Keelekõrv, 535. saade, juba, kui ma karjas käisin, oli mul üks armuke. See ilus luulerida ärkamisajast tuli mulle meelde, kui tahtsin öelda, alustada saadet, nii et juba, kui ma koolis käisin, oli mul sümpaatne ja kes ise sellest küll midagi ei teadnud. Aga kogu armastus lõppes sel päeval, kui see poiss koolipidu teadvustades ütles šopääni asemel Soopin. Siin Mari Tarand, nii avameelselt teie ees. Tookord oli tegemist koolipoisiga, kellest hiljem kujunes võrratu kunstnik, keda ma aina imetlen. Aga kui avalikust raadiokanalist näiteks kostab Norra suure kunstniku nime asemel Edvard Munchi nimi? Munk oleks õige. Te mäletate, et hiljuti oli juttu munki teose varastamisest Norra kunstimuuseumist siis on asi natukene teise tasandi oma. Eksida võib igaüks, aga haritlasi, voorus olgu kahtlemine. Ma tean, et ma midagi ei tea, on vahest liiga karm. Aga küsimus, kas peaks kontrollima, kas tuleks järele vaadata? See sobib küll, kui just ei olda surmkindel, ühes või teises asjas. Tean inimesi, kes mustvalgel on lasknud trükkida, et mina oskan Eestis kõige paremini soome keelt või mina olen Eesti parim ajakirjanik seal või sel teemal. Aga see on iseasi, see on enesekindluse ja tagasihoidlikkuse väärvahekord. Aga selle vuntsi puhul veel nii palju, et on teatav hulk maailma kultuuri, teadmisi, teatava osa sellest, mida teatud aladel töötavad inimesed peaaegu kohustuslikult peaksid tundma. Ja jällegi tekib kohe küsimus, kes määrab, kus on see piir, et missugune viga on andestatav ja missugune on häbistav, Plameerib või kompromiteeriv. No meil raadios on siin mõned oma kindlad nisukesed naljad, mida me meenutame näiteks bandžaaba potitehas või Gogoli, Niina või Richard Ritsing. Muidugi peet, vallaku loomingut Nõukogude aegses koolis ei käsitletud ja võib-olla austatud kuulajad mõnigi teist puutus selle punn Jaba potitehasega kokku kokku alles Priit Pedajase lavastusega seoses. Küll oli mõnel põlvkonnal lugemikus vallaku maanaine, mäletate see reet keseks urbaniku poodi, tinti ja sulge ostma? Praegu tuli mul vallatu mõte, et mis oleks, kui kirjutaks, kuidas mõni tänapäeva reet läheb, no näiteks Vihterpalu poe internetipunkti. No aga see oli kõrvalepõige, selle punni aba või bandžaba potitehase asjus koogolit õpiti ja Gogoli jutustus, nina. On ka ooperiks tehtuna ikkagi nina, mitte Niina. Ja me ei hakka siin rääkima tuntud Eesti inimestest nagu Richard Ritsing. Aga näiteks viimastel raadiokuulamiste aegadel on mulle kõrva puutunud niisugused asjad et ajakirjanik Kalle muul Muuli või Lembit Valtu sünnipäev filosoof Lembit Valt siiamaani kasutatud ainult valdi. Jällegi on kerge leida vabandusi, kas saab siis inimene kõiki maailma asju teada. Ja vastus kahtle, kahtle kõiges kontrolli raamatuid, teatmeteoseid on väga palju. Seda võidujumalanna niike nime Nikena hääldamist on juba ajakirjanduski kritiseeritud, aga kõikvõimalike nimede inglispärane hääldamine ei ole veel ainus komistuskivi. Ja see norimise ja õiglase kriitika piir on tõepoolest väga habras. Ja kui ma nüüd edaspidises toon mõned näited ja kui need kipuvad olema spordiajakirjanike keelest, siis ei ole mitte sellepärast, et spordiajakirjanike keel halb oleks, vaid loomulikult sellepärast, et praegu on sport kõikide huulil ja mõtetes. Ja see töö kallid kuulajad, on tõepoolest väga raske anda inimestele pilt sellest, mis toimub. Kui sa istud võõral maal võõras miljöös ise erutatud, näed midagi silmadega, siis tuleb see pilt sulle ajju, seal tekib teks ja lause, ühesõnaga silmad vaatavad, pea mõtleb, suu räägib. Ime, kui ei teki väikseid komistusi või kui keel teatud mõttes ei vaesustu, ei lange šabloonidesse, sest sul lihtsalt ei ole jõudu ega võimalust. Nii nagu kirjutatud ettevalmistatud teksti puhul iga sõna ja väljendi üle mõelda, kas on see parim, kas on see värske. Aga mõned näited nüüd jutt on medalist ja selle on nüüd võtmas. Edasi on saamas medalit, siin tuleb kõne alla see mas vorm. See on pluss ma-tegevusnime, seesütlev kääne on tegemas. Ja kui ma nüüd ütlen, et see vorm on eesti keeles täiesti olemas, kuulsite, on olemas. Aga see on midagi muud, kui on hüppamas, on algamas. Vaatame seda natuke. Mas vorm on tegusõna infiniitne vorm. Nii ütleb eesti keele käsiraamat infiniitne vorm, mis tavaliselt väljendab mingi muu tegevuse suhtes samaaegset tegevust. Ja ta esineb lauses tavaliselt otstarbevarjundiga koha määrusena. Olime metsas marju korjamas või sõltuvus määrusena laiendades kindlaid teisi verbe umbes nii nagu vatt vorm. Nägin teda vaatavat. Näiteks nägin Tarmo diislerit kõnelemas selle või teise sportlasega. Aga koos verbiga olema võib Masworm väljendada hoopis tegevuse algamist. Suhtelist tulevikku. Olime just välja minemas, kui Jaan helistas. No see on nüüd lehekülg grammatikaõpikust. Aga. See on algamas, on võitmas, on viskamas, on pakkudele minemas, sellega väga suur liialdamine. Oleks võib-olla välditav, aga seda kõike kogu lugupidamises, vaprate spordireportaaži te edastate vastu. Nüüd veel mõned märkused, oodatuid tulemusi ei tulnud, siin ei ole vaja täiendis muutust teha, oodatud tulemusi. Huvitav sõna on jätkuvalt jätkuvalt, hoiab teist kohta jätkuvalt heas vormis ja nii edasi. See on täiesti olemasolev ja õige sõna, aga aeg-ajalt tekib mulje, et jätkuvalt on täiesti välja tõrjunud endiselt pidevalt ikka veel ja mõned teised võimalused. Olen üldse mõelnud sellele, et jätkuvalt ja piisavalt on vallutanud täielikult eesti keeles selle ala, kus võiksid olla siis, nagu ütlesin, endiselt pidevalt ja küllalt. Aga see on mood keeles, muud, mis läheb ja tuleb, ja ühel hetkel muutub see jälle ühes või teises suunas. Nüüd aga tore sõna läheb pöördesse täiesti ametlik sõna, kui kettaheitja läheb pöördesse. Aga huvitav on see, et noorte slängis on, läheb pöördesse täiesti olemas ja kui nüüd arutleda, et kas see on just kettaheite tervist tulnud, siis sellele ma vastata ei oska. Aga igatahes see tekitab niisugust lõbusat elevust. No läheb pöördesse slängis umbes sama, mis on täitsa sillas või olete kuulnud nooremate kõnepruugis? Niisugune lause kõige tähtsam, täna on lootus Indrek Pertelson esinemisest. Vaat siin on midagi natukene viltu, lootus esinemisest? Kõige tähtsam täna on tegelikult ju et Indrek Pertelson neil hästi läheb või siis kas või tema esinemise lootus või tema hea saavutuse lootus või lootus millegi peale või loodame midagi. Aga see lootus esinemisest kuulub nendesse sarjadesse, kus omastav kääne on ära kaotatud. Noh, ühesõnaga võidulootus, mitte lootus võidust eksale. Väga ilus ja tore oli kuulata, et maratonijooksjal on kergeid raskusi. Vaadake seda vastuolu, aga tõepoolest see oli naiste maratoni reportaažid, kus minu meelest kõige ilusam ja kindlasti mitte ette mõeldud, aga nii hästi ja õige koha peal välja kukkunud lause oli. Istub õlipuu all ja nutab. See oli tõesti peaaegu risti Kivilik lühike uinak, kõlime jalamil või midagi niisugust, aga ta sündis spontaanselt ja see hetk oli emotsionaalselt raske vaadata. Seda ma vaatasin teleekraanilt. Aga see lause kuidagi oli nii õigel kohal, nii lihtne ja nii paljuütlev. Aga ma piirdun siin nende väikeste näidet tega ja võtan tänase keele kõrva teise teemana üles hoopis uue asja. Ma tahan teile pisut jutustada ühest peagi toimuvast reisist. Krimmi, kus ka elab inimesi, kes on kunagi osanud, oskavad või tahavad uuesti osata eesti keelt. Aga selleks võtame telefonikõne Liivia viitalile. Sest Eduard Vilde Klubi, mis tegutseb Vilde muuseumi juures, on selle asja eestvõtja ja Liivia viital selle kogu sündmuse vedru ja käimapanija. See, mis me korraldame, see on üheksandal ja 10. septembril Simferoopol aset leidev ühiskonverents Krimmi etnograafiamuuseumiga ja selle konverentsi nimi on Krimmi eestlased. Kult tuur, ajalugu ja kirjandus. Ja see on pühendatud Eduard Vilde käigule Krimmi. 100 aastat tagasi. 1904 käis Eduard Vilde Krimmis ja tema oli esimene Krimmi eestlaste uurija. Minu poole pöördus eelmisel aastal, kui oli Krasnodari RCA ehk siis omal ajal konsiisa nime kandnud küla Eesti diasporaa juubel. Paul etens ukraina ukrainas resideeruv Eesti saadik ja tema küsis, et kuna järgmisel aastal täitub 100 aastat Vilde käigust Krimmi, et mida kavatseb muuseum teha ja see pani mind mõtlema. Ja kui siin aasta lõpus. Me pidasime läbirääkimisi Simferopolis asuva Krimmi etnograafiamuuseumi Eesti osakonna juhataja Jelena blokoview, aga siis otsustasime, et võiks teha ühise konverentsi. Ja nemad palusid, et Eestis oleks vähemalt 10 esinejat. Algusesse Arv muidugi üllatas ja isegi jahmatas mind, et seda on ikkagi päris palju. Ja siis hakkasin ma inimesi otsima, kes võiksid osaleda ja ühtlasi ka otsisin üles need inimesed, kes olid olnud Krimmis 2001. aastal, kui seal peeti esimene Krimmi eestlaste konverents ja 2001. aastal toimus seal siis esimene niisugune konverents, mille korraldajaks olid siis eestlased ja Jüri Viikberg. Oli see mees, kes siis selle konverentsi põhiliselt aitas läbi viia välja andis kogumikku seal olid kaasatud muidugi ka väga tunnustatud keeleinimesed nagu Jüri Valge ja Mati Hint. Ja siis otsustasime, et seda traditsiooni võiks tõesti jätkata ja sel puhul siis ongi see meie tänavune konverents, et see traditsioon ka ei kaoks. Ja see on muidugi väga vajalik eelkõige just Krimmi eestlaste enda seisukohast. Sest nii kummaline kui see ka ei ole, aga Krimmi eestlased, ärk, kavad just praegu igas Ukraina linnas. Krimm on teatavasti Ukraina autonoomne eraldi autonoomne vabariik Ukraina koosseisus. Igas Ukraina linnas on praegu pead tõstnud Eesti seltsid ja Krimmis on neid eesti selts iseäranis palju. Kõige suurem Krimmi eestlaste selts on Sevastoopolis ja seda juhib üks väga huvitav inimene Siberi Islaneeris kalling. Krimmi eestlastest eesti keele kõnelejaid on tegelikult vähe ja nüüd just et see huvi eesti ja eesti keele vastu püsiks, siis üks põhjusi on ka see, miks see konverents on, sest Vilde käis ju Krimmis ringi väga paljudes Eesti asundustes ja teda huvitas just ka see, missugune on eesti kirjanduse lugemus, kuidas on Eesti ajalehtede tellimisega ja tal on üllatavalt palju arve tema reisikirjades tehtud, nii et ta oli tõsine uurija ja seda on näidanud ka juunis peetud saksa diasporaa 200.-le aastapäevale pühendatud konverents Krimmis. Ka nemad kasutasid väga paljud Vilde reisikirju. Nii et jälle üks ootamatu tahk, mis on kerkinud üles Vilde eluloost, et ta oli ka eestluse uurija Krimmis. Krimmi eestlastest eesti keelt kõnelevad praegu puhtalt vanad inimesed, on nooremaid, nelja 50 aastasi, kes saavad aru ja räägivad üsna tugeva aktsendiga ja siis kolmas põlvkond on nüüd see, kes õpib kolmandat aastat. Aleksandrovka koolis tegutseb eesti keele õpetaja ja koos lastega õpivad eesti keelt ka siis nende vanemad. Et seal on juba päris kenake hulk selliseid estofiil ja loodetavasti nende arv kasvab. Aga nüüd, mis meie konverentsi puutub, siis konverentsil on jällegi mitu erinevat teemat, nagu siin konverentsi pealkirigi ütleb. Ja Eestist on nii kirjandus, ettekandeid, keeleteemalisi ettekandeid kui ka kultuuriloolisi, aga põhiliseks on siiski Eduard Vilde ajalooline romaan, prohvet malts vett ja tema reisikirjad, mille põhjal siis need konverentsi ettekanded on koostatud? Samuti on kasutatud Ottomar Laamanni Kanadas välja antud raamatut, mälestusi Krimmist ja ka seal on väga palju huvitavat niisugust, mis puudutab Krimmi eestlasi Ottomar Laamann. Tema kirjutas need mälestused just nimelt selle teadmisega, et siit saab ammutada materjali tulevik uurijate jaoks ja siin on taas näha seda Vilde mõju, nagu mina praegu loen oma muuseumis olevaid memoraate, et inimesed on lähtunud sellest, mida Vilde oma reisikirjades kirjutas. See, nagu õpetas neid tähele panema selliseid igapäevaelu toiminguid kirjeldama etnograafilisi asju üles märkima siis tantse, mänge ja kõike niisugust ka kirjeldama. Ja küllap nad kõik olid lugenud ka Vilde reisikirju, mis ilmusid, niiet siin jällegi see Vilde mõju, mis kestab kuni tänaseni, sest need kirjapanekud jätkuvad. Konverentsil esinevad Tõnu Tender haridus ja teadusministeeriumist, kes räägib väga huvitaval teemal Eesti riik ja eestlastest väljarändajad eile täna ning homme. Siis teine niisugune keeleteemaline ettekanne on Jaan õispuult. Tema räägib Krimmi eestlaste eesti keele säilitamine ja jätkusuutlikkus. Ja see puudutab just kõiki neid Krimmi eestlaste tegemisi, mis on seotud keele säilitamisega. Siia alla ei kuulu ainult koolikoolide areng ja nende eesti keele õppimise peatumine nõukogude ajal vaid ka näiteks laulukoorid, näiteringid, kõik need sellised väljundit, mis ma usun, pakub kuulajatele suurt huvi. Siis on meiega kaasas veel üks inimene Tallinna pedagoogikaülikoolist. Ja see on Tiiu Kuurme, kes hiljuti kaitses doktorikraadi Uulus kasvatusteaduste alal ja tema räägib Krimmi eestlaste laste kasvukeskkonnast ja see on siis prohvet Maldsveti, Eduard Vilde reisikirjade ja Ottomar Laamani mälestuste põhjal. Meiega on kaasas ka Tartu Kirjanike Liidu osakonna esimees Jaanika Kronberg. Ja tema teema on iseäranis huvitav, see on siis eesti kirjanik eurooplasena Krimmis. Siis on Tartu kirjandusmuuseumist Kristi salve, kes räägib eesti rahvaprohvetite seoses prohvet Malsvetiga ja tema täpne teema on siis eesti rahvaprohvetid taustateadmisi Maldsveti mõistmiseks. Eduard Vilde muuseumist tuleb konverentsile Aarne Ruuben, kes räägib aastast 1861 eestlased eestlastest väljarändajate saadikud Peterburis. See käsitleb siis tsaari juures käimist, mis on ka iseäranis põnev peatükk üldse Eesti ajaloos. Jaa, Rutt Hinrikus, Eesti kirjandusmuuseumist räägib siis elulugude kirjutamisest ja ühtlasi õhutab ka Krimmi eestlasi kirjutama üles oma elulugusid ja tema teema pealkiri on ajalugu algab eluloost. Siis veel on meiega vabaõhumuuseumi etnograaf Jutas Aaron, kes räägib prohvet Maltetist etnograafi pilguga ja Jutas Aaronil on palju isiklikke mälestusi, kuna tema ema oli sündinud Krimmis ja tagasi pöördunud siis 1900 kahekümnendatel Eestisse, nii et tal on ka sellised memo raadid, mida teistel ei ole. Nii, ja mina kõnelen ilukirjanduse ja dokumendi vahekorrast Eduard Vilde romaanis Prohvet Maldsvet. Ning 10. ettekanne on meil Eestimaa rahvaste ühenduse esimehelt Jaak prooseselt, kes räägib eestlaste ja tatarlaste kultuurisuhetest enne ja nüüd enne, tähendab siis Vilde ajal. Ja tänapäeval need on siis need 10 ettekannet millega meie konverentsi seltskond sõidab Simferoopol-isse. Sinna te sõidate ja neile palju kaasa viite aga kastega tagasi tulles meile midagi toote. No ma usun, et kui kõik läheb korda, siis eks me kindlasti püüame sellest veel kõnelda nii ajakirjanduses kui raadios ja meil on väga hea meel, kui selle vastu tuntakse huvi. Sest kahjuks praegu on siiski enamike eestlaste pilgud pööratud läände. See on omad kohas mõistetav, kuid teisest küljest on natuke kahju, sest Krimmi eestlaste eesti keele oskajate hulk väheneb iga päevaga ja see aeg hakkab ümber saama, kus me saame sealt lindistada ehedat niisugust. Mälestustematerjali ja keelematerjali. Aitäh, Liivia Viitnal, head reisi teie seltskonnale ja kohtume pärast seda. Meie keelekõrv on tänaseks lõppenud. Toimetas Mari Tarand kuulmiseni.