Siin taas Vabaduse plats. Ja voolab ja voolab, ei meie tea, kus see esimene ots nüüd seal lauluväljakul on jõudnud pöörata ja me ei tea ka, millal viimane kolonn ajaliselt teele läheb. Kui, kui vaadata üldplaani, siis Pärnumaa 12. kolonn on rong käigu selgroo poolitanud sest kokku 21 12 tähendab selles mõttes ma ei hakka siin kokku lugema suuri linnu nagu Tallinn oma ligi 8000-ga ja Tartu isegi 3000-ga, pluss Tartuma veel tuhandeid juurde. Aga nii kolonnide mõttes on rongkäigu keskkoht läinud üle lauluväljaku. Meil on siin väga palju rääkida, mis meie silmades toimub, praegu just jõuab meie ette Pärnu linn. Kuid ma tahaksin ühe asja tagantjärele ära rääkida. See oli niivõrd silmatorkav, niivõrd tore, niivõrd meeldejääv ja paljutähenduslik kui Lääne-Virumaa, üks väike tantsurühm tuli väljakule. Neil oli väga tagasihoidlik plakat kaasas või lipp ahjualused. Aga mida kõik vaatasid? Üks neljaaastane tüdruk kõndis ema kõrval tantsijat küllalt, noored inimesed. Segarühm. Aga isad vedasid suurt. No kuidas öelda, suur lapsevankrid, pika neljaga, vankrid, kus oli sees seitse väikest last, kõik rahvariietes, omaenda järel, kas omaenda lapsed ja öelgu nüüd veel keegi mõni, et ei saa minna, proovi ei saa minna, peole tuleb lapsed vankriga kaasa võtta. Ma ei tea, kas need lapsed ise mäletavad seda esimest üldlaulupeo rongkäiku siin Tallinnas, aga ma usun, et need värvipildid, mis tehakse ja need pildid, ma arvan, et fotograafid trassil seda märkavad. Ma kohe annaksin nõu, et vaadake Lääne-Virumaa kolonni lõpupoole tuleb lapsevanker oma isade-emadega tantsurühm, ahjualused ja kui me nii käitume, nii asja võtame, siis ei ole ju meil takistusi, et järeldusi kasvu ei tule või ei ole või mis me siis teeme, kui meie perre laps sünnib? Koos lähme peole? Luba ma ütlen veel selgituseks, et need ahjualused ei ole pärit mitte kusagilt mujalt, kui need on kunagised Eesti põllumajanduse akadeemia lõpetaja lõpetanud, kes on tantsinud n madi rühmas epas ja nüüd otsustasid selleks peoks Maie Orava k tulla ahjualuste sildi all välja tantsupeole. Ja natukene tahaks ka Pärnumaa kolonnist väikesest Tõstamaa alevikust sealt tulnud peolistest rääkida. Väike looduslikult kaunis koht, kus ei ole palju talusid aga ometi tuldi Tallinna peole kolme laulukoori ja ühe pasunakooriga, mis rongkäigus Pärnu ja Pärnumaa taidlejatele heaks saada. Peaks ja selles orkestris puhuvad pasunaid pojad, isad, õde ja venda ja mõned vennadki. Tänased pillipuhujad on koos mänginud üle viie aasta. Nende kokkukutsujaks ja juhendajaks on olnud nimekas dirigent Rein vendla, kes praegu peab proovidele sõitma Suure-Jaanist. Aga see teeb kilomeetrites ei vähem ega rohkem kui 120 kilomeetrit. Tore, et on selliseid entusiaste nende abil meie kultuur püsib, areneb, edeneb. Tõstamaa lauljate ja pillimängijate hulgas on kolme põlvkonna esindajad. Segakooris laulab hallipäine vanaema Elfriide udu, kes koorilauluga seotud juba 14.-st eluaastast eesti aja kohalikel ja kodukandi ümbruse pidudel laulnud Pärnuski esinenud suurele laulupeole jõudnud aga pärast sõda. Viimati laulis tõstama naiskooris ja käis 65. ja 69. aastal Tallinna pidudel. Juubelilaulupeol käis ka tütar Mari, kes laulis Pärnu teise keskkooli segakoor. Eelmiselgi laulupeol esineti kõrvuti, praegu laulavad mõlemad tõstama segakooris. Kolmandast põlvkonnast on laulupeol mari lapsed. Leevenda kaadri ja viljo lühist, kes mängivad tõstama pasunakooris kaadriflööti ja Viljo saksofoni. Omamoodi talis manikson segakoorile saanud eelmise üldlaulupeo plakat kus on foto tõstama koorist 1865.-st aastast tänu laulupeokomisjonile, kes ühe väikese maa koori on kogu vabariigile tuntuks teinud. Niiviisi eelmise laulupeo rongkäigus skantsid koori rahva poolt sedasama plakatit. Plakat on kaasas käinud ka teistel suurematel esimeestel. Pea iga laulja ja dirigendi kodu seinal on aukohal ajaloolise kooripilt. Vallavalitsuse seinaltki vaatab vastu Tõstamaa laulukooripilt aastast 1865. See foto on üks vanimaid teatri- ja muusikamuuseumis. Kohalik kodu-uurija Andrei udu on välja selgitanud ka pildil olevate lauljate nimed. Praegusel peol laulab või puhub pasunat mõnigi esimese koorilaulja järel põlvedest. Segakoori vanim laulja Elfriide udu on juba kuues põlvkond foto keskel istuvast vanast laulumehest Elfriede järeltulijad aga seitsmes ja kaheksas põlvkond. Ka noore pillimehe Ülar Tuisu kauge esivanem on esimese laulukoori fotol. Seega muusika, austus ja harrastuselab Tõstamaal edasi. Luba ma räägin natukene tänasest päevast alles kolmapäeval lõpes Estonia kontserdisaalis rahvusvaheline viies koorifestival Tallinn 94 kus võistles neli lastekoori, kaks Eestist, Ellerheina lastekoor ja Pärnu õpilasmaja lastekoor Ave keda juhatab õpetaja Tiiu Künnapas. See on noorkoor. Alles teist hooaega on nad tegutsenud. Ja südame teeb soojaks see, et niivõrd staažika ja tuntud Ellerheina lastekoori järel just nimelt see noor Kaheaastane Ave sai rahvusvahelisel koorikonkursil lastekooride osas teise koha. Nüüd ootab neid ees suurem katsumus. Oktoobrikuus üritatakse osaleda Hispaanias Dolorosa kursil. Näis, kuidas läheb. Hoiame pöidlaid, et Avel läheks ka seal hästi. Kaarli puiestee põlispärnade Alt vuhiseb üha uusi ja uusi peolisi Vabaduse platsile. Säravad mõne hetke meie ees. Juba näeme me nende headujuliste minejate selgi. Ilusad viivud ei taha kesta kaua. Siiski tahaks korraks lohutada neid inimesi, kes meid raadiudel kuulavad ja võib-olla on omamoodi kurvad, et nad ei saa olla pidustuste tsentrumis Tallinnas ega nautida peoliste värvikat ja häälekat liikumist. Minu arust on täna kõigi eestlaste pidu. Sestap polegi nii tähtis, parasjagu mingil põhjusel ollakse ka täna autobussid liiguvad Eestimaa teedel. Võib-olla just täna saab Tallinna poeg minna vaatama oma eakat isa Võrumaal. Võis ka nii juhtuda, et vanamemm hakkas end ebamugavalt tundma ja tütar mõistis pikema jututa tuleb koju jääda toeks seltsiks. Ju nad nüüd kuulavad raadiot ja arutavad koos oma varasemaid pidudel käimisi. Mälestused toidavad vaimu ja pakuvad meeldivate elamuste kordusi. Mõnedki meie hulgast peavad täna võib-olla haiglas viibima. Tervist ei saa nagu vett kraanist juurde keerata, on tarvis tohtrite abi. Aga tehke nii, keerake raadionupp rohkem lahti, pange silmad kinni ja kuulake urus läheb lusti, laulu vägi ka teie kodukandist marsivad väsimatult suvise päikeselõõmas. Tantsijatel olid pingelised proovid, eile andsid esimese kontserdi täna kell 11 teise ja praegu on jälle koos teistega rivis. Mõelge end nende hulka, astuge justkui samas rütmis ja te tunnete, et olete koos meiega Tallinnas. Valud ehk ununevad Hollanea ja kerge. Või mida tohib endale pahaks panna näiteks noor talupere, kes on sättinud kuskil kaugel metsa taga suurtest teedest eemal jälle elu käima? Loomulikult loomad tahavad talitamist või laps käkkis kiigutamist. Vanasti ema lauliski kätki juures ja isa tööd tehes, kus selleks eraldi siis aega võtta oli? Tean kümneid maakoolide lauluõpetajaid, kes ameti üle andnud noorematele ja ise hea või tervise tõttu ei ole enam töötajate rivis. Ent tänu just neile on meil täna uued täiskasvanud integoorid. Uued tantsupaarid. Ei ole teie veteranid suures lauljate peres unustatud. Järjepidevuse seisukohalt on teie koht järeltulijate poolt täidetud teatepulk üle võetud. Kas pole see suurim tänu kunagiste vaevade harjutustundide, õpetatud laulude ning tantsude eest? Ei ole see ühtegi nii, et tantsijad vaid Kalevi staadionimurul tantsivad. Lelle naisrühm on otsustanud kogu rongkäigutee kantides läbi minna. Olgu nendele hea samm ja kerge minek. Ma tean, et Vello ja Madis, te ootate meid täna, olge lahked. Me saame praegu väga omapärase elamuse, nimelt kõndisime mööda oru vald ja rahvas suisa naeris üks väikemees, kes vaevalt oli õppinud kõndima, püüdis siis suurtega sammu pidada ja vänderdas ja toterdasin nii et kõik laksutasid temalegi rütmi kaasa, kuid enne seda. Ma võib-olla tsiteeriks ka mõningaid häid mõtteid, mis oleksid loosungite pealkirjas siin loomulikult, kui öelda Palamuse paunvere, siis läheb igal inimesel nii-öelda meel rõõmsaks ja ja süda soojaks ja paunvere segarühm kandis loosungit edasi Kentucky poisid natukene maad hiljem tulid juba luua taidlejad, sealhulgas ka seal värskelt alustanud rahvatantsurühm. Ja neil oli üks loosung, ka luuavarrest tuleb pauk, loomulikult reageeris kohe rahvas, tehke pauk ära. Poisile jäänud jänni. Õhtul teeme. Aga seesama luuad olid kõrge keppide otsad, kui nii võib öelda, ja rahvas hõiskas ka selle peale, tehke linn puhtaks, siin oli ka oma mõtte. Ja meie selja taga on siin praegu sellel majal kodutarve, mujal oleks 100 150. Vaatajad, kes hõiskavad veel omakorda hõikavad loosungeid ja paide noorikute mööda läksid, rõkatasid vastuseks nii kõvasti, et mul ei peaaegu kõrvad lukku ja veel mulle meeldib, et pea kõigil, olgu nad naiskooride, segakoorid on lilled, käes on nelkan, roosaga on kõige rohkem meie rahvuslille ja küll on selle ilusa sinise taeva all näha kena meie rukkilille. Nii paljudel tuhandetes. Kätes Järvamaa, kes see on nüüd täies pikkuses, mõistsid juba möödunud poisis oma rongikäiguga väga hästi silma nädale, kuidagi ühtlaselt oli see kujundatud, sellised linased kangad olid siis kasutatud ära sinna peale kirjutada ühe või teise kollektiivi nimi ja panna sellele muid mõtteid lisaks ning loomulikult publiku meeleheaks oli see uisumeeste pritsi Houstonisse, aitäh, kes aeg-ajalt ikka, aga publik ei alustanud kastmas. Kuid ma vaatasin ka erinevates paikades eramaade hästi ei tunne, aga siit paistab hästi silma, kuidas ühes või teises maanurgas on seda kultuuri hoitu säilitatud ja edasi arendatakse näiteks Roosna-Alliku, mis iseenesest ei ole ju suur koht. Seal oli siis kolm kollektiivi, oli siin, oli siin väljas ja, ja kui ma sellest ära oma rongkäigus rääkisin, siis nendel oli lõbus ka selline loosung, et Järva jonn jääb ja laul laksuga, nagu te kuulate, tulevad järgmised kollektiivid, nüüd on juba siin kadril inimesed. Ja Haljala rahvas päris kümnekesi juba ritta võtnud, muidu tundub, et justkui ei mahu ära. No ilmselt on tõstnud kogu kolonn ka natukene tempot ikka kõigele laululavale jõuda. Aga meenutan veel ühte asjaringe ringkond kogu seda, mida teiegi nüüd kuulete ju üle kandnud Eestimaal juba alates 1000 928.-st aastast 66 aastat on ringelnud teinud seda tööd. Felix Moor oli mees, kes kuni 50.-te aastateni välja oli laulupidude kuld, raporteeria. Tänu talle jõudsid eetrisse 33. 38. aasta laulupeod ja mitte ainult ei jõudnud, vaid enne seda õpetati rahvale külg pillimängu, küll laulmist ja kanti üle läti laulupidu. Koguni 36.-st 40. aasta õpetati rahvast laulma, kõik need laulud sinimustvalgest, need rahvalikud, rahvuslikud laulud, ringhääling tegi tänuväärset tööd ja mul on hea meel olla ise ka raadio mõelda, mõelda, et ka meie osa on selles, et Eestimaal nõnda laulja laulab ja tantsib. Ja 66 aastat on risti ringhääling need reportaaže teinud ja, ja praegu juba nüüd on jaamu palju tema siin seda juba koosluses mitmeraadioga ja oleme ka mitmes raadios korraga kuuldavad, kuid see selleks. Nii et on jõudnud siis virumaalased ja kui vaadata neid selliseid üldandmeid ka siis Lääne-Virumaa on arvu poolest maakondade esindatusest teisel kohal ja siin praegu siis on jõudnud Viru-Nigula rahvas meie ette ja sealtkandist Virumaalt on ka palju noortekollektiive välja tulla. Huvitavad on need kooride nimed, näiteks kõva mees, kodukandis nime mehist, nüüd Lääne-Viru lastele, Ansolare varem oli ikka Akadeemilisemat ja, ja traditsioonilisemad küll helid Endla, Kungla, Lindat, aga nüüd on juba uue aja märk, on ka uued nimed ja Kunda ja Vinni on jõudnud meie ette ja jällegi rõkatusi, kui palju ja lillekimpus käed lilledega tõusevad taeva poole ja tuul on parasjagu nii vagu, et kenasti lehvimas. Kõigi kooride lipud annab veelgi värvi juubelile kolonnidele. Muuseas, praegu igatahes publikut siis hüüa kui möödud, mõistsin Kundadelaga tolmuvaba tunda. Tõesti, tähendab, rahvas on eluga kursis ja, ja nüüd need keskkonnakaitselised mõtted kantakse, kantakse ja rongkäiku, et aga 11 sütitada ja kui ma rääkisin enne ütlesin, et Lääne-Virumaa on siis suuruselt arvuliselt jah, teisel kohal, siis muidugi esimesel kohal on Harjumaa. Ja siin Haljala. Ja kaamera paistsid jälle oma lõbusas, aga siin me oleme ikka seda rõhutanud kõikjal, loomulikult rõõmsalt, kuid kuidagi mõned oskavad olla veel eriti eriti rõõmsad ja mõlematesse, nii nendesse, kes seal rongkäigus ka nendesse, kes siin on vaatamas seiskuda, seda, seda meeleolu pisikud ja Haljala vallast on väljas siis tänase laulupeol kaks koori kolm tantsurühma, nii et ühtekokku siis poolteist 100 esinejat. Laekule rahvas pruunides kuubedes mehed ja punakad, seelikutes mustade vestidega naised. Väike-Maarja jõuab meie ette. Küll on tore, lastel on veel nii palju särtsu, lausa hüppavad kohe sellel kuumal asfaldil. Anname vahepeal järje, siis ka laululavale ja kuulame, mis seal on edasi sündmuse tarneid. Ja laululaval on laulupeo rongkäik tulemas ikka nagu alati tuletorni alt raadiotorni poole ja esimene orkester, kes siia väljakule jõudis, oli siis päris rongkäigu peas. Kaitsejõudude orkestri ja piirivalveametiorkester ja juba On lipi jätkunud ka laululavale, nii et lauljate, tantsijate kollektiivide lipud saavad kõik ilusti siia laululavale ritta. Ja esimene laul, mis siin lauluväljakul üles võeti, oli, kui kumba rahvas, see on, laul, mida kõige rohkem teatakse. Ja see räägib sellest, et ikka tahetakse kokku tulla ja laulda, siis see juhtub niikuinii. Ja praegu on tulemas Sonda vald, Toila vald. Virumaa ja laulupeotantsupeojuhid on ikka veel aulaval seismas ja kõiki tervitamas. Ja nii on kõike tervitamas pühalaulupeotuli, mis praegu on siis dirigendipuldist. Ja sina, reed tahtsid natuke veel tulest rääkida, sest tõesti kõik tulega koos, teekond sinu selja taga, need palun mõned sõnad veel. Ja ma tahaksin tsiteerida ühte väga ilusat naiskooride laulu, et ei saa mitte vaiki olla. Tõesti ei saa vaikida, sest ma kannan nii suur, et emotsioonide heade muljete ja ilusate sõbralike inimeste koormat endaga kaasas, et ma tahan, otsin Veera, head kuulajad, seda tänasel imeilusal juulikuupäeva mil loodus on Eesti rahva vastu nii armuline. Taevas ei ole vähemalt Tallinnas ühtegi pilve jagada neid muljeid. Ja ma usun ka, et kui nüüd Holstre valla inimesed kellel talutööd ei luba laulupeole tulla, seda ülekanne kuulavad, raadiot kuulavad siis võib-olla nende hulgas on ka Holstre allikad, talu pererahvas. Sest et nemad olid need, kes tulid laulupeotuld mustlasvastu võtma, kuna tuli hilines, sest et kujutage ise ette. Hobused, need Luunja riigimajandi hobused ei liigu ka kõige parema tahtmise juures rohkem tõesti kui seitse kilomeetrit tunnis, sest see on hobusetunnikiirus lihtsalt. Ja seetõttu allikate talu pererahvas ei jõudnud mustlasära oodata meie saabumist, sest et õhtune lüps tahtis lüpsmist ja kui on loomad, siis tuli vaid oodata, aga nad tulid järgmisel hommikul Holstresser ja tantsisid meie pritsimeeste orkestris Nendel ühe toreda tantsu seal. Sooja ja pehme asfaldi peal ja tee peal ei olnud nemad ainsad tervitajad, sellepärast et tulevankrit tervitasid ning vanadusest väetid kõiga nooruses nõrgukesed ja mina ja veel paljud teised 80-st inimesest, kes tule teekonda mitmed toimkondade saatsid, imestasid, et et küll on Eestimaal palju väikesi lapsi, et ei ole see Eesti rahvas nii väljasuremise äärel mitte. Ja, ja lauljaid ja tantsijaid meie üldlaulu ja üldtantsupeol jätkub, jätkub kohe kindlasti, sest et see on midagi niisugust, mida ilmselt ei suuda ükski ajakirjanik, reporter või, ning teine sõnade tegi ja ma kujutan ette siiski päriselt selgelt välja öelda, mis see on, mis tõmbab siia Tallinnasse või Tartusse või omama maakonna laulupeole ja tantsupeol, lauljad, tantsijad, see on tung, see on ilmselt tulnud kuskilt kaugusest ajaloost, see on kandunud läbi sajandite põlvest põlve, perest, peresse, inimeselt inimesele isalt-emalt lapsele. Ja ikka me tuleme ja ikka. Me tahame tantsida ja kuigi vahel on kahtlejaid ja on ju enne sedagi laulupidu mõeldud, et kas ikka tuleb tantsijaid, lauljaid, kas sinka tuleb pealt vaatama, siis näitab tänanegi rongkäik, et alati tullakse, sest see ühendab meid. Ja võib-olla iga kord ei pea kutsuma kee, tulge, ent saame ühtseks, ollakse niikuinii. Ja kui vaadata seda rongkäiku, mis siia väljakule praegu tuleb need lauljad, tantsijad on ütlemata rõõmsad ja neist on veel nii palju jõudu ja üle meelikust laulavad ja tantsivad. Kui vaadata neid rahvariideid imeilusaid, väga huvitavaid, omapäraseid ja värvikaid rahvariideid kandvaid tüdrukuid, neiusid naisi, siis on näha, et nad on nendes rahvariietes tõeliselt väärikad. Nad teavad, et selg sirge, püstirõõm näos, sära silmades, iga tüdruk, iga naine, siis palju kaunim ja nii ongi. Ma olen ikka mõelnud selle üle, kelle jaoks laulupidu rohkem pidu on, kas laulja jaoks või kuulaja-vaataja jaoks. Ja praegu, kui ma heidan pilgu nende pingiridade ja muruväljakute poole, siis ikkagi julgen pisut karta, kas täna tullakse? Sest praegu on inimestest tulvil vaid esimesed pingiread ja mitte ka päris esimesed pingiread, sest kõige esimesed pingeread on jäetud kõige tähtsamat külalist. Aga Indrek aega meil on, kuigi me räägime ja nii ongi, et laulupeod on meie Rahma üks osa tema ajaloost siis tundub mulle ka, et iga laulupidu on ka sügavalt isiklik iga inimese jaoks, olgugi et ta võib-olla ei ole siin lauluväljakul. Võib-olla ta kuulab meid, võib-olla ta vaatab televiisorist, võib-olla tal ei ole võimalust, ei kuulata ega vaadata, aga küllap ta teab, et see laulupidu on, see on midagi nii sügavalt isiklik. Et ikkagi ollakse mõtetes vähemalt selles suunas, et siin Tallinnasse lauluväljakul laulupidu. Nüüd jõuab siia lauluväljakule Jõgeval Ma kolonn ja ma tahaksin seoses sellega meelde tuletada, et neli aastat tagasi läks laulupeod tuli esimest korda liikvele samuti Tartust ja esimene maakond, mida ta siis läbis, oli Jõgevamaa ja ma usun, et need neli aastat on olnud Jõgeva laulukooridele ja tantsurühmadele väga edukad. Aga mis puutub rahvariietesse, siis Hageri rahva ja juhataja Mihkel Tomson ütles mulle, et terve selle talve tegid Hageri naised kinkimise ja kudumise töid, sest nad teadsid, et uued riided tuleb juuli alguseks valmis teha. Ja on tore, et uus riideid tehakse ja pannakse selga oma vanad emadelt vanaemadelt saadud riided. Olen rääkinud enne laulupidu lastega et kust nemad saavad neid ilusaid rahvariideid ja üsna paljude tüdrukute suust kuulnud, oi see minu vanema õe oma, oi, see on minu vanaema oma. Kordki on kuu vanaemagi olnud ju noor ja üsna sale, pihkne ja tema tütretütar või pojatütar saab nüüd tema riided selga panna. Ja veel mõtlesin ma praegu siin seda lauluväljakut vaadates veidi aega tagasi, et möödunud laulupeole see oli aastal 1990 kuni väga paljud eesti tüdrukud neidude ja naiste seljas rahvariided ka siis, kui nad ei olnud mitte laulude osalised. Nii et seegi suund on Eestimaale siiski järjest rohkem jõudnud, et paneme need rahvariided selga ka siis, kui me tuleme lihtsalt. Laululava täitub, täitub üha uute ja uute orkestrit, aga just praegu on sinna ülespoole ronimas. Lähed punase kuuelised muusikamehed, need on Põldsama lusikaid ja omadest mälestustest. Ma tahaks ikka pugeda selle inimese nahka, kes ma olin 77. aastal, siis kui siin ka üks laulupidu oli. Laulsin mudilaskooris ja, ja sellest ajast on mul eriti meelde jäänud, et kõige ihaldatumad kohad olid seal üleval kaare all, sest see oli kõige kõrgem. Ja kõrgemalt tundus maailm nagu huvitavana ilusaid. Aga kui ma olen natukene vanem, siis, siis pean ma teisi kohti paremini. Aga see on ilmselt loomulik, Indrek, sest kui mõelda selle peale, et praegugi on nii palju neid noori väikseid lauljaid, kes peavad olema siin ees laulupeo ajal esinemiste ajal, siis ma olin täiesti kindel ja ma olen nende käest küsinud, et nemad ihkavad hirmsasti saada sinna üles. Seal on seal kõige kõrgemal laululavaastmel, seal on kõigepealt meeskoorid, siis allapoole tulevad naiskoorid, tulevad noorte koorides, tulevad lastekoorid ja ka mudilaskoorid kui laste laulupeod, nii et tegelikult on see loomulik. Elus peabki nii olema, et kui oled väike, siis sa tahad saada suureks, tahad elada täisinimese elu ja kui sa oled suureks saanud, siis sa näed, hakkad mõtlema, kui ilusad need lapsepõlve, kui palju olnud selles head ja kaungist. Nüüd oskaks saanud tahtet, jätkaks seda lusti õhinat, mis oli siis kunagi siis kui meie mudilastele vaatasime üldjuhi otsa kui jumaluse otsa, sest üldjuht oli midagi väga kõrgete, midagi väga ülevat ja midagi väga üliinimlikku, isegi. See kindlasti on ka praegu nii. Kindlasti on see nii, aga ehk me anname praegu sõna taas tagasi Vabaduse platsile, kas seal veel on tulijaid? On on ja nõnda palju, et ikka ei ole lõppu näha ega kuulda. Vee peal meretuul puhus siia saarlaste laevukese purjed olid punnis ja saarlased tulid täislustiga. Ja siis lõi see kuu aega tagasi pandud asfaltkate, mis päikese käes annab ka bituumeni lõhna. Hoopis teise aroomi, see plats, kadaka lõhna. Sest naiskooril Pired, kõigil liikmetel olid Kaasas väikesed kadakaoksad. Muhu lastel olid kaasas kadakaoksad, muulased lõid ka laulu lahti, et ikkagi oleks näha saarlaste kolonni sees on eraldi muhulased. Nende rahvariided särasid päikese käes, eriti need Plitrey teatanud, mis on nii välja tikitud ja säravad, nii et siit läks nagu värvide vikerkaar. Ada tuul on olnud tuge ja saarlaste laevukene on läinud ja nagu kuulajate läheb Tartu Tartu maakond. Seegolon lõpeb siis selle tuntud lauluga Tartust ja kohe maakonna järel kantakse Tartu linna vappi ja tartlased on kaasa võtnud ka oma juubelilaulupeo märgi selle paljuharulise tamme, millel ainult püksioksi ülespoole ei ole ohtrasti, vaid ka juuri on Allab Pole nähtavalt palju, sest ükski puu ei arene, kui ta juurestik on nõrk. Ja siin me näeme uuesti hommikusi tuttavaid Tartu puhkpilliorkestri mehi. Kaido otsing viipsis oma mehed, need, kes hommikul mängisid tallinlastele ja kogu Eestile äratusmänguks siit üle praegu meie eest läbi küll vabal käigul. Ilma pilli puhumata läheb Uno Uiga, Tartu poistekooride ja kauaaegne dirigent ja Tartu laulupeokomisjoni juhid Riho Illak, Valev Pärn ja kes nad siin kõik on? Juba need on seljaga meie poole. Kuid meie, Tartu kõige suuremad asjatundjad reportaaži käigus on loomulikult Tartu mehed. Vello Lään ja Madis Ligi raadio Tartust, kellega me tegime ka Tartu ajaloolise juubelilaulupeo kontserdi ajal koostööd nii rongkäigus kui ka hiljem seal lauluväljakul, kui tuli tund aega oodata. Rongkäigu lõpus puht ja ka täna teeme koostööd ja me jätame ilmselt Tartu ja Tartumaa tartlastele kommenteerida, tunnetada, edasi anda, kuigi see ei tähenda, et me nüüd mõne lause Sid Taise jätame ütlemata. Sina äge viimasel ajal pidu olidki rohkem tartlane. Mis sind kisub sinna Tartusse või joonika kiskunud, sa ise oled ju tallinlanna? Head sõbrad, head sõbrad, muusikaõpetajad, dirigendid, Tartu toredat koorid. Ma ei salga oma armastust, tart poistekoori, Tartu noortekoori, Tartu tütarlastekoori kurekell vastu. Need on võrratud lapsed, nad on võrratult rikkamad kui ükskõik kes teine nende koolikaaslastest nendel imepärased pedagoogid. Ja alati, kui ma lähen Tartusse, ükskõik mis põhjusel ma seal ka ei käi, alati näen seal ka daami Elvast maimu sirelid. Elupõline koorijuht, täna marssis ta siin Elva naiskoori eesotsas emadepäeval, kui esines siin Eesti meestelaulu seltsi poistekoor oli ta kahe poisiga Elva poistekooris Tallinnas. Ja ma küsisin ta käest, et kui palju koore olete te proua sirel toonud Tallinna? Ta mõtles natukene, ütles, et vist 40 ja ma tahtsin juba ammu lõpetada, et kui mäletate, 85. aastal küsisite minu käest rongkäigus. Kui kaua olete olnud koori ees ja ma ütlesin neile viimane kord. Enam ma niimoodi ei ütle. Ja sellest on tõesti hea meel ja nüüd läheb siit mööda Riho Leppoja oma Tartu võrratult säravahäälse noortegooriga. Tuleb Heino Elleri nimeline muusikakool oma kooriga Hugo Treffneri Gümnaasium. Tartus ei ole ühtki kooli, kus ei oleks koori, kus ei oleks tantsurühma. Tartu on meie taidlusalal koolidest vast üks rikkamaid. Eemalt haarab silm segakoorid, kannel, lipp, puu, onju Tartus meie vanimad koorid. Praegu tuleb kammerkoor Tarmeko oma võrratult säravad dirigendi Laine jänesega. Tarmeko kammerkoor on meie kammerkooride konkursil teinud ilma esines imetoredasti möödunud aasta sügisel Norras. Esines sel aastal kammerkooride festivalil. Väga kenasti. Tuleb Tartu 10. keskkool oma segakooridega. 10. keskkooli õpetaja Tiiu-Mai Tamm ütles, et et kui keegi küsiks kuidasmoodi meie kool iseloomustada, siis ma ütleks seda ühe ainsa sõnaga lauluga. Natuke tantsijatest, kes Tartu poolt pärit ei ole ju tants, ainult tantsude õppimine ja publiku esinemine. Tantsuga tere võib teha oma elu vägagi huvitavaks mitmekesiseks, kui sellele pisut mõeldakse. Ja kui ma sirvisin enne suuri pidusid ajalehti, siis hakkas mulle silma Tartu postimehest. Üks väike artikkel. Pealkirjaga tants on minu arm, saagu sinu nimeks Tarm. Ja kuulake, kuidas võiks. Tantsukollektiiv võib oma elusse tuua värvega. Külma talveilmaga. Oli jaanuari teise nädala kolmanda päeva õhtu. Toomemäe pimeduses lähenesid ohvrikivile vaikivad kujud. Äkki kõlasid torupillihelid ja lahvatas põlema tõrvik valgustades kivi ümber kogunenud noorte naiste nägusid. Need olid tervishoiutöötajate maja rahvatantsijad. Üks nende hulgast oli tundub vanem Rena tegurik. Tema oli 58. aastal selle tantsurühma loojaks. Seekord oli ta kohal aukülalisena, sest uus juhendaja Aime Koger oli neiud noorikud kokku kutsunud, et tähistada viimase koosseisukümnendat aastapäeva ja panna rühmale nimi. Tõrvikute valgel rullus lahti vanarahvatantsu, mis kuulu saime kogre emale. Vana ja uus juhendaja tõmbasid vöö ohvrikivi kohale sirgu ning iga tantsija kinnitas selle külge väikese rahvusmustris lindikese. Viimasena tegi seda Renate kurit. Siis pärjati vööga Aime Koger, et ta seda reliikviad hoolsasti hoiaks ja rahvatantsule truuks jääks. Uuesti koguneti ümber esivanemate kivi. Iga tantsija süütas ohvrikivil oma küünlatule. Siis seoti kõik kaunid rahvatantsudega ilusaks, ühendavaks keeks, mis langes õlgadele. Rituaalimeister langetas ohvrikivi kohal kolm korda. Tõrviku kuulutati tervishoiutöötajate maja naisrahvatantsurühma nimeks Tarm. Tants on minu arm. Torupillimuusika saatel lahkuti uuesti Ühe oma peole. Ja Aime Koger vastas ka Eesti Raadio küsimustikule. Ja lõpust, ütleb nii. Usume kõik, et Tallinna pidu õnnestub ja kui siis vähe mahti puhkuseks jääb. Kohtume Võrtsjärve ääres Tartumaa rannas Rannu vallas ube. Sool. Olen selle peretütar, kust Mart Tamm sõbraks kalastajaks järvele käib. Heal meelel küpsetan edaspidigi pannkooke. Vaprust ja vastu pidades, soovides rahvatantsurühmade arm, juhendaja tantsija Aime Koger. Millest need pannkoogid? Lugu oli nii et kaluriga Võrtsjärve mulgipoolsel kaldal olles pakuti seal kala ja ma ütlesin millegipärast, et vot pannkooke tahaks täna, kui keegi teeks, küpsetatakse külma, oleks tänulik. Ja kalur ütles, et minu paat seisab tartu rannas ja seal on nii tore pererahvas, et ma annan edasi, aga ütle päev ja kellaaeg ja tule ja pannkoogid on pannil. Ja noh, eks selles vanuses, mis mul on vahel vigurit veel sees ja ma ütlesin ühe päeva ja kellaaja. Ja läksin siis koos pojaga täpselt kohale, üle järve paadiga ja tõepoolest, pereema ja peretütar olid ootel, taigen oli tehtud ja me saime niimoodi üle vahendaja lubatud pannkoogid ja siin viidati siis jälle nendele pannkookidele, nii et meie töös juhtub ka meeldivat ja vahel tuleb tundide viisi olla rongkäiguliste kõrval teinekord sõita Eestimaa teise nurka, vahel arutada ja lahendada ka ebameeldivaid asju. Aga õnneks jäävad meelde meeldivamad juhtumised. Tartlased on oma juubelilaulupeo rongkäigult Tallinna rongkäiku kaasa toonud kõikide meie eelnevate laulupidude märgid. Aga nii nagu me juba ütlesime, jätame selle kõik tartu meeste lahti kida. Vello ja Madis, olge kena. Ma tean, et te ootate juba sõnajärge. Hea meelega võtame sõnajärje üle ka äsja just läksid meist mööda pärnakad ja nad ei olnud kadedad, laulsid hoopis saarlaste laulu Meri, mu meri. Jaga nüüd kallitavat meie siin kehtalased ja Lelle Land. Tehnoala, kes siis juba siin mitu Pravad ütles, vahepeal seal rongkäik läksime meie suhtes siis me oleme siin sees linna poolt tulles vasakus servas kena trammitee peal, et tulge siia meie juurde, piltisid eemale ja nüüd on seda nõu kuulda võetud ja ongi siis see rongkäigud, siia asjana siis segarahvatantsurühm siin Tallinnas, kuid siin on väga põnevaid müüdmisi olnud loomulikult nagu kõikides teistes. Piirkondades nii ka siin. Ahjualused oma väikse vankriga äratasid suurt tähelepanu ja pidevalt skandeerisid ka suuremat aedaksised heia. Hei, hopp ahju all on tore pärast mõningast pausi õitseda. Ja ilus oli vaadata seda, kuidas ka nooremad inimesed muidu Anned, ärksamad hüüdja veest võetakse rohkem olnud keskeale ja vanemad inimesed, kuid nooremad hüvitised, setu memmed, kui Värska lauljad, tantsijad meie ette jõudsid ja väga sooja aplausi ja tervituse teenisid ära siis kihnu naised. Nii kui sa Vello rääkis, et siin enne pärnakad lauset laulusid loomulikult Vändra omad laused ikkagi, mis seal Pärnumaal Vändra metsa ja kes seal on. Nii et panidki rahva laulma. Uhke Leema, praegu Kohila rahval vokiratas selle küljes rippumas viisud ja selle sees veel nupud, nii et sümboleid, kui palju. Mikitamäe naised läksid mööda, suur, eks ole, rinnal selge Setumaa esindajad ja vaatasin ka neid orkestri mehi linnameeste orkestritele, uhked mundrid seljas, maameestel igav, isekarva ja ise moodid. Aga kõige tähtsam, et see pasunahääl tuleb ka õigesti torudest välja ja selle poolest ei väärata ja vaatasin veel neid kohti juba ma ütlen, kui palju on Eestimaal inimesi, kes teavad, kus asub metsa poole või Vahenurme või Kaisma või saarte või pootsi. No väga vähe, võib-olla ristsõnamõistatuse lahendab kõige paremini, aga siin nad lähevad uhkelt rivis koos suurte linnade maakondadega, sest nad on oma laulud, tantsud ära õppinud, nädan tõelised laulu ja tantsupeolised. Ja siin oli veel maakondade, valdade rahval oma lipud käes, mida küll varemeil ei olnud. Minu arust on see uus nähtus meil sellepärast, et varem nagu ei teadnudki, mis su linna vapp või maakonna vapp on, aga nüüd teatakse, väiksed lipud käes, levitatakse ja, ja tehakse oma kodukohta, nii sedamoodi kogu Eesti mode paremini. Tahaks jah, ja kui me täna siin lustina rõõmutsena koos on rahvaga koos teiste pidulistega, siis, siis kui meil see uus ärkamisaeg algas, nii nagu hakati tegema lippe nagu paljudes külades üle Eestimaa, nüüd lipuvarras taastunud küla keskväljakule sinna, kus ikka On käidud ja mitte ainult selleks, et näiteks õhtul on ju praegu ka see aeg võib-olla paljud on ka lehmakarjamaalt toomas, käiakse selleks, et küla karja kokku ja lahku ajada, attis käidi vanastega laupäeva õhtul tantsu ja tralli lööma, see nüüd on ilmunud nendesse paikadesse ka kiige. Vot seegi on uus, muuseas kiigesõlg kõndis hiljuti mööda ma jõudnudki silmata, kus, kus kohas see on, seltsi on, kõike ei jõua meie teada, nii et avastame meiega eestimaad reporteri täna siin ja saame uut teavet raheks veel tsiteerides ühte lõbusat laulumisse, nõnda piduliste meeleolu arvestades on igati nendega kokku käima, teades, et nendel on väga lühikesed töötu tööd, sellepärast et eks Tallinnas ole teisigi üritusi, ma täna tantsupeol kohtasin meetmetega ja mehed üldse ei ole magada saanud, sest eks ole summer ja, ja teised üritused. Ühe festivalid, ülevaatused ja lehtri, tantsupidu ja lihtne koosolemine, rõõmutsem nõuaga oma aja. Nii et selle laulukene kõlab Paide kammerkoori poolt Meie küsimustikule vastuse lõpus kirjas on nii, et kõlaga laulja mängigu pill tantsu lööme, et varba all vill. Need, kes praegu siin meist mööda kõnnivad ega sellega on kõndinud. Need võivad julgelt selle tantsuga lahti lüüa. Ja muuseas, mõned on käinud isegi ka nii et igaks juhuks on kilekott kaasas, sest mine tea, võib-olla ikka see king hakkas hõõruma. Ja tuleb vahepeal. Nii, need olid Raplamaa laulumehed. Kes on, aga ennist läksid mööda põlvalased ja mõtlen, et oleks võinud ikkagi mõni koor panna välja ka omavanused, näiteks kanepi segakoor 1008 60 925 aastat laudis või kanepimeeskoor, kes võitis 1879 võistulaulmise või Räpina tuletõrje puhkpilliorkester 1865 sest need on nii auväärset. Aga kollektiivid, et no igaüks peaks minema. Lausa teada jah, ja kui sa räägid Räpina kandist, vat tegelikult meil vist ei ole päris hästi nii-öelda uuesti sündinud see, nende pritsumeestepidude traditsioon, kuid ma tean, et Räpinas see tava, et seal pritsumeeste aias peetakse ikka jälle pidusid, sest nii nagu praegusele laulupeol no tule teekonna läbi eesti maalin, priitahtlikud, pritsumehed, meeleolu rahvale loomas, nii väiksed nad alla ka rohkem siin ronina nüüd ma ei saa loomulikult töötlema, peab ta nii-öelda õlle ja angerja peal kasvanud väela, saarlaste laevukene on jõudnud siis siia meie ette ja teevad nad nagu rongkäigulised kutsuvad oma ostja, siin on tõesti ilus Toivo, seda juba kirjeldas. Ma nüüd ei hakka ütlema tona lihtsalt raamat, kallid kaasmaalased, on siin raha saab nautida siis Muhu kihelkonna teise rahvarõivad siis rongkäigu ees tulevad. Ja saarlased tulid kindlasti siia laevaga juttu ajamas näiteks Toronto kooriga Estonia nemad olid 10 tundi lennukiga, enne kui jõudsid Tallinnasse ja Austraaliast rääkisin siin abielupaariga, nemad on tulnud 28 tundi, no pidi see istumine päris hellaks muutuma peale selle hirmsa lennukis loksumise peale, aga tulemata ei saanud jätta ja ütlesid, et ega me siis ainult laulupeole ka. Kuu aega tahaks vähemalt Eestis olla ikka kogu seda, kui teiselt poolt maakera ikka tuleb, siis laulupidu on nii-öelda see point, aga muu käib kõigi kaasa. Ja nüüd saarlastel on jah, seesama S tähega liikumine Narva maantee ühest äärest teise poole lainetab ja need on nüüd noorte vägi, kes siin meie ees rõõmu teeb, sest ausalt öeldes väga palju kollektiive, kus hallid read annavad tooni ja mida rohkem lapsi, seda helgem on meie tulevik Saaremaa ühisgümnaasiumi ees. Jah, ütleme nendele kuulajatele, kes ei ole veel päris hästi kurssi saanud võib-olla laulupeoga, et esimest korda ja siis meie laulupidude ajaloos olid, et ka suurel peol väljas mudilaskoorid. Nii et täna näitel siin ei ole, kuid need, kes on juba nõksu pikemaks kasvanud ja väge rohkem, need on küll ja eks seegi ole omamoodi hea tunne, kui sa saad valla, suurte vägevatega kõrvuti suurte kooridega, vanade eakate kooridega kõrvuti staažikate korda kõrvuti selleks et seda laulu luua. Nii, ja nüüd vaata Vello nüüd nüüd on jõudnud meie siis trellid ja neil on käes ka kõigil siis väikene kadaka oks, selleks teeb Lomandri sääski kindlasti eemale ajada ja veel on seotud seotud ka siis selle kadaka sisse üks väikene paelakene. Ja. Tallinnasse jõudis laulupidu esmakordselt laulupidu 114 aastat tagasi, niisiis 1880 ja Kadrioru lagedal heinamaal aeti siis ajutiselt üks taraga plats nii-öelda püsti. Aga nüüd on asjad hoopis teistmoodi, uhke laululava neid kogusada, kolonni ootamas ja praegu meie juures marsivad mööda päris kohe lestaga lestad ja, ja kalad on päris lest on päris ehtne, aga kuulame, mida sündimas on siis laulu vedavad. Rongkäik ikka tulemas, kui Vello võttis üles laululava juttu, siis ma tahaksin sealt kohapealt jätkata. See laululava sai valmis 60. aastal ja tolle aja kohta oli ta ikka äärmiselt suur arhitektuuri saavutus. Ja see kõigile tuntud lauluga paar on 73 meetri pikkune ja selle metallist nihukesed, torukujulise konstruktsiooni läbimõõt on kaks meetrit, nii et peab ikka imestama küll, et kuidas selline tohutu hiiglane on suudetud üles tõmmata ja nikaari on siis tegelikult kaks tükki, mis siis kahes punktis saavad kokku ja, ja need kaared, kata vaat siis niisuguse superpoolse parapoloidi kujulist, kerget akustilist ekraani see EParkaalse parapoloidi kujuline seal. See viitab sellele, et tegu on päris keerulise matemaatikaga, nii et peab au andma nendele meestele, kes selle lava ainulaadse lava on kunagi projekteerinud, siis arhitektiks Alar Kotli, Henno Sepp man. Väga tähtis mees, tööde juures oli insener Paalmann ja konsultant konstruktiivsetes küsimustes seenelised laul. Ja akustika küsimustes Helmut Arumäe. Nii et selle lava juures ei saju mitte mööda minna akustilistest probleemidest, nii et ka akustikaalaseid teadmisi oli seal vaja ja Eestis on ka need mehed olemas olnud, kes neid probleeme väga sügavalt on teadnud. Ja on seadnud väga hästi, sest tõepoolest ju meie laululavalt kõlanud laul ju väga ilus riigi väga kaugele ja väga selgelt ja ikka sil laulupidudel olnud kõik need lauljad, kes laululaval on, nad on oma laule osanud väga hästi ja ei kõla on tõepoolest olnud alati sure pärane ja ma pean ütlema, et istudes siin raadiotornis natuke kõrgemal lauljatest tunnen ma tegelikult siirast edust. Et on lauljad ja tantsijad, kes võivad nii lustlikud praegu rongkäigus sammuda ja teidki, kadestan Vello ja madise, te saate kohe nende kõrval olla ja seista ja mul on niisugune tunne, et kui laulupeo rongkäigu algus oli natuke kuidagi niisugune tasasem ja rahulikum, siis igatahes ühest hetkest peale enam ei mäleta muidugi, kes kõik nüüd on juba läinud, on see jõudmine siia laulukaare alla, igatahes väga lustlik loci lausa lapseline tempe tehakse, hüpatakse ja, ja lauldakse ja. Ja see suur inimsipelgapesa, lase värviline rõõmus, lõbus inimsipelgapesa saab üha elu juurde ja vaatajaid on juba rohelisel muruväljakul, mis jääb pingeridadest ülespoole ja silma on seal suure väljaku keskel ka. Aga ma tahaksin öelda veel selle laululava jutu lõpetuseks, et eesti keeles on üks ilus lause, mis öeldakse, ootab rahulikult rõõsa ja rahulik ja mulle tundub, et laulule on praegu igatahes väga rahul kõige sellega, mis siin toimub, juba on üks aste peaaegu, et sinna teise kaarini täis saanud laulupeo kooride osavõtjad, tellipe, nende arv järjest suureneb järjest rohkem lauljaid ja tantsijaid jõuab siia kaare alla ja siit mööda marssida ja oma rõõmu siin edasi anda. Ja ka neid vanemaid inimesi, kes on seda laulupeotraditsiooni kaua-kaua aastaid hoidnud ja ka tantsupidude traditsioone kaua aega hoidnud, on siia järjest rohkem juurde tulnud. Ja meie kolleeg Lembit Lauri on praegu valmis sõna võtma siin laulukaare all. Oleme valinud lauluväljakul kõige parema paiga, see on siis otse laulukaare ees keskpunktis. Ja minu kõrval on tuntud laulupidude tegelane. Laine Mesikäpp, mitmes teile on? Mul on juubel, Mullen, 15. laulupidu, üldlaulupidu. Soovin õnne soovida. Aitäh, kas nad ei hakka segamini minema, kui jäi pikas reas? Pikas reas ja lähevad, aga esimesed on raudselt meeles. Ja, ja muidugi viimased esimesed on nii pikka aega tagasi. Esimene oli siis aastal 1000 900933, gold, olite pisike plika, siis ei olnud, ma olin 16 aastane, siis ma kooliga oli. Laulu laulupeo ajal peeti jaaniõhtu ja jaaniõhtul tantsisime siis seal kaks rahvatantsu. Nii et see on mul väga meeles ja 37. aastal ma laulsin voodis ja tantsisin, siis oli sellesse Kadrioru staadionil tantsisin rahvatantsu, need on mul kõige rohkem meeles, see on niivõrd meeles, kui me sõitsime, Ma olen Agemist pärit ja siis 12 kilo meetrit tulime jalgsi Kohila jaama ja Kohila jaamas olid siis looma kommunist, sellel nimetati loomavagunit, eks need olidki kaskedega ära ehitatud ja tehtud ja lillevanikutega siis nad sõitsid läände, mitte veel läänest. Ei, just vastupidi, see oli suur rõõmu sõid, siis oli laulu ja tantsuvalikkeik rott, kassike need rongid laulnud. Missugune hilisematest laulupidudest olnud kõige meeleoluka ja meeldejäävam juubeli juubelilaulu 100 aastat? Ja sajaaastane juubelilaulupidu 1969 on mul jälle nendest teistest kõikidest jälle nagu kõige rohkem meelde jäänud, sellepärast et siis oli minu meelest see vaimustus meil kõige suurem, meil ei olnud vabadus ja, ja, ja inimeste südametes kõigil ihkas vabadust ja siis rongi käigust tulles näiteks täna ma tulin ka rongikäiguga siia kelladele väsinud ei ole. Ma võin 10 kilomeetrite lauajalgadega käijad, tulin siia ja siis oli kohutav, kohutav vaimustus. Eks vaadake üks pisipere möödub praegu vankris, meie eest kaskidega ehitud ja tare veel. Rahvas on väga vaimukas, rahvas on kohutavalt vaimu, mõne aja eest oli näha siin. See oli luua tantsurühm, põmm-põmm ja, ja luuavarrest tuleb pauk. Oi, siin oli veel väga vaimukaid, mul ei ole kõik meelest metalli nii vaimukaid siit ja mis oli, väga tore on meil täna praegu siin väga paljud on kombineerida omale igasuguseid tantsu, siia, igasuguseid võtteid ja laule ja nad tulevad lauldes ja tantsides ja, ja huvitavaid kombinatsiooni tantsudega tehtud. Nii et no vot, see laulupidu on ka vägev. Ja kõige rohkem on see suur rõõm, et ilven, ilus sest kõik kartsid külma ja kartulit ilma. Ja nüüd siin vaimustus on nüüd selle tõttu rahval tõusnud väga palju, et ilm on ilus. Ju siis seal ülal leidub ka laulupeo poolt. Siis kõrgemalpoolsed, vanajumal hoiab meie poolene kenad, jääme lootma. Muidugi. Ma kuulsin murelikke noote reporteritornis, et lauluväljak on rahvast vähevõitu, siiski rahvas tuleb järjest juurde, aga mõttekam sellele peo alguseni on praegu veel kaks pool tundi aega. D tulin läbi linna rongikäiguga, tuhanded inimesed on tulemas seisavadki krossi käigus ja, ja vaatavad rongi käi. Mis nad siia praegu tulevad, istuma ja ootama, kahte tundi ei ole ju mingit mõtet, neid tuleb väga palju. Lootkem, et tuleb tore, tore pidu, tore, tuleb, tulebki areni. Tänan väga. Ja anname jutujärje tagasi laule. Sorry jah, ega ma tegelikult ei kardagi päriselt seda, väljak tühjaks jääb, aga mingi ootusärevus sunnib selliseid mõtteid heietama. Ja loodan, et et see inimhulk siin ei jää, siis ühel kolmandikul Eesti mast alla, sest selle väljaku rekord on siis nagu räägitud, üks kolmandik Eestimaa rahvast. Siin lauluväljakule lauluga pre ja publikuridade vahele on jõudnud mitmed erikujulised sõidukid. Päris Ronkega alguses Järvamaa kolonni ees sõitis nädala ka telepildist, nähtavasti paljudele laulupeohuvilistele ja muidu Aktuaalse kaamera erisaate jälgijatele tuttav vana pritsimeeste auto. See ongi too kuulus kas i aastast 1938 mis on restaureeritud ja netis nüüd vaprasti seda tule teekonda kaasa alates 24.-st juunist kuni siis eile õhtuni ja eile said nad siis erakorralise loa tulla oma autoga ka Järvamaa kolonni etteotsa. Siit läks mööda ka üks laulja mees noormees ratastoolist, kellest päris rongkäigu alguses meie kolleegid rääkisid eelmistest ülekandepunktidest. Aga tema on siia jõudnud ja seoses sellega tuli mul meelde see, kuidas selle nädala esmaspäeva pärastlõunal me kohtusime Pärnu linna piiril. Suure hulga ratastoolis olevate sportlastega nimelt jõudis noh, see ju too ratastoolimaraton ja ka laulupeotule teekond nagu riivamisi, puutudes kokku nii et optimismi ja elurõõmu andis nagu mõlemale poolele üle. Ja siia lauluväljakule jõudsid ka need pisikesed ahjualused selles nelja mehe poolt peetavas kärus ja tundus, et need lapsed on tõesti selle noore laulukoorilauljate oma Perede kõige kallimad armsamad, keda ei vihatud sel kaunil nädalalõppudes mitte mõjujate ja võeti kaasa ja nad on väga toredad, igatahes nad mõni neist minu meelest isegi magas rahulikult seal kaskede varjus. Ja kui ma siin publiku otsast rääkisin, siis äkki jäi mõte katki ja mõte sassi sellepärast et, et vaatasin 100 põlva maakonnakolonni, kuidas tulevad Vastse-Kuuste segakoor ja rootslase segakoor ja Krootuse naisrühm ja ja Veriora naisrühm ja ja siis hakkasin nagu enda aju kurtmas kammima ja mõtlema, et kus need kohad kõik Eestimaal on see laulupeo rongkäik, see on nagu üks geograafia õpik. No vähemasti selles mõttes, et paljud inimesed saavad korraks mälu, värskendust ja teadmist sellest, et millised toredad kohad kohanimed on Eestimaal olemas. Ja kui ma sellest publiku ootusest rääkisin, siis ma tahtsin lihtsalt repliigi korras öelda, et et laulupidu võinuks vist isegi natuke parem peale hakata, sest see on nii ilus ja ja, ja rahvas ja selleks ajaks nii, et et pisut enne kaheksat hammustamine Aga võib-olla see on jälle mõne uue traditsiooni või mingi uue tee algus, sest nii palju kui mina oma mälu värskendada siin tõepoolest mulle ka ei meenu, et laulupeo rongkäik oleks sulanud pärastlõunal. Tavaliselt on ta ikka alanud hommikupoolikul ja, ja samal ajal mõtlesin jälle, et kui lauljad laulmas hakanud, siis on see ere päike, mis oma täies kunitses joast lauluväljaku ja laulukaare peale oma soojust kallab tavaliselt onudele, lauljatele vastu silmi, aga nüüd on päike kenasti juba nii kõrgele tõusnud, et laulukaare alune jääb kenasti varju ja võib olla lauljatel värskem ja parem laulda, nii et mine tea. Ja samas on muidugi nii, et tantsijad on ju täna hommikul juba teekonnast andnud kontserdi ja neil on jätkunud jõudu nüüd rongkäigus sammuda ja jätkub jõudu järgmistel kontserditel. Tantsida täies jõus, rõõmus, lustis ja ilus, nii nagu nad on seda siiamaani teinud. Aga meil, rongkäik siia laululava juurde järjest tuleb ja oleks vist aeg taas küsida. Indrek, mis sa arvad, et, et kas on Agelia toimuval Vabaduse platsil veel midagi öelda? Hea meelega tuleksime praegu ise eetrisse, oleme siit Narva maanteelt tartlaste kolonnid oleme lubanud neist ikka korduvalt rääkida, on jõudnud meie ette ja äsja just marssisid mööda nii maavanem Jaan õunapuu kui linnapea Väino Kull. Kõige kõrgemad mehed on tulnud ise seda. Läbi kõndima ja nagu te kõik hästi teate, Tartus toimus juubelilaulupidu ja loomulike tartlastega loen nagu juba, aga ega ja ka Toivo rääkisid on hästi pikk, sellepärast koore on meil ju väga palju, ei me siin veel, aga muud ei saastlikuid, võib lehvitada vastuses tervitatakse loomulikult ka raadiot. Ja eks me oleme püüdnud ka. Tere, tere. Eks me oleme müünud ka ligemale aasta jooksul ka oma raadiosaadetes terve sarjana inimesi ette valmistada ja rääkida neile ka laulupeost, rääkida tema ajaloost, kuidas on jõudnud siis? Siiani ei möödu meid, siit ka lastekoor Maarjalill. Kurekeldrist kõrvuti levitan kava tütresse, kes selles kooris laulab. Tõniste Tartus noortekoore hästi palju ja ka ütles, et, et ega ei teagi Tartus kooli või kollektiivi, kus nagu ei oleks, ma mõtlesin, et võib-olla spordikoolis tõesti, meil jah, koor ei ole, kuid mujal on neid hästi palju ja siin seitsmes kool, kes praegu messilt möödub ühe ja teise, kolmanda koori kaupa onju väga palju kuulsust toonud meie koorikultuurile ja võtame kasvõi vabastab Ma annan kohe tulemas ja paistab nende sild seal. Poiste poistekoor laulis äsja menukalt ka Saksamaal hansapäevadel ning andis veel Lüneburgi kirikus kontserdi sellisel publikuhulgale, mida seal varem isegi nähtud ei olnud. Nii et meie koore teatakse meie koore tahetakse kuulata mitte üksnes siinmail, vaid ka kaugemal. Nad reisivad, käivad tõesti palju. Kui vaadata ühe või teise koori nõnda päevikut, siis igal aastale langeb üks 102 reisis. Äsja läks mööda Tartu teise keskkooli Miina härma nimelise keskkoolikoor ja Miina härma oli ju see, kes 1896, kui esmakordselt naiskoorid tulid välja, siis tema oli see, kes viis oma koori võidule ja tema nime austatakse Tartus. Ja nüüd siis tulevadki koolide koorid. Mütsikese järgi meenutage just Näiteks Karl August Hermann oli ise veel õppur, kui oli juba laulupeo üldjuht, son Tartule olnud omanejat, noored edutatakse ja mõtleb ainult rõõmude elangi temanimelises tänavas, niiet Karl August Hermanni nimi ei k. Jah, siin noor dirigent on palju, mõned nimed juba tuli, tage ja Toivo suu läbi, kuid võtta kas või siin perekond lõpu ajada. No nagu palju on meil eestimaal Eestimaal neid koorijuhtide perekondi, nii jagub neid ka meile Tartusse. Meie ette on jõudnud Tartu 14-ni keskkool, seejärel tuleb ka juba 16. vool, nii et on nii koore väljas meie eesti kui ka vene koolides. Jah jaa, väikestest kohtadest, Haaslava, kui paljuks Eestimaal teataks, seda kohta on oma meeskoor. Ja laulukoor 1894 niisiis 100 aastane juubil läheks püstipäi ja suure lipuga läks, marssis äsja siit mööda ja tulemas on veel need trumpe assotsest. Ennist läkski mööda Gaudeamus koor, kes on palju kuulsust toonud Tartule ja kaugemalt Euroopast tuntud, aga akadeemiline meeskoor, Eestimaa üks kõige vanemaid on alles tulemas. Aga enne seda Tartu ülikooli reemiline naiskoor, sellest koorist on nii palju olnud lõpetajad üle Eestimaa laiali läinud, et Tallinnas on kohe omaette selle koori vilistlaste tehtud uus. Koor ja, ja tegelikult on juba Tartu teistel kooridel, sest noorte linn, nagu me oleme sealt inimesed lähevad lõppemas, lähevad laiali Eesti põllumajandusülikooli segakoorile oma vilistlaskoor ja eks neid ole teisigi, kõigest me isegi rääkida ei jõua. Kuid nii, ja sealt tuleb kuidas öelda, veidi välja kasvanud tütar. Ja, ja kusjuures siin on ka palju rahvatantsijad, sest noh, Tallinnas rahvatantsijad teatavasti lõid laululavaastmetel kit nii-öelda trepitantsu ja Tartus kooli laulupidu, siis tehti barjääri tantsu küll galeriilia vahekäikudest ja eks Tartust mõeldi välja Kalevi ja Linda pulm. Teine stseen, mis on siis kogu kagu eesti pulmavankril, on 1600 tantsijat, kaasas ka setu leelotajaid, nii et terve see Lõuna-Eesti on see ka omaette maailm. Nüüd läheb mööda leelo, kelle koorisilt on üpris originaalne, tehtud lilleõitest, värvilistest lilleköitest, igaüks isekarva. Jah, ja me vahepeal, kui me jälgisime teiste linnade maakondade kollektiive, siis panime tähele, et väga palju on selles selleaastase rongkäigus aga maskott. Nii et igaüks oma talismani temast kotikesed kaasa toonud, et ikka pidu läheks paremini ja meeleolu oleks parem. Nii. Ja ma tahtsin veel öelda, nagu me siin ülikooli naiskoorile lehvitasime. Rääkisin täna ka ainult Uibo kuube, küsisin, millised on juubelipeomuljeid sellest alles see oli, kui Tartus võeti peo korraldajad kokku veel päev enne, kui istuti rongi peale, et sõita Tallinna peole. Vaeti neid häid ja halbu külgi. Missis juubelipeol olid. No teatavasti saiu Tartul alale vanade esimesed suured ris võiks nii öelda. Kuigi enne seda olid koorid. Tervitatakse Meerad enne seda olid käinud lihtsalt kooriv proovimas seal tühja lavaga, kuid nüüd oli ikkagi ka rahvas, rahvast oli ju meeletult, sellist rahvahulka ei osanud keegi juubelilaulupeo aegu ette näha ja kui ma tänavaikega rääkis, Vaike ütles, et et lauljatel on väga head mälestused, nii et see akustika, mis võib-olla mõnevõrra natukene kannatas, kui rahvas seal jaheda ilmaga nädal paksude sammustes oli, see on nagu niiviisi rehkendada, võib-olla ülemistel ridades ei kuulnud, kuid igal juhul Tartu uus laululava on sisse lauldud ja edukalt avaldada veel eilegi, kui ma rääkisin siin ka vahel üldjuhi valilvikuga, kes täna siin kahe kooriga väljas oli, ütles, et neid tänukõnesid tuleb pidevalt ja ka veel siin peastaabis oli räägitud menüüd, kiidame Tartu juubelipidu. Ja asi muutub isiklikuks vahepeal siin. Sealt aga tuleb meie kooride tuleviku meie Tartu poistekoor. Ja aga enne seda oli siin lausa ajalugu, vaatan siin Rõngu puhkpillimehed 1872, mustri omad, 1874 nõu, segakoor 1869 Väägveri orkester 1859, sealt, kus kõik need eestimaa puhkpilliorkestrid alguse said ja virk Auside nimi, mis peab küll kuldtähtedega meie muusikaajalukku raiuma ja ikka need on seal Tartu külje alt ja nüüd on oma koolidel oma poistekoorid, lastekoorid, poistekoorid, lastekoorid. See on tore näha seda südamed ja te näete praegu neid õiskavadki siin kohe mikrofonist paari meetri kaugusel ja tahtsid öelda. Ma ütlesin ennist kuidagi imelisi asju, näeb käigudes kui sinisille südamesoojad, Orissaare rahvas läks mööda, siis oli neil seal väike õlle punsu kaasas ja sulle Antigist koguni kadakas mälestuseks, et ta Saarimad juustust. Ja no paari päeva pärast puhkusele minek näeb, kodukandja saatis, saatis nii väikesed tartlased lähevad, poistekoore on palju, see on tegelikult hea märk, sellepärast et kui see laulupisik saadakse väiksest peale juba hinge kõlab, siis võime tunda ka rõõmu sellest, et päikesed lähevad vähemalt peatselt juba suurematesse kohtadesse. Kui sa siin Vello enne enne viitasid sellele, et võib-olla noh, nii-öelda täiskasvanute koorides on võib-olla ülekaalus nõnda vanem generatsioon, siis ma siiski loodan, et ma ei ole kaotanud lootust, et need ei, see järjepidevus ei kao, et niisugune nüüd lähevad, et vahet sisse ei tule, vaid nad leiavad endale uue koori. Ja Tartu akadeemiline meeskoor, kes alustas Juhan Simmi käe all 1912 ja Simmi laulda, laulda seda neil laulupeopäevadel 33933 võttis Richard Ritsing selle taktikepi üle ja kuni 80.-te aastateni harukordselt. Ilmselt oli ta Tartu akadeemiline meeskoor, temaga seal kuni poeg Alo võttis selle üle Alo Ritsing. Nüüd on selle laulupeo üks üldjuhtidest ja 91 aastane Richard Ritsing. Tartu linna aukodanik jälgib seda laulupidu küllap nii raadio- ja ERRi vahendusel. Enam ei tõuse jalg väga kõrge ea tõttu, et tulla siia Tallinnasse, aga tema panus Tartu laulukultuuri arendamisel on hindamata. Üksnes Tartu ja vaid ma arvan ikka kogu Eesti laulukultuuri arendamisele. Mäletan, et vana maestro oli väljas, kui süüdati tema süütaski eelmise laulupeo tule seal esimese laulupeopaiga juures Tartus Narva mäel. Jah, ja tema algatas ka 1956 Gaudeamuse üliõpilaslaulupidu. Traditsiooni nüüd aga on jõudnud meie eta juba Valga ja Tõrva inimesed, kuid anname vahepeal sõnaga Vabaduse väljakule kuulda, kas sealt juba viimased pidulised on hakanud minema lauluväljaku poole. Aitäh aitäh, et sõna andsite. Teid on väga hea kuulata, sest igaüks meist näeb oma joonud selles suures minekus ja algavas peos. Nii saab järve juurde pilt tuleb ilmekam. Aga natuke kahju oli, et vahepeal sõna andmine siia ei õnnestunud sest kolm suurt maakonda, Valgamaa, Viljandi, Võrumaa läksid siit üle väljaku. Küll oleks tahtnud mõne laulujuhi kohta öelda häid sõnu või tantsujuhi kohta näiteks Karksi-Nuias lille harrasta, kelle kaks tütart on samuti rahvatantsujuhid üks Tallinnas, teine kohapeal aitab ema. Palju palju neid inimesi, kes vajaksid täna, et me neid märkame. Et nad on meile vajalikud. Nende tööd hinnatakse, sest ega viimasel ajal see kultuuritöö eriti palju sisse ei too. Ju see moraalne toetus aitab täita seda osa, mida see majanduslik pool ei täida. Kuid ega me ei kurjustab. Viljandi kohta siiski nii palju. Kujunduses oli midagi väga südamesse minevat, midagi väga kultuuriloolist. Ma ei tea, kes on Viljandi maakonnakujundaja, kuid tahaksin teda tõesti kiita kõva häälega. Kõik vallad tulid nagu ühtmoodi, kaks meest kandsid enda vahel siledaks hööveldatud lauda, mille peale oli kirjutatud kas Tarvastu, Karksi-Nuia või Paistu. Ja see oli paraja nööriga siis nii et hõlpsam oleks astuda kaela seotud. Aga selle laua küljest läks vaip. Ja kui vaatasin, mis mustrit vaip oli, mida kandsid kaks rahvatantsijad nii pool kaardus, väikene lõng sees, siis ma vaatasin, et sama seeliku muster, samad värvid. Ja kui üks vald niimoodi vaatab asjale ta toetub sellele kultuurikihile, mis meil on nendele värvidele, mida inimesed on loonud siis on ilmselt see side elu ja kultuuriolemise ja tegemise vahel küll väga hästi paika pandud. Ja kui värvidest natukene laiemalt rääkida, siis panin tähele hoopis ise pärast asja. Meie selja taga on siin uhke tallpalas kohvik, korrida restoran Astoria, neil on küllalt värvikad sildid. Aga tänaste peoliste mustreid ja nende värvide ja tanud rätikute ja kõige kõige kõrval tundub kõik muu olevat hall. Peame tunnistama, et Tallinn on ennast ilusamaks võõbanud ja ja üldse on palju maju, mis näevad hoopis magusamad erksamad välja kui varem. Kuid Meie rahvakunst rahvatants, kõik see, mida on tikitud, mida on vanaemadel toodud tänasesse ja osatakse ikka edasi teha. See on niivõrd värvirikas, niivõrd värvikirev, samal ajal eestlaste puhul ka väga soliidne, kuidas need värvid on sobitatud, tumedam, hall, heledam, siis valge, siis läheb üks oranz triip vahel erksust tuleb juurde ja ma ei ole kuidagi nõus nendega, kes ütlevad, et põhjamaalaste elu on looduse poolt ette antud niisugune paekivi värvi hall. Kuidas see saab olla, kui enam kui 100 aastat tagasi olid meie emadel-isadel loodusest võetud värvid palju erksamad? Me peame nad üles leidma mitte ainult pidudel, vaid ka igapäevaelus. Rõõmsam on ju elada kui värvirohke. Ja nüüd vastamegi siis sellele küsimusele, mida Madis esitas, et kas on siin juba lõppemas lugu lõppema, seda päriselt ei ole, sest nüüd on marssima asunud Tallinn. Peole lähevad võõrustajad, aga Tallina kolonn on pikk ja arvukas ligi 8000, kui siia liita need külalised, keda on kutsutud, kes on tulnud siis muidugi ja see arv võib veel paisuda. Ma ei tea, kellest on nüüd lähemalt, tahad rääkida, aga minul üks väikene mõte on, aga palun räägi ära. Ma tahaks rääkida ühest laulukoorist, mis tuleb siia väljakule õige lähedalt. See tuleb siia, noh, ütleks siitsamast kiviga visata. Rahvusraamatukogust. See koor on noor, igas mõttes sündinud pärast eelmist üldlaulupidu. Pärast Rahvusraamatukogu uste avamist lugejatele. Esimest korda tuldi kokku 91. aasta kevadel, mil dirigent Viktoria Jagomägi raamatukogu lauluhimuliste naiste kõige arglikumate hääled üle kuulas. Tulijaid oli napivõitu ainult 18. Et laulda pole sugugi lihtne, selgus kohe esimeses proovis kuidas argiasjalikele nägudele laulu naeratust. Rääkimata laulmiseks nii vajalikust sisemisest laulu, naeratusest. Seda tuli kõik õppima hakata. Victoria leidis endale abilisteks konservatooriumi koorijuhtimise eriala tudengid Anu ja Kadri Tali ning nüüd juba kolmikjuhtimisel algas tõsine töö. Helge ja tollal veel üsna kauge eesmärk oli pääseda laulupeole. Rahvusraamatukogu naiskoori kolm aastat kestnud laulu aeg on nüüdseks tõestanud, et pühad tulevad kaunimad kui nende auks nii endale kui teistele veidi laulda. Koorile on tavaks saanud anda kontserte jõulude ise seisma, kus päevaraamatukogu sünnipäeva ning emadepäeva puhul. Meeleolu on aidata tuua ka paljudel pealinna üritustel Tallinna naiste vastuvõtmisest, sonta klubisse, raekojas, pensionäridele korraldatud koosviibimistel, rääkimata laulmistest oma raamatukoguhoidjate ühingu ja rahvusraamatukogu pidulikel sündmustel. Lisaks sellele on naiskord külalisel esinenud Soome raamatukoguhoidjate teadusliku ühingu kutsel Lahtis, aitamaks sisustada seal korraldatud üle Soomelisi raamatukogupäevi ning andnud kontserdi Soome Parlamendiriigisaalis. Kevadel toimus ühiskontsert Viljandi meeskooriga, Sakala rahvusraamatukogust järel oldi vastu postiga Viljandist Jahallistes. Täna ollakse koos enam kui 100 aasta vanuste kooridega öölaulupeolävepakul. Koori sünniaegne unistus saab tõeks. Seda kinnitab, nagu ka punkteeritud kaks puhkpilliorkestri, kes siin praegu lähevad. Läheb Tallinna Pedagoogikaülikooli puhkpilliorkester ja sellele järele kahesega koor olemine ja Tallinna kunstiülikooli kammerkoor. Tuleb tuntud Tallinna noorteansambel Kurekell, kes on kes laulnud eesti laulud kuulsaks. Toomest Iisräälini tuleb tantsuansambel, Lee tulevad leigareid. Aga ma tahaksin jutus natukene minna tagasi sinna kust pärit mu emajuur Valgamaale. Ma mäletan seda kui Valgas. Kutsuti ellu noortekooride festival, Valga kevad ja kuidas siis Valga naised olid mures selle pärast, et neil ei ole noori lauljaid ja leidus Valga laste muusikakoolis. Hakkaja noor õpetaja Sirje Päss, kes asutas noortekoori Rõõm kutsus endale noori lauljaid juurde kuidagi elustusse, laulmine läbi seltsielu. Ja nüüd on Otegooris saanud segakoor. Ja küll oli hea kuulata, kui Valgamaal olid eelproovid ja naiskooride üldjuht Vaike Uibo ütles, et mul oli lihtsalt rõõm kuulata, kuidas laulis Valga naiskoor säde, kellest ma veel paar aastat tagasi arvasin, et selles kooris küll enam elujõulist ei saa. Ja praegu kui siit. Meie eest läheb mööda muusikakeskkool oma arvukate Noorte tulevaste muusikutega. Küsib läheb mööda noorsooteater, kui tuleb teater, nurmenukk, kui tuleb noorus siis see annab kuidagi niisugust jõudu ja teadmist juurde, et ega siis kas Eesti rahvas ei kao kusagile, ta ei saagi kaduda, sest noored tahavad laulda, tahavad lõbutseda, tahavad hullata ja tahavad elada, tahavad tunnetada elurõõmu, aga see ongi ju laul ja tants. Ja maga veel, ütleksin ühe lause varem kõneldu lõpetuseks, miks maa Rahvusraamatukogu koori nagu esile tõstsin, nii noorukese koori kahel põhjusel? Annab ju koore teha, tuleb leida koorijuht, need inimesed. Kes on kunagi koolis laulnud, vahepeal võib olla abiellunud. Ise ja pere tõttu jäänud laulust eemale või tantsust uuesti kokku tulla ja hakata tegema. Ja suur pidu on sinu oma. Meie pidu ongi meie kõigi pidu ja ainult nii kestev, kui sünnib pidevalt uusi koore ja tantsupaar kes tulevad eelkäijate kõrvale või asemele. Sellepärast oleme tähtsad, kõik ajaloost tulnud ja alles ajalugu tegema asunud. Vanad ja uued eakad ja noored põlvkonnad on andnud ja annavad edaspidigi 125 aastasele peoketile igavese värskuse, järjepidevuse, kustumatuse südames ja tõrvikutules. Nüüd, kus siit Vabaduse platsil ja üldse meie otseülekanne kestnud kaks ja pool tundi. Nüüd, kus laulu peoliste üha suurem ja suurem vägi kandub ikka lauluväljaku suunas, meie siid koos Agega lõpetamegi, et olla õigel ajal kontserdi ajaks vormis lauluväljakul ja anname nüüd sõna just nimelt lauluväljakule.