Saate pealkiri on türgi külast maailmale või laia maailma. Minu kadunud isa on ka selle kandi mees. Isa käest ma küsida ei saa enam. Aga võib-olla sina räägiksid mõne sõnaga, missugune sulle nüüd, 80 nelja-aastase mehena paistab see kaunis ilus noorusmaa türgi küla. Ei kõla oli oli nagu iseloomulik sel ajal üks nihuke vabadiku küla, kus igal perel oli ainult üks lihtsalt inmaad. Ja vanad jutud räägivad, et sinna asusid omal ajal Eesti mehed või saare saarlased, kes Türgi sõjast tagasi tulid terve nahaga ja neile igaühele sellised tsaarivõim andis lihtsalt maad ja ehitasid oma majad sinna üles ja elasid. Kui, kui ma ei ole uurinud seda, ma ei tea, kui kaua Arci Türi küla nimetasin, see tuntud on, aga paistab, et see nimetati selle järel, et mehed olid türgi küljest Türgi sõjast tulnud. See on iseenesest imelik, praegusel ajal praegusel ajal inimesed ei ela, ühed sätini maa peal ära ei ela, aga see näitab, kuidas siiski inimene niisuguste väikeste väikse vahenditega, mida see maa võimaldas, kuidas nad siiski kõik elasid ära ja ja. Ma ei tea, et ükski neist oleks käinud sulaseks. Võib-olla tüdrukud olid ehk mõisas suilised aga aga ikka selle maa peal elati ära ja peeti isegi loomi ja ja toimus selles külas isegi teatav diferentseerumine seal oli näiteks juba nimede järel, seal oli rikas Juhan ja sauna, siis need olid kaks eri poolust selles. See rikas Ivanovi rikka Juhan oli. Vanavanaisa oli sinu vanavanaisa ja kes sai õnnetult otsa ja noorena sellega oli niiviisi näiteks saunas ass oli. Kokku selles külas oli minu meelest jah 13 peret Mobini just küsima, et palju neid suitsusid või 13 13 suitsu oli ja nii nagu tähendab ikkagi inimeste majanduslik ja kultuuriline tase sõltub täiesti inimesest endast, kuidas ta suudab ennast läbi lüüa. Ja seal oli siis siis nagu ma ütlesin, oli rikas Johan ja samas ass. Samas äss oli mõisas karjapoisiks. Ta oli vähe nii alaarenenud täiskasvanud mees, kes karjapoisiks sobisi suure peaga ja nii välimuselt ka natukene erinev teistest. Ega ta sellepärast vaimselt alaarenenud ei olnud, kui sassi käest küsiti, tal olid loomad tihtipeale kadunud, küsiti sassi käest. Et kui su lehmad on, Sass ütles, et kus nad ikka lähevad. Meri korra ümber taevas kummuli peale, eks nad tule tagasi. Aga rikas Johan oli tema juures, ma olin väike poiss külas käisime siis temal oli esimene grammofon. Ja, ja ma mul on siiamaani meeles, et üks plaat oli niisugune india maal kus räägiti, kuidas India maal naised kannavad maski vaid vaid rätikud näo ees ja nõnda edasi, see oli muidugi terve India maa kohta ei käi, aga aga nähtavasti see grammofoniplaaditegija oli just kohanud niisugust inimest, muide. See on olnud minu mänguasi, kui mina saksa okupatsiooni ajal, kui isa istus vangilaagris kinni, mina olin emal väiksed lapsed põldu süüa õieti linnas, aga midagi siis me olime seal vanaema juures seal, kõik suved Saaremaal ja siis on see, et ilmselt oli seesama toru, mis oli minu mänguasi, mida ma seal ehitisel mingit korstent sellest ja see võis olla rikka Juhani. Ma arvatavasti jah, sest ega, ega selles hilisemal ajal toruga grammofon enam ei olnud. Juba mina, noor mees, olin esmalt võis ja ja, ja niisugust kast Kromanov ring, kus enam toru ei olnud kuskohal. Türgi küla lapsed koolis käisid siis. Türgi küla lapsed käisid eranditult kõik vanakoolis, vana rõve oli tegelikult üks selle türgi küla osa, aga seal oli see ajalooliselt, oli vist niiviisi, et kui Türgi külas need maad ära jagati, neile neile vapratele türgi sõjameestele siis see maa võeti. Seal oli vana Lõve kroonumõis ja vananeva kroonumõisamaasturist nähtavasti jagatigi küla ära, aga see vana love kronoissi püsis ikka edasi ja, ja ja seal oli vanasti olnud õigeusu kool ja niisugune abi kirikus. Jumalateenistus peeti pärast sõda, kui saarlasi väga suurel hulgal ristiti, vene oskusi, mis tähendavat tsaari käest saada hingemaad ja kõiki muid soodustusi. Ja sellepärast on ju seal türgi külas ja ka minu suguvõsas on Vladimiri Nikolai, Sid ja valdavalt kõik nagu tsaaritee niuksed, peenikesed nimed on kõigil vene nimed. Ja kõigil on need nimed, mis olid õigeusu seal kirjas. Siis, kui mõisahärrad hakkasid lõpuks maarahvale ka oma nimesid andma, ega sa ei ole uurinud, kustkohalt on pärit sinu suguvõsa nimi, Raudsep. Vot minu suguvõsa nimi Raudsepp on hoopis pärit mitte türgi külast, vaid on pärit püha kihelkonnast Vättal vaata poolsaarelt. Seal on üks väike rootsi küla ja suur rootsi küla. Nähtavasti seal on varem rootslased elanud, aga aga nad on ümber rahvustunud. Need Rootsi külas oli Väike-Rootsi külas, oli raudseppa, raudteerööpad olid pooltes taludes olid raudsepad, see oli nagu vist olid omavahel sugulased ja nii kaugelt, et enam suurem osa ei mäletanudki. Mis ajast see oli, aga raudsepad nad olid. Nii et ma pärast sõda seal olin ja mul tütar käis seal. Selles oli Vätta kalurikolhoos, oli seal väete kalurikolhoosis, käis töö nagu koolilapsed pidid sel ajal käima suvel. Tomatid korjamise, kui ta oli, oli seal külanõukogus oli käinud ja siis oli vaadanud seda nimekirja seina põledes. Küll on naljakas, et siin külas on kõik Raudsep, nad olid siis järelikult ka minul kuidagi niisugune. Ma just mõtlesin. Järsku keegi su esivanematest on olnud näiteks külasepp või rauaga tööga. See võib ka olla. No kindlasti on olnud, aga, aga sel ajal nagu mina mäletan, seppasid nende hulgas ei olnud See on väga huvitav alatise nimede kujunemine, sest minule väikese poisina ei ma olin siis ka juba Tartus tudeng Juhan Peegli juures ja vanaema veel elas ja siis ma küsisin, et kust niisugune nimi on tulnud nagu Anu põld ja vanaemal kadunuke, seal oli niisugune versioon. Et siis kui nimesid pandi, siis muidugi oli olnud niuke asi jälle, et need olid ju kas kaubareisile või mere pääl või ära naised ju nagu Saaremaal ikka hoiavad põldu ja, ja et üks minusugust vana vana vanaemadest on olnud Anu nimega ja Anu on põllu peal ja ma ei saa ütelda, et et see on, see ongi aru kord. Küllap. Küllap ta võis rähk nii olla, minu tähendab ema oli tulnud vanale vele, mis oli õieti üks osa türgi külastaga. Tähendab, koolimaja nimetati vanale koolimajaks ja seal oli Väike-kroonumõis, kus olid rentnikud järjest ja selle joone on praegu Kaale, seal oli velskripunkt, eks ole, ja see järsk velskripunkt, see on koolimaja koolimaja, kus kooli enam ei ole juba mõnda aega. Aga sealsamas kõrval, järgmine hoov oli kohe mõisa, aga mõisamaja oli maha põlenud ja nii et tegelikult suurt mõisavärki ei olnud, seal oli huvitav oli, et seal oli veel esimese maailmasõja alguses oli üks suur tornikell, aga see rippus ainult niisuguse väikese improviseeritud puu tornikeses ja oli ainult noh, ei tuletõrje väljakutseks ja niiviisi, kuigi seal ka tuletõrje tegelikult ei olnud. Jää, kas sa mäletad, kas tulekahjusid üldse oli, sel ajal kõlas sel sel ajal reso mehes sel ajal mul on üks mälestus, mis esimene tulekahju, mis ma olen näinud, see oligi seal. Tähendab Uielu talus selle sinu vanavanaisa talus mida taluks nimetada ei saa, ikka vabatikukoht oli, temal oli veel üks üks maja kus oli, mis oli renditud kohaliku loriaednikule, tähendab tsaari tsaarivõimu, selle politseinikule ja, ja see maja seal seal oli Uieludi, seal oli tuulik tuuleveski noh, niisugune pukktuulik, nagu nad Saaremaal on, seal enam ei ole näinud sesse saksa ei olnud enam seal seda veskit, kus ja, ja siis selles majas elas urjäädnik ja see läks, see oli suvine aeg, läks põlema, ma nägin ainult, praegu on meeles ainult üks suur tuur tuli oli ja mina istusin ka kuskil kivi otsas. Mäletan, kes seda kustutamas käisid või kuidas see, kui mina sinna jõudsin, seal õieti keegi ei teinud katsetki kustutada, sellepärast tuletõrjepritsi kui niisugust ei olnudki. Külas jaa, jaa, ta põles, põles kõheni maani maani, et korsten ja see tuletab. Olühe soomlaste loo meelde, soomlased räägivad ikka erivaldade pritsumeeste vahel käib niisugune vabatahtlike vahel käib ikka niisugune konkurents, kes on parem ja õigem ja siis Tampere lähedal oli ka ühes külas oli olnud tulekahju ja siis kaugemate valdade mehed jõudsid ennem kohale millegipärast aga siis oma valla mehed jõudsid siis kohale, kui tukid veel hõõrusid ja siis ei olnud midagi muud öelda, kui kohalik pesu pesta. Ülem oli käinud siis ümber selle tukihunniku ja oli kogu aeg öelnud valesti, kustutatud, valesti kustutatud ja ja see oli. Ma peaksin, peaksin natuke rääkima, see vananeva mõis oli huvitav selle poolest, et seal oli huvitavaid rentnik ja seal oli üks vana nagu öeldi, et mõisahärra, aga see oli üks põhide mees, kes oli jõukamaks saanud ja rentis selle väikese kroonumõisa. Ja temal oli üks no lapsi vist üks kümmekond ja nende hulgas tõus isegi silmapaistvaid tegelasi, üks nagu oli näiteks Saaremaa komissar pärast seda Saaremaa mässu. See oli Viktor, nagu tema on vist vist ajalooliselt tuntud, Isideksid pole nime ja siia siis oli üks poeg oli tal arst, see rändas Ameerikasse ja ta sai ka kuulsaks. Seal ta oli Detroidis arst ja öeldi, et ta oli Detroidi vaestearst üks niisugune esimesi arste seal linnas, tähendab fordi linnas kes vaeseid inimesi arstis, tasud seal Kundemar, nagu siis oli üks selline ego. See oli noh, väike noh, niisugune literaat. Ta tõlkis inglise keelest nähtavasti oskas inglise keelt ja oli muuseas, üks ajakiri ilmus Tallinnasse agu Päevalehe väljaandel Agu toimetuses ja tõlkis ka Jursi Sandri nime all Jursi mõisa oli seal samad naabrus. Sealt ta oli oma varju nimematuid Jursi Sandri nime all, naisterahvas tõlkis seal inglise keelest romaane. Nii et selle see vana nägodali õigena niisugune ega sel ajal jõukaks muidu ei saanud, kui sa väga energiline oli, nii et seal oli muide ega ei saa ka nüüdsel ajal. Nojah, vist ei saa, tal oli üks sulaseni, eluaeg oli sulane olnud kommi toomas pikk mees, aeglane, pikaldane ja mille eest negodada sõimas, seda ma ei tea. Aga igatahes. Toomas ütles, pärast seda ma näitasin härrale rusikat. Aga kuidas sa julgesid kinda sees? Kommi toomas nii pikaldane, ta kuulas seda juttu, seda seda vana nägu kärkimist kuulas ära ja ja siis lõpuks olevat küsinud, kas härrad minuga rääkisid. No see Bach lõi pahviks selle vana nägu ja ta jättis selle järele selle toonud mulle midagi peale hakata. Aga näed, nagu laste hilisem elukäik tõestab seda, et türgi külast on mindud üsna kaugele laia maailma ja ma viitan jälle meie jutuajamise pealkirjale. Sina lendasid ka seal türgi kõlast vähemalt mandri peale ja hiljem ka natuke laiemasse maailma. Ja kuna kolleeg Lembit Lauri on 77. aastal sinu ühe arvukate juubelit eel teinud sinuga kirjutamata memuaarid, mille ma üle kuulasin seal sees on kogu sinu ajakirjanikutee algus ja, ja kuni 44. aastani on kõik ära räägitud, niipalju kui tookord vestluses rääkisite ja rääkida saite ja rääkida võisite millal sina oma kodusaare maha jätsid ja mandri peale tulid. Mina jätsin õieti täitsa praktilisel põhjusel ajaleht Saaremaa ja vahepeal oli ta teise nime all, Saaremaa teataja jäi seisma. Ja mina kui selle lehe väikse lehe toimetaja jäin ilma tööta ja kuna ma olin juba enne selle ajakirjandustöös nagu sisse elanud nii palju, et ma nagu ei kujutanud ettegi, et inimene võiks midagi muud teha siis rändasin Tallinna ja hakkasin seal omale uut töökohta rajama. Esialgu see oli kaunis raske, aga kuna mina olin Sel ajal vähemalt noores eas olin vaike vestleme, siis ma hakkasin kirjutama Tallinna postile Ühele kaja pühapäevalehele üks niisugune esimene leht, mis ilmus igal laupäeval ja sisendas peamist huumorit, intervjuusid, mitmesuguste huvitavate inimestega igasugu imelikke asju niisama umbes oli võistlejaks ajalehele, esmaspäev, sel ajal ja seal siis mina alguses hakkasin kirjutama ja kuna see selle toimetaja, kes olid tegelikult teda toimetanud Henno Rahamägi, see oli meie, selle tolleaegsel piiskopi vend, üks tuntumaid Eesti ajakirjanike läks ikke puhtal kujul kaja töösse üle, kus ta hakkas välispoliitikat kirjutama ja, ja nõnda edasi, siis ma tegelikult praktiliselt jäin seda, seda tööd nii, et sisse ennast sinna Tallinna posti, ilma et nende olekski palganud. Honorari alusel maksti originaalist kolm sentirida ja tõlke eespoolteist senti, nii et võite juba arvata, et ega sellega eriti jõukel järele jõudnud, aga, aga siiski elas ära. Ja, ja nii niiviisi sealt sealt algas. Me oleme nüüd sõrmuga siin kaheksandas stuudios rääkinud oma mõnikümmend minutit ja nüüd meil oleks aeg kuulajale ehk teha väikest jutu vahepausi ka ja selle jaoks ma tahaksin sinu käest teada sinu suhet muusikaga, kas sul muusikast kõrv on, kas sa ise oled laulumees vald, kas sa mingit pilli mängid? Ja samaaegselt ma tahaksin ja küllap kuulajalgi oleks huvitav teada, missugused muusikalood on sinu lemmik lood või lauljad või muud. Meil on raadio fonoteegis igasugust laule, et järsku pistame siia sinu soovil ja ettepanekul ühe laulu vahele. Ma pean ausalt ütlema, et muusika on üks minu kõige nõrgemaid külgi, ma ei saa seda ütelda, et just nagu öeldakse, elevant kõrva peale astunud, aga kuigi mind vanale kooli strillitiga harmoonium mängualal ja nõnda aga, aga sel alal ma ei ole kuigi kaugele jõudnud. Koolis sa ikka läbi said, kohe koolist sain läbi, aga aga noh, muusika ei olnud nii otsustav, otsustav ala, et see sellepärast oleks oleks seal algkoolis kus kõik poisid käisid ja hiljem Saaremaa Eesti Ühisgümnaasiumis Kuressaares oleks erilisi raskusi tehtud, kui see teinekord ka päris täpselt viisi pidama. Aga kas sa kooris oled kunagi laulust, Eesti rahvas pidi olema tohutu koorile. Ja öeldakse, et nad on ja ja minuga on sel ajal aga katsed tehtud, kui ma Haapsalus Lääne elu toimetaja oli, siis oli seal üks energiline arst, kuutselt oli vist ta nimi, tema organiseeris seal laulukoori ja mina laulsin seal ka siis teist tenorit, siis ALSi pead ära, ole nüüd, aga nojah, kuidagiviisi ikka pean, aga selle häälega ma ei ole mitte kuulsaks saanud. On sul midagi selle vastu, et paneks kuulajatele mõne Saaremaa või saarlaste hulgas populaarsema laulu peale, siin on ju Uustundi tekstidele ilusaid hingelisi laule tuletame noorust meelde või, või, või Georg Otsa lauludest midagi. No minu meelest peaks siiski võib-olla vanem panema uus tundi laulu üks oli, see rääkis silmadest, mis olid väga mitmed karva, olid merekarva ja nõnda edasi ja, ja see oli roolis silmad ja pruunid ja. Seal on ilus laul ja see ongi vast ehk kõige siia vahepeale panna ja siis me jätkame oma vestlust. Ma ütleks paar sõna uus tundi kohta, ta oli vaata, vaata, poiss, ja teda ma õppisin kõigepealt tundma Dali ula Albert sest ulakohas ta oli pärit ja tema sattus pärast selle tõttu, et ta Saaremaal olid, paljud Saksa sõjaväelased sattus põlu all, istus isegi vähekene vangitornis, pääses sealt sealt kuidagi tulema, vaata kui ilusaid laule tegi pärast. Ja see on, see on huvitavat. Ta ise ei ole ei suurpillimängija, ta mängib akordioni mängimas, ordeni mängib. Aga, aga ta on taolisel alal on iseõppija ja ütles, et ma olen tema käest küsinud, et miks sa nüüd uusi laule ei ole teinud, ütleb, et ei ole praegu seda meeleolu, aga mul on ainult ainult väga niisugune helge meeleolu peab olema, siis mul tuleb uus meloodia meelde. Need on ka nooti pannud, teised mitte temaisi. Albert on, kui ma räägin, Albert mängib, mängib akordionil ette ja, ja, ja seal oli üks muusikakooli juhataja. Ma ei mäleta, mis ta nimi vist Johanson. See pani kirja tema, tema need meloodiad. Ja Albert on ju selles mõttes ka huvitav saarlane mitte päris tüüpiline saarlane ja ja pillimees, et temal ei ole üldse pilli mängimiseks laulmiseks tarvis lauluõli. Jaa, seda küll võtta, ta on täiskasvanud. Mäletan, kui ta ükskord uut autot käis ostmas ja mina olin ka juhuslikult veel adu, int elas ja, ja siis ta on nii suur rõõm ja kutsusin mõningaid saarlasi looriasse autoliiku tegema ja me ei saanud floori uksest selle pärast sisse, et, et me teised läksime kõik sisse, aga Albertil öeldi ukse peal, et see mees on juba enne võtnud ja kuna ta kõik lokid lehvisid ja ta oli hästi jutukas ja ja põrgatati aus täiskasvanu ukse tagant tagasi. Ja me ei saagi loorises teise kohta, saime siis jah, huvitav tema elab sellele, kui teised ütleme, veini joovad ja lõbus muutuvad, siis Albert muutub ka lõbutses koos nendega, ilma et ta oleks tilk ja töökas. Kohapeal, kus praktiliselt niisugune prii lauluõli oleks olnud nagu iga päev hommikust õhtuni oleme ja jätkame ja jätkame nüüd edasi meie vestlust. Kas peab paika, et sina, Vladimir Raudsepp, oled praegu ainukene Eesti tegevajakirjanik, kes on asutanud Eesti Aja kirjanikkude liitu? Mina olen jah, see ka nende hulgast, kes seda omal ajal asutasid. Hiljem olin. Eestis olev ilmselt kas sa tead mõnda teist meest ka veel, kes oleks Hirjutaks praegu oleks elavate kirjas ja kes oli sisustust? Palju aastaid enne veel ennem seda, kui mina ajakirjanikuks hakkasin. Ja nii Eesti ajakirjanike liit muidugi niisugune mammutorganisatsioon ei olnud nagu, nagu praegu, kus on vist 1000 1000 oli üle 1000, üle 1000 liikme. Selle sel ajal oli nii, vist 38. aastal oli midagi 170 180 liiget, see oli siis nii soliidne nagu meiegi. Kirjanike liit. Jah, muidugi, ajakirjanik oli, oli siiski natukene rohkem, aga, aga mitmed rajoonide sel ajal maakondade lehtede toimetustes ei kuulunud ajakirjanike liit. Sest neil otsest vajadust ajakirjanike liit ei olnud ju mitte ametiühinguorganisatsioon, kes otseselt võitles. Ütleme, ajakirjanike alla elujärjeelujärje parandamine ära teed seal ei toimeta, aga see oli, see oli, ta oli rohkem niisugune siiski kultuuriline kultuuriline organisatsioon. Ja ma mäletan, et kui ajakirjanike liidu juhatus oli arutlusel niisugune asi, et alati vaba maamehed tegid ettepaneku, et on tarvis esitada väljaandjatele nõudmine, et nad sõlmiksid toimetajatega kollektiivlepingu siis teised Päevalehe uus Eesti ja nende toimetajad olid selle vastu ükskõiksed või olid selle vastu, sest neil ei olnud mingit mõtet vastuollu minna, väljaanded, kuna neil tõepoolest olid väga korralikud palgad Näiteks siin oleks üht-teist õppida ka meie praegusel ajakirjanike liidul, kes on ennast ühekorraga ametiühingu liini peale sättinud ja tahab kogu Eesti ajakirjandust nagu ühiselt need tingimused luua ja, ja nende huvide eest seista. Nojah, see sel ajal oli, see, see vahe oli niivõrd erinev. Veider oli oma oma vaba maa kontserni, nagu seda nimetati neid tagantjärele üles ehitanud selle peale, et võimalikult odavamalt välja tulla. Suurem osa tema tema lehtede ja ajakirjade juures töötavaid ajakirjanikke olid reamehed. Nii nemad, reamehed, kelle kohta ütles, et ütles Rudolf Sirge, ütleksin niiviisi. Reporterit toidavad jalad. Tähendab, ta pidi kogu aeg olema jalul, et kirjutada ja kirjutada ja kirjutada sellepärast et muidu ei teeninud ütlema ei ütleks just elatismiinimum, aga korraliku tasu vahel. Sealjuures oli temal üks rühm mehi, kes olid kindlal palgal ja kes neid teisi siis aitasid. Ma ei ütleks just ekspluateerida, aga siiski. Viimased tõsised viimased mahlad välja võtta. Jah, ikka viimased mahlad, aga Päevalehes näiteks niinimetatud rea reporterid ei olnudki. Maksti ainult veel. Kvalifitseeritud trellita meistril neil maksti peale palga, veel maksti reatasu sellepärast, et välja meelitada nendel näiteks evalt Jalak rehvat viskel viskel varjunime all ja teised sammul. Samasugune olukord valitses uus Eestis. Ja sellega saavutati isegi mõningate niisugust mõningat edu selles mõttes, et et nende lehtede juures kirjutasid väliskaastöölist ja kultuuritegelased ja majandustegelased ja nõnda edasi palju meelsamini kui ütleme, Waba maas, kus mehed ise pidid ju kõik, mis lehtedes ilmus, tahtsid ise valmis teha, sellepärast et seda oli raharida, oli leib.