Margus Saare jutusaade Jutusaade. Tere hommikust, head kuulajad ja kaunist suvist püha. Taas on eetris nädalalõpusaade üks kolmveerandtund külalisega jutusaates. Täna, 15. mai hommikul on Nelli Kalikova esimest aega riigikogu liige ja aastaid avalikkusele vaata kui narkomaania ja AIDS-i vastu töötav arst ja võitlev propagandist. Tere hommikust. No aastas on kaks, hoidsime päeva, esimesel detsembril AIDS-i leviku vastu võitlemise päev, päev ja kõigi muude tänaste tähtpäevade seas on siis ka aidsiohvrite mälestamise päev. Neli mitut AIDS-i ohvrite Eestis. Täna leiname. Nii huvitav, kui see ka ei ole, me ei neid inimesi ei ole palju. Aitsist on surnud 17 inimest, teistest põhjustest veel kaks korda sama palju, teised põhjused on muidugi antud AIDSiga, need on enesetapud, need on alkoholismist ja, ja südameinfarkti taga. Kõik need pahandused on seotud ka selle psühhotraumaga, mis inimesed kunagi on saanud. Ja Ma pean ütlema, et selles selles, et see number on suhteliselt väike ja ma loodan, et ta jääbki mitte väga suureks. Peegeldub see meie meditsiiniprogress sellepärast et meditsiini sõimavad, et noh, ei saa sellega hakkama, ei saa tollega hakkama. Aga AIDS-i suhtes on sammud, edusammud tehtud, väga suured. Need rohud, mis praegu inimesed võtavad, nad ei tee terveks, aga nad ei, ei lase inimestel enam surra. Šveitsi ohver on, on ainult surnud siis või tuleb seda nagu laiemalt käsitleda. Kui see kolmas pühapäev mais oli mõeldud muidugi aidsi surnute mälestamiseks ja noh, muidugi nende nende sugulaste lähedaste toetamiseks sest muidugi kõik, kes on AIDSi nakatunute siifi nakatunud, on ju sisuliselt ohvrid. Aga see oli päev, kus mälestati surnuid. Ma mäletan neid traagilisi aegu. Maailmas on olemas mitu HIV-positiivsete ajakirja ja need südantlõhestavad lood, mis seal olid kirjas, sõidab ilma pidas, neid lihtsalt ei saanud lugeda, sest need olid nii nii jubedad. Seal olid väikeste laste emad ja seal oli vot kuidas suri, parim sõber ja kuidas suri ema või isa ja sest see epideemia algas arenenud maailmas üsna ammu juba 80.-te alguses ja sellest ajast on väga palju inimesi surnud, aga viimastel aastatel need surmajuhtumid on ikkagi rohkem erand kui reegel ja, ja sellepärast ma arvan, et see aidsiohvrite mälestamise päev tasapisi hakkab muutuma juba selliseks P9 aidsi meelde tuletada, mis päevaks, mis mis kahanesid üldiselt väga tähtis. Kas meditsiin on nõnda palju edasi läinud, et see nõndanimetatud 20. sajandi katk 20 esimesse sajandisse üle ei tulegi? Võidetud ei ole, mina olen nakkushaiguste tohter ja mina pean väga lugu nakkushaigustest. Ega neid niimoodi mütsiga ja nii kergelt võitu ei saavuta. Aga see, et inimesed ei sure enam nii väga ja teiseks vot minu arust üks väga suur saavutus on see, et on võimalik päästa lapsi, et nad ei sünni HIV positiivsetele. Selleks on vaja päris palju jõupingutusi nii naiselt endalt kui ka ühiskonnalt. See tähendab, et õigel ajal ennast arvele võtta, testida pärast profülaktikat, teha last teatud ajaravi või profülaktikat teha, aga tulemus on terve beebi. Varem oli nii, et kolmandik lapsisid sündis positiivsena ja isegi kui talle on antud 10 15 aastat elu, mis tähendab veel lapsele, et ta õitsemas ja sureb ära. Aga praegu on niimoodi, et kaks-kolm protsenti võib juhtuda nii, et sünnib HIV-positiivne. Siis positiivses temast 17 aastat tagasi, kui Eestis esimene HIV-positiivne inimene avastati või, või registreeriti kas tulite siis ise ka hirmul nakatumise pärast? Mina ei olnud ma, mis see oli, kas ma nüüd oli tõesti nii julge jänes või või lihtsalt teadmatusest ja aga see oli tõesti huvitav aeg, sellepärast et ma töötasin siis nakkushaiglas ja kui avati esimene AIDSi keskusega, seal keegi tohtritega õdedest töötada ei tahtnud ja sellepärast, kui sa ei saa teisi tööle, noh, niimoodi motiveerida pead ise tegema ja niimoodi me mina ja õde Grete lehtla siis seal olimegi selles keskuses. Nii et aga kui ma selle esimese haigega, Ma kohtusin. Me tõesti kartsime. Me kartsime 11 hoopis teistel põhjustel, selle pärast, et. Mäletan seda, kui olime kuidagi mõlemad kohmetud, sellepärast et tema ilmselt Carti, sest ta oli geimees ja siis sellest nagu ei räägitud üldse ja ja siis üks noor naine hakkab teda seal niimoodi ja teatavasti pinnima või küsima. Ja, ja sellepärast ta tundis ennast väga ebamugavalt. Ja mina tundsin ennast ka ebamugavalt, sellepärast et mina ka ei osanudki inimestega rääkida ja kartsin, et võib-olla ma solvanud teda mõne sõnaga või mõne sellise noh, ebadelikaatse väljendiga või mis iganes ja ja aga Läks aeg mööda. Me harjusime üksteisega ja nüüd, kui on juba sellest nii palju aastaid möödas, siis õnneks inimene on elus ja tunneb ennast noh, üldiselt hästi. Ja me oleme väga head sõbrad. Õlita, 69 aastane, no te olete enne vahel öelnud ka, et et juba lapsepõlves olite te häbelik tütarlapseks. Nüüd suhtlete vabalt prostituutide, kupeldajate, meedia ja politseiga ja mitte ainult, eks käite tänaval võhivõõras Dr inimestele kondoome jagamas ja silm ka ei pilgu kuhude häbelikult kadus. Ma pean ütlema, et ma ei tea, kas aitäh või või mis tegelikult ajakirjanikele ka sellepärast et nemad noh, niimoodi püksid mult kõik kompleksid välja põhiliselt. Aga tegelikult see oli üks asja külg, aga teine külg on see, et kui sa oled natukene muutunud selliseks kiiksuga inimeseks, see tähendab, et kui sul on see idee on dominant, siis kõik hakkab ära kaduma, näiteks ma kujutan ette, et need, kes seal usku kuulutavad seal tänaval täitsa külmalt võtavad, siis nad ka vist kunagi olnud häbelikud inimesed, aga aga nad paratamatult teevad seda. Nii et võib-olla selline asi. Aga see, et ma külastasin tõesti iga asja peale ja, ja kui me kursusekaaslased, kes nüüd on kõik Venemaal seal juba pensioniealised, ma õppisin Leningradis Küllad imestaks sellepärast, et ma olen nii vana, et kunagi instituudis me pidime tegema poliitinformatsiooni, see tähendab, et meil oli, meil oli väga suur kursus, 500 inimest, aga väga väiksed grupid, 10 inimesegrupid ja ja kui sa kuus aastat õpitööde ja sõnadega, siis sa oled nagu sugulane neile juba. Ja kaks ja pool kuud ma põdesin, et ma pean jälle esinema nende 10 inimese ees ja lugevale eile, mis ajalehtedes oli Mizzizakibreesnes rääkinud ja ja et kuidas ma ikkagi räägin ja kui ma rääkisin, siis mul põsed õhetasid ja hirmusima isegi tülitasin oma sõbrannadega, nad teevad sohki. Mullikad vägal, Veelo olla vaba. Eks ikka see vene veri ideid suhtlemisel ei ole aidanud, siis. Ei ole, ei ole. Sest minu isa on, oli venelane, ta kahjuks on kadunud meil surnud. Ja isa on venelane, Eestist ja ema on eestlane Venemaalt. Jah, Peterburi lähedalt ja nõukogude ajal, Me iga aasta siis oli nagu ohutu sõita näiteks autoga lõunasse. Ja noh, kolm nädalat oli puhkus ja meie emaga kolm nädalat istusime seal auto juures, me ei suhelnud mitte kellegagi. Meil polnud vaja. Ja me isa oli esimesel õhtul juba kellegi auto all seal niimoodi vestles juba nendest autovidinatest ja, ja teistel külas ja kutsus meile külla sinna auto juurde inimesed, kõik elasite noh, nagu tilk linnakutest või, või niimoodi. Aga meil see kolm nädalat polnud meil mitte kedagi vaja ja niimoodi sõitsimegi ära nii sõbrustanud, mitte kellelegiga. Olete palju reisinud, siis koos? No praktiliselt iga aasta me käisime, käisime Krimmis ja, ja Gruusias ja noh, kõik, mis tollel ajal oli ju see raudne eesriie läände, aga selles suurel Venemaal oli ju ka neid mereäärseid, ilusaid, sooje kohti. Jah, suures Nõukogude liidus enam nii vabalt ei teisigi. Vanemad panid siis punases Retis Vene sõjatehases raadioid ja sõjatehnikat kokku. Ja tähendab minu ema isegi kui ta juba oli pensionil. Ta mitu aastat nägi õudusunenägusid ühest inimesest, kellest ei kujutagi ette. Tema nimi oli veenbret. Sa oled, see on siis sõjaväe esindaja? No see oli see hirmus inimene, kes tuli, kontrollis toodangut ja praakis kõik välja, sellepärast et kõik praaktoodang läks ilmselt noh, niimoodi selle suitsukatteks kraadioks ja, ja, ja see sõjaväe värk pidi olema leige artis. Jaa, jaa. Ja, ja minu ema mitu-mitu aastat veel õudusega tuletas meelde seda hirmsat sõna väelbretkes, kes tuli teadis ja, aga isa. Me noh, isa oli mul väga, kuldsete kätega Lukesed, ta oskas metallist teha absoluutselt kõiki. Ja ta eluaeg oli solvunud Dvigateli peale, kus olid Tohvist kõrgemad palgad või ma ei tea, sest teda ei võetud sinna sellepärast, et tema naine on rahvavaenlase tütar. Nii et siin Eestis on igasuguseid asju olnud. Et siis oli nõndanimetatud rahvavaenlane Elas eesti külas Leningradi lähistel ja 37. aastal viidi ära ja noh, nagu pere, legend räägib sviidi isegi kanderaamiga, sest no selg väga valutas tal ja ei, ei sellest ei hoolitud ja me isegi ei tea, kus ta on maetud ja mis temaga juhtus, ja ainult Kressiooni ajal, kui võis järelpärimisi teha, siis ema saatis kirju igale poole ja siis me saime ühe kirjakese, kus oli siis kirjutatud, et rabi rehabiliteeritud postuumselt, siis me saime aru, et teda tõesti ei ole, aga arvatavasti teda ei olnud. Tal oli nii äge iseloom, et me kardame ta juba sinna Siberisse, võib-olla jõudnudki seal hästi siinsamas kuskil. Nelli Kalikova, kas teie lapsepõlveaeg oli siis vene kogukonnaga suhteline, rohkem? Ma õppisin ülikoolis, aga kuidas elasid kõik eestlased ja venelased ja ja, ja kõik minu vene-poolsed sõbrannad, kes nüüd on noh, ka juba sellised tädikesed, need kõik nad kõik räägivad perfektselt eesti keelt ja mis on kõige huvitavam, et kaks sõbrannad sõitsid juba, ma ei tea, kolme 30 aastat tagasi võib-olla kolisid ära Valgevenesse ja, ja aga nad rääkisid eesti keelt lapsepõlves, praegune 30 aastat üldse ei räägi ja kui nad siin käivad, siis esimene nädal nad käivad niimoodi nagu luurajad, niimodi kuulavad ainult. Nad saavad juba suhelda siin-seal poes ja igal pool, see vot see on väga tähtis, kui laps õpib ära, sest neil puudub näiteks sõnavaraga aktsenti pole. See on. Varsti mänge mängisid ja siis juba kooliajal ja ja karnevalil oli seal valge kittel ja mütsi mütsi peal punane rist. See oli tõesti niimoodi, miks te Leningradi õppima läksite? Mina tahtsin saada lastearstiks. Kool ei olnud Tartu ülikool, Tartu Ülikool hakkas pediaatrite ette valmistama paar aastat hiljem kuskil 68 või 69 aga mina läksin õppima 66. Ja ega ma ei kahetse sellepärast et meie kool oli pediaatri instituut, see oli noh tollel ajal ikkagi kõrgem klass üle terve N Liidu. Väga palju oli väga huvitavaid haigeid, sest jah, meil on ülikool siin, meil on kõik toredad õppejõud ja kõik, aga aga arst õpib ju haigete peal ja, ja kui, kui palju neid Eestis on, noh, mõni selline erakordne juhus või, või niimoodi, aga seal oli ikkagi üle terve Venemaa toodi kuku raskeid lapsi ja, ja seal nägi kuue aastaga väga-väga palju. Ja no muidugi, tudengipõlv oli ka väga huvitav, sellepärast et seal oli siis väga palju selliseid huvitavaid inimesi üle. Venemaa oli väga palju välismaalasi ja ja noh, isegi esimene armastus seal oli niimoodi nagu. Ei raja tagant ja kellega oli väga palju pahandusi, sest teda ei tohtinud teha. Ei olnud neeger nii ilus poiss. Ladinaameeriklane. Sõbralikkust Ladina-Ameerika riigist. Ei, see oli, see ei olnud sõbralik Ladina-Ameerika riik, see oli panama. Diplomaatilisi suhteid ei olnud, see oli suhteliselt ju noh, nagu nagu lehtedes nimetati Ameerika Lassaal või midagi niisugust, nii et sisuliselt seal oli nagu see USA ideoloogia ja ja oi, sellega sai väga palju pahandust. Olid ajad, nii et te olete siis tegelikult lastearst ja suunati tööle. Kuhu mind suunati tegelikult Häädemeestesse ja aga mulle tundus, et Häädemeeste on kuskil nii kõrval sellest põhilisest sellest elust, et elu on ikka Tallinnas ja Leningradis. Ja siis üks Pärnu tüdruk palus, et, et vahetan ära, et tal on hea käia minutit, oh aseris kõlbab küll, et see on just poolel teel, et tahan, sõidan Peterburi Leningradi, tahan, sõidan Tallinnasse. Küll on hea. Ja, ja pärast kui ma sinna juba maandusin, siis mul oli seal nii palju tööd, et ei jõudnud, ma ei Tallinnasse, ei Leningradi, istusin seal, valvasin hommikust õhtuni ja. Teate Kohtla-Järve tollel ajal, kuidas üldse jube rajoon nimetati, niimoodi ikkagi kirtsutati, nimen, nina öeldi, et oh see Kohtla-Järve ja klajärvel, kui me käisime näiteks isegi mõnel meditsiininõupidamisel, siis oh see aseri, et niimoodi. Aga tegelikult ma olen sellel aserile muidugi seal oli väga raske kontingent, seal olid väga palju inimesi, kes oli peale vanglat ja ja seal olid isegi noh, need elupõlised, et isa oli vanglas, laps oli vanglas ja lapselaps ka juba sinnapoole teel. Aga mis seal oli? Head, seal oli väga tugev ja hea kool ja nii kaua, kui laps koolis käis, teda hoiti niimoodi ohjas ja teiseks, kui ei oleks aserid, siis ma arvan, et ei oleks mind sellisena nagu ma praegu olen, sellepärast et peale aserid ma ei kartnud mitte midagi, lihtsalt mitte midagi, ma ei kartnud, ei öösel käia, sest ma käisin nüüd läbi ja minu põhiline ülesanne oli see joodik mind ära tunneks, et ega nad need tohtrit naha koguma ei hakka. Punase ristiga mütsi peas. Kohvriga käisin isegi saunas esmaabikohvriga sellepärast et see asi oli üsna suur ja kus sa jooksed siis kohvri järgi ja ja ei, ma nägin selliseid asja, ma pidin andma abi sellistele inimestele, mida ma linnas pole eluski. Ma oleks elustanud, üles poonud, oleks sidunud haava sellisele lahtisele Tooroksile siis kui kopsus sind muliseb, niimoodi õhk ja, ja, ja, ja veri ja ja noh, väga palju asju, mis, mis ma seal nägin. Ja kui ma ükskord lõpetasin seal kolm aastat oli see sundaeg ja ja kui ma linna tulin, siis ma lihtsalt ei polikliinikusse. Ma ei lähe, see on liiga igav. Et ma lähen siis ikka kas haiglasse, kui haiglas ei võeta, siis lähen kiirabisse. Aga noh, ma juhtusin haiglasse ja nakkushaiglasse, sest ma mõtlesin, et ma teen kõikidele haiglatele ringi peale ja nakkushaigla oli siis minu maja kõige lähedamal. Pärast ma sain aru, et ma maandusin kõige sellise inimese, pealegi ta Karkis tervise. Eesti meditsiin, vähemalt Tallinnas oli selline tohter Mart Martson, kes tollel ajal oli peaarsti asetäitja ja siis oli suvine aeg, tema nagu asendati arsti. Ja tema ta oli niisugune ilus tõmmu, suur mees ja ainuke, mis ta küsis, et kas õppima hakata ja mina rõõmuga hakkan, et ma kolm aastat ei suutnud, ei olnud mul aega sellega tegeleda ja siis ta võttis mind ja ja pärast ma sain teada, et teda kardavad kõik tema päralt ei minda sinna haiglasse üldse töölegi. Aga ma pean ütlema, et mul õnnestus ainult kaks ja pool aastat temaga tema käe all töötada, sest kahjuks 49 aastaselt ta suri ägedasse südameataki ära. Aga ta andis mulle rohkem isegi kui kuus aastat instituudis, sest see oli niisugune. Kahjuks kõik ununeb ja tema ei, ei noh, ei teinud koolkonda peale ennast, aga aga ta oli üks üks väljapaistvamaid kujusid üldse eesti meditsiinis tollel ajal. Ja nüüd teda väga vähesed mäletavad. Kahjuks. Jutusaates on Nelli Kalikova Riigikogu liige, poliitik, kuid meenutasime siin alguses aegu meditsiinis. Tänan AIDSi ohvrite mälestamise päev. Aitsist pärast seda, kui laulab Evelin Pang. Mulle. Jutusaatekülaliseks on täna Nelli Kalikova neli kuidas siis ikkagi nüüd nii juhtus, et Eesti on Euroopas suhtarvuliselt kõige suurema if nakatunutega juurtega suurik. Ma ütleks niimoodi, et jällegi, olles nakkushaiguste tohter nii-öelda nakkushaigus, on selline, mis ei lase endaga mängida. Nõukogude ajal oli ka niimoodi, et taheti seda näiteks, kui oli mingi epideemia siis seda maha suruda, mitte näidata ja kõik, aga vot nakkus on seegi, mis tuleb kuskilt välja varia või mitte ära varia, ignoreeri või, või ära ignoreeri. Ja siin on täpselt samuti, tähendab kõik oli teada, kui keegi ütleb, et äkki tekkis epideemia, see on kirjaoskamatu inimene. Sellepärast et 95. kuuendal aastal oli kõik teada, kust tuleb, kes nakatub, kus linnas. Ma isegi kõik on dokumenteeritud, sest kui me kirjutasime seda ühte järjekordset AIDS-i programmi, mina isiklikult seda kirjutasin seda sissejuhatavat osa seal oli kõik, et epideemia vältimatu objekt on siis süstivad narkomaanid, ohtlikud kohad Tallinna Narva 96. aastal. Kahjuks seda ei tahetud, ei kuulda, ei märgata ja on väga imelik istuda vahe seal esimeses pingis seal riigikogus, kui mu selja taga istuvad needsamad inimesed, kes kes rääkisid, et see on tolmu üleskeerutamine ja ja, ja paanika tekitamine ja, ja kõik, see on niisugune noh, tühi, tühi jutt. Ja, ja, ja praegu on tulemus käes. No täna hommikul Sirle Bloomberg ütles siin vikerraadios Radio intervjuus hommikuprogrammis, et et Eestis iga päev tuleb juurde kaks HIV-positiivsed, noh, niimoodi ta tuleb. See on ju kohutavalt kiire areng. Palju rahvast või kui vähe rahvastik. Ja, ja, ja see, et praegu noh, praegu on natukene rohkem tähelepanu, aga see, et praegu ei ole igav nurga peal alarmi, ma ei saa sellest aru ikkagi sellepärast et vaatleme sündivust, eks ole, me kulutame väga palju raha, et mõni uus titt jälle sünniks. Või mõnisada uut titte tuleks ilmale. Aga samas need aastakäigud lapsi, kes on heroiinitarbijad, kellest väga vähestest ta pead nahka hiljem ja HIV-positiivsed, kelle noh, selline edukas tulevik on ju maha kriipsutatud, probleem on abiellumisega, probleem on laste soetamisega, kõigiga on probleeme, eks ole ja neid on ju mitu 1000. Ja ma olen seda juba mitu-mitu korda kordan korranud ja ma. Mul on selle juurde. Vaadake, Ameerikas tekkis epideemia kaheksakümnendatel ja esimesed viis aastat, Ronald Reagan, kes oli tegelikult ju edumeelne tark inimene, aga oma vaadete poolest väga konservatiivne vastate ignoreeris probleemi, sest tema suhtus sellesse kui mingisuguste heidikute nakkusesse prostituudid, narkomaanid, okei, inimesed ja kõik on marginaalne seltskond, et see ei puuduta ühte niisugust normaalset korralikku inimest. Ja kui läks üle terve Ameerika lahti ja kui ta pidi väga palju raha sellele panema, väga suured. Igasuguseid aktsioonid hakkasid toimuma ja programmid tema vabandas Ameerika rahva ees selle oma viivitamise pärast. Sellepärast et tema on sellise kasvatusega ja. Te arvate, et Eestis on mõned inimesed, kes peaksid vabandama? Ei ole küpsed, aga ma olen absoluutselt kindel, et, et ma loodan, et mu silmad veel näevad seda. Ma arvan, et see ei ole ei see valitsus ega järgmine, võib-olla üle mine või, või kaks kond valitsust veel. Aga nad peavad vabandama Eesti rahva ees selle eest, et tuli see viivitus sellepärast, et meie rahvas on nii väike. Ja see 4600 700 inimest, kes praegu on nakatunud meil ei tohiks olla üle 600 700 praegu. Ja need, need mitu, mitu 1000 inimest, need on puhtalt sellise poliitilise ignorantsuse süü. No aga Eestis võib sedasama rääkida, esiteks on see, et et seal mingi Narva venelaste probleem. Teiseks on see korralikes perekondades seda juhtu. Seda see, see dünaamika on väga huvitav, tähendab see inimese, see jaanalinnu sündroom on väga tugev, sest nüüd läbi aegade võib ju seda isegi niimoodi noh jälgida, et et alguses oli, see on kuskil Aafrikas. Kas see pole meie oma, siis kui ta tuli Euroopasse, see on kuskil seal, nendes lääneriikides pole meie oma kui ta tungis juba Venemaa, Valgevene, Ukraina on nende riikides, see ei ole meie oma. Kui ta oli juba Eestis meil kodus, siis ta ikkagi pole veel meie omada Narva tan venelaste ta neid ja kelle, kelle probleem ja arvatavasti kui inimene lõpuks saab aru siis kui tal on see perekonnas, aga, aga hoiaks jumal sellest, see on nii suur psühhotrauma ja, ja nii suur probleemide rägastik igale perekonnale. Et mõistus peaks tulema varem. Astrid peaaegu ainus, kes meedias nakatunute ja aidsi põdejate eest rääkis, kas, kui te nüüd tagantjärgi vaatate, kas teil ei ole sellist tunnet, et, et kuna te olite nii-öelda üksi eesliinil ja avalikkus tegelikult tüdis, Nelli Kalikova ost, et et kohalikku elu oma selle jutuga, eks ju. Et kui ta meile nüüd värskemaid nägusid näiteks ei anna, et me nagu ei usu, et see ongi ühe väikse kilpkonna inimeste haigus ja korralikel ei ole sellega midagi nagu asja, et et ma ei taha öelda, et nagu noh, et päris nagu üksi olite ja ka nagu meedia mõnes mõttes nagu eriti heas mugavas kohas seal Narva maantee kandis, eks ju, kõikide ajalehetoimetuste ja televisiooni ja raadio ligidalt kohe hea võtta, kes sinna Narva Ta viitsib sõita ja sealt. Et et saad aru, et mõnes mõttes nagu maksis nagu võib-olla kätte ka, et iseennast ainult lasite. Et see on tegelikult väga valus küsimus, sellepärast et ma olen tuhandeid kordi mõelnud, miks mind ei kuulanud, tähendab, miks, miks ei reageeritud, või see, et ma olin, ma ei olnud üksinda, tähendab, munder oli kuskil kümmekond inimest, võib-olla. Aga sellel on väga kindel põhjus, sest Need olid inimesed, kes tegid seda ilma rahata kui rahakas tulema, nüüd on ennetajaid must meri. Aga aga kvaliteet on hoopis teine, sest kui sa teed asja raha eest see on hoopis teine asi, kui sa teed seda noh, ilma selleta. Ja noh, ma arvan, et see oli, see üksindus oli tingitud sellest, et ega neid selliseid kiiksuga inimesi, kes nüüd ilma rahata hakkavad seda tegema, mis oli suhteliselt raske töö. Siis ega neid väga palju ei ole, aga vot võetud kuulda. Ma olen väga palju mõelnud, ma olen mõelnud isegi, et kui ma oleks mees, võib-olla oleks parem efekt või, või noh, mis, mis oleks pidanud tegema, et et mind oleks kuulatud ja ja, ja ma ei saagi, mul ei olegi selle sellele veel vastust, aga ma arvan, et noh, elu lõpus, ma saan aru sellest, sest ma mõtlen selle üle Mureliku häält tegevtädi pehme senine leebekene ei mõju, võib olla nagu usutavana. Võib-olla tähendab mitte väga ammu, oli üks Hollandi seminar ja, ja tegelikult ma nagu natukene juba sain aru, et see, see, mis te ütlesite, et see pehme tädi, võib-olla see ongi see võti, sellepärast et siis see see seminari läbiviija, kes oli väga niisugune. Aga noh, ta oli ka tädikene, aga ta oli niisugune võimas tädikene, kes võis ka rusikaga laua peale lüüa. Ja, ja ma küsisin temalt just seda küsimust, et miks, mis te arvate, et miks see niimoodi võis olla. Ja ta ütles, et tegelikult poliitikutega tuleb käia ümber väga julmalt tähendab, ei saa öelda, et et kodumaa on ohus, päästame inimesed, surevad, rahakulutused suurenevad, vaat et midagi on vaja teha, Eesti on nii väike ja kõik, et see ei tööta. Tuleb öelda Siim Kallas, andke raha. Ei poliitikul tuleb jämedalt öeldes võtta üks asi pihku ja mõjutada sellepärast et töö tuleb teha, noh, niisugune selge analüüs 10-st punktist, kus on kirjutatud niimoodi, et kui ei tee, seda, juhtub see, kui ei tee, seda juhtub, see, selleks on vaja nii palju raha ja, ja selle näidata poliitikule ja öelda nüüd on minu töö tehtud. Ja kõik, mis juhtub peale seda, on sinu süü. Ja, ja vot sellises tonaalsuses rääkida poliitikutega ja võib-olla tal oli õigus, aga mina ei ole selleks võimeline. Kahjuks. Aga ei no AIDS-i ennetuskeskuses, mida te mõni aeg tagasi juhtisite, seal töötas, üks proua, noh, praegu ka aitseenetusestada on proua Greete. Talle ikka meeldis rääkida meediale lugu sellest, kuidas üks naine saatis hommikuti oma kallist abikaasat tööle ja suudlusega põsele ja siis poetas kondoomi abikaasa põuetaskusse, et mees haigust külge ei saaks, kui hüppesse läheb ja haigust koju ei too. Eks see soovitus, jutt nagu amoraalne ei tundu teile. Teate, kui seda räägiks võib-olla 25 aastane neiu, siis noh, ma ütleks, et jah, ju siis ta niisugune nii kompleksivaba, aga kui ta räägib ligi 70 aastane väga auväärt proua siis ta ei tundu amoraalne, siis ta tundub väga niisugune. Selline kaasaegne ja ilu terve ja ta räägib seda juttu siiamaani muidugi paha süüa juures ja ma ei ka isegi öelda, kas see lugu on tõestisündinud või see vaimusünnitus, aga aga, aga fakt on see, et ta seda räägib ja tal on õigus selles mõttes, et kui rääkida ainult moraalist. Me ei jõua kaugele, tähendab niikaua kui me räägime moraalist sellel ajal nakatuvad tuhanded peab rääkima üheaegselt nii moraalist kui ka noh, nii-öelda tehnilisest küljest. Sest vahest me selle tehnilise küljega muidugi nagu praegu öeldakse, et keerame selle vindi üle, sellepärast et alles hiljaaegu diskuteeriksime ametnikuga, kes tahtis strateegiasse kirjutada, et 10 kuni 29 aastaste noorte seksuaalse käitumise parandamiseks tõhustamiseks või niimoodi no 10 aastase seksuaalne käitumine šokeerib igati ühte, tähendab kümneaastane Peab teadma väga palju asju, aga ta teab, peab teadma hoopis teisest vaatevinklist, ta peab teadma, et ta keha on puutumatu. Et tal on noh, ta on austust väärt ja ta peab ei ütlemas ja seal ja seal ja sellistes situatsioonides nii et, et tema noh, nagu praegu inglise keeles Nad ütlevad, et laisk ilm tähendab noh, eluoskused või võivad sellised peavad tal olema. Aga seksuaalkäitumisest või selle parandamisest või tõhustamisest me räägime natukene natukene hiljem, nii et mõõdutunne peab olema. Sest nagu moraali usute, kuigi mina usun isegi armastust ja isegi esimesest pilgust, nii et ma olen suhteliselt selline suur naiivitar. Aga ma siiralt usun sellesse. Aga samas nagu silmakirjalikkus, ei ole ka asjakohane, või et noh, see on seesama inimeste arvamuste juurde läheb see, et meisse ei puutu ja tegelikult asjad võiksid käia nii et meil on, meil on korralikud perekonnad ja meil praegu kindlasti paljud toredad korralikud perekonnad, kel kes on õnnelikus abielus aastaid ja aastaid ja kel kasvatatud lapsed kuulavad meid, eks ju, et noh, et, et kus see piir siis tõmmata. Tähendab, ma usun, et korralikke perekondi on palju ja võib-olla suurem osa nendest ja see, et ühes perekonnas juhtub mingisugune väike kõrvalpõige, see ei riku seda perekonda, aga see on mingi teatud, katsume sellele perekonnale. Aga kui see kõrvalepõige on tehtud ohutult, see on üks asi ja kui ta on riskiga, siis on teine asi. Ma toon teile praegu ühe näite, mitte meie maalt, Brasiilias kujutage ette, no seal on muidugi selline rohkem patriarhaalne maa ja rohkem meestel võimu ja väge nagu naiste üle. Aga teate, missugune inimeste grupp on kõige rohkem õhus praegu Brasiilias? Korralikud pereemad. Et mitte mingisuguseid kõrvalpõikeid ei tee julgegi teha, sellepärast et noh, need matsud ja nad ei luba seda. Aga mõtlesin matsu käib igal pool ja kui ta tuleb koju, siis see naine julge piuksu tegi mingisuguseid Condoomidest või, või, või analüüsidest või millestki muust. Ja praegu nemad on kõige rohkem ohustatud meil muidugi on see võrd, sooline võrdõiguslikkus ilmselt suurem. Aga aga ikkagi see kaksikmoraal, mis on lubatud mehele ja teeb ta atraktiivseks teiste silmis, eks ole, siis naisele pannakse koeks sõna külge ja, ja vaadeldakse halvustavalt, nii et et see mehhanism võib toimida ka meil. Ja see korralik ema võib, võib väga ootamatust kohast saada, seda ma ei räägi juba sellest, et igas korralikus perekonnas on lapsed ja me ei julge kindlalt öelda, mida meie teismelised teevad ja kuidas nad käituvad oma pidudel ja peale seda ja, ja nii, et see võid perekonda maanduda väga ootamatult. Suguhaiguseks teda nimetada ei ole õige sest ta levib osaliselt nagu nagu suguhaigus, aga päris klassikaliste suguhaiguste sekka teda ei panda, see on ikkagi oma. Ja kas ta on kõige levinum, ta ei ole kõige levinum suguhaiguse või, aga kas ta on kõige ohtlikum suguhaigus? Ei räägi mingitest hepatiiti test ja ma ei tea, ma ütleks niimoodi. Hullem, praegu on isegi C-hepatiit, sellel pole ravi. Ja, ja kümne-viieteist aasta pärast võib C-hepatiidi maksaga olla probleeme, et ka elu on ohus. Nii et don nakkusi, mis on väga ohtlikud Varem oli süüfilis aga aga praegu süüfilise ravi on nagu lust ja lillepidu, sellepärast et see on üks pritsi tagumikku ja igaks juhuks nädala pärast veel üks pritsija. Ja paneme, paneme edasi, aga kondoomiga. Nelli Kalikova reedel teatasid need if positiivset pressikonverentsil, et inimesed on siiani rahvuslikud ja oma põdemine tuleb jätta saladuseks. Siis teadasaamisele järgneb kindlasti töölt vallandamine või koolist väljaheitmine. Kuidas siis, kuidas siis saab? Lihtsalt taguda seda juttu, et inimesed olge, olge sallivamad või, või mismoodi siis saab sellest eelarvamustest üle? Ma ei tea. Süstlad jäävad süstlad jäävad lastele mängimiseks liivakastides ikka ju. Sellest tuleb rääkida, tuleb tuua näiteid, sest kõik see on juba läbitud väga paljudes riikides. Kõik see ebatolerantse, kooli, aknaklaaside lõhkumine ja, ja klassist välja tõrjumine ja töökohast ja nii edasi, see on väga paljudes riikides olnud ja ja me peame lihtsalt vaatama, kas me käitume sama metsikult või oleme ikkagi tsiviliseeritud. Kui lugeda Delfi kommentaari, siis ma olen päris metsikud ma ja neid mitte eriti lugeda. Aga aga seal on näiteks põhiline need meetmed võitlemaks, AIDSiga on saarele ja maha lasta. Ja, ja nii et see on, see on, tean seda sealt endast tilkhaaval välja pigistada seda eelarvamust ja ega see ei ole kerge. Ka mina arstina, kes on algusest peale teadlik, kuidas levib, kuidas ei levi ja kõik niimoodi ka minul tuli omal ajal, see on juba nii väga ammu, aga ka mina pidin teatud käärid ületama, sellepärast et nakkushaiguste tohtril on terve, maailm on jaotatud kaheks pooleks, üks on puhas pool, teine must pool. Puhas pool on see, kus olen mina ja must pool haige ja need pole mitte kunagi eristu. Tähendab, ma ei söö seal, kus on must pool. No seal ma ei katsu oma suud, no mitte midagi ei tee, eks ole, ma lähen puhtale poolele, pesen käed, võtan kitli, võtan maski ja siis ma olen puhas. Ja vot sellest Pavlovi koera refleksid oli mul üsna raske lahti saada, kui ma hakkasin, kui me Gretega olime HIV-positiivsete ühenduse asutajaliikmed ja kus hakkas see olema nagu noh, rohkem nagu klubi tegevus, eks ole, kus on öised sellised istumised ja ja seal kohvijoomised ja niimoodi ja infektsionist pidi oma musta ja puhta poole taskusse panema ja, ja ületama seda see ei olnud. See, see ei juhtunud ühe päevaga. Aga see sellest Saabile Mitu korda aastaste AIDSi testideta? Oi, mina tegin seda, kui, kui ma olin nõukogude ajal, me pidime tegema iga poole aasta. Sest ma ei tea, miks see nõukogudemeditsiin arvas, et, et see tohter, kes nüüd istub kõrvuti HIV-positiivsega, siis äkki niiväga nakatub. Aga pärast? Ma olen ikka mõnel korral teinud, kui olen haiglasse sattunud ja opile ja vot sellistes sellistes situatsioonides niimoodi paaniliselt enam ei kontrolli. Nelli Kalikova Kristuse liitumine Res Publicaga ja tõusmine aktiivsesse poliitikasse see töö riigikogus on olnud tulemuslik või onu oli sellel kõigel mõtet või või oleks pidanud jätkama? Mida pidada tulemuseks sellepärast et see, need roosad prillid, mis mul olid järjekordsed, need on nüüd ära. Sellepärast et mina arvasin, et tasub ainult sinna tulla. Ja kõik muutub, tähendab noh kõik, mis noh, soovid või mõtled, et. PT teadmised Aitsist Hifist täiendavaid riigikogu kogu teadmist ja sellega Või kasvõi seda või niimoodi noh, see, see ei toimi. Üks asi, mis põhiline, muidugi motivaator, mis oli, noh, kui seda lähiajalugu vaadata, siis see oli meie keskuse lõhkumise aeg. Sest tuli uus generatsioon, tulid, tulid, rahad tuli hoopis teine ideoloogia siis nendest Nendest iganenud idealistide ilmselt tuli lahti saada. Ja, ja minu elu üks suurimaid draamatisid oli see, et ma ei suutnud oma keskust päästa. Ikkagi lõhuti ära. Teisest küljest olles riigikogus mul tundub, et ma päästsin nii mõnegi ohtliku situatsiooni, et ma toetasin neid inimesi ja ja praegu nad said jalule ja nad on nüüd hoopis teisel tasemel töötavad ja on endiselt tublid ja ja nad on väga suure elukooli saanud. Nii et tegelikult mul elus on niisugune, noh, ma tea, kreedo on võib-olla liiga palju öeldud, aga mina ei kahetse oma samme. Isegi kui nad on olnud. See ei olnud ilmselt vale samm, sellepärast et no iga teadmine on hea millekski. Aga mina ei kahetse oma tehtud asju. Nii et ma ei kahetse seda ja mis on kõige võib-olla naljakam kuulajatele? Kuulda, et mina ei ole pettunud Res Publica noortes inimestes. Sellepärast et mina kõige rohkem hindan seda, ma võin andestada. Kogenematuse idealismi võib-olla natukene isegi mõnes mõttes elu võõruse või niimoodi, aga mina ei suuda näiteks andestada silmakirjalikkust, varastamist ja vot selliseid asju. Ja nagu ei oleks, vaadake, kogu selle aja jooksul ei olnud läbi ühegi asja pärast. No ma ei räägi sellest noh, mingi seal kihutamised või selliseid poisike poisilikult asjad. Aga noh, selliseid mahlaseid korruptsiooniskandaale või mingeid erastamisvarastamise asju, mitte midagi sellist Res Publicaga seotud küll. No saateaeg lõpeb õige pea, aga ma tahaksin küsida selle küsimuse ka, et ise äsja vabanesite korruptsioonisüüdistusest üks ebameeldiv periood Uudised jooksid läbi sellest, et justkui Nii pettunud selles otsuses, kuigi ta on positiivne minu jaoks. Ta tegelikult aegumise tõttu seda enam ei arutatud ja võeti korruptsioonisüüdistus maha. Oleks tahtnud, et see asi oleks kohtus läbi ikkagi hekseldatud. Nii Issnerist ma võitleks edasi sellepärast et ma kulutasin 30000 selle advokaadi abi peale ja mul lihtsalt hakkas rahast kahju, sellepärast et parem juba osta midagi head perele, sest et ma ei olnud kindel, et kas, kas õigluse saab jalule seada, aga, aga kas õiglus on jalule seatud või selles mõttes ei ole, ei ole, ma olen. Ma olen väga nördinud, sellepärast et see on umbes nii, et vaja midagi seal varastada, aga noh, see oli nii ammu, et anname talle andeks. Vot mina seda ei tahaks, tähendab. Esiteks sellepärast, et see oli absoluutselt alusetu süüdistus ja ta oli nii rumal. Ja et kui näiteks Tallinna ja mina ju kaebasin kapo kohtusse, eks ole, aga kõik need meedia uudised olid niimoodi, et umbes nii, et kohtu koos ei andnud talle õigust või niimoodi, et umbes nii, et mina olin kohtu all, mina kaebasin kapoti ilmselt ja noh, arvatavasti neid lolle, kes caput kohtusse annavad, on suhteliselt vähe. Ja, ja aga mul on, mul on kahju, et see niimoodi juhtus. Viimane küsimus Nelli Kalikova. Teismelise pojaga olete te rahul, ta muretseda pärast hirmu ja õudusjutud. Teid ja teie poega ei kummita, et te olete täiesti kindel tema, Ahizzi ja Hifi koputa ei jää ja, ja ta on lapsest peale aru saanud, kuidas end hoida. Ma loodan, et ta teab üht-teist aga ma arvan, et tänapäeval ükski ema ei saa ilma hirmuta, sellepärast et et praegu on elu tõesti väga karm ja on väga palju igasuguseid ohtusid, on, on, alkoholi on isegi tänaval lihtsalt jalutamine ja hilisel ajal ja ja ilmselt see on ema amet, et sa pead kartma, muretsema, passima, et ikka kas, missugused sõbrad ja kellega käib ja kus, aga seda ei tohi teha ju avalikult, sest ei tohi ahi. Aitäh Nelli Kalikova tulemast jutusaatesse, Homsest algab riigiline diskrimineerimise vastane meediakampaania. Märka inimest, mitte haigust. Ärme siis kleebi inimesele alandavaid tunnuseid ja vaadake, ehk on võimalusi koos tegutsemiseks mõistmiseks tänane AIDSi ohvritepäev, seepärast ka täna stuudios Nelli Kalikova, aitäh tulemast. Aitäh teile.