Keelekõrv, 561. saade, austatud kuulajad, teid teretab toimetaja Mari Tarand ja asun kõigepealt kiiresti teie kirjade juurde. Väga palju huvitavaid märkusi sisaldab Kunnar Kaasiku kiri. Tegemist on inseneriga, kes on märganud eksimusi ja vääratusi arvude arvsõnade ja numbrite kirjutamisel. Näiteks kirjutab ta ja mina olen temaga nõus, et parem oleks kirjutada 1500 numbritega üks, viis null null, mitte ka 1,5000. Aga ma ei hakka süvenema pikemalt teistesse märkustesse, mis puudutavad sisulisi matemaatika küsimusi. Aga selles kirjas on veel palju niisuguseid tähelepanekuid, millest me ikka jälle oleme rääkinud ja räägime veelgi nagu moesõnade üleliigne tarvitamine ikka läbi pro kaudu või tänu vales tähenduses tänu demokraatia nõrkusele. Meid okupeeriti või siis hävima tähenduses kaotama. Andrus Ansip ei taha hävida peaministrina. Mõned Kunnar Kaasiku kirjas toodud küsimused väärivad tulevikus pikemat asjatundjate vastust ja arutelu. Peeplaprik Paldiskist. Eks teie oletegi see salapärase varjunimega, kas torski te mainite, et teie pikemaid kirjutisi ei ole keelekorras ette loetud? Vastan nii. Need on sageli kõiki maailma asju puudutavad ja parandada soovivad kirjatööd, mis päriselt keele kõrva, kuidas öelda, tavateemadega kokku ei lähe, aga kui keskendute täpsemalt keelele, siis kindlasti loeme ka teie mõtteid keelega rosette. Ott Kurs suur tänu killukese eest, Paul Ariste ja Mustvee Paul Ariste juurde pöördume kindlasti sügisel, sest teatavasti tema sünnikohas rääbisel on kavas avada mälestusmärk. Ja siis on sobiv Paul Aristet uuesti jälle meenutada. Aadu pirn, paun Tartumaalt. Ja tore oli lugeda teie kirjast lauset, et te olete keele kõrva alaline kuule või püsiv, kuule see rõõmustab mind. Komplekt gt ja kompleks on teie teema ja tõepoolest te ütlete, et kompleks hakkab tungima ka sinna, kus tema koht ei ole isegi võtmekimp, on võtmete kompleks. Heidame pilgu ussikompleks. Esemete omaduste, nähtuste terviklik kogum. Ja teine tähendus, hingeelu kerge häire. Näited on siis niisugused taimestikku kompleks aastasadade jooksul välja kujunenud kooslus. Oidipuse kompleks, alaväärsus, kompleks, mööbli, com projekt ja muidugi võtmekimbu kohta tuleks siis öelda küll ka võtmete komplekt, kui seal sees on kõik kuuri ja keldri ja Tõvade võtmed, kui see on täielik kogum neid sellele verele vajalikke võtmeid. Ja lõpuks virve kännukiri ja ma käänan meelega känd kännu. Tegemist on minu armsa sugulasega, kelle keele õpingud filoloogiaõpingud katkestas sõda ja kes on pralt maatööd rüganud lapsi ja lapselapsi kasvatanud Lõuna-Eestis Sangastes teeb seda praegugi, aga kuulab ka huviga keele kõrvasaadet. Aitäh sulle, tädi virve nägu. Sind lapsepõlvest saadik kutsusin, aga see kiri viib meid otse järgmise teema juurde, nimelt virve, känd kirjutab, et mäletab hästi oma vestlusi oma õppejõu Paul Aristega ja oma koostööd ka Hella Keemaga ja nüüd lähemegi siis saate teise osa juurde või põhiosa juurde, mis jätkab eelmises pooleli jäänud teemat. Emakeele seltsi rikkalikust murdearhiivist võetud murdekorrespondentide tekstidest on välja antud suur paks köide ja emakeele seltsi koosolekul seda esitleti ja tutvustati. Üks toimetajaid. Mari Must rääkis nii. Kõige mitmekülgsemalt on kajastatud rõuge murrak kust sisukaid kirjapanekuid on kolmel erikoguja. Floridas vee Ludvig Raudsepp ja Alfred karu on kogunud kolmest eri paigast rohkesti tekste. Urvaste murrakut Rustanud mitmelt poolt Elfriede stiil ja Anni keel kes oli hella keema õde ja meie täna siin esinenud keeleteadlase hinge käisid ema Ani teemat on murdelugusid ka kanepist. Karula murrakut ja Hargla keskusest keelepruuki on edastanud Heil Olymed. Hargla kaguosa mõõdiste murrakut, Leonhard must. Räpina lõunaosast pärinevad Taaniel Lepsoni jõutud Vastseliina lõunaosast Aleksander Lehtmetsalood. Setu murraku põhjaosast on Veera Pino, kes istub täna siin meie keskel. Enamik siin raamatus kirja pandud murdelugusid on saadetud 1940. kuni 44. aastal korraldatud murdevõistlustele. Kirjapanijatest olid mitmed tollal alles noorukesed kooli õpilased. Ühtki neist on hiljem kujunenud aga nimekad koolikultuuri või teaduse inimesed. Nagu mitmekordne akadeemik Heino Liimets. Põllumajandust teadlane ja kultuuritegelane, lutid Raudsepp, rahvaluuleteadlane Veera Pino kooli direktor Leonhard must patendindus, teadlane Jaan kabi. Sisu olles pakuvad murdejutustused siin selles käesolevas köites rohkesti etnograafilist andmestikku nagu temad, vanaaegne põllupidamine, omandamine ja karjandus. Vana, eks need ehitused, saun, endisaegsed, meeste tööd ja tegemised endisaegne naistega, käsitöö, rahvarõivad ja rõivastumine, muistsed söögid ja joogid, jahipidamine, vähi ja kalapüük. Rahvakommete alast andmestikku leidub teemal muistsed peod ja pühadel jäävad käsitlus, kalendri, tähtpäevad ja pühad need edasi lapse sünd kajaksid risse, kosjasaajad, surm, puhted, talgud, maja pühendamine ja mõndagi muud. Kaid näiteid leidub selles kogumikus ka külajuttudest, muistendeid, rahvatarkuses näiteks miks rikkad on kõva südamega. Miks tuul vingub? Miks inimesel on küüned? Lugusid, mõisahärrade, vana puri, kabeli Skoonia lund? Joodik soldat ja tsaar Peeter, esimene ja teised taolised? Raamatus leiduvad illustratsioonid joonised ja käsitööproovid pärinevad omaaegsetest tekstigi heidetest. Neid palu sellest raamatust me tulevikus katsume ette lugeda ka, sest need on huvitavad tõesti, aga praegu pöördume natukene selle raamatu tausta poole. Eevi Ross, üks raamatu toimetajaid rääkis emakeele seltsi koosolekul sellest pikalt ja paistis, et siin on taga nii palju huvitavat ajalugu. Ajastut. Et seda võiks kohe, sellest võiks kohe omaette uurimuse kirjutada. Sa käisid ju arhiivis seda spetsiaalselt uurimas kõike seda Hella keema korraldatud, üles kutsutud ja välja töötatud kirjasaatjatevõrku, seda kirjavahetust. Eesti riigiarhiivis, kus on ka praegu akadeemilise emakeele seltsi arhiiv leidub väga sisukaid, kaustu ja konkreetselt selle teema kohta on siis hella keema. Akadeemilise emakeele seltsi kirjavahetus korrespondenti idega, korrespondendid on murdekirjas, päästjad, vabatahtlikud kaastöölised üle kogu maa, kes on aegade jooksul ikka saatnud emakeele seltsile kaastööd. Kuid sellest konkreetsest sündmusest rääkides, see tähendab siis murdevõistluse korraldamisest aastatel 1940 kuni 44 on omaette peatükk, kus need saame. Täpsemat informatsiooni selle kohta, mis sellel ajal ja nendel aastatel üldse juhtus on muidugi õige korraks tagasi minna ajalukku ja mõelda neid aastaid. Neid Eesti jaoks, nagu me nüüd hiljem kõik teame, saatuslikud Ellageen määrati korrespondentide võrgu loojaks ja koordineerijaks 1939. aasta lõpus. Just siis, kui sõlmiti baaside leping. Järgmine aasta 1940, kui sisenesid Nõukogude Liidu väed Eestisse. Kui Eesti Vabariigist sai Eesti NSV ja kui Eesti NSV astus Nõukogude liitu. Edasi järgnes sõda, siis jäid püsima meile saksa väed ja järgnes siis Saksa okupatsioon koos kõige sellega, mis ikka mehitamine kaasa toob. Igasugused normid, repressioonid, mobilisatsioonid ja selle võistluste aja lõpetas 1944. aastal taas sõda. Nii et me saame murdekorrespondentide võistluse panna just nendesse aastatesse. Tähendab praegu niimoodi, et sõjaga algas ja sõjaga lõppes. Kuid tagantjärele on tõesti raske otsustada, kas just sellepärast olidki need nii edukad. Just sellepärast tuli nii palju kaastöölisi ja püüdsid päästa, mis päästa annab oma rahva ajaloost. Hella keem ise oli loomulikult erakordne isiksus. Ta oli ise murdekoguja olnud üliõpilasena ja ette öeldis ta töötaski sellel ametikohal üliõpilasena oma oma murdekogumistööde eest üksnes ülihäid hindeid. Tollal oli niimoodi, et stipendiaadid kogusid üle eesti murret. Nad said selle eest tasutud ja nende töid hinnati alati, kuidas need olid tehtud ja vastavalt selle eest said nad raha. Ja hindamine ise oli päris tore, olid ülihead tööd, olid väga head tööd, olid üsna head tööd olid head tööd ja olid rahuldavat tööd. Hellagem, nagu ütlesin, oli ainult ülihea koguja. Ja just sellepärast ilmselt tabelite välja kõige sobivamaks. Selleks, et töötajate korrespondenti tega. Hella tõepoolest ei andnud asu kellelegi. Kõigepealt lähetas ta väga palju kirju välja ja peab ütlema, et veel esialgu salaja, ilma, et oleks emakeele seltsi juhatusega selles kokku leppinud. Aga oli selles kindel, et ainus olemuslik korjandus saab olla ainult siis, kui on võistlused. See nõndanimetatud pat, et anti talle kohe andeks, kui selgus, et, et on saabunud erakordselt head materjalid kõikide nende teemade kohta, millest Mari Mustkasin rääkis. Nüüd, kuidas Ella töötas. Ta saatis jah, need kirjad hankis kaastöölisi, palus vastata, kas ollakse nõus töötama. Siis tutvustas teemasid, saatis täpselt sisu küsitluse mis kõige raskem, ilmselt nendele, kes hakkasid töötama, oli see, kuidas märkida murdekeelt. Ja ta oli väga karm koolmeister. Ta nõudis proovitöötöid. Ta parandas need ära, saatis tagasi ja ei andnud hinnaalandust. Tema seisukoht oli see, et murdekogumine on murdekogumine, olgu siis väljaõppinud stipendiaadid. Ta koguvad või väljaõpetatud vabatahtlikud kirja saatjad. Ja see kirjavahetus, mis sisaldub Eesti riigiarhiivis, pakub meile erakordselt huvitavat nii sellest, kuidas neid talumehi või rätsepa õpilasi või 14 aastast algkooli õpilast või 16 üheksateistaastast gümnaasiumi õpilast välja õpetati. See oli täiesti tundmatu maa ja Talumehed kurdavad ka, et nute Norrisete ajakirja üle, aga niimoodi kõik talumehed kirjutavadki, nad ei olegi võimelised teistmoodi kirjutama. Aga me võime öelda, et nad olid siiski kõik võimelised ja teistmoodi kallid afiliselt kirjutama ja need käsikirjalised kogud, mis on emakeele seltsi murdearhiivis, on omaette kunstiväärtus. Nii kirjapanekute poolest kui ka Nende kaunite jooniste poolest, millest Mari Must siin rääkis. Ja võib-olla nüüd ma loeksin ette natukene seda kirjavahetust, mis oli kõige noorema kirja vahetajaga algab see 30. jaanuaril 42. aastal. Kui Heino Liimets siis noorvõitlusest osavõtt ja kirjutas niimoodi nagu teie andmete lehest näete, on alles algkooli kuuenda klassi õpilane. Kuigi ma olen väga noor, palun mul siiski lubade võistlusest osa võtta. Mind huvitab see töö ja ma teha seda teha nii hästi, kui suudan. Nõu küsinud, kuidas, kuidas seda tööd teha, kuigi tal olid saabunud juba need juhtnöörid hakata järjest hella keema käest küsima. Ja ta on suurtes raskustes käsitööproovidega. Ta on saanud hella Keemalt nõu, kuidas lahendada see ülimalt raske probleem käsitöö. Ole hea nõuande eest käsitööproovide osas. Mina üksi poleks Nende proovidega hakkama saanud. Nüüd võin loota ema ja minu kooliõpetaja proua hallase abile. Õde mul ju pole. Ja edasi kurdab ta siis oma joonistamise oskusest, kuigi need köiteid ei näita seda, et, et tal oleks probleeme joonistamisega. Näiteks on kästud joonistada vokk, aga mitte kuidagi ei tulnud joonis voki moodi. Kas võib mõningaid jooniseid ära jäta? Püüan küll joonistada. Nii kui suudan. Ja ta tegi oma proovitööd edasi ja lõpuks siis saatis selle hella keema. No siis neli kuud hiljem, ootasin teilt proovitööd tagasi veel mai lõpul. Kui ikka ei tulnud, siis otsustasin kogu sellele võistlusele käega visata. Nii ei teadnud teilt enam kirja oodatagi. Proovilapid ja kõik oli mul juba ammu valmis. Pole mul nüüd selle vastu ka midagi, Need akadeemilise emakeele seltsile, vaata teisel aastal. Proovitööd ei nii saanud veel aega kirjutada, olen ju nüüd põllumees ja teen heina. Ja edasi järgneb kirjavahetus, kus ta ikka on veel mures oma käsitööproovide pärast. Kas ma pean säärebaja proovid täies ulatuses tegema või ainult jupi? Aga, aga ta on ka palju juba mõelnud, kuidas kirja panna ja. Räägib nüüd edasi keelest vanaaegsed ehitised, selle töö teen Mõnistes. Säärine murre erineb puhtmaniste omast. Usun, et märkimisviis on mulle nüüd päris selge. Me võime küll öelda seda, et Ella keema jaoks polnud see märkimisviis veel päris selge ja ta tuli veel mitu proovitööd teha. Kuid edasi ikka jälle see käsitööd. Kuidas kindakirja proove saab töösse panna, kas tuleb saata tükike kindast? Ella keemial oli plaanis teha album korrespondent idest, kus siis oleks nende elulugu ja ka fotod. Ja Heino Liimets kirjutab selle kohta nii. Saadan siis ka oma foto. Elulugu ma praegu ei saada, ma ei ole ju veel midagi elanudki. Edasi algavad Hella keema elus keerulised päevad. See meeletu kirjavahetus korrespondentide ka üle maa talle palju ärevaid aegu. Ja need lõppesidki, nii et 1943. aasta novembris ta vahistati ja ta viibis mitu kuud eeluurimise alla. Kuid et seda ei teadnud veel Heino Liimets, kui ta talle kirjutab. Olen olnud nüüd mõnda aega kodus. Enne äratulekut käisin ta teie töökohas, aga kahjuks ei olnud teid siis seal. Kuid aprillis 1944 hella GM korraks vabanes viidi siis hiljem küll tagasi ja määrati talle kohtus üks aasta vangistust. Hellageem ei löönud risti ette, vaid tabanud soodsa hetke, põgenes kohtust. Seda loomulikult ei teadnud. Tema kirjasaatjad. Nad hakkasid lihtsalt saama uuesti kirju hellalt. Ja mais 1944 vastabki talle Heino Liimets. Niimoodi. Olen väga rõõmus, et teie jälle tagasi olete tulnud ja asute kohe võistlust korraldama. Luban ka kohe kogu ihu ja hingega kaasa lüüa. Sest polegi ju nüüd midagi muud teha, mis tuleks meie rahvale kasuks. Murdet, kogumisi ja vabatahtlikke murte saatjaid on olnud läbi aegade. Kuid sellist patriootliku liikumist nagu korraldas Hellageem. Me ei, rohkem ilmselt ei kohta. Seal ilmnes ennast salgavus nii Hellagema enda poolt kui ka kõigi tema abiliste poolt. Ja selles osas vääriksid need kirjad avaldamist. Et me näeme 14 10 või 15 aastane koolipoiss teab, milleks ta seda tööd teeb. Samuti leiavad, et endale elu mõtte sellel raskel ajal nii talumees kui ka rätsep. Sest see oli ainus asi, mis oli veel jääv mis tuli tingimata jäädvustada. Ja see ei olnud niimoodi, et see oleks olnud vabatahtlik töö vaid see oli nende hinge sund. Mis sundis seda tegema. Isegi paberiga oli ju sõja ajal raskusi. Mul jäi sellest ettekandest meelde veel lugu, kuidas hella pabelt hankis, sest nendele saadeti ühtses formaadis paber, millele nad oma töid tegid. Jah, Ella pidi saatma kõikidele kirjasaatjatele paberit, see tähendab siis kvart formaadis lehti, millele kirjutati tekstid ja sedeleid oli sõjaaeg ja paberit enam ei olnud. Hea nõu kallis, mis teha. Tartu ülikoolist anti nõu, et sõitku Hellageem Tallinna. Mingu Tallinna paberivabrikusse ja paluku sealt saada paberit. Helle muidugi varustas end kõikide vajalike dokumentidega ja avaldustega ja sõitis Tallinna. Ta sai jutule direktor seemega, kes oli baltisakslane ja kaval nagu hella keema, oli igaks eluolukorraks valmis olla, oli ta võtnud kaasa Eduard Kolgi Rõngu murdeteksti köite, erakordsete joonistega, raamatu käsikirjalise raamatu mille ulatas siis seemele, näidates, et siin on kirja pandud meie esivanemate kõik tööd, tegemised, rahvariided, söögid-joogid ja sõime, tutvus selle käsikirjaga ja, ja oligi valmis selleks, et määrata nii suur portsjon paberit, et veel nõukogude ajal, kui ei olnud ka kunagi paberit, palju saime keele ja Kirjanduse instituudis veel selle varal oma töid edasi teha. Sinu ettekandes oli huvitav ka see koht, kus rääkisid auhinnaks antud raamatutes, nii et need noored ja vanad hingega töö tegijad said siiski mingi tasu CD. No nad said erakordse tasu. Ella Keemal oli üldse see põhimõte, et ükski nii väärtuslikku töö tegija ei tohi jääda auhinnata. Kõikidel sõja aastatel tuli sellega toime, et keegi ei jäänud tühjade kätega. Üks erakordne auhinda, mis viis oli, et kirjasaatjat, sait hulgi raamatuid. Ma loen praegu ette näiteks need raamatud, mis sai Endel paekirjanikunimega, Eduard krants, ka siis noor koolipoiss Keilast. Need on siis järgmises raamatud. Julius Mägiste soome-eesti sõnaraamat, Paul Viiding eluaseaine Hugo Raudsep, Mait Metsanurka ja tema aeg. Richard Roht, kahuriliha, Karl Eduard Sööt kogutud luuletused, Karl Ristikivi rohtaed, Friedebert Tuglas kogutud novellid, kolmas terve väike sisukas raamatukogu. Ja see valmistas meeletut rõõmu kõikidele. Näiteks ühe talupojakirjast loeme niimodi 12 väärtuslikku raamatut, kallite südamlikke pühendustega ja eilse postiga toreda õnnitluse eesti värvis kaante vahel asuva sõjaka eidega. Sõjakas eit oli silda kandroni külmnõeltehnikas tehtud võidujumal. Kui avameelne olla, siis pean küll tunnistama, et terve aasta jooksul oleme kordagi nii õnnelik ja hääs tujus olnud kui nüüd, mil teie saadetud raamatuid lehitsen. Teie pühendusi raamatutes lugedes tundub mulle, et toredas eesti neius asetseb ka tore ja energiline, Eesti süda ja eesti vaim. Püsiku teil seda vaprust ja energiat veel kauaks sest üle 40 murdele võistleja, kes kõik auhindu said, see kõik on teie töö ja vaeva vili. Teile peame meie au andma ja juba kodus teie nime kuuldes peame mütsi peast võtma. Ja suuremat au ja lugupidamist peavad teile veel tulevad põlved osutama. See on väga hea koht, kus anda sõna ühele praegu meie seas elavale ja tegutsevale murdevõistluse osavõtjale Veera Pinole, rahvaluuleteadlane aga seekord ei astuda, et mitte ettekannet pidama folkloori teemal, vaid lihtsalt tuleb kätte saama temale määratud raamatuköidet. Õieti minu mingisugune nagu ristiisa nendes teleasjades oli õigupoolest mu hea elu pallime sõber Räpinlane Paulu, Priit ja et tema nagu hakkas mulle saatma mingisuguseid küsimus kavu ja need esimesed küsimus, kavad käisid keelemat oreli kohta, ma olin tookord selle kohaliku kohaliku akadeemia Mikitamäe all, oli vist neljanda klassi õpilane. Nii et ega ma siis sellel ajal, kui mina alles noor veel olin ja järgmine etapp oli siis, kui ma olin selles erilinnakese akadeemia Petserikeskkond, üliõpilane, siis algas juba minu koostöö henna teemaga. Ma mäletan, see pidi olema 44. aastal siis emakeele selts korraldas jälle mingisuguse korrespondentide kokkutulek või mina sain ka kutse. Ja siis ma olin ikka veel õpilane, kool veel mingil moel töötas. Ja ma mõtlesin, et see on siis nüüd minu tööd ja Pealkiri võiks olla kui kodust ma laia maailma minul lai maailm pidi olema siis Tartu linn ja emakeele selts. Aga sinna laia maailma ma ei jõudnud selle pärast, et noh, oli igasuguseid raskeid asju ja ma väga-väga tahtsin, et kui ma sinna pean minema, peab mul olema must kleit, Valgete tupsudega. Ja niisugust mul ei olnud. Siis jäi üldse muidugi jäi ka asi ära ja siis üsna varsti juba lõpetas spektri gümnaasium oma tegevuse, sest sõda oli meil juba väga lähedale tulnud. Täna on ka elus üks väga ilus suur päev ja minu tunnetus on, et isegi praegu veel hoolimata kõigist käsklustest, millest läbitud, pakub Mu veel ilusaid rõõmsaid üllatusi. Mableiga Peiga, anna köisila surra, aituma kaduma maa, ma ütlen, et 100000 Aitumat. Nii lõpeb tänane ehk keelekõrv aitäh kuulamast ja kohtumiseni nädala pärast.