Kuuenda juuni hommikul 1944 kell üheksa 30 kandsid raadiolaineid edasi teate, mida oli ammuoodatud, teisel ka kardetud. See oli teade teise rinde avamisest mida ei lugenud mitte BBC teadustaja, vaid alanud operatsiooni üldjuht kindral Eisenhower ise, kes pöördus Lääne-Euroopa rahvaste poole järgmiste sõnadega. Homme hommikul saab sellest 60 aastat. Mul ei ole olnud juhust kohata tol hommikul liitlasvägedega Normandia rannikul maabunud eestlasi kui neid üldse osaleski. Kuid juhus on mind kokku viinud esimesena sündmuspaigale jõudnud saksa poole rindereporteriga ja esimene raadiomees seal toimuvat kirjeldama soli juhuslikult eestlane tookordse nimega poriskelkjanov. Kui kiiresti rindereportaaž jõudis rindelt eetrisse hiljemalt järgmisel päeval lennukiga kas lennukiga või siis olen näiteks, kui ma olin ameeriklaste maandumise ajal prantsusrannikul siis läks kuriliga otsekohe Brüsseli ja sealt mängiti üle. Mõned saated tulid palju hiljem, kui seal tuli mingisuguseid parandusi teha või, või või midagi vahelt välja võtta, mis ei sobinud võib-olla siiski, kui lähedale lubati rindereporterid tulejoonele. Kas esimestesse kaevikutes? Täitsa. Aga kas need granaadid lehtedesse või kus ennast pesitsesid koos oma tehnikuga olid juba tehnikaga seotud kaabliga sest ise sa kandsid, oli sul mikrofon kaela juures kinni, ümber kaela, suu ees, käed olid vabad, käed olid vabad ja käed täitsa vabad ja siis nagunii olid tehniku käes ja kaabli olid seotud, sest sinu seljas oli Zenit. Prantsuse rannikul langes üks, kaks meetrit minu kõrval. Meie kõige kuulsam filmimees. Ja see langes mu kõrval ja me siis saime ta kaamera vil tagasi viia, see oli kõik. Eks see oli muidugi ohtlik elukutse. Elukardetav harjus ära sellega. Ega valikut ei olnud suurt. Kus te olite teise rinde avamise ajal? Kui algas liitlaste invasioon Euroopa mandrile. Juhuslikult olin Eiklos Belgias ja seal oli esimese saksa relva SS soomusdiviisi. Tankirügement oli täiendamisel seal ja selle juhatajaks oli üks koloneli auastmes ehk turban, füürer, kuulman. Ja säärane juhtus selline nali, et me esimesena kuulsime seda ühe hollandlase amatöörjaamast. Kell viis hommikul, kuuendal juunil. Et maandumine toimub prantsuse rannikul ja muidugi keegi seda ei uskunud, aga me võtsime seda Hollandast. Ja võtsime seda igal juhul tõeks. Kuigi mõned teised kohalvula ei uskunud seda veel nii. Ja lõpuks siis kolm tundi hiljem tuligi see ametlik teade meile muidugi mitte avalikult veel ringhäälingusse tuli alles lõunal kell 12 aga ametlik teada meile. Ja mulle tuli siis käsk seal, et otse sinna asuda, sest meie sõjakirjasaatja Titter Menning järgis, oli, oli Pariisis, ei pääsenud sinna nii ruttu ja ma olin seal lähemale haamri läheduses. Ja siis tuli bensiini kokku hankida ja siis ma tegin ühe heliplaadi või lindistasin kuulmanni tervitusi oma abikaasale, ta andis mulle selle eest 200 liitrit bensiini. Nii et siis sai sinna tulema, nii et ma olin tegelikult umbes üheksa tundi peale esimest maandumist olin juba ranniku ääres. 14 päeva pärast suvert Beachil, nii et ma seda kaelundastele inglaste maaletulekut sain enam-vähem täpselt jälgida. Kirjeldage sealset pilti, palun, missugune olukord seal valitses, kui te sinna jõudsite, kui te jõudsite tegevuspaigale kuma jõudsin lähedusse, sinna ütleme üks rannikust veel 10, kaheksa, 10 kilomeetrit eemal siis oli seal tohutut mürinat juba kuulda, lahingutegevust oli kuulda, noh, me muidugi ei teadnud, kas pommitamine või on see laevastiku tuli ja pärast tuli välja, et see oli laevastiku sõjalaevastiku tule all, olid need rannaääred seal ja kuidas öelda, minul oli see ennenägematu maalin küll läbi, aga enam-vähem kahe ja poole aastase sõjakäigu igasuguseid asju näinud, aga mida ma seal nägin, see oli, mul ületas mu ettekujutlusvõimet. Tagantjärgi teada saades ja umbes kokku arvestades oli üheaegselt õhus liitlastel 11000 lennukit. Tervese rinnenud oli? Ma täpselt ei tea, kilomeetrite arvu ütelda, tagalas minulik võis olla üks viis-kuuskümmend kilomeetrit pikk, seal segus, inglased tulid. See oli lehaavrist lääne poole. Nimedest on mul meeles vento, vilja truu film olin pärast seal karjas seal vahel ja see sinnasõit. See oli üks pikemaid teekondi üldse kuus kilomeetrit nelja tunni jooksul. Nii et iga mõne meetri tagant tuli autost välja seal niukene paplialleed. Pidevalt ei olnud täpselt näha, ka joont mööda võis, võisid lennukid seal näha ja nad käisid seal järjest üle ja tulistasid kõik, mis seal liikus. Kui seal pärast enam midagi helikkusest, Nad tulistasid põllul jäneseid. Et nagu lennuk silmapiirile ilmuste hüppasite välja iga kahe kolme meetri lakanud olime kraavis ja time, et meil midagi ei juhtunud. Paar lasku sai porilauad auto porilaua taga, muidu ei juhtunud midagi, kuni me lõpuks paika jõudsime, õhtupoole hakkas asi natike rahunema, siis nad vist ei viitsinud enam. Ja siis oli juba nii, et peaaegu sellest aitas juba, aga mis seal järgnes? Raske on öelda, aga vedas, mina terve sõjakäigu ajal niisugust asja ei ole näinud. See ülekaal ja see su võimsus oli tohutu. Ja ometigi, Me teadsime ühte teist mis on ja nii, aga tegelikult me ei teadnud mitte midagi. Nad ilmusid niuksed asjadega lagedale, meil ei olnud ettekujutust, et nad löövad seal pooleteise või minuti jooksul üle väikse 20 meetrise jõe, loovad tankist silla väljamehi ei näegi, see tuleb kõik automaatselt jooksis üle. Ja siis ranniku ääres. Mul oli võimalus seal oma masinat ära peita ees koostehniku sõitja ja siis selle aparatuuriga tseesar aparatuur kantava aparatuuriga. Saime siis ulualust. See oli meie pääs nii-öelda tagasi, oli kuus kuni seitse meetrit maal, nii et seal ei võinud midagi suurt pähe tulla, betoon ja siis muld jälle ja siis jälle betoon ja jälle puud ja värgid ja asjad, niiet. Ja sealt me siis võisime seda jälgida, seda asja. Seal tuli siis mere seda lahinglaevastiku na muidugi väikest osa, aga seal selles aitas juba oma silmaga jõudsin 376 sõjaväevara lugeda. Õhulahingud käisid terve aeg ja siis muidugi nad hommiku tundil katsusid tuli üks langevarjud, diviis kannab seda, me saame pärast teada, et see oli terve, diviis katsus maanduda selja taga. Aga see ebaõnnestus alguses, neil diviis läks enam vähem, peaaegu täielikult plaaneritegavist plaaneritega jah, ja siis seal olid tollal niuksed, kuidas nimetada seda, neid maiad sisse löödud teravad vaiad kuidas seda nimetatigi rohelist sparglit, Romney sparglit, Stalini täpsel, trammil spargel ja ja siis seal lukus, väga palju. Ja siis ei katsetatud seda enam ja hiljem nad maandusid eemal igasugu dessandid alguses muidugi ei klappinud, kõik see nii häda ja ameeriklased oli see eriti raskusest, meie maastik oli enam-vähem lame, ranrannikule suhteliselt lame. Uta piits, mis ülevalpool oli Caeni ümbruses. See oli kaljuline ja nad jäid kaljude alla kinni. Nii et nad ise ei teadnudki, kui tugevad on olid ja et et nende ja tegelikult, mis nende vastas seisis ka minu silmis pärast. Ma ütlesin seda, et kahe aasta jooksul rasva söönud kaks ja pool rannakaitsediviisi, mis oli säärane üllatused? Nad muidugi tagalas just normandiis purustasid ka väga palju, nii et teie esimene mulje võis olla väike ehmatus, suur, võiks isegi öelda, sest ma ei olnud omal seda ette kujutanud, et sõda nii välja näeb. Suunati sinna ka teatud ülesandega anda. Taas jah, reportaaži esimesel päeval ma ei saanud midagi anda, siis katsusime väikse ülevaate anda, mida punkrist näha oli, ma ei tea, kuidagiviisi mõju mõjus mulle nii tohutult, et ma tegin ühe väikse silmapiiril laevadest laikse saate, mida on näha, oli ja mis seal nii toimus. Ja siis mul ei jäänudki midagi mudeli, ma jäin mõtlema, et kas ma pean nüüd sealt punkrist välja pugema või kuhu ma nüüd lähen oma tehnikuga ja vaatama ja ja siis andsin teisel päeval ühe kodeeritud küsimusi Berliini tsentraali Taistasele. Modehnik pani raadio kaudu teele. Otseühendus, jama, ütlesin nii, et mida ma pean rääkima, kas muinasjutte? Lakooniline vastus tuli tagasi, et rääkige muinasjutte. Sifreeritult šifreiliud kolme sõnaga, ärtsilmsi meritsi. Eestis loodeti neil juunipäevil, et rinne jääb pidama Narva jõe joonele. Et sõja lõpp kujuneb nii nagu vabadussõjas. Kuid murelikke uudiseid hakkas tulema üle Soome lahe, sest idavaenlase suurrünnak murdis läbi soomlaste kaitseliini. Karjala kannasel. Kaotatud lahinguvälju on aastakümneid nii muutnud, et seal tuleristsed saanud soomepoisid Eesti vabatahtlikud ei tunne nüüd neid äragi. Kommentaar läbi bussiakna nähtule. Režiimi ei ole midagi oma endist Soomest Venemaa. Aga see on loomulik, sellepärast, et lahkenbõhjak, kus me olime 44. aasta kevadel, oli ilus vene, soome alevik või alev või linn, oli ta hilja ja kus olid, õitsesid tal lilled, olid korralikult puumajal värvitud hooldatud aiad ja, ja kui ma sattusin sinna hiljem nõukogude-korralt, Jakimus, kui me ehitasime Eesti ehitajad olid seal käsu korras, siis oli see pilt nii muutunud, et nõgesed olid rinnuni ja umbrohi ja nendest ilusatest majadest oli osa oli sellised, kus olid puumajad, palkmajad pooles majas elasid inimesed sees, teistpoolt kütsid. Praegu paistab siit üks toe barakk eterniitkatusega ühel uksel on silt produkte, magasin rinna, voodeteistelia, Piiva tabak ja teine kabee. Kas see. Ei loe edasi. See annab vaevu baraki mõistet välja, olgu kes seinad on palkidest? Ja ülejäänud on muidugi teistsugune augusti ja väga raske on medali määratleda maastikul. Selles majandusharus toimus verisem lahing. See oli see nonii nimetatud lahing ja raudteeolud, mis on need meie lahingupaigad, ega me neid ära ei tunne enam, see on selge ja seal ei ole ka soomekeelseid viitasid. Näone. Reha tähendab, on ainukene järgi, kes järgi jäi, tähendab seal Soomes juba järgmisel päeval konsoolselt kaugi järve lõuna pool kallast lääne pool seda maad, mis veri joogilaks oli esimene ja teine rühm, kolmandal enam jääksiste. Ja ida pool oli siis teine kompanii, vot sellest kukkusid sealt tankid murdsid sealt vahepealt läbi. Siis olin siis valdavalt oligi teise kompanii mehi, räägime sellest veel, kus on rohkem õhku ja vähem müramise ajal. See suur rünnak algas üheksandal juunil. Kahuritule turmtuli oli umbes tund aega või sedasi rinna oli meist umbes 15 kilomeetrit rajal vahel. Maa värises ja. Sel päeval venelased ei ründa. Aga järgmisel päeval tuliuuest kahuritule turmtuli. Ja siis jagati välja lahinglaskemoon, kiivrid, padrunid, granaadid. Autod sõitsid ette ja meid nii rihmade kaupa, umbes 40 meest masina peale ja ega me saanudki kaugele kuskile viia, umbes kolme kilomeetri pärast olimegi rindel. Aga see rindele sattumine oli siis niimoodi, et masin keeras metsa vahel ringi, mehed pealt maha, masin sõitis minema uute meeste järgi ja meie nüüd kolm jagu seal metsa vahel. Rühmaülem oli Hendrik Juhkam, eestlane. Ja meie jagu siis jäeti seal ühe ühe lagendiku ääres oli säärane põllutööriistade Kuursele kuuri juures me siis ootasime. See rühmaülem läks siis paigutama teisi, jagusid sinna positsioonidele. Ja oli kuulda juba siis tulistamise valanguid, lennuk, Lill kaks tuuritas ründelennud piki teed seal kogu aeg, me siis käisime seal kuuri, vajus kogu aeg sedasi et vaateväljast eemal. Ja siis tuli see Juhkama. Me oleme tagasi ja viis meid siis metsaservale. Ja seisime seal kõik püsti, julged mehed, maksin, juba tulistas, Maximil oli kaugus valesti määratud, kuulid lendasid vilistades ikke üle, endal oli kinniski, tunned totter, seisminesin sedasi tule all. No siis rühmaülem saatis üle maantee, käskis seal üks maja oli selle maja ümbruse ära vaadata, ajatega seal venelasi ei ole. Ja vot kui tagasi tahtsime tulla, siis kuulipilduja tulistas seda teed, nii et meil oli Tersile tee joosta, nii et nagu valang lõppes, nii mees jooksis jälle nii nagu ta selle mehe lõpu peale jälle uue Varangu andis. Valang lõpes jälle järgmise, need 10 meest, pääsesime kõik üle selle maantee tagasi. Ja siis rühmaülem saatis 90 kraadise pöördega siis meid, seal oli umbes 200 meetri laiune säärane lage ala. Ja umbes 200 meetrit eemal oli niisugune väike põllukraave, hästi madal, umbes 30 sentimeetrit, seal kasvasid lepad, aga need olid lume pealt ära raiutit. Tüükad olid järel. Ja siis lähete sinna positsioonile, võtate teest umbes 100 meetrit 10 mees katab umbes 100 meetrit seda seda ära, nii et 100 meetrit jäi veel paremalt metsani, vaba maad. Ja nüüd jooksmise ajal, kui me siis tormasime sealt edasi kogusele 200 meetri ulatuses maksin, siis andis kogu aeg tuld kogu aeg tuld. Aga mööda kogu aeg mööda me ei saanud, keegi ei saanud pihta, nii et koiott jooksime sinna ahelikus maha, heitsime. Aga me ei näinud kuskohalt, tulistatakse, tulistati kusagil alul 1000 meetri pealt, umbes hiljem me jooksime 200. Siis see vahe oli umbes 800 meetrit. Ja vot nüüd me olime seal Mauli maas, lageda põllu peal. Märklauad ei näe, kuskohalt tulistatakse. Mina olin kuulipilduja, teine lummer. Olin põigiti sedasi kuulipilduja juures. Kergekuulipilduja jah, kergekuulipilduja Dektarjov oli meil Soome sõjana. Näen, valang tulebki, tikib umbes kahe meetri pealt eemalt nates Malitsusin ennast õhukeseks, kui paberileht. Panis virac ära. Kuuli liikumiskiirus on ikka nii suur, et nagu reeaisad oli, virk oleks virutatud kuhu? Mööda istmiku, nii et kuul läbis mõlemad ristmikud ja pärasoolt ka veel. Ja siis vasardas ainult peas, et ära nüüd rabelema hakka, ära nüüd rabelema hakka, muidu muidu saadab teise balangu kohe järele. Siis ootasin selle ära, tema valis juba uue märgi. Hõikasin poistele, sain pihta, hakkasin välja roomama, aga siis see 100 meetrit sealt pealt oli metsani tulla selle maha. Maa peal ta veel teist korda tulistas, kaks korda tulistas. Ja tal oli sedasi, et iga viies kuul oli siis lõhkekuul pandud, see lõi alase tolmu pahvakases üles. Ja siis nägin juba, verd on maas, mina ei olnud ahelikus, viimane mees minust paremal pool, mees oli ka pihta saanud, see oli roomanud ja puhkanud seal siis. Ja siis ma jõudsin sellest tule alt ära ja liikusin siis sinna tagasi, kust meil rühmaülem oli, et kanda ette olukorrast, et poisid on seal nii lollilt tule all, mina sain pihta, oleks tarvis laupositsiooni muutad tagasi kutsuda või mis? Aga rihma ülemateni seal ei olnud. Ja siis ma nägin, et tuleb üks seersant Jäägeri jõukus, Jämsä soomlane Kersanti pullitall oli kone, püstol käes. Minul oli vintis. Ja liigume, tema otsib ka seda minu rühmaülemad. Ja meil oli maanteele need maanteeni veel minna umbes 70 meetrit sõita, käia või rõõmusete, mina sain käia. Liha, aga siis näeme, et umbes 70 meetrit eespool maantee tagant seisavad kolm venelast. Põlvist saadik on üle maantee neid kehad näha. Nemad meid neid ei näe, nemad vahivad sinna, kus me ahelik seal varem oli. Seal käis tulevahetus juba. Ma nägu, pulli tõstab kone üles, aga mul oli ka kuul rauas muudkui kaitseriiv ära ja nagu mõlemad lasime. Samal hetkel sai pulli pihta kulise kohe kuuli pähe, lendas kune käest ära, kakskolm sammu tagurpidi tagasi, kiiver kukkus peast ära. Mina lasin põlvili, venelased olid ka kohe kadunud, Sa oled maanteega. Nii et meid põlistas keegi teine, mitte nendest kolmest keegi. Ise mõtlesin veel, et, Puldil on, on see kone seal ja ta pole rohkem saanud lasta kui ühe väikese sortsu, ainult et oleks tarvis kone ära tuua, aga vot nii palju julgust ei olnud, et see 10 meetrit veel temani minna ja haarata maasse gone. Ja siis ma lasin põlvili ja hakkasin siis tagasi tulema. Maastik hakkas, see on nagu pisut langema, nii et ma nagu venelaste laske väljast pääsesin välja. Ja kuulen aa, seal oli veel vahtrapoiss, meil vahtra poisseli, Kunegama, temale siis hõikasin, et venelased on siinsamas aga passi peale ja siis kuulen, et mind keegi hüüab. Metsa ääres oli siis seesama meie poiss, kes oli seal varem pihta saanud, nii et tema vereloigud olid seal maantee. Tema oli lõhkekuuliga saanud paremasse reide siia. Aga õnneks, et tal need veresooned olid terveks jäänud. Nii et ta oli säärases shokiseisundis, ta oli kogu see maa roomanud, püksid olid kõik ja Aab liiva ja neid männiokkaid täis. 10 meetrit metsa sisse ja siis panin ta puu najale sedasi püsti, et ta oleks näoga sinnapoole, kus need venelased olid. Ja võtsin oma siis sidemest Spacy ta haava siduma hakata. Noh, aga see oli jah, seda säärase nii must, et ma ei oska midagi muud teha. Et aluspükstega nagu lausa lehvitama hakata, võtsin pussi, lõikasin tal ülevalt Buttava püksisääre puruks aluspüksid ja rullisin siis sedasi alla, sain talle sideme teha. Ta oli kanis läbi ja kõike püsti, seisis seal kilbis käes. Ja siis äkki kuuleme tanki mürinat. Tank. T 34 76 millimeetrise pika toruga kahuriga ajas ennast sinna tee peale, siis keeras piki teed ja nii panin kohe piraka selle majale kus need kolm venelast olid seisnud. No sealt võib-olla, et see maja oli, oli võib-olla 20 meetrit eemal maja kohe põlema. Ja vot see võttis siis selle minu haavata saanud poisi. Nii Pamidessed läksime natuke kaugemale metsa, siis ma lasin püksid maha, vaatad, võib-olla saab siduda nii lolli koha pealt, pris tuule pealt ei saa miks küsida, suurukese sidemerull ei saa siduda ja mõtlesin siis, et mis mul nüüd teha. Panin ta siis sinna puu juurde pikali maha ja ütlesin talle, et sa ootasin, ma lähen vaatan, mis poistest sai. Aga ta oli nii närvis juba ja hakkas nutma ja räägib, et ära jäta mind maha, ära jäta mind maha. No tema ei saanud käia. Mõtlesin siis, mis mul teha. Aga ma teadsin, et kolm kilomeeter-tonni sinna õppelaagrisse, kust need autodega toodi. Et ma lähen viin laagrisse tagasi, et tagalaüksused, mingisugused seal voorid. No kuidas teda nüüd viia? Ma panin endale siis püssi kaela ja temale püssi põiki selga ja üritasin teda siis selga võtta. Ta säärase nagu uppuja haardega kaelast kinni, hingata ka ei saa. Sain teda siis kuidagimoodi rahustada, et sa ära mul hingamise kinni võtta ja ma siis sedasi seljas tarisin teda see kolm kilomeetrit. No ega alul läksid 50 meeter perast, jaksasid ainult 25 meetrit korraga minna, paned jälle maha ja jälle. Ja siis tagasi tulles oli juba näha. Tulekahjud liiguvad edasi, nad liikusid seda lennukil sõitmine suuna pida Raivole peale. Ja nüüd, kui jõudsime, siis sinna õppelaagri territooriumi lähedale, seal oli diviisi. Ja sealt, kes suur evakueerimine veoauto oli, seal haiged olid ära haavatud, ära viidud. Viidi veel viimased voodid, kantselei, lauad, klaaskapid. Seal oli kaks, Lotad, üks arst, üks seersant dist, autojuht. Nad nägid seda kaugelt juba minu valge sidemega seotud poisi jalgu siit kõrvalt välja hakkasid lehvitama ruttu kätega. Alahing käib seal kogu aeg. Ega ma ei jaksanud teda ka enam, staarid on nii, et kui ma sinna nende juurde auto juurde jõudsin, siis oli ka keel vesti peal. Noh, vaadata tema jalga, et on hästi seotud, teda ümber siduma ei hakatud. Ja pois räägib, sina oled ka haavatud Amina seal Lotta tüdrukud, noored, kus on. Arstis räägib, et laseb püksid alla kraavipervele seal tagumik püsti ja ahned siin siduda ei saa. Lotad jooksite jälle uuesti sinna majja sisse. Teid liine ja liini ja mingisugused tampoonid, seal need liimiti mulle siis tagumiku peale püksidki, kõiki paber täis, hõõrub nii kaua, kui seda seljast sai tiritud. Ja kamandati sised. Kas jaksate kasti minna? Ei, ohvitser siis aitas ja aa ennem veel poisi aitasime ennem auto kasti selle jalahaavaga, mina sättisin siis, et ma lähen tagasi oma rühmaülemat otsima. Arstis paneb käe õla peale, ütleb, et tema Kerda riita seekord aitab ja siis aitasid nad mind ka sinna autokasti sisse. No meil olid relvad veel kaaslaseks neilt vahe, julge, julgem ka see asi ja siis panin autu minema. Nii et sõitis umbes 30 kilomeetrit, seal oli Raivole rajualasse, seal oli siis suur välihaigla koolimaja. Kolm sõda kirurgi lauda. Kirurgid olid sigaretid, suusk, sihukesed punakad. Säärased ütled ei, põlled säärased põlle diees ja üks nosimine käis seal kogu aeg kausid, olid seal sidemeid ja jäsemeid täis ja kogu aeg toodi ja viidi poodijaid viidi. Nii, et kui minu kord ette jõudis, enne veel mõtlesime poisiga, et mis nüüd teha, meil on relvad ja mis me nendega teeme. Panime siis koridori seina äärde maha ja tuli üks väebel sealt mööda, ütleb, et mida sissi jookuja tänna on toad ja ütlesime, et meil ei olnud kusagil relvi ärandatud ja jätsime siserelvad sinna ja peale seda siis viidi sidumisele, tehti uuesti jälle tampoonide kaliimit ja kõhuli raami peale ja rongi ja rongiga viidi siis porihaiglasse ja kolm nädalat haiglas. Tihe haavad paranesid hästi. Mina olin esimene, kes sinna porihaiglasse jõudis. Eestlastest, aga minul endistest nendest jaokaaslastest saime meie kahekesi sõbraga, kelle ma ära tõin haavata. Siis üks poiss, veed, saaremäelt pärit Alpeus see kuulipilduja esi esimene number, tema sai haavata. Teised langesid, isal jäid teadmata kadunuks, sest ega neid sealt haavatuid ega surnuid keegi keegi ära, kes jaksas ära tulla, see tulid sesse taandumine tuli seal jah, juba öösel Nad taandusid saat nendelt positsioonidelt ära. Tankid murdsid läbi. Vaatasin kurat, kaks aheliku löönud mööda orvu ja lõikavad meil taganemistee inglise haldunud seal paremat poolt nagu siia sööstsid. Ja mul muidu laskub port kogu aeg ikka tagumise pihta, tagumise vest, kaks aheliku üksteise järgi. Vaatan sealt mäe otsast, sealt üks mees vaatab, tead kui hakkab, tead minema. Reisisin, hoiatan, mõtlesin, nüüd tulevad kõik kaela sellega veel maha ja mõtlesin siis, et kuule nüüd laseme küll aru. Nii palju loll oli see jaoülem ka veel, et ikka veel härra ei läinud, vot siis kurat tulid. Tankid. Kaks tanki oli, üks oli seal all, orus oli ja teine oli üleval, passis kuskil menna ei saada, iga ootasime põõsastes, kuni need tankid olid sealt kadunud, tähendab kusagile ja siis hakkasime liikuma ja nii kogu kargasime vestisel teist korda üles tõusime, raksatas mehelikult jätta, siia ka, lendas pikali, seal oli lõhn puhas. Mürsk sain lina alla. Ja siis jäingi üksi Kainidest. Kaks meest oli juba enne surma saanud, neli oli meid lõpuks järgi, kuus politseijaoskonna jaost olidki algavas Coreta. Ma sain niimoodi aru, aga tähendab Nad olid jalga lasknud, aga olid teistega koos seal kuidagi olnud, sellest punktist läksid Venemaal, ma ei tea, mismoodi see distsipliin, sest nii on, nüüd tohib ära minna? Noh, ta läks abiväge kutsuda. Huvid on see asi, kõhuhaav oli kõige hullem, oli, oli see muidugi ütelda? Mina ei saanud ju mitte kuskile vedada, ei saanud ju saksa oleks sinna jaanud, seal oli kurat ju padruni tuunik, tead, jäin järjest kolm rauda, vahetasin Orose onu automaat. Tähendab surnud mehe omal, võtsin jälle, vahetasin puiseks, põletasin niukses käe võrreli nii tuliseks läinud juba ja siis tuli Caro vahetada. Ei saa ega siis ju enam tulistada. Aga muidu oleks võib-olla enne ära jooksnud ka, ei oleks neid hakanudki üldse nottima, aga seal oli veel kaks meest, oligi ründasite Murati ja kui mul oleks nende kätte vangi sattunud, siis oleks löödud entaagiga maa sisse. Nii et nende käest ma pääsesin veel ära, aga siis soo ääres seal siis olid juba seljataga jõudnud. Noh, meil kuskil see oli, see oli, tähendab karjala kannaseni taastas, taandus lahingus, taandus lahingus ja kui see valge tsaari läbimurre oli ja vaat siis sellele saadeti vastu, tähendab, seal oli nüüd kirjanduse andmetel oli kas üks või kaks pataljoni oli üldse ja kolmas oli siis Eesti pataljon, kes hakkas siis lukustama seda peale tungida. No see oli niivõrd võimas pärast, ma ju nägin vangis, kurat, mis sealt tuli. Kolm ööpäeva muud ei olnud kui üks tankide voolio, Gaviria liikuvad kahurid jäid jalaväge ja ja noh, autosid ja igasugust moonaga pasteedi mineeritud seal ei olnud ja see oligi ja silda ei lastud ju õhku, tankid tulid sealt. Läbimurre, nii kiire oli. Mägesid polnud vastast ka midagi ei olnud jah, just selles oligi sosinal. Neelos robinal edasi ainult pärast muidugi ega mina ei olnud seal nüüd tonkide peolt merimaalaskmise, ma olen teise kohaga, aga järgmine päeva hommikul on, oli lastud tankide pealt mehed maha seal automaatidega käsigranaatidega ja siis räägivad niimoodi, need, kes seal osa võtsid, tähendab haavatu, venelane, tank söödab Rowynolots kurat, no vaata, inimese hing ei maksnud mitte kui muidu ja käsk oli muudkui aga edasi rammida ja. Ränk asi veel muidugi nüüd rääkida, tead, seal teinekord tahab nagu imelikud tunded on, kuradid, oli vaja teha, kas olid need vaja tulla, soome rahvast jätsin pigistama 400000 inimest jäid ilma kodudetoonis, mis mõte on ja nüüd on, kuidas ma nüüd on jäänud, justkui maad oleks vähe olnud ja justkui vähe oleks olnud ja missuguses olukorras sees on, nüüd on see maadel? Ei, seda arvestades arvestage kellelegi, sa räägid venelasega ja tema kõik oma käte ja situb täis ja läheb minema ja ei olegi midagi rohkem. Ja siis lõpuks oli ikkagi nii, et kui üldiselt noormees muidugi, kui tulime siia ka nüüd poe soomlaste selja taha jooksev sakslaste armee mobilisatsiooni eest ära, tead, see oli tont. Kuradi reziim, sa oled ju ise ka, tead, kes oled, sa ju tead küll, väga hästi seal kurat tekitatud, eks ole. No ja ma hakkan nüüd, tähendab siis kurat teda teen. Aga see oli ainuke koht, kus oli isegi auvõlg, ka tehakse Extremidel pataljoni teenete eest ja teiseks, noormees tuhandete teiste selja taha ja tulinik aitama seda oma selle üle, ma olen ikka uhked, ma seal üldse teenisin. No nii, et seda ma poleks elu ja surma 40 seevastu vabatahtlik läks raha Kerusin pärast. Saksa armees ja, ja nojah, oli 41. läksin ja, aga muidugi seal oli oma mõte oli sees, et ma saan ära teenida oma selle sõjaväeteenistuse või, või tööteenistusi edasi ülikooli õppima minna. Ega me osanud ette arvata, et see sakslane tappa saate. Muidugi ütletegi ühest suure strateegilise vea tahtis jaapanlaste ees pugeda, Ameerika Ühendriikide sõja, kuulutas sinna, see oli viimane lollus juhtmeid teadel. Ja aga kuidas see vangi sattumine, kuidas vangikukkumine, aga see oli niimoodi, et no mehed olid ees juba seal. Ja seal oli muidugi seal üks nende kommunist, mingisugune pidi neil olema seal suure au sees veel koguni ja ja see noh, muidugi üles, kas on midagi nemad, kui inimesed saavad võtta nad elusalt kätte seal ülekuulamisel saated. Ja aga siis, kuna seal oli tapeti 13 meest, siis esimese jutiga see nende Riho ühemõtteliselt laseme maa. Venelane ja too ütleb, et häbi täi piiramississe piiranud ei pääsenud enam tead, ja ütlevad Boševiootimbustrovote Chevoi salet naasiku, ainukene soleerivat 13 meest hoidval tapedikule siis tuli tähendab varrast tohi kord nende roodu komandör, vanemleitnant Seeder, siinkandis seal oli ette. Siis ma sain teada, et 13 meest topid. No kurat, võib lahingusse lahingus ei ajanud longero langenute jahte. Minul jäi küll niisugune mulje, ütles, et selle tüki tegid üks, teine meie jaagu ei olnud mitte nüüd menu, minu oma oli seal teisel tiival, paistis, et see oli seal tee poolt küljest, nad tulid ju need olid teine jagu jagu oli kõik ära tapetud seal metsa ääres. No see roodu komandör põrutas siis kurat esimese jutiga Moldovat pähe virutada, kohe püstoliga teada. Aga no ma hoidsin pea kõrvale ja kui teist korda lõi, siis ma lasin ennast ise Mahade onu oimetuks virutas küll luu jäi terveks ajude vööd väljade. Ja siis no nüüd ma olen ka, et kui mu pea kumises jaguma liigutasin, ta ütles, kui püsti tõusen, lasen kohe maa. Tõusin siis üles. Kes vene keeles ja vene keelesõitja. Ja, ja viis mu metsa äärde näitas seal kurat, terve meie jaagu tapetud seal küsib, et kas tunned neid, kurat. Me nagu ma ütlen, et Nende sisse sinule ka tead, nii et võib-olla tõmbasid tema 13 meest sam maha, tänna ja ise ka läheksid tagant otsa. Ja siis ei tunne Grassiivost oli ta, ma mõtlesin, noh, kõige huvitavam asi oli see guas kindral hakkas irvitama oma armee patenko tööle. Sõdurid võtsid säärikud ära, tead ja siis ühe küsib. No don muidugi paberid nende käte teadis, et eestlane on. Et ma olen nüüd kord soo normees eestlane ja vormeerid. Mis armeed sa teenid? Niuksed, närakad, pateegaasid, ei saadud parimaid kadele anda jalatsit, mõtlesin, et punaarmee seersandi omad sõdur tahtis enne võtta. Siis seersant ütles, et seekord võtan ise endale, ulatus kukkus jõllitama selle sõdurite. Ja siis üks ohvitser, kuidas te ütlesite? Kindral ei saanud teist aru, et ega teil ju vabatahtliku vahetuse pärast mingisugust etteheidet kellelegi ei ole, mõtlesin, no ja muidugi, kus ma hakkan sellepärast veel õiendama. Nii palju vihaseks tegi selle sõdurit ots tee peal mu põgenemise katsel maha lasta, noh jutumärkides muidugi ta. Ja mõtlesime, sõbrad, karjutajad seal ütleks, ma ju ei läinud kuskile kaebama, ta ütleb, et ma olen kaevuma läinud ja ma ütlesin, ei läinud kaevama. Kindral hakkas ise irvitama kuratooriumi potencodi üle, mis ta teil oli olnud. Mitu aegade van kvaliteet oli nii, et ma tulin, toodi mind Eestisse. Veebruaris 46, aga enne seda olid veregruppi kontrollida. Tähendab, kui see veregrupi märk oli sul siin kaenla tähendab, SS'is, siis läksid täiendavale ülekuulamisele, seal jõe kannad, seal panid, põrutasid kohe sul juba 10 aastat otsa. Jah, ja me peame sinna minema. Hakkad seal avama, seda.