Margus Saare jutusaade Jutusaade. Tere hommikust kõigile, kes kuulavad vikerraadiot nüüd pühapäeva hommikul ja tere ööd ka neile, kes pärast kesköise uudistesaate kordust kuulavad. Jutusaates on täna taas külaline. Täna Aidi vallik, tere hommikust. Tere hommikust ka minu poolt. Aidi vallik, õpetaja ja kirjanik, tegelikult küll kirjanik ja kunagi olnud õpetaja, nii vist on õigem öelda. Me räägime seda vestlust põhi liselt, mitte ainult põhiliselt, ma tahtsin kuidagi eriliselt tähistada seda, et kas täna või oli see nüüd täpselt teisipäeval. Tuleval teisipäeval on õpetajate päev. Sinu kohta Aidi, võib öelda, et värskelt koolist sest et sellel sügisel sa enam koolis ei ole. Miks sa koolis enam õpetaja ei ole? Ei pidanud närvid enam vastu vä? Närvidega, loodetavasti on kõik korras, aga aga sellel on mitu põhjust, miks ma enam õpetaja ei ole. Kõige olulisem asi siin oli ikkagi see, mul õpetaja ametis ei ole just eriti palju aega. See tähendab, et ei ole ka õhtust aega, kõik õhtud on ju on ju täis seda koolitööd. Lõpetad koolist, tuled koju, võtad oma oma paberid ja märkmed ja kaustad kotist välja ja lased jälle ühe hooga edasi, kuni ükskord on uneaeg käes. Aga nende aastate jooksul? Ma olen nagu kannatanud sellise meeletu ideede kuhjumise all, mis, mis lausa nagu karjuvalt karjuvalt nõudsid enda paberile vormistamist. No see on ebatavaline, mõnes mõttes ühtepidi sa nagu põlesid siis läbi sa ütled, et et, et ei olnud nagu aega ja, ja, ja sa tegelesid liiga palju kooliga, teistpidi, sai töötanud ennast tühjaks, vaid töötasid endale ideid juurde. No vaata, mõttetegevus ju ikkagi toimib omasoodu ja selleks piisab kaunis vähesest, näiteks tänaval näed mõnd huvitavat huvitavat persooni ja mõtled talle terve loo juurde, et miks ta just niimoodi riides on ja miks tal selline nägu peas on ja mis temaga võis täna juhtuda, mis temaga võiks eile juhtuda, et mis on nagu tema olla tema isiksuse taga ja siis mingil hetkel sa avastad, et sa oled inimese või selle täiesti juhuslikult kohatud tüübi ümber omaette Võru välja mõelnud. Ja siis see lugu hakkab ennast sedavõrd huvitama, et tahad, tahadki ta ära vormistada, tahadki kirjutada temast ühe loog. Aga millal ma kirjutanud ei ole ka ei ole, Sul on kaustik, selliseid märkmeid ja ideevälgatusi täiesti täis. Aga, aga aega polnud kirjutada. Sest see õpetajaamet võtab juba nii palju energiat, et näiteks kui see pikk ja mõnus suvevaheaega hakkas, millal ma tavaliselt kirjutasin. Et siis oligi nii, et peale jaanipäeva üks kuu aega istud maas ja hingeldad käid rannas, püüad, püüad üle saada ja siis on käes teine puhkusepool ja siis õnnestub juba ka midagi kirjutada, sest noh, see ka kirjutamine on, on tegelikult töö. Et ma lähen hommikul, ma istun oma arvuti taha ja ma hakkan seda teksti produtseerima, see on ju ka töö, seda, seda peab ka tegema ikkagi ikkagi värskes olekus ja puhanud peaga. Kaheksa aastat Haapsalu Wiedemanni gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetajana untsu kutsumused, pedagoog või traditsiooni pärast. Ma arvan, et, et siin oli, oli nii ühte kui teist, sest ametisse tööle ma läksin tegelikult vajadusest. Kuna ma olen pärit sellisest imelikust pedagoogide ja juristide suguvõsast, siis, siis noh, traditsioon oli kahtlemata ees ja see tõenäoliselt andis ka julgust pärast ülikooli lõpetamist just õpetajana tööle minna, sest sest mingi töö mul ja leida. Ma olin ometigi selline majanduslikes raskustes, sipleb üksikema ja mul oli hädasti vaja ju teenistust ja ja noh, aga pärast lõpetamist siis ajalehekuulutuse peale ma reageerisingi ja tormasin kooli oma teeneid pakkuma. Ja tore, et need vastu võeti. Ma siis ise küll mõtlesin, et see võib jääda üsna ajutiseks asjaks, sest sest tegelikult nüüd seda ametit juba pidanuna võin ma öelda, et et ühelgi inimesel, kes ise ei ole õpetaja olnud, on sellest tööst tegelikult võrdlemisi võrdlemisi kaudne ettekujutus. Kui sa ise kooli õpilane olite, oli sul oma lemmikõpetaja kaese kujutasid ette, et mina võiksin selline olla, sellist aega ei olnud, sest et see tuli juhuslikult õpetajaks, siis ikkagi. Ja sellepärast, et mais omastunud või ma ei samastanud koolipõlves küll ennast ühegi õpetajaga aga loomulikult olid lemmikõpetajad ja, ja ja hiljem ise õpetajaks hakates ma olen püüdnud meenutada nende käitumist, suuniseid või käitumismudeleid ja ja, ja nende suhtumist oma töösse ja püüdnud mingis ulatuses sealt eeskuju võtta. Oled sa neist nüüd aru saanud tagantjärgi, miks sa nii käitusid, eks? Ja nad käitusid minu arvates siis ka toredalt, kui ma iseõppe õpilane oli. Tore õpilane või mitte, mitte vist väga, ma kardan. Iseasi, kui mõni, iseasi, kui mõni õpetaja, nagu nagu tundis, tundis lõbu või väljakutset sellest, kui kui keegi küsimusi esitab ja üritab inimesi proovile panna ja aeg-ajalt üldse võrdlemisi ülbelt ja vastikust käik. Sest ma olen oma töös, ma olen loomulikult selliseid õpilasi kohanud mõnegagi, neist oleme hiljem heaks sõbraks saanud, sest sellise provokatiivsuse taga ongi tihtilugu peidus sellised noh natuke üle keskmise intelligentsi ja soov teisi inimesi proovile panna enda seisukohast, et kas nad peavad vastu, kui, kui, kui ma neid testi. Aga kui sa selle tuleproovi läbi teed, siis oled nagu, ütleme nii, et pjedestaali esimesel kohal ja peaaegu et kotkaristi. Vaat see selline proovile panija tüdruk oli, olid sa koolis kogu aeg või sorry, mingi murdepunkt gaasial või ilmselt siis, kui esimesed vinnid tulid, et siis sa hakkasid nagu protestima ja karta on, karta on murdeiga ei läinud üldse kergelt. Mäletad sa sealt midagi sellist, mis täna veel? Puna põskedele toob ja ja natuke piinlikuks teeb ka vä? Oi. Mul on õnnestunud oma sigadused nagu kergesti unustada, tähendab üks episood on mul meeles, aga aga ma ei mäleta, tähendab täpselt, mida ma ütlesin või mida ma tegin. Igatahes ma olin tõenäoliselt kas seitsmendas või kaheksandas klassis ja ma mäletan, et tuli loogiaga tegemist bioloogiaõpetaja. Tema oli niisugune imposantne, kaalukas, musta habemega vanem mees. Väga soliidne ja, ja, ja hilisemas elus olema temast väga lugu pidanud. Aga, aga kuna ta oli selline üsna põhimõttekindel, ta oli ikkagi vana kooli pedagoog. Et müts maha selliste ees siis ega noh, lastele see nõudlikkus loomulikult ei, ei sobi hästi ja selline noh, põhimõttekindel järjekindel nõudlikkus. Ja mingi hetk oli tal konflikt klassiga vist. Ma ei mäleta täpselt, milles oli probleem, kas keegi oli kellelegi pealt maha kirjutanud või õpetajale valetanud või ühesõnaga tekkis situatsioon, kus klass nagu asus ringkaitsesse. Ja ja siis mina olin nagu see, kes üle kõik nagu sumisesid ja mina ületeiste kraaksata siin midagi väga konkreetset ja väga inetut. Ma ei julge seda korrata, sest ma ei mäleta täpselt, mis oli, igatahes igatahes see nagu ütleme, mu julgus, hämmastas mind ennastki ja õpetaja ei saanud aru, kes ütles parasjagu. Aga aga ta, ta, ta ütles väga mõjusalt, tähendab, ta ei jätnud kahtlustki selles, et ta teab väga hästi, kes seda ütles. Ta pani käed selja peale, seisis klassi ette puurist pilguga kõigile tundus, et ainult teda ja ütles kategooriliselt, mine kohe klassist välja. Oleks võinud class ringkaitses olla ja kõik väljevinna. Aga saad aru, kõik mõtlesid, et see on nagu talle sihitud või, või see ongi niisugune, mina olen seda nõksu ise hiljem ka kasutanud, toimib väga hästi. Ja, ja siis alguses tekkis selline noh, nagu sügav vaikus. Kuna ma olin absoluutselt veendunud, et ta teab, et ta tundis mu ära, et see oli minu hääl, et mina ütlesin, et, et noh, et nüüd on nagu asjad halvad, sest õpetaja on äärmiselt tõsine, väga kurja näoga, et mul on parem minna. Ja marssisin, marssisin siis välja pea püsti ja selg sirge ja, ja uksepauguefektiga õnn. Aga, ja siis hakkas nagu hirm ka, et mis nüüd saab, et noh, nii tegelikult ei tohi, jumal küll heast perekonnast tüdruk ja tegelikult väga hästi, kuidas peab käituma. Aga siis pärast tundi õpetaja rääkis minuga ja, ja, ja ütleski Aidi, et jumala eest, ma ei oleks uskunud, et see sina oled. Et kes niimoodi öelda võib või noh, kes kes niimoodi teeb. Ja siis mul oli enda noh, nagu ka väga häbi, et jumal küll, et ma olen jälle mingi inimese lootusi petnud või, või noh, et et et see oli nagu, see oli nagu kuidagi üllatav, siis ma sain aru. Hiljem on nagu tagantjärgi sain aru ka, et et see, et see oli tegelikult noh, vana hea sissetöötatud metoodika, et sa saad selle kaabaka kätte, kui sa jätad mulje, et sa täpselt tead, kes see oli ja see on toiminud minut, kusjuures isegi nii, et ma olen seljaga klassi poole, kirjutab midagi tahvlile ja siis ma kuulen mingit teistest üle kõlavat inetud kommentaarid. Ja täiesti piisab sellest, kui seesama selg klassi poole ümber pööramata, nagu nagu, nagu ütled, et, et sinuga palun jää pärast tundi klassi või me räägime sinuga sellest veidi hiljem võib. Aga see töötab, tähendab, õpilased arvavad, ütled, tead, kes ütles ja kes tegi? Kas kõikide õpetajatega juhtub see, et lapsed neid kommenteerivad ebaviisakalt? Ma arvan küll, ma ei tea nüüd, kas neid ennast kommentee kommenteeritakse, ütleme, et tegelikult enda kohta ma enda isiku vastu suunatud kommentaare ma tegelikult kuulnud ei ole ja ja võib-olla mul on nagu hirmsasti vedanud, et mind näkku mulle näkku öeldes ei ole mind saadetud kuskidel kuskile pimedates koledatesse kohtadesse. Aga kaudselt ikka tähendab sinu meetodite vastu protesteeritakse näiteks ikka, sest õpilasele lihtsalt ei meeldi, kui sa, kui sa teed kasvõi tunnikontrolli või või, või. Otsustan neid proovile panna või nende teadmisi testida mingil muul moel. Või noh, vaata, kui sa oled mingi kollektiivi juht, see paratamatult pead vahel vastu võtma ebapopulaarseid otsuseid. See on lihtsalt nagu üldise kollektiivi arengu- või, või edusammude huvides. Sina tead seda, sest sina nagu jagad süsteemi ja metoodikat ja tausta ja tead täpselt, kuhu ja mismoodi välja jõudma peab. Aga õpilane ju ei tea. Ja siis talle võibki aeg-ajalt tunduda, et et asi on ülekohtune, kui seda on natuke liiga palju või, või noh ühesõnaga, tal ei pruugi asi sobida. Juba enne nagu ütlesid ka, et vot see imposantne õpetaja oli nagu vana kooli pedagoog, et kas on olemas nagu vanakooli pedagoogid ja uue kooli pedagoogid. Täpsemini missugune õpetaja, see võitja, tänapäeva koolis on see autoriteet või ideaale. Ma arvan, et selline, kes ühendab endas nii selle vana selle vana kooli kooli nõudlikkuse, põhimõttekindluse järjekindluse ühendab selle siis sellise uuema aja empaatiagoyo ja sõbralikkuse ja suhtlemisvalmidusega. Kas empaatiavõimelised ja sõbralikud õpetajad ajapikku kasvavad nõudlikuks konservatiivseks autoritaarseks autoriteetsetaks või, või need vanakooli õpetajad surevad välja loomulikul teel? Siin sõltub väga palju üldse ühiskondlikust hariduspoliitikast, millist kooli ühiskond tahab näha. Sest noh, tead, ütleme, teatud tegevusi ja teatud suhtumisi õpetajate puhul soositakse ja soodustatakse kasvõi näiteks õpetajakoolituse raames, kus, kus nagu harjutatakse sisse ja tutvustatakse teatud selliseid nii-öelda uue koolkonna käitumismudeleid. Et ma arvan, et see vana koolkond sureb koos vanade õpetajatega. Et nii palju kui ma olen, olen käinud ringi ja mõne aasta eest oli meil nädalane nädala pikkune tutvumine rootsi kooli kooli süsteemiga ja koolidega. Et seal tundub, et on ikkagi valdav just see uus suhtumine ja uus kool, mis on niisugune üliliberaalne, üliõpilasüliülimalt õpilassõbralik. Aga ma ei ole päris kindel, kas see ongi see, mida eesti inimene tahab see, kus näiteks tunnis tunnis ütleme, sellist kontsentreeritud õppetegevust nähtaval kujul nagu ei toimugi, sest sest tagapingis suudleb mingi paarike, keegi keskel ajab omavahel juttu, ühesõnaga me ei saa rääkida tunnidistsipliinist. Meile harjunud mõistes õpilastes raha, stressi, selle eest on õpilastes vähe stressi. Aga ma arvan, et haridustulemus ikkagi lõppkokkuvõttes nagu kannatab. Ja õpetaja peab sellise suhtumise tõttu ka ka tegelikult topelt tööd tegema. Sest ütleme, et seesama paarike, kes, kes, kes tunnis suudleb 45 minutit kuskil tagapingis on keskendunud ainult teineteisele. Need võib-olla tulevad, kui nad üldse muretsevad oma tulemuse pärast, tulevad, et võib-olla paar päeva hiljem või õhtu enne kontrolltööd sellesama õpetaja juurde ja ja neil on vaja ikkagi ju kogu see materjal veel kord ära seletada, selgeks teha, teha nendega läbi need juba kord läbi tehtud ülesanded ja nii edasi. Tähendab, see on asi, mis, mis suurendab õpetaja koormust lihtsalt või seda teisast töökoormust. Kui sa tulid Haapsalu sinna Wiedemanni Gümnaasiumi töölakse, tulid oma kooli tööle või sa enne õppisid kuskil mujal? Sa oled pärit ju ka? Haapsalus, jah, seda küll tähendab, selles majas ma lõpetasin 12. klassi. Aga see oligi ainult see XII klass, kus ma seal käisin. Et, et väga palju nagu oma aja mälestusi sellest koolist ei ole. Füüsikaõpetajat jagasin praeguste õpilastega, see oli meil ühine. Tulles sinu kooliaja juurde veel tagasi, kui palju sellist õiendamist ja nääklemised ja omavahelist kaklust koolis on? Praegu ei, tollal siis kui sina olid, ma tean seda lugu, et et kui sa olid umbes 12 aastane ja see oli siis see kiusamine Ja see on probleem, oli bossil rinnust kinni umbes ja ei olnud koolipost, oli meie klassi, ütleme poiste hulgast võis olla arvamusliider ja Jivust poiss võib olla küll. Trepi käsipuu kolmandalt esimeses, nii. Aga ma pidin ju midagi ette võtma, sellepärast et et ütleme niimoodi, et tegelikult Villane oli oma muredega ja probleemidega tolleaegses koolis tõesti üsna üksi jäetud sest sest mitte pahatahtlikult, vaid vaid ütleme niimoodi, et laste õigustest on ju üldse hakatud rääkima alles alles hiljuti või laste psühholoogiast ja niimoodi sest mina olen, mäletan oma lapsepõlvest küll taolist suhtumist, pigem et lapsel polegi närve ja või lapse närvid on kase otsas ja ja, ja noh, selliseid asju, et võib-olla see oli lihtsalt asi, millele tähelepanu pöörata ei osatud. Ja, ja võib-olla klassijuhataja või õpetajaid üritasid seda neid probleeme õpilaste probleeme kuidagi omal moel lahendada. Aga siis oli ju jälle see nõukogude aegne suhtumine, et kollektiivi huvid on kõrgemal indiviidi huvidest, eks ju, seda kase pioneeri soluudi tõstetud käsi tähendas, et kollektiivalüli. Et et selle tõttu nakuid indiviidid jäid tahaplaanile, nende mured ja probleemid, et tegelikult hõõrumisi oli, tülisid oli, loomulikult oli. Aga sellest ei räägitud, seda ei olnud ju olemas. Me elasime ju maal, kus kõik oli hea ja ja kus mais kasvas ka põhjamaal ja ja nii edasi, tähendab probleeme ei tohtinud olla Nõukogude liidus. Seega koolikiusamist. Nii et selle koolikiusamisega on see, et tegelikult 20 aastat tagasi, see oli sama palju kui praegu Kui isegi mitte rohkem võis olla ka rohkem. Aga, aga noh, ma ei, tegelikult ma ei oska võrrelda, selleks ma peaksin nagu olema ka tänapäeva õpilase nahas veidike rohkem ja nägema rohkem kõrvalt seda, mis, mis, mis võib-olla vahetunnis või kampades või koolist koju minnes juhtub. Kas sina teadsid, kui sa koolis käisid, miks sa koolis käid mis oli nagu sellepärast, et kõik käivad vä? Sellepärast, et koolis käimine oli õpilase töööödel. Õppimine oli töö sena, kõik käisid pidi käima. Aga see saavutusvajadus või see tõsine motivatsioon, et miks ma koolis käin, see tuli alles ülikooli ajal. Sinu eluloos on see hetk ka, kui sa selle tavalise kooli selja taha jätsid ja otsustasid Tartusse minna. Tartu kunstikooli ja see on siis juba siis, kui nagu ollakse keskkooliastmel ja kunstikooli põhimõttelist, nagu, nagu tänapäeval 10.-sse klassi minek, gümnaasiumisse minek Sa olid, olid punkar, vibu, heim tollal. Ma arvan, et ma olin ikka pigem puhe, võib-olla teatud punkarlikke veendumustega või maailmavaatega aga ma ennast nagu kindlalt küll kuskile ei liigitanud, ma suhtlesin päris mitmete erinevate seltskondadega ja ja, ja noh, sellepärast ei tekkinud ka niisugust väga ühest enesemääratlust Mis sa piditrina Tartu kunstikooli minemast avastasid endas kunstniku hinge? No aga Või oli, see kunstid on ju minu sees siiani väga suurel määral olemas kirjanduse näol küll tõsi, aga aga siis jah, pigem, pigem oli see, et Haapsalust ära ja, ja ja suurte Tartusse huvitavate inimeste sekka. Mõlemat oli, sest üks oli see, et ma tõepoolest siis tahtsin hirmsasti kunstnikuks saada, sest sest, sest teine variant oleks olnud oleks olnud kirjanikuks saada ka, aga seda ei õpetatud ju kuskil, eks ju, ja ja, ja ka kunsti tegemist nagu õpetati ja siis ma noh, kuna mõlemat võrdselt harrastasin noh, pluss veel muusikat ka, aga muusika juba jäi niisuguseks noh, natukene kõrvale rohkem. Et siis ma Läksin kunsti õppima. See oli see aeg, kui maailm nagu mõistis sind või sa oled sina peal teistega või, või oli mingi protest. Ei olnud siis enam, siis oli juba siis olid juba asjad hulluks läinud minu jaoks. Et see oli konkreetseid asju, ilmselt eluperioodist rääkida ei suudagi, sest see oli üsna niisugune. Võin öelda, see oli, see oli, see oli aastaid kest, mingisugune kohutav Anxt ja äng ja niisugune maailma valu. Et ma nagu püüdsin, püüdsin aru saada, mis toimub, mismoodi maailm toimib. Mis, mis see on, miks ma siin olen, kus ma olen, kes ma olen, mida ma siin tegema pean? Kõik lapsed ei, siiski ikka veel lapseks, ei ela seda nii valusalt läbi või nii. Nii ägedalt. Miks sinuga nii oli? Sa oled lihtsalt seda tüüpi? Ju vist ma olen üsna tõenäoliselt ma olen seda tüüpi, ma arvan, selles mõttes, et, et kui ma olen nüüd tagantjärgi neid neid aegu oma elus analüüsinud ja mõelnud, et, Et et siis tundub see kõik nagu väga otstarbekas selles suhtes, et ma olen nagu noore hea kohta suhteliselt palju palju läbi tunnetanud ja läbi elanud ja olnud olnud täiesti pöörases ahastuses ja vaimustuse tipus erinevate asjade peale loomulikult. Et võib-olla see ongi see, mille pärast ma praegu kirjutan, näiteks võib-olla see ongi see, mille pärast mul on, mida kirjutada, on ju. Et tagantjärele vaadates oli seda seda hullu aega kahtlemata vaja. Aga selles suhtes on nagu, et kui nüüd, kui nüüd minu enda ego kõrvale jätta, siis siis noh, säästaks taevaisa kõiki lapsevanemaid oma sellisest. Murdeeast kas ütleb, ma tean, et, et ema õpi siis tollal ja tal oli nagu palju tööd ja, ja võib-olla väga ei jõudnudki sinuga tegeleda. Kas kool nagu muretses ka, et kuhu, kullake, lähed sinna Tartusse, meie koolist ära näiteks, või et või et et kas õpetajad muretsesid ka sinu pärast? Pidas keegi sinuga vestlusi, et võta nüüd natuke hoogu vähemaks ja niimoodi korralikult? Ja ma mäletan, et ei, et mis korralikud tüdrukud, klassijuhataja rääkis küll ja seesama bioloogiaõpetaja, nemad üritasid mulle selgeks teha, et ma olen ikka keskkoolitüdruk ja, ja, ja noh, et parem, ma tulgu keskkooli, aga, aga ma olen ju nii. Mul on need sünni idee fiksid, et kui ma midagi pähe olen võtnud ja siis mida rohkem mind veendakse, seda kindlamalt Henry juurde jään. Et, et noh, niiviisi et tagantjärele ma arvan, et, et kõige reaalsemalt hinde suhte või muretses minu pärast minu, minu, minu kunstiõpetaja hoopis seal seda ma hakkasin muidugi ka mõistma aastaid hiljem. Et siis, kui ma olin juba sealt ära tulnud ja, ja ütleme, et oma oma otsingute rada pidi juba, ma ei tea, kuhu jõudnud ja siis temaga kokku sain ja kui ta kuulis juhet, mis nagu toimunud on, siis ta ütles mulle, seda ma kartsin kogu aeg. Mitte nagu anda pärast vaid, vaid noh et ju tema siis nägi kõige selgemalt, mis hullus. Möllab enne veel, kui, kui, kui me räägime sellest, mis sellest missuguseks õpetaja tuli ja, ja missugune kirjanik tast sai. Ikka sellest kujunemisloost. Kas sinna Tartu perioodi jäi seegi aeg, kui kui sa mööda nõukogude liitu veel veidi trumpisid ringi? See ei olnud küll teab kui, kui, kui, kui sage ja pikk trumpimine ja need olid ju ma olin siis ka väga noor, 17 kaheksa, teistega julgustki. Noh, need olid pigem sellised meeleheitlikud, sööstud kuskile ära. Mul oli nagu suhteliselt ükskõik, kuhu ma välja jõuan, et lihtsalt nagu, nagu kaduda aeg-ajalt ära mõju, käisin üksinda esiti mul nagu hästi palju, käisin üksi. Ja, ja tihtilugu lihtsalt noh, ei saa öelda tihtilugu võib-olla paar sellist katset oli minna, üks eriti hull katse oli see, kui ma võtsin pähe, et ma tahan nüüd Indiasse minna. Õnneks mul tuli teisel päeval mõistus pähe ja keerasin otsa Eesti poole tagasi. Et, et see nagu noh, need olid jälle pigem sellised sööstud seda saigi teha tegelikult nõukogude ajal ainult kaugele välja. No tänapäeval on see ka võimalik, aga teisele poole võimegi piisab ja ja euro, Euroopa Euroopa liit seisu söösta, palju tahad. Aga tuju, noh, see see aeg on minu jaoks nyyd läbilas sööstavad nooremad ja hullemad. Tänases jutusaates Aidi vallik, kirjanik, luuletaja ja õpetaja. Kuulame veidi Fixi. Jutusaate külaline on Aidi vallik kaheksa aastat Haapsalu Wiedemanni gümnaasiumi, eesti keele ja kirjanduse õpetaja Anna kolleegidele ja noortele pedagoogidele retsept, kuidas end maksma panna koolis. Oi, palun. Väike telefonihelin alles ongi otsesaate võlu, Viroblest. No kas koolitunnis mobiiltelefonid on välja lülitatud või ei? Loomulikult on alkoholitunnis, see ongi see, et vaat kui kiiresti harjumused kaovad. Aga kuidas panna maksma, kuidas siis panna maksma? Tähendab kõige parem retsept oli, oli see, mis mulle, kuidas mind õpetas meie kooli raamatukogu juhataja ja õpetaja, kui mina tööle läksin ja tema ütles mulle väga lihtsalt ja kenasti armsasti, et ära püüa olla keegi teine, tähendab, ole siiras, lihtsalt mine ja ole see, kes sa oled, sest igasuguse silmakirjalikkuse tunnevad nad ära kohe. Nonii, kuidas selle mobiiltelefonikõne jääb, siis? See minu viga tuleb ikka saatekülalisel öelda. Meeldetuletus läks natukene pahasti, aga pole vast hullu, et iseendaks jääda. Jah, tähendab, et mitte püüda mängida targemat, kui sa oled osavamad, kui sa oled ja nii edasi. Kõik teevad vigu ja lapsed tunnevad selle ära, eks ju, et kas on tegemist päris või valetaja õpetajaga. Jah, seda ta mulle väitis, et lapsed tunnevad ära igasuguse silmakirjalikkuse ja, ja, ja seda ma usun täiesti, sest sest laps üldse on väga tundlik ja seda enam tundlik on, on, on lastekollektiiv. See ase juba läheb kuidagi metafüüsika valdkonda Stavuseletada, enamikus. No sina tulid sügisel, õigemini küll sellest uuest siis koolist ära. No võib-olla on kergem öelda, aga seda, mis teeb õpetaja töö koolis raskeks. Raskeks. Raskeks teeb. Riidleb kooli raskeks või või lapsed teevad koolis õpetamise raskeks. Vaata üks sõltub teisest selles mõttes, et õpetaja töö on raskem siis, kui, kui temalt nõutakse õpetamise kõrval väga palju igasugust tühja-tähja. Et mida, mida suurem on igasugused bürokraatia osatähtsus koolis ta, seda rohkem võhma läheb õpetajal just nimelt selle paberimajandusega tegelemise peale, kuigi tegelikult ju minu arust õpetamise juures on esmane see, et sa suunad oma energia lastele, tegeled nendega, õpetad neid ja annad endast kõik, et nemad targemaks saaksid. Ja, ja, ja paberite täitmine on ju on ju selles suhtes nagu üsna teisejärguline asi. Aga kui me nüüd seda paberivirna järk-järgult kasvatama ja kasvatame, kasvatame ja, ja igast sammust peab hakkama kirjalikult aru andma igast vestlusest, olgu see arengu või, või probleem, vestlus või mis iganes. Et kui sellest peab dokument maha jääma, siis, siis, siis esimese asjana, kui on juba see dokumenteerimise kohustus, siis ma näen siin kohe ohtu, et võib ära kaduda, selline siiras, lihtne ja loomulik suhtumine. Õpilane teab, et, et tema, tema jutt üldjoontes võib kirja minna. Õpetaja Ta teab, et, et selle kohta on vaja teha hiljem üleskirjutusi. Ja, ja ütleme, sa ei, sa ju ei suuna enam vestlust vabas vormis. Siis niiviisi. Või noh Ja see võistlus jääb sinna, mis sobib pärast kirja panna. Sina ei usu seda are arenguvestluse ideesse. Arenguvestluse ideesse uskuma küll, tähendab siin ei maksa segi ajada, arenguvestlus on, on väga kindlas vormis ja, ja üsna kindlate aja piiridega läbiviidav vestlus kolme osapoole vahel, õpetaja, õpilane, õpilase vanemad ja see tõesti nagu dokumenteeritakse, hiljem pannakse kirja, mis on nagu lapse eesmärgid järgnevaks õppeperioodiks, mis ta tahab saavutada, millega ta rahul ei ole, mis võiks parem olla ja nii edasi. Tähendab, see on lapse arengule tohutult hea ja kasulik asi. Nii et ma ei ole arenguvestluse kui sellise põhimõtteline vastane sugugi mitte. Kas laps siis, kui kohal klassijuhataja ja tema vanemad nagu ütleb pikemaid lauseid, ka kujad maitia? Teoreetiliselt nad väida, teised väidavad, et ütlevad, mina seda ei tea, sest ma isiklikult ei ole ju veel selliseid päris päris arenguvestlusi dokumenteeritud arenguvestlusi ma ei ole isiklikult läbi viinud. Sest kohustuslikuks ju olevat nüüd muutunud sellest sügisest, aga mina enam ei ole. Eelmine aasta meil koolis paar õpetajat vabatahtlikult. Ja need arenguvestluskoolitused, kus ma, kus ma käisin et minu teadmised sellest põhinevadki sellel koolituses nimelt ja sealt kaasa antud materjalide läbitöötamisel See sind ei kohutanud, et selline asi tuleks siis läbi viia. Kohutas küll sellepärast, et, et kui sa, kui nüüd hakata näiteks mõtlema, et noh, mina olin klassijuhataja 11.-le majandusklassile, kus õpilasi oli 36 36, nii õppeaastas on 35 nädalat, eks ju. Ja ja iga vestlus igavest igaks vestluseks planeeritakse umbes poolteist tundi reaalset vestlusaega. Pluss aeg, mis läheb selle vestluse dokumentide vormistamiseks, pluss aeg, mida, mida õpetaja kulutab selle vestluse ettevalmistamiseks sellel vestlusele eelnevad ju ju igasugused asjad koju saadetakse küsimustik ja spetsiaalselt selle lapse kohta ja ja palutakse kodul nagu üht-teist läbi mõelda ja aga see on ju kõik see, mis tuleb õpetajal enne läbi mõelda, vestlust kavandada, panna paika mingid pidepunktid. Et, et noh, need, see tähendab töötunde. Ja kui õpilasi on klass 36, õppenädalaid on 35, see tähendab, et ma pean iga õppenädal läbi viima vähemalt ühe vestlus, eks ju. Aga, aga, ja tundide arv, mis sinna alla läheb, on umbes noh, ma kujutan ette, et vähemalt kaks ja pool et mind lihtsalt kohutas, kohutas see, see täienev koormus, kui ma selle peale mõtlesid. Mitte et mul oleks midagi asja vastu iseeneses. No jättes kõrvale selle konkreetse kooli, kus sa töötasid, sa oled kursis Kaiu, muu eluga Eestis, kui palju lastevanematel on aega oma lapse jaoks, kas nii-öelda lapse kasvatamine kooli ja siis jääb nagu rohkem kooli peale või või, või kui palju lapsevanemad osa võtavad lapse koolielust või elust üldse? Üldine pilt on minu arust üsna nukker võib-olla mitte, tähendab, kõik oleneb siiski ka noh, lapse ja tema kodu motiveeritusest ja, ja, ja ühiskondlikust positsioonist võib-olla, aga aga ütleme, sellises maakonnakeskuse koolis siis no näiteks lapsevanemate koosolekute praktika on mul selline, et heal juhul tuleb kohale kolmandik vanemaid. Ainult. Aga see on sellest, et nad ei, neid ei huvita, kuidas, nagu klassil üldiselt läheb, vaid tahaksidki individuaalselt kuulata, kuidas tema lapsele. No aga see ongi ju see koht, et õpetajaga rääkida. Ka lapsevanemate koosolek ei pea olema nüüd see, et õpetaja seisab, seisab öö ja räägib ja lapsevanemad istuvad pinkides ja kuulavad, vaid noh, tänapäeval mina olen seda asja teinud niimoodi, et alguses on niisugune üldine osa ja hiljem järgneb siis selline vestluste seeria. Ka see, et vanemad oma lastega vähe tegelevad, on võib-olla ka selles kinni, et et on mugavam, mitte endale tunnistada, et lapsel on probleeme ja, ja elu paneb ise pärast asjad paika. Kindlasti on see üks võimalus, aga teine võimalus on see, et tänapäeva vanemad on ka väga hõivatud. Vanemad on kohutavalt hõivatud, tööpäevad on väga pikad ja jaa, jaa. Kuulge, see ei ole tihtilugu ka enam neidsamu vanaemasid vanaisasid, kes lapse järele vaatavad, nii et tegelikult ongi selline kurb olukord, et pahatihti kui laps läheb esimesse klassi, siis siis temast saabki selline laps, kes, kes võti kaelas jääb oma suurt osa oma päevast üksinda sisustama õpib varakult kas ise süüa tegema endale kodus või, või siis või siis hamburgeriputkat külastama ja nii edasi. Et väga paljud lapsed noh, väga palju niukseid peresid. Ma arvan, et, et noh, ütleme selline tavaline maakonnakool, kui võtta klassil läbi läbilõikes kolmandik, kuni ligi pooled lapsed on, on üksikvanemate kasvatada või purunenud perekondadest või kasuisaga või noh ja nii edasi. Ühesõnaga et, et inimestel on kodudes raske ja see peegeldub ju loomulikult lasteaia pealt kohe. Sest see vanasõna, et laps on kodu peegel, see peab paika üsna hästi. Et selge see, et, et niisugusest poolikust ja haigest kodust tulevat hingelisest mõttes ka poolikud ja haiged lapsed. Kas laps on kodu peegel, see viib ka tegelikult sellel, nii et et need inimesed, kes on olnud elus läbilöögivõimelisemad, teavad, et lapsel läheb hästi siis, kui laps saab sisse heasse Kristiižesse kooli. Ehk siis ettevõtlikumate laste Ettevõtlikumad, vanemate lapsed satuvad Parema haridustee peale isegi sõltumata rahakotist, vaid vaid just see, et võetakse laps viiakse viie-kuueaastaselt ettevalmistuskursustele, et esimesse klassi korraliku kooli sisse saaks. Ja teistel lastevanematel pole lihtsalt ettevõtlikkust. Jah, kindlasti on sellel tõepõhi all ka see, et oma last nii kaugele arendada, see eeldab ka, et vanem tegeleb oma lapsega rohkem ja nii palju, kui ma olen näiteks Rocca al Mare koolis vestelnud, siis siis seal näiteks ei kurdeta, et, et koosolekutel vähe lapsevanemaid käib või seal on ikkagi nagu, nagu vanemate mutti motiveerituse tase on kõrgem. Kuigi seda õppemaksu arvestades õppemaksu suurust peavad ka need vanemad olema oma oma ülesannete ja, ja rahade inimesega üsna hõivatud. Ma kaotasin mõtte järjekorda sest ma sain enam-vähem aru, mis sa mõtlesid. Üks uus tendents, mis nüüd koolides veerand nagu arutatakse, on see, et rohkem lapsi peaks lapsevanemaid haarama kooli juhtimisse kaasa. Neid nimetatakse viste hoolekogudele peaks sisaldama rohkem võimu. Mis, mis tunded sinusse idee tekitab. Kui lapsevanemad hakkavad ütlema direktorile, kuhu raha suunata, mis koolis täpselt ette võtta ja missugune see program Ki võiks olla. On koole, kus see asi võib töötada Tallinnas ja Tartus eeldab jälle lapsevanematelt suuremat pühendumist. Ja, ja taas taas motiveeritust, eks ole. Aga aga kui ma kujutlen mõnda maapiirkonda näiteks vallakooli kus lapsevanematest terve kooli peale lapsevanematest võib-olla ühel kahel on ainult kõrgharidus näiteks et, et milline on selle hoolekogu pädevuse tasand et niisuguseid kaalukaid otsuseid vastu võtta, et siin tekib kohe see küsimus ja ka Tallinna või Tartu või noh, üldse üldse linnade hoolekogude kohta, siis noh, üks asi on see, et lapsevanem võib väga tahta anda seal hoolekogus endast parim ja olla oma ülesannete kõrgusel. Aga aga kooli juhtimine on ju minu jaoks on nagu ma olen kõrvalt näinud, on, see on see väga keeruline protsess, kõik see õppekavade väljatöötamine ja kinnitamine kasvõi ja õpetajate palgad ja, ja kasvõi seal, kuidas koolisöökla, mis see menüü vist ka kinnitatakse hoolekogu poolt või tähendab see on see, see hõlmab endas väga mitmesuguseid ülesandeid ja ja mul on nagu raske kujutleda, et nüüd lapsevanem, kelle põhitöö on, on päevast päeva kuskil mujal ja kes teeb oma tööd professionaalselt ja hästi leiab veel energiat olla, olla pädev ja kursis kõikide koolielu puudutavate küsimustega sest efektiivseid otsuseid ju langetatakse pädevuse tasandil. Muidu võib välja tulla mingisugune imelik lahmimine, et et kui nii ei kõlba, siis proovime teisiti. Aga, aga stabiilne cool eeldab ju teatud kindlust. Nüüd pannakse asju paika pikaks ajaks. Ei ole nii, et täna teen ja homme muudan see ju see ju kõik mõjutab lapsi. Lapsed vajavad kasvamiseks stabiilset, rahulikku keskkonda, mitte mitte pidevaid muudatusi ühes ja teises suunas. Et mina näen nagu siin ohtu. Või sa räägid koolist, siis on su hääles kurbus, et mitte öelda veidiga tüdimust. Ma tean, et, et kooliga praegu vähemalt pikem vahe sisse tulnud. Avalikkuses oled sa tuntud rohkem kirjanikuna. Muidugi, kooliküsimustes ei ole sa ka ajakirjanduses suu kinni hoidnud, aga need raamatut, mis on praegu väga suure tiraažiga välja lastud, kuidas elada on jah. Ja, ja mis teha on, on teine raamat on ja need on popid noorsooromaanid, need raamatud on sinust või sinu õpet. Sinu õpilastest. Nii ei saa küsida, kas need on ka sõjalapsest ja need on kaasajal, sest ühest Ann on Ann on kaasaegne, tubli edasipüüdlik tüdruk. Kellel on 1000 probleemi kasvuraskused? Aga need on ju kõigil. Need on ju kõigil ja, ja, ja õnn on Annima, tegin meelega selliseks selliseks tubliks toredaks tüdrukuks sest ma siiski usun, et et ühel ühel kooli õpilasel või teismelisel on nagu lihtne sarna samastuda oma hinges tegelasega, kelle sarnane ta ise tahaks olla, võiks olla. Sellepärast on annist saanud tubli koolitüdruk, kes samas ei jäta teatud elumõnusid maitsematav, kui võimalus avaneb. Aga ta hoiab pea selge. Seejuures, et moraal on ikka raamat hakkas kaheseks, loomulikult on kas see Silvia rannamaa Kadri ja see kasuema Need tänapäeval enam ei kõlba, kõlba lugeda. Kõlbavad, need on head raamatud aga ma ei tea, kui palju nad tänapäeva 13 14 aastasele räägivad või noh, kui palju see tänapäeva 13 14 aastane tüdruk suudab kadriga ütleme, samastuda või või dialoogi astuda selles suhtes, et see olustik on ikkagi ju juba nii palju muutunud seal võitjast või kas kadri või anni raamat Anni Anni raamatud. Heitjast võitjast? Ei ole? Ei ole. Võib-olla pigem vastupidi, et, et mina selline noh, nagu ma kõiges pooldan seda kena eesti rahva vanasõna, et esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad et, et hoida nagu Kuu pea selge ja, ja võib-olla ka tegelikult mulle ei meeldi väga see, see praegusaegne edukuse ülistamine ja selle kõige kõige ülemaks väärtuseks kuulutamine. Et tegelikult ju objektiivselt protsenti inimestest, kes selle ülima edukuse suudavad saavutada, see protsent on ju ausalt öeldes näruselt väike. Aga mis on ülejäänute osaks? Eks see frustratsioon ja masendus, madal enesehinnang, ma ei suutnud. Aga mis siis, et ei suutnud, tähendab noh võib-olla eesmärk oli liiga kõrge. Minu arust see ongi hästi suur praegusaegne häda, et noort eesmärgid on, on kohutavalt kõrged. Aga, aga võimalused nende teostamiseks ju tegelikult paljudel üsna kitsukese, et kui vaadata kas või inimese enda intellektuaalseid võimeid Et kui sa oled kunagi öelnud, et et praegu see keskkooli õpilase suurim probleem pole tülliminek poiss-sõbraga või suhted vanematega, vaid ebakindlus Sees ja nii ongi sellepärast, et, et keegi ei taha keegi, ta saadab Lukkariks või asotsiaaliks jääda. Natukene see siis Kaju kannustab. Noh, see negatiivne eeskuju ja hirm muidugi kannustab hirm tugevamaid motiveerimaid jõude ju. Aga, aga, aga samas mingil hetkel hakkab see see hirm psüühika peale käima või see või see meeletu saavutamis vajadus ja ja hirm, et kui ma ei tee, siis ma ei saa ja siis ma jäängi selliseks. Aga nagu unustatakse ära, et nende kahe pooluse vahel on ju, on ju tükk tühja maad tegelikult, mis on ka ju täidetav inimestega täiesti täisväärtuslike inimestega. Felix ütlesite saate alguses, et sul on pähe nii palju mõtteid kogunenud, et see on üks põhjus, miks sa õpetajaameti praegu jätsid ja üks asi ongi see, et sa kirjutad filmi stsenaariumi, nüüd veel Annist edasi. Et see ei ole esimese raamatu film, seal, teise raamatu film, vaid seal mingi kolmas. Mis on õnn, kolmas, see on anni, kolmas lugu on film. Ja sellega juhtub veel niisugune kummaline asi edasi. Et, et enne, kui seda filmi saab vaadata, ilmub raamatuna Annelias. Anni kolmas ilmub tagantjärgi umbes samal ajal, kui peost veel teada ei saagi kohe mitte olla ja mõtteid palju. Ja see film tuleb kinodesse 2006. 2007 on tõenäolisem pakkuda võib-olla isegi 2008, sest kui produtsendiga üleeile kohtudes ta arvas, et heal heal juhul saab võtteid alustada 2006 sügist. Et siis noh, ma, kuna see on minu esimene kokkupuude filmimaailmaga, siis ma tegelikult ei tea, kui kaua need asjad seal käivad ja ja mida tähendab ühe filmi tegemine, see on minu jaoks tohutult põnev võimalus vaadata seda lähedalt ja saad jälle natuke targemaks. Millal tuleb raamat õpetajatest siis, kui Ann 401-l pool? Lõpuni jäänud üks minut Oidi vallikesse lähed kooli tagasi? Vaatame siis, kui ma olen kõik ära kirjutanud, mis ma esialgu kirjutada tahan, siis, siis hakkame jälle kooli peale mõtlema. Kuulasin ta ära hirmutanud lõpuni ei, ma tähendab, tegelikult on hea. Ma olen mõnda aega eemal ja vaatan, kus suunas kool läheb. Kui ütleme, et see bürokraatia koolis süveneb, siis siis ja iro asi õpetaja jaoks väga hulluks aetakse, siis ilmselt võidab minus enesealalhoiu instinkt ja ma ei lähe sinna tagasi. Aitäh Aidi vallik, täname. Tähistasime õpetajate päeva. See on jututuba, mille kordus on eetris pärast südaöiseid uudiseid järgmisel nädalal pärast südaööd. Kohtumine Maire Aunastega. Aitäh kuulamast.