Keelekõrv 557. saade. Head kuuled täna vaiksel laupäeval tahaksin teiega koos kuulata midagi igapäevasest, natuke kõrgemat ülevamat, olgu selleks eesti keeles kirjutatud kevade, luule jalgu, valik klassikast. Me oleme kõigepealt Juhan Liivi arvatavasti kõige tuntumat kevade luuletust. Proovige neid ära arvata, mida. Seejärel Kersti Merilaasi ja August Sanga pastelsed kevadpildid mõlemad nende noorusaja loomingust. Seega möödunud sajandi 30.-te aastate lõpust ja arvatavasti paistavad silma seal ka mõned keelelised ärasused tänapäeva keelega võrreldes. Näiteks lühikesed vormid, variat pilk või tihe i-mitmuse kasutamine traadel pro traatidel, põsiil, inversioon ootuses saabuva õhtu ja nii edasi. Neljas kevadlaulik selles väikeses valikus on vana hea Visna Henrik Visnapuu. Tolle seal kirjutamise aegu muidugi noor ja armunud. Jälgige ka tema luuletuste keelelist külge. Tema keeles on palju lõunaeestilist n lõpulist seesütlevat kun trookus ja kõik teised vormid, samuti lõunaeesti sõnad, kandai. No mida see tähendab, kandja, eks ole, lõunaeesti keeles on näiteks Pedajas, Pettai ja Kadajaskat, Tai ja loom. Elajas. Ellai Sa murdesõna. Visnap mul endal on suuretses linn, Ellai niisugune võrdlus, linn kui elajas. Samuti armastab Visnapuu hellitavat nii gene, nii vormi, aga see on tal lühendatud Leoken. Ja palju on tal igasuguseid deskriptiivse heid sõnu looduse, häälte ja valguste kohta, nagu kumiseb ja heliseb, sillerdab ja Pillerdab tal kõik ümberringi. Ja lõpuks üks väike märkus ka esitaja kohta. Väike märkus, aga ka soojalt mõeldud. Indrek Sammul on nende luuletuste salvestamise aegu veel väga noor näitleja. Või õigemini lavakunstikooli lõpetamise aegu on see salvestatud 1993. aastal. 21 eluaastat, õhinat ja värskust on hääles. Aga esimeses luuletuses on ka üks väike, kuidas öelda, keeleline aps nimelt ära tuntud, et tegemist on sõnaga Lobjak lobjakas selle osastavas käändes partitiivis. Vanapäraselt murdeliselt Lobjakuda, Lobjakat. Aga ega midagi asume kuulama. Omal ajal on kujundaja Silja Vahuri valinud nende luuletuste saateks Heino Elleri muusika. Seegi ju Vikkerraadioprogrammil haruldasevõitu pühapäevani. Paju otsast patsatas Lobjaaguda lepa otsast, Latsatas sula, Lunda. Hüüti õhus. Üleval. Kuulen, kuulen, mina tulen, kevade tulen, tulen. Ja ülal eksib tuvi valgeid pilvi. Käik noorde kevadesse avasilmi ja kõrvus voolavate vete plagin. Ju päike pani hangedele käe ja tuul toob pargist värskeid urva lõhnu. Veel Tammet usas põrnitsevalt mäel umbusus uudistavad märtsi õhku. Kuid katused on juba päris julged nad päikest läigitavat plekist põsil, mis paastu, sulav, verev rõõmsaks, mõisi ja harjult korstnaid uljalt taeva kulgeb. Täis tänavad on rõõmsat rattakola ja pühapäeva rahva hubast juttu ja rentsel lahkelt muliseb, sulab. Ja kusagile jõuda pole ruttu. Ja mõni väike räästalt kukkuv tilk võib hellalt õrnutsema panna. Üks lembesõna, mõni varjatud pilk võib kogu päevaks õnne anda. Lumememm küljele langedes valvel seisakust väsis. Vihma Veerenni all pangedes katustelt nõrgunud vesi. Traadel Mil varblased tukuvad, heliseb otsatu, kumin. Vahelenud Latsudes kukutab okstelt või katuselt lumi. Keerinudes nodedaid niresid poeg, ojade rahu on kadunud. Kuskil kaugel haugetab koer, kuked kirevad, sadu auru hingavad, sulavad, jääd sooja ja raskesse õhku. Sombe ilm veel sombemaks, jääd ootuses saabuva õhtu. Ah, hing, nüüd tuleb kevade, nüüd sulab jää, suur kuldne päike kuldseks muudapory, past ärganud kärbes, kuulen, ajab jori ja peksab tiibuga, on ime. On imeliselt kerge nagu õhku mindu, miski tõstaks, pole mingit rõhku. Ah in, nüüd tuleb kevad, õitseb Visnapuu ma temaga nii nagu iga aasta kord õiteni seisan. Brentsliten viib saasta nüüd vuliseden jõkke, paastukuu ja vankriga mind, linn on siia-sinna, viib voorimees, ah voorimees, las minna. Ah hing, nüüd tuleb kevade õhk nagu vii mind joovastav. Kui tulen väljult koju täis päikest, juuksed väsinud nagu roju, siis oleks nii, kui oleks sina siin, et käte vanikui mind võtta vastu veel enne, kui saan kotta sisse astu. Ah hing, nüüd tuleb kevad jälle ülevus, kas armastan sind? Ei ma seda tea, kas armastad, ei selles aru, pea kõik olen päikse nõhuna muun ja sina minuga ja sa kui vesi mind kannad, kevadine kahekesi. Ah Ing, nüüd tuleb ta, see valgub nagu kosk nüüd väljadel maha, tänaval. Läen joobunud lahti, käsi vastu tal seal päikse seisatan, kun, leht, kiosk ah Ing. Nüüd tuleb kevad, kevadel tee valla valla, tee nüüd südamel. Nüüd tuleb kevade, on otse pöörast midagi ja hullupäev meeletumalt raiskab päikest, miljon Vaidrakette vett koskadena lahkab, on, kui upuksime vete. Nii palju vett, nii palju päikest, püssirohtu, mis langeb Kullu. Nii tuleb kevadel. Nüüd tuleb kevade, kahu enam ei too tänaval ööd läbi, peksavad nüüd puid ja kive, vihmapiisad, et oleme kui ujutuse märjad, nagu kiisad kiirrongid vett, nii vahunuiad kihutavad madalal. Nii tuleb kevade, et issand, heida Tarmo. Nüüd tuleb kevade ju urbe päev ja ülestõusmine, mis nüüd võiks olla Nurmil niidel, jõgede ning Järnim hell sinistasinet taevasinist iganes silma värvin, las olla kõik, on kuskil sõda, verevalamine ja siiski kevade, et issand, heida armu. Nüüd tuleb kevadel. On lõppemata porikõntsa saasta, mis sest, mis sest kaaslane väljult porine ja liige helgandaiema. Anna andeks, ära ole tige kord ainult kevade, las olen porine kord iga aasta, nii tuleb kevadet, issand, heida armu. Nüüd tuleb kevade. Nüüd on mul Ing, mul enne oli ene või Jäne nüüdki mõlemad mu südamele kallid. Nüüd on veel Ing, kas Enet enda kõrvalt sina sallid? Oo armas tütarlaps o käo Orvik, viie leheline, see kevad, nii et issand, heida armu. Kevad tuli, päike naeratas ja lumi otse auras, äralendu läks maad ja õhku täitis linde laulja Jumin. Vetest viidi vanaveskil oks. Jooned, kassid kurjad korstna kõrval olid avaldanud armastust. Päeval tilkus räästast värsket tõrva nagu tõrv, see oli päris must. Rohkest rõõmsast rahvast tänav kihas. Minu eel läks neidis vahest kaks. Ja ma nägin, temal olid vihal kuldne palmik, ei, neid oli kaks. Ja need palmikud, Need olid õlal, päiksen, hõõrusid kui tukad kuldpoisi päie keskel, oo mis kaunis kõla. Ja mu süda jälle võtab tuld. Ja ma panen selle muinasjutu minu päevil tõesti see näht tulevaseks ajaks kirja ruttu. Sära, palmik, hiilgan nagu täht. Justkui Maarja oleks kõndinud taevalael. Suured säralised Sõnajalad lõid sest õitsema taevan hõõguma kui tael. Need on tähed, need on tähed minu südamesse, vala kevad oma vaikset õnne ülimaist. On nii pühalik, nii ülev taevas, rand, säralised, veteväljad, tuled üles, üles kutsutakse mind mu rind, see on kevad, see on kevad oma selgusesse, sule kevad, mind ja minu armastavat naist. Olen tulnud talvest, olen tumm ja kur ahned, kurvad jäljed viinud lumi. Kraavi kaldal istub Jeesus peon Urb. Ta on tõusnud, ta on tõusnud. Palgel, tal. Sula üle ilma salapiserdubi astub alla siis kõik jõed saavad val saavad allajooksujala palgeid billi valgest hangest sinimustvetelhaigust ja siis tuleb kõigist paigust taeva alt kui suurest pangest katsesarvi vargsi mullast sinilill all päikse ajab pilistusist maailm kajab pungad pruunist, õitsvast, kullast süda, kottu ära läheb, tõuseb õhku, kevadpäikse on üle ilma sõua, taiksem pillab piisku puie pähe. Imelikult astub alla kevadkellukesi tilistades paneb aralt A Le ühe talla, teine tald jääb õhku kumisema. Ning siis läheb rõõmsalt vilistades ikka õhus üks ja teine maas järgi vilistab ja õitseva hakkab kõikjal särama ja sumisema. Tule pääsu, teeme Endal pesa, räästa varjuroogu risti nuppudesse. Lõoke kui lõhnab karikakraid, kesa minu laul saada üle sillerdama. Minu laul on arm, see kuller kuppudesse paneb met kulda, lükib õide puud, avab lindude ja laante vete suud. Tulepäev juhakkab Pillerdama. Kuulasime eesti luulet Indrek sammuli esituses. Ja see oli lihavõtte laupäeva keelekõrv Marydarandilt. Kohtume nädala pärast, et austada Ferdinand Johann Wiedemanni tema 200. sünniaastapäeva puhul. Kuulmiseni.