Elund stsenaariumi tänane teema on juriidilise ja loogilise mõtlemise allakäigust vestleb Einar Laigna. Eelmises saates sitaariumis Me rääkisime lõpus juriidilise kultuuri allakäigust kolmanda ehitusastmed tsivilisatsioonis. Ja kui me tänapäeva elu tahame mõista Üha peenemalt ja sügavamalt siis on paratamatu, kuna baseeruvad sündmused ja nähtused minevikul. Et mineviku uurimisel on ju eelkõige ka see eesmärk mitte ainult rahuldada kas teadmise, janu või teadusliku uudishimu kuidas endistel aegadel on elatud, vaid sellel on kõige aktuaalsem tähendus meie tänapäevase elu jaoks. Sest meie põlvkonnal ja meie ajal on lahendada oma probleemid, need probleemid on tegelikult samad mis ajaloos alati. Ja kui me oleme oma eluga kõikidel tasanditel jõudnud ummikusse, siis paratamatult kerkib küsimus, kuidas neid küsimusi lahendad, lahendasid meie esivanemad lähemas või kaugemas minevikus ja ajaloo uurimise ja kuld tuuri loo uurimise põhihuvi. Peakski ja ilmselt ka ongi minu arvates selles püüd mõista iseennast oma kultuuri raamides ja neid küsimusi, mis meie ees on püüda lahendada. Kui me nüüd vaatame juriidilise kultuuri allakäiku, me paratamatult peame tänapäevast minema minevik kuu ja vaatama, kuidas kontseptsioon toimib ühiskondlikus elus ja kultuuris. Hiljuti lugesin postimehest ühte artiklit, kus keegi eesti poliitik küllalt tuntud mees soovitab olla tugev ja tugevuse tunnuseks on temal loobumine aadet, Nendest ja üleskutse põhimõttelagedale pragmatismile. Selles üteluses väljendub tegelikult väga palju. Ja me näeme kohe juba kahte olulist momenti, mis, kui me võrdleme keskajaga tänapäevaelu siis kaks punkti, mis tänapäeval on masendavalt alla käinud, esimene on siis juriidiline kultuur ja teine on loogiline mõtlemine. Sest loogiliste järelduste tegemine küsib, nõuab meie käest kohe vastust ka järgmistele küsimustele. Et esiteks, kui aadetest tuleb, loob loobuda ja kui see on tugevuse tunnus ja olla ainult pragmatismi, et siis see on loogiline viga. Sest esimene küsimus on, mille nimel sa oled pragmaatik? Need, aated on paratamatult ikkagi olemas kuskil, kui mitte sellel antud poliitikul, siis vähemalt nendel jõududel, kes tema selja taga on ja kes teda dirigeerivad ja määravad ja panevad tegema ühte või teist või ütlema või läbi viima. Ta Aade ei tähenda tingimata veel midagi positiivset, aated võivad olla negatiivsed, aated võivad olla hullud. Kui need on kõik aated, ka röövlitele oma aated, mille nimel midagi tehakse. Seega aadetest loobuda ja olla ainult pragmaatik, tuleb kohe küsida pragmaatik, missuguse aate nimel, missuguse eesmärgi nimel ja seda loogikast. Ja siis veel, mis loogiline järeldus tuleb, kui see poliitik kutsub üles kõiki inimesi oma vaadetest loobuma ja oleme ainult pragmaatik, võtame veel põhilise sammu edasi, kui nüüd tema poliitilised oponendid loobuvad aadetest ja hakkavad temasse endasse suhtuma puhtpragmaatiliselt. Kas see ei või olla ohtlik tema elule? Nii et sellised üleskutsed on väga kaugeleulatuvate tagajärgedega, kui me allutamine tütelused loogilisele analüüsile. Hispaanlane José Maria Esk riivade palageer, Opus Dei rajaja tema oma raamatus märgib vastupidist. Inimene, kes teeb kompromisse moraali ja tõe küsimuses, sellel inimesel ei ole moraali ega tõde. Nii et siiski maailmas on ükskõik, mis me püüame väita, on ikka oma objektiivsed antused millede lõhkumine ja milledest millistest piiridest üle astumine alati toob kaasa väga halbu tagajärgi. Ja taoline üleskutse tallata kõik aated jalgade alla, mingi pragmaatilise ellusuhtumise nimel, see ei ole ajaloos midagi uut. Ja väga lähiajaloost me leiame neid mehi, kes leidsid, et võib kõik lepingud ja kõik aated ja ja kõik moraali puudutavad küsimused tallata jalgade alla ja minna siis neid eesmärke taotlema ükskõik mismoodi. Nii et taoline üleskutse on ääretult ohtlik ja kui see saab kõikide poliitiliste jõudude lipukirjaks Eestis siis ei ole kodusõda kaugel. Siis ei ole üldse mingeid piire enam. Ja muidugi, selge on see, et aated tegelikult ikkagi on, sest teisiti poleks ka mõtet pragmatismi il ta peab paratamatult teenima ikkagi mingeid kindlaid eesmärke, mingit ideaali, mis selle inimese jaoks on ideaal. Kolmanda astme ehitustsivilisatsioonis läks siis kaduma inimesel transidentsus. Ja kui inimteadvuses On juba kord arusaam lõpmatusest, ajatusest, igavikust, siis me peame neid paratamatult ka praktilises elus arvestama nendega üheks näiteks võiks tuua tänapäeva suhtumist surma. Kui keskajal surm oli avalik. Surmast räägiti ühiskondliku avaliku elu sümboolika. No nii nagu tänapäeval on loosungid ja plakatid. Nii oli keskaegses kultuuripildis nähtaval igal sammul peaaegu tomoori, meenuta surma. Inimene pidi teadma, et ta elab ajalises, kes siin maailmas, see on üks nisukene frist, nagu saksa keeles öeldakse, üks hetk. Ja see hetk kaob ja see asendub igavikuga. Kummaline on, kuidas juriidilise kultuuri ja loogilise mõtlemise kadumine algab siis, kui tantsendentaalsus tõrjutakse elust välja. See on ühiskondliku kokkuleppe taoline, niisugune vaikiv kokkulepe. Lepime niimoodi kokku, kuid see, mida me näinud, et mida me nägime, et seda keegi näinud ei ole, et siis on lihtsam elada. Kuna see, mida me nägime, on liiga kohutav. Jaanalind pistab pea liiva alla ja inimesed toimivad täpselt samuti. Nii et tegelikult kogu maailma poliitiline elu käib ju ülimalt primitiivselt tasemel. Sest see on ju määratud Primid aktiivsele inimesele. Kas me nimetame seda demokraatiaks või mitte, valitseb ju ikkagi ainult üks pisikene hulk inimesi. Küsimus on selles kultuuris, kultuuritasemes, kelle kätte enamus usaldab valitsemise kas halvemate inimeste kätte, kes esindavad seda 80 protsenti keskpärasust või usaldatakse valitsemine ja võim eliidile aristokraatia kätte. Selle tõttu, kui me nüüd vaatame poliitilises plaanis, siis demokraatia püsib nii kaua kaasaegne demokraatia nagu läänemaailmas, kuni ta võib inertsist toituda sellest pagasist, mis monarhia ja aristokraatia aeg kultuuris, jurisprudentsi jas ja moraalis on loonud. Ja kui see hääbub ja kaob, siis demokraatiat lõpevad kõik des Bootjatega. See on paratamatu. See on ajalookäik, on nii. Nii et arvata, et nüüd need meie poolt demokraatlikeks nimetatud süsteemid jäävad nüüd igavesti maailmas püsima, oleks suurim naiivsus arvata. Samal ajal me räägime kõige liikumises olemisest ja kõikide elunähtuste ilmingute muutumisest. Nii et see maailm, milles inimene elab, on täis armetut, enesepettust, Dust ja eksistentsiaalselt väga tähtsate elutõdede eest põgenemist. Ja nüüd, kui me tänapäeva probleeme näeme, neid tunnetame, mõistame, aru saame, siis paratamatult tuleb võrrelda, kuidas minevikku inimesed neid küsimusi lahendasid. Selle tõttu trantsendentaalsust, teispoolsus, igavik, lõpmatus, see, mida summa summaarum nimetatakse jumal. Selle elemendid puudumine labastab ja laamendab elu. Sest kui me teame, et on igavik, kui me teame, et on lõpmatus siis me peame nende kategooriatega arvestama ja arvestama nimelt igapäevases elus. Teisiti ei tule igapäevane elu ise välja. Ja täna huvitaks meid üks niisugune kultuurielement, millel on väga tähtis juriidiline aspekt juures, on süütundest kultuurkonnas või nagu keskaja ühiskonda on palju medi Jewistid, keskaja kultuuri uurijad nimetanud süü religiooniks, keskaegsed religioossed aru saama milles seisneb selle keskne sisu. Meil on olnud juttu sellest, et Lääne-Euroopa kultuuris on kujunenud kristliku kontseptsiooni poolt kujundatult ja juhendatult täiesti erilaadne inimtüüp, mida me nimetame Faustiliseks inimeseks. Faustiline inimene, eurooplane, Euroopa kultuuri esindaja on siis üksikindiviid kes on üksikisikuna vastamisi kõiksusega seal mäed, puu jõudnud inimene, kes on üksi ja kes on vastamisi jumalaga vastamisi, lõpmatuga vastamisi igavikuga. Me saame aru, et see on kõrge tase ja saame ka aru, et see ei ole eriti mugav tase. See eeldab siis tugevat tahet, mis on Faustilise inimese ja eurooplase üks eripära, pean silmas Euroopa kultuuri kandvat inimisendit ja temale on omane oma süüme uurimine, oma süüme üle endale aru andmine. Ja kohe selgub, et meil on tegemist siin, millega juriidilise küsimusega. Sest Faustilises Lääne-Euroopa õhtumaises kultuuris on inimesel eriomane joon ja see eriomane joon on see, et tema on võimeline ja tal on jõudu selleks, et elu eriolukordades elusündmustes, elu konfliktides küsida iseenda süü järele. Ta ei lähtu sellest, et mina olen alati õige ja teine alati vale. Ta ei jaga maailma. Mina eks meieks ja mitte näieks, kes on siis alati kõiges süüdi ja kes on kurjakandja. Niisugune Manichism on võõras eurooplase süümele. Vaid oma süümeseisundi määramine ongi selle eneseteadliku isiku üks tunnustest. Niisiis me näeme, et keskaja kultuuris tugevneb religiooni juriidiline külg ja mõtlemine, juriidiline ütlemine ulatub ühiskonna kõikidesse kihtidesse. Selle juriidilise mõtlemise aluseks on arusaam, et kõik, mis inimene teeb mõttes sõnas ja teos talletub kuskile objektiivselt, on olemas ja jääb alles. See pannakse kirja. Inimeste kujutluses on kuskil suur paks raamat, kus kõikide inimeste teod, sõnad ja mõtted on kirja pandud. Meile võib tunduda see keskaja inimese mõtte naljakana, kuid toome ühe näite tänapäevasest maailmast. Kujutagem ette, et igast inimesest on kogu elu ulatuses tehtud videofilm. Ja ühel päeval inimesel on võimalik enne surma seda filmi vaadata oma elu algusest, oma elu lõpuni, absoluutselt kõike, iga hetke, iga sekundit, kõik teod, kõik sõnad, kõik mõtted, ma arvan, sellist filmima mitte keegi ei suudaks vaadata kuigi kaua. Me näeksime siis hoopis teise pilguga kõike ja meil tekiks süütunne. Keskaja inimesel oli see iseenesest mõistetav teadvuses, mis saatis teda igal hetkel kogu tema elu on kellelegi silma all ja et selleks silmaks ei ole teine inimene, ei ole mingi uurimisorgan, ei ole julgeoleku komitee, vaid et see on objektiivne silmis, näeb kõike täiesti ausalt, täiesti õiglaselt. Seega inimesel tekib iseendasse suhtumisel. Juriidiline moment. Juriidiline moment on selles, et toimub tegelikult kohtuprotsess pidev ja selles kohtuprotsessis. Inimene ise on süüalune, inimene ise on prokurör ja inimene ise on kohtunik iseenda üle. Niisiis kolm funktsiooni kohtuprotsessist koonduvad ühte isikusse. See eeldab tõepoolest arenenud mõistust, piisavaid teadmisi ja tugevat tahet. Ja need kolm punkti olid ju meil kristlikus kultuuris näljast, inimese tunnusest, kolm esimest, viimane tunnus oli vastutust kõige selle eest, mis inimene teeb. Nii et keskaja inimene ei ole sugugi, nagu me tihti arvame selle tavaväljenduse põhjal. Et pime keskaeg ja need minevikku, rumalad inimesed. See on suur enesepettus, kui me niimoodi arvame. Igal ajastul on oma valgus, igal ajastul on oma vari. Meie ajal on oma pimedus ja meie ajal on ka oma valgus, ei saa nii lahmivalt ühte või teise lahtrisse kõike suruda. Elu on palju peenem, elu on palju mitmepalgelise. Ja isegi kui me nüüd oleme harjunud lähiminevikku ainult nägema mustalt ja tõrvama, seda siis aus mõtlemine sunnib siiski tunnistama, et selles ajas oli ka ikkagi positiivne sisu olemas, muidu elu ei püsi. Ja et paljude nüüd taunitud nähtuste kõrval olid inimestel oma rõõmud, oli inimestel oma elu, olid inimeste vahel kaunid suhted ja aidati 11, nii et ei ole kunagi kõik ainult mustega ainult valge, vaid seal vahel on lõpmata arv üleminekutoone. Nii nagu tänapäevalgi. Me näeme küll, et on palju äritsemist ja ebaausust ja on sulimist ja kõike, aga kas see on see ainuke domineeriv element? Ei ole. Ma peaks vastupidi ütlema iga päev vähemalt mina enda ümber kohtan kümneid ja kümneid suurepäraseid toredaid, ausaid inimesi. Nii et nende hulka on alati suurem elu, muidu ei püsiks lihtsalt. Aga kurja pool on praegu tõesti kasvanud. Aga ta ei ole endasse uputanud veel. Nüüd selle süü religiooni teemaga edasi minnes inimene mõistis kajal kogu tema elu jooksul iga päev kogunevad patud, see sõna ei ütle tänapäeva inimesele mitte midagi enam. See on saanud niisuguseks kaotanud oma igasuguse sügava sisu, mis tal ennemalt oli ennem sellel sõnal oli raske tähendus. Ja see, et inimesel kogunesid, kogunes süü, see nõudis ka pidevat kahetsemist ja kahetsemise juurde kuulus selle üles tunnistamine mida inimene oli valesti teinud. Näiteks sotsialismi ajal püüti seda positiivset momenti arendada inimeses, see oli kah jääk varasematest aegadest, kui räägiti sellest kuidas see koosolekutel öeldi. Avalik nisugune, patutunnistus või oma süü ülestunnistamine ja enesekriitika ja juba lähevad need ilusad sõnad meelest ära. Nii et sellel on ka posid. Tiivne sisuõpet õpetati ikkagi inimest enesekriitikat tegema, ehkki see kukkus kohmakalt välja ja, ja enesekriitika ei tohi muutuda oma isiksuse lammutamiseks lõhkumiseks. Suure hulga inimeste ees on küllaltki delikaatne moment inimpsüühika ja isiksuse jaoks. Aga me ei saa ehitada head tahet selle juures. Ja seda peab oskama näha. Nii et ka kõige mustemate aegadel. Me leiame tegelikult väga palju positiivset kasvõi püüdlust positiivset, mis sellest välja tuleb, see on teine asi. Keskaja inimesel oli selge ja kirikupraktikas tänase päevani kahetsuse juurde kuulub ülestunnistus, muidu inimene ei saa sellest koormast lahti. Ja kui see koorem jääb inimesele sisse, siis ta hakkab vihkama seda inimest, kellele ta ise on halba teinud. Sest selle inimese tõttu peab ta tundma ennast halvasti ja süütunne, et inimene ei kannata kaua. Ta püüab seda, kas uputada, millegisse, unustada kuidagi. Ja üks võimalus on teha uut kurja peale. Ma võiks tuua sellest ohtrasti näiteid, mismoodi andeks andmata süü põhjustab inimeses üha uut ja uut, kurje ja uut ja uut vihkamist. Nii et tegelikult see, kes teeb teisele kurja, vihkab veel seda, kellele ta on teinud kurja väga harva, see, kellele tehakse kurja viitsib vihata seda, kes tegi kurja, väsitav ja kuna õiglus on tema poolel õigus, siis tal ei ole ka vihkamise põhjust. Ta võib vihane olla, kuid vaevalt et saab haua vihata. Kuid see, kes teisele kurja teeb, see hakkab paratamatult ka vihkama seda, kellele kurja teinud. See on üks psüühika seadusi. Niisiis me näeme, et nii individuaalsel kui kogu ühiskondlikul tasandil keskaja kultuuris see, et inimesi oli õpetatud oma süü nägema oma süüd ära tundma ise pidama juriidilist protsessi iseenda üle, olema prokurör, olema uurija, olema kohtunik, olema süüalune korraga. Sellest me näeme, et keskaja inimese tase inimesena oli tegelikult ääretult kõrge. Sest see, kes on võimeline seda tegema see ei ole enam päris tavaline nisugune. Läbilõike inimene tänasest päevast. Pihtimine ise on samuti kohtuprotsess ja selle tõttu kristlikus kultuuris inimisiksuse kasvatamisel on oma süüme, uurimine ja pihtimine olnud vältimatud elemendid. 1215. aastal teise lateraanumi kirikukogul. See on ka Eesti ajaloo jaoks tähtis aeg, kui valitses paavst Innocentius kolmas paavstivõimu Harry tipp kus paavsti käes oli absoluutne võim nii ilmaliku kui vaimuliku mõõga mõttes. Sellel laterani kirikukogul põletatakse veelkord meelde, kuivõrd tähtis on pihtimisel kohustus inimeselt. Ja et vähemalt üks kord aastas, see on see miinimumnorm peaks inimene tegema niisuguse totaalse oma süüme puhastamise kus ta täielikult kõik oma elu läbi vaatab. Ja mitte ei esineks enese õigustajana, vaid oleks suuteline iseennast süüdistama. Sellele lisandub veel üks moment ja nimelt väga raske on inimesel olla enda üle lõpuni õiglane kohtunik. Võime teha kaks viga. Me oleme suurepärased oma oskustelt ja võimetelt, kui asi puudutab eneseõigustust. Ja teine oht on selles, et me võime hakata iseennast ülemääraselt ja ülearu ja jälle ebaõiglaselt liiga süüdistama. Mõlemad äärmused on halvad. Seetõttu on vanadest aegadest teada ja on see formuleeritud väga meeldejäävas ütelus. Et iga inimene, kes on ise endale pihiisa, allub eeslile. Ja see on väga õige väljendus ka meditsiinist me teame näiteks, ma olen küsinud arstide käest lastearstide käest, kui te oma laps haige on, keda te usaldate rohkem iseennast või oma õde ja arstid on vastanud naerdes alati usaldan siis teisi rohkem. Nii et küsimus on liiga isiklikult. Meid puudutav on väga raske olla objektiivne ja selle tõttu inimene vajab oma hingeelu korrigeerimisel ja süümeseisundi määramisel ka teise abi. See teine inimene ei pruugi olla temast ega pea olema temast nendes küsimustes haritum või targem või teadlikum. Muidugi hea on ka, kui see nii oleks, vaid siin on lihtsalt vaja teist inimest kes kõrvalt näeb asja ja seetõttu saab sind aidata. Milles sa ise ei saa? Niisiis on preester jumala eriline kohtunik, kes siis esindab absoluutseid väärtusi, kes ühtlasi on saanud koolituse selleks, et inimest süütunde juures aidata. Nii toimis siis üldine kiriklik hingehooldus kogu rahva, sest kogu rahvas kuulus keskajal kirikusse. See hingehooldus toimis siis profülaktiliselt ja ega keskaja kultuuris hullumeelsust ei esinenud. See oli niivõrd harv nähtus, et kui oli tegemist juba hullumeelsusega, see oli midagi tõesti erakordselt ja koledat. Sest need hulluks minemise põhjused andeks andmata süümis koguneb inimesse seda pidevalt ju väheneda. Ja tänapäeval saab teha juba statistikat. Nüüd on olemas suurepärane ajalooline praktika näiteks ja praktika näitab huvitavat asja. Kui on kloostrid, siis ei ole hullumaju. Neid ei ole vaja seetõttu, et klooster toimib kahte moodi. Sinna lähevad inimesed, kellel on peenem ja arenenum taju trantsendentaalsetele asjadele. Ja statistika näitab seda, et kui kloostrit sulgeda näiteks nagu Venemaal vägivaldselt tehti siis paratamatult kattub maa hullumaja võrkudega. Nii et asjatundjate väitel on niimoodi, et iga suletud klooster tähendab seda, et varsti peab avama hullumaja. See ei tähenda mitte seda, et keskajal siis hullud läksid kloostrisse ja sellega oli küsimus lahendatud. Vaid see on see nähtamatute, vaimsete energiate jõudude balansiküsimus. Kui ei toodeta positiivset energiat ja kui ei toimi kultuuris inimese süü reguleerimine siis inimesed lähevad täiesti ummikusse. Piht on siis parim vahend ebapuhta jõu vastu, nii nagu paastuminegi. Pihtimine kohtumisel kurja jõuga. Piht jumala ees päästab alati olukorra ja keskaja kultuurist võib tuua hulgaliselt väga huvitavaid näiteid sellest, mis meile võivad tunduda jälle niisuguste naljakas Rate lugudena isegi, aga nende sees on see sügav veendumus. Ja mitte ainult veendumus, vaid ühiskondlikus elus ja inimese isiklikus elus. Positiivselt toimimisel sti. Või igavene tuli on põrgutuli siis puhastustuli on ajutine, tuli, tuleriit on hetkeline, tulin. Ja keskaja inimene mõtles asja nii et hetkeline tuli viis igavesse ellu. Teisisõnu ära seletatult maksab alati ühe hetke kannatada. Selleks et siis oleks alati kõik hea ja hästi. See on nüüd lihtsamalt ära seletada. Ja kui hetkeline tuli viib igavesse ellu siis see ajakategooria, mis siin toimib, kultuuris surma ja lunastuse läbielamine, aga selles väljendub ka sotsiaalses elus nii oluline moment nagu hirmu ja lootuse vaheline tasakaal. Igal ajastul. Iga ajastu inimesel on oma hirmud ja oma lootused. Ja eri aegadel võivad need hirmud ja lootused olla erinevad. Aga nad on alati. Ja mis on väga kummaline meile. Näiteks Meil on majanduslikult elu nagu me ise teame, missuguses olukorras. Ja siis tekib mulje, et kui me saaksime majanduslikult elada nii, nagu elatakse arenenud tööstusmaades et siis oleksid nagu kõik probleemid lahendatud. Ja kui me vaatame näiteks Ameerika miljonäride elu missuguses tühjuses võivad inimesed elada, kellel on kõik, kuidas nad käivad meeleheitlikult psühhiaatrite juures. Meil on pidevalt midagi viga, meil on vaja midagi. Ja seesama iseenesest nõme seriaal, Dallas. Tema sügav sisu oli ju tegelikult siiski selles, et see oli tühi elu, absoluutselt tühi elu, mõttetu sisutu, mida täideti intriigidega, abielulahutust ega miski asi püsi käes. Vist viimases seerias oligi nii, et ainukene tõeliselt õnnelik inimene oli see, kes vaeseks saia töötas koristajana baaris ja tal tuli õnnelik perekonnaelu ja terved lapsed. Et tõelised väärtused on mujal. Vaat kui meie jõuame sinna välja ühel päeval, et meil on ka poed täis ja vaateaknad säravad ja inimestel on raha seda osta siis algavad jälle need tõelised eluprobleemid peale. Ja läänemaailmas on seda näha, et elu on tegelikult seesama elu, mis igal pool mujal. Ehkki meile võib jääda mulje, et mis neil viga, meil on kõik probleemid lahendatud ei ole, kunagi ei ole inimesel kõik probleemid lahendatud. Ja see inimese hingehoolduse töö, mis keskaja kultuuris käis niisuguse hästi organiseeritud, korras ja põhjendatud korras, hoidis ühiskondliku psüühika selles tasakaalus, mis püsimiseks on vajalik selle tõttu keskaeg sai nii pikalt kestanis tahatilisena, nii suhteliselt stabiilsena. Kahetsusele on siis objektiivne mõju ja sealjuures ükskõik, kelle ees kahetsuse tunne inimestel on. Ka oli keskaja kujutluses arusaam, et põrgus on karistuskohad Benaalija in fermi. Need kohad olid tühjad istetoolide taolised konkreetselt igale isikule ootamas. Ja kui inimene pihtis ja seega vabanes oma süütundest, siis see iste puruneb. Toimus ka inimeses välimuse muutus. Inimese nägu muutus sest vaimsuse mõiste oli keskajal ka teine kui meil tänapäeval. Pihivõimalus antakse isegi surnule, see on niivõrd tähtis. Selle kohta tuleb meelde üks väga niisugune huvitav lugu. Rooma linna juures elas üks röövel ja mõrtsukas. Ja ühel päeval üks teine röövlijõuk, kellega nad konkureerivad. Need saavad ta kätte, tapavad ära ja raiuvad tal pea maha. See pea hakkab palvetama. Püha jumalaema. Anna mulle võimalus veel pihtida. Ja röövlid, kes nüüd seda näevad, kutsuvad ruttu preestri ja pea pihib, et ta ometigi vaatamata röövlielule igal nädalal kaks päeva taastunud ja pihil käinud. Ja sellel on nii suur mõju, et seesama röövel selle tõttu, et ta on ometigi paastunud ja pihtinud saab kohe taevasse. Nii et nendes lugudes, mis meile tunduvad naljakad, väljendub tegelikult see sügav veendumus, et kahetsus ja oma süü ülestunnistamine on niivõrd võimsad vahendid inimese isiksuse muutmiseks paremaks et isegi pääle surma see pea, kes kahetseb ja pihib saab selle inimese elu igaviku mõttes objektiivses mõttes juriidiliselt puhtaks pesta. Ta saab õigeks mõistu ja niisugune teadvuse element inimestest, kui see toimib ühiskondlikus elus. Millised kaunid viljad sellel on? Kui me õpime pidevalt ja oskame ennast pidevalt kõikides elu-olukordades näha sellena kellel võib ka süü olla, kes ka võib-olla eksinud mitte ainult, et kõik need teised on mustad ja meie oleme valged. Veel üks näide, Karl suurest näiteks on ilus lugu sellest, kuidas Karl Suure elu kaalutakse kaalude peal. Ja pattude pool ja heategude pool on võrdsed kaali vaju kumba, kelle poole alla. Ja siis Püha Jaakobus toob kive õige poole peale Karli kasuks. Ja siis kaalub, vajuvad siis õige poole peale alla. Nii et keskaegses mõtlemises ja see mõtlemine on väga realistlik, realistlik, keskaja mõttes. Ja realistlik selles mõttes, et keskaja maailmas ei ole idealismi. Ta on tegelikult jämedalt materialistlik ja patud, teod, sõnad, neid kõiki mõeldi materiaalselt. Sest ta kujutas endast tegelikku jõudu, objektiivset jõudu selle tõttu ka teol sõnal heateol eriti oli täiesti kaaluga, kaalutav kaal oli võrreldav nagu koormatäie kividega ja nähtamatu ja nähtava maailma vahe. See ei olnud mittemateriaalse ja mittemateriaalse maailma vahe, vaid see oli Jäne materiaalse maailma ja peenes truck tuurilisem materiaalse maailma vahe nähtamatu maailma vahel. Nii et kui tavakirjandusest lugeda keskaja kultuuri kohta neid rumalusi, mis räägitakse, siis on selge, et need kirjutajad ei ole kunagi vaevunud uurima, mis aegse keskaja kultuuriaed üldse oli. Me saame täiesti teistsuguse pildi. Meie ette avaneb suurejooneline visioon hoopis teistsugusest maailmast ja realiteedidest kui see, milles elame meie ja meie ei saa oma ütlemist peale suruda minevikule minevikku, peab ikka uurima, lähtudes temast endast. Niisiis see põhiarusaam, et pöördumine, kahetsus võivad muuta inimese elu alati selles väljendus ka armulisus, mis tähendas seda, et ei olnud lootusetut juhust. Niisugust mõistet nagu ütleme, sünnipärane retsi, divist või see on hilisema aja nähtus. Keskaja kultuuris oli igal inimesel võimalus alati muutuda saada paremaks, saada täielikult uueks. Selles sisaldus usk jumalasse, kes võib kõik ja sellest omakorda tuli usk inimesesse, et jumal võib inimesega Selle tõttu alati inimesele taheti anda võimalus kahetseda, muutuda. Surmanuhtlus selle tõttu ei lahenda mitte midagi sest kuri jääb alles, kõik see kurjam punastamata süütunne on puhastamata ja nüüd me arvame, et kui me selle kurjategija hukkame, et siis on kuriga kadunud, ei ole kuri alles jäänud ja tegutseb edasi selle tõttu, et ta oli andeks andmata. 13. sajandil see on keskaja kultuuri tippsajand, mitmes mõttes, kolastikab gootika. Sellel sajandil arenevad ühiskondlikud hirmud väga kõrgele. Tekivad lausa ühiskondlikud psühhoosid ja tasakaal. Hirmu ja lootuse vahel on ohus, et seda rikutakse. Selle tõttu 13. sajandil suureneb ühiskondlik meeleheide ja psühhoosi seisund. Näiteks kujutlus, et kõikenägev silm näeb igal pool silmade ilmumine lauda seinale inimesele, kes tahtis siga varastada. Neid näiteid on nii palju. Kuidas inimene elab selles pidevas teadmises, et objektiivne ja teda õiglaselt hindav silm jumala silm igal hetkel jälgib, näeb ja vaatab. Ei ole niisugust kohta, kus inimene võiks minna selle silma eest peitu või varjule. Ja nii väga toredas naiivses vormis on kirjanduses säilinud ütelus, et jumalal on nii hea mälu. Ta mäletab isegi iga tühiasja meie elust, mida me ise oleme unustanud. Nüüd kujutagem ette korraks tänasesse päeva jälle, et kuskil on kompuuter, kus on absoluutne loetelu kõigist meie sõnades, kõik on kirjas seal kõik meie teod või nagu me ütlesime, algusesse, videofilm. Juba see teadmine oleks meile kohutav, et kuskil on, et kuskil on olemas minu elu täiesti objektiivselt ja ausalt. Ja on täiesti kindel, et kui me näeksime seda, siis me alles taipame, palju, me oleme kõik ära unustanud, mis meie oma elu moodustab. Siin on üks juriidiline motiiv veel näiteks mõrva motiiv. Kui inimene tappis jumala õigluse pärast siis võis mõrv olla ka isegi moraalne tegu võis olla. Kuid ta ei tohtinud olla iialgi afektitegu. Meie juriidiline mõtlemine oli keskajal väga sügavale tunginud igapäevasesse ellu ja juriidiline mõtlemine oli koolitatud kiriku poolt laiadesse rahvakihtidesse lihtrahvani välja. Oli olemas juriidilise mõtlemise oskus ja see on väga ainulaadne LINN. Usk sellesse oli nii suur, et inimene võib pihtimise ja kahetsuse läbi muutuda ja teise seisundisse saada. Et kui näiteks armulaual keelati kellelegi preestri poolt mingil põhjusel ebaõiglaselt. Anda armulaualeiba siis kui see oli ebaõiglane, siis ilmus hostja armulaua leib ise inimesele suhu. See oli siis jumalamärk selle kohta, et on kõrgem õiglus, et kui inimene võib eksida, siis jumal ei eksi. Ja Saalomoni raamatu esimese peatüki esimene salm. See on ju kuningaraamat ja kuninglik õpetus, on öeldud hoiatusena, armastage õiglust, maa, kohtunikud, sest iga maa, iga kultuur, iga riik ehitatakse üles õiglusele ja kui õigust ei ole, siis riik hukkub, see ühiskond hukkub. Ja siin on üks küsimus, uurijale saab selgemaks, kui me mõtleme, kuidas sai keskaja kultuur kesta nii pikalt mis tagas niisuguse stabiilsuse. Ja see saladus on selles, et tantsendentaalsus toimis objektiivselt inimeste igapäevases elus ja sellega arvestati kõikide elu üksikasjades. Justus juudeks, juudikaavituudikaatum kondev, naabitkondem, natum, traadideetin, manus, Symbioorumine, õiglane kohtunik mõistis kohut. Hukkamõistetu andis needusse. Neetu andis ebapuhta kätesse. Keskajakirjandus on täis juriidilist terminoloogiat ja kõikjal pläbi juriidiline ütlemine. See oli juriidiline kultuur, mis siis kolmanda astme ehitustsivilisatsioonis käib täiesti alla ja kaob ära. Teisisõnu eitada jumalat, ehitada trantsendentsi, ehitada igavikuliste objektiivset väärtust. Kaotab juriidilise kultuuri. Ja sellises ühiskonnas üles kasvanud põlvkonnad. Ma väga kardan, ei ole võimelised looma teistsugust riiki, õigluse riigiõiguse riik ei ole võimelised looma. Nad võivad muuta nimesid ja siin tuleb meelde Göte ütelus ühest luuletusest. Et eimiski, võim, eimiski, vägi. Murra neid vorme, mis on eluks mündid, korra. Ja seetõttu tõepoolest 40 aastat Iisraeli rahva kõrberännakut Moosese juhtimisel oli mõeldud selleks, et 40 aasta jooksul surevat maha orjuses kasvanud inimesed ja tõotatud maale tohtisid minna ainult need, kes olid üles kasvanud vabaduses. See on kahtlemata piibli kui ajalooraamatu üks meeldetuletus meile ka Eesti vabariigi jaoks, et kuni need põlvkonnad, kes on kujunenud juriidilises maailmas, kus on juriidilise mõtte täielik allakäik, juriidilise kulg, tuuri kadumine, kus õiglusest ja õigusest ja süümeste süüst ei teata üldse mitte midagi enam, et need inimesed ei ole võimelised ja ei saagi objektiivselt luua õiguse riiki võimatu. Ta jääb ikka selleks, mis ta on, ta psüühika ja kõik on juba kujunenud. Nii et siis meie optimism peab olema siis selles, et 40 aastat läheb ennem kui kasvavad need sugupõlved kellel loodetavasti on juriidilist kultuuri rohkem. Aga need sotsiaalsed stereotüübid, mis on välja kujunenud, on väga püsivad. Ja selle tõttu ma olen siin natukene realistlikum oma arvates ja arvan, et need põlvkonnad, kes kasvavad üles praeguses niisuguses õhkkonnas võivad veel hullematki olla. Sest sotsiaalne stereotüüp on olemas. Ja kui trantsendents ei murra sisse aega ja kui lõpmatus ei murra sisse piiratud ruumi siis juriidilist kultuuri ei teki. Ja sellega kokkuvõtteks võib öelda niimoodi, et kogu maailm tegelikult mitte ainult meie Eesti siin oma probleemidega vaid kogu maailm on selles kriisiseisundis kus liigub juriidilise kultuurilanguse suunas kõik. Ja selle tõttu ma ei näe ees teist võimalust kui totalitarismi antud juhul juba ülemaailmsed ja läbiviidud nii peenelt, et enamus inimesi ei saa sellest isegi aru enam. Seal massikommunikatsioonivahendite poolt manipuleeritud massid Juriidilise ja loogilise mõtlemise allakäigust, rääkis Einar Laigna. Järgmine teema on universaalidee puudumisest euroopalt tänases kultuurkonnas.