Teie tegevusele on alati olnud mitmeid tahke ja tõlkimine on üks nendest. Kuidas võib öelda, missugune koht on tõlkimisel olnud teie tegevuses? Tõlkimine on olnud nagu mu elutöö peamine osa, sest et nii palju lehekülg ära tõlgitud, see on nõudnud aastakümneid pidevat, kirjutas laua taga istumist ja millal see algas? Algasin tõlkimist tõsisemalt alles viiekümnendatel aastatel. Ja alustasin läti kirjandusega. Sellel lihtsal põhjusel, et ma olin pärit Läti piiri äärest ja üks esimesi läti kirjanduse teoseid, mida ma lugesin juba kooli eelikuna oli Rudolf Plaumannise novellikogu üles katuse all. Sinimust Tallinnas 100 aastat tagasi Eduard Vilde tõlkes. Ja Vilde tõlkis seda saksa keele vahendusel, jah. Vilde tõlkis sellepärast saksa keele vahendusel Klaumanis. Varasemad novellid kirjutaski saksa keeles, sellepärast et raske oli neid läti keeles avaldada, aga saksa keeles ta sai Riias neid avaldada, üldmuidugi ka läti keelt ei osanud, ta tõlkis saksa keeles. Aga see oli üldse esimene raamat, mis Rudolf Klaumannisel ilmus. Sajandi algul alustas meil oma viljakad tõlkija tegevust Mart pukids, hariduselt kunstnik, aga ka piiri ääres pärit nagu minagi ja tema oli läti keel juba nagu ka kodust kaasa toodud. Ja mina enne temaga tutvumist nihukest küla läti keelt natukene nagu purssisin. Aga tema õhutas, et ma võtaks selle asja ikka tõsiselt kätte. Tema õhutusel minust saigi läti kirjanduse tõlkija, samuti nagu ta Mihkel Loodusele sisendas armastuse leedu kirjanduse vastu. Ja kui ma olin parajasti Narva koonduslaagris, hakkas pukid sinna saatma materjali läti keele omandamiseks grammatika ja sõnastike ja nii edasi, aga Kablauman novelle. Ja ma tõlkisin nii Narva kui ka Vasalemma vangilaagris Klaumaliselt päris hulka novelle. Ja pärast amnestia alusel vabanemist õnnestus 1960. aastal nad isegi ära avaldada need novellid pealkirjaga kevadised hallad. Loomannist olen ma puiduga veel rohkem tõlkinud tema draama tulles ja ka muud. Aga see kevadised halla on nagu püsivam. Te olete uurinud ka Läti-Eesti kirjandussuhteid, ma leidsin ühest loomingust. See on küllaltki komplitseeritud küsimus, kui me veel elasime tsaari impeeriumis siis oli Liivi kubermangus, kuhu ka Tartu kuulus, tollel ajal ainuke ülikool Tartus ja Läti ärkamisaja juhtivatest lastes terve rida on Tartus kõrghariduse omandanud, et meie oleme uhked oma Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatule. Muidugi oleme õigusega uhked, aga lätlastel on sinna kõrvale panna jaanis entselinsi, nende keeleteaduse korüfeed, läti saksa sõnastiku, neli mahukat köidet silmusid Läti vabariigi ajal ja neid võib vabalt nimetada ka läti keele seletavaks sõnaraamatuks. Sellepärast seal on toodud ka murdevariante ja nii edasi ja nii edasi. Tõlkijale on nad sellised sõnastikud väga hädavajalikud. Eriti kui tuleb tõlkida selliseid ainelisi romaane, nagu ma olen tõlkinud Handreis upitsi PÖFFi ekside sarjast vanad varjud ja uued allikatest siis ka Harris, Kulbise romaan, kõrkja org, külaelust, seal on palju selliseid Läti põllumajandusele omaseid sõnu ilma sõnastike abita. Raske oleks kätte Eestis täpselt adekvaatset vastet saadav üks meie tõlkijatest ka ütelnud, et kui turism palgatakse, et siis temale antakse ikka traktor kolhoosi või sovhoosi poolt, aga tõlkija peab kõik need kallid tööriistad, kallid sõnastikud ise oma kujul muretsema. Päris tabav võrdlus minu meelest Andres upitsid olen ma tõlkinud kokku neli romaani, tema uue köitilisest Robesnekside sarjast kaks köidet tõlkis halli helde. Ja kui ma käisin Riias 1977. aastal Andrei suppitsi 100. sünniaastapäeva pidustusi Eesti Kirjanike Liidu poolt, siis ma seal kuulsin, et nende kirjandusteadlasel jaanis kallinishil, kes parajasti oli tollal veel Riia keele ja Kirjanduse Instituudi direktor, et temal on valminud uus romaan ja ilmunud uus romaan, biograafiline romaan pealkirjaga Rainis. Mind see hakkas kohe väga huvitama, sest Rainis oli üks minu luule lemmikuid juba koolipõlvest alates tema värsse meil ilmus ajakirjanduses ja, ja siis ma hankisin Riias kohe ka selle romaani ja Läti Kirjanike Liidu juhtivad tegelased pihtisid mulle vaikselt, et Kalinin selle romaani avaldamisega oli ka tõsiseid raskusi. Rainis siseoli, Nika vasakpoolne ja sotsialist. Aga no ta oli sotsiaaldemokraat ja, ja teiseks oli ta vabariigi ajal ka haridusminister, aga siiski kallinud sinna õnnestus seda romaani mingisugusel kärbitud kujul trükis avaldada ja mina asusin kohe teda innukalt tõlkima. See oli ka selline töö seganise tõlkimine, mille peale mul kulus ligemale paar aastat ja ega ma üksinda Ta ei oleks sellega toime tulnud aju ise värsse tõlgi värsid tõlkis mu noorem tütar Astrid kabur raamatus on umbes 900 värssi. Ka Ain Kaalep aitas neid tõlkida. Nüüd rannise elukaaslasest ütleksin nii palju, et tema elas rannisest märksa kauem. Nad olid muide algul, mil kirjanduslugudes ja mujalgi on käibel Eestis endine ekslik sünniaasta 1968. Aga nüüd tuleb välja. Ta on sündinud samal aastal kui Rainis 1865. Tähendab, te räägite aspaasiast ja ja tema tõlkimist alustas meil ka Mart pukis, kes juba sajandi algul tõlkis tema naisõigusest käsitleva Draama kaotatud õigused. Seda vanasti Vanemuine lavastas ja veel seitsmekümnendatel aastatel laastas meil siin seda nõmme rahvateatris leo Talima etendust käisin isegi vaatamas, aga muidugi spaas ja pea tugevus tänapäeval on ikkagi tema luuletoodangus. Ja kuna Ida-Saksa all on teoksil läti luule antoloogia, küllap seal leidub ka asfaasia värsse oleks isegi võib-olla vajalik aspaasias üks omaette köide kunagi meil tõlkeraamatuna välja anda. Aga teie olite ju ka see mees, kes kirjutas talle Nickroloogi. Ja tema suri 50 aastat tagasi 43. aasta sügisel ja ma vist olin Eestis ainukene, kes selle surmaga neuroloogiga sai ära märkida ajakirjanduses. Ma nüüd küsin vahele. Kui ma lugesin teie artiklit, siis ma leidsin sealt niisuguse väite, et kahekümnendatel ja kolmekümnendatel aastatel meie kirjastused ei tundnud eriti huvi läti kirjanduse vastu. Et oli küll viljakas tõlkija Karl Aben, aga et tal on raske neid avaldada oma tõlkeid, aga pärast sõda on kirjastused küllalt palju läti kirjandust ju välja andnud ja ma vaatan valli, heldelgi näiteks palju raamatuid tõlgitud. Ja teil samuti, aga kuidas lugejad suhtuvad läti kirjanduse, ma tean, et vilis Laatsis kaluri poeg oli ju omal ajal väga populaarne. Aga kas veel on midagi niisugust, mis, mis on väga populaarne? Raske vastata sellele küsimusele konkreetselt, aga kõigepealt kirjastusest ma saan hästi aru eriti nagu, et nõukogude kirjandust ikka võrdlemisi palju välja antakse ja me olimegi siis vene kirjanduse järele oli läti kirjandus meil nagu teisel kohal tõlgete arvult ja vastukaja pidi olema sellepärast suured tiraažid, nagu näitakse Andrei suppitseni romaanisari Romegümneksid selle kuus hüüdjate ega ei tea, 24000. Need ei jäänud. Aga muidugi aabine tõlkes laat siis ja veel palju muudki ta tõlkis, ta oli üldse suur läti kirjanduse propageerija ja selle tõttu lätlased Antsitava artiklite valimikku ka Riias välja nüüd mõni aasta tagasi, see on läti keeles muidugi, ega see pealkiri võiks olla eluaegne plus. Selles raamatus on ka minu järelsõna aabini kohta ja Samara Vilpsune koostatud Aabeni bibliograafiat, mis ta on läti kirjanduse kohta eesti keeles avaldanud. See on küllaltki suur hulk. Artiklite valimik kõlbaks ära ka meil välja anda, sellepärast et see aitaks milleti kirjanduse minevikku nagu paremini mõista. Aga kuidas lätlased meie kirjanduse vastu on huvi tundnud? Peab ütlema, et see oleneb ka palju tõlkijate isiklikust initsiatiivist kui minu kadunud sõber, kes on siingi majas korduvalt käinud jaanis Žigul veel elas siis tema peamiselt eesti kirjanduse tõlkimisest elaski. Ta alustas Vilde ja Tammsaarega ja Metsanurga tõlkes kaasaegset Aadu Hinti lilli, Prometit ja teisi autoreid, nii et on väga suur tõlketoodang oli ja küllap oleks jätkanud. Tagasi teine väga viljakas tõlkija oli senini Tamara Wilson, kes tõlkis Tuglase 100.-ks sünniaastapäevaks ka hea valimikku Tuglase novelle. Adam palju muuta, tõlkinud, aga peale selle, ta on tõlkinud Riia teatritele eesti näidendeid ja karjaraadiomajale eesti kuuldemänge. Nende kuuldemängudega oli tal üks õnnetus küll ta tõlkis korga Artur Alliksaare kuuldemängu nimetu saar. Ja keegi sealt Riia raadiomajast jälle helistas Tallinna ja siin anti nii mõista, et Alliksaar on hoopis ebasobiva autor ja jäigi see tõlge siiamaani lauale. Kas Tamara Wilsoni töötas isem kirjastuses lehes ma just väliskirjanduse osakonnas, kas nii, et tal oli oma sõna seal selle tõlkerepertuaari asjus kaasa kõnelda ja ta oli nii lahke daam, et ta saatis oma kulu ja kirjadega Mullega jooksvalt siia Läti uuemat kirjandust eriti lühiproosat ja nii edasi ja On tõlkinud seda läti lühiproosat ka meie ajakirjandusele ja raadiomaja oli ja nii edasi. Siis oli mul ja on veel praegugi konto. Jaanis šigursi tütrega, kes nüüd on Läti saadik Eestis. Anne Žīgure tema isa eest kosmose tõttu ja professor Paul Ariste lahke kaasabi tõttu pääses õppima ülikoolis eesti keelt ja kirjandust. Aga Anna Žīgure on rohkem eelistanud tõlkida soome ja ungari kirjandust, võib-olla lihtsalt ka sellepärast, et nende keelte valdajaid on Riias veel vähem kui eesti keele valdajaid. Viimasel ajal paistab silma eesti kirjanduse tutvustaja ja Tallinna kirjandusinimestega sideme pidajana üks noorem autol Gundars koodin. Vahepeal oli represseeritud nuts Skuja näeks, kes tänavu sai kalleti Kultuuriministeeriumi preemia osaliseks. Temalt mul üks lause mulle väga meelde jäänud Riia kirjandusväljaandest. Et ega meie ei tee ajalugu, ajalugu kujundab meid selles algama jagu. Tõdeb aga praegu tundub, et siia seesama probleem, mis meilgi paberikitsikus ja, ja raamatute hinnatõus ja ei oska kujutada, kuidas konjunktuur seal kujuneb. Kellega letti kirjanikest te olete isiklikult tuttav? Pigem on mul kontakti olnud Sigmas kunstiga ja, või tema romaan kuldjalaga voodi ilmus nii-öelda avalikustamise aja algul Riias siis seda Läks Riias kahe aastaga 100000, kuna seal teoses räägitakse paljudest asjadest, millest stagnaajal ei saanud nagu rääkida. Ja kui ma siis selle raamatu panin meie kirjastuses Georg Grünbergi lauale ja tema koos proua Teesaluga olid ka kohe nõus ja siis minu tõlkes ka 89. aastal lõpuks ilmus mina aeglane tõlkija, sellepärast et kõrvale teen ka nagu ajakirjandusliku kaastööd, vanadus annab ka juba ennast tunda ja minul ikka keskeltläbi romaani tõlkimiseks aasta kulub vähemalt, aga näiteks Sunsi taolist sõnameistrit tõlkida siis ikka kulus aastat poolteist. Te olete võrrelnud seda romaani Aadu Hindi tuulise rannaga. Ja seal on ühiseid jooni ja Sunsi romaani tegevus hargneb ka Eesti-Läti piiri läheduses Ainar sigandis, vana eesti nimega Heinaste kandis. Seal algul on üks ava kapten, kes on selle romaani peakuju ja kes läheb nende purjelaevade ehitamiseks nii päris jõukaks meheks. Läti näide on teinud, ma olen pisut tõlkinud. Nende üks juhtiv dramaturg on praegu, kunas preede tema näidanud siinne kujul, eks omal ajal Pärnu teatris ja teine näidend, tema tõlge, minult telliti seal isikukultusevastane paroodia, lumised mäed, see ei ole veel sünnilavale jõudnud. Ma ise arvan, et tuleks tõlkida ka läti pagulaskirjandust, mida me senini hoopiski ei ole teinud. Siirdume nüüd lätlaste juurest saksa keelealale. Ja kui vaadata neid teoseid, mis te saksa keelest olete tõlkinud, siis kõigepealt hakkab silma 57. aastal ilmunud Anne Franki päevik. Kui ma tänu Bushovi amnestijale Vasalemma vangilaagrist 55. aasta sügisel vabanesin, hakkas mulle saksa demokraatliku vabariigi ajakirjanduses silma selline autor või Anne Frank kelle päevik oli saksa keeles ilmunud originaal muidugi hollandikeelne, aga mina hollandi keelt ei valda, siis ma küsin selle Anne Franki saksakeelse päeviku ja selleaegne kirjastus ilukirjandus ja kunstriskis selle väljaandmisega. Veidi kõhklesid. Et kuna Moskva ei olnud seda senini veel avaldanud, aga kirjastuse peatoimetaja Feliks Kauba ikkagi otsustas välja anda ja Aadu Hint ka omalt poolt nagu toetas ja nii ta siis ilmuski 57.-le, kas tal oligi esimene Anne Franki päeviku Väljaanne terves Nõukogude liidus ja kuigi see väljaanne see on noh, trükitehniliselt nii tagasihoidlik, aga kui Mari Tarand omal ajal käis Amsterdamis Anne Franki memoriaalmuuseumis, siis oli, seal on välja pandud ka see eestikeelne väljaanne ja ma saatsin sellega Anne franki isale otto Frankile ja meil oligi pärast temaga mõningad kirjavahetust päris saksa kirjandusest rääkida. Siis tuleb muidugi alustada Herman Hesse, Nobeli laureaat ja tema klingsoni suvi ilmus selle odo sammuga, koos valisime Loomingu raamatukogu jaoks ja värsid on seal Artur Alliksaare tõlgitud Taali minu laagi sõber ja on ka meie kodus palju kordi käinud omalajal. Aga tema nimi oli sellel ajal kui isik ning see oli viimane suvi, ilmus, oli alles niivõrd põlu all, et ei saanud isegi tema nimede tõlkijana sinna tiitellehele panna. Aga kui nüüd edasi vaadata teie tõlkeid saksa keelest, siis nendest, mis ma nüüd uuesti üle lugesin, meeldis mulle väga. Franz grillpartneri, vaene mängumees, see on väga võluv raamat. Vaat see huvi, mul tekkis Valga laagris seal mu saatusekaaslasel August Annistil oli kaasas ka hulga kirjandusajaloolist materjali oli ja seal ma siis nagu süvenesin selle materjali põhjal ka gripparzsvee loomingusse ja juhtuski nii, et mul tuli tema novell aine mängumees Loomingu Raamatukogu tõlkida. Ain Kaalep veel kirjutas selle järelsõna, see on väga pikk ja põhjalik, peaaegu sama pikk kui jutustus ise. Ja see sellise klassiku puhul on väga sobiv. On ta autori kohta, kes eesti publikule on siiski mõnevõrra tuttav olnud just teatrite kaudu, teda lavats, lavastatud nii Estonias kui ka Vanemuises ka linna Reimanil oli vanasti tema esitamisega suuri teeneid ja nii edasi. Ja nüüd on head, vähemalt ta on meil nagu esindatud mingil kombel. Siis kui saksa klassikutest seal rääkida, siis vil Aga ma ise peaksin üheks oluliseks autoriks ka Johannes komprovskit ja tema romaan leeveni. Üheski see sai, kui ma ei eksi, 1964. aastal auhinna Šveitsis, kui aasta parim saksa romaan, kusjuures konkureerisid siis nii ida kui ka Lääne-Saksa autorid, aga ka Šveitsi ja Austria tulid ja nende romaanidest, mis sellele konkursile esitati, siis Browski pälvis esikoha ja meil Loomingu raamatukogus. Ta ilmus ka 1966. aastal ja ta on mul ainuke tõlge senini raamatu tõlgetes, ainuke, millest tänu Aksel Tamme vastutulelikkust selle ilmus ka kordustrükk. Ja ka siin tuleb märkida seda momenti, et kui ta ilmus Loomingu raamatukogus romaani värsitõlked on Jaan Krossilt, aga seal tõlkija tiitellehelt meile ja isegi Jaan Krossi nimelised oma süü. Aga niikui ta ilmus eesti raamatu väljaandel, siis on juba Jaan Krossiga värsside tõlkijana õnneks ära märgitud. See näitab neid aegade kitsaid väravaid, mis stagnaajal ikkagi olgu nad kuuekümnendad, seitsmekümnendad, aga ikkagi need väravad olid olemas. Ja. Teil oli huvitav tähelepanek tema sünnilinnas Tilsitist. Ja palju oleks puudunud, et oleks võinud hakata teda populariseerima kui nõukogude autorit. Selle meelest tema on sündinud ühes ei Ida-Preisimaa linnas mille nimi on Tilsit, kus kunagi möödunud sajandi algul kohtusid Alexanderi esimene ja Napoleon. Aga neid linna sel linnal on nüüd küllaltki omapäraselt ümber ristitud nimi. Nime linna nimi võib-olla on tänapäevani veel Sovetski. Aga siiski, keegi ei ole katset teinud Johannes paprovskist nõukogude kirjaniku teha, aga tema on jätnud meie eesti uuemas proosasse teatud jälgi, näiteks tema austajaid on olnud ka mitte keegi vähem kui kui mats traat. See on tema enda tunnistust mööda. Ma tean teie huviga Surbide vastu ja see väljendub Juri Prizani raamatute tõlkimisest. Ja see on üks väike rahvas Ida-Saksamaal kellel on õnnestunud oma idendi dieeti nagu säilitada. Ja nii kummaline, kui see on aga juba oma esimese üldlaulupeokõnes 1869 Jakob Hurt juhisele rahva peale tähelepanu siis Nendel nimetati vendid läbi läinud ikkesse, teine nimetus, sordid ja seal ker rahvas umbes 100000, aga neil on ka oma kõrgkool ja oma rahvusteatri, oma kirjandus ja nii edasi. Ja autor on muuseas ka Tallinnas käinud ja mul on võimalus olnud temaga vestelda ja intervjuu temast teha ja hiljem kirjavahetust pidada ja. Ta on minust natuke noorem. Aga tema, ütleme ka, et ta kirjutab sellepärast saksa keeles mitte sarmi keeles kirjutav saksa keeles. Et siis ta leiab ka maailmaturul nagu tõlkijaid. Seda on trükitud ka peale eesti keele õige mitmesse keelde tõlgitud. Kaasa arvatud inglise keel, kes seda sorbi keelt ikka oskab ja mina ka ei oleks osanud. Siis kui rääkida. Oma muudest tõlgetest Ma olen tõlkinud reaasjuga teatritele näiteks prantsuse kirjaniku Shan, nui draama, antiigone. See nool Teatris läks omal ajal Mikk Mikiveri lavastuses Ringreisidega kokku ligemale paarsada korda. Hiljem on seda veel lavastanud ka konservatooriumi lavakunstiga teeder oma diplomeetendusena ja nii edasi ja tema enne draama lõoke, seal on Tarkist selleks Rakvere Teatris Reinold maru lavastuses. Ja edukalt siis käsikirjas. Mul on nooreaa sümpaatia Roman Rolaani draama mille aineks hollandlaste keskaegne Vabadusvõitlus Hispaania kolonialismi vastu. See võiks ka praegu küllaltki ajakohane olla ja üks noor lavastaja on ka selle peale silma heitnud, aga millal tookord lavale jõuab, ei tea. Siis vene keeles tekkinud Pärnu teatris läks Mihhail Rossini, mees ja naine vajavad tuba. Veidrik Kiviloga tõlkisime kahe peale Victor Rostovi näidendi ööl vastu pühapäeva selleks Draamateatris. Nii et tõlgitud näidendeid on õieti rohkemgi, aga Orthodox alles lavalejõudmist. Mida siis öelda lõpetuseks, kas see töö on teile rõõmu pakkunud mida ma juba arvan ette? Töö. Rõõmu pakkunud ja isegi Riias natuke nagu tähelepanu äratanud. Igatahes Riia televisioon tegi siin minu arust enne filmi, enne kui Hella Iisraeli jõudis teha eesti teleri jaoks. Halleti ülemnõukogu presiidium NAGU olles oma tunnustust ja, aga noh, see on kõik nii. Aga peaasi, mis ma praegu tahaksin rõhutada praeguses keerulises olukorras, kus me räägime balti vabariikide ühtsusest nii palju, et ikkagi need kultuuri hakkaksid Riiaga, aga samuti ka Vilniuse ka, et need peaksime katsuma ikka alles hoida ja õnneks on ka nagu uut järelkasvu võib oodata. Näiteks ajakiri linguagi hakkab nüüd avaldama noore lätlanna sulest Läti keeleõpetuse materjale, see noor daam ise alles Tartu ülikoolis tudeerinud nii et noorte juurest oleks nagu järel oodata. Peaasi, kui meie kirjastused ise rohkem initsiatiivi näitaks.