Kunstimuuseumi teadusdirektor Tiina Abel, tere tulemast vikerraadio päeva südamesaatesse. Tere. Eesti Kunstimuuseum alustab sellel nädalavahetusel pikema vinnaga kohtumiste sarja KUMU pärastlõunad. Kida ootate kohtumisele? Mida inimestele pakute? Kohtumisele ootame me kõiki külastajaid kõiki kõiki kunstisõpru aga nende kohtumiste üks eesmärkidest on kahtlemata ka külaliste ringi laiendada, õieti tuua ka neid inimesi, kes võib-olla on võõrandunud vahepeal muuseumist tänu nendele sigadustele tänu sellele, et Eesti kunsti eksponeerimiseks ei ole olnud kõige sobivamaid tingimusi et tuua neid inimesi uuesti tagasi muuseumisse. Sellepärast tõepoolest Eesti kunsti püsival eksponeerimisel on üle 15 aasta pikkune paus. See tegelikult on päris dramaatiline episood üles kasvanud terve põlvkond inimesi, kellel tegelikult ei ole olnud võimalust Eesti kunsti arenguga süstemaatiliselt tutvuda selle niisuguse süsteemse väljapanekuga või eesti kunsti arengut käsitleva või katva ekspositsiooniga. Ja see paratamatult on tekitanud teatava võõrandumise teatava võõrandumise, sellepärast et kui inimeste nagu hinges või mälus ei ole mingit jälge, mida naga inspireerida kui see ei tekitanud nagu mingisuguseid seoseid. See kunst kui niisugune või ka üksikud teosed ei tekita, nagu ei puuduta inimese hinges nagu mingeid jälgiva mingeid hingekeeli või mälujälgi et siis on kunstiga suhtlemine tegelikult päris raske, sest see eriti just selle esimese sammu lävepaku ületamine Aga kuradi sügis näitas, et siis ei asenda seda vaatenäitust. Ei, nad ei saa kuidagi seda asendada selle selle pärast juba, et need on ka teatavad nisukesed sööstud, nad on koostatud enamasti kevad ja sügis näitas, et te mõtlete kunsti ülevaatenäitused kunstihoones, kunstihoones. No need päevakajalised sündmused selles mõttes, et nad koondavad ju või kirjeldavad kunsti hetkeolukorda. Muuseumide ülesanne on tegeleda kahtlemata sellega ja KUMUs tegeldakse samuti sellega, terve üks korrus on ei, ajutiste näituste saal peaks tooma nagu kaasaja kunsti lähemale meie vaatajatele, aga kaks korrust on siiski niisuguseid püsiekspositsioonikorrused klassika eksponeerimise korrused. Ja just tänu sellele, et rüütelkonna hoones on praegu kohatundenäitus, kus on eksponeeritud väljas vanem eesti kunstiklassika saame alustada kumu pärast lõunatega, et nakatada meie vaatajaid. Kas teed ka sellesama positiivse edevus või ootusseisundiga, milles me ise praegu praegu töötame. Ja eks oma pärastlõunaid on ka juba esimeste kumu traditsioonide loomise mõttes nagu olulised kuma pärast lõunat algavad, rüütelkonna hoones algavad sellepärast. Seal on praegu niisugune püsiv teoste kogum, mida on hea tutvustada pikemalt või, või mis, mis ei muutu ja seetõttu me saame iga kahe nädala tagant kutsuda sinna inimesi küll erinevatel teemadel vestlusi kuulama. Aga kumu pärastlõunad jätkuvad tõepoolest kumu hoopis avaramat tingimustes ja laienevad ka uuemale eesti kunsti klassikale kaasajakunstile, nii et tegelikult need ajalised perspektiivid ja ja tõenäoliselt selle sündmuse või selle sarja formaat võib ajapikku muutuda, aga me alustame, alustame rüütelkonna hoones ja ma arvan, et see on päris tore. Nii et esimene kumu pärastlõuna on siis nyyd pühapäeval ja kes räägib ja millest? Esimene kumu pärastlõuna tegelikult pühendatud Wiiralt dile, Eduard Wiiralt teile, keda kõik päris hästi tunnevad ja kelle noh, tõesti äärmiselt suurest loomingust on praegu väljas üks teostega nõndanimetatud träni sari. See on 1929. aastal valminud fantastiliste peade sari, kahe-kolme nädala jooksul valminud fantastiliste teade, sari, niisugune legemuslike teemade jätkumine ja, ja võimendumine Wiiralti loomingus, mis siis siis lõpuks ka kõigile tuntud graafiliste lehtedega paree põrgu sünnini. Aga need oluline selle Traini sarja puhul on, on minu meelest veel see või õieti selle kumu pärastlõunate teema juurde tagasi tulles et, et neid kohtumisi viivad läbi inimesed, spetsialistid, kes tõsiselt tunnevad oma asja. Tavaliselt seostatakse niisugust noh, väga sügavat, asjatu tundlikkust keerulisse keerulise erialase terminoloogiaga ja, ja noh, niisuguse raskesti mõistetavate mõttekäikudega. Tegelikult tahame meie vaatajaid julgustada. Kuigi me oma rõhu paneme tõesti põhjalikule asja tundmisele ja seda esimest sarja või seda esimest niisugust kohtumist tegelikult vaatajatega juhib Mai Lenin, kes on Eduard Wiiralti parim asjatundja Eestis? Siis see asja tummine tegelikult otse vastupidi, minu elukogemused küll näitavad seda, et tõsine sügav asjatundmine ja aitab inimestel pigem pigem mõelda ja rääkida selgelt. Ja see on tõesti niisugune erakordne elamus lasta rääkida inimesel kuulata inimest, kes on ühte või teise teemasse või probleemi väga pika aja jooksul ja põhjalikult süvenenud, tal on olnud aega mõelda ja tal on olnud aega mõelda välja uusi mõtteid, uusi seoseid. Ja, ja samas sedalaadi asjatundjalt kahtlemata ka oskavad vanu fakte seostada sarmikalt ja põnevalt. Kumu pärast lõunat saavad Eduard Wiiralti ka väärika avalöögi. Kuidas te olete mõelnud pärastlõunaid edasi? Sisustada kumu pärast lõunat õieti see osa, mis on nüüd küll mõeldud rüütelkonna hoones toimuma ja siis kestavad kuni kumu kumu avamiseni Kadriorus on seotud tegelikult veel ühe laiema küsimusega, nimelt sellega, kuidas eksponeerida kunsti kummus ja just nimelt seda püsivat püsiekspositsiooniosa seda Classic kaasa. Ja kuna meie eesmärk on, et luua teatav rütmi tekitada teatav dialoog selle niisuguse püsimise ja rütmivahelduse vahel, siis on ka praegusel 2000 näitusel tegelikult niisugused kogu selle kronoloogilise telje suhteliselt küsimuse juures ka sellised kohad selline saal, kus me kiiresti kahe, kolme iga kahe kolme kuu tagant vahetama ekspositsiooni, need on niisugused sööstud kõrvalepõiked, provotseeritud rütmi, vaheldused, lihtsalt, et nagu tuua teatavat elamust ka sellesse sellesse näitusesse edaspidi siis püsiekspositsiooni üldse ja nende kõrvale põigata käigus, siis tegelikult me tutvustame kas mõnda teemat lähemalt või, või mõnda tööde grupi, nagu näiteks praegu Wiiralt, Nonii perioodi teoseid või võtame käsile näiteks mõne teose ja selle selle konteksti, selle loomise asjaolud. Et tegelikult noh, see on üks niisugune liikuv element nagu selles selles suhteliselt püsiva struktuuris. Ja need teemad vahelduvad ja vahelduvad tehnikad selles mõttes, et me üritame seal eksponeerida graafikat rohkem, sest koha 1000 näitusel on peamiselt ju maalikunst ja skulptuur välja pandud. Graafikut me ei saa väga kaua eksponeerida, see on kuni pool aastat on maksimum, kuna seal väga habras materjal, paber, väga habras materjal valgustundlik materjal. Et see on koht, kus me väga palju ilmselt eksponeerimine graafikat, kus me paneme nagu või juhime tähelepanu erinevatele huvitav telekunsti arenguaspektidele. Ja järgmine näitus pärast Wiiralti träni sari on pühendatud agulimiljöö aguli teemal. Sellepärast et see noh, vähe sellest tagule muidugi olnud niisugune eesti kunstnike jaoks üsna püsiv teema, eriti eriti muidugi 1900 kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel. Aga tal on teatav kõlapind sellel teemal ka tänase päevani, sellepärast tagul kui elukeskkond, agul, kui kui niisugune arhitektuurne keskkond, mille, mille ümberehitamisega tuleb olla ettevaatlik ja millega muinsuskaitse pidevalt silmitsi seisab. Nii et eks me püüame nagu selle suhtelise püsimise juures nagu tekitada sellist aktuaalsuse hõngu ja kokkupuuteid nagu tänapäevaga. Ja see oli see uus eksponeerimise printsiip. Eks ole, see on üks nendest jah, tekitada neid, neid liikumisi nagu suhteliselt staatilise püsiekspositsiooni sees. Ja selles mõttes on kumu pärast lõunat toredad, et ei pea ostma mingit tsükli piletit, hankida, vaid, et nii, kuidas pühapäev kujuneb. Tahan minna seda loengut kuulama, seda näitust vaatama, siis lähen, kui ei taha. Doga midagi just nimelt, kuigi me ootame kõiki, ootame palju rahvast. See, see teeks meile äärmiselt rõõmu, siis teisalt tõepoolest nendele galerii vestlustele saab lihtsalt muuseumipiletiga aitäh kutsumast. Tiina Abel.