Majapere tänane kultuurimaja käitub täpselt nii nagu eesti elugi, kuigi ei tohiks. Nimelt lähtume seekord pealinlase väärastunud maailmapildist ja eeldame, et kõik saab alguse Tallinnast. Ka reiside rännakud ja sellega kaasnevad tundmused. Aga me lubame, et see on vaid täna niimodi, järgmistel laupäevadel enam mitte. Niisiis Ott Sandraku Tarmo Tiisler hakkavad liikuma tasakesi mööda Peterburi maanteed. Järgnege meile, kui soovite. Kultuurimaja. Kultuurimaja seekordse reisi esimene peatuspaik on saha kabelis. Teeme siia mööda Peterburi teed ja keerasime ära selle sildi juurest, mis näitab Maardu mõisa peale. Maardu mõis on igati kena mõis ilusti korras ja miks ta ei peaks ka olema, kui Eesti pank seal ju omi tegemisi teeb ja seda ilusti suudab korras hoida. Maardu mõisast edasi ja siis ta juba metsa vahelt paistabki. Tabel ja tegelikult tänases saates püüamegi natukene rääkida nendest paikadest, mis jäävad Tallinna lähiümbrusesse, ehk siis mis teenimatult on jäänud. Sest kujutage nüüd ette aitäh, et te hakkate Tallinnast tulema ja lähete midagi vaatama, midagigi, vanaema ja kuidas te siis ikka teete juba esimese peatuse 10 kilomeetrit Tallinnast? Tahaks ikka natukene alguses sõita ka. Ja sellest tulenevalt ongi Tallinna lähiümbruses olevat vaat jäänud tähelepanu alt välja ja kuna nad on jäänud tähelepanu alt välja, siis sageli tundub, et nad on kuidagi väheväärtuslikumad kui need, mis asuvad vähemalt tunni sõidu kaugusel Tallinnast. See kõik on tegelikult eelarvamuste küsimus. Eelarvamustega me tavaliselt kaugele ei jõua, püüame siis üht neist murda, oleme saha kabelis. Tallinna lähedal on selline idülliline nurgakene, mis oleks justkui nukunurgakene ja mida igal juhul tasuks külastada, nii et murdke eelarvamusi ja ott. Sandrak seletab kohe, miks võiks esimene peatus olla just saha kabeli juures. Soho gobelon tõsti tulinust kiviga visata ju samas tema ülesleidmine on imelihtne, ei ole vaja isegi üritab selt kaarti või on oodata lihtsalt Lagedi ja Mordva mõisate vahel enam-vähem poole tee peal saha külas ja kas keerata selle suure muna juurest ära linnuvabriku kaudu või ordumõisa kaudu, aga saanud mõisa mitte Maardu linna kaudu, need on ju teadupoolest kumbki ise. Nendest mõisatest möödas, siis piisab, kui hoida silmad lahti, kabel paistab kenasti kaugele ära raagus ajal kaugemale veel ka rohelisel ajal on ta päris hästi näo, eriti nüüd, kus suuremaid Puidel kalmistult maha võetud. Tänu sellele saab ka peal jälle rohkem tuult ja päikest. Eks tema säilivusele tule kindlasti ainult kasuks. Sest nagu näeme siin seinad seest kippunud puhor Roetama ehk teisisõnu vetikas või see hindab kurja ja selle vastu, ainuke rohi ongi tuule päike. Ja see tähendab seda, et tuleb puud ümbert maha võtta, et seda on siin ka tehtud. Paik ise on väga pika ajalooga, mida tunnistab Rõuge mälestiste rohkus ringiratast nende tähised ja nad ise paistavad ka päris hästi. Siin on mitu ohvrikivi. Samas võiks lohulisi kividsid ja samuti hiiemets mis võib-olla mõnes mõttes üllatus või isegi pettumus, sest seal ei näe nii-öelda uhkeid isa oma tammesid või põliseid, Pärni või muud taolist, mis esimese hooga inimesel kipub seostuma hiiemetsaga. See on väga tavaline lehtmets. Ainult tõepoolest Todon kogu aeg peetud pühaks sealt käidud roogu Murgus ehk teisisõnu austamisväärseid paiku või loodusnähtus ja kuidas me neid ka üldise nime alla võtaks. Neid on siin teisi juba ristiusueelsest ajast ja paik ise eemalt vaadata märkab tegemistena künkaga lausa mäega künka. Ehk see koht, kabel on ehitatud kerkiv märkimisväärselt kõrgemale kui siin sama kõla ümbrust. Ja sestap ilmselt just see koht ongi välja valitud kui esindusliku, aga samas tõepoolest vahetus naabruses on ka kultuskive, nii et küllap on olnud tegemist tähtsa paigaga juba nii-öelda aegade algusest saadik. Vahepeal mõtlen, kui kuulaja juhtub kuulma meie jutu taustal elavat linnulaulu ja ka meie jutukaja, ehk on natukene kuulda, siis me räägimegi oma saha kabeli jutust nimelt kabelisse ees ja seetõttu on selline müüride kaja või siis ruumi kaja. Ma loodan kenasti kuulda. Ja kuna siia ühed linnukesed on ehitatud oma pesa, siis nemad ilmselt võtavad, et kaks kummalist meest tulid mingi riistapuuga juttu rääkima ja tunnevad ehk end veidi puudutatuna. Seetõttu räägime tavapärasest veidi tasase häälega, et mitte häirida lindude elu, aga nüüdseks taas kabeli juurde tagasi. Kabeli ise on täiesti ainulaadne Eestis ja võiks öelda ka naabermaades ei ole õieti suurt midagi kõrvale panna. Nimelt keskaegset kabeleid, nagu Murasematesse oodetaski oleme rääkinud, on jäänud Jörg häbematu pähe ja saha kabel ongi õigupoolest ainukene eraldiseisev keskaegne kabel, mis ongi tervena püsti ja kogunisti katusele katusel täis tervena on ta siiski, kas seda rootorit abiga, kes 1900 kuuekümnendatel aastatel restaureeriti, kabeli seinad täis kõrgusse ja kabel, katustati taas vahepeal ta oli jõud varemetes olla enne seda pool varemetes kummalise rookatusega hädabatusega. Tõston kui eriskummalist, ehitistustan ka üsna vanu joonistusi teada ehk seda erilist ehitist on pettunult vajalikuks üles joonistada. Ja pole ka mingi ime, sest saha kabelist on onu rahvas igasuguseid lugusid pajatanud on kahtlemata nii-öelda paelunud inimeste huvi, olgu siis lihtrahvas või haritum seltskond osutatud tõenäoliselt kohe peole maa hõivamist taanlaste poolt. Ja ehk juba siis nii-öelda esmase ristiasustamise käigus on see paik saabunud uue kiriku poolt kontrolli alla võetud. Igal juhul teod, et, et esimene CIA'd puust tabel, et see hävis tules tõenäoliselt aastal 1223 on see esimene juba hävitatud ja vanarahvalugudes on veel ega ka sedalaadi pärimusi, et päeval ehitatakse öösel lõhutaks üsna tüüpiline eesti pärimussamalt selles koguni mitu varianti ehk kirikut päeval ehitakse öösel paganad käivad ja pilluvad ehitatud laiali ja sabavariandis koosneb sellega veel öelda pool õppetund, nimelt ehk kolm siukest öist Soboteerijat olla pidi müüritud kabeli seina sisse karistuseks ja õpetuseks teistele. Ja tõepoolest kabeli lääneseinas seal on kolm ümarat korrapärast lohku kus on justkui midagi sees olla. Nad on natuke liiga korrapärased küll, aga et, et olla vist peade jaoks. Tundub, et on kahurikuulid sinna lihtsalt müüritud. Tähendab see, mis peadesse puutub, sisse no muidugi pole keegi suutnud tõsiselt uskuda, kui just ei oletaks, et need kuritahtlikud tegelased olid mikrockifoolid ehk kannatasid nii-öelda oma kolba väikeste mõõtmete käes ja selgelt sinise klapsema peadpidi sisse küll. Ah et mis seal Nulnud tähendab kui mõelda, et kas kuulid, sest nad on tõesti ebakorrapärased ja võiks oletada, et sinna sisse müüritud kahurikuulid, kas nad kivist või metallist, ma arvan, pigem metallist ja just nimelt et nad sealt uuesti ära auranud. See suunab mõtet sinnapoole, et vast on millegi mälestuseks mingil hetkel müüritud sinna kolm metallkuuli, mis mingil hetkel kellelegi jällegi metallina ära kulunud igal juhul teada, et seal oleks midagi olnud. Lohud on olnud seal nii kaua, kui on üldse mingeid teateid kabelist ja mingit pärimust. See kõik on siis, kui vaatame väljastpoolt kabeli peauksele, siis uksest vasakut kätt küll, aga paremat kätt on selline huvitav õõnsus ja teine veel ja ka selle koha pealt nuputasime tükk aega, et mis see võiks olla, jällegi ühest lahendust ei leidnudki. Selle kohta võib lugeda, et tegemist on püha veeanuma nišiga ja et see renn, mis seal on ilmselgelt sisse ehitatud. Et selle renni mõte on olla, et sealtkaudu püha vesi või püha v ülejääke maha satu, püha vesi. Et see pidi sattuma kabeli põrandale. Ehk püha vesi, satu kabelist välja. Seletus. Noh tundub mulle kuidagi imelik, olgem ausad, üldjuhul püha vesi on pühakodades ikka tavaliselt sees, mitte ukse taga väljas. Ja see oh ei tohiks sattuda kuidagipidi majast välja. Ka see ei ole eriti veenev jutt ju. Samas tähendab, et seda püha vett peaks nüüd pritsima nii palju, et ta sealt kuidagi peaks kuhugi voolama ka nunnu juristina Lolita ehk sõrmed kastetakse pühasse vette lüüakse risti ette, ega keegi Bladista selle veega peoga ei võta, loomulikult mitte. Ja samas jällegi rahvapärimus olla taoline, et selle renni abil olla käidud kõrvakuulmist ravimas, nimelt, et kui viskad sealtkaudu mündi sisse ja kuuled sele kõlinat kiriku põrandal see parandavat kõrvakuulmist. Praegu on näha, et keegi on midagi sarnast üritanud seal üks kroonine üks 10 sendini täitsa olemas, aga ilmselt kõrvakuulmisele kasu pold sest kumbki pole kukkunud kiriku põrandale, pandi vaid on jäänud sinna renniservale pidama. Ja ma pigem kaldun arvama, et seal nišis olnud pühapilt ja koht küünla süütamiseks ja seesamune avab, on ikkagi võimalus annetada Kabelile, palveränduri või teekäija poolt, kes satub siia sellal kui kabelnud kinniku siin kedagi ei ole, see kabel kinni käis, noh, selles pole vähimatki kahtlust, kinni vist päris korralikult. Nimelt peoks ehk lääneukse, oh seal on ju pikka riigi palgi, mis lõunapoolses küljes ja selle vastuse Nis teises küljes ehk tugevdada. Ülo käis uksest lõuna pool seinas sees ja sealt võistes tõmmata, välja, toetada otsapidi vastasseina ja oligi uksel tugev tugi taga vältimaks igasugust sissemurdmist raamatutest lugeda, et sarnased avad olla ka lõunaportaali. Ainult et seal, mida ei ole, seda ei ole. Lõunaportaal erinevalt portaalist on ka suuresti restoraatorita rekonstruktsioon, aga ei paista ka neid omasid oleks seal enne olnud. Et kas ja kuivõrd see kabel on käsitatav pisikese kindlus kirikuna, noh see on üsna vaieldav, sööta on kohandatud nii-öelda esmaseks kaitseks, seda võiks ju oletada küll, sest aknad on kitsad ja kõrgelt. Ja peosissekäigu kohal on ka mitte lihtsalt nišš, nagu see kirikutes tavaline kapp püha kuive pühapildi jaoks vaid see on läbi. Ehk teisisõnu sealt võimalik kiusata. Kedagi, kes üritab Romney tõusust ja ka treppi pidi, on võimalik pageda pööningule ja on see pööning mahutab hulga rahvast, soovi korral küllatud pööningule pääs algab jällegi suisa kabeli põrandalt selgelt Downe vajadusel ühe mehe kaitsta, ükskõik kui mitme vastu. Aga kui räägiks ikka tõsisemast kaitse kirikus sissepääs võiks alata kuskilt kõrgemalt. Nii et ilma redelit ei pääse üldse trepini. Siin seda pole üritatud. Ja samuti võiks siis olla ühe-kahe Portolasem lüks. Ka sel juhul oleks väheke kindlam lugu. Nii et võimalik, et seda aspekti on silmas peetud, sest iga kivist hoone on ja keerulistel aegadel ikkagi kindel kants ja varjupaik. Aga samas väga võimalik, et see ei ole. See äsja jutuks olnud trepp viib nagu samuti jutuks oli pööningule ja pööning on selline omamoodi turnikene, mis on kabeli küljes, kas, kas see on tavaline sellistel kabelitel, et just niimoodi. Oli paigutatud torn vastupidi, õnge saha kabeli eripära ja just kõrged teravad gootipärased viilud ja. Tugipyylorite contra forssidega loobki saha kabeli omanäolise silueti, mida võib imetleda nii lähedalt kui kaugelt, talun poorikuid paarilisi ja neist üks ei ole siit üldse üritagi, Google, ainult see paariline esmapilgul on justkui teisest suurusjärgust ja mõtlen nimelt Pirita kloostrikirikut. Aga ega priimus ilmasjata väidan saha kabel tema praegusel kujul on ehitatud üheaegselt Pirita kloostri ja Tallinna Kanuti Gildi ehk selle vanakilde õõnestavad, mis seisis pikal tänaval samal kohal, kus hilisem seni, kuni see hilisem monolammutuse hinnaga sai oma näo 19. sajandi keskpaiku. Ja olemegi nüüd läbi pisiasjade jõudnud nii-öelda suurema tervikuna, ehk millal siis kabel ehitati ja see ehitusõed tõenäoliselt ongi, 1400 kahekümnendat 30. ostad ja ilmselt selle koha pealt pärimus peab paika ja hakkad mõtlema, kus saab pärimus on tulnud, et kas tal on võimalik kuskilt välja lugeda. No mitte nii vägagi ja Samost, kummaline mõelda, kas tõepoolest need kolm iseenesest olulist hoonet et kas nende nii-öelda üheaegselt ehitamist, kas seda on kollektiivses mälus suudetud tõesti pikka aega säilitada, aga võib-olla ongi kestnud selle kabeli ehitasid kindlasti Tallinna Kiviroidurid, selles ei ole vähimatki kahtlust. Isegi kui see kabel oleks Tallinnast tükk maad, ei mul siis nii materjalikasutuses loomulikult paos kui vormikäsitluse järgi ei jääks vähimatki kahtlust, et tegemist on Tallinna meeste tööga ja ka ilma selle legendita võiks paigutada ikkagi südamerohuga Tallinna gooti ehituskunsti kuldaega ehk siis 15. sajandi esimesse poolde ja nii palju kui neid detaile siin on, aga töödeldud kunsti pärast detaile siin tegelikult jagub, need kõik räägivad sama ajajärgu kasuks. Ja tulles jällegi detailide juurde tagasi, siis neid on siin olnud üllatavalt palju ja säilinud üllatavalt palju. Antud juhul pean silmas mitte kunsti pärast ehisdetaile või ütleme, konstruktsioone, hoone osi. Lisaks eelpool räägitud põnevust tekitavatele ja juba nii-öelda monorahval orutust ainet andnud nishi telefon siin teisi veel põlve on kirikus või kabelis kaks sellist idapoolses põlvikus on siis mitu Seilonism idaseinas sakramendi, mis või missid? Üks päris kindlasti sakramendinišš, tõenäoliselt see, mis su selja taga, aga milleks täpselt on teist kasutatud, pole kindel, kuigi noh, on hoitud ka pühitsetud veini ja pühitsetud leiba Roodnessides võib-olla ka siini. Aga võib olla ka mitte ja siinse intensulistonisid, mis nüüd neist on olnud vaimulike võivisid Kirjuta kui kõrgvaimulikke päralt, mis aga patroonide ehk siis öeldav kiriku ees seisata päralt, seda on tagantjärgi juba raske, kui mitte võimatu määratleda. Aga aukandjate istekohad, need kolmisse, see päris kindlasti seal on olnud? Jaa, säilinud on siin veel nii mõndagi. Altarilaud suur kivist altar lõudmile plaati on keegi kahjuks üritanud paigalt ära kangutada, Platon kahjuks keskelt pooleks. Ilmselt kellelgi on tekkinud mõte, et äkki siin sees midagi uut. No ega päris loll mõte ei ole. Sest altaritesse olivad avamüüride sisse pühi säilmeid. Aga sel juhul see lõid saakski olla mingi kondipuru, aga mitte väärismetall või midagi taolist, mille nimel maksaksid taoliste lollustega oli kurja vaeva näha ja kui vaadata seda altar laudas, seal nurgas, võib näha veel ühte samasugust rait kivi mis kuuluks justkui samasse ritta selle vöönd koorega, mis jagab kirikut kaheks võlvikuks. Tundub nagu oleks üks tükk üle oru tohutud ja see läks siis altareid seal käiku taganurgas. Aga võib olla ka mitte, võib-olla see on pärit kuskilt mujalt. Igal juhul sarnane kivitükid, onju suurem isson. Lido seinas, kas ja kuidas see oli kasutusel, võimalik, et siin oli kunagi midagi maalitud, tahaks nagu oletada, krohv on suurelt jaolt ammu ilm ollu pudenenud, pigem imestada, et osalt on see krohvel üldse olles. Ja seetõttu kirik on seest üsna Holl, aga päevselge et esialgu oli kõik just risti vastupidi ehk värvi, nii nagu keskkool seda ikka armastati nii krohvipeol kui kivi peal, rääkimata juba siis noolidest kujudest ehk kõik see, mis tegi lõpuks kirikus kiriku gobelist kabel Kiviroidurid, kes ehitasid kabeli, olid kindlasti Tallinnast, kes tellis kabeli pärimuse järgi ja selle koht jälle oma pärimus olemas olla selle kabeli lasknud ehitada kolm merehädast pääsenud kaupest, Eversioonergullandasid Downi kaupmehed ja ühe versiooni järgi on koguni neist nimi teada, kes olla peamine eestvõtja olnud. Ja selleks nimeks on siis Nikolaus tuule. Huvitaval kombel see kipub kattuma pärimusega Pirita kloostrist, mille olla last ka rajada kolm kaupmeest, kuigi, nagu hiljem selgus, et Tallinnas sellenimelisi kaupmehi pärast kindlasti pole elanud ja kas nüüd siin on tegemist kahe legendi kontaminatsiooniga või on tõepoolest taoline merre lugu taustaks, aga noh, mõnevõrra paneb kahtlema, et sahad merelt ikkagi päris kaugele. Ja need loo variandid, kus kaldalt paistis püha pihlakas või tamm ja selle juurde õnnestus maabuda ja sinna lähedale see kabel kehitatena rand on siin ikka päris pikk maa külla ka see, et keegi, kes on merehädast pääsenud, ehitab kabeli just nimelt mitte tingimata sinna, kus nõrida kaldale viskas vaid kuhugi kus seda oodatakse või kus vana kabel on koledast seisus või katki või põlenud ja oleks tore, kui keegi annetaks uue jaoks, see pole põrmugi välistada. Samas muidugi see kaitsepühaku volikam, püha Nigul, kas see tuleb nüüd annetaja enda nimest või mitte tema enda, vaid just nimelt tema nimipühaku, tema kaitsepühaku ninast, kelle poole palumine teda elusana maal aitaski ja, või on siin eelistatud Nikolaus kui lihtsalt meremeeste kaupmeeste kaitsepühakut ilma konkreetse isiklikku seosetu, mine sa tea. Aga igal juhul Ahtowne pärimus kas siis kolmest kaupmeest või rikkast vürstist, aga see on ilmselt juba edasi, noh, nii-öelda rahvalooming, see lugu on kindlasti olemas. Ja arvata võib, et esialgu sellest võinuks vist saada ise komoti kihelkonnakirik, aga hiljem läks teisiti ja keskaeg läbi oli saha hoopiski vaskjala Jüri kiriku juures, aga Jüri kiriku patrooniks seal Tallinna raad. Niiet läbi selle aja oli see koht Tallinna linnaga nagunii seotud, et see, et Tallinna linn, sealsed kaupmehed võisid olla annetajad ja selle kabeli tänasel uhkemal kujul ehitamise apatajad, see on täiesti loogiline mõttekäik. Nii et mõelge ennast siia tagasi ja tulge saha kabelit vaatama, tõsi küll, siin ka väike näpuga näitamise koht, mis siin on kohapealt lugeda eriti võimalik ei ole. Nii, et kui ei ole siin otsandrekud, siis tuletage meelde, mida ta teile raadiosaates rääkis. Sellised olid meie jutud saha kabeli juures ja siirdumine Edasi tutvumaks Tallinna lähedal olevate vahvate paikadega. Kaks tüdrukut vaat Puiestee. Kruuste küll käisid, kellega laulsid ilusad tüdrukud, sil vaateistu mis paar aastat ometi ta luust läksid kõpsumaski, hingad ja, ja relde. Ma olen viimastel päevadel halvasti tundnud, et mul poole City un. Puiestee tänaval ongi üks puiestee siis kui ka puudest on alles vaid kätt. Mis nii, need on ilusad tüdrukud, sajand saab läbi ja siis algab kaks tüdrukut. Vaat kui hästi ta aega on, palju nad jõuavad? Kultuurimaja. Touri maja sõitis saha kabeli juurest mõned kilomeetrid edasi ja jõudis tuhalasse. On ka Ott Sandraku, Tarmo Tiisler, vaadanud televiisorit, lugenud ajalehti, kuulanud raadiot, kuulnud, et paar nädalat tagasi taaskord ajas üle ja mitte vähe nõiakaev. Ja siis öeldi, et ajab ta üle. Üsnagi ebatavalisel ajal tulime ka meie siia sellise teadmise ja sellise sooviga, et näha, kuidas siis koeb üle ajab. Jõudsime kohale, leidsime õue peal toimetamas isand Ants Talioja, aga mida me ei leidnud, ei leidnud üleajavat nõiakaevu kaevurikohale jah, üle ei ajanud. Ants Talioja, miks siis kajevee ajule praegu alles ojas? Kaeva. Ka keema esmaspäeva varahommikul ja lõpetas ootamatult kolmapäeva õhtul, paari kuu jooksul oli juba kõik ümbrus kuiv. Siis läks tuli üks kuiv ilm vahele ja vihma juurde tuld ja kaeve. Lõpetasime keemia ära, sest et nii palju jätkunud. Ega see kaevu keemine sõltub ilmastikust Eestis, sademete hulgast. Ma tean äravooluveest, millest iganes. On nii, et kui näiteks kevadel sulab lumi ära siis hakkab vesi kogunema, aga siis peab hakkama kohe Mahta soostikud Leva raba poolt lumi ära sulama, jää ära sulama. Aga kui tuleb öökülmad, tulevad öö külmad ja, ja öösel külmetab, päeval sulatab ja suurvesi läheb vaikselt minema ja kaev keema ei hakkagi. See on nagu omamoodi ürglooduse tasakaal. Te olete siin juba aastaid askeldanud ja päevas vist 10 väikest ekskursiooni hoovi peal teinud. Kuidas teile tundub, kas inimesed tulevad siia tuhalasse vaatama ainult kaevu ja kui näevad näiteks nagu ka praegu, et kaev ei kee pööravad jala pealt otsa ringi ja lähevad auto juurde tagasi ja sõidavad minema või vaatavad nad siin Tuhala juures ka midagi muud? See on vaat nii, et ühesõnaga ekskursiooni juhendan, olen ma siin 28 aastat. Aga kui ma ei tule ise siia õue peale, nad tuleb muidugi märgi, kui ma ei tutvusta, siis vaatavad, et kaeveegee, mis siin ikka vahtide ots ringi ja tagasi. Aga, aga tegelikult ümbrus hästi palju on midagi vaadata ja saad näha ära ka siin Ülo Õuna skulptuurid ja siis energiasammas muidugi, mis on hästi suur huviobjekt ja neid ei ole mitte enam üks, vaid neid on kokku on juba viis 30 meetri peale ikka üsna suur. Energiakogum vaatavad ära, veetrime allikad, kus jõgi toob maalt välja praegu veel 2000 liitrit sekundis, vaatavad ära hämma augu augu. Ja seal on huvitav vaadata, kus vesi kukub tammist alla. Väikese paisjärv on seal ja rikastub hapnikku ka puhast vett. Rabavett on võimalik vahule lüüa. Siis vaatavad ära Eestimaa pikima Carti koopa, mille Tartu üliõpilaste loodusringi liikmed mõõtsid möödunud sügise ära ja nüüd koopapikkuseks on juba 58 meetrit ja käikude kogupikkus üle 90 meetri ja sinna kohale löödud valge vaip. Ja kui on kuiv aeg, siis hea võrrelda, et mis nägu, kui kõrgel peab vesi olema ikka. Kui suur vaegmis kaevu keemia paneb suur vahe. Kolmapäeval sõideti veel mootorpaadiga. Anname nüüd sõna kaitse Indrekule, kes tavaliselt meie saadetes on vastaja seletaja rollis. Nüüd saab ta proovida ka seda, kuidas küsida. Tahtsin küsida, et kui sagedast üldse juhtub, et südasuvel kaev järsku käima. 1991 kuus korda ja küllap ei ole kuupäevaliselt üleb märkida, küllap kees ka suvel mitu korda. 1996 kees kaks päeva seal juulikuus ja vot kaheksa aastat tagasi oligi see viimane kord enne nüüd sedakorda. Millal tegelikult oleks kõige parem tutvuda kõigi teiste nende põnevate karstinähtustega? No vot ekskursioonile tuleksid, näiteks bussiekskursioonile tuleks tulla just siis kui kaeveegee, sest kaevu keemise aeg on need koopad kuni seitse meetrit vee all ja siis näeb ainult nõiakaev, aga need, kes võtad nüüd ekstressioonist, osa Nemad oma gruppe oma peredega otsijatele, kaevu keemise aja ise üles, kui näidikud kooli õpilaste Hekvisioon käib ära siis huvitav jälgida, et paari nädala jooksul juba lüüakse kodus vanematele tuul alla ja siis käivad mööda matkarada ees ja vanemad järgi midagi ikka kõrvu jääb midagi energiasammas üldse, tähendab, millest te rääkisite, neid on siin ysna mitu, aga milles see väljendub? Nii energiasammast muidugi vene ajal teati, aga ei tohtinud teada, aga minu mina oma kodu muidugi ei teadnud, aga selle avastas nüüd juhuslikult, et Haapsalust geobioloog, Rein Ants, need, kes tuli juhuslikult siia satu sellise koha peal. Ja see on positiivne elektromagnetilise kiirguse voog, mis tuleb sügavalt maakoore seest keerisena ülesse ja kuna on tegemist nüüd karstialaga vertikaalse pae lõhedel hästi sügaval maakoore sees ulatuvad ja see meetri laiuse keerisin, tuleb ülesse ja tammepalke on pandud sinna kaevu taha ja sama võimas energiasammas asub Prantsusmaal. Inimene tunneb teda kui panna tamme palgi lähedale käed kas külmusena raskuse, soojusena või, või värv värina surinena. Huvitav on see, mis juhtusin, peab hommiku või? Noh, ei saa öelda, et juhtus. Üks naine oli siin hommiku vara. Kuu aeg üks Tallinna naine ja veerand tundi oli siin, neil oli klassikokkutulek ja pajapärad, kui nad siit 1000-st hakkasid ära minema, tuleb siit läbi õuest ja ütleb mulle, kas te teate, et mina sain täna siin oma kuulmise tagasi? Et see ei ole nüüd Eesti rahva ennemuistne jutt, vaid täiesti viimase nädala jooksul toimunud sündmus. Jah, aga, aga. Tagasi juhtus sama lugu ühe haapsalu naisega. Nad invaühingu aasta haapsalu klubiga käisid siin ja nüüd käisid uuesti siin ja ütles, see naine ütles, et tema sai eelmine aasta kuulmise tagasi. Mina ei uskunud, aga kuna see invaühingu klubi esimees on siitkandist pärit? Jah, see vana naine ei kuulnud mitte midagi ja tüütavaks. Kuulme, kas sellest võib järeldada ka, et mõned haigused võivad siin ka välja lüüa, tugevamaks minna? Noh, ongi hea näide tuua. Mõni saab peavalust lahti, ma räägin seda, mis tagasisidet tulnud. Ega mina ei tea isenesest ravis mitte midagi. Siis mõni on saanud hambavalud lahti, aga üks naabrimees siin temal purihammas valutas ja tema meelest tema tuleb nüüd energiasamba juurde. Asi läks ikka tal nii hulluks, et pidime purje välja tõmbama. See oleneb inimese energiatasemest ühele liia teisele vähe. Minu ees on siin kaks genosinist raamatut, sellest Maalehe reisiraamatute sarjast. Lööklausega enne Pariisi käi ära nuustakul ja härradolival on ilmunud sellest raamatust värskelt juba kolmas täiendatud trükk, mitukümmend lehte materjali rohkem kui varasemates. Siin on koguse Tuhala ümbrus kenasti sees õige piltidega kaartidega ja ega vist sellest sarjast nii palju kordustrükke pole ükski teine raamat veel välja kannatanud. Nojah, vaat selle asjaga niimoodi ei jõua kõigile muidu jutustada siin tutvuda, vaid lihtsalt noh, jõuab ühte kümnendikku ainult tutvustada ja eks igaüks loeb siit sellest raamatust ise edasi. Ja, aga muidugi, eks raamat on ka nii, et aeg kogu aeg muutub, näiteks koobas. Papikus mõõtsid juba Tartu üliõpilaste looduskaitseringi liikmed möödunud sügisel juba 58 meetrit enam mitte 54 meetrit. Eesti pikim karsti tühimikke käikude kogupikkus on nüüd juba üle 90 meetri. Neid töid juhendanud siin professor Enn pirus, kes on praegu, kes Eesti ürglooduse raamatu üks koostajaid See piirkond või see ala on üsna suur. Samas on ta väga ilusti korras, kes seda kõik korras hoiab? Noh, kui sul kedagi kamandada ei ole, selleks ma pean ise hoidma. Aga ma tahtsin siia juurde öelda, et see koht, kus me praegu oleme, et siin ümberringi on 11 muistseid asula kohta viis Taani-aegset küla ja põlvis külas. Siin ümberringi on elatud vähemalt üheksa põlve, kellele anti 1834 perekonnanimi. Ka meie suguvõsa on elanud siin talus sulu talus üheksa põlve ja Harjumaa vanim naine, elasin 105 pooli ahtrist, korsten paistab siit üle. Ja tuha all on loomulikult oma õige pikk ja mahukas ja mitmeharuline kultuurilugu, mis genost nende kaante vahel kirjas, nii et kui keegi siia tuleb, parem hankige see raamat ette varakult ja vaadake enne läbi. Sest see oli juttu mitte ainult karstialast, mis on loomulikult üks põhipõhjus siin käia, vaid siin on kütu inimestest sellel karstialal läbi aegade. No üks tuntum tegelane on siin krahv Ludwig August meheliin kesin 1000-lt pärit ja kellel on Liivimatlas ilmusi ja vot siin raamatus on sees nüüd Liivimatlase üks osa. Tegelikult me arvestasime juba ette, et Kose vald ja kõue vald võib kokku minna, siis on siin ka kogu Kose kihelkonna. No siin ongi kõik, isegi esmakordselt 1007 96 on siia peale märgitud ka maa-alused jõed, kõik vanad postijaamad, kõrtsud ja isegi Tuhala mõisa osason Sakti ratastel kohapeal. Ja need saksa rattarajarajad on ka praegu aimatavad või sõidetavad. Muide, sel aastal tegelikult on ju Ludwig August von Berliini juubeliaasta 250 aastat sünnist. Jah, jaa, Rahuraamat, kus oli talvel oli vastav näitus, avati, seal oli kuu aega väljas. Ja peale kõige muu crop meil liinid olid ka üks sedasorti ajad, harrastav pere, kes oma talu paigudesse suhtelised hoopis teisiti, kui see keskmiselt kombeks oli. See oli vist üks esimesi vallakohtuid, mis Eestis asutati, üks esimesi kuule, mispeale Põhjasõda jälle taasasustati. Ja selles mõttes noh, toredad õndsamad. Kartograaf on meil liini sõnad, et meil siin on talupojad vaat et sajandi võrra Marenemises ümberkonna talupoegadest ette jõudnud ja mina küll ei näe selles midagi halba, sünniks. Ja 1000 põhjal on veel teinegi suguvõsa tähendab, abiellus. Tähendab lillephelt paar abiellus 1000 mõisapreiliga ja nemad võtsid omale nimeks Tuhala toal ja üle Saksamaa, kus nad elavad. Kanad on praegu sellised perekonnanime, üks nendest, Antsotokond, lillem sõltuaal oskab ainsana veel eesti keelt ja me peame suhtlemine nendega eesti keeles peame eesti keelevahetust ja ta eelmine sügise käis siin. Ta pidas siinsamas talus oma kaheksaga või mida te sünnipäev tuli täpselt oma kaheksakümnendat sünnipäeva Aksi energiaväljale. Täpselt nii. Del käib siin läbi väga palju rahvast. Öelge, kas inimesed nii suured kui väiksed oskavad käituda sellises kohas, kus ju tegelikult suur lage plats, siin ju võiks jalgpalli mängida, siin võiks suurt pidu pidada. Aga see ei ole ilus kass, enamike arvates ei ole ilus. Nojah, see on üks vaatamiskoht ürglooduse, tähendab näite vaatamiskoht ja ega ausalt öelda, see, mis siin nüüd nädal aega toimus, see oligi tõeline Tuhala laulupidu. Siin käis õuest läbi kümneid tuhandeid inimesi, aga üllatus oli see, et kui ma tulin oomika välja, tahtsin vaadata, kas õuega puhas on siis minul siit õue pealt küll mitte mingit prahti korjata. Ta ei olnud õue, täiesti puha Tomissi esseed, rohi tallatud. See võilillemuru pole midagi ära, taevas on ilus, jälle. Oskad hoida küll, ainuke, ma olen ära muidugi nende koertega, sest linnakultuur hakkab maale jõudma. Siit võetakse koerad kaasa ega oma järgi, kui koera järgi ikka midagi koristajate küll kondid jäävad ka siia maha. Oleme küll ära, sest talukoerad on kinni ja külakoerad on kinni, aga võõrad koerad lastaksegi üleval lahti matkarada, nad ei arvata, et kulgeb läbi taluõuede. Nõiakaev on ikka seal taluõues, kus ta on, ja viruse koobanen ka taluõues, kus ta keegi on. Siin hoovi peal on ka väga palju skulptuure. Ülo Õun on nende autor, palju neid täpselt on ja miks nad siin on? No Ülo Õuna Tartus sündinud elas Tallinnas ja tema maakodu suvekodu Tuhalaskust, poeg oma perega ja praegu Postimehe talus ja Ülo Õun nägi siin tripi kõrval Carstunud kive, et need on nagu looduslikud kujud, et mina tuuakse omas, kui tulid siia, aga ta suri enne ära ja see soov täitus peale tema surma. Nüüd on siin ligi 80 kultuuri, enam küll ei saa neid kõiki välja panna, sest mitte ei varatata, aga need maragadid kipuvad lõhkuma. Ja siin on siis materjali, küll on siin, tähendab Saaremaa dolomiit Lätivad Jurmalas valminud šamott savi, siis on kips ja tsement ja tammepuu. Ja muidugi noh, päris uksi kogu aeg lahti hoida ei saa, kui ma näen, rahvad liigub, tulen, teen uksed lahti. Ott, sina käid huviliste inimestega ka väljaspool Eestit, kõikvõimalikel rännakutel. Kas Euroopas on ka selliseid mõnusaid maakohti, kus saab palju vaadata, saab palju teada ja saab ka üht-teist oma käega katsuda. Kindlasti on, aga ei maksa mõelda, et mujal on kindlasti need midagi ilmtingimata suuremat või paremat. Ja mis karsti nähtustesse puutub, sega neid igale poole jagub. Ja Eesti on väga rikas taoliste geoloogiliste vaatamisväärsuste poolest, eriti kui mõelda, kui väiksele territooriumile, kui palju ära mahub. Ja meie karstialad, geoloogiahuvilised, mitte ainult professionaal geoloogid, vaid ka nii-öelda amatöörgeoloogid, geoloogia, fännid, mõnuga rändad ringi mööda Eesti karstialasid. Meid on siin Tuhalas, vaika kostiveres Kuhakul Hiiumaal sest Eestil on väga ilus volikorstinahtsa välja pakkuda, mis sest meil puuduvad hiigelkoopad nagu päris karsis. Mägesid pole aga Need, delikaatsed karstivormid, mis Eestil välja pakkuda on ja kõik needsamad kivi ja vee koos mängunähtused. Täiesti maailmatasemel vaatepildid. Jällegi peab vist natukene rääkima eelarvamustest, sest kui Eesti inimene läheb kuhugi teise paikkonda või teise riiki, siis millegipärast see tähendab ilmtingimata just linnade külastamist, mitte ka maapiirkondade vaatamist. Ei no see kipub tihti nunnu olema ja see tuleneb tavaliselt millestki muust kui teadmatusest sest eks ka samad teadmata välja oma inimene tihtipeale ei tea Eestis capella Tallinna midagi näol. Ja samas kui viita kättpidi kohale, on tänulik küll. No kõige rohkem käib siin soomlasi, väliriikidest, soomlasi sellepärast et Soomes karsti ja Soome ja soomlased on muidugi väga hea suhelda, noh see keelebarjääri praktiliselt ei ole, aga, aga muidugi me püüame tutvustada ehedat loodust. Püüame hoidma hoida, sest kommertsüha kaugemale, kuigi see pressib igast uksest-aknast sisse. Sellised olid meie Tuhala kaevujutud ja muud jutud ka aitäh, Ants Taliojale. Teid ootavad juba järgmised hordid külastajaid ja kui mitu nii-öelda jutu tiirude päeva jooksul teete? See on väga hea küsimus. See on ka nii, et teeks kusagil Läheme läbi siirad, eks õhtu väsid ära küll. Aga ega seda kõigile lihtsalt ei jõua tutvustada, kes parasjagu põiget ette jäävad, eks ma siis nendele püüan tutvustada. Kogu see rahvamassile on ju võimatu võimatu tutvuda. Siin on praegu, me saime uue matkale tähistuse sinna matkarajatahvlil väljas. Nii tekst on ka siin tahvlite peal eesti-, kui ingliskeelne saavad ise tutvuda ja leiavad need objektid ikkagi siin ise üles küll. Aga muidugi noh, palju lihtsam leida, kui sa ise tuttad siin pool tundi ja siis lähevad. Kas teie ka tunnete? Vaata sellest energiasambast midagi, kui selline raske päev selja taga on? Minul on siin kogu aeg olla ja rahvana tore suhelda. Ja hankige endale aegsasti enne tulekut Ants Tali, Tuhala raamat ja kõik läheb täiet. Ma nii palju veel lisaks, et ega me neid ekskursioone ei tahagi oma pead siin liikumas näha, sellepärast et tuleb ikkagi ette teada, teatada, sest see kultuurkiht muidu tuleb üle kanna eksile matkarajal ikka midagi pudeneb küll me püüame iga paari vabandust iga paari päeva tagant. Korista ära, et, et sina mingi prügimäge tekkis kuskile ja sellepärast me ei tahagi neid ekskursioone oma pead liikumas näha, et vahemalt võtsime kunagi šnitti ja 28 aastat tagasi alla ei anna. No las torisevad. Selline oli meie seekordne kultuurimaja rännak ja nagu kuulsite, on ka Tallinna lähedusest võimalik leida igavesti põnevaid ja huvitavaid paiku. Hoitšanrakkija Tarmo Tiisler tänavat sellekordse ärakuulamise eest soovivad kõike kaunist. Teil on ees kaks vaba päeva, minge otsige teiegi ülesse, mõni huvitav Eestimaa paiki, rääkige pärast sellest sõpradele ka, lugege kirjandus sinna juurde ja siis võitegi end varsti Ott Sandraku nad tunda. Tänud selle korra eest ja kuulmiseni järgmisel laupäeval. Reisiojakeses vaikselt vuliseb ta tal laulu laulab, laula, uniselt tabab tekitav on küll. Ta päi, kes peegeldab, on küll. Üle kivide ja mätaste pessi vaikselt pehmelt. Tahab väga rahulik küll. Ta on väga rahulik. Iga vesi jõuab, ükskord lasen süüle ta kõik tõkked, kuid var. Ti oiad Ahattaga. Oma koju tapab ta. Iga vesi jõuab ükskord jõkke, lase sülle, ta köhib tõkke, kuid varsti ojja ta tagasi. Käsi ojakeses vaikselt buliseta laulu laulab, laula uniselt tava-tud tekitab, on küll. Ta päi kest peegeldab, on. Kivide ja mätaste vesi vaikselt pehmelt olla ta väga rahulik on küll. Väga rahulik. Liiga esijõuab ükskord jõkke taset ületanud tõket või ta ei hoia ta aga ta oma toimuda. Siin. Iga vesi jõuab ükskord jõkke, taset. Tõkkepuid ei hoia ta tagasi oma koju.