Lugesin kultuurist ja elust, et teie, Mati Soomre, olete sündinud ööl vastu kümnendat märtsi 1944 Tallinnas keskhaigla keldris laua all keset klaasikilde, nagu te ise kirjutate. Jah, küllap ta tõsi on, ise ma seda hästi ei mäleta, aga ema on rääkinud ja ema peab uskuma. Ma ei olnud sel hetkel eriti kaugel teist Palin Endla tänavas ühes puumaja koridoris, aga noh, see pole tähtis, millal see mälestus teieni teadlikumalt jõudis. Siis, kui onu rääkis mulle, et mind ei ole mitte kurg toonud, vaid mind pommiga visatud ja algul olin ma selle üle üsna uhke. Ja, aga siis, kui natuke ilmaelust targemaks sain, siis olin üsna pahane. Miks, et mind just vene pommid olid alla visanud. Kui võib öelda, siis teie ei ole tüüpiline mees, filoloog, te olete lõpetanud Tallinna polütehnikumi. Ja 1962. aastal. Keele ja kirjanduse vastu oli huvi mul muidugi kogu aeg. Osalt ka tänu rahumäe põhikooli tol ajal Tallinna 27. seitsme aastase kooli eesti keele õpetajale õpetaja Laansoo terviseid temale kes tegi meile eesti keele hästi selgeks, äratas huvi ka, kellel seda huviseemneid ost oli. Pärast tehnikumi töötasin tosin aastat elektrikuna ja edaspidi ka nii, et mul on oma veerand sajandit elektriku staaži. Aga tundsin, et ajud lähevad nagu rooste. Käsin paar aastat Tallinna keeltekoolis inglise keelt õppimas. Hakkas meeldima, läksin kaugõppesse inglise keelt õppima, võib-olla see kaugõppes inglise keele või üldse keele õppimine kõlab natuke naljakalt nagu laulu õppimine telefoni teel konservatooriumis, aga ega siis nendele päris päevastele tudengitele ka keegi kulbiga sajukeelt pähe panna, põhitöö tuleb ikka endal teha. Jaa. Ülikooli lõpu poole võtsin paar korda osa ülikooli tõlkevõistlusest ja sealt tõlkijad ei olnud. Kes teiega koos lõpetasid, seal tuli ka nähtavasti tõlkeid. Üldiselt oli tubli grupp, peab ütlema, sest kaugõppes loeb väga palju see, kui ühiselt. Kas nüüd just õpitakse, aga vähemalt eksameid tehakse koos ja seminaridel koos ja ja meil jah, vähemalt kaks tõlkijat on meil kindlasti, Malle Talvet ja mina lõpetas meiega koos ka veel Harri Tiido kuivem tuntumaid nimesid mainida. Tema ülikoolid ei ole küll natukene pikem kui meil, aga. Ta õppis ka inglise keelt, siis kui ma nüüd vaatasin jälle teie tõlgitud raamatuid ja on videolt raamatut, vaid ka artiklid Loomingus ja lühijutt vikerkaares siis jälle tuli seesama mõte, et meie tõlkijad, kui vaadata nende töid ikkagi jäävad nagu raamatu tõlkijad ühelt autorilt, tähendab, tõlgitakse üks raamat ära ja minnakse teise autori juurde. Kas see oleneb ikka meie kirjastus tegevusest, mis te arvate? Jaano tõlkija süü on nüüd siin vist küll kõige väiksem, omal ajal olid need kurikuulsad protsendid, mis seda mõjutasid nii ja nii mitu protsenti vene kirjandust, nii mitu kirgiisi, nii palju paapua kirjandust või ma ei tea, mis veel nii palju Lääne-Euroopa, sellest siis nii palju inglisekeelset. Ja muidugi oleks tahtmine ühe või teise mehe häid raamatuid veel tõlkida, aga tol ajal tuli jälle uusi huvitavaid peole. Nüüd on teised hädad. Nüüd me oleme nii vaesed, et et kui palju me neid saame neid uutele autoritele honorari Eestis Eestist maksta. Tähendab neid raamatuid, mis on ilmunud pärast 1907 kolmandat aastat Jah, see piir praegu meil kehtib veel, aga kui me nüüd saame päriselt iseseisvaks riigiks, siis ma arvan, et see piir ka enam ei kehti, siis tuleb ikka Berni ja Genfi konventsioonidest päriselt kinni pidada ja kõigil maksta ja kõigile maksta. Muidugi võimalusi oleks, näiteks kui välisautor on lahkelt nõus, teades meid, kui vaesed me oleme honorari eest loobuma või siis mingi sümboolse honorari leppima, aga välismaal on enamasti seal vahepeal agendid, kelle käes on autoriõigus ja nemad vist nii altruistlikud ei ole omakorda. Vaatame siis lähemalt, mida te tõlkinud olete. Meil oli juttu, et Shell Jacksoni jutustus, loterii mis ilmus vikerkaares 87. aastal, oli teie esimene tõlge aga võttis tükk aega, enne kui ta trükisaia Jah, see oli tõesti esimene ilukirjanduslik tõlge. Varem olin niisama sõprade ringkonnale, üht-teist siin enesekaitseõpikut või, või mõnda muud õpikut siin tõlkinud, aga ilukirjandust mitte. See oli Jackson loterii oli jah, esimene 70, kaheksandal aastal õigemini 70 seitsmendal tõlkisin 70 kaheksanda aasta tõlkevõistlusele paljudki hääd leiud ülikooli tõlkevõistlustel jäänud avaldamata, sest noh, avaldamisvõimalused on olnud võrdlemisi kitsad. Küllap nad nüüd nende pisikeste kirjastuste kaudu ja ajakirjade kaudu levima hakkavad. Järgmise aasta tõlkevõistluse lugu, Franco kannari, minu Oidipuse kompleks peaks mul vist jutulehest tulema varsti. Aga üldse, mulle tundub ikkagi, et nendest tõlkevõistlustest on olnud küllalt palju kasu. Kuigi võib-olla need lood ei ilmu, aga need inimesed, mitmedki nendest on hakanud tõlkima. Küllap küllap Jüri Talvet on olnud päris mitu põhjalikku ülevaadet ja päris mitut tuttavat kolleegi on, kes on seal ka jõudu proovinud varem või hiljem? Ja on ka veel niisuguseid asju, mis ei ole trükis ilmunud. Tähendab, te olete tõlkinud näidendeid. Ma avastasin hämmastusega, et te olete tõlkinud siini mängu. Ja see oli üks meeldivamaid töid, see oli niivõrd sümpaatne näidanud, et selle tõlkimine on isegi meelde jäänud, näidendi esitusest rääkimata. Muidugi, esitus oli suurepärane ja eriti, kui ma vaatasin möödunud aastal Los Angelesi eesti teatrit esituses seda siis oli väga huvitav võrrelda nii seda tõlget, sest tõlge oli teine kui ka näitlejate mängu ja nende esitus. Laadija. Mis oli erinevus? Tõlkepoolest oli näha inglise keele mõju ameeriklaste eesti keelele näitlejate tasemele vahel paralleele ei tahaks hakata tõmbama. Meil mängis seal veel Linda ja Kaljo Kiisk ja see oli tõesti suurepärane. Üks neist näidenditest on siiski ka trükis ilmunud. Ja see on teil, Vossermanni lendas üle käopesa. Sellega on teil ka üks huvitav lugu. Ja muidugi oli teda tõlkida, oli jälle meeldiv, sest ta on ikkagi väga omapärane lugu ja ka võrdlemisi raske, sest seal oli palju ameerika slängi ja seda eesti keeles korralikult edasi anda, siis tuli päris tükk vaeva näha ja oma poegade ja, ja nooremate tuttavate käest kontrollida, kas nende kõrvale ei mõju liiga vanaaegsena. Sest slängi lon, omad hädad, ta vananeb kiiresti ja kõik ebaloomulikuna konteksti. Aga siis teine suurem elamus oli muidugi see, et ma sain proovid kaasa teha. Lavastas Vjatšeslav Koskov tol ajal Taškenti teatrist, nüüd ta töötab Leningradis ja siis igaks juhuks olima juures see oli noorsooteatris ja et kui oli vaja teksti muudatusi, ta kõigepealt me töötasimegi otsast lõpu näidendi läbi tõstsime ümber ja muutsime tekstina natukene ja tegime kolmest vaatusest kaks ja aga siis proovide juures viibina. Jah, see kuluks vist igale näitekirjanikule ja tõlkijale ära vähemalt korra see protseduur läbi teha ja näha siis kuidas üks või teine näitleja sobib oma ossa ja kuidas mõnel see osa on peaaegu kohe alguses selge, kuidas mõeldes sünnib läbi väga suurte raskuste ja ja kuidas ka oma tekstis mõnikord oskab ta rõhutada hoopis midagi niisugust asja, mille peale sina pole tulnudki, vahest hoopis õigemini, kui sina tuled ta vahest kaela valesti tuli siis parandada kas oma teksti või siis näitaja tähelepanu sellele juhtida. Ei, see oli tore elamus selle seltskonnaga koostööd teha. Ja kindlasti oli teil pärast seda hoopis huvitavam ka teatris käia, kui oli juba niisugune oma kogemus ja kindlasti. Ja kui veel näidenditest rääkida, siis on veel, jõudsin iili Electra saatus on lein. Selle kolmas osa on ka teie tõlgitud. Jah esimese osa tõlkis Minni nurme, teise Mihkel Mutt kolmanda mina, nii et see oli kolme tõlkija töö kokku ja siis keeleliselt ühtlustasime siis Merle Karusooga koosneid, sest tahes-tahtmata tekib erinevusi osaliste kõnepruugis. Aga kas need tõlkega ilmuvad kunagi? Unely omal on nüüd lootust, sest kui ma ei eksi, on isegi veerud loetud eesti raamatule, aga, aga, aga kes neid teab nüüd, mis raamatuid meil raamatutrükikoda trükib, mida mitte? Ja mis seisab aastaid ja mis tuleb kohe välja ja see on niisugune ministeerium ja kui need suuremate teoste juurde minna, siis kui ma neid veel uuesti üle vaatasin. Need on kõik niisugused, mida me omal ajal olen lugenud, et on tähelepanu äratanud. Ja on ka meelde jäänud. Kui me räägime siin akli teosest pärast tulevärki, Lorenzi neitsist mustlasest üldse, te olete Loomingu raamatukogule kaunis palju. Tõlkinud joka Naipoli sissid. Esimene kaante vahele jõudnud asi tuli Loomingu raamatukogusse, jällegi Naipoli sissid ja Loomingu Raamatukogu on kuidagi kujunenud ja tihe koostöö. Tänu tõrje kuusikule, kelle toimetajatööst ma pean väga lugu pistab poliitilises mõttes väga palju abi, ei ole võib-olla nii palju silmaga nähtav ja käega katsutav, aga aga toimetaja peab siiski käsikirja läbi vaatama. Tõlkija võib juhtuda, et teinekord nii, et tõlgid musta valgeks või 10 11-ks ei näe seda kuigi 10 korda läbi, loeb ja ka muidugi eesti õigekirja üle annab palju vaielda, millal kokku, millal lahku millalgi oma, millal mitte. Kui tõlkijal, ütleme autorile, toimetajal on ühised arusaamad, siis on hulga hõlpsam seda teha. Kindlasti ja eks tõlkija on rohkem ikka originaalis kinni. Aga toimetaja sellest sõbraltki vaba. Professionaalne tõlkija peab siiski suutma ühest küljest pugeda oma autorinahka ja tunda ennast temana mõtelda, kuidas see autor oleks üht või täiesti head mõtet eesti keeles edasi ütelnud, aga eks see mõju kipub olema jah, teinekord nii, et see lähtekeel siiski kipub tulem keelt mõjutama. Aga hea tõlkija peab siiski kuidagi oskama skiso freeniliselt asjale, tähendab ta peab oskama lõhestada töö käigus korra mõtlema seda teksti autori vaatevinklist korra siis mõtleme seda eesti lugeja vaatevinklist. See on muidugi väga raske jah, aga meeldiva ja ega ükski töö, mida põhjalikult teha ei olegi kerge, need on. No ma arvan, et ma ei ütle valesti, kui ma usun, et kõige armsam tõlkeraamat on Kanada kirjaniku Robertson teilisse viies osaline. Jah, eks nad ole armsad nagu lapsed, kõik, aga viies osaline on tõesti seni olnud kõige sümpaatsem tekst, mida ma tõlkinud olen. Ja ma ei ole kuulnud ka ühtegi inimest, kes oleks ütelnud, et see raamat on igavest, kõik seda kiitnud, tähendab autori on mingisugune omapärane vaatenurk. Ta on niisugune pool, naljatleb, aga tegelikult väga tõsine, jälle mitmetahuline, eks ole. Mis teid köidab selles teoses? Ausalt öelda on see juhus, et see raamat üldse eesti keeles on, Lembit Liivak eesti raamatust sattus talle peale antikvariaadis, ostis, luges läbi, andis meile tõlkijatel lugeda, kõik olid vaimustuses ja minul oli siis see õnn, et mina sain teda tõlkida. Mis mind tema juures köitis, oli just see, et ta räägib jah, tõesti väga tõsistest asjadest. Aga ta ei tee seda surmtõsiselt, vaid pidevalt, kuigi seda kuskil ei oska näpuga näidata, välja arvatud paar kohta seal romaanis. Aga pidevalt on niisugune tunne, et tal on väikene muie habemes, ta on muide habemega Robertson Davis nimelt ja ka väga sügavaid probleeme oskab ta siiski lahata niimoodi, et, et lihtsurelik loed seda ja loetleda huviga põnevalt, sest tihti kiputakse tõsistest asjadest rääkima. Igavalt. Ma ei tea, miks tõsistest asjadest saab ju rääkida ka natukene läbi huumoriprisma, seda asja valgustades ja minu arust jõuavad need probleemid siis hulga paremini kohale. Raamatu järeldusena lõppeb tsitaadiga ioneeringi romaanist palve Owen miini eest. Ja seal ütleb ühendriiklasest kirjandusõpetaja. Minu meelest on Robertson Davis nii tähtis autor maailma kirjanduses, et ma ei kavatsegi õpetada seda, mis tema teostes on. Kanad olid vaid seda, mis neis on võrratu. Mis asi on kanada liik, mis te arvate? Ühes kirjandusteoses? Võib-olla meeldib meile see Viies osaline kaudselt ka selles mõttes, et sealt kumab ka läbi Kanada kultuuri ja kirjanduse pisikene alaväärsus kompleks oma suure naabri ees midagi sarnast meiega, kuigi mõõdud ja mastaabid ja probleemid on hoopis teised, aga nendel on ka suur vend kõrval, aga muidugi mitte suur vend George Orwelli mõttes, vaid lihtsalt suur hea vend olen ja, ja nagu seal selles tsitaadis öeldud, et ühendriiklasest autost rõhutatud enamasti me ju nimetama või öeldakse ameeriklane, siis mõeldakse ühendriiklaste. Ameerika on hulga suurem ja laiem mõistmine. Nii põhja kui lõuna veel koguni. Ja, ja nii, et eks meil on vist mingi hingesugulus pigem küll kanadalaste kui ühendriiklastega, sest ühendriiklased on nii suured ja tugevad ja nad on igal pool eesotsas ja ja meie naaberala suur tugev igal pool tagaotsas ja jah, tõesti, et Kanada on meile võib-olla isegi lahen kui see, kuigi kahjuks Kanada kultuurist ja kirjandusest kui sellisest ei teame ju kuigi palju. Ja kui ma nüüd lugesin nii palju, kui ma sain siis Kanada kirjanduse kohta ja Davis enda kohta ja siis tundusetega kanadalased ise ka palju rohkem ei tea, nad tahavad selle kohta kangesti teada ennast eristada oma suurest naabrist, aga ega see hõlbus ei ole ja seda enam, et neil on keelsama ja kultuurid sarnased. Siiski. Jah, siin peategelane on ju pärit ühest väikesest alevist, see mõjub meile ka kuidagi koduselt, kas ei ole? Ta läheb küll Euroopasse ja ja suurde maailma, aga ikkagi ta jääb selleks alevi poisis, eks ole. Jah, need juured, mida meiegi siin taga otsime, neid asjata ei ole. Sugupuude tegemine muud ei läinud, see on meeldiv mood. Kindlasti. Davis on üks neist meestest, keda ma hea meelega tõlgiksin veel. Olete lugenud ka tema loomingut veel põhjalikumalt? Nii palju kui Eestimaal kätte sain, nii kõik on läbi loetud vähemalt tema need kolm triloogiat kõik. Ja viimasest niinimetatud Toronto triloogiast esimene romaan mässajad, inglid vääriks kohe kindlasti tõlkimist. Seal on jälle tema veidikese iroonilise tooniga, käsitleb ühes ülikoolis ühe salapärase käsikirja ümber, siis möllavaid kirgesid teadus küll teaduslikke, küll hingelisi, küll tundelisi, aga see on jälle umbes nagu viies osaline, ta peaks pakkuma huvini kergema kirjanduse austajatele kui ka tõsisema kirjanduse austajatele Davis meister, lugejat meelitama oma teoseid lugema. Kusjuures tema puhul ei kehti see jutumärkides reegel, et et mõni lugeja võtab raamatu kätte ja vaatab, kui palju seal dialoogi on, siin ka peaaegu üldse ei olegi. Tähendab juturaamatute lugejad armastavad niisuguseid teoseid, eks ole. Ja teate, on olemas isegi valem, kus on arvud, pall, arvutatav raamatu huvitavuse koefitsient ja seal on tõepoolest üks oluline tegur on dialoogi hulk, et noh, mingi leheküljeühikute kohta ja teine on siis asesõnade hulk ja need mõlemad siis võrreldes sõltuvuses raamatus huvitavusega. No see on muidugi suhteliselt, kas mingi tõetera on, sest kui hakata eesti autorit, ütleme siis ka ütleme niimoodi populaarsemad? Võrdlemisi laias mõttes teosed on, enamasti on dialoogi, palju, midagi siin taga on, kas see on hea või halb, seal omad. Kellel 80000 tiraaži ja ja noh, võib-olla tõesti no ehk tuleb kunagi võimalust teda veel tõlkida ja välja anda, mis te arvate, mis, mis meie kirjastusoludest võiks saada? Praegu on väga raske aeg. Selle koha pealt ei oska ma küll midagi ütelda. Kas see lõpeb ikka väikeste kirjastustega? Ilmselt võib-olla ongi õigem, ega neid suuri mammut kirjastused, kas nad õigustasid ennast kole pikalt, käisid need hammasrattad, vaadake Loomingu raamatukogus töötab? Otseselt nüüd nii kirjandusliku töö kallal, kolm inimest ja raamatud ilmuvad pidevalt, Igalühel mõõtsin möödunud sügisel üle kuus meetrit, head kirjandust on meil ilmunud 57.-st aastast saadik ja ei ole sugugi suurt masinavärki vaja. Ja eesti rahvas ega tema lugemisest loobun, mingu need raamatuhinnad üles, eks teised asjad lähevad ju ka söömata ja lugemata. Heime ja. Nojah, aga näete, kui odavad on need kuue meetri raamatutel. Jah, aga eks nemadki ole kallimaks läinud, aga see 20 rubla aastas selle raamatu vennast ei ole siiski palju minu arust isegi veel. Mõtelge, millal nad hakkasid juba välja andma. Teoseid, mille kohta siin ei olnud inimestele kautorit pold aimugi. Jah, eriti kuuekümnendatel ilmus tihti nii, et vaata, et samal aastal, kui mingi raamat ilmus Ameerikas oli ta juba eesti keele ümber pandud. Nii et see on küll üks väga tänuväärne töö Õigusega tunnevad kadedust lätlased ja leedulased, minu teada ei ole neil kummalgi niisugust korraliku ajakirjakujulist raamatusarja. Aga meil on juba traditsioonist ajal ilmuse loodus, universaal, biblio, teekia. Te olete viimastel nädalatel väga töös olnud ühe tõlkega. Mis see on? Jah, andsin hiljuti ana Loomingu raamatukogule Mobeeemmeissoni romaani sees käsikirja pealkiri oli vist kõige raskem tõlgitoosi seal ju. Kuidas see originaalis oli in Hanschoi ilma artiklite küsisingi Estonian Independent disheade ameeriklaste Estofiilide käest, kuidas nemad pealkirjast aru saavadki, nemadki ehitasid esialgu õlgmaal sees on väljend, mida kasutasid Ameerika poisid, kuid nad olid Vietnami sõjas. Ja Vietnami sõja ümberkaudselt see romaan, keerlebki. Kaheksateistaastane. Neiu püüab mõista, miks sa Vietnami sõda oli ja kuidas tema isa seal surma sai. Mida poisid seal džunglis tundsid? Rändab läbi Ameerika Washingtoni mälestusmärki vaatama ja läbi päris tavaliste ameeriklaste elu saame ülevaate siis 80.-te aastate Ameerikast. Romaan ei olnud keeleliselt raske, välja arvatud siis hästi palju reaale, söögid-joogid, tolleaegsed filmid, televisioonisarjad, nendega oli tegemist. Nii et oleks muidugi hea, kui saaks ka kohapeal käia ja. Eks õige tõlkida ja peakski nii käima salata, kõigepealt paar-kolm korda läbi märgiti kahtlased kohad välja, siis lähed koha peale, kui autor on veel elus, teeb temaga tutvust, küsib, mis sa mõtlesid selle koha peal, mis sa sellega öelda tahtsid, kust see tsitaat need õieti pärit on? Käik, kui tegevuspaik on mingil määral dokumenteeritav, lähed koha peale, vaatad, mis sealt nurga tagant paistab, kas see on ikka kirikutorn majanduse mudu manni tornis AK, mis värvi need lilled on, mis lõhn on augusti öösel seal ja seal kentacki soos, aga noh, see jääb unistuseks. Jah, aga vähemalt nii palju meil on neid võimalusi ennast harida. Hiljaaegu oli sind Inglismaalt ülikooli õppejõud piitud New, kes pidas loenguid inglise kirjanduse kohta. Seal me kohtusime. Nii et võib-olla tuleb edaspidi veel niisuguseid võimalusi ka siin kohapeal. Kuidagi teada saada, küllap küllap selle peale saab ikka loota. Ja me kipume muidugi natukene üle hindama seda üleilmset huvi Eesti vastu, aga see on olemas. See on olemas ja kultuuri alal. Nii et loodame selle peale, et meil aidatakse ikkagi maailma jälle tagasi jõuda tasapisi, ka kirjanduse alal. Aga oma keele asjad peame me siin ise korda ajama. Juba aastaid on jutt eesti keele puhtusest ja Ellerisustamisest. Avaldatakse üsna vihaseid artikleid ja võetakse sõna. Aga millegipärast see ei mõju. Mis te arvate, mis on põhjus? Raske öelda paugupealt, see on üks kummaline lugu, kui käis kõige kõvem venestamine, siis üks väheseid kohti, kus sai Eesti asja eest väljas olla, oli korraliku puhta eesti keele rääkimine ja enam-vähem sellest peeti kinni. Aga nüüd siis me räägime umbes niisugust eesti keelt nagu Kitzbergi kadakasakslased, et kiirhüti, kann visksetvast sein. No meil ei ole neid saksa keele mõju, meie räägime siis nüüd vene grammatika ja soome sõnadega eesti keelt. Eks me armas inglise keel ka juba tuleb. Küllata tulebki, lattu tuleb muidugi meie peaksime rõõmustama selle üle, et meil tõlkimine lihtsamaks. Aga kui raadiost spordireporterid pidevad, räägivad, et on hüppamas, on saamas kell on neli saamas, on tulemas, on minemas, on jooksmas siis tuleb selline tunne, et kas see ikka on päris hea, et kas nad mõtlevad inglise keeles või ei. Pigem mõtlevad nad vist soome keeles. Öelge mulle, mida tähendab, et rada on lõpupoole laskumis võiduline insener. Mõtelge soome keele peale, lasku vait, oinen, mis maakeeli peaks tähendama allamäge? Öelge mulle, kui Tallinna saabus näiteks Ivan Ivanov, siis Vene margi kogumisminister, mitu isikut saabus Tallinna? Nojah, selle järgi võiks otsustada, et nagu kaks, aga ma arvan, et üks. Ja küllap siin on põhjus on lihtne Soome siis on võetud kergeusklikult eesti keelde ka siis tähenduses, kus aga siis soome keeles tähendab niisiis seega järelikult väga harva, kui ta tähendab meie siis. Ja selliseid sõnu veel mullistus, eesti jonn ei kõlba enam meile, peab olema see Soome sisu jäärapäine, selle asemel öelda põikpäine või kangekaelne sinisilmne, selle asemel et lihtsameelne või kergeusklik. Kui meil ei ole mingi mõiste kohta korraliku sõna täiesti mõeldav, näiteks mehu tuli meil eesti keelde humala kohale mehu ja mahl on kaks ise asja, aga asjata neid eesti keelde tirida. Meil on olnud kadakasakslasi, meil on praegugi veel pajuvenelasi. Küllap meil tulevad ka USA jänkid, ma tea Soo selliste eestlaste kohta, kes eesti keelest lugu ei pea, seda püüavad meeleheitlikult Soomestada, kus hakkame turba soomlased ütlema või ma ei tea, mis asi see on, neid mõjusid on veel teisi, neid on palju, on ka raadiost öeldud niimoodi, et midagi võib ja peab tegema. Inimesed ei taju enam, et teha ja tegema on kaks ise asja võib teha ja peab tegema kõik asjad, meil toimuvad sügisel öelda jälle siit armsast Eesti raadiost, selline lause pulm toimub siis ja siis. See lause vajab juba tõlkimist, eesti keeli on see nii, et pulmad peetakse siis ja siis nii, et kahes sõnas, osati teha kolm viga. Nii et olgu need ilukirjandusega kuidas tahes, aga tõlkijatel tööpuudust ei ole. Varem või hiljem tuleb hakata tekste estoranto keelest eesti keelde tõlkima või halvemal juhul vastupidi. Üliõpilasedustused jah, edustuse konsulent põllumajanduses ja ma tean vastuväidet, et Eesti ajal oli ka niimoodi. Aga see ei ole argument, kõlab Eesti ajalgi oli teiste keelte mõjusid meile. Üks asi, mis mulle eriti vastumeelt on, kui meie ürgset, keele mallide kallale minnakse ilma igasuguse hävita. Näiteks väga levinud on sellised lausemallid. Ma nägin seda oma silmadega, ma kuulsin seda oma kõrvadega mitmes kasutavad mitmus seal, kus on tuhandeid aastaid, on olnud mitte ainult Eesti, vaid terves ümber põhjanaba põhjarahvastel. Miks see nii on, seda keegi ei tea. Niisiis on olnud põhjarahvastel selline maailmataju, et paariselundid on üks, me ju räägime, et ma nägin seda oma silmaga, ma kuulsin seda oma kõrva. Ja nüüd me siis indoeuroopa vene inglise keele mõjul kasutamisel mitmust. Ja teine asi, meie traditsioonilised soovid, pean jälle Eesti raadiole seda nina peale viskama, et ilmast ilma ütleb kenasti õieti reporter kellelegi intervjueeritavale, et ja jõudu tööle teile siis. Ja sellel mehel siis naisel on nagu peast pühitud eesti keeli vastatakse sellele soovile jõudu tarvis, aga mitte aita. Noh, see on seesama, mis jätku leiba ja jätku tarvis. Ja, ja sedagi kipukseva jälle jõukate rahvaste head isu soovimine, mis praegusel ajal, kui see Lätid tühja võit on eriti naljakas. Julgen korrata oma poolteist aastat tagasi tehtud ettepanekut, et on hädasti vaja sisse seada Eesti televisiooni Eesti Raadio keele valvetelefon kuhu igaüks võib helistada, kui talle elukutseliste keelekasutajate keelepruugis miski ei meeldi. Ja mis me jäämegi siis selle juurde käsi laiutama v või loodame ka midagi? Lootus jääb näiteks üks keele halbus hakkab küll taanduma, mis paar aastat tagasi vohas, nimelt see eesnimede rõhutamine, öeldi nii, et täna on meil vestlusringis tuhk ja Liisu Lepik ja siis ma jäin kohe kuulama, et kas mõni tuhk või mõni Lepik on seal veel, aga selgus, et nemad kahekesi ainult ongi. Aga see siiski kaob. Nii et kui hoolega keele valvetööd keelepuhastust, keele korrastust teha, ehk ehk hoiame selle eesti keele ikka enam-vähem nii, nagu ta peaks olema?