Mul tuli enne siia stuudiosse tulekut niisugune mõte et kui koguks kokku kõik teie tõlked, mida te olete teinud põhiliselt inglise ja Vene keelest siis saaks üsna suure raamatukogu ja see oleks päris huvitav raamatukogu. On teil endal kõik need raamatud olemas? Arvatavasti aga nad on laiali ka siin ja seal ja terve kapitäis küll kokku ütleme ligi 200. Jah, te isegi mainisite varemete Loomingu raamatukogusid, olete tõlkinud nii palju, et peaaegu terve aastakäigu. Ja sest seal on olnud ka kolmik neliknumbreid. Tihti. Te olete lõpetanud Moskvas teatriinstituudi Kitise koos selle kuulsa kursusega, kus ikka mainitakse, ei taju eriti Kaljo Kiiska ja ja ja lõpetasite teatriteadlasena. Kuidas teid kui tõlkijad aidanud õppimine Moskvas? See aitas väga palju, aga noh, nagu meil tihtipeale on nooruses kutsevalik, tuleb ikkagi mõnevõrra juhuslikult. Nii et mina tulin tõlkimise töö peale lihtsalt, nii et üks sõber, kes töötas kirjastuses tõlkis parajasti ühte põllumajanduslikku brošüüri ja vaatasin, kuidas ta seda tegi. Ja kuna mul oli kah Siberi-aastatest vene keel selge, siis mõtlesin, et võiks ka proovida. Maja hakatuseks tõlkisingi paar populaarteaduslikku raamatut. Ja pärast siis läksin kadunud Paul Rummo juurde ja juba küsisin temalt midagi ilukirjanduslikku ja peab ütlema, et Paul Rummo suhtlus väga hästi katsetajatesse ja andiski mulle tööd ja sealt juba noh, esimene suurem töö oli korki romaan, fomaagord Eier. Nii et alguses te põhiliselt rääkisite vene keeles, te käisite Siberis vene koolis, eks ole? Siberis üldse koolis ei saanud käia. Siberis oli metsatöö ja puutöö ja suur selleks. Jah. Siberi-sõit algas mul 14 aastaselt ja tagasi pääsesin siis juba pärast sõda. Nii et kooliskäimisel oli vaheseis koolis käimisel oli suur vahe, pärast tuli see kõik paari aastaga tasa teha, tatus jälle. Te olete palju tõlkinud vene klassikat. Kas Moskvas veedetud aastad andsid ka palju selleks? Andsid aga seal oli ka muidu huvitav, sellepärast et seal oli õel tol ajal vanu tsaariaegseid õppejõudusid, kes olid väga huvitavad inimesed, kirjeldused kirjanduses tõud näiteks chiveljeegoli suur renessansiasjatundja, kes tõlkis väga palju itaalia keeles renessansikirjandust. Siis lääne kirjandust luges meile Konstantini Grigori eritusloks. See oli väga fantastiline inimene. Ta siis sel ajal, kui ta ise meile luges vanaskandinaavia magasid samal ajal tal oli raamat ja vihik ees ja midagi ta seal omaette kirjutas. Ja kui õnnestus ükskord siis vaadata, mida ta seal kirjutab, tuli välja, et tema tõlkis prantsuse keelest Balzaci. Samal ajal neile rääkides skandinaavia saagadest. Erakordne kontsentratsioonivõime. Aga teatrikriitikuna Te ju ka tegutsiste teatricistikuna Ma tegutsesin jah. Kümmekond aastat või isegi rohkem. Moskva aastatest oli veel nii palju kasu, et seal dramaturgiat sai põhjalikult õpitud. Ja eks ma pärast olen kirjutanud ka kümmekond näidendit. Mängitud mitmes teatris? Ja palju näidendeid tõlkinud, eks ole. Kui nüüd rääkida vene klassikast praegu ei ole muidugi niisugune aed, mis soodustaks vene klassikalugemist. Aga mis te arvate, kas meil on seda siiski küllaldaselt välja antud või on osa tõlkeid juba vananenud? Mida tuleks veel välja anda? Oi väljend oleks palju praegu. Aga, ja muidugi tuleks ka uuesti tõlkida asju, mis on kolmekümnendatel aastatel tõlgitud, sest keel on ikka väga palju vahepeal edasi arenenud. Ja kuidagi suhtumine tookord oli nagu kergekäelisem. Kas praegu neid vanu tõlkijaid vaadates mõnikord ajab naerma, lihtsalt kohati? Nõuded ei olnud, nii suured ei olnud teha, aga kui ma vaatan näiteks vanu Loomingu raamatukogusid, mis on kah 30 aastat vanad, siis neid mõnikord saab välja anda uuesti täiesti midagi suurt muutmata. Ma lugesin ka nüüd veline lindistust. Ja sa olid seal, olid head toimetajad, Otto Samma oli tookord elus nende heidel, nende hiidel töötas seal. Noh, ja ma vaatasin praegu, kui uuesti välja andsin oma tõlk. Bradbury 451 kraadi Fahrenheiti. Seal oli vaja ainult paar uut sõna panna, näiteks tookord öeldi elektrihabemeajamismasin. Nüüd öeldakse ta lühidalt pardalt. Et niisugused probleemid umbes. Väikesed parandused teha. Aga te praegu ka tõlgiti vene klassikat, nagu ma kuulsin. Praegu ma tõlgin Tolstoi, õieti on juba valmis Lev Tolstoi pihtimus. Väga huvitav raamat. Ja praegu ma tõlgin sinna veel tema religioossetest, seed elust. Ongi Pealkiri elust. Kas need tulevad eraldi välja? Ei tooda kaante vahele. Eesti raamat. Ikka ei kupras. Tolstoi pihtimus on selle poolest huvitav, et see on ühe väga palju näinud ja väga palju mõtelnud inimese elu, kokkuvõte. Ja Tolstoi räägib endast niivõrd avameelselt nagu enne teda oli teinud ainult Jean-Jacques Russo. Ta ütleb oma pihtimuses oma nooruse kohta, et ei ole ühtki pattu, mida oleks tegemata jätnud kaasa arvatud inimeste tapmine, muidugi Krimmi sõda, mõtleb ta selle all, millest osa võttis. Siis ta räägib oma seltskonnaelust, räägib nii-öelda tuulde visatud aastatest. Ja väga huvitav on, kuidas ta siis jõudis välja oma elukäsituse põhituumani, kuidas ta uuris kõiki maailma religioone, kuidas ta neis ühes kui teises pettus, kuidas ta leidis oma tõelise usu, mis jällegi oli ametlikule kirikule väga vastukarva. Ja siis noh, ta võtab selle kõik kokku ühes väga huvitavas kujundis. Et inimese janu, nagu ta sellest aru saab, on rippumine tühjas kaevus, kus ta hoiab kinni puu juurest ja allkaevu põhjas, kaev on kuiv ja kaevu põhjas on draakon lõuad laiali ja ootab, millal inimene sinna alla kukub. Ja siis ta vaatab üles ja näeb, et seal on kaks hiirt, must hiir ja valge hiir. Ja mõlemad närivad hoolega seda puujuurt, mille küljes tema ripub. Ja kõigepealt ükskõik, mida ta ka ette võtaks. Varem või hiljem ikkagi see juur katkeb ja ta langeb sinna draakoni lõugade vahele. Ja see oli muidugi ääretult sünge perspektiiv ja huvitav on jällegi, aga kuidas ta siis lõpuks jõudis välja sellest mustast masendusest ja leidis jällegi uuesti oma elu mõtte? Nojah, see jääb juba lugejale avastada ja muidugi rääkida. Aga väga palju olete te tõlkinud ka. Omal ajal nagu öeldi vene nõukogude kirjanikke, nende hulgas kraanini Aksjonov ja praamub ja kuidas praegu te nendesse suhtute? On teil nendega veel kontaktid? Kontakte on jaa, suhtun nendesse küllaltki hästi, sellepärast et nemad olid tookord paljud nendest igatahes, keda sai tõlgitud, olid tookord poode, dissidentide navi, dissidentide on ajakirjas näiteks maksiimov. Ja nendega ongi niisuguseid asju juhtunud. Näiteks aktsioonovil ma tõlkisin ära ühe romaani. Ja peaaegu oli tema valmis, kui oli jälle mingisugune keskkomitee pleenum, Aksjonov pandi põlu alla ja loomulikult ka tõlge jäi avaldamata. Ja nii tema jäigi lauasahtlisse. Aga kas on ka niisuguseid asju olnud, et et vene kirjanike mingi teos ilmus siin ja Moskvas ja üldse Venemaal ilmunudki sel ajal? Ja see juhtus kraaniniga. Kraanini jutt, isiklik arvamus, millegipärast see isiklik arvamus hakkas nii vastupartei ladvikule, et Molotov isiklikult oli seal ära keelanud, nagu kraanil mulle ütles. Ja kui kraanin käis Tallinnas, siis ta imestas väga, et meil õnnestus seda välja anda, kuna Molotov oli olukord juba omakorda põlu alla sattunud, aga tema keeld kehtis ikka edasi ja Venemaal 100 kroonini, juttu ei lastud trükkida. Ja nüüd on siis ilmunud ja nüüd on ta muidugi ilmunud kraanist, ma olen üldse suurem osa tema loomingust tõlkinud ja samuti Saloginist. Kas need autorid on teile ka ise oma teoseid saatnud ja näiteks oli väga mitu autorit, on saatnud oma teoseid? Nii et need on kirjanikud, kes on ka ise küllalt palju Eestis käinud, eks ole, ja. Ja ilmselt ka niisugused inimesed, kes ei maksnud lõivu valitsevale korralekaid ei teinud mööndusi või oli neil ka raskusi Moskvas oma teoste avaldamisega. Seal on alati raskusi ja ka meil oli siin raskusi alati. See on suur, töötas väga kibedalt. Ja ma ütleksin, et see on suuri probleeme oli ka siis, kui, kui asutasin kupart. No ma võin ütelda näiteks konkreetselt, et kuparali juba aasta aega registreeritud ja töötas, aga kui temast mingisugune informatsioon taheti panna Kirjanike Liidu ajakirja looming siis Peeter Sookruus käskis seal alati välja võtta ja ütles, niisugust organisatsiooni ei ole ja ei saagi olema. Nüüd ma tahaksin zoo Kruusile hea meelega silma vaadata, kuparandis välja oma 100. raamatu ja teab varsti 100. raamatupidu. Ja, ja kui ma vaatasin siin neid vene autoreid näiteks mulle väga meeldib niisugune kirjanik nagu Venjaminkoveerin ja Loomingu raamatukogus on tulnud välja tema viltune vihm siis on siin jälle see välismaal, meie tähendab nõukogude inimese välismaal käimise teema. Siin on üks Kangur, kes ütleb Itaalias. Et kus teil siin Hispaania on, jah, ja, ja pärast on ta siis väga murelik, et teised meganaersid selle üle või pidasid teda naeruks. Ja ta ütles, et aga mina olen nii vähe koolis käinud ja ma olen 53 aastane ja, ja mind on vaja õpetada ja mulle haridust anda. Nii et igav ei kommenteeri Meyeri seda väidet, aga juba siin ta toob selle välja, eks ole, et et nõukogude inimene tahtis talle kõike, Talle antakse ka haridus ja kõik valmis kujul ja me näeme seda, et see on isegi praegu veel, et andke meile kätte meie eesti keele oskus ja andke meile prantsuse kõik, eks ole. Niimoodi vaagnal. Nii et ikkagi küllaltki kirjutati juba teraselt ka kümmekond aastat tagasi ja isegi rohkem ka Venemaal. Jah, see oli selle esimese sula ajal. Pärast keerati mutreid jälle koomale, tunduvalt. Ja need on ka autorite, kellel on nagu mingisugune ühendusniit vene klassikaga, kui ma vaatasin, kui lugesin seda lugesin kraanini teoseid nüüd veel uuesti üle, siis ma vaatasin, et tal on niisugune omapärane nukrus, mis esineb ju ka tegelikult ütleme, Tšehhovilja Tolstoi hilja, selle nagu tunneb ära, et et see ikkagi on see vene hea tähendab vene kirjandus kõige paremas mõttes. No mitte selle nukruse pärast, aga, aga lihtsalt, et, et ka sügavuti inimhingemineku pärast. Kuna te olete nii palju tõlkinud ja nii huvitavaid autoreid, kas te olete tegelenud ka mingil määral tõlketeooriaga? Olete uurinud, on see teid aidanud? Noh, ainult niipalju kui sõda nüüd tõesti, meil on olnud kättesaadav. Ega teda eriti palju ei ole. Aga tõlkimine on ikka rohkem praktika. Ja iga autor nõuab pikka oma lähenemist. Ja loomulikult sest tihtipeale on niisugune situatsioon, tuleb täiesti mõtelda välja uusi sõnu, mida tal ei ole näiteks minu kõige viimane tõlge, Stokkeri Dracula, mille ma tänavu suvel tegin ja mille kupar pooleteise kuuga jõudis välja anda. Mitte nii nagu vanasti ikkagi kaks-kolm aastat pidid tõlked ootama eesti raamatus oma järjekorda. Seal oli niisugune probleem, et noh, sõna andes elus surnu, niisugust sõna ei olnud olemas, tuli endal mõtelda selle sõna libalaip nagu meil on olemas libahunt, rahvaluules. Ja mitu teist sõnadel, mis eesti keeles puuduses. Ja me olemegi nüüd jõudnud inglise keelest tõlgitud raamatute juurde. Ma arvan, et väga paljud inimesed ei ole jõudnud veel seda Draculat lugeda, võib-olla natuke sellest autorist räägiksid. Autori kohta nii palju, et üks kirjandusteadlane tõi toreda kujundi et stalker oli mees kes sarnaneb sportlasega, kes eluaeg näitas ainult keskpäraseid tulemusi ja siis kõigil ootamatult püstitas maailmarekordi. Ja pärast seda ei suutnud ka midagi enam rohkem. Ja samuti. Brans tanker on ja jääb ühe raamatu autoriks, sest tema neid eelmisi teoseid eriti ei tunta. Aga Dracula selle eest on levinud niisuguse trükiarvuga, et kirjandusteadlaste arvates olevat piibli järgmine oma trükiarvult. Tõesti jah, nii imelik kui see ka. Aga ta on nii mitmekülgne raamat, et siin nähakse tavaliselt õudusromaani, aga tegelikult on armastusromaan. Ta on isegi võrreldav mingisuguste vaproteilusatega, mida televisioonis hoolega vaadatakse. See on teatud mõttes reklaam selles raamatus väga paljude lugejate seas. Ja no suuremat reklaami teeb talle just filmikunst, sellepärast et teda on kümneid kordi filmitud ja hiljuti jooksis Eesti ekraanidel kapala kõige uuem ekraniseering. Aga te olete tõlkinud ka teised menuraamatus, onlatiivenna pookovi, Lolita. Ja see oli minu viimane tõlge kirjastusele Eesti raamat. Ei kavatsegi sinna enam kelkida või. Praegu on paremaid avaldamisvõimalusi, sellepärast et on ju meie endi kirjanike kirjastus kupar olemas. Hiljaaegu kanal kaks näitas filmi kahes osas soliitast. Kui te nüüd võrdlete raamatut filmiga, mis te ütlesite On täiesti oma aja produkt. Silm on tehtud sel ajal, kui Nabokov ei ole seal isegi Ameerikas ei lasknud Loliitad kirjastada. Sest tookordne arusaamine eetikast ja selle probleemidest oli hoopis teistsugune. Noh ja Lolita esimene väljaanne pidigi ilmuma Prantsusmaal. Praegu muidugi see väljaanne, millest mina tõlkisin, oli juba 28. inglisekeelne trükk. Nii et need probleemid on lahenenud ammugi. Aga film näitab ikkagi kuidagi askeetlikult ja puritaanlikult. Ja. Õieti see, mille pärast Nabokov Lolita kirjutas, see on filmist poolest saadik välja jäänud. Aga võib öelda, et praegu pidi olema Loliitast uus variant filmimisel ja loodetavasti see on siis juba suuremas kooskõlas autoriga ja teosega. Aga näitlejad olid ikkagi head, näitlejad olid seal eriti hea näitleja. Mängijad. Ja haruldane aga teie poolt tõlgitud autorite seas on ka klassikuid nagu Henry ja võib ütelda ka juba, et syncro elluis. Väga nauditavad raamatud. No ja siis on hulk tõlkeid tehtud teatrile ka inglise keelest. Praegu noorsooteatris vannis lavastamisel Sam Shepardi maetud laps. Selle ma tõlkisin paar aastat tagasi. No te olete üldse teatritele palju tõlkinud, eks ole, ja. Chessari must komöödia, millega Voldemar Panso avas draamateatri tookord, kui ta uuesti draamateatrisse üle läks siis läheb hästi ja see oli seitse aastat, oli laval. Kuna meil on väga palju tegemist kirjastuses kupar kirjastajana siis mis te arvate meie praegustest lugejatest? Mõni aeg tagasi avaldas keegi arvamustes raadiosaates, et laulva revolutsiooni ajal inimeste maitse nagu lihtsustus ja tähendab laiade lugejate hulkade maitse. Mis te arvate sellest? Ei ütle. Lugejaid on alati olnud igasuguseid. Mõni tahab prantsuse shampanjat, mõni tahab präänikut ja limonaadi, kuidas keegi. Aga lugeja on lihtsalt vaeseks jäänud. Ma olen ise pidanud nägema Ta kauplustest, kui inimene peeretab raamatut käte vahel ja vaatab ja ohkab ja paneb kurvalt letile tagasi. Lihtsalt pole rahasta. Jah, mis ikka võimalik ei ole, see ei ole võimalik. Aga huvitav, et 59. aastal rei projekt oli raamatule 451 kraadi. Fahrenheiti olete teie nähtavasti kirjutanud eessõna. No see oli lihtsalt lühike Ja just siin on niisugune asi, et et Bradbury kirjutab 21.-st sajandist, aga mõtleb kaasaega ja siis on üks niisugune lause. Inimeste kohta uimastatud džässmuusikast, reklaamist, mõttetutest, raadiosaadetest jõuavad inimesed seisundi nii, kus neil pole enam aega ega vajadustki tõelise kunsti, kirjanduse või muusika järele. Kas me oleme nüüd juba jõudnud selle seisundi nii sest on olemas, eks ole, uimastav džässmuusika, mõttetud raadiosaated. No aga need on, need olid siis ja saavad ka edaspidi olema, nii et lihtsalt inimeste huvid on erinevad. Eesti kultuuriseisundiga ei ole peaaegu keegi rahul, on öeldud väga valusaid sõnu. On öeldud, et kõik see vabanemisprotsess taasiseseisvumine, see võeti ju ette põhiliselt ütleme alates 88. aasta loomeliitude ühispleenumist millest ma kaasa võtsin. See võeti ette eesti keele ja kultuuri päästmiseks kaitsmiseks ja nüüd tuleb välja, et eesti keel ja kultuur on küllaltki kaitsetus seisundis. Et need on rünnakud juba mitmelt poolt näoga teie ikkagi oma kirjastusega saate seda kaitsta. Praegu me kaitseme ja teeme, mis saame, sellepärast et Cupra auks peab ütlema, et tema toodangust kolmveerand on eesti algupärandid. Ja ainult veerand on tõlked. Ja niisugused noh, populaarsemad asjad. Ja kusjuures öeldud need need raamatud, millest saadud rahaga saab eesti algupärandid välja anda. Ka need ei ole meil Tarzanid, vaid on ikkagi kirjanduse tasemel. Kasvõi, ütleme, Alexandra Ripley, Scarlett, see on ikkagi kirjandus. Kuigi nad on teiselt poolt ka levi levikultuur. Nii et te näete juba oma tegevuses ka turumajandust. Kirjastus. Turumajandus on ja turumajandus on loomulikult kupper asutamisest peale sest kui me 87. aasta kevadel kokku tulime, kupar kasutada noh siis kui ma esimest korda selle jutuga läksin linna tolleaegsesse täitevkomiteesse, et grupp kirjanikke tahaks hakata oma raamatuid ise välja alla, siis vaadati mind nagu tabukest, et kas ma tõesti siis ei tea, et seda tohib ainult riik teha. Ja veel kaua aega oli, paber oli rangelt limiteeritud ja loomulikult riiklik Kirjastus sai esmajärjekorras ja meiega ei saanud üldse või pidime kuidagi ise kombineerima? Vahetuskaubanduse teel. Noh, nüüd on kõik, need asjad on lahenenud turumajanduse kasuks. Ja nüüd noh, kõik me ujume nii nagu oskame ja näha on siis milline kirjastus areneb edasi ja milline taandareneb. Neil ilmus nüüd hiljuti 100. raamat. Ja tänavu oleme kirjastanud nelikümmendüks raamatut. Aga mis teil on huvitavatel nüüd tulemas lähemasse tulevikku? Kas. Lähemas tulevikus on Enn Soosaare tõlgitud Keini piimamees, helistab alati kaks korda. Siis kordustrükina Shotenaver elutarkus. Meerinki koolem Hesse stepihunt siis Hemingway pidu sinus eneses tasandil kordustrükid, need on hea, mõned kordustrükid, aga noh, väga palju on ka uusi asju. Näiteks Enn Vetemaa kirjutab praegu uut romaani. Teet Kallas on lõpetanud uue romaani kirjutamise. Siis on meil trükkis Mats Traadi luuletuskogu koidu kätes. No ja siis on meil üks niisugune gepachiaalne teos, ma ütleksin, see on professor Endel Tulvingu uurimused mälust. Inimestele, kes teadusega vähem tegelevad. Peab ütlema, et Endel Talving on ainukene seni eesti teadlane kes on saanud Briti Akadeemia tegevliikmeks ja veel mitme maailmaakadeemia, küll tegevliikmeks, küll auliikmeks tema uurimused mälust, see on täiesti uus sõna psühholoogias, kus tõlkis need tema elab Kanadas. Tõlkis need eesti keelde Tartu Ülikooli professor Jüri Allik. Siis noh, lõbusast küljest, Cupra on kavas Hugo Hiibuse pildiraamat armurõõmud. Ja olimar Kallase laste koomiks tega, lasteraamatuid, välja, lasteraamatuid ja meil on päris palju olnud Lindgreni Lindgreni oleme andnud välja sealhulgas ka tema varem tõlkimata asja näiteks miinimumi ja siis vanu häid eesti lasteraamatuid. Johani, haigi Bombi sari. Tegevuspõld on teil lai, aga suure huviga sain ma teada, et te olete juba rajanud uue kirjasse. Noh, see on alles algstaadiumis, sellest on veel vara rääkida, sellest räägime tuleval aastal. Nii et see on veel esialgu saladus. Seda ei ole saladus, aga lihtsalt noh, praeguse on ettevalmistusstaadium, ühtki raamatut pole veel ilmunud, nii et enne tuleb ikka muna muneda siiski rajada. Mitte vastupidi. Praegu on väga palju, uusi kirjastus ei tekkinud. Ja nagu selgub, on teil mõttes kaugus kirjastus. Milleks neid kirjastusi ikkagi vaja on? No ma võin öelda, milleks me võime Cupra sellepärast et seekord oli olemas suur kirjastus Eesti raamat aga ta oli niivõrd juba bürokraatlikuks muutunud ja see aparaat oli niivõrd suureks paisunud, et saada kirjastamisprotsess kestis meeletult kaua. Aga et tookord ka mujal ei kirjastatud sugugi kiiremini sisse ja tundus normaalsena. Praegu me vaataksime seda kuidagi täiesti ebanormaalsena, kui raamat seisab kaks kolm aastat kuskil toimetaja lauasahtlis ja ei liigu olnud isegi anekdootilisi juhtumeid, näiteks minu enda praktikas on olnud juhtum, kus Aleksei Tolstoi jutustuse esimene köide seitse aastat ootas ilmumist Valmis tõlge. Ja loomulikult tõlkija sai siis oma honorari kätte, aga tiraaži raha, mis moodustas suure osa, eks ole, tõlkija töötasust oli saamata seitse aastat. No praegu ilmselt on seal ka see protsess kiirenenud, ma olen kuulnud Protsess on kiirenenud, aga nad on ikka pidevalt rahalistes raskustes, kusjuures väga imelikult mõeldised välja kõiksugu ettekäändeid, et mitte tõlkijale õigeaegselt, see tähendab lepingus määratud tähtajal välja maksta. Tema teenitud tasu oli seatud sisse niinimetatud ettepanekute päev. Ja kui toimetuse juhataja ei olnud direktori juures pääsenud ettepanekute päeval löögile siis ta nagu muul ajal ei tohtinudgi seda kõikvõimas direktorit tülit osa, mis praegu tundub väga naljakas. Meil toimub praegu kuprassaazi hoopis teisiti, ma ütleksin, et, Maksimumtsükkel on kuus-seitse kuud, aga me oleme andnud välja kuu ajaga ja pooleteise kuuga raamatuid kusjuures tõlkija saab oma tasu kohe kätte. Ja tasu on muidugi alati püüame maksta rohkem kui teised kirjastused ja selle tõttu meile praegu meie helid, tõlkijad. Eesti parimad tõlkijad tõlgivad hea meelega. Enn Soosaar näiteks on meile mitu raamatut tõlkinud Urmas Tartus ja paljud teised. Ja siin minu vastas istub praegu. Minu vestluskaaslaseks on proua Vilma Jüri Salu, kes on meie lugemislauda rikastanud väga mitmeväärt tõlkega ja ka tema teeb meiega koostööd. See on küll alles algus. Seda toredam. Te hangite raamatuid telkimiseks ka välismaalt. Ma olen kuulnud. On saadetud, Ma lihtsalt vanad klassivennad, kes on välismaal ja noh, sisse seadnud, on mulle saatnud ja muidu kõige viimane asi, mille me välismaalt saime, selle muretses meile Mihkel Mutt oma arvukate tutvuste abiga. See oli Margaret Thatcheri raudse leedi memuaarid, väga kapitaalne, üheksasajaleheküljeline ja väga huvitav teos. Nii et seda on varsti oodata. Noh, see selle tõlkimine võtab rohkem aega, ta on ikkagi väga suur asi, aga loodame, et tuleval aastal saame välja anda. Nii, et iga midagist tuleb hoida Leedumaa. Hea oleks, kui meie kirjandus kasvaks ja kasuks ja kirjastamistegevus samuti.