja ma teadsin seda, aga ma nii tahtsin oma lapsele seda pakkuda. Tegelikult ta võib-olla nautinud seda üldse, seal oli nii suur lärm ja nii hirmus valgus ja see vee hulk oli nii kohutav tema jaoks, aga noh, mina ise tahtsin talle kõige paremat ja tegelikult ja et ma pärast mõtlesin, et niimoodi ei tohi, et, et noh, heakohasus võiks olla nagu meeles igal vanemal endale kogu aeg, mis on mu lapsel ikka hea kohane. Nii kerge on tõesti, iga vanem tahab parimat. Muidugi, see ongi need keerulised asjad, et kuidas siis saad aru, mida tema tahab, kui ta veel ei räägi või kui ta veel ei oska sulle seda ära seletada, sest ikka need esimesed ajad on ju niimoodi, kuidas vanemad tahavad, kuidas nemad seda asja ette kujutavad? Muidugi see segudes vanemad lapsega käituvad, et seal on vaadanud ka sellist asja, et potil käimine, et et nüüd on niimoodi, et Mertal juba vaikselt pean ütlema Metro seitsme seitse seitse pool ja tegelikult me juba pool kuud teemalisse potti päris palju asju, mõnikord läka püksi. Aga see, et kui ma nüüd lapsega tormaks ringi igal pool sõidaksin, reisiks, värgid, loenguks, erinevad olukorrad, ma ei panekski tähele, kui tal on pissihäda, et näiteks meetodid on vahepeal selline komme, et kui teil on kakahäda, siis ta näpistab mind ükskõik kust. Aga see näpistamine ka eriline, eks ole. Aga et seda tähele panna, see tähendabki seda, et ma olen taga, noh nii tihedasti kogu aeg olnud koos üldi sellises Ühes kohas, temal on nagu kindel, kindel režiim olnud ja siis ta nagu harjub ära ja ta hakkab näitama järjest rohkem neid asju välja, mida ta tahab teha. Õpin teda tundma, nagu mõtlesingi, lennukiga sõita või kuskil, et siis tal on kogu aeg nii erinevad olukorrad, et asi jääbki ära. Et mida, minu minu üleskutse on, et jumala eest ütles, olla lapsed, võimalik lapsed, emad kodus, heades kindlates tingimustes ja olge kogu aeg lapsega koos, siis te hakkate nagu märkama neid pisiasju, mis tegelikult mõnikord võivad elu hästi mugavaks teha, näiteks poti peal käima. Ja ta ise ei lähe muidugi suur töö olnud, et. Aga asja sinna teema, et kui hommikul tõuseb, siis on mingeid täpselt süsteem marinaadi nüüd ütleme, mille alusel sa tuled selle peale, eks ole, paneb lapse poti peale, see rahulikult siristab koti mina nagu ka. Tõnu parandaksid ja näiteks praegu ma juba tükk aega tean, et tegelikult ta tahab süüa aga ma ei saa talle raevu anda. Mul heliseb telefon, sellepärast et ma olen natukene rongaisa, ma jätsin oma lapse koju süüa tegema, pole vist seda ise kunagi teinud. Ta tahab mulle raporteerida. Ja ta kuuleb. Räägin Marii Kaupo inverteriga jutu. Kõrbesid ära. Ma teen uued, ära muretse, tulen kohe koju. Olgu, jov, näete, nüüd juhtus niisugune asi, et meil kodus kõrbesid pelmeenid ära ja ei ole jälle midagi süüa, ma pean poest läbi minema, uued pelmeenid ostma ja hapukoort sinna kõrvale. Niimoodi ongi. Ja meie aura, piima. Tiina Seema kesine Merti kest. Mida ta ise sellest kõigest arvab? Mirtel arvad? Mirtel tegid mikrofonile paar korda pai. Ja need on niisuguse näoga, ta ütleb midagi, mida me keegi veel ei tea. Noh, ja lõpuks suhu ta läks seal, kus ta ikka peab olema. Aitäh teile, Marie Kaupoimetel, ma arvan, et võib-olla peaks aasta pärast veel korra kokku saama, kui meile võimalust antakse ja, ja küsima, et kuhu ta siis välja olete jõudnud. Kas teie mäletate, mida mõtlesite aasta tagasi. Mõnikord võib tagasivaatamine aidata selgemini näha seda, mis käes või alle seisan. Saate tegid Andres Noormets, Tiina vilu ja Maristomba. Meil on hea meel teilt kirja saada. Tere pilt, et ERKE. Järgmisel laupäeval oleme jälle teiega kuulmiseni.