Vikerraadios algab mälestuste rääkimise aeg. Seitsmeteistkümnenda septembri hommikul 1944 algas Emajõe rindel pärast tund aega kestnud turmtuld punaarmee suurpealetung. Emajõe ääres Me alustasime luurega Eilandi diviisilendi kastriagavaste vahele jäänudki pealetungi lõik. Poolteist kilomeetrit oli see valmis, olime meie 16. septembril hommikuks. Kuid lükati see lahing edasi järgmise päeva peale. Hiljem siis pontoonsillad ja lahing oli üldiselt oli edukas. Suurtükivägi tegi hästi tõhusa ettevalmistuse. Ja siiasaadik on meelde jäänud, et meie diviisis oli langenuid, sellel esimesel lahingu päeval oli 34, ainult. Muidugi sellist väikeste kaotustega lahingut ei olnud meil varem ja ei olnud ka mitte hiljem. Me ootasime muidugi palju tugevamat vastupanu, kui ta tegelikult oli. Ja esimene niukene. Mulje sellest vaenlasest oli see, kui kuskil keskpäeval selle kella 11 12 paiku. Mulle toodi komandopunkti esimesed vangid, Tartu koolipoisid, Tartu reaalkoolimütsid peas jaapani vintpüssidega olid nad varustatud ja padrun endalt pintsaku taskus. Hiljem siis selgus muidugi, et samal eelmisel öösel sakslased tundsid, et meie rünnak hakkab tulema, nad olid siis omad väed ära viinud ja halvasti ette valmistatud piirikaitse rügementide võitlejad sinna siis meie vastu pannud. Polkovniku auastmes diviisi staabiülem võis kõneldavaid pealetungis osaleva vähemuse nimel. Laviinina Emajõe ületanud punaarmee ülekaal kaitsjatest oli masendav elavjõus ligi viiekordne, sama suurtükiväe tulejõus soomusüksuste osas 12 kordne õhus aga absoluutne. Esimese piirikaitse rügemendi kahest 1000-st mehest pääses tulelöögi alt vaid iga 10.. Taganeda tuli nüüd ka augusti lõpul võidukaid lahinguid pidanud soomepoiste rügemendi esimesel pataljonis. Ja vot siis seitsmeteistkümnendal hommikul hakkas venelaste suurrünnak pataljonile majutatud pilka mõisamajadesse, seal säärane tänav läks selle tänavale ääres olid nagu külamajades oli majutatud, aga meil oli toetuseks siis seal välja peal. Olin 80 800 millimeetris Saksa õhutõrjekahurid. Neid kasutataksegi maa pääsete märkide tulistamiseks, tankide tulistamiseks ja ja siis üks oli nelja turvaline 22 millimeetrine õhutõrje kahur. Need tulistasid siis venelased üritasid Ura jooksuga neid kahureid nagu oma valdusse saada, aga kahurid olid seal väljade peal sääraselt nagu säärane neljakandiline auk palkidest, seinad pandud ja siis rinnatis ümber, nii et nad olid nagu elava tule eest kaitstud. Aga üks ahelik ja jooksis sinna 50 meetri peale, kui see toru ots tuli alla ja pirakas käis, räbalad lendasid. Aga siis tuli traadiplatvorm, tulid tankid. Ja sakslased üritasid juba ühe oma roomikmasinaga ühte kahurit välja vedada, aga see roomik sai kohe pihta, see jäi sinna välja peale. Ja ega need tankid selle õhutõrjekahurimehedki sealt välja pääsenud, nii et balloonid olid need vist. Ja teisel poolmõisaparki näeme juba kaks tanki vene tanki seal seisavad, aga meil tankitõrjerelv ei olnud, aga need tankid pidasid tulevahetus siis need õhutõrjekahuritega. Nii et hiljem ma olen kuulnud, et seda väljade peal kohalikud elanikud on rääkinud, et üks distancy vene oma tuli sinna jäänud. Ja meile anti siis käsk taganeda. Mõisa õuele sõitis veel saksa rinnad kahur, aga seal oli nii pehme, ta käänas kõhu peale sisse, siis tuli teine veel, üritas teda välja tõmmata. Ei õnnestunud, nii et see üks jäi sinna, Ma ei tea, pandi põlema või? Ja siis anti käsk taganeda üle lageda välja. Üle Tammiku tee. Ja sealt üle tee Veld lagedat välja, pikalt ja tammiku tee peal oli siis üks saksa rünnak, kahur oli kraavi sõitnud, see põles seal tankimeeskond, seal jooksid mustas vormis tankistid Meiega koos. Siis saime selle metsa viirule juba, aga venelane küttes ikke jala relvadest kogu aeg meile takka ja nüüd on kompaniiülem oli ka seal minu lähedal see talu õunaaias, seal ja kuulid plaksuvad plaks ja plaks katusesse ja majaseintesse ja tema jooksis seal õue peal, et kaitset organiseerida, nüüd minul oli ka keel vesti peal ja, aga me olime faminaarses vahekorrast. Ma siis ütlesin, et rebid siin õue peal, kui vaadata tahad, vaata põõsast. Tage ratast siis peale satud ohvitseri õpetama, siin. Ma vastasin talle siis, et vaata, ma ei taha sind seljas kanda, mul on kogemused olemas. Ta selle peale ütlen, midagi võttis. Mul oli see binokkel, ma andsin talle siis binokli. Ja siis hakkasime taganevaid mehi kinni pidama. Sest selle lageda välja ületamisel ei olnud mingit korda, Nad tulid, kuidas keegi oskas maha heita, koos joosta jälle. Ja, ja vot see esimeste meeste kinnipidamine nüüd metsa alla varjule viia. See on kõige tähtsam, aga edasi hakkas toimima säärane karjarefleks hakkasid kõik meie poole kokku tulema ja nii nad tuli umbes 200 meest, tuli tuli sealt. Selle, selle pilkas tuli siis välja, põhiliselt soomepoisid, mõned üksikud, kes olid meiega täienduseks tulnud, jõudsid ka välja tulla, kui oli see 200 meest kokku korjatud, no seal hakkavad need Saadjärve voored. Ja siis liikus paaris rivis ane rivis säärases. Ja äkki näeme paremalt poolt, põldudelt tuleb metsast välja põldude peale. Ahelik, venelased tulevad. Nad võisid meist olla umbes 100 meetrit eemal. Aga meie olime nagu nendelt sedasi, et nad pidid nagu vastu päikest vaatama. Ja nende liikumine oli ahelikus, aga meie olime hanerivis, neli, saime kiiremini liikuda kui ahelik ja nihkus ahelikku sealt metsalt välja tulnud. Umbes 100 meetrit oli ta metsast, väljast tuleb teine ahelik. Ja siis tuleb kolmas ahelik. Vot säärast minekut ma veel pole näinud, püssid sedasi siin puusad ja astuvad ja astuvad, astuvad vot vene filmides on näidatud, kuidas revolutsiooni ajal need need kadetid seal üritasid, sääraseid vasteram kutsutakse dist psüühiliseks rünnakuks. Vot sedasi tuli neid venelasi sealt metsast. Masendus tuli peale. Nii tuli taanduda viivituslahinguid, pidades Soomepoiste esimesel pataljonile rügemendi teist pataljoni, hoiti sel kriitilisel ajal aga Kehra väljaõppelaagris välja õpetajateks eesti relva Grena tülide diviisi allohvitserid. Lõuna-Eestis toimuvast ei olnud seal veel õiget ülevaadet kellelgi. Esimene soomepataljon läks Tartu alla, teine pataljon toodi Kehrasse allusti hoolduvadiga üle Kehrasse. Teisse õppus kah, aga need soomepoisid olid õige niukest protestivaimu täis ja vihased, et neid ei lasknud rindele ja Naptsiaal pid jamama ja Neil kõigil olid need visuaalne bussid rihmade küljes ja ja ka siis Kehras jõe ääres oli kiige ja seal hiljuti tantsuplatsi, eks me käisime seal sai käia seal tantsimas ja siin tulid sakslast ka ühes vahest oli sakslasi. Ja siis ei tea, seal ühel päeval oli siis mingisugune üks mehel läinud buss liiga kergelt käes käima, ühte sakslast veristanud seal kas päris surnuks või kuidagi haavand või, aga noh, ega siis sakslased kaevasid kohe ära ja et noh, kes on soomepoisid. Ja tuli siis teine või rivistus oli alluvusse koolis, seal kõigilt lasti ära korjata kõik bussid. Et ei tohi kanda bussi üldse. Busside jama lõppes ära siis. Aga ma ei tea, säärikute jama oli siis ka seal, kas oli enne või pärast hakata, näiteks postil olid need kroomnahka säärikud jalas, sakslased hakkasid ära võtma soomepoiste käest neid ja andsid sakslased Patincate pasta, aga tegelikult Saksa sõjaväes oli juba säärikud, eks ole. Jalaväelastele laia säärega Niukest säärikud käsigranaadid käisid veel säärikus äärde sisse laialt ütlesid prahikorjajad. Ja vaat seda asja ei teagi, aga seal oli niisugune lugu, et see imbus välja, et saapad tuleb ära anda või ma ei teagi täpselt, kuidas see asi sedasi poisid käisid juba linna või alevi peal, vahetasid oma, müüsid oma säärikud maha, saivad sealt mingisuguseid jalavarjud vasta, eks ole. Tollel ajal iga asi maksis, saabas, riie ja kõik ju midagi saada ei olnud kuskilt. Siis tuli 19. september, no mis seal raudteeäärses putkas kõik aja vaatasime kurat tühjalt, Escilonid lähvad Tapa poole tagasi tulevad kõik suurtükid peol, voorihobused peal, kõik hakkasin, see asi pole õige. See oli juba võib-olla umbes 12.-st septembrist või kümnendas või see asi juba hakata pihta, kui me hakkasime märkama. Soomepoisid ka ütlevad, et, et Bergele rüssabist tuleb. Tuligi siis, kui meile anti 19. mäleta kas eelmine õhtu või hommiku või kuidas see oli, kutsuti jaoülemad kõik sinna kompaniiülema juurde mäletamise kompa sakslane oli ja tehti selgeks, et kõik varustuse võtate välja saates laskemoona nii palju ja nii palju ja ja relvad ja kuulipildujaid ja, ja läheb lahingrännak tuleb. Läksin Brain poistel erale mütsi, sealt varahoidja või seal relvi käest saime siis relvad ja laskemoona ja mäleta püssi palju 30 padrunit vist ja kuulipilduja peale saime vist kaks kastitäit kasti, mis oleks 250, mis, kas tuli ei mäletagi enam täpselt, kuulipildujaid küll, uued 42 võeti meid siis rivisse 19. seal hakkasime jala marssima, kõik oma relvad ja asjad ja ja siis noh ei tea, kus vaatasime Jägala teed mööda sõitsid, läksime välja, marsime ikke sealt Alijast mööda ja, ja, ja ma ei tea, kuskohal ööga istume jälle antise puhkepaus istuma, tihers tuleb Tallinna poolt, sõiduauto jääb, peatab. Ja Pitka tuleb autost välja, kepiga kahvel. Abemike ja manakene ja siis oli seal oligi see pikaväeosa oli kassal. Mis mõis oli, kus ta teda seal Anija lähedal, kus ta organiseeris seda pikka väe, Osaiglamiieldase mõisa. Ja, ja siis tema sõitiski sinna omasena mõisa sinna. Pikva mõis vist tungis? Jah, oligi vist Pikva ja räägib seal juttu ja siis tema selgitas meile vähesele olukorda aga ütles, et me tahame kaitsta Tallinn igal juhul. Ja ta ütles, et Eesti vabariik on välja kuulutatud ja midagi, mis ta seal rääkis meile või kuulutatakse välja või mäleta, milles tihti valitses välja kuulutatigi. Tema sõitis sealt edasi ja mäletan soomepoisi, ütlevad, mul on siiani sellest praad, kes meil siis Eestis rohkem enam muremaid orduohvitser ei ole. Nüüd pika on meil siis järgi jääb meil umbes niimoodi. Et kus on meie Eesti ohvitserid, kes seda organiseeriksime. Ainult sakslased olid ja Allowissidelt eestlased ja need ausalt öeldes ja ülejäänud kõik sakslased. Saime siis sinna Maardu, mis õhtaks, nii et see Narva maantee ääres, mis tollel Vana-Narva maantee ja siis seal oli Maardus, seal oli sild, kohe niukene all oli, see on niisugune, et kas kas see oli, minu meelest oli see tühjaks kaevatud niuke kanal või mis seal läks, nii et siinpool olid majad sealpool siis vabrik ja seal olid siis teine üle selle selle suure lohu või mis seal oli ja siis me panime siis Tallinna poole siit vaadates, kui ta Narva poolt vaadates paremale sinna üle silla panime sendi kuulil, seal mingisugused pesad juba valmis kaevatud, nii et ma ei tea, kes neid kaevasid. Nii me panime sinna nuka peale andi kuulipilduja, panime ülesse endi jahu poisid ja sedasi Sanna ja. Ja siis meist, meie sedasi Manici alluvisside kool, Paldisime paiku, eks ole, saksa ohvitser seal siis kamandasid ikke ja ja siis teine pataljon oli kah sinna toodud, see oli mestis, jäi nagu Tallinna poolt vaadates, parem olla sinna Kehra poole või sinnapoole jäi siis teine Soome postipataljon. Olime seal siis õhtul õhtul ja väsind kasest ja mäleta seal magasime seal põõsastes, kus me magasime ja oma valvepostil oli muidugi ka väljas ja ja hommikusakslast kadunud ohvitserid põlegi üks viis kuidas soovis, ei olegi, ei olegi. Aga siis õhtul, kui me seal läksime, siis tulin ära poolt neid voorusi läksid sinna Tallinna poole veel sealt igasuguseid autodega ja ja noh, meil on selge pilt, et nüüd renni laguneb, lähvad sealt. Ja siis 20. õhta sedasi päevamisel aha 20. päeva oli niuke lugu, tulevad nüüd tehasemehed, ütlevad sakslased on tehase eramineerinud, et et noh, et nüüd lastest tehas õhku, mis meie elamises kõigeskusi hakkab õhku, mis siis mis juhtub, et et, et kas teil ei ole, tulge appi, noh. Ja siis hakkasid Soome postis, oli siis oli neid mehi, kes teadis Minüüri tööd või kus need mehed sealt välja kutsunud ja läksid kohe sinna meestega koos sinna tehasesse ja ja ma ei tea, kas seal sakslastega oli konflikt üldse või ei olnudki, igatahes võeti need juhtmed ja asjad seal maha ja tehas jäigi õhku laskmata, nii et soomepoisid korraldasid selle asja seal ära, niimoodi sõna ma tean kindlasti, aga siis seal sammas tehase lähedal üks ladu ja seal oli seda mäe pisarad päris kõvasti lause silla uksed löödi lahti, Saklastunud juba ära kadunud, sealt tehasest ka need, kes tahtsid mineerida, löödi sealt minema, aga need läksid vist heaga minema. Ma ei oska seda täpselt ütelda, kenam elektri. Sellepärast mina ise teha, siis ei käinud ja ma ei näinud, kuidas toimus, aga seal laus ma käisin küll seal oli siis igavest rajani küll klaaspärlid ja, ja, ja, ja aga suitsu ei olnud, siis ma olin suitsumees, otsime suitsu, ei olnud, aga siis viine seda mäe pisarad, seda oli mehed, tassisid kohalikud elanikud viisid ja siis sitsiriiet ja ma ei tea, mis pagan ladusi oli tehase laduristele Maardu tehase sadu seal ning tõi, et oli hästi palju seal naised Ma tean, naised sealt seda riidekangaid seal kah viisid, viisid ja ja kas või mingisugust toiduaineid ka suhkrut või midagi oli, aga meie mehed olnud, võtsid seda mäe pisarad selt. 87 kraadiumis tooli või 25 mäletagi enam. Seda toodi seal ja. Ja eks me võtsime kah ja arutame seda asja ja tulevat üks. Ma ei tea, kui minu, selle jau poisse, kus nad, kus nad tulevad sõidu moting sõidavad sinna. Kuule, tule. Lähme Tallinna kuulama, mis seal pika organiseerib, seal lähen vaatama, kuidas see asi käib. Et sakslased on läinud, mis, me ei oska, ei oska siin midagi teha. Kas üks aha dist tuli üksteiest yes noorele Delsi pois, mini Mulder ujus trumbüüräpist. Seal oli sellega ka mingisuguse õiendamine peleta, kust see välja ilmus, aga igatahes soomepoisid saatsid selle diapikalt. Ja Eesti on väike auto, oli, istusime autosse, nii et nelja mehega ja sõitsime Tallinna õhta Tallinnast kohale Pika Hermanni tornis sinimustvalge üleval rahvas juubeldab tänava peal tõmmates akordioni, lauldakse, võetakse viina ja meil oli ka viinad ühes autos tõstsime seda mäe pisarad sinna ja ja, ja siis seal on kuus kuulipildujapesasse, neid pudelisisene hulga tassitud postidel kokku ja mehed jäävad sinna kõike ja. Ja oleme, lähme siis oleme seal Tallinnas, selle. See oli 20. Ja 20. õhtul, eks ole. Nii. Ja teine hommiku siis, et sõidame siis uuesti sinna tagasi. Maardu käsib aga seal suurt isandat teha midagi, mina tean. Me läksime, olime Paldiski tänaval, seal oli ühel poisil oli midagi õde, õemees või kes seal elasid, igavest mehi seal ei olnud, aga naised sugulased, olime seal ja hommikusi siis testimisel auto peale, sõitsime Maardu tagasi. Sõitsime Maardu, et vaatame finishis, mun. Ja poisid ütlevad, et olid seal oma käe peal hakanud juba sakslase puuridelt ära võtma, neid relvi meil nii vähe laskemoona venelasest tuleb, mille vastu hakkama siis seal ikka nii tallu vist oli seal ikke, kel nupud jagasid ja seal isegi tankitõrjesuurtükk oli, minu meelest oli seal kuskil põõsas ära võetud ja mõtlesid, et sakslased olid hea meelega, andsid ära neid, ega, ega nad selle vasta ei olnudki midagi. Ja küll see oli siis 21. hommiku oomika pooli, kui me sinna jõudsime. Aga ekseid sakslastele, seal seda janti oli ju, eks ole, võeti neid relvi ära ja ja siis arvutasime ta enam ei tule midagi läbi, ei tule seal nüüd müsse, milles võtnide, sakslaste käest neid relvi ja seal. Et milles, mis, mis asi see on, siis lähme sõidame. Sõidame seda Narva maanteelt väljalt, Lähme. Sõidame sinna Aegviidu poole, vaatame, kas seal Kehras olime, peidame sinnakanti vaatama, mis seal sünnib. Istume autosse ja siis hakkame sõitma. Sõitsime siis niikaua, kui sõitsime, keerasime Anija peale Aegviidu peale. Ja sõidame Aegviidu peale. Ja noh, palju me seal sõitmine oli, aed Anijast läbisalt selleks talu metsas läbi üks talutee ääres ja peamiselt kinni seal taluõues üks vanem mees. Meie küsima, et kuule, et noh, et mis nüüd, kas sakslasi, kas kuskil üks rinne või midagi ei ole, ta ütleb, et mis rinnet siin enam võime ütelda. Paar tundi tagasi käis vene maastikumasin mingisugust vene. Aga seda ma ei mäleta, kas ta ütles, et eesti poisid või olid venelased seal ütles, et noh, et vene, vene masin käis siin ja küsisid, kaugel sakslast on tema käest. Ja me ütlesime ka, et no siin nüüd on asi küll tõsine juba, kui venelasest ima tiiru ära keerasime, siiski autoringis abtimar tagasi tulema. Aga siis, mis siis? Sellest oli ikka tükk aega mööda läinud, mis siis oli vahepeal juhtunud. Nii et saksa Minüüridoltultad seda Maardu silda õhku lasta hakkab niiviisi alla panema. Aga meie poisid olid seal hakanud, mis õhku lasta, et meil on mehed, tulevad sealt veel, kus see õhku lasete, meil läks luura just sinna maa. Ja üks saksa ohvitser oli tõmmanud püstoli välja, ei, tahtis nagu last, aga see meie mehed oli seal olnud siis ühelsegune, nii lõdvalt sealt käes Valdot ainult trikkide peale, ohvitser kukkus kohe valmis, niisugune konflikt olnud. Noh, seda räägiti pärast hiljem saime sellest teada. Ja meie tuleme sealt autoga, tuleb sealt tagasi, sealt. Vaatame seal, kus meie rinne oli, mehed, seal, Maardus kõik läinud, ühtegi inimest ei ole kuskil. Mis pagana jama see nüüd on? Poisid sõidame edasi, vaatan, võib-olla nad on piirdejõe äärde viidinitsi rinne tõmmata, kas arutasime, sõidame edasi? Ei saanud, üks pool kilomeeter kilomeetrist sõitu kurrat, Saklased, autokolonn, autod, tee peal, sakslased seal jooksevad ja ja, ja mina, mis, mis lahti. Tõmmates meie auto piirtes kinni, vels gepaste auto peetesse kinnastamat suhteliselt lahti tõmmati, sõimati, sõimati saksa keele eestiseadja, tõmmati autost välja, mul oli see automaatkallas saksa kone. Koos kõrvadega, nagu ära tõmba, tahtsid tõmmata kaelast ära ja binokkel oli mul ka. See jäeti alles, seda ei võetud ära ja sõimati autost välja kõik ja äärepealt hakkavad kohe maha laskma. Aga ma taipasin kohe, et, et midagi on siin lahti valesti mets ning meil on, me oleme, käisime luurel, mõtlesime, et venelased on siit kahe tunni kaugusel. On vene sõjaväeosad. Me käisime just luurel, tuleme sealt meie väeosa Pirita jõe ääres, seal kaitsel Tallinna kaitseväeüksus. Sakslased hakkasid ka mõtlema siis juba. Ja et me peame jutustaapi minema teada andma selle. Ja ja sealt tuleb meie relvur, sakslane ja allohvitser, oli ta minu meelest. Ja, ja tuleb ja küsib, et ma ei mäleta, mis ta on. Ja see, see ohvitser, major oli saksa Jeltsandam ja mis minu meelest doltamist, maju ja oioi nüüd luiged, mehed ütleb, leiad, need on tema teab küll. Jah. Mulle anti kune tagasi ja ja noh, võite edasi sõita, nagu öelda, see hakkas ka. Tal oli veel mingisugune seljakott, või mis, ta ütles, et oot, ma toon sellega. Aga me olime neljakesti ja tema, tema tahtis meiega ühes Tallinna tulla, et ma tulen, teie mõtledki mahub peale, mõtlesin, arvasin, mis mahub küll, et võtame peale, siis tema läks oma Komodeasi tooma, sealt tuli täpselt nagu me ütleme, rüütliristi kandja. Kas ta oli, ma ei tea, mis Aukradist ta võis olla, see tuli sealt altpoolt, mere poolt, kuskilt sealt sakesiteisiga tuleb sealt jooksuga ja ja, ja mis ta seal seletas, et ei lähe kuskile, ei lähe kuskile meid ja ütleb, et õieti lähete komantuuri seal Dima selgeks, kes te olete, mitte kuhugi lähe selle autoga ära, panigi autost välja kõik saksa olulisel kah ja see võttis sega Mondo oma käte ja pandi meid sinna autode peale. Aga meil oli jahutus, seda mäe pisarad ja ma mäletan selgesti, võtsime seda mäe pisarad, sealt eksis kuraasi rohkem kah ja võtsime seda sealt, panime veel tasku ja ronisime siis läksime, siis pandi meid sinna. Muidugi automaat võeti minul jälle jälle järjekordselt ära ja ja ma ei tea, kas püstoli ikka mõnel poisil oli seal või olnud, igatahes minul ei olnud püstoli siis. Ja pani sinna saksa sinna Fenton meie mehed istusid juba autosid, Taklased pandi meid ka sinna autosse ja. Austus ja võtsime pudeli välja, paiglassimised ringi ja sõitsime siis Tallinna pool hakkasse sõitmine majja. Ja jõuame siis sinna Vabaduse väljakule. Sakslased nagu kood on ilusti, autod Saasi tagumikuga otsaga vastav kirikud ritta pandi kõik ilusti ja komandant, komandant tuur oli minu meelest selles suures mitte selles Jeka majandus, Wray maid, selles eksime seal Tallinnas selles Harju nuka peal, selles majas suures. Ja ja Saklasest tulevad kõik sealt auto pealt ka mahemeiega koos nendega, sakslased lähevad seal, siis olid need sirelipõõsaid perse hulga seal ja lähevad sinna põõsasse taha ja mina vaatan kah ja lähen ka sinna põõsa taha vaatama, et kas keegi jälgib ka või midagi ja siis oli seal takkanuka peal, oli see teatse väljakäik, sain seal välja, vaatan veel kedagi, ole, keerasin, panin sinna Viru väljaku poole minema ja tulevad vasta, nii et meie, meie, meie poisse seal. Jaa. Jaa. See oli 21. ütlevad, et seal pikka staapi sakslast selle laiali löönud, et seal mõtlesin ise mõtlesin, et lähen pikastaapi alla taropaatiale seal tuletõrjemaja muuhulgas vist või seal lähedal kuskil, kus ma sain kokku, ütlesin, tõmmata oma vapp maha varruka pealt. Sakslased praegult korjavad veel linna peal kõiki eestlasi kokku ja laevadele. Ja tõmbasin selle papi maha ja ja sellel päeval oli siis Hermanni tornis Eesti ja Saksa lipp, mõlemad seal 21. ja siis ma mõtlesin seal, kus ma nüüd lähen. Ja ma teadsin, et üks poiss lihtsalt paldiski, eelmine ööd olime, ma lähen sinna Paldiski tänavale ja läksin seal sai mind see muidugi enam-vähem kõigega kokku ja seal oli veel ja teisese musiga siginenud. Üks oli. Üks Randma, nimen, kes läks Rootsi ja siis me pidasime plaani, et lähme rootsi keel, mehel oli juba tina tänavasse auto varutud träniga, et hommikul hommikutina temalt auto sõidab välja, lähme haapsalu sealt paadiga Rootsi sellel trandma pidi olema paadivõimalus, aga Randma sõitis rongiga ära, läks juhta minema. Vist viimane rong läks Tallinnast või? Kuidas ta läks, ma ei mäleta, aga igatahes tema läks minema, ütles, et homme seal andis, kes seal meil seal organisaatorid olid, seda ma ei mäleta enam nende nimesid ja ja ütlesid, et homme hommiku tuleme oma räniga Haapsalu ja seal paadiga paneme siis Soome või Rootsi, mitte Soome. Sinna Soome polnud enam asja. Noh, olime siis selle õhta seal ja võitsime seal napsu siis jah. Arutasime seda ilmaelu ja pidasime plaane ja meil oli seal pillid olemas, akordionimängijaid ei olnud ja siis ma ei tea. Lasnamäel oli tuttav tüdruk, käisin, kutsusin selle sinna siis pilli mängima ja noh, siis pidasime seal nagu Eesti vabariigi pidu tihti valitsuse välja kuulutatud ja oligi siis ma ei tea, mis kell see oli, võis olla ülesse, aga sellel tüdrukut vaja koju saata, Lasnamäele üksi ei julge minna. Ma mõtlesin minul tuttav tulijatest, ma lähen saadan ta siis koju sinna ja läksin teda siis saatma väljas katusepapi tänaval. Saatsin tema siis kodu, oli meie, istusime seal ühes, tema vanemad kahvlid seal kodus mures ja ja istusime seal ööd otsa üleval ja hommikul ma ei tea, mis kell oli pool kaheksa ja meil oli kokku lepitud kella poole üheksaks olime kõik seal tina tänaval. Ma hakkasin vist pool kaheksa sealt minema. Läksin Lasnamäelt ülevalt alla, läksin ja vaatasin, mul on see selgesti meeles. Hermanni torni seal mingisugust lippu. Sellel momendil seal umbes kell kaheksa ajal. Ja läksin siis sinna tina tänavasse jõudsin, siis oli autojuht, oli kohal silt, mõned mehed kah. Ja üks Tallinna poiss kindlasti oli see. Ja autojuht ütleb, et bensiini on nii palju, et saame Tallinnast välja sõita, et siis kuidas me apsu jõuame. Minge siit natuke maad, kadrihobused seal auto garaaži, seal bensiini küll, justkui see auto juhtus seal töötanud vidiaadised, minge tooge sealt. Ja Tallinna poiss teadis, kus see Kraasem kõiki asju ütles, tule ühes, lähme toome erasel bensiinisõit, läksime sinna, garaazi võtsime sealt siis ma ei tea, kas kaks lapp laskud kätte või 20-st leidsime kõik bensiini täis ja võtsime kolonnid ja hakkasime tulema, kuuleme. Tankimürin Lasnamäelt tuleb. Ma ütlen teise poisi lõikule, need on vene tankid, saksa tankid, on need kummipatjadega need lindid. Et need ei mürisenud, see on täiesti rauakolinat niukene, et ja siis oli kuulda mõned niukesed automaadivalangud ka käisid juba ja. Ja panime siis seal jooksuga tina. Tina tänav oli rahvast, kes tänaval oli küsimus, venelased tulevad, venelased tulevad, hirmul, kõik, mõtlesime ületi, ehi tulijad, meil omal kiire, sedasi rahustasin veel maha, mäletan selgeks. Saime sinna tina tänavasse auto auto, auto käis juba ka, kuulsid seda särinat? Viskasime kalonned sinna kasti ja pold aega, bensiin, hakate valame, hakkasime välja sõitmas. Tina tänavast sõitsime Raua tänavas, seda ma tean Raua tänavas uus tol ajal Narva maanteele või seda Tartu maanteele. Sõidame 30 meetrit enne Tartu maanteed, vaatan, vene tankid sõidavad eest läbi mehed peal ja mugi tirthrigi lasevad automaadist, kes õhku ei vasta. Kuhu nad lassid ja? Mis me teeme, autojuht keeras, ütlesin, midagi pole siin kah. Autojuht oli üks vanem mees, keerasin midagi, pole, lähme tina, tänaval tagasi, vaatab, mis edasi saab, keeras auto ringi, sõitsime tina tänaval tagasi, nagu kõrvalises kohas tina tänaval. Sõitsime sinna hoovi jahutisse, mis teha. Ainuke asi erariided selga, vaatame, mis sellest saab. Läksime siis punt, läks meil kõik siis laiali ja. Ja läksime siis riided ostsime ühest kohast ei saa ju kõik, eks ole, igaüks vaatama, ma käisin ka ühes kohas küsimas, teises kohas, küsimus ei ole kellelgi? Ei ole. Jõudsin siis Kreutzwaldi tänavale, vaatan Niuke madal aedies, aknad lahti, kõike hüppasin üle aia, läksin aknast tuppa, vaatame kõik kummutid lahti tõmmata. Nagu inimeste ära kolinud. Koridoris ripub üks kummikummimantel trammijuhi püksikuid rohelise triibuga või millegi seal oli. Ja siis üks suusamüts oli vist seal vist sealolija. Ja midagi midagi, ma veel Sainsalt selga, aga püksid peab, mina, pikk püksid, minul vähe lühikesed. Lasin ribadel vahed, puistasin oma sodi maha sinna ja jätsin sisse, Sold puhi veel omal taskusse. Ja ei tea, mis lolli peaga vis binokkel oli, selle panin lina tänaval, seal nüüd. Sinna. Raudahi oli tühisel aia Lukas, panin ahju sisse, aga läksin teine või kolmas päev, läksin vaatamata binokli, sealt ära enam ei olnud, keegi oli juba Etti jõudnud. Noh, läksime sisse tänava peal. Noh, üks härra tuleb vasta kaablitest, abcaabutleb tere. Üks minu pundi poiss. Sellele nii noobel riietas musi põsele sai, tahad, oli, jõudis ühes kohas, et nii lahkelt anti, öeldi, et mis siin teha põleva selga. 21. septembril kell üheksa õhtul kadus eetrist Tallinna saatja sõja-aastatest tuttav signatuur. Aga nüüd tuli üks väga põnev päev oli 20. september olime seal ilusasti. Vahepeal oli nii, et üks teaduste oli ka promaa, Irene Menning. Menningu teadustaja Menning ütleb mulle. Kuule, ma pean ära minema. Kas ei saa ilma minuta hakkama? Muidugi, ärev aegulidaati. Lasin tal minna läks tema ära. Ja meil oli nii, et saatekava tegid parajasti kaks artisti Voldemar Panso ja Heino mandri kes istusid siis kolmekesi alla sellesse mikrofoni ruumis. Te küsisite, kas kolmas oli pudel konjakit, isse seal kolmekesi halal mikrofoni ruumis ja vestlesid omavahel ja tuleb sisse. Tormab sisse üks jõuk sõdureid, Eestisse tulid aga parajashipsus. Üks väga aktiivne allohvitser on nende benemis võt, meie tulime teid üle võtma. Tekkinud midagi üle võtate, vot võtame kaitsele värk. Ma küsin, mina teete. Et no küll minna midagi teemet, aga vahepeal niisugune lugu, hommikul hommikul oli tulnud sinna üks mees, ohvitseride reservist. Huvitatud serv oli sõjaministeeriumi maas serveri reservist, et tema pöördub ohvitseride reservi nimel elanikkonna poole. Raadio teel. Eks mine. Mul hakkas süda kribele, ma ütlesin, et ma tahan kõigepealtnäha seda teksti. Tema vaidleb veel vastu, et temaga on juba kokku lepitud, pole kellelgi kokku leppida, mina olin ainukene võimsin, kellega te kokku leppida võite. Palun, tekst. Ja teate, mis tekst see oli? See oli date väga ilusti tehtud, jutt algas sellega kuidas eestlased, liivlased, omal ajal sõdisid koos ja kuidas liivi rahvas hävines. Tahe võidelda aga eestlased võitlesid, jäid püsima. Lekka praekogus, idarindel, lõunarindel Eesti üks teevad tõhusat tööd. Caniit tuleb jätkata seda võitlusvaimu. Ja lisaks jutule, nii et ja neid mitte mingit koostööd punaste okupantidega. Kõike neid kahjustada, nii palju, kui saate. Kellel relvad, kasutage relvi, kasutage tulirelvi, kasutage külmi relvi, kui te midagi oli, võtke kasvõi kivi. Aga peasy, ärge alistuge. Ma kujutasin ette, mis Tallinna soovis juhtunud ja ma vaatasin, et ma ei saa sellist vastutust enda palliga. Tar Taal protesteerisid, muud on kooskõlastatud, ma ütlesin näite, kus see kooskõlastus on kuidagi kooskõlastada, paberi peal ei olnud ja kooleks nokkima ei oleks, laskmata mikrofoni ette. Ja mees muidugi purjes läks ära. Muidugi raske, siis ma Stigi käest küsisin. Stig ütles jah, et siin käis üks mees ja tuli mingi tekst, mul lasin läbi lugeda. Et see ei arvasid, võiks minna kyll jaapani suudlema, kellel ta laskis läbi lugeda, tuli välja üks raamatu trammidest oli seal läbi käinud ja tema oli palunud selle vaadaku läbi, mis on. Mulle näib, et te olete selle üle hiljem korduvalt elus mõelnud. Jah, olen küll. Ja mul on väga raske moment olnud. Ja on tõesti hetki, kus mõtlen, kas kõigel sellel, mis möödunud on hooli, üldse mõtet ei olnud. Aga igatahes see fakt, et ma selle saate siiski ära keelasin. Seda ma kirjutan enda positiivsuse kontosse. Ja ma arvan, oma Corp, pean Peetrusele aru andma, siis ma võin seega rahulikult ette kanda, ega tegelikult, kui on sõda, on ohvrid. Aga ohvri peab mulle mõtte. Samal seisukohal näis olevat Soomest saabunud ja Tiefi valitsuse poolt Tallinna komandandiks määratud Karl Talpak kelle üleskutsest Eesti sõjameestele loen mõned read. Kainelt olukorda kaaludes näeme sakslastest lahtikiskumise ja iseseisva võitluse jätkamise olevat lootusetu ja sihitu rahva hävitamise. Oleme selleks võitluseks organiseerimatut puudulikult relvastatud ja varustamata. Kas sissivõitlusmetsadest vajab juhtimist, mis meile ette valmistamata, on raske arvata, kunas tulev abi Lääne demokraatidelt, kas ja kui seda üldse tuleb. Neile, kes on jäänud juba oma väeosadest maha ja läinud metsadesse, olgu parooliks, hoiduda asjatuist võitlusest ja hoida elusid. Tallinnas 20. septembril 1944, Talpak. Saade on lõppenud. Helilint vahendas Eino pillikse Emil Alesma Edmund ande ja Harri Lessel hääle tuleval nädalal. Samal ajal on kavas eesti sõduritund.