Ahjualune joonile. Tervist minule nur Moscodi ohi olused käivad ise kellelegi ahju ees, küsivad igasuguseid asju, nagu mina teen. Aga sel korral on asjad teisiti. Sest Kai Kaljo, kellele ma tahtsin külla minna, ütles, et hoopiski minu juurde stuudiosse tulla. Supilemest jään ilma aga jutu sobika ajada. Head kuulamist. Tere, Kai Kaljo, mina olen ahju oluline ja siis ma alati inimestel külas tungin neile koju ja ma tahtsin sulle ka koju tungida, aga sa ütlesid hoopiski, et et sa tahad tulla mulle külla või noh, põhimõtteliselt raadiosse, raadio stuudiosse ja sa ütlesid veel seda, et see olekski ideaalne paik, kus keegi ei avaks ust ja ei segaks. See vaikus või see rahu taotles, on sulle oluline. Ja no lihtsalt ma ei osanud sellist kohta ette kujutada, kus ma oleks nagu täiesti noh, omaenda peremees kodus muidu põhimõtteliselt on ka rahulik, aga ta ikka mõtled, et keegi võib helistada või niimoodi töö juures ei ole nagu sellist kohta. Ma mõtlesin, et huvitav, kas teistel inimestel kõigil on siis niisugune koht. Esimene saade oli Toomas Hussari, tema kutsus mind kõrtsi hoopiski taga tahtnud koju, et või, või tal oli vist ma ei tea, mis tal oli kodus ühesõnaga see kõrdsete igalühel ja tegelikult on see oma ruum nagu selline, mis noh, et võib-olla mõnel ei olegi justnimelt see kodu nagu see kõige-kõige vaiksem, kõige inspireerima, et võib-olla mõttevahetused Ongi sellises neutraalses ruumis veel isegi paremad või. Aga mul oli selline tagamõte ka, et kui ma, kui ma selle külla tahtsin tulla, et see oli hiljuti üks näit Tartus, mille pealkiri on, oli siis isa kirjad millest see siis nagu nagu koosneski. Peeter Volkonski luges need kirjad tehes natukene minu meelest seda Richard Kaljo häälte järgi, ma ei tea, sa võitsid. Nojah, selline selline plaan oli küll minul tuli see mõte niimoodi, et kuna ma kunagi töötasin noorsooteatris 80.-te aastate alguses siis Peeter Volkonski töötas seal ka ja tema mingi peo käigus mäletan, tegi mõisa järgi, Ta mäletas, kuidas ta kuku klubis oli istunud ja siis seal niimoodi mäletan ise ka seda täpselt see pika laua otsas niimoodi istus ja siis oli juba parajasti midagi võtnud ka ja siis niimoodi passi kellelegi midagi ütelda niimoodi, et tegelikult paljud inimesed on minu meelest Volkonskiga, mäletas teda tegelikult küllaltki halva inimesena. Olgem ausad, tema mäletas kuidasmoodi. Siis Olev Soans juubelil oli ta kellelegi läbi sõimanud ja need olid ära läinud sealt. Ta tegi küll niimoodi jah, aga samas minu meelest nagu see oli tema jaoks niisugune edevus, vaata nagu seal videos on ka üks selline asi, kus ta seda ametiühingute monument, mis Tallinnas on seal selline hõimus, sõimulisele ta kohe, noh, vaatsete mees nüüd tuleb, kas ma saaks niimoodi hästi teravalt, aga hästi vaimukalt niimoodi öelda ja siis tal ei olnud sellest veel küllalt, et ta sõimas, ta kirjutas veel kirja ka, et vaat näe, mis ma tegin. Ja ma saan aru küll, et kui sina oled see, keda sõimatakse sibula, nii, nii väga tore ei ole, aga noh. Mulle jäi ka seda näitust kui vaadata sedasama tunne, et lihtsalt kuulajale, kes noh, enam seda näitust vaadata ei saa, mingist kirjeldas, eks siis seal olidki laest rippusid alla kõrvaklapid sealt kõrvaklappidest Kustiski Peeter Volkonski hääl, kes luges siis Peeter Volkonski luges siis su isa kirja ja seina peal jooksis paralleelselt ka ka pilt, kas siis nendest kirjadest kuidagi see kirjapilt on muidugi hästi oluline ja siis ka mingitest Tartu vaadetest mingitest muudest ma ei tea, millest sa võid ise muidugi öelda ühelt poolt siis tekst ja teiselt poolt siis see pilt. Aga miks sa sellise näite üldse tegid? No ilmselt oli nagu paras aeg neid või et seal on nagu võib-olla niisugune kõige arusaadavam põhjus on see, et isa oleks, on 100 aastaseks tänavu, et sellepärast võib-olla osaliselt sellepärast ma hakkasin selle asjaga tegelema ka teine põhjus oli jälle see, et ja kelle käes need kirjad olid, suri ära 12. aastal. Siis ma pidin tema korter tühjaks tegema ja need kirjad olid seal. Muidugi ma olin neid lugenud siis ka, kui nad mulle kirjutati niimoodi ja pärast, aga sina toimul korraga käes niimoodi, siis ma lugesin ja lugesin kuidagi läksin sinna sisse, süvenesin sinna vanasse aega ja kuidagi esimest korda sain lihtsalt sellepärast et nüüd ma olen umbes sama vana, kui isa need kirjutades oli. Tegelikult sain järsku aru, mis, mis see Tartu oli tema jaoks, et ta rääkis, no mina olen Tallinnas sündinud, noh, minu jaoks, Tartu oli nõukogude ajal mingi imelik tolmune koht ja kuidagi isegi hirmuäratav mulle üldse meeldida. Selles suhtes on väga paljutähenduslik, et sa tulid ka täna mulle Tartusse. Ja nüüd selle, selle video tegemisega seoses ma suvel käisin siin filmimas neid kohti, millest seal juttu on ja niimoodi sain siin pikemalt olla ja panin tähele, et et need kohad, millest isa kirjutas nõukogude ajal nagu minevikus, need on nüüd paljud jälle taastatud jälle näevad samasugused välja ja ma saingi neid nagu pildis näidata näiteks kus toodud. Ja noh, tegelikult on veel niukesi kohti. No näiteks Jaani kirik ja kirju oli ju palju, ega meil kõiki seal ei kasutanud. Et kummaline, et sel ajal oli see minevik, nüüd on jälle olevik. Võib-olla kuulajale, kes ei tea, kes oli Richard Kaljo, siis oligi kunstnik. Raamatuillustraator. Tahad sa ise midagi täpsemalt öelda? Ta tegi graafilisi lehti Kaaessiibriseid, et hästi palju viibisid. Aga mis need isa kirjad sulle on või? Peeter Volkonski ütles, et et ta oli nagu kuri inimene või, või ma ei tea, kuidas sa ütlesid. Ei, ta otseselt nii ei öelnud, aga mul jäi nagu selline tunne, et ega ta noh, selge see, et ta ei olnud ju nende nõndanimetatud tavaliste inimeste kirjeldav ka ei vaata et ei olnud võib-olla kõige või üldse tegelikult kellelegi jookseb ka minu ema ja isa oleksid ju ka lahku küllatki varad enne seda, kui ma kooli läksin, siis me kolisime sealt ära. Tegelikult ma saan tegelikult aru sellest, miks ema otsustas sealt ära tulla, eks siis ikka joomise pärast, ma arvan, kõige rohkem ka joodikuga ei saa koos elada. Tekkis see tunne ka, et võib-olla need kirjad on ka paljuski purjus peaga kirjutatud õnne suure hooga kirjutatud selline noh, ja see, kuidas nad nagu välja näevad seal pildiskoolid neid kirju seal näidanud, et noh, natuke pooleldi nagu joonistus kirjutatud tegelikult nad olid ka noh, no väga suu suulise kõne nagu tekst, mis on kirja pandud ja, ja siis aga samas ka kirjutatud täiesti kuidas, ja öelda, et nagu kunstnik kirjutab, et sellest nagu pildid just neid lugeda oli ka nagu väga, väga nagu veider. Aga ma mõtlen, et noh, isa oli tüüpi kunstnik, kes oli hästi meisterlik joonistaja ja kogu aeg joonistas, et noh, et mul on säilinud näiteks näiteks glooria restorani, niisugused need arve blanketid, kus ta on siis ilmselt sealt saanud ja teisele poole joonistanud mingeid inimesi ja niimoodi, et noh, sel ajal oli nagu kombeks, et sel ajal oli, oli see niisugune tehniline meisterlikkus hästi tähtis. Ja ma arvan, et see oli niisugune, see on nagu noh, et siis sul käsi enam ei seisa paigal, sa pead kogu aeg ikkagi noh, nagu Doveri mängib kogu aeg harjutama, et sul käsi oleks sama osav, et ma arvan, see kirjutamine on ka osa kogu aeg, käsi tahtis liikuda ja pealegi see ka, et et noh, et ega keegi eriti ei tahtnud jah, temaga koos olla õhtul õhtul üksinda kodus ja kirjutas mulle kirju Aga sina elasid siis? Mina elasin emaga ka tallinnas, aga teises kohas kolisime sealt ära. Aga mis, mis tundeid sul selles suhtes noh, miks ma küsisin, et miks sa, miks sa sellise näituse tegid, et noh, see on ikkagi nagu sinu väga isiklik suhe läbi kirjade nagu isaga ja need kirjad on selles suhtes nagu huvitavad asjad, et neid on ju nagu tore saada. Aga aga et seal vahel nagu justkui nagu mingisugune distants et ta saadab kuskilt oma kohast sulle kui tütrele kirja ja, ja noh, et läbi selle näite, see tekkis ka nagu seesama tunne, et et nagu isa on justkui kohal, aga ta on kuskil eemal või läbi nende kirjade Nojah, sellepärast kavata, nagu ta, nagu ta ise ka seal ütleb, et oleksid ma veel mõned aastad elaksid, saaks sinuga mehe juttu ajada. Et mina olin kaheksateistaastane, kui ta suri ära, et noh, ütleme kui ma olin kuskil 16, siis mulle endale tundub, et nüüd ma olen juba valmis, naise muretsesin ka, nagu ta rääkis seda. Minu meelest ma olin täiskasvanud, aga, aga noh, tema purjus võib-olla pannud tähele, et ma täiskasvanud Kuid tunde lained, tumedad kuumas rinnas mässavad siis ära ühtki otsust. Torm ei vii laeva üle v? Ära sa armas tütreke, ole liiga äge. Ära lase tunnetel üle ajude voolata. Läbi kirjutan sulle paleo Bizalast märg, magad sel hetkel. Ma hoian sulle pöialt, sa oled mul lootus. Ära tee eluteel rumalusi, oled tugev. Isal on. Richard Kaljo kirja luges Peeter Volkonski. Jätkame vestlust Kai Kaljoga. Et on sul meeles, et mida sa tundsid või mõtlesid, kui kui sellised kirjad tulid, et mõnikord olid nad tõesti täiesti ropud või mingid sellised üks üks kiri on, oli selline, kus ta siis kirjeldab, et kuidas kunsti juurestab inimesi minema peksma. Ja selleks, et kunsti teha, harilikud inimesed minema peksma, nende molud täis sõimama. Selle kirjeldas kunstniku kohtad, kunstnikku tiritakse nagu mingit libu ja, ja seal oli mingi kirjeldused. Mida see lihtsalt nagu tema isiku kohta võib-olla nagu kunstniku kohta üldiselt, aga aga see on ju tegelikult, ma arvan, et see on kõikidele kunstiinimeste mõnes mõttes arusaadav, et sa tahad nagu korraga kahte asja tahad üksinda olla ja sul on hästi palju vaja aega üksinda olla, mõtteid koguda ja asjaga tegeleda, et aga samal ajal sa tahad ju suhelda? Et kirjad ongi nagu selline suutis samal ajal kahte asja teha, et oligi üksinda, samal ajal suhtles minuga või no ma arvan, et ta ta paljusid asju kirjutas ka selle mõttega, et ta kartis, et ta ei ela piisavalt kaua ja et ma saaksin õigele lugeda ja nii ongi selles mõttes, et, et on üldse käega üles kirjutatud paberi peale, see on tänapäeval nii suur haruldus. Aga no need kirjad on jah, tõesti nagu pooleldi nagu epistlit ka või sellised nagu moraalilugemised või mingi elukogemuse jagamised, et vaata kai eksitee seda ja seda ja seda ujumine ära. Ta vist tegelikult mainis seda, et sinust peab kasvama. Kus ja, ja see oli, see oli tal väga suur kinnisidee, seda ta rääkis seda hästi paljudes kirjades. Sinust saab minu töö jätkaja, vaata sa võid ise ette kujutada, et see mõnes mõttes on ka sellepärast, et kahest küljest võtta, ma käisin muusikakoolis, et muusika kolkakleidi edasi konservatooriumi mina rääkisin, et ei, ma ei taha, et ma lihtsalt sattusin sinna, mind pandi, kuna ma laulsin veel väike. Ja siis ma lõpetasin selle ära küll, aga ma ei läinud sinna edasi. Mina muidugi niisugune tunne, et kuidas teised kõik niimoodi alluvad sellele, et neil kuueaastaselt ja sinna ja kõik lähevadki edasi. Neil hakkaski meeldima. Mina ikka tahan ise valida, mul on sihuke tunne, et mina pean ikka ise otsustada oma elu üle. Aga see, et ma mingi kunstialaga tegelema hakkan, see oli nagu algusest peale, selge siiski nõuka ajal minu meelest. Noh, seal oli hoopis teine tähendus kui praegu selles mõttes, et nõuka ajal kunstniku elu oli üks väheseid võimalusi olla suhteliselt vaba sellest mis ümberringi toimus. Et ta on nagu justkui sõltumata siis või. Ja noh, tegelikult ta päris sõltumatu ei olnud, sest isa ju tegi ka Lenini. Mõtlesingi, aga selles mõttes, et ikkagi saad rohkem enda peremees kui see, kes peab tööl käima. ZAZ seda meelespea, et mul oli suurt taandus selle pildi pärast, mis selle kirjaku vääri peal on. Purjus pähe luuga lasksin registrid lahti ja kõigi kuuldes Kuku klubis sõimasin skulptor Kaasiku pale täis järgmiste sõnadega. Kuradi mageda munni hunniku mune. Oi jeerum, kus kassa jäi surm vait ja kukkus ahmima õhku. Ennekuulmatu solvamine ja paningi juhatusele kaebuse sisse. Jää endaks surmani kuni küünlajupp kustub. Tik. Monument on absoluutselt ebaõnnestunud sitahunnik, häbi. Kuju, mille kohta siis Richard küll ja siis sõimas seda kunstnikut, et see tunne jäi ka, et hästi paljud. Et sul ei ole nagu seda vabadust ikkagi, et sa peadki justkui tegema mingit võimule siis vastavat nagu kunsti, mis on nagu vastu võetud. Ja ma kujutan ette, et, et see kunstniku tegelikult närvi ajada sinu isa ilmselt ajaski see sedasama, võib-olla seal oli lihtsalt mingi esteetiline või isiklik asi ka selle kuju vastu, aga no tõesti ausalt öeldes ongi nõme kuju. Aga teisest küljest see kuju on nimelt kui tänapäeval vaadata, kuskohas see on seal pargis, mis seal Snelli tiigi juures on nagu Tallinna hotelli või Meriton, on ta nüüd praegu selle vastas toompuiestee ääres tegelikult mingisuguse kuju, see on mingi ametiühingute monument, mingi ametiühingute esimese kongressi, midagi taolist, et minu meelest tegelikult seal ju küllaltki oskuslikult kujundav, noh ta on natuke küll, et see nägu on niisugune tõesti kuidagi nõukogulikult tühi ja niukene kangelase nagu aga mõelda, et et noh, tänapäeval kui mõni skulptor, kes püüab nagu realistlikult kujutada, ta ei oska nii hästi kujutada. Kahjuks hakka nimesid nimetama. Nojaa, mõeldagi tänase päeva skulptuuride peale, ained nendest sellest Vabaduse ristist ja ja skulptuur see ei ole jah, aga ta võiks ju olla, põhimõtteliselt peaks olema muidugi, või ei ole või kasvõi see Savisaare korstnapühkija, eks ju, kes laiutab seal kuskil tee peal, nii et keegi ei liikuda. Et nendest on nii palju räägitud, ega siin midagi uut nagu öelda ei olegi, aga. Seal on teised põhjused, mitte mitte skulptuur, kui niisugune eesti skulptuur ei ole võib-olla süüdi, vaid seal on mingid teised põhjused, miks, miks näiteks Tartus avalikus kohas skulptuurid on palju paremad kui Tallinna omad ikkagi professionaalsed. Ma tahtsin selle näituse kohta veel küsida, et kas sa mäletad ka mingit mingit sellist tunnet, kui sa said neid isokirjaga. Noh, kuna see oli üsna tihti, siis ma mäletan muidugi seda kirjakasti, kus ma selle lahti tegin, et siis noh, kus on kohe selgelt arusaadav, kuna ümbriku peale samamoodi kirjutatud sama suurelt kelle käest kirjanna saatsin Gazetki kolm rubla sees. Olin hunnikut, jah. No ja siis, et aga noh, nendest osad olid ka niisugused no lihtsalt mingid paar lauset, mis ei olnud nii kohutav, tähtsad noh, lihtsalt lugesin läbi ja käisin ju tal külas ka, seda mäletan ka alati, kui oli niimoodi, et et mõtlesin, et läheks pärast kooli isa juurde ja iga kord mõtlesin, et huvitav, mis seisus on. Ka just, ega tegelikult lõpuks oli hirm ka oma kogu aeg, kartsin, et ta sureb ära ta lõpuks surigi ära ja et ma viimased aastad ma kogu aeg muretsesin, kui keegi helistas, et ega äkki. See ei ole muidugi üldse selle näituse teema, võib-olla nende kirjadega ka lihtsalt tuleb sinna kaasa. Aga oled sa mõelnud, et, et miks ta nagu jõi või noh, väga lapsik küsimusega, mis, mis oli vä? Ruhnu, miks keegi joob, ma ei tea, seda vist ei oska keegi öelda, aga eks noh, niisugune joomine tol ajal minu meelest oli rohkem elustiil ka tänapäeval jõuaks natuke teistmoodi, eks ole. Nõuka ajal ei olnud esiteks raha. Ma ei olnudki ausalt öeldes midagi muud peale hakata kui maha juua. Volga tema oli ka ostnud, aga noh, et tal oli Volga, mille, mille tema pojad, minu poolvennad sõitsid sodiks. Vaata seal videos on üks niisugune koht, kus me olime Võsul isaga minu kiri ja isa kiri, et isa on nii heldinult, mõtles, vaatasin seepeale, mis temast saab, tegelikult ta kadus ära kohe, nii kui sinna läksime, läksime saslõkki Mariaga seal Tihutama koos teiste parmudega mina üheksa aastane, siis otsisime võsu teda taga, kus ta on, eks ole. Ja siis oota, mis ma sellest rääkima hakkasin. Aa, ja, ja seal on selline lause, et et noh, mõtted on auto juures, et bussisõitja masin teadmata kadunud, niisugune lause on seal. See oligi. Vot see on ikkagi mingis mõttes nagu sa teistsugune positsioon tänapäeval, need autod on nii odavaks läinud, et seda ei oska nagu mingisuguse. Ma ei tea, mingi Lexusega võrreldav, et aga ma ei tea, kuidas sina ennast kunstnikuna tänases päevas tunned. Oot, kust järsku see küsimus Volgaga nõrgad mul ei ole autot, ma ei oskagi autot juhtida mitte sellepärast, et maksin vaene meheks, autot osta, aga lihtsalt mul ei ole kunagi nagu tundnud vajadust ära õppida. Võib-olla jõuan veel. Ja, aga see ei ole üldse nagu selline nagu virisemise koht, vaid et need pigem mul tuli meelde su enne, kui me kokku saame, vaatasin internetis seda sinu videot luuser ja ma ei tea, mis aastal see oli 70 97, jah, et üsna üsna vana video ja ja mida vaatasin seda üle selle nagu naerma, aga see naer ei ole muidugi ainult, et noh, see, et ta on ainult naljakas võidetata, on noh, nagu kibe ja samas ikkagi ka naljakas ja selles videosse siis justkui räägid, kes sa oled inglise keeles räägid, et kes sa oled, kui vana sa oled, et sa, kui palju sa kaalud? Et sa töötad kunstiakadeemias, saad nii ja nii palju raha? Need olid vist dollarites. Ja noh, seda oli vist kas üheks 80 90 dollarit oli jahe ja, ja nii edasi ja nii edasi. Ja siis lõpus sa ütlesid, et et kõige olulisem on olla kunstnikuna vaba ja mis on selle video hästi naljakas, sellised nagu nendel komöödiasarjad toolidel pannud vahele, need naeravad misel komöödiaseriaalides on nii, et et see kõik, muutes kuidagi piinlikuks isegi või kurvaks või noh, selline, et naisterahvas räägib, ma olen Eesti kunstnik, kõik naeravad, eks. Ma kaalun. Nii ja nii palju kohutavalt naljakas, ma saan kunstiakadeemias kuus, 90 dollarit meeletu ääretult. Ma isegi ei tea, kuidas see mõte praegu nüüd liikusega, et selle aja jooksul noh, selle 97 2014 aja jooksul on midagi noh, nii-öelda sinu noh, selles selle kunstnikupositsiooniga või olekuga nagu vahepeal muutunud või saaksid seesamamoodi sellise video teha. No ei saaks. Ega ükski ükski nendest asjadest enam ei oleks sama. Ma ei tea, mis selle videoga on, see on kohutav, populaarne siiamaani seda ikka tahetakse näidata. Kui netis näiteks sinu sisse nimi Google'isse lüüa, siis ta üsna esimese asjana kohe tuleb ka. Et pärast seda, kui ma selle tegin, siis, siis ma siis kuidagi sellega seoses ma saingi nagu selliseks kunstnikud, kes ma praegu olen, et ma sain, kuna, kui ma tegin selle, see oli minu esimene video, ma üldse ei tahtnud videokunstnikuks saada kõik videod, mis ma siiamaani näinud, minu meelest täielik jama. Noh, ega Eestis ei olegi eriti võimalik midagi näoga. Aga noh, kuna see idee nagu nõudis ses, mõtlesin, okei, teen selle ära. Aga siis see asi kuidagi hakkas nagu kasvama, ta on elus tihtipeale niimoodi, et et mõni asi, mida sa ise oma väikse mõistusega mõtled välja, et tahaks seda. See ei lähe täide sellepärast et mingi muu plaan on nagu saatuse sinuga. See oli nüüd mingi saatuse või mingi niuke plaan, et teeme temast nüüd selle mööda maailma ringi ja siis hakkabki tegelema videokunstiga. Aga enne seda olid sa maalikunstnik. Ja ma ei ole nagu maalikunstnik, ma olen õppinud maali, minu diplomitöö oli fresko Tobio kultuurimajale. Need on siiamaani olnud ja neid hoitakse väga ilusti, et inimesed on isegi kutsunud mind külla. See on tore. Aga aga ikkagi kui sedasama nagu luuseri, noh muidugi, eks see pealkiri ka see luuser, eks ju, et et ongi nagu selline kaotaja või ühiskonna silmis selline häda varajased, et see oli väga nagu konkreetne seisukoht, sina, kunstnik, mis sa välja annad, ekse? Vot nüüd üks viimaseid näitusi, kus ma sellega esinesin, oli Edinburghis möödunud aastal ja siis sealne kuraator kirjutas, et see on sellepärast oluline, et nüüd nüüd on. Nüüd me oleme kõik juba luuserid, enne oli niimoodi, et öeldi, noh kõigepealt ma selle tegin siis Eestis kõik õudselt põlgasid mind, ütlesin fui. Okei, sina oled ju selline, on ju, et noh, niuke vaene ja igasugune onju, aga ega meie ei ole. Me oleme normaalsed inimesed. Nüüd sa lähed välismaal seda näitama, kõik arvavad, et Eestis ongi mingid niuksed, luuserid. Jube naljakas. Aga et siis see, et kunstnik on ühiskonnas kuidagi mingisugune Mingi reeglitele mittealluv inimene, et see on nagu muudes maades ka nüüd tulud pinnale, et no ütleme rikkamates maades on kunstnikel võimalik kunstnikuna ära elada. Mitte selles mõttes, et keegi ostab tema lillemaale omale seina peale, vaid et seal on stipendiumid ja süsteemid on erakollektsionäärid ja muuseumid, eks ole, kes ostavad kaasaegset kunsti ka. Kuidas eraisikuna ostaksid videoinstallatsiooni, mis sa teed, sellega? Ei ole võimalik. Aga, aga nüüd on, see majandus on nagu kokku tõmbunud ja teistes maades on ka nüüd siis mures, et Soomes näiteks hiljuti oli mingi artikkel, et ainult 40 protsenti Soome kunstnikest kunstist ära elada pildilistele ühtegi, noh, ütleme keda, nagu professionaalid peavad ikka kunstnikuks. Kes elaks sellest ära, Ma ei tea, võib-olla mõni on paar tükki. Või siis hakkasin mõtlema, et võib-olla see asi läheb juba noh, et see situatsioon niimoodi muutunud, et, et me nagu absoluutselt isegi mitte ainult. Me kunstnikud kõik oleme luuserid, vaid, et me kõik oleme just just jah, sellepärast et vahepeal on selle selle paarikümne aasta jooksul on ikka nii palju ühiskonnas ja maailmas muutunud, et et seda saab tõesti väita, et, et kui mingil hetkel kogu see kinnisvara mull lõhkes, et siis korraga olime kõik kõigile oli nagu vaip jalge alt ära, et, et see ei ole ainult nagu mingisugune kunsti küsimus, et võib-olla võib-olla just nimelt kunstnike puudutas nagu kõige vähem. Sest neil ei olnudki midagi, mida kaotada, sellepärast et ei ole üldse minu meelest mis asi, mis ma mõtlesin, kui ma tegin seda, oli see ka, et vaat see niisugune võitmise ja kaotamise lugu see oli nagu ikka uus neile üheksakümnendatel. Et miks peab üldse keegi, miks peab üldse igal alal võistlema ja mis seal keegi alati olema. Noh, võite tore olla ka siis ülejäänud on kõik kaotavad alati või noh, nagu on, vaata kui palju on näiteks teles niukseid mänge, mis on nimelt kogu aeg hääletatakse kedagi väljast, vaatasin seda klassikatähtede pisar tuleb silma, nii andekad inimesed siis see pööbel, kes siis saaksime helistada, sääletab neid välja asjast üldse. Milleks seda vaja on? Milleks traumeerida inimesi lihtsalt mõttetult niimoodi noh, paljudel ma ei tea, no ma olin ise käivad ka, et mul on eluaeg olnud hindamisega alati see asi noh, see on ju mõttetu kunstis eriti. Nojah, aga võib-olla see on ka selline kõige lihtsam kriteerium. Esiteks ta on nagu atraktiivne, et keegi võidab ja keegi kukub ja ja seal kohal mingid emotsioonid mängus, aga aga et võib-olla kõige lihtsam selline kriteerium, mille järgi kuidagi midagi paika panna. Aga miks peab üldse paika panna, aga selles mõttes, et siis sa pead öelda ei või jaa, kas sa oled võitja või kaotaja tegelikult nagu mis kunsti puudutab muusikat ka siis seal peaks olema niimoodi, et, et keegi teeb mingi kunstiteosega, esitab mingi muusikateose ja siis räägitakse sellest, et kuidas see mõjus ja mida ta tegi hästi ja mida siis minu meelest oleks võinud teisiti teha kõik niimoodi, et see annab inimestele palju rohkem, arendab neid palju rohkem, kui nad lihtsalt räägivad sellest avaldavad arvamust, mitte ütlevad ei või ealised. Seda muidugi aga noh, omavahel saab ikka neid asju, kunstiteoseid ja muusikat, mida hinnatakse. Nojaa, aga ma ei pane neid pingeritta, ma ei lähe kevadnäitusele number üks oli see emal number kaks oli, ega ma loll ole. Ja sealsamas videos sa ütled, et et sa oled vaba ja ma mäletan, et selline väga naljakas hetk, kus sa ütled ära ja siis see komöödia naerukoor kohe tuleb paus. Aga mis siis kõige lõpuks ajenberi häppi, see, ma tahan vaba olla, see on enne seda, et see, et ma olen kõige selle juures õnnelikud, on see noh, see ei mahu kellelegi pähe. Tule ütlema, sa ei saa ju õnnelik olla, saiad järelikult õnnetu küll meie juba teame struktuur või no sest ma ise ju tegin selle üldse see, et nad eriti keegi nagu ei vaidlustagi või küsi harilikult, et kas üldse tõsi on. Ma ei tea lapsepõlvest peale juba tean, et ega kunstitõde ja elutõde ei peaks see sama olema. No minu meelest see distants on seal ju selles videos olemas, et sa küll ütled jah, et mina olen see ja see aga, aga sa ütled, sa räägid inglise keeles ja, ja minu meelest see on ka kõik natukene nagu nagu, nagu halb teatri mingis mõttes, et, et sa ei räägi justkui nagu loomulikult vaid sa teed nagu ja minu meelest sealt juba tekib nagu see, see nagu tunne sisse, et et aga, aga kas ta mõtleb seda päriselt? Et noh, ilmselgelt, et võibki see asi olla nagu see distantsiga, et ta võib olla nii, võib-olla naa ja see mingi emotsioon, mis seal tekib, et et jah, et ongi nagu niimoodi, eks, et jah, sa oledki Kai Kaljo ja ja nii vana ja nii raske ja saategi nii vähe palka, aga, aga, aga kas see on üldse oluline? Noh, sellepärast ma tegingi vist selle, et noh, et mõtlesin, et see on kuidagi millegipärast liiga oluline või kõige olulisem inimeste jaoks mingid niisugused just sellised, niisugused mõõdetavad asjad, mille, mille alusel saab siis võistelda ja millal sa saad neid pingeridu siis teha. Ma mõtlesin seda toona ka siis täpselt niimoodi Ütleme, kui täpselt vaata, see oligi niimoodi, et ma tegin selle sellepärast, et mulle pakuti võimalust esimest korda elus rahvusvahelisel näitusel esineda ja näitusel oli siis mida praegu on väga harva nimed kuraator mõtleb välja mingi teema, siis kui isikut, siis seda teemat kuidagimoodi mõtestavad lahti. Ja siis, kui nad eemal oli, siis Faniversus pisar või, või siis midagi naljakat naeruväärset pidi tegema ja siis ma mõtlesin, et no nüüd mul see võimalus peaks midagi välja mõtlema, aga noh, samal hetkel minu enda elu oli jõudnud mingisse sellisesse murdepunkti, et ma vaatasin, et noh, et midagi naljakat raske ette kujutada praegu ja siis tuli see mõte. Aga ikkagi see vabadus, mis sa ütled, et, et kõige olulisem kui Eestis nagu, nagu vabadused, mida sa, mida sa toona mõtlesin, täna mõtled selle all, et on see endiselt kuidagi oktuaalne seal. Ma ei tea, ma ei oska defineerida, mis see vabadus on, eks ta muutub ka kogu aeg, aga aga ikkagi kunstnik või ka kirjanik on ju üks selline inimene, kellel kõige rohkem vabadust on lubatud. Olgu see, mis siis on, ma ei oska defineerida. Nojah, aga selle vabadusega täpselt niimoodi, et sa sulle justkui on antud see, see vabadus ühiskonda kõverpeeglist näidata või iseennast kuidagi näidata, ühendage, näete, ma olen, ma olen kunstnik nii ja nii vana ja, ja luuser peale selle või noh, ühesõnaga, aga samas see nagu ärritab, öeldakse, aga see ei ole üldse nii või et mis õigusega tegelikult nagu teed seda asja. Võib-olla see 97. aastal oli veel küllalt hästi meeles ka nõukogude ajal ei olnud vabadust, et võib-olla see on sellepärast tähtis, et kui ma oleks sündinud kuskil rootsis, siis ma võib-olla ei oleks osanud seda välja tuua. Nii. Aga sa ennem hakkasid rääkima seda, et, et korraga nagu sa video tuli nagu sinu juurde, et nad on mingis mõttes täiesti konkreetselt nagu teistsugune nagu meedium või et miks sa praegu seda videoga tegeleda? Praegu on juba niimoodi, et ma olen juba nii kaua sellega tegelenud, et see on nagu noh, ma tegelen muuga ka küll, aga noh, et see nagu juba jäänud, aga aga alguses oligi niimoodi, et ma tõesti ei plaaninudki rohkem teha. Mõtlesin, et teengi selle noh, kaks videot, teine pool, kuidas korraga. Aga siis hakkas kuidagi niimoodi minema, et esiteks selle videoga mind kutsuti selle luuseriga, kõige rohkem kutsuti igale poole välismaale festivalidele näitustele maksin reisima niimoodi ja siis siis ma sain ühe stipendiumi Ameerikasse, vaata 90 ndate aastate lõpus ikkagi videol peotegemine ei olnud nii levinud nagu praegu, et igalühel telefonis, et siis oli ikkagi videokaamera oli kohutavalt kallis, mulle endale alguses kaamerat ei olnud mitu aastat üldse, et ma sain selle laenata kuskilt ja siis monteerimine ei olnud ka niimoodi, et igas arvutis on kohe, kui sa ostad mingi väike videotöötlusprogramm, vaid see oli nagu ikka omaette teadused, ma käisin inimese juures, aitas mul teha seda tegelikult mina lihtsalt mõtlesin välja need asjad, et tehniliselt ei teinud neid ise. Iseenesest tegelikult ju oluline ei olegi nii väga. Noh, ühel hetkel ma siis juba hakkasin ise tegema. Aga kas see, et praegu on noh, ma ei tea, kõigil inimestel võimalik telefoniga mingit filmi teha või see, et kuidas sulle videokunstnikuna, see tundub, et et või, või mis tundeid sa nagu tekitab, et mingis mõttes on see, et me kõik oleme võimelised nagu tegema. Need käivad kuidagi käsikäes minu meelest videokunst ja siis noh, video kui, kui niisugune tehniline võimalus, et noh, tegelikult videokunst tekkiski siis, kui videokaamera tekkis, eks ole, minu meelest mõningaid asju, mida ma tegin näiteks kahe tuhandete alguses selliseid ma praegu enam kunagi ei teeks, sest praegu iga inimene oleks võimeline seda tegema näiteks, et et noh, mul Ksenia video, kus oma köögiaknast filmisin ühte joodikut, kes kokerdas seal lume peal ja hakkas pimedaks minema ja siis. Ma hakkasin muretsema, mis ma siis nüüd teha saan või niimoodi, et ja, ja siis noh, samal ajal vaatasin ennast nagu, et kujuta ette, niukene noh, kui halb inimene ma ise olen, et selle asemel, et politseisse helistada oma filmidega No see on tüüpiline selline dokumentalisti küsimus, eks ju, et kui kaugele sa lähedalt On aga selliseid asju nagu tänapäeval enam ei pakuks mingit pinget tehasest, terve internet on täis selliseid asju, noh kuigi ma tegin sellest ka nagu mingi kunstilise kujundi, et see on nagu lihtsalt nii et ma filmin ja siis panen selle kuhugi üles. Aga et kuna see tehnoloogia ise areneb kogu aeg, siis, siis kunst areneb ka tänu sellele või seoses sellega seoses. Et need rütmid käivad nagu tehnoloogia arenguga kaasas ka sinu, sinu kui kunstniku. Mingisugune väljendamatult, jah. Kuigi mina ei ole üldse mingi tehnoloogiakeskne videokunstnikega. Noh, mingis mõttes on, see, võib kuidagi seda asja veel laiemaks tõmmata, tegelikult kogu meie mingi kaasaegne elu käibki tegelikult sellega kaasas või mingisugune mõtlemine üldiselt kujutangi ette, et on olemas mingisugune analoogmõtlemine ja siis on digimõtlemine Ei noh, et sotsiaalvõrgustikud, ma arvan, see tohutut mõjutanud inimeste suhtlemist ja mõtlemist, et noh, näiteks Facebook niisugune see on minu arust huvitav asi nagu sõel, et sa ise valida need inimesed, kes seal onnis, nemad moodustavad sulle selle selle uudistevood, kes on mingit artiklit huvitavaks pidanud, siis vaatad selle järgi loeb see nii omaseks kuidagi saanud. Tegelikult siin ei ole kaua üldse olnudki. Eelmises saates rääkisime Tiit Hennostega sellest nendest otsingumootoritest, et kuidas, kuidas tegelikult kogu aeg selle nagu sarnasuse printsiibi avail pakutakse mingit täpselt sedasama, mida, Ja siis vaatad, et noh, selle ma juba juba ostine, mis te mulle seda teist täpselt samasugustena pakute. Aga mõnikord pakuvad kavalemaid asju ka mõnikord vaatan, noh näiteks, et huvitav, miks siin see reklaam on, et see on tegelikult ikkagi mulle, nad on kuidagi nagu aru saanud, nad kujundavad omale mingi pildi ikkagi jah, et see ei ole nii primitiivne, et nad ainult sama pakku ma ei tea, kes need naad. Küll on seal nagu ka mingisugune olend on tekkinud mingi nõoto kehatu olemiseks. Mu ema käis Tartus natuke saksa koolis ja valdas kahte keelt, sest ta oli Peterburis sakste laste bonne. Ja kui taas Tartus oli, talle meeldis käia looduses pühapäeviti. Temast sai tollal metallpärgade vabriku pärija ehtia ja need tema ehitud pärijad said väljanäitusel elik aust hällungil nagu sistavatsete ütelda omad auhinnad. Ja kui vabrik kolis äri, sest Tartus Tallinna pandi mu emale palka juurde ja ta läks koosvabrikuga Tallinna. Ta suri gripilaine kätte 48 aastaselt. Aga ma mäletan, kui ta käis jõulude ja lihavõtte ajal. Kolm päeva pühi tollal Tartus. Väikesed käed kipuvad ära surema ja jäävad tuimaks. Sa ka ei kujuta ette, kui sa pead kaheksa, kaks tundi iga päev väänama kõvat traati märgpärja järel. See on veel hullem kui massööri töö, kes sõtkub sportlaste lihaseid, kas või olümpiamängudel. Nüüd ammu-ammu pärast haudas, saan aru, kui raske töö mu ema oli. Sacai pole ühtegi traat pärgel näinudki. See kõik on ajalugu. Aga sa pead seda teadma. Ja ma ükskord enne emast surma nägin hirmsat und, et mu ema oli surnud. Ja märkasin ülesse. Küll ma olin õnnelik, et see oli paha unenägu. Aga pärast tema surma taas nägin samasugust und ja taas ärkasin üles ja kukkusin killukesi voodis nutma, sest siis oli see juba karm tõde. 11. märtsil 1933 ma kuulasin raadiost detektorist kõrvaklappidega reibast tantsumuusikat kui välisuksele koputati ja tulid Tallinnast Telegram Minni surnud. Et seeder on. Ma ei unusta iial seda ööd. Tädi ja tädimehega ei osanud arvata. Et videod, mis seal siis selle isakirjade juures oled teinud, et et selles suhtes need on ikkagi hästi staatilised peaaegu nagu enamjaolt ikkagi päris nagu liikumatud pildid või või see liikumine on hästi-hästi minimaalne, et see oligi see eesmärk, et kuidagi nagu noh, et nad ei ole puhtalt fotod seal slaidid väidet mingisugune liikumine toimub või et mingid värvid on kuidagi ära keelatud, aga ma hakkasin mõtlema, et vot selliselt võib-olla see, see tekst saab nagu palju rohkem esile. Nii ma mõtlesingi, tegelikult seal nagu noh, ikka on ju, endal on selline. Alguses on tahtmine nagu kõike panna siis kuna kunagi niimoodi, et kui see juba see sisseloetud tekst sai valmis, siis ma sain aru, et see on omaette juba mingi asi, et ma ei tohi seda väga palju nagu mingi värviliste piltide sähvimisega kuidagi rikkuda. Et ma hoidsin ennast tagasi hästi palju sellega, et ma paneksin kõiki pilte ja liiga palju värve ja hästi palju kuidagi niisugust taandasindlike sealt. Mul on ka selline kinnisidee, et mulle tundub, et mitte ainult mingid reklaamid, reklaamid, reklaamid, aga ütleme, telesaated, et seal kogu aeg vilgutatakse pildiga kohutavalt käitusin närvidele, et inimesel ei lasta lastaksegi minut aega rääkida ja siis juba peab mingisugune nagu visuaalne kate seal olema, et midagi peab jällegi muutuma, et arvatakse, et inimestel hakkab muidu jah, jah ja, ja mis selle tulemus on tegelikult see, et ma enamik, kuula, mida see inimene räägib, sest mind kogu aeg katkestatakse, lõigatakse ära, et, et mul on nagu tunne, et lõpuks me nagu ei suudagi enam mingit pikemat kuulata või mingit pikemat mõtet mõtelda vaid vaid et meid kogu aeg nagu vilgutatakse. Et ükskõik mis telekanali saated, et see on täpselt selline nagu nagu hakitud formaat, mis toimub teles. No aga siis ongi hea, kui me ei suuda pikemat mõtet välja mõelda, siis me ei ole nii kriitilised ka ja siis on meid parem manipuleerida. Nii et kuskil keegi on tagasi. Ja jälle seesama jälle reklaame saada. Just just need valikud ja vot ma olen Kai Kaljo siin saates küsinud inimeste käest mingeid selliseid küsimusi ka, et et kust sina raha saad sa selles videos sa ütlesid, eks seal luuseri videos sa ütlesid, et sa saad 90 dollarit. Aga ma ei öelnud, et see on kõik, mis ma teen ja mõtlesin, siis sa valetasid. Ei valetanud. Pooltõde ei ole vale, ma ütlesin, et ma saan kunstiakadeemiast 90 dollarit, see oli õige. Aga see, et ma näiteks teen mingisuguseid tellimustöid või müün mingeid vitraaže vees ja seda meie käest keegi küsinud. Üheski üheski videos ega üheski raadiosaates kõike enda kohta ära rääkida saab veel, ma vahetan praegu ka. Võib-olla küll jah. Aga, aga kui sa ikkagi ütled, et kus sa raha saad? Praegu ma, mul on väga hea vastus, sellepärast ma töötan Tallinna Ülikoolis kunstihariduse osakonnas dotsendina vähem palka. Aga sa oled töötanud ka nii-öelda vabakutselisena. Tegelikult sel ajal, kui mu luuseri tegin, see 90 dollarit oli tunnitasu, mis ma sain. Ega palgad ka väga palju suuremat tollal ei olnud nõligi naeruväärselt väiksed, aga, aga noh, et see oli jah, tunnitasu. Aga kui palju sa noh, kui lihtsalt fantaseerida, et kui palju sa teeksid mingit oma töid teistmoodi, kui sa saakski ainult enda kunstiga tegeleda. Saan saaksin rohkem süveneda, ma usun, et ma teeks hoopis teistmoodi. Vaata isa kirjades oli ka palju sellist asja. Et ma pole kunagi saanud seda õiget pilti nagu teha ja et noh, et see kogu aeg nagu kummitas anne läks raisku või näiteks minu vanaema nugis oli pärjad. Kolm lugu ei olnud lugu ikka küll. Et vist kõikidel on see tunne, et noh, tegelikult seda kõige paremat asja pole veel teinud küll kui saaks, siis siis teeks kuidagi teistmoodi, aga noh, ega Eesti oludes ma ei kujuta ette, kuidas see siis võimalik oleks. Olla vabakutseline. Et praegu sellist ei olegi võimalik. Sellise kunsti puhul, mida mina teen mõnikord harva, küll muuseumid, osavad näiteks videokunsti ka ja ja noh, mul on üks galerii, mis mind esindab Londonis, seal, kus mul oli näitus, siis erakogujad, ostsid ka minuteid. Aga noh, see, see on ikkagi nagu elamiseks vähe. Et see on ju ka täiesti selline klišee, et noh, mis sa sellest videokastist ostad, ained, mis sa sellega siis nagu teed, eks ju, paned kuhugi faili nagu rippuma, et seda saab vaadata, on ju, see on üks asi ja see võib olla ka mingi selline nagu seisukoha näitamine ka, mis asi see nagu näiteks inimesele, kes ostab selle videoinstallatsiooni, mis see tema jaoks kõige rohkem on? See on nagu huvitavate mõtete kogumine, näiteks üks erakollektsionäär oli prantslane, eks endine sõjaväelane. Noh, nüüd on ta pensionil, ta oli selline üle 60. Ja tema seletas-seletas mulle, millised videokunstiga kogub, et sa pead olema siin niukene. See annab, ma arvan, et praegu raadiokuulajale ka selle edasi täpsustatud. Et või noh, mõned on ka, see on ju äri ka tegelikult välismaal noh, Eestis väga vähe, aga et näiteks nad võivad seda hiljem edasi müüa iga kunsti puhul. Aga noh, nad lihtsalt meeldib kunst, noh eestlastel on seda täiesti raske aru saada, kellelgi kunst meeldida, lihtsalt tõstab kunsti korraldab näiteks näitusi minu erakogust, mida kunst kõik on tema maitse järgi, vaata et temale meeldib see, see niuke. Siis ta teeb näituse nii tore. Sa ütled et eestlastel on raske aru saada kellegile meeldib kunst et kas siis eestlastele ei meeldi kunst? No eestlastele ikka meeldib selline traditsiooniline kunst rohkem mu endalgi tuttavad, ma mäletan, kui oli, paar aastat tagasi läks kumuseks videokunstinäitus, kus oli minut ja siis viisin oma vanad sõbrad seda vaatama ja mõlemad ütlesid, et miks sa enam neid ilusaid pilte ei tee. Jube kurb, ausalt öeldes on see noh, ma võiks teha küll, aga, aga ma ei ole leidnud viimasel ajal mingit põhjust neid teha, et mitte, et ma oleks selle vastu keegi teine maalib maale, jumal hoidku. Aga mitut asja päris korraga, minu arust ei ole võimalik teha, et kui oleks kuidagi teistmoodi elu läinud, et ma oleks oleks võimalik olnud näiteks maalida kuskil ateljees, istuda ja maalida maal, et siis siis ma ei oleks samal ajal videosid teinud. Ja viimase asjana küsiks Kai Kaljo sinu käest, et et mida sa täna veel edasi teed, et milline su päev täna välja nägi ja kuidas ta edasisel lähevad? Päev ei olegi niimoodi välja, hommikul kell kaheksa helistasin rongi peale, Tallinnas sõitsin Tartusse. Siis käis esimest korda, sõitsin selle rongiga, Tallinnas on mulle väga meeldivad, kui ma sõidan näiteks pääskülla. Siin natuke tundus niimoodi, et ta natuke kitsaks, et inimesi oli väga palju ja kõik istekohad olid täis, et isegi minu meelest vahepeal keegi seisis püsti, lausa. Mulle tundub ka, et inimesed jagunevad kuidagi kahte leeri, et osad, kes väga mõnusalt sõidavad ja on rahul ja teised, siis igatsevad seda vanarongidega. Ei noh, mis tast igatseda, ta ei tule tagasi. Eelmises rongis oli see küll, et esimese klassi vagunis võistlused siis olid kuidagi, seal oli rohkem ruumi ja siis said seal kohvi juua lugeda noh, aga ei noh, see uus rong on niisugune mõnus, sujuv ja niisugune. Mul pole ta vastu midagi. Ühesõnaga sõitsin Tartusse, läksin Werneri, sõin ühe koogi, malati, käin venna madin Tartus. Jah, see on ka nagu mingit mingi kunstirahva või, või haritlaste värk või noh, selline ettekujutus vist minu meelest noh, kogu aeg dublaaživõistlus. Kits millegipärast ma käisin küll nõuka ajal ka, seda oli natuke teistmoodi, et noh, et ma saan aru, et seal on ikkagi mingi ilmselt seal on võib-olla mingi vaim ka säilinud, aga seal on Eesti parimad koogid kindlasti. Siis ma läksin sinna itaallase veinipoodi, ostsin ühe pudeli veini kingituseks. Rääkisin temaga pikka juttu. Et nojah, et kui isa oli alkoholiga see, mis minul on alkoholi ka teistsugune suhe, et ma olen ühe aasta ainult käinud, on meil eelkoolis ja kavatsen edasi õppida, saaks lõpuks mingi normaalse ametiga või. Ühesõnaga, rääkisime veenist siis pärast, kui ma siit ära lähen, siis ma saan kokku ühe inimesega, kes kirjutas mulle oli näinud seda näitust siin Tartus ja kirjutas, et vaata pärast seda, kui ma nägin. Ma otsustasin, et need asjad, mis isa kunagi minu kätte andis, et sulle ma olen temaga kohtunud, peo, mis asjad need on veel? Ma tean küll, aga ma ei ole kindel, kas inimene tahab, et ma raadios sellest räägin, ma ei ole küsinud, kas ta tahab. Igal juhul see on lahe. Võru, et, et ikkagi sa teed mingi teo, teed selle ära ja sellel on mingisugused tagajärjed, nad selle tulemusena tekivad mingid teised asjad hakkavad arenema või ostsin talle ühe pudeli omoroonet. Tänases ahju oluse saates käis külas Kai Kaljo. Saate panid kokku Viivika lõudviks ja Urmas Vadi Richard Kaljo kirju, luges Peeter Volkonski kõike head ja kohtumiseni.