Tere õhtust, raadio seitse jätkab jälle oma programmiga, stuudios on Ene Pilliroog ja meil on külas viiuldaja Lemmoeriendi koos abikaasa Säde erendiga. Viimastel aastatel on lemma erendi töötanud nii Mehhikos, Ecuadoris, Soomes kui mujalgi veel ja nii valisingi tänasesse saatesse muusikat nii siit kui sealt mitmest maailmajaost. Alustuseks soome helilooja hoolevid ikka see maskid mis on pühendatud lemma rendile. Selle motoks on. Elu on suur nali. See muusika sündis Wanda linna kunstinäitusel, kus olid Herman Rehbergija olevid ikka see muusika ja maalid. See salvestus on Eesti raadios värskeim helisalvestuslemma erendiga. Niisiis on raadio seitsme stuudios tänasel ööl saderendi Lemmerjandi liigute üsna sageli mõnendid laeva pealt tulemas jällegi minemas. Eestimaa külm tuuline õhustik vist ei tõmba pidevamaks jäämiseks. Tõmbaks küll, aga saatus on asjad nii järjestanud minu jaoks, et ma teenin praegult leiba üle lahe. Nimelt ma töötan Helsingi külje all asuvas Wanda linnas. Viiuliõpetajana anda muusikakoolis, mida kujutab see muusikakool endast? Ta õpib ligi 1000 200300 last ja õpetajateks on 100 õpetajat ja mina olin seal ainuke välismaalane. Kes on teil jäänud peale seda suurt lama, mis on Soomes nimelt meil likvideeritud ligi pool kooli me olime ühel ajal isegi Soome kõige suurem muusikakool. Väga sümpaatsed ja toredad mehed, on minu ülemused, kaks hektarit. Teppo toominen tšellomängija ja kuulsa Soome antiikmuusika vanamuusika ansambli ansambli juhendaja ja asutajaliige. Teine abulas, rektori asedirektor on küllaltki kuulus helilooja hoolavidicanen. Samas on ta ka maalikunstnik ja professionaalne orelimängija. On huvitav märkida. Poolteist nädalat tagasi Me viibisime Tallinas. Nimelt Leho muldre on ka minu endine kursusekaaslane, on Tallinna Georg Otsa nimelise muusikakooli direktor. Minu elu on seotud Georg Otsa muusikakooliga. Nimelt ma olin seal 10 aastat viiuliõpetaja ja kui tuletada endisi aegu meelde, siis ma õppisin ka Tallinna muusikakooli, seal on lõpetanud selle 57. aastal Herbert Laane viiuliklassi. Nüüd kui puudutame seda külaskäiku, siis see oli ääretult tähtis, võib-olla tuleviku jaoks ääretult huvitav, sujus väga toredasti aega, meil oli vähe. Aga me jõudsime selle aja jooksul tutvustada Olavi tikase loomingut Tallinna Georg Otsa muusikakoolis, sõlmida sõprussidemed eri fakulteetide eri instrumentide liinide vahel. Ja peatselt saab ka teoks Leva mulder külaskäiku anda. Meil on ka ennem olnud kontakte, nimelt aasta tagasi toimus lauluvõistlus Georg Otsa nimelises muusikakoolis kust oli palutud osa võtma, üks anda lauluõpilane, kes saavutas toreda teise koha. Samas ka me lindistasime Eesti raadio fonoteeki Olavi tikase loomingut ja mina mõningaid soome heliloojate viiulipalu, mis mis tulid minule täielikuks üllatuseks nimelt peale sireeruse. Võib-olla mina ei teadnudki, nii et on ka Soomes väga palju ilusat muusikat ja väga heade heliloojate poolt kirjutatud. Siis ma leidsin Toivo, kuula väga toreda ja sümpaatse huvitava kõlavärvidega. Niukest pisut nukravõitu saateta laulu. Lemmoya soderendi elu on olnud huvitav, kirev vaheldusrikas, nagu aastaajad, muutlikud soojast kliimast, külma põhja heitlikusse. Keskkliimasse, kui ma siin mõtlen Eestimaad ja rääkida on tõepoolest palju muusikast, inimestest, kes on olnud nende ümberlemma. Erendi on aktiivne interpreet, ta on aktiivne pedagoog, tal on palju õpilasi nii siin kui seal mööda maailma laiali on millest ja kellest rääkida. Aga kõigepealt siis räägib muusika, värskemad helisalvestused. Tikase ja Toivo, kuula loomingust. Hetkel Eesti raadio fonoteegis. Läheme sügisest tagasi suve suvel inimesed puhkavad, võib-olla mõningad teevad ka tööd, kuidas teiega oli? No mina olen nüüd nii peene nimega, kui inimene Eestimaal peab rääkima nüüd natukene eesti keeles natukene inglise keelelindiga ja, ja, ja on üks niisugune huvitav väljendus tekkinud friilencher. Aeg-ajalt ma olen teinud tööd ega Eesti raadiole nagu kunagi varem varem, tähendab kui mul on informatsioon lausa jooksnud, jooksnud ja aga palju on tulnud mul olla viimasel ajal oma abikaasas aeti reisidel siis hoida pereasju koos, sest need kõik on mööda maailma laiali, lapsed ja mees. Vanemad on vanad, nende eest tuleb ka natukene hoolitseda ja käia siin ja seal vaatamas. Ja, ja kui mul vähegi aega on, püüan ikka tööd ka teha, tööd ka teha. Ja ma põikan keegi vahepeal töö jutu juurest tagasi pere jutu juurde, kus siis lapsed on? Meie noorem tütar õpib praegu Sibeliuse akadeemias klavessiini. Ta lõpetas ülemöödunud kevadel Peep Lassmanni klaveriklassis. On sai pianistid Nami ja siis läks ennast täiendama veel Sibeliuse Akadeemiasse. Lihtsalt läks, tegi eksamid ja otsustas oma noorust ja õppeaega pikendada. Ja on praegu väga õnnelik, et ta niisuguse otsuse tegi. Vanem tütar arvas ka, et ta jätkab õpinguid Tallinna konservatooriumis. Ta õppis muusikapedagoogikat ja koorijuhtimist. Aga ta abiellus sakslasega, arvas, et ta jätkab Saksamaal õpinguid. Pereze sündis aga väike tütar ja nüüd ta hoolitseb selle eest juba kolme ja poole aastane Victoria. Ja siis selge see, et minul on vanaema kohustusi tuleb Victoria Käia hoidmas palju õnne vanaemale ja vanaisale. Ainult. Nii et väike tütar juures kahele tütrele. Jah. Tütar Tõnn on meie maja sarnane. Lähme töö juurde tagasi. Suvel, mida te siis tegite suvel? Minu lugupeetud rektor, väga sümpaatne härrasmees, depotoominenud tegi mulle ettepaneku. Lemmoga sai, tahaks tulla suvel tema poolt juhendatavad juhendatavatesse suve Kurstesse tööle õpetajana. Nimelt tema on kunstiline juht, tema ei tegele majandusküsimustega. Nendega tegeles üks tuntud arst Keurul, mind kutsuti, euro asub väike linn asub Kesk-Soomes. Seal oli 100 150 last. Siis mul oli 10 viiuliõpilast ja samuti oli lepingus kirja pandud, et ma pean esinema kolm-neli korda solistina. Esinesin siis avakontserdil lõpukontserdil ja esinesime ka ühes väga kuulsas puukirikus. Pidaja mägi oli ta jäämägimägi. Seal oli fantastiline akustika, ma ei ole vist elus taolises paigas mänginud. See kirik tulevikus on plaanis, et see kirik läheb Unesco kaitse alla. Tähendab täielikult puust katus, põrandad, seinad ja seal oli niisugune tunne, mul on ka üks vana viiul, et see selle põranda ja laega seintega ja, ja viiuliga tekkis niisugune eriline kontakt. Tulid niisugused võluvad hääle tulid välja, mida ma ei ole oma viiulist nagu kogenud. Ma mõtlen, et see kõik võis olla väga looduslik ja loomulik puukirik puu, mis saab olla lähedasemat inimesele, kui teine, kasvab, aga mitte rääkiv elusolend. Vabandust, ja kui see kirik on võib-olla 400 500 aastane viiul oli mul käes 200 aastane. Et siin siit side on minevikuga võrdlemisi, mida sa mängisid, mängisid elemani, soolofantaasiat, viiulile. Nii nüüd on üks niisugune põnev nüanss. Nende tööde-tegemiste juures. See on väga ahvatlev, kui maailm on lahti ja võimalused on lahti. Mind huvitaks niisugused psühholoogilised nüansid siinjuures, et Need õpilased, kellega sul on tulnud suhelda suvekursustel, anda muusikakoolis meie õpilased siin kas suhtumuses siin ja sealpool vett, on mingisugust vahet meie nooruse ja, ja selle nooruse vahel seal töösse, suhtumises muusikasse, suhtumises. Kõigepealt, ma ütleksin, põrkame kõigepealt Lõuna-Ameerikasse, millest tuleb juttu edaspidi. Ecuadoris näiteks oli mul ukse taga saba. Kõik tahtsid minu juur juurde õpilaseks, mul oli 15 õpilast oma konservatooriumis, pluss veel 10 õpilast, keda ma õpetasin. Iga laupäev sõitsin 400 kilomeetrit quenca konservatooriumisse. Nii et ja, ja seal oli samamoodi nagu meil endises Nõukogude liidus Eestis kaks viiuli tundi nädalas. Seal Professional alase ettevalmistuse tunnus, elementaarne element. Ja kui me saabusime Ecuadori, siis me tegime kolm tundi selleks, et taset tõsta ilma rahata, lihtsalt lisatundi. Nüüd, mida võib ütelda Soome muusikaõpetuse kohta? Soomes on ju üks tund piirdunud nädalas, miks? Sellepärast et seal on teistmoodi algõpetuse, keskatatuse süsteem. See on nagu vabaharrastus, see ei ole professionaalne. Aga kas on siis loota, et see noor vabalt harrast viiulimängu harrastav inimene nii aktiivselt kodus töötab, et? Ja seal tekibki see vastuolu, et neil on jalgpall, ballett, rats, ratsustamine, ratsutamine muuhulgas viiul. Muidugi kandepind on väga lai, võib seda võib võrrelda meie muusikaklassidega. Ja meie muusil klasside. No niisugust protsenti loeksin, kes ja kui palju sealt edasi on läinud, Brow Brow muusikuteks, see on vist väga väike protsent, sama on ka Soomes. See ei välista muidugi, et on eriti andekad lapsed, kellega teeme lisatunde, rohkem nad ka jõuavad. Aga tot reaalne vahe on selles õppeprogrammides süsteemis. Muuseas, ma tegin ka Lõuna-Ameerikas kõik lõpetus, daamid olid väga diretandlikud, koostades tegin vastavusse meie vene oskva viiulikooliprogrammidega, mis on hästi süstematiseeritud ja mis on minu arvates maailma kõige paremad. Nii et Eestimaa muusikakool on tegelikult tugevam kui Soome Ja süsteemi poolest, aga ma vaatasin neid lapsi, kes seal muusikakoolis olid watc. Teisest küljest tuleb jälle tagasi see negatiivselt, et kui sa annad liiga palju kätte ilma rahata inimesele, siis ta muutub, muutub mugavaks nagu oli meie muusikakoolis. Georg Otsa muusikakoolis oli 250 õpilast, see võib-olla oli ka 150 õpetajat kohutavalt kallis kool, riigi poolt kinni makstud ja siis tihtipeale õpilast laskid. Trepi käsipuul liugu Järvitanudki nii palju, kui oleks tarvis olnud, selleks neil oli kõik etteantud, ilma raha. Kingitud praegusel hetkel on küllalt tõsised probleemid ses mõttes, et ega enam nii kergesti vast ei pääsegi orkestrites mängima. Ja kui praegusel hetkel vaadata, siis minu meelest erson päris noor ERSO. Nii et see, kes nüüd lõpetab ja nii-öelda peale tuleb, see peab olema tõesti tippmängima mängija, et sinna noor ERSO koosseisu ennast sisse mängida. Ajad on muutunud kapitalistlik süsteem, siin toimivad teised mehhanismid, raha mehhanismid, ennem, võib-olla oli see isegi lihtsam, sellepärast meil ikkagi kolm suurt orkestrit. Tallinna linnapeale peetakse auli kontsertorkester. Estonia ja raadio ja tänu eri klasside Estonia orkestri koosseis on ja inimese, kui me ikka vanasti mängisime Estonia kontserdisaali laval, siis oli täiesti arvestatav sümfooniaorkester oma näo ja hingevalgega. Pluss riiklik orkester, see on ühe 500000 linna kohta suur luksus omada kolm orkestrit, Peeter Saul oli ka ju viis kuus pult esimesi viiuleid, mida nüüd enam ei ole. Vist viis viiulit. Aga kas sinu süda tilgub verd, et sa annad oma teadmisi soomlastele mitte-eestlastele? Aga mul on üldiselt nisugune tunne jäänud, et ega meie vabariigi kultuurijuhid ei ole aastaid eriti tundnud huvi ka selle vastu, et oma oma kunstnikke ja oletame seal. Esimene pilte dirigentidest Seegendid ju kohe läinud minema ja siis ka nüüd. Me võime ütelda, et kuna palgad ei ole vastavuses meeste haridustasemega võimalustega, siis meie esimesed tipp 20 tipp mängu viiuldajat teenivad kõik leiba ja kahjuks nii see ainus, niisamuti ka võrkpallurid ja tennisistid. Ja muudegi erialade esindajad, nii see on. Nüüd seal, Wanda muusikakoolis, kus sa nüüd oled? Mulle tundus, et sa saad omatahtsi läbi viia süsteemi programmi, kujundada seda õppeprotsessi, milles osaled. Ja ma saan õpetangi lapsi oma oma süsteemi järgi oma süsteemi järgi ja muidugi see on see selle viinud vastavusse siis nende eksami nõuetega. Jah, vabandan, aga kas mina võin kõrvalt teha? Loomulikult? Ma tahan ainult selle koha pealt suud pruukida, et ma lähen ka kahe lapse ema, kes on õppinud muusikat ja kui ma neid aeg-ajalt kõrvalt vaatan oma abikaasa tööd Ecuadoris ja Mehhikos ja nüüd Soomes ja no ma Eestist ei räägi siis minu arust on üks kole asi on see, et ütleme väljaspool Eestit väljapool niisugust kindlat, kui õpetamise süsteemi just algaste on jäetud kuidagi lipa-lopa hooletusse ja siis, kui tulebki üks hea õpetaja kunagi, siis ta peab tegema niisugust tänamatud tööd, see, mis on kas valesti õpetatud või ebapiisavalt või juhuslike programmide alusel lõpetatud, see tuleb meeletult palju ümber lõpetada ja siis kuskil tüki aja pärast hakkab mingisugune tulemus tulema ja lisatunde andma. Lisatunnid tuleb lihtsalt õpeta vabast tahtest, kui õpetaja näeb, et, et laps on andekas, siis südametunnistus on juba selline, et peenema kuidagi tehakse lihtsalt vabast tahtest. Tehakse neid tund ja ega siis õpetaja seal mingit lisatasu ei saa. Ja praegu ka ma vaatan, kasvõi sealsamas rahandus, tundub, et täiesti kultuurne linn ja inimesed. Kuid kuidas algõpetus alguse saab? Vaat seda ma ei oska ütelda, siis on midagi täiesti kummalist. Meil ikkagi, kui sa annad lapse, näiteks muusikakeskkooli, siis sul võib olla sõda vähemalt neli, neli pluss rahul, et sa tead, et on kindlates kätes, et üks õpetaja nii ja teine anna, aga tähendab asi on professionaalsel alusel. Aga mismoodi väga paljudes maadesse algõpetus toimub, see on täiesti kummaline ja, ja eraõpetajad ei ma ei tea, mis, mis asjade kaudu see käib ja seda enam, et niivõrd väikene tundide arv nädalas. Ja kui siis vanem tõesti tunneb asja, siis ta kuskilt palkab veel lisaõpet seda lisatundi veel lapsele saada, et laps astuks ikkagi jõudsasti edasi, et ta mängiks oma noorust maha lihtsalt mingisuguseid täiesti väikeseid Kinder mängides tähendab selles mõttes muidugi meie muusikakoolide on ikkagi rajatud nii et kui inimene tahab saada professionaaliks, siis vanema süda võib olla rahul, et sealt ka tuleb, see sõltub väga palju muidugi lapsest endast ja kõigest muust, aga et õpetus on korrektne. Vot selle koha pealt nii vanemate süda on, ilmselt on rahul, aga teine asi, kuidas laps nüüd õpetust võtab, kas ta nüüd laseb nagu lemma, ütles seal trepi käsipuu peal liugu või istub selles vanas Moskva kohvikus, nagu vanasti oli? See on juba nüüd teine asi, eks ole. Aga niimoodi nagu me ka Ecuadoris, Mehhikos, ma nägin ka seda asja kõrvalt, see on ju fantastiline, mismoodi see algõpetus toimuma, pandakse mõne viiuli kätte vahetevahel. Noh, see oleneb sellest, kuidas ta siis tööd teeb ja kõik need asjad ja kuidas vanematel raha on ja siis ühtäkki kuskil 10 11 vaadatakse, et näed, polegi sellisel tasemel nagu teine on, tähendab niisugusi üllatusi lausa meelisajal toimuda tänu sellele õpetamise süsteemile. Tähendab, ma ütlen niimoodi kõrvaltvaatajana praegu. Mina jällegi kõrvaltvaatajana ütleksin see juurde, niisugust asja, mida ma ka märganud olen muidugi pianistide koha pealt. Ma ei ole midagi niisugust märganud, aga just nimelt keelpillimängijate ja lauljate kohalt. Et kui noor inimene tuleb kellegi teise klassist kellegi teise klassi, siis tingimata saab ta kohe selgeks, kuidas ta kõik on seni valesti õppinud ja ta hakkab ümber õppima üsna sageli just viiulimängijatelt ka, kui ta vahetab klassiõpetajad, siis esimene pauk on kohe käes, ses mõttes, et ei oska, ei vaadata, hoiday sõrme väituda vibratot teha, ega noh, ütleme alustame algusest peale, kuigi see õppimise protsess on toimunud juba, ütleme aastaid see on mul on sügavalt kahju tegelikult, et see nii on. Aga see on sellepärast nii, et väga palju on maailmas koole poole ja väga palju erinevaid ja väga kahju diletantlik viiuliõpetajat, kes külma rahuga võtavad raha ja jalg üle põlve, lasevad mängida ja õpetaja absoluutselt ei tunne viiulikoolialuseid, nad ei oska isegi õpilasele näide, kus täpselt võetakse, missuguse sõrmega niisugusi liigesekohaga võetakse, poogen, kuidas vasaku käe asend, muuseas on nõukogude viiulikoolides, on kõiki pildid olemas, tasub kasvõi isegi pildi järgi vaadata. Ja tihtipeale Suzuki meetod, mis on kiidetud maailmas, see toimib nii vääralt, et Soomes, et kõik lapsed, kes on Suzuki meetodil kaks aastat õppinud viiulit, on tulnud minu juurde ma pean kõigist kõigega alustama nullist, seal sama jutt on kõigil teistel pedagoogidel. Tähendab, suuki meetod on kas seal mingisugune niisugune nagu usulahk vä? Ma ei tea. Ma ei oska seletada, mis, olge neetud mu meelest ma võin nüüd eksida, on ju Eestimaal ka levinud? Ei, ma ei tea, igal juhul need kogemused, mis meil Jaapanist väljaspool on Soomes, need on väga negatiivsed, sealt ei tule väga aru, kui keegi sealt natuke võlgata. Ma ei ole üldse kompetentne arutlema, ütleme Nõukogude viiulikooli üle, seda teist ja kolmandat pidi. Aga ma mõtlen siin ühte niisugust nüanssi. Ma mäletan ühte konkurssi. Noorte keelpillimängijate konkurssi. Ja seal see oli aastaid tagasi erinevad inimesed mängisid Mozartit. Ja ma ei mäleta nimesid praegu konkreetselt, see ei ole ka üldse tähtis. Aga siis me tol korral arutasime, et näed, et see on see jõuline Mozart, see on see nõukogude kool ja see on see paindlikum, peenem, kergem. Mozart on see Euroopa kool, mida sa tahaksid kommenteerida? Aga ma tahan rääkida, ma räägin ainult tehnilisest tehnilises pagasis tagasi, sest see ei räägi musitseerimise interpretatsioonis lähemalt ja sellepärast, et see juba võib olla fataalne vundamendist ja ma räägin vundamendist, totaalne süsteem, võib-olla vajutaski viiuldajad selle niisuguse totaalsega, ühtse voodi musitseerimisega. Mul oli kinni, ei olnud kontakti muusikute vahel. Ma räägin lihtsalt viiuli mängi mängualustest, ilma milleta ei saa üldse toimida mingisugune viiulimäng, kui ei ole õieti pandud paika tähed. Intonatsioon, Tibraato, cool koolist, küsimuses, need on ääretult tähtsad. Ja ma ei eksi, kui viiul on üks raskemaid instrumente maailmas. Seda enam peaksime väga tähelepanelikult suhtuma algõpetuses. Kaasa mängib mitte ainult isiku musikaalsus, käed, tunnetus, keha, vaid ka see pill, mis sul käes on. See puu, millest see pill tehtud on selle pilli vanus ja ja liim ja isegi keeled, keeled. Ka kallimad keeled tuleb parema häälega. Ja kõik kallis on elus, kallis ene, aga võib-olla lähme nüüd kursuste juurde? Ei, aga lähme nüüd voolu suvekursuste juurest. Arvad, aga tegelikult me suvekursustest polegi ju veel rääkinud, sest seal kiuru ju jutt lõppes sellega, et sa mängisid ilusas puukirikus, sina nüüd jätkad, võib-olla kui firma võime rääkida kõrval ka muidugi. Mõned korrad on olnud mul võimalus olla nendel suvekursustel kaasas lihtsalt ka abikaasad. Kursuste juhatajad on olnud kenad inimesed ja ütelnud, et tulega ja no ja ma ei lase endale muidugi 102 korda ütelda, et tundma õppida seda kaunist loodust, kus tavaliselt mõnes väikelinnas kaugemal suurtest keskustest need kursused peetakse. Ja reeglina on need väikesed väikelinnade koolid. Ja Keuru on tõesti armas kant, järvede keskel Tamperest vähe põhja poole. Ja seal ma ei olnud käinud ja mõtlesin, et hea küll, et ma võtan vardad kaasa ja hoonel kampsunis enna, sel ajal, kui ma olen tunnid. Aga ma jõudsin ainult pool seljatüki kududa, võib-olla mõnele tekib siis küsimus, et mis ma siis tegin seal. Kõigepealt kui lennu õpilased vandel said teada, et ta on suvekursuste juhataja, siis vanemad kohe üks-kaks-kolm läksid ja olid esimeste hulgas, kes panid oma lapsed kirja, et see õpetus jätkuks, mis talvel oli Nad nägid, kuidas lapsed on hästi edasi jõudnud ja, ja ja kui neid lapsi oli seal vist viis, kuus tükki tema endise õpilasi, siis nad olid väikesed, esimeste klasside õpilased. Ja nad leidsid, et mina olen neile ema eest ja õhtuti siis muidugi lugesime seal soomekeelseid raamatuid ja jalutasime ja käisime ümberkaudsetes vaatamis paikades, sest lapsed üksinda ei tohtinud muusikakooli territooriumilt välja minna ja kõikides kenadest paikades käisime, kaasa arvatud turg ja ja vabaõhumuuseum ja nii edasi, nii et tänu nende väikeste laste uudishimule. Ringikäimise soovil õnnestus mul ka väga palju näha. Ja võib-olla üks asi, mis minule väga meeldis, oli seal see, et Need kursused olid korraldatud nii, et ei olnud metsikut pinget ja Trumpi peal, et see käis rõõmsalustiga, igaüks jõudis oma ülesanded ära teha ja samaaegselt osaleda ka orkestrite töös. Ja üleõhtu olid kontserdid. Aga, ja nendel õhtutel, millal kontsert ei olnud, oli siis midagi muud, ütleme näiteks jalgpallimatš kahe orkestri vahel või jalgpallimatš õpetajate ja õpilaste vahel kõiksuguseid, võluvaid, meelelahutusi, õpetajatel muidugi oli siis seal linnavalitsuse poolt vastuvõtt ja sauna ja basseini ja ja eriti jäi mulle meelde, kui me olime külas kursuste juhataja või peaadministraator, kuidas seda ütelda, elukutselt anda? Arst, aga kuna ta neli last kõik olid suvekursustel seal koos, siis ta kutsus enda juurde koju ja tema ja naine on üks tuntumaid loomekirjanikke hoovi Anneli hoovi. Ja ta on ka üks Soome aabitsa autoritest ja väga tunnustatud lastekirjanik ja tema teosed olid esitatud ka selle aasta Finlandia preemiale. Ja siis võib ette kujutada, missugune rõõmus ja lustlik oli nende kodu, kui kõik siis see õpetajaskond oli sinna kutsutud. Soome suvi on ka jahe, aga osa vastuvõtu üritati korraldada siis õues, neil oli kena majakene jõe ääres. Kui läks vähe jahedamaks, siis kohvi pakkumine ja jutuajamine ja musitseerimine toimus siis maja kahel korrusel. Ja ma arvan niimoodi, et kui on kunagi võimalus, siis ma väga kutsuksin hea meelega tolle pere või abielupaariga Eestisse külla. Mulle meeldis just see peremeeleolu ja selline sõbralik. Ja üksteisest lugupidav meeleolu, mis ka selle kirjaniku teostes kajastub niikuma oma Noorte, Soome sõprade abiga lemma õpilaste abiga lugesin siis neid teoseid siis ma mõtlesin, et huvitav, huvitav, et kas kas, kas see kirjanik on ise nii sümpaatne nagu tema kirjeldatud teosed ja tõesti nii taga oli? Ma mõtlen siinjuures veel seda, et meilgi kuluksid suvekursused pidevalt ja sellel aastal nüüd Tahkurannas oli. Aga kena oleks, kui Eestis ka see traditsioon omaseks saaks. Ja siis ma olin veel küllalt sageli mõelnud seda, et mulle tundub, et meie siin, Eestimaal, oma lastele, kes muusikat viivad, anname rohkem piitsa kui präänikut. Oleme rohkem kortsus kolmuga kui naeratava näoga. Laps peab tundma muusikat tegemise tööprotsessist, rõõmu. Ta peab tahtma seda teha, see ei tohi olla sundus. Ta peab tunnetama seda vabadust ja, ja mõnu ja soovi tulla. Ja võtta osa sellest pühast toimingust. Mul on rõõm teha muusikat. Mulle tundub, et meil üsna sageli surutakse see noor laps maha, tegelikult võib-olla liiga palju tahetakse temast saada kohe kuuaastaselt solistiks kohe solistikarjääri peale solisti repertuaari peale, aga on ju väga tore ka koos musitseerida. Mis sa arvad sellest? See on põhimõtteline. Ene, mul ei ole midagi lisada, sa rääkisid nii kaunilt. Samamoodi mõtled samamoodi, mõtle kui mina ja kas seesama noodi töötada õpilastega üritan ja kui sa rääkisid rõõmusitseerimisest, mis on viinud meie esidirigendi nii kaugele, Neeme see on see säde, rõõm ja elamine muusikasse hommikust õhtuni. Ta vaimustab ju nagu laps muusikast, Neeme ja see on viinud teda nii kõrgele kaugele. Tähendab, sina naeratad siis oma õpilastele, räägi, kuidas naeratus välja tuleb. Me tahaksime siin Eestimaal ka kuulda selles mõttes, et me oleme paljuski kurjad oma elus liialt palju. No ma töötan mõnes mõttes tingimustes, kui mina olen välismaalane ja ma töötan välisriigis välisõpilastega, siis teatud mõttes ega ma ei saa ennast nii avalda, kui siin oma kodus tahaksid kuri olla, siis ega ma ei saa aga kõiki asju alati 100 protsenti välja ütelda. Siis ma midagigi tohikski seda teha ja seda me ei teegi. Siin ongi see kogemused, diplomaatia, osavus. Laps lastega ja peredega suhtlemisel. Ma ei õpeta ainult lapsi. Ma suhtlen ka nende vanematega nagu lego turis, me olime, meid jälgiti terve aasta, missugused inimesed, me oleme sealt nõukogude liidust. Töötasime mõnes mõttes kinnisel maal, sõjas sõdilas, tõrjaadikatuuri maal, kus oli ainult väike saatkond ja käputäis Nõukogude muusikuid. Meid jälgiti ja siis, kui inimesed veendusid, et tegu on normaalsete inimestega, sest uksed meil kõik lahti. See vahe ongi selles, et see inimene, kes töötab orkestris välis välisriigis ta allub dirigendile ja ta sulab sinna massi ära, tähendab tema teened, nagu muutuvad kollektiivseks teeneks, selles riigis. Aga õpetajana töötades teistes riikides, seal paraku suhtled hoopis palju kõrgemal tasemel ja palju mitmekesisemad ja palju raskemale vastutusrikkam igal tasandil. Sa suhtled nende inimeste peredega, nende laste peredega, nende kooli õpetajatega. See on ka see jõle orkestri suhtlemine, kes paadis, nii et ma tulen, istun pulti, võtan viiulimängija, partii rajab, on hästi kirsi. Kaolselt. Ei pruugi osata, keeltki ei pruugi osata, ütleme näiteks praegugi on. Helsingi ooperis ju töötab üks Leningradi mees selle just soomlased rääkisid. Ta ei ole õppinud ära soome keelt, ta võib lihtsalt võtta oma pillikotist, mängib oma partii, paneb selle tagasi ja kui siis omavahel mõni repliik seal öeldakse, ta ei tea, kas oli see nali või peab naerma, mida teha tähendab, orkestris võib niimoodi hambaolla. Aga kui sa oled õpetaja, siis kõigepealt vanem lapsevanem peabki ju teadma ju, kelle kätte ta usaldab oma lapse väikese lapse ja kui see laps tuleb koju ja ütleb niimoodi, et et ma tahan tundi minna ja ta tahab õppida pilli, siis vanemal juba tekib niisugune tunne, et võib-olla see polegi teab mis, kui oli see välismaalane. Ja hiljem just eriti vad Ecuadoris oli esimene kogemus, oli see, et mina, minul oli võimalus seal õppida kiiremini, keel ära ja, ja siis oligi niimoodi, et, et väga palju peredega suhtlemist langes minu peale, et mul oli aega rohkem ja, ja ma sain mõnda asja rohkem seletada, täpsemalt ekslemma õppis küll ka hispaania keele hiljem ära. Aga see läinud on nii kiiresti, tal ei olnud lihtsalt palju aega, ta pidi kohe ükskaks hullama hakkama, tööd tegema ja tal oli ainult noh, niimoodi nagu väiksem sõnavara. Ja selle tõttu ma olen harjunud olema tema kõrval, nendel välisreisidel, et vahest ka vanemad tulevad, räägivad mõne mure minul ennem ära. Et võib-olla, et mina saan asjast nagu rohkem aru ja kuidagi on usaldanud ja, ja isegi minule tundus täiesti loomulik kogu see väikene kiuru, kahenädalane muusika, leer, muusika kursust, aegu, et lapsed tulid, ma olin minu juurde, et me seal ringi käisime, et ma olin nagu harjunud. Nii igal pool maailmas, kus me oleme käinud. Et tuleb ka nendesse lastesse suhtuda, nii nagu oma lastesse. Loomulikult tähendab, teie koormus on siis niisugune, et teil on võimalik suhelda peredega, teil on lihtsalt aega nii palju. Meie siin peame tegema, füüsiliselt ei ole. Ja seda tuleb mõõta, seda. Et aega ja vabad päevad nädalalõpud on vabad näiteks Ecuadoris, mul olid autode rivi ukse taga, pärast, kes tahtis mind kutsuda suvilatesse, meile niisugused tekkis niisugust sõprussidemed nööridega kui pereliikmed. Ja need olid reeglina rikkad inimesed ja neil olid võimalused ja nende temperamenti lihtsalt oli ka teine, kui meil siin väga sobilik meile suhtlemiskultuur ja mida rikkam jõukam klass, seda tema on ka kombed. Arenenud kultuur, suhtlemiskultuur, eriti Ladina-Ameerika ja ladina inimestele. No ja veel teine asi ongi, et kui ta näeb, et lapsel on edusammud ja kui ta on esinenud hästi ja no miks siis mitte soosida seda asja ja nad on muidugi ise võtavad kergemini kontakti, kui ütleme, põhjamaa inimesed meil võib olla. Kuidagi arvatakse, et kui laps on kooli saadetud, et ta peab ise asjadega hakkama saama, aga eriti nendes perekondades, kus vanemad ei ole muusikut, siis võib-olla laps vajab nagu natukene rohkem tuge, vanemad peaksid ka teadma sellest asjast rohkem, kuhu siis see laps on surutud või kuhu ta viidud või kelle hoole alla antud. Tihtipeale Tallinna muusikakooli nelja aasta jooksul, mis mul õpilane oli. Sa ei näinudki ema ega isa. Ei, ma ei näinud. Ja lõpus ei näinud ka. Aga nüüd ma toon näite siis seal, Lõuna-Ameerikast, seal igakontsertiga esinemine on sündmus, peres isad tulevad, võtavad fotod, videod, isegi ma mäletan, et Orpheus Adele sele toredale viiuli õpilasele, kes nüüd hiljuti saatis mulle kaardi maa jaamist, kes lõpetas seal, tegi oma CD-dele Lääne-Saksa kultuuri tsentrumis, toimus konkurss seal muuseas, olid kõik kontserdid toimusid välisriikides saatkondade kultuuri tsentrumis, kus ka mina olen mänginud ameerika, itaalia, vene, saksa, prantsuse ainult saalise täis saalides, täissaalidele ja suure eduga. Sellepärast et inimesed võtavad seda kui sümbusena muusikaüritust, mitte nii proforma ja plaksutame, ei ole ka nyyd ükskõik, kuidas sa mängid, siis on kaks plaksu, seal võetakse soojalt vastu. Ja on teine suhtumine muusikutesse üldse. Kes on nii professionaalselt. Aga ikkagi, kui palju tunde sul siis nädalas on? Praegult mul on pool töökohta, kolme päevaga annan tunnid ära päeva ja neli päevale, siis Eestis. No ja kui pikad on need kolm päeva, no need on ikka 390. Üheksa järel õhtul kolmest üheksani õhtul ja need on 18 tundi. Kuid noored lapsed, need on iga igat panust. Meie 80 18 20 18 tundi, sa ütlesid, et see on siis pool kurja 45 tunni, selge? Mu meelest siin on 12 tundi nagu täiskoormus, isegi see nüansson vist täiskoormus on 24 tundi. No neid nüansse ma ei, ma ei tea täpselt nii, et vabadel päevadel saad ise mängida ja, ja siis ma kuna Soomes ei ole midagi muud teha peale õpetuse seal on väga raske lülituda sellesse ühiskonna, pealinna muusikaellu, seal on omad inimesed, olen välismaalane, ma tulen koju, kuna palju mugavam olla. Aga kas nendel päevadel, kus sa siin kodus oled, sa ei tahaks siin õpetada? No jätame selle küsimuse praegult vastamata. Kuhu me siis nüüd läheme, kuulu läheme, saab, pusin voolust mandale. Pool aastat tuli saatuse tahtel mul väike leping limingal. Liminga asub voolu külje all 25 kilomeetrit. Seal oli mul ka täiskoormus, väikseid lapsi, 24 26 27. A kliima oli väga raske ja üldse tolle kooli direktor oli üks ungarlane, kes eriti nagu ei ei pingutanud, et mulle luua niukseid paremaid normaalsemaid tingimusi, nii et see muutus küllaltki igavaks ja raskeks hoidmine. Ja kui ma nüüd tuletan meie armastuse südamliku kolleegi meelde peeterneljeed siis ma asusin tema külje all Käisi, mängisin Peetriga ühe tema kontserdi balletimuusika kontserdi. Aga kuna ilmselt mul ei olnud seda viru kaartide tulumaksukaarti õieti vist antud sinna toimetusse võeti mu 70 protsenti ja muidugi, mis olid kohutavad, selle peale. Ma ei läinud. Aga ühte ma võin intuitsiooni järgi ütelda, et see voolukant, see asub polaarjoone lähedal romani, siis kõrgemal seal. Et see on talvel, on seal väga kõle ja kõhe olla ja elada ja aurulinn üldiselt ei sümpatiseeri minule isiklikult absoluutselt. Ta on niisugune nihukse jäiga planeeringuga, seal isegi kohtan Pelgulinna taolisi maju selles linnas. Kontsertsaal on muidugi suurepärane, kus Peeter töötas. Orkester on ka küllaltki hea tasemega olla üksinda, nii kauges põhjas. Võrdlemisi raske teda tavaliselt inimesed ei kunagi saa seda teadma, kes ei ole taolistes olukordades ei viibinud. Tema see sees on meil niisugune huvitav järjestus, et me oleme astunud sammu kaupa nüüd tänasest päevast pikemate tagasi tavaliselt kui tuleks stuudiosse, et ja tõite tegemisi meenutama, siis alustatakse kuskilt mingisugusest kaugest punktist ja hakatakse nüüd lähemasse päevadel, on, meil on sinna testi tagurpidine teekond, segasin säde, sa tahtsid midagi lisada siia uluperioodi juurde. No võib-olla see hullu tundus sulle Ebameeldivana külmana peale Mehhiko ja, ja olgu küll, et see liminga saan selle hullu idee talle, kus asusid, seda võiks ju võrrelda, ütleme näiteks mingi kuu Uulu kuurortrajooniga, sellepärast et Oulus need tselluloositehased võimetut haisu levitavad ja kui on ikka tuul linna peale, siis on ju kohutav ja sellepärast endast lugu pidavad inimesed kõik elavad limingas ja samuti voolu konservatooriumi rektor ja väga paljud lauljad üle lahe on teinud oma suvekodud algul ja pärast pole juba päriselt asunud sinna elama, et iseenesest see kant, kui üldse loodusest rääkida liminga voolu jaoks oli, pole vigagi, aga ikkagi sul oli ta vastukarva. Aga no muidugi ei, seda enam, et sa tulid otse Mehhikost. Lennukist uuel aastal ja jõulude aegu saad suurest talv ja kohe hakkas külm. Ja pärast seda ma ei talu enam külma, et minu jaoks oli ka see, see kontrast oli meeletu. Ma lihtsalt pelgan külma, võib-olla, et see, see külmaelamus pärast mehigut otse voolu sattuda on, nii et. Ma ei tea, ma võiksin hoopis väiksema palgaga ja kehvema elu ka elada kuskil soojemas kohas, kui suure rahaga seal külmas põhjas voolus. Võib-olla just see, see kontrast oli jube. Aga meil on täiesti võimalik praegu hüpata tagasi oma meenutustes Mehhiko juurde. Nii et Mehhiko, kuidas te siis ikkagi Mehhikosse sattusite? No nii nagu ikka, eks ole, Moskvas, see oli 89. aastal, eks ole, siis oli veel nõukogude liit täies võimsuses olemas ja nagu ikka, kui läksid need Nõukogude tol ajal Nõukogude muusika tööle välismaale, see käis ikkagi nõudeid Kultuuriministeeriumi kaudu. Nii et mina pidin otsustama, need mõlemad komandeeritud nädala aja jooksul on ääretult raske kõik lõigata läbi siin kodumaal ja riskiga minna välis. Peri tähendab, laps ei käitu siia töös kaasas, nende valguses Ecuadoris oli meil nii, see on siis mis 78 oli see reis 70 882, siis nad algul pakkusid, et lastega koos, aga enne väljasõitu kaks nädalat ja ütles, et ei, et lapsed peavad maha. Moskvas öeldi kõrvu, kui vanad lapsed olid siis. Üheksa ja 12, üheksa, 11. Null kuidas kool ja õppisime muidugi tänu ainult lemma vanematele, et nad nõustusid siis neid kasvatama ja ja jälgime nende haridusteed music loomulikult ja, ja see oli muidugi jube. Iverend. Räägime siis mehigust mehhiko koore poolt tuli niisugune palve saata neli kontsertmeistrit Kesk-Ameerika paremasse, ühte paremasse ja tuntumast orkestrisse. Orkestri asupaigaks oli halapa linn, galakas orkester, asusime halapa ülikooli Kures. Me olime nagu õppejõudude staatuses, see garanteeris ka riigi poolt kindla palga maksmise. Ja siis Moskva pool valis välja neli inimest, mina olin üks viiuldaja. Teine riiulduri, Mihhail, meid viit. Endine Moskva konservatooriumi. Oli ennem töötanud Liana isakaatse kammerorkestri kontsertmeistrina ja ALSi mängijana oli kutsutud, siis Viktor parabanokas olidki Kiievi keelpillikvarteti liige. Nii me saabusime, 90. aasta talvel, oli veel puhkuse aeg. Meid paigutati hotelli algus, hakkasime kõvasti harjutama missaga partiisid üleüldse meil ei olnud tarvis ette mängida, neid pandi automaatselt, mina olin isegi kontsertmeistrina määratud. Ja mida võib ütelda selle orkestri kohta, et seal oli näiteks üheksa esimest viiulit, mis näitab, et see orkester on täis komplektis suuruses. Palju oli poola rahvusest viiuldajaid. Palju oli Ameerikast puhkpilli mängijaid orkestrit dirigeerinud põld, koosluses, nende hulgas ka Neeme Järvi solistid olid mänginud orkestriga. Kuulsused alates Joshua EFS-ist kuni, mis lav Rosarbovitšini kontserdikavad olid ääretult rasked ja põnevad. Mängisime hooaja jooksul, ma mäletan orkestris orkestri kuldvarast indemetimates maalikunstnik Stravinski palaat, Richard Straussi kangelase, Elo Salumäe, tantsud, insi, korsakovi, Hispaania kapritsud. No ja õpilased kõik, peaaegu hoojooksul köitis kontserdi tippteosed, rääkimata Mahleri, Šostakovitši, Prokofjevi, Tšaikovski, Sibeliuse sümfooniad, test ja väga või oli, et meil oli ka kergema muusikaprogramme. Samuti oli palju kirikukontserte. Reeglina oli üks kontsert nädalas 42. kontsert Oliveira kruusis. Vera Cruz on selle alaosariigi. Ma olin üks tähtsamaid linnu üldse Mehhikos. Seal toimus iga nädal, oli kaks kontserti. Ja pluss kontserdireisid ka teistesse Mehhiko linnadesse. Et väga tihe töö, väga tihe töö ja kaks kuud olime ka, töötasime kodal, haara orkestris, kuna peadirigent omas seal 12 töö paike kutsus meid neljakesi. Nägime selle aasta jooksul säde ja muuseas ka Kristiina oli minul kaasas tütar Kristiina, kellega mängisime isegi soolokontserdi kohalike kultuurijuhtide palvel koda haaras, mis läks väga hästi 200-le inimesele. Kammermuusikasaal. Mängisime ka eesti muusikat, Artur Lemba armastuse poeemi. Ja mida rääkida veel Mehhikos, see oli ääretult põnev. ERK minu elus selle aasta jooksul. Säde pärast kommenteerib naisterahva pilgu läbi, mida ma tegin, seal ma ka tutvustas Eesti muusikat, mida ma olen lugenud kohuseks igal pool maailmas mängisin kuulbergi mördel Leost elus inkas soolosonaati ja veel teisi palasid. Samuti tegelesin ka Mehhiko uudisloomingu propageerimisega, nimelt Rauldega, okei, vaara, kes saatis mind klaveril, see oli kohaliku ülikooli üks asedirektor, ei loe pianist oma loole, ma tegin siis kadentsi, mis läheb, kui ka trükiMehhikos tema lugu, interinstruktsioone, allegro esiettekandes, mängisin oma soolokontserdi koos temaga. Kavas olime siis Kuulber, Corelli Rawell loobus. Tahaksin küsida veel Mehhikos on kuulus ka viiulimeistrite poolest. Ja see oli minule tõeliseks üllatuseks, et selles linnas alapa linnas asub umbes. Ta on 700000 elanikuga linn, mis asub purdes kilomeetri kõrgusel. Raske kliimaga linn, sellepärast ühelt poolt on troopika Mehhiko laht teiselt poolt ori, saabalus Kesk-Ameerika kõrgemaid lumiseid, vulkaane ja asusime sele. Nende kliimamõjutuste. Vahepunktis tähendab ühelt poolt külm, teiselt poolt soe. Kolm korda muutus päevas kliima. Hommikul külm, päeval soe, õhtul vihm ise muidugi pillile mõju mängijale keeled muuseas tõusidki väga halvasti kõrgemale ja see keelelaud vajus. See on alati niiskusega ja see oli ka kliima, oli üks põhjuseid, miks ma ise tulin sealt voolu, siis lõpetasin lõiku lepingu, kuna see kliima osutus meile päris raskeks. Aga see kliima oli ka põhjus, et sa pidid otsima ilmsest üsna sageli üles pillimeistrit. Ja, ja tuligi välja, et seal on päris kuulsad pillimeistrit. Viis-kuus meest, kes on õppinud itta, olles ja tegutsevad elanud Itaalias jälle tagasi pöördunud halapasse, tegutsevad seal pillimeistrite, müüvad ja teenivad elatist pillidega ja on isegi saanud mõnede pillidega rahvusvahelisi preemiaid, nii et see oli tore üllatus. Mulle meeldiv üllatus. Mehhikos olid sa ju tõsiselt süvenenud soolorepertuaari arendamisse. Kontserdid toimusid. No kontserdid eriti palju ei olnud, mul üks kontsert oli näiteks mehikus alus ka üks eestlane selles linnas. Ta oli sündinud Rootsis, Deer Anderson, üks kunstnik. Igas linnas on ikka üks eestlane tema näituse avamisel, siis ma mängisin koos Rauldeide vaaraga siis lühipalu, saime temaga tuttavaks ja säde. Kas siis. Tema ma ei tea, võib-olla sellelt Andersonist veel paar sõna. Mina olin Gavin oma nina natukene tõsta, et mina siis selle mehe Teosed, teine esimest korda kodumaale. Puhkuse ajal. Ma tulin Eestisse ja Jahansber Anderson andis mulle kaasa kas kuus või seitse tõmmistama graafilistest lehtedest ja ma andsin, et üle Eesti kultuuriministeeriumile ja edasi sealt kultuuri, kunsti, muuseumile ja vastava tänukirja. Viisin siis mehikesed tagasi ka. Ja nüüd sel kevadel täiesti juhuslikult lugesin lehest, oli tal väike näitusmüük siin Eestis nende teoste näitusmüük. Ja ilmselt ta tuli ainult pooleks päevaks Eestisse. Käisid väga kiiresti läbi, nii et see juhuslik kokkusaamine, nende teoste eesti maaletoomine oli siis nii kaugele. Neid sidemeid viinud, et esimest korda tuli Hanspir Anderson ise ka maale, kust olid pärit vanemad, muide, ta rääkis väga hästi eesti keelt. Olgu küll, et naine oli Mehhiklanna ja nii nagu paljud mehed satuvad niisugusse võõrasse miljöösse, oli see, et Ta tuli noore mehena tuli Mehhikos ja mõtlesin, et on seal aasta, aga kuna ta sai tuttavaks ühe mehe klannaga abiellus, sündisid lapsed ja, ja nii ta ongi, üks 20 aastat juba seal elanud ja oma kodu sinna rajanud. Ta üritas küll vahepeal ka Rootsis käia ja olla, aga ilmselt abikaasa ei kohanenud Rootsi miljööga. Ja, ja nii ta ongi jäänud siis kahe maailma vahele, nii hingeliselt, võib-olla ka kui ta mõttes mõttes ja. Säde, kas ma tohin raadio seitsme poolt, esitas sulle küsimuse. Nimelt ma olin tunnistajaks sinu suurele edule kui raadioreporter koda, härra linnas, võib-olla sa räägid sellest kontaktist, mis sa võtsid siit kaasa, mis nad, mis nad tegid selle, mis oli see viimane lause, mida ütles kohaliku raatsetusele? No ma arvasin, et me räägime sinu asjadest, aga vaat oligi nii, et kui me olime olnud kaks kuud, kui ta haaras siis tekkis väga huvitav tutvusringkond. Ja kui nad avastasid, et ma olen professionaalne raadiotöötaja, siis nad leidsid, et ma pean otsekohe minema raadiosse ja räägime eesti kultuurist ja Eestist ja siis algul oli lihtsalt nagu ikka, kutsuti külla tavaline intervjuu. Aga siis nad pakkusid mulle teha mitmeid raadiosaateid ja mul oli kaasas ka Eesti muusikat. Ja noh, mis puudutas nüüd klassikalisse muusikasse ja selle kommenteerija emisse? See ei olnud ju raske teha, Eestis on niivõrd heady kõrgetasemelist muusikat väga palju. Aga aga ma jäin jänni natukene kergemuusikasaatega, sest need, mis mul olid siit Eestist kaasa antud. Vot selles kontekstis nad ei kõlanud, nad olid igavad. Mis seal oli? Ma ei oskagi kohe ütelda, võib-olla, et mul oli halb valik oli raadiost kaasa antud, aga järsku, kui sa seal kuuled, ainult kõrv on asja juures raadio juures nad siis jäi lahjaks, loiuks, selles, selles miljöös seal. Säde need ei jõudnud meie tippmuusikanäited, need olid kuskil kesktasemega, mingid näited suvaliselt meile kaasa antud. Muuseas, professionaalsest muusikast olid meil väga head. Kalle Randalu mängitud Räätsa teine klaverikontsert. Tambergi trompetit suhteliselt suurepärane. Ma ei räägi pärsi teostest. Nõiatähendab selle tõttu ma tahtsingi ütelda, et nii kui Eesti raadio saadab oma muusikat väljaspoole eriti kerget muusikat, siis peaks väga hoolega tegema selle valiku ja ilmselt see oli kuidagi nii muuseas lastud. Ja et see on väga-väga tähtis, on valikprogrammidele mõelda, mida me siis edastame just eriti kerges muusikas, eriti selles konkurentsis. Sellistes maades nagu ütleme, mehigusson, võrratu kerge muusika, ma ütlen, et et sealt oleks meil väga ja väga palju õppida ja mis veel üks asi. Et Ameerikas on praegu väga populaarne just Mehhiko tänapäeva kerge muusika võib-olla just nende kauni meloodia ja, ja Mitmekesisema rütmi tõttu. Et eks see tümps meid ju siingi ära tüüdanud, mis me praegu siin iga päev kuuleme nendes kommertsraadiotes. Aga vaat sinna jäi küll osa oma hingest, kui ma mõtlen tagantjärgi veel nendele tele ja raadioprogrammidele, mis ma kuulsin. Aga ma tahtsin ütelda, et see mis me siit kaasa viisi, meie, mis meil õnnestus seal, kui ta lahara raadios esitada, neile väga meeldis ja nad oleksid küll ja küll veel tahtnud neid kuulata. Aga ja nad isegi kutsusid mind sinna tööle, kui ma oleksin sinna jäänud ja ütlesid, et tehku ma mistahes ja ükskõik mis programme ja kui ma ära lähen, ärgu ainult raadioantenni kaasa viigu. Ei taha, kõik annavad ja see oligi see, mis seal öeldi ka peale seda Eesti kerge muusika, alleaa, kontserti ja ei tähendab me tegime ise juba siis valikumaise. Leidsin ajutiselt kaks pola pala, mis olid vääriliselt huvitav. Huvitav, kas sa mäletad, ma ei mäleta? Ei mäleta, aga ma tahtsin lihtsalt ütelda, et just just kerge muusika osas me peaksime väga kriitiliselt vaatama, mida me välja saadame, mida me anname Eesti margi all Eesti raadiost välja just tänapäeva elavam, kerge muusika kontekstis, kui me tahame kasutada välismaa muusikat, esindada Eestit, jah, jah. Niimoodi NM Mehhikut olite siis kus? Eestis nojah, aga siis need. Väljamaistest paikadest. Siis oligi see pikem, unustamatu komandeering 78 kuni 82 Ecuadori. Kus, millest on mul kodus alles tõmbasin. Kakelda. Need on minu südames minu pool minu hinge südant. Tasub veel seal, kas see kõik oli sellepärast, et Ecuador oli siis esimene soe maa, mis teid vastu võttis või? No asi oli selles, et et me sattusime sinna niisuguse hea rajal üldiselt Ecuador oli nagu üks rahusaareke tolles Ameerika pulbitsevast võimuvajaduste diktatuuride vahetusse ja ajajärgul. Isegi ajakirjanikud külastasid Ecuadori rahvusvahelist ajakirjanik ja nad kadunud õhust ja, ja igalt poolt, et see on veel jäänud puutumatu terrorismist ja narkootikumidest, olgu Tseegodur asuski Guyakil see linn, kus ma asusin miljonini narkootikumide Peruust Boliivias ja Kolumbiasse viiva teede ristumispunkt. Rohkem siiski narkootikumi käikusid üle kiito pealinna ja, ja muidugi see, see oli tohutu asi, peaaegu iga päev oli pealinna lehes, oli jälle, kes saadi jälle kätte ja mismoodi, ja see oli muidugi. No aga see mind nägu ei häirinud. Ma isegi ei oska ütelda nelja aasta jooksul, mina olin nagu isegi pannud tähele, sest me liikusime teatud kindlates rajoonidesse kamee liikunud allmaailmas rikaste rajoonides, elasime. Meil olid kindlad marsruudid meelsey kalduses palju kõrvale. Aga ma tahan nimetada, et, et ma ise üllatun, kui ma pärast lappan neid kavasid ja üllatun, et me suutsime nii palju seal tööd teha selles soojas kliimas. Ja me ei olnud haigeid, on ka üks üllatus. Muidu ma pelgasin alati minna troopikas, isegi ükskord ma ütlesin musta meretuusiku. Mõtlesin, et seal on ääretult soe. Ma ei läinud. Ja nüüd saatus andis mulle neli aastat troopikasse. Ja aga ma üllatun, et isegi käed ja sõrmed viiuldajal taolises kliimas nii lahti mul oli palju parem mängida viiulit, kuumakodusid muidugi nendest soojadest saalides on, kontserdi ajal pannakse käima. Et külmaseadmed. Ka, et tänu tänu sellele kliimale suutsime tol ajal teha ikka tohutu suure töö nagu ära palju solistina. Ja olin orkestrite kontsertmeister. Tööde hulka kuulus sellesama linnaorkestris töötamine kontsertmeistrina pluss saadi teada, et ma olen, kui aktilis pealinnast kutsuti läbi nõukogude saatkonna muidugi lubadusi, siis olen iga üle kahe nädala viibisin seal viis päeva. Mulle maks sõita hotelli päevarahad ja, ja suurepärane toit. Aga ma, mul oli südamelähedased meie oma kaukaasia naabrid, kes töötasid sama suur, kes neli meest. Arvasin tihtipeale nende juures, et mul oli õigus kirjutada hotelli arvel, sööge lihtsalt oma allkiri võisid tellida, mida ma ise soovin. Nii et mõnes mõttes elasin luksushotellis allkirja õigusega mängisin orkestri kontsertmeistrina ase konstmesse kaasa. Nii et küllaltki soliidselt olid niisugused asjad sealmaal küll. Kas see oli sealmaal võib-olla mõni särav isiksus kellega töiselt igapäiselt kokku puutusid, kellele tänuga tagasi mõtlete? Jah, see oligi minu kaunis sümpaatne, suurepärane laulja. Ei, kõikide hea sõber Petris paar, kes on viibinud Tallinnas esinenud Estonia teatris. Laultonitseti ooperis. Tema oli selle rahvusliku konservatooriumi direktriss, tol ajal ja hiljem oli Ecuadori kultuuriministri asetäitja ja samaaegselt ka Kolumbia ooperiprimadonna lepingu alusel. Tema on ka päriti kõrgemalt kõrgemast niisugusest intelligentsi ja inimeste maailmas. Tema isa oli endine Kadori välisminister või suursaadik Inglismaal. Ja pärast hiljem oli ka suursaadik ühel pool ja ema oli tuntud ajakirjanik. Nii et tänu oma vanemate suunamisele ta siis sai õigel ajal ja väga hea hariduse. Ja kui ajad läksid keeruliseks, siis tähendab tuli, see sõjaväeline diktatuur pandi kinni, väga paljud konservatooriumi ei saanud edasi õppida, tähendab siis ta võitis kunagi ühe Ecuadori raadio või televisiooni laulukonkursi. Otsime uusi hääli ja antidele preemiaks õppimise võimalus Moskva konservatooriumis, vaat nii. Sattus üks. Kuidas öelda? Looduslaps muusikamaailma ei, ei olnud just vastupidi looduslaps, vaid tähendab, tal oli õnnestus tol ajal väga heas keskkonnas ennast edasi arendada. Kuna Ecuadoris pandi kinni konservatooriumi, mitte sõjaväelise diktatuuri ajal, ei jätkunud raha. Säde pärast asi oli selles, et tol ajal meenub jõudude Liidu suursaatkonnad igas lõunas Ameerika ja Aafrika, ma koosseis väga noorte muusikute, noorte inimeste edasiõppimist ja neil olid tasuta stipendiumid, määratud teatud arv ühe stipendiumi sai kindlasti Petrissija osaga, minu õpilasi on saanud stipendiumit, et siis nad on siirdunud Moskva instituuti või Moskva konservatooriumi. Aga mida ma tahan ütelda, et Peetris parra isi sai ta ka suurepärase hariduse Moskva konservatooriumis. Tema õpetajaks oli Svjatoslav Richteri abikaasa Niina Dorljak. Tšaikovski konkursi laureaat on viie konkursi laureaat ise suurepärane laulja. Aga tema idee oligi siis kutsuda nõukogude liidust kaks õpetajat, üks pianisti ja teine nii-öelda valik langes täiesti uuringult. Minul, ma ei tea, miks siiamaani. Ja miks ta tahtis Nõukogude ütles, et meil on ikkagi teine süsteem meie õpetajad distsiplineeritud tähendab selles mõttes oma oma koolilisest, oma teadmistelt. Ja ta tundis süsteemi ja sellepärast see saigi teoks. Sai üllatavalt kiiresti. Me saabusime siin riiki. Suurte sidemete positsioonile. Ja tähendab, kui ta oli tagasi tulnud kodumaale, oli tunnustatud muusik ja teda valiti vastavatud konservatooriumi direktressiks. Ja siis, et see läks täie jõuga täie hooga käima. See oli vist viis-kuus aastat olnud. Mitte ainult Nõukogude Liidust tol ajal, vaid ka seal olid prantslased ja ameeriklased ja mitmelt maalt jaapanlased olid, kes olid kutsutud sinna, nii et väga kirju rahvusvaheline seltskond oli ja selles mõttes oli ikka väga huvitav tööd teha seal ja selles keskkonnas levida. Ka jaapanlane oli mitmekonna, rahvusvahelise konkursi laureaat, kitarri klassikalise kitarri, et ja, ja need puhkpillimängijad, ameeriklased olid ju väga head õpetajad. Jaapanlase nimi hõiguga Jassi, kellega mul siis tema algatusel tema tuli, minu klassi taevalus lennu, kas ei tahaks mängida. Mängisime nelja aasta jooksul väga palju suruprogramme. Külliaanik, Räniaani paga niini sonaate. Ääretult kahju, et tol ajal ma ei teadnud, et meil on täna suurepärane mees nagu Eiki Mätlikki, ma ei võtnud ühtegi nooti kaasa. Kõik nood jäid sinna. Nii et see on üks kurb kogemus, mul. Nüüd on niisugune lugu, et kas sa ise tead, kui palju, mis asi on olnud mööda ilma laiali ja kust nad kõik on ja, ja mida nad teevad ja kas sul on üldse ülevaade, mida nad teevad. On teil kontaktid, küsimusi palju, ajakirjanik peab esitama ühe küsimuse korraga katsunud vastata kõikidele küsimustele. Ei, täpset arvu, muidugi, õpilaste arvu ma ei oska ütelda. Eks neid ikka on kümneid, kümneid, võib-olla sadama asja. Aga et kontaktid Teid on säilinud seal lõunapoolkera, aga just hiljuti, nagu ma nimetasin, orge saade helistas, kes lõpetas Miamis lasi välja oma CD. Siis on Moskva konservatooriumis neli, viis viiuldajat, üks on isegi Pašmeti õpilane. Aldidele läks üle Fredi ja RAM-i. Teised on lõpetanud, õppinud Borissov Ameeru insee instituudis. Üks laps on Ameerikas, mängib orkestrist Wawrinka. Tüheks algu Chicago sümfooniaorkestrisse, kus ta praegu Tas aga ei ole ega, ega kõike ma ei tea, aga üldiselt. Ja siis on Prantsusmaale ja Hispaaniasse. Maria teda võimale. Aga kontaktid on säilinud ja tol ajal, kui meil tegutseb sõprusühing kutsume kõiki Lõuna-Ameerika Maade üliõpilasi, kes õppisid Mosmonset oras meile külla Tallinnasse kui preemiareis abi kassodeerinud aitas organiseerida neile kontsert ja vastuvõtt sõbraühingus, et me oleme olnud sillaks, siis ka Moskva olid Eesti ja Lõuna-Ameerika vahel. Teie sild on nii suur, kui teid kuulata, kus te olete mänginud ja elanud ja õpetanud, kus elavad ja töötavad õpilased siis on niisugune tunne, et see maailm on üks Zimme tilluke. Ei, kes ütles, et. Kiht on õhuke kellelegi. Kas see hea üks vene aadlisuguvõsast, eks raua ütles nii. Sõitsime kunagi temaga Leningradist Moskvasse ja sattusime deebel, noh, see, mis seal on viis-kuus tundi kiirrong, mis sõidab Leningradis Moskvasse, nonii, Peterburist Moskvasse. Ja siis, ah et tema on Eestis käinud ja seda teist kolmandat olnud ja, ja mina ütlen selle peale siis nime taevakene, ma tunnen ka neid inimesi ja ja ütleme müüjate me alati siis, et oh, kui väike on see maailm, ta ütleb siis mulle vene keeles. Sloy Mird seisan, Sloy toonak, tähendab, et ega see maailm ei olegi nii väike, ei peaks ütlema, vaid, et see kild, kes suhtleb omavahel, on õhuke. Aga kuidas siis sina, Lemmo eriendi said kokku viiuliga ja oma õpetajatega? Tavalised saated algavad sellel teemal. Minu isa Ta töötas Estonia teatri orkestris 30 aastat. Koos legendaarsete Sütside millidega. Ja olevat olnud kuueaastane. Kui ma kodus olin võtnud kaks paberirulli, teinud lehtedest toru vaiba peal istunud ja imiteeriti viiulimängu siis seal tekkis selline mõte, et poiss tahab viiulit mängida. Riias oli üks tädi, kes saatis mulle poole viiulisead salgas. Kuna Herbert Laan, meie kõige tunnustatumaid hiiule pedagooge elas ka nõmmel meie läheda Saviis laanepapi juurde, kes andis esimesed tunnid mulle natuke arutasime, siis saingi kohe Tallinna muusikakooli kolmandasse klassi. Ma mäletan, et ma muud ei mäleta, aga Joosse areng oli võrdlemisi kiired, kui ma kuuendas klassis mängisin, maks Bruchiya Kloo Hispaania sümfooniat, mis on üldiselt juba niisuguse viilutatud valad. Kuidas kuuendas klassis Bruchi emotsioonidega ei tea, ei mäleta, aga lihtsalt ma mäletan neid palasid. Nii et minul on väga meeldiv ja muuskulis, jätkasime pingus Herbert Laane viiuliklassis, kes minu arust oli meie kõige kompetentsem viiuliõpetaja ja kas või temana õppe üliõpilastel. Loetelu võib lugeda. Leiame meie meie kultuuri kihis siis tähtsaid nimesid. Nii mida ma võin ütelda, et tema kunagisi ongi peale omab õpetaja natuuri isiklikult ega mingil hooliliselt ta lasi ikka mängida niiviisi, kuidas loodus oli pilli meile kätte andnud, juhul kui ta räägib, midagi väärata, võib-olla ta sekkus, andis väga palju mängida, et tööde, mingis kaanest kaaneni kõik lõõtsasid, Fiorillud, Cowinjeed tondid läbi. Ja lõpetasin Tallinna muusikakooli siis ühe nõudliku palaga säänse asetus volise vormis, millega ma says algatusel läksin vaikselt Leningradi ütelda õpetajale ka kellegile, sest ma ei tea, kas Madisson Herbert Laan laiutanud käsi vastuvõtukomisjonid, kus Lemmon. Ja siis Leningradis kuulates muidugi oma vastaseid läbi ukse 50 õpilast Nõukogude Liidu kümneriga üheksale kohale. Siis ma ei uskunud, et issand sisse saan. Aga saatus oli niisugune. Võeti vastu küllaltki kõrge palliga samal kursusel enamuses kõik juudi rahvust, viiuldajad, kursunud, mina, eestlane, venelane, Juridica kuus, dirigent kuna ta ei tahtnud piirid, nägid, selles perspektiiv ei ole ta vaikselt õppis dirigeerimist. Niisugune oli meekursus. Õpetajaks sattus mul maailmakuulus viiuldaja. Ma olen tänu kõigi heade asjade eest su elus elu ette toonud. Tema nimi oli Mihhail vaiman. Ja üldse, kui nüüd ütelda, et viimased aastakümned olid olnud meedeebee soristidele traagilised SUVI südamega David Oistra koon, Boriss Sputniku, Leningradi Diddy Julde jaga Michael vaiman. Nimelt suri öösel peale kontserti matka Põhja-Rootsis rongis. Naine sõitis koju, tema läks järgmisele kontsertturneele 100, ütles öösel. Üles, milles seisnes vaimanni suurus, millega ta erines teistest andekate viiuldadest. Vaevaline kunsti saladus tuleb otse tema ülipeenest intuitsioonist. Minagi teda alt vedanud tema mängumaneeri-le ei ole omane suur näitlejanna Anne ta sõna tõsises mõttes elas antud kujundis. Vaim, vaimanni viiulitoon, näiteks omas erilist eritiseerivad toimet kuulajale. Viiuliõpinguid alustada ka kuulsa Nõukogude pedagoogilist oli arsti juures, sealt, kus põrgus ka Taavi Tois trahv. Võimen oli siis väga artistlik. Suurepärane inimesena ka näiteks peale esinemisi USA-s Carnegie, olles 67 kirjutas spress vaimanni viiulitoon on lai, sametine, suursugune, intonatsiooniline täpsus, uskumatu. Beethoveni viiulisonaadi ettekannet pead kriitik saavutuseks ülivõrdes. Survega pärase kontrolli all on ka väga varjundis varjundirikas vibraator. Roimarid pärinevad sõnad, et vibraator peab olema 40 eri varjundid vähemalt. Ja minu arust vibraatongi indeedeegel nagu viiuldaja hinge peegel. Ääretult raske asi, seda on peaaegu võimatu õpetada, teatud metoodika on olemas. Aga palju sõltub inimesest, see on mingi eriline vaist ja tunnetus peab olema, et saavutada hea vibraator. Vibraator, algeline ja niisugune, nagu ma ütlen, kitsa vibraatori lambavibraator, siis on ristsele viiuldaja karjääri peal. Sa ei suuda edasi minna. Nüüd sa oled öelnud, et korduvalt tänasest saates. Kuidas sa hindad Nõukogude viiulikooli kui vundamenti, kui alust sa püüaksid? Põgusaltki määratleda, mida sa eriliselt tugevaks pead selles fundamendis. Pean just seda professionaalselt läbimõeldud viiulgoori aluste õpetamist tähendab juba need programmid, jupponeemi süsteem, süsteemist hakkab peale, kõik süsteem on hea, siis toimub hästi. Fanatismi pedagoogide fanatismi kõik need moskvapedagoogid, polski ja Moostes nadi tikistusid hommikust õhtuni. Neil olid isegi öeldakse, et neil olid ainult võileivad kaasa. Hommikust õhtuni õpilastega. Meie kuulus pedagoog leniga Siiuli is eilsin, kes oli auri õpilane, tähendab, see kool on tuld, auristmaailmakuulus, vene juudi viiulikool on alguse saanud Aurist. Tema õpilased olid siis Nende dema kooli jätkates Nõukogude liidus Venemaal ja tema siirdus revolutsiooni Ameerikasse ja võttis kaasa kõikuma paremad õpilase seas viibides. Nende inimeste õpilaste nimed on konservatooriumi seina kuulsid kuldtahvli teatud suurepäraselt siis lugeda, kes ja mis on tulnud siis senisest Peterburi konservatooriumist. Ja nüüd, kui ma tuletan veel meelde, et oma õpetajat Michael vaima 14 kuurordi juurde puriskuttikovi vähe on neid mehi, kes on võitnud kolm, neli kuldmedalit, Kutniku võitis neli kuldmedalit. Sisendab rahvusvahelisel viiulimängijate konkursil ja, ja siis, kui nad olid noored mehes, turi, Kiirovi teatri, Andekat, Meeturi kirju teatri direktor, kutsus nooremaid Mariinski teatrisse ainult viiulisoolot mängima. Luikede järve ja vaesed mehed kõik peale seda ei olnud, isegi söögiraha pakuti 500 või 5000 rubla, ma ei tea, mis raats olid. Väga suur palk ja õpetaja. Eiline ütles. Teate te sinna ei lähe mitte kunagi. Ma teen teist maailmakuulsad mängijad, kui te lähete sinna, siis löödi tavaliselt magistrandid ja nii sattus. Nii juhtuski. Ta helistas õhtumissa, kus sa teed, kas sa tuled mulle tundi? Iga päev olidki tunnid. Pluss üli andekatele õpilastele. Sa ütlesid seda meeletult palju, ainult niisuguse fanaatiliselt meeleheitliku tööga. Hiljuti lugesin lehest. Üks artikkel oli, kus uuriti talendi ja, ja töökust, see astet seal nägid, et seal 10000 tundi stippi Berliini konservatooriumis peab olema viiule koos on aastal kaks oma elust ja ainult nii, pluss andekus. Siis võib midagi, see peaks olema minu arust ikka andekuse peab olema niisugune sobivus instrument soolikas. Kõik tipp-pianistid, ka Kalle Randalu ja keda sa soovid? Arbo Valdma, kõik need harjutused meeletult. Rein Rannap, kui palju sina harjutasid ja harjutad minule minule jäänud tol ajal vabaks, ütles juba isegi suvepuhkuste ajal, vale, käisin läbi kõik keldrit. Pööningut ei kosta, uurimus. Garderoobid. Hommikul kell kuus tõusen kuueks, ma läksin harjutama. Lihtsalt käisid seal harjutasid, arutlusi läbinud, siis olid sa nii-öelda teadlikus eas. Aga kui sa olid vähem teadlikumad? Saaki ülesannetel ja kui ikkagi midagi ees ei ole ka, siis lihtsalt sul peavad olema teatud ülesanded, eesmärgid noored on neli kuni kuus tundi pidevalt, aga ilma eranditeta, ilma ära need vabatahtlikult vabatahtlikult ja mul oli niisugune tunne sees. Mul hakkas halb, harjutud südamel, kibe tunne, seal oli vajadus võivad. Ja üks positiivne asi asja juures muidugi oli see neli aastat, asusime ka neemega Järviga ühes toas ja meie hommik hakkas tihtipealepoolselt lugemisega kõik paaridel läbi mänginud. Kuni Pranccini välja jõudsime. Neemel muidugi jätkunud päris seda. Nii palju pianisti oskusi, sinnamaani kuskil toppama jäime. Tol ajal olid väga odavad ka noodid, saksa noodid, makseid, võileiva hinda, et mul palju noote iga oomika hakkas. Kuitseerimisega ja õhtu lõppes Leningradi külamoni saalis. Kuulsate orkestrite kontsertide külastamisega. Neeme Järvi unisena särav figuur, et tuleb, näeb, ja võidab, missugune ta nooruses oli. Ühe sama sama. Tal ta on õnnetähe all sündinud seitsmes juuni. Sama on ka mina, võin ütelda kõrval. Mina õppisin samal ajal ju Leningradis, praeguses Peterburis ja tähendab sina vaata teda kui sõpra, mina vaatan teda või lihtsalt kaastudengid või nii, me läksime ju samal aastal Leningradi õppima, mina teise instituudi ja mul oli üks väga tore sõbranna. Praegu senine redii Vaitsem, kes tundis huvi kontserdite ja muusika vastu. Siis kui meil midagi parasjagu teha ei olnud ja olid huvitavad kontserdid, siis me käisime alati Tiiuga kontserditel, ta õppis arstiks, siis mida me seal alati kohtusime, olid muidugi Neeme Ellermaa, aga me kunagi leppinud ju kokku ja me ei teadnud, ei Eltsi vaadanudki nende poole, et neil oli ju neid pianisti ja lauljaid, kõik selle ümberringi sebis. Aga me olime siis seal omaette ja pärast kontserti, siis nad saatsid meil siis vastavalt kas bussile või, või trammile, kuhu me läksime. Kusjuures ennem olin niukene sundkäik mööda Nevski, me pidime siis mõne teose ja motiivi ette laulma, et me lihtsalt tühjalt seal istunud ja mõtlesin mitu korda, et jäta mu hing rahule, neeme mul ei ole selle vat selle Beethoveni, selle sümfoonia, vaat see selle osa, vat see meloodia, ma kuulen, et no kuidas sul meelde jäänud. Tähendab minul jäi alati meelde see, et põhimine, asi oli tal muusika, ega ta vist need tüdrukud eriti ei näinudki ringi, eks ta võib-olla vaatas käega, vaatasime jälle, nii et ah, et neile sebib neid teisi muusikuid seal muusika, tüdrukuid seal ümberringi küll ja küll ja täiesti rahul, põhiliselt siis olime nende seltskonnas ja ma ei teadnud muidugi pahaaimamatut. Paha aimata. Ja mina jälle paha aimata, et me nüüd jõuame selle alguse juurde ka tagasi. Aga tähendab, mis. See ütelda veel neeme kohta, et ta oli väga niisuguse ettevõtliku lahtise loomaga ja Ma ei mäleta, et mingisuguseid konflikte temal oleks olnud ja kui meil oli Eesti üliõpilaste selts, oli, võiks seal niimoodi ütelda. Ja oma Laurogoria, kes teile kõik, mis meil olid ja rahvatantsurühmad siis ega tema endast ei kujuta teinud ei tea, mis imenumbrid, kui oli tarvis, mängis seal mõnda pilli, kaasavi, juhatas koori, tähendab kõik. Me tegutsesime entusiasmid ja see entusiasm oli juba tollal temal noh, niimoodi olemas ja, ja, ja seda tal jätkub elu lõpuni. Ma usun. Mängisime neemega väikses ansamblis TEMA klaverit viiulit Inno Aabram. Kirjanik akordioni, Tõnis riit, kask, Tõnis. Leningradi üliõpilaskond. Meil oli nii, et hommikul olid pühapäeva hommikuti olid meil siis kooriproovid ja rahvatantsurühmad ja mis seal töötasid, selle Me kõiki sättisime ja pärast seda oli tants ja tantsuks mängisid siis need poisid siis. Oot, aga nüüd on lugu nüüd niimoodi, et pärast vaata tantsu ei tule, öö on käestamine, tea? Ma olen teile väga tänulik. Säde, Remmeriendi. Kahju on lõpetama, peame hakkama. Varsti natuke saame rääkida. Kas te tahaksite ise puudutada mingisugust teemat, mida maa ei märganud küsida? Aga mis on neil hingel ja mida te tahaksite öelda? Võib-olla Säde sa ütleksid paar sõna naisterahval perenaise poole pealt. Kuidas on elu viiuldaja, aga jah, et parem, ärge. Mis ma teiste elu ma ei tea. Nagu öeldakse niimoodi olen vanamoodne naine, esimene mees ja siiamaale elanud, temaga koosnema. No ei, ega sädeme, tahtsin küsida just mis, mis puudutab seda Lõuna-Ameerika Kesk-Ameerika. Et niuksed naisterahva pilguga perekonnaelu, mõned niuksed tahud, mida sa panid tähele, kuidas seal pered hoiavad kokku ja kuidas üldse. Et vahepeal sa küsisid, et D kas, kuidas meile mõjusse soojas külmas elamine. Ja nüüd on ligi neli aastat, eks ole, on elatud Ecuadoris ja aastal Mehhikos. Aga ma ei ütleks niimoodi, et see soojus oleks olnud meil ju siin tundmatu, eks seda sooja kliimat oli ju omaaegses Nõukogude liidus küll ja küll ja kes ikka väga tahtis, võis suve olla musta mere ääres või veel kaugemal. Ja. Tähendab sooja kliima kogemustest ma usun, inimestel ei tuleks puudu, kui nad just seda igaks igatseksid. Ja ega seal ju viga ei olnud ju ka, kui mõelda tagasi nendele suvedele, kui sai käidud ka musta mere ääres omal ajal. Aga mis mul Lõuna-Ameerikas kõige rohkem meeldis, peale selle sooja ja mõnusa kliima? Vaikse ookeani rannikul oli ikkagi see ladinaameerika kultuur, mis oli natukene lahjendatud sealse Lõuna-Ameerika temperamendiga. Me elasime ju ikkagi selle nõukogude aegse mentaliteedi mõju all ja, ja kui me mõtleme oma vanematele, eks siis midagi oli kodust kaasa antud ka siin eesti kultuurist ja põhjamaisest, kultuurist ja saksa kultuurist, mille keskkonnas me olime elanud. Aga minul oli täiesti võõras, oli jusse ladinakultuur, katoliku kultuur. Ja see kogemus oli mul nii üllatav, et ma ei osanud võib-olla isegi algul orienteeruda, selles. Kõigepealt, mis mulle väga meeldis, oli see, kuidas perekonnad hoiavad kokku. Ja mind tänapäevani häirib see egoism mis on anglosaksi kultuuris see mina ja mina ja ma ise lähen ja ise saan hakkama ja kõik ja puha. Ja eriti Põhjamaades, kus minnakse lihtsalt kodunt ära, üüritakse tuba, läheb noor tüdruk või poiss elama ja, ja ma ei tea nende kontaktid perekonnaga suguvõsaga, kuidagi jäävad väga nõrgaks. Minu arust siis inimesed jäävad nõrgaks. Teisest küljest võib-olla on nii tihe, ei peaks ka olema, nagu on ladina kultuuris. Aga näiteks kui sa kutsud sünnipäevale mõne oma sõbra seal siis sa pead surmkindlalt teadma, et ta võtab kõikuma lapsed kaasa ja siis võib-olla tuleb veel mõni onu või tädipoeg kaasa. Ja kui on isa ema veel, sa tunned neika, teise autoga tulevad need ka veel kaasa. Aga samamoodi, kui sina lähed tema juurde külla, võtab kogu sellest peoõhtust osa siis kogu pere ja õhtu jooksul, kui ei saa tulla tema tädipojad, onutütred või ma ei tea keegi, siis need tulevad öö jooksul, kui see pidu seal käib. Tähendab muidugi see kliima soosib ka nii, et teod võivad olla väga rohkearvuliselt seltskonnaga ja, ja ütleme näiteks, kui osa seltskonda eluhoones ja terrassil ja, ja nii edasi. Sinna mahub palju inimesi ka, aga nendel ei ole nii, et ära sina topin nina minu asjadesse kuidagi väga hoitakse peret peresuhteid ja näiteks ei tuleks minu arust kõne allagi, et kui kuskil hilja õhtul läheks seal tütar välja, et teda ei saada kas vend või isa või keegi, kuidas ta läheb üksinda, eks ole, niimoodi, see on viimane häda, kui, kui ta kuskil üksinda autoga sõidab, õhtulehes küsitakse, mis on juhtunud. Tähendab, ühest küljest on ka siis peremees, liikmetel on kohustus. Ta oma pere naisliikmeid hoolitseda, nende eest käia aeg-ajalt läbi, kuidas elab ema ja puha, selliseid mahajäetud vanu inimesi seal ei kohta. Isegi kui oma suure temperamendi tõttu nendel meestel on selga vallaslapsi, siis neid ei jäeta ripakile. Tähendab katoliku usk, ilmselt ma arvan, see soosib ja see mentaliteet, et kui ta on ka oma teeniale teinud lapse, siis selle lapse ta kasvatab ka üles samamoodi nagu oma poja ja annab talle hariduse. Väga viltu vaadatakse, kui taimed niimoodi jätab oma lapsed ripakile, kui ta on juba niukse asjaga hakkama saanud, siis siis ta ikkagi vähemalt meie tutvusringkonnas oli küll nii, et ei jäetud niimoodi maha. Minu jaoks on täiesti kohutav Eestis, kui väga palju on noori tüdrukuid, jäetakse nad üksinda oma lastega, ei jumal teab, kellelt neid lapsi vahest saadakse ja ja see peigmeeste otsimine, pruutide otsimine, seal käib ikkagi väga kenasti toodud, tutvustatakse perekondi omavahel, korraldatakse pidusid ja puha ja, ja vanemad istuvad ka vahest hommikuni pidudel mingitel näidet konservatooriumi pidudel kaaslased. Kuidas sa jätad oma lapsed niimoodi üksinda, aga iga nad siis ei torgi vägama noorteasjadesse, kui läbi käib pidu, nende jaoks on eraldi korraldatud kohvilauad ja istutakse, kuulatakse muusikat ja ja see, kuidas meie, teismelised aeg-ajalt ütleme niimoodi, et oh, meil tuleb sünnipäev, kuuma saaksid mu vanemad saata, niisugune ohkimine, õhkimine käib minu jaoks on niivõrd võõrastav ja on olnud eluaeg mulle võõrastav, sest et noh, minu suguvõsas sellist kommet pole kunagi ka olnud. Ja ja seal ma veel kogesin, et on võib-olla see vana komme on veel au sees, aga ega need vanemad niimoodi julmalt oma noorte ellu ei sekku, aga nad on harjunud lapsest saadik pidama pidusid koos mitu põlvkonda ja need on väga rõõmsad ja ma ei ole näinud ühtegi nukrat pidu seal maal. Ja ühtegi sellist pidu, kus peaks vanemad saatma, suvilasse käib, ma ei tea, mis asja vildaka otsa tähendab just see oskus mitu põlvkonda koos elada, 11 toetada ja olla rõõmsad seejuures vot see mulle väga meeldib ja kui mul saatus annab võimaluse. Ma tahaksin kord nendesse maadesse minna tagasi. Vot see kogemus on see, mida me peaksime, kellel veel on peredes seda hoidma ja jumala eest mitte minema kaaslasele anglosaksi kultuuriga, see, mis on just halba, et see üksindus ja meeletu egoism ja, ja perekonna niimodi võõrudumine. Ega need uued suhted alati kõik õnne ei too ju, ja need on väga pealiskaudsed anglosaksi maailmas, ma tahan ka seda neid kogenud. Täna lemma ja säderendi. Raadio seitse lõpetab, saatejuht oli Ene Pilliroog. Head ööd.