Kutsume teid kuulama saatesarja peegeldus. Jätkame Põhjamaade kultuuri tutvustavat saatke sarja sarja toetab Põhjamaade Ministrite Nõukogu infobüroo. Mina olen Heidi Sarapuu ja koos Külliki Valdma ja Silja Vahuriga. Kutsun teid täna kuulama oma saadet Põhjamaade kirjandusest. Jutu vahele kõlab muusika taani interBrettidelt ja seda tänu Taani Instituudi toetusele. Täna räägime Põhjamaade nõukogu, kirjandus, preemiatest, stuudiokülaliseks on Anu Saluäär. Kas Põhjamaade kirjanduspreemia ja tema lugu ajalugu on väga pikk. Põhjamaade nõukogu kirjandusauhindu hakati välja andma 1962.-st aastast. Põhjamaade nõukogu ise asutati aastal 1952 siis kui parlamendisaadikute foorumina, kuhu kuuluvad rahvaesindajad Taanist, Islandist, Norrast, Rootsist ja Soomest ja kolmest autonoomsest üksusest Gröönimaalt, Fääri saartelt, Ahvenamaalt ja, ja siis 10 aastat hiljem tuldi mõttele asutada piirkonna prestiižne kirjanduseks auhind. 62. aastal, siis anti esimest korda välja Rootsi kirjanikule Ewing Johnsonile. Ma küsin vahele, aga kas kirjanduspreemia tan prestiižikas, aga on ta suur ka? Ta on, aga noh, ütleme nii, kui me nüüd Eesti oludest vaatame, siis see tundub meile päris silmipimestav, aga, aga võib-olla see Põhjamaade see ei olegi noh, selles mõttes, et ta ei ole nii miljonitesse just ei ulatu. Oli nüüd mõni aasta tagasi veel 200000 Taani krooni suurune. Ja tänavune auhind on juba tõusnud 350000 taani kroonini. Ta on nagu võiksid nimetada seda võib-olla Põhjamaade oma väikeseks Nobeli auhinnaks. See äratab tähelepanu Põhjamaade kirjanikele, mis otsekohe siis järgneb auhinna määramisel tõlked kõikvõimalikesse keeltesse tuga peale Põhjamaade keelte. Ja noh, igal juhul see on, annab kirjanikele tuule tiibadesse, kui nad ei ole seda veel enne saavutanud ja kas see preemia antakse välja aasta lõpul v aasta algul, see antakse välja aasta algul, nüüd ta määrati veebruaris ära ja antakse kätte kolmandal märtsil ja ta antakse eelmise aasta silmapaistva teose eest, aga ühtlasi silmas pidades ka enamasti sele kirjanikku pika elutööd. Mitte debüütteose eest ei ole seda veel määratud. Kui seda pikka nimekirja vaadata iga-aastane antud üks välja, siis kas võib öelda ka, et teatud põhjamaa on siin eelistatum olukorras olnud või? Noh, tuleb silmas pidada ka seda, et põhjamaadele ühesuurused ja, ja nendel on võib-olla ka erinev hulk kirjanikke. Et silma torkab see, et rootsi kirjanikud on saanud tunduvalt rohkem preemiat kui, kui teised aga Rootsi on ka kaks korda suurem oma rahvaarvult. Ja samas jälle Land, kes, kelle rahvaarv on peaaegu tühine võrreldes võrreldes teistega, on saanud kuidagi noh, võib-olla rahvaarvuga võrreldes jälle jälle rohkem preemiaid nyt Rootsile on siiamaani antud 12-le isikule. Soomes kuuele Norrast kuuele Taanist kuuele Fääri saartelt. Aitäh kirjanikule ja Islandist on läinud auhind viiel korral ja kui vaadata, kas siis on meeste või naiste ülekaal, mis tundub olema päris kindlasti on meeste ülekaal. Siin on naiskirjanike või peaaegu et ja ühe käe sõrmedel üles lugeda, sest ma, kui ma nüüd kiiresti seda nimekirja vaatan Saara Liidmann Rootsist, Herberg, Vasmu, Norrast, Frieda Sigulda, Islandist, Cherstinekman Rootsist ja nüüd tänavune auhinna saaja toorid vilusal Taanist ongi vist jah, kõik naiskirjanikud, kuid selles nimekirjas. Siia nõukogusse kuuluvad siis erinevate Põhjamaade žüriiliikmed. See jah, üldiselt on alati nii, see on koostatud kõikide maade kirjanikest žürii ja antud hetkel siis, kui seal žüriis nagu endale määrata küll, aga see ei ole takistuseks selle maa kirjanikule härra müümisel näiteks tänavune laureaat torit Willamson on olnud žüriis 93. aastal, kui žürii määras Taani kirjanikule Huldbergile selle auhinna. Williamsi neist me räägime veel natukene hiljem, aga võib-olla vaatame siis jälle natukene tagasi ja kes oli siis see esimene preemia saaja? Nagu öeldud algul Ewing Johnson On sai 1962. aastal esimesena auhinna oma suure romaani eest, mille pealkiri on tema helduse aeg. Tema heldus, selles romaanis on keiser Karl Suur ja üllatava kokkusattumusena on just eesti keeles romaan lõpuks neid ilmunud. Nii et kõik need autorid, keda me näeme Põhjamaade nõukogu kirjandusauhinnasaajate nimekirjas on varem või hiljem jõudnud ka eesti keelde, mitte mitte päris kõik, aga nad jõuavad vaieldamatult, sest see on niivõrd suur tunnustus. Ja muidugi tunneb eesti lugeja nagu varasemast ajast. Arno Travel on tõlkinud juba siis seitsmekümnendad Nendel aastatel temalt Loomingu raamatusarjas ilmunud siis teiselaadse teose oli aasta 1914. On need nagu esindaja David Johnsoni teist laadi loomingut tema realistliku, tema siis nagu tööliskirjanduse valda kuuluvat loomingut. Aga tema heldus, aeg on nüüd täiesti omamoodi teos rootsi kirjanduses ilusamaid kaunimaid romaane väga vanast ajaloost, Vahemeremaade ajaloost. Ja räägib Karl Suure vallutuste ajast. Kall sure vallutustest, Lombardias täiesti suurepärase kokkusattumusena. Just parajasti näitab Eesti TV1 telesarja Karl elust, milles võib huviline huviline lugeja nii-öelda oma lugemisele saada pildilist tausta. Ja me oleme valinud siin ettelugemiseks katkendi sellest tõlkest, mis ilmus Nobeli laureaatide sarjas. Evinud Johnson sai Nobeli preemia veidi hiljem, 74. aastal. Ta on nii-öelda täiesti kõikvõimalike auhindadega pärjatud Rootsi kirjanik ja nüüd on siis tema väärt teos eesti keeles ilmunud väga heas tõlkes Väino klausilt. Me oleme valinud katkendi raamatust tema helduse aeg. Tõlkija, siis Väino Klaus ja esitajaks Hans Kaldoja, aga võib-olla Anusa natukene iseloomustaksid seda minategelast või annaksid väikese sissejuhatuse, katkendi. Katkenud ei ole võib-olla ka väga representatiivne, aga me valisime ta sellepärast, et Karl Suur on kuidagi praegu eesti lugejale võib-olla kõige tuttavam nimi sellest kaugest ajaloost ja katkenud esitab kroonikakirjutaja Johannes lopiigise esimest kohtumist. Keiser Karl suurega. Johannes lopeedisest sai siin romaanis Karl Suure elulookirjutaja tal oluline eeskuju, see on kroonika Reinhard seal samal ajal väärib tähelepanu see, et romaanis on kroonikakirjutaja pärineb ahistatud rahvast, langu partidest. Nii-öelda see on vaatepunkt, mida esindab alistatud rahva esindaja ja kes aktsepteerib uue suurvõimu. Nii et kogu selle hiilguse kirjelduse juures tuleb alati meeles pidada seda tausta. Et ta on nii-öelda ajaloo paratamatuse aktsepteerimine. Nii asume siis kuulama. Kuningas pärastine keiser oli suurt kasvu lai ebahariliku kehapikkusega, aga ta proportsioonid olid ilusad. Keha ülaosa oli ümmargune ja täidlane, silmad suured ja elavad nina natuke üle tavaliste mõõtme. Ning tal olid väga heledad juuksed ja sõbralik, rõõmus ja reibas nägu. Kas ta seisis või istus? Ikka, olid väärikas ja uhke vaatepilt, olgugi, et ta turi oli natuke liiga paks ja kael natuke liiga lühike ning ta kõht võis tunduda rippuvat mõõtude sobivus omavahel hästi tasakaalustatud mõõdud jätsid selle varju. Tal oli kindel rahulik kõnnak, täiuslikult mehelik kehahoid ja selge hele hääl, mis vägeva kehakujuga siiski päris kokku ei sobinud. Ta tervis oli hea, ütleb einhardus. Kui välja arvata, et viimastel aastatel enne surma ründas teda sageli palavik, jääte oma päevade lõpu poole, lonkas ta peale selle üht jalga. Aga kas siis järgi seda rohkem omaenese suva kui ametisse pandud arste? Ta peaaegu vihkas neid, sest nad andsid talle nõu loobuda, nautimas neid praade, mida ta tavatses nii hea isuga süüa ja leppida nende asemel keedetud lihaga. Ta tegeles pidevalt ratsutamise ja küttimisega, nagu on frankide komme sest selle maa pealt on raske rahvast leida. Kes saaks ennast Frankidega nendes kunstiliikides mõõta? Ta pidas väga lugu soojade allikate aurudest. Ta harjutas oma keha virgalt ujumises ja mõistes seda kunsti nii suurepäraselt, et keegi temast selles üle ei olnud. Sellepärast ehitaski ta endale Aku ekraanumisse palee ja elas omal viimastel aastatel kõige rohkem seal. Ja mitte ainult ta pojad, vaid ka aristokraadid, ülikud, ta sõbrad ja terve hulk kaaskondlase ja ihukaitsjaid oli kutsutud suplema nii et mõnikord 10. koos 100 või rohkem inimest kirjutab einhardus ühes kohas. Sellele kuningale, kes oli ka minu ja mu rahva valitseja, lähenesin ma siis Ingulanicheimis esimest korda seisab Johannes rubiigise ülestähendustes 784. aasta kohta kirjas. Mina, Johannes Lubiigise truu sõber, agi väärtus olin kohal ning selle tähtsa kohtumise tunnistaja Johannes piigis läks kuningas Caroluse poole ja kummardas igal sammul. Aga ta nägi, kuulas, pani tähele. Pilk rändas mööda õukondlaste ring ja saali, mis tundus talle merena ja see kõikus ta all. Ta käis lainetel enne kui ta jõudis tohutu suure, koguni, mis oli pool pead pikem, kui ta isa Vaarne, Briti või ta enda oma veeresid mälestused silmapilgu jooksul Johannes lopiigisest üle ta sisse ja läbi nagu kivivaring mägedes. Nagu metsik kosk, sööstsid need ta hinge või nagu ühte koondunud mesilassülem, mis tuiskab ülespoole ja väljapoole. Pimedana. Talle meenus Foroiuli loss, üks õhtu, mis kandlus kohale mälestustel lainetel mälestuste alla langevate kivirahnude seas, mälestuste sumisevast parves ja kõigi teiste nägude hulgas üks nägu noored, tüdruku kummardunud pea ning siis ta enesemägedes ratsutamine. Ta enese vaikne voodis nutmine ta oma elu, lootused ja valu. Ja talle tuli sel hetkel meelde talupoeg Adaloald, kes unistas kuule lennata ja vahest lendaski. Ning ta tundis samal silmapilgul, et elab jälle iseennast läbi. Ta kogeb suure kiirusega omaeneselootusrikkuse kannatuste ja otsusehetki, mis olid tal kaheksa aastat tagasi Uutina kohal mägedes. Ta nägi iseennast seal kõrgel platool seal kandikul taevale demonstreditult seismas. Talle meenus lubadus, mille ta andis siis iseendale, kellelegi jumalale allmaailma võimule. Hammest tundis ta omaenesekuu sõidu kiigutavat pööritavat ringi paisatud ja ringi paiskavad mälestust selle mälestust, kuidas ta varises alla nagu mäelihe, mis oli inimene nagu kosk, mis oli inimene, kuidas nooruki keha kukkus maa peale maailma, kus see muutus siis sõidu järel aga taaskohtumisel täiskasvanud mehe kehaks. Ja ta koondas kõik need mälestused üheksainsaks mõtteks. See mees, kelle poole ma nüüd astun, mõtles ta, see mees. Ja kohe seejärel siis, kui kuningas talle naeratas, näidates selle naeratusega, et on ta vastu sõbralik muutus Johannes lopeedis rahulikuks. Ta oli jõudnud kohale, ta painutas end sügavalt kummardades kuningakingade suunas, langes seejärel põlvili ja ütles selge häälega. Teie heldus on suvatsenud mind siia kutsuda. Nii jätkame juttu tõlkija Anu Saluäärega räägiks nüüd natukene lähemalt tänavuse preemia saajast torit Villumsenist seostada esimese Põhjamaade nõukogu kirjandusauhinna saaja evinud Johnsoniga, kes sai auhinna 62. aastal oma romaani eest Karl Suure ajastust. Siis võiks öelda seda, et Need tänavune preemia saaja sai auhinnateose eest, mis on puht maagiline romaan, kui Johnsoni romaan Karl suurest oli siiski ilukirjanduslik teos. Sistorit vilusani Jaan vang, mis räägib Taani kirjanikust Herman vangist on puht dokumentaalne. Biograafiline romaan, mida siiski ei saa nimetada, ütleme puht elu looks vaid ilukirjanduslikult töödeldud biograafiliseks romaaniks ja tausta taibata, teeks natuke teadma. Herman vangist eesti lugejale on kummalised kombel Herman Bang palju palju, palju tuttavam kui, kui toorit Villemsoni nimi. Herman vangi nimelt on eesti keelde tõlgitud omal ajal suhteliselt palju tema esimene tähtsam romaan mis äratas Taanis omal ajal suurt tähelepanu ühtlasi ka suurt Pole paha tema nii-öelda mittekombekohase ellusuhtumise pärast. Seda nimelt oli homoseksuaalsete kalduvustega, mis avaldus ka tema teostes. Ja kui see ilmus 1880 taani keeles, siis see sai kohtuotsuse ja sajakroonise trahvi. Aga eesti keelde tõlgitakse juba 1912. aastal. Hiljem on vangi veel tõlgitud eesti keelde. Kaks romaani üks nendest ilmus 39. aastal. 50 sendise romaanisarjas kummaline sari, mis oli omal ajal aga avaldas häid teoseid kohati. Ja tema üks viimaseid siiani autobiograafiline romaan Isamatud ilmus 52. aastal hoopis Torontos Orto kirjastuse väljaandel. Nii et eesti lugeja hea tahtmise korral võib vangiga tutvuda omal käel, eesti keeles. Aga torit Villemson on siis sellest Taani autorist teinud nagu uuesti kuulsa nime Taani kirjanduspildis. Kas torit Williamsoni nime ei on, ütleme kirjandusringkondades teada nimi? Tori killusin Taanis muidugi oli, oli küllaltki nimekas kirjanik, eesti keeles teda ei ole, praktiliselt ei olegi mitte midagi tõlgitud, isegi Taani novelliantoloogias teda ei ole. Tema oma loomingu esimese perioodi pühendas peamiselt nõndanimetatud. Võiksime ütelda naiskirjandusele. Ta tegeles peamiselt mehe ja naise suhetega erinevates versioonides igapäevaprobleemidega, kui ta oli väga armastatud, võib-olla naislugejate hulgas, kelle, kelle mõtteid tundeid ta kajastas avaldas oma 12 romaani. Igaüks oli omamoodi Taani kirjanduses ikka mingil määral tähele pandud. Oma tõelise kullasoone avastas ta alles kaheksakümnendatel aastatel, kui ta tuli mõttele kirjutada esimene afiline romaan. Ja see saavutas kiire rahvusvahelise tähelepanu, tõlgiti paljudesse keeltesse. Käsitlesime Londoni vahakujude muuseumi asutaja Madaam düsoo. Elu pealkiri on Marii Sis Mariidus soo. Ja kuna juba ta on noh, niivõrd rahvusvaheline tegelane, kes prantsuse revolutsiooni ajal oli tuntud nimi prantslastele siis pagenduses Londonis asutas ta selle originaalse muuseumi, mis tema nimega kõikidele järelpõlvedele tuttavaks teinud ja selle tõttu on muidugi raamat kiiresti tõlgitud enamikus Euroopa keeltesse ja toorid vilumuse sai nii-öelda rahvusvaheliseks nimeks siis ta 90. aastal avaldas romaani hoopis teisest kuulsast naisest täiesti erinevalt vastust kuuendast sajandist bütsantsist ühest väärist, siis lõbunaisest või kui nüüd maakeeles ütelda, kes kellest sai Bütsantsi keisri Justin Jaanus abikaasa, nii et jällegi omapärane vaade ajalukku. Ja nüüd siis vastad, pühendas torit, vilussen Herman vangi uurimisele ja sai 96. aasta lõpul valmis romaani vang mis leidis nüüd oma oma tunnustuse Põhjamaade nõukogu kirjandusauhinnana. Nüüd siis katkend romaanist pang, aga võib-olla väike sissejuhatus sellele katkendile. Katkend on pärit kuskilt romaani keskelt ja paar lehekülge, mis räägivad Herman vangi põgenemisest Berliini pärast küllaltki skandaalset kirjanduslikku teatrikarjääri. Tundis pang, et ta peab Kopenhaageni tolmu jalgadelt raputama ja minema koopasse kuulsaks saama, seda tema eesmärk oli rahvusvaheliselt läbi lüüa. Aga samas, jättes Taani maha oma problemaatilise loomingu ja me kuuleme ühte kirja, mis on talle saata tema kirjastaja tema viimase novellikogu asjus ja pangi mõtisklusi oma minevikust ja tulevikust kuuleme siis katkendit, torit Villemsoni romaanist pang Hans Kaldoja esituses. Visiitkaardil seisis härmandi pang, tema pseudonüümi Tolid, Bernhard How lektio, Felix alseste Pliškova vindi ja lõpuks kummuli kuusirp vanaisa pappi kilbilt. Tal oli kolm kohvrit, neist kaks täis riiuleid ja kolmas raamatuid, käsikirju, perekonna ja sõprade fotosid, paar siit patja ja üsna kulunud tekk. Ta oli 28 aastat vana, kui ta Berliini sõitis, mitte õnne otsima, vaid kuulsaks saama. Ta riputas kasuka hoolikalt nagisse, et seda mitte rohkem kulutada kui hädapärast vajalik. Kasukaga võõramaalane pidi jätma mulje, nagu ei tähendaks raha talle mitte kõige vähematki. Kuidas ta muidu maailma linnas Berliinis läbi lööks. Ta lehitses oma käsikirju ja raamatuid. Ta piinas end vigade leidmisega voltis veel kord lahti ringi kirja ja luges. 25 11885. Väga hästi, et ma ei suuda teid juuksekarvavõrragi kõrvale kallutada teelt, mille te olete valinud, sest mitte keegi, mitte ükski neist, kes teile head soovivad Pole seda kunagi suutnud. Ja see tee on teid ometi peaaegu alati viinud õnnetusse. Olgu see siis olnud teie tervise või teie seltskond esinemise riietuse ja nii edasi koha pealt. Alati olete teie lahkelt heasoovliku nõu ära kuulanud, seda iial arvesse võtmata ja alati hiljem nutnud tagantjärele inimeste kurjuse ja halva kohtlemise üle. Kui teie selle vaieldava novelli välja kannate, olete minu arvates mees üle parda ja teie ainus pääsemine on juhuslikult mööduv laev. Aga teie tahate seda siiski teha? Parem hirmutage ülejäänud kaks novelli omaette. Parem kirjutage 24 tunni jooksul sama lehekülgede arvuga uus ohutu novell, parem tehke ükskõik mida muud. Et teie exegutsiooni närvivapustuse eest eksiili lähete, võib teie tervise seisukohalt olla õige lahendus, aga mitte rohkem. Ma kasutasin enne inetut võrdlust, nüüd toon teise ulakas. Poiss lahkub pärast mingit seatempu klassist jookseb koolist minema, enne kui õpetaja jõuab talle tuupi teha. Ta teab, et see on ulakus. Tema sõbrad paluvad, et ta seda ei teeks. Ainult üks õhutab takka ja ütleb, et see on uljas tegu. Tema sõbrad häbenevad tema pärast ja poiss visatakse koolist välja. Võib-olla liiga karm, nii rääkida igal juhul kasutu, sest otsustajad ja niikuinii oma peaga ei taha kuulda ühtki hoiatust. Olgu peale, siis jääb mul lootovaid juhuslikult mööduva laeva peale. On ju ennegi nähtud, et merehädaline tõmmatakse merest välja. Siiski tänan teid omalt poolt väga, sest teie viimane kiri annab tunnistust suurest armastusest minu vastu. Nii nagu teie kunagised kirjad. Siiralt teie päring. Ta loeb uuesti läbi novelli Franspandarist, vaesest mehest, kellele on antud ilumeel teenrist, kes ihaldab kõike seda luksust, mida ta rikastele serveerib noormehest, kes eksponeerib end varakatele naistele lootuses, et nad teda ihaldama hakkavad ja ta nii neile läheneda saab. Ta teab, et on puhtal kujul objekt ja tema hoolitsetud käed ja täiuslik keha on vaid osa hotelli pakutavatest teenustest. Mingi seade, mis ulakas poiss on klassis korda saatnud. Ta paneb oma ekstsentrilise novelli käest. Ta ei taha kindlasti, et teda jälle haiglaseks perverssed ja patoloogilisekse nimetatakse. Aga ta peab kirjutama kärbitud tiibadega õnnetutest, olevustest teenrist, lapstähest ja näitlejast piinatutest ja ära kasutatud, sest ainult nii saab Abdo protesteerida nende piiride vastu, mis seadused, konventsioonid, majanduslik olukord ja sugu inimeste vahele seavad. Ta tahaks seda, suudaks kirjutada teise novelli või et ta suudaks suurema vaevata novelli Franspanderist teistmoodi ümber kirjutada. Kui Franz pander oleks see naine ilus toatüdruk siis Anteks tema ihalus, luksuse, siidi ja parfüümide järele, talle andeks. Aga ilus jo vaena Franson mees ja peab olema mees. Kui Franz oleks olnud naine, ei oleks lugu olnud nii jõhker. Sensuaalne toatüdruk ei oleks end üles poonud, härrad oleksid mõistnud tema pilku, mis varitses tema unistusi või siis oleks toatüdruk vaid kannatlikult ja kaua lootnud ning lõpuks võib-olla saatusele alistunud. Temal endal olid alistumiseks kõik põhjendused olemas. D-Berliini oli sillutatud luhta läinud kavatsustega. Teatridirektorid vastased tema kirjadele üleoleva vaikimisega. Ei aidanud, et ta tõotas usinust alandlikkust ja vandus, et ta mingil juhul ei kirjuta esialgu sõnagi teatrist. Jaa, Faidra dramatiseering, mida ta oli korduvad, ümber kirjutanud ja milles ta oli tegelikult lootnud, et direktor August Rasmus on selle eest tänulik ja laseb autorile sele kasiinos ise lavastada. See tükk lükati lihtsalt tagasi armastusväärselt ja väga kahetsedes. Nii et ta peaaegu ei võinudki endale Haabumist lubada. Aga loomulikult oli see haav ka majanduslikus mõttes. Aga kõige hullem oli too Sophie menteri ringreis, mis oleks pidanud talle sisse tooma 1500 krooni puhast kasu. See oli sulaselge fiasko. Nad olid kuus töötanud prosofie, mentor ja Nad valmistusid tõepoolest korralikult. Promenter oli kutsunud teda oma tirooli lossi ja seal istusid nad proua türgi toas ja planeerisid reisi läbi Põhjamaade. Ja seal istus proua klaveri ees ja komponeeris muusikat tema häälele ja kiitis tema musikaalsust. Sõnad ja helid sulasid kokku. See oli hoopis uus vorm ja see oleks pidanud publikut vallutama nagu tookord Turu linnas kus proua esines suures kontserdikleidis ja hoidis nii kõvasti tema käest kinni. Ta kirjutas prouale luuletuse. Kas polnud ilusta briljantidest sädele siid, ei olud temast kaunim ükski jumaldatud kuninganna, kui ta võluvad käed, meeletu peibutajad, lendlasid klahvide kohal. Ja nüüd tavapärane kultuuriürituste tutvustus. Maimu Berg Soome Instituudist, palun. Soome instituudil on märtsis muidugi jälle üht-teist kavas. Aga ennem seda ma tahaksin küll natukene hoobelda sellega, kui hästi meil on siiani läinud, kui palju meid on käidud kuulamas ja kui suurejooneline ja rahvarohke oli näiteks niisugune asi nagu kohtumine filosoof Esa Saarisega pärast arutasime, et mis toob inimesi, eriti noori kokku, kas Esa Saarinen ku rahvusvaheliselt tuntud nimi või äkki kogunisti filosoofia? Võib-olla tõesti. Ja nüüd siis märtsis Soome Instituudis nagu meie kava pealkirja kannavad? Teisipäev Me oleme väga huvitav üritus, see hakkab juba kell 12 pihtas neljandal märtsil, teisipäeval. Meie oma ruumides niisugune seminar Soome muusikaajalukku nimelt ilmus Soomes ära neljaköitelise Ena, väga paks maksab seal üle paari 1000 marga ja meile on külla tulnud kahe eksemplariga selle väga kalli raamatuga kirjastajad vees kirjastusest, kus see ilmunud on. Ja samuti ka selle raamatu koostajad autoreid. Fabian taas trammiga, Heinija ja Erki Salmen, haara viimane on aasta helilooja, aasta teadlane ja aasta muusik ja ta ei ole siis nii üksnes ainult muusikateadlane, vaid ka heliloojad. Ja peale selle esinevad ka sellel seminaril kaks eesti muusikateadlast, Urve Lippus ja Kristel Pappel. Ja ka nemad räägivad sellest samast raamatust eestlase pilgu läbi. Ja kõiki neid sõnavõtte, diskussioone juhib ja vaheldab soome muusikateadlane audi Jürama, kes valdab peaaegu võrdselt hästi nii eesti kui soome keelt. Aga selle päeva lõpetab väga ilus asi, nimelt Urmas võlvi kvartett, kes tuleb instituudi ruumidesse ja mängib särauris sallineni loomingut ja see kvarteti esinemine algab kell viis. Ja ma küll arvan, et oleks päris huvitav kuulata, kuidas kõlab Aulis sellise muusika meie instituudi ruumides, seal ei ole palju harjutud muusikat kuulama. Traditsioonilistest üritustest on see meistetajate kokkusaamine Instituudis, seekord 11. märtsil ja ka veel 18. märtsil ja 12. märtsil tuleb meile külla Berti sarmala Bertz armala on üks väga huvitav kirjastaja kirjastusest ära ka või rakk või Ako. Ja nemad annavad välja arhitektuuri ja väikeehituse ja restaureerimise alast kirjandust. Ja seal kirjastusele on ilmunud üks tibatilluke ja väga vaimukas raamat, mille autor on eero väelane ja see räägib teemal, kuidas ehitada lumest loss. No need lossid hakkavad küll ära sulama, aga tulevane talv on ees ja see raamat on hästi vaimukas. See raamat on nüüd ka eesti keeles ja siis ta väikest raamatut seal käsitleme Tani kaks korda kolm sentimeetrit umbes, on tema mõõt. Ja saate näha ka väikest väljapanekut muudest ehituse alastest raamatutest näiteks sellest, kuidas lastele mängumaja ehitada ja muud niisugust põnevat siis Soome Instituudi juures tegutseb, viiendat aastat koduklubi ja 14. märtsil nemad tähistavad oma juubelit, aga see on kinnine üritus koduklubi liikmetele ja nende külalistele. Need sinna saab ainult kutsetega. Teisipäeval, 18. märtsil kolm, ootame aga vähemalt sama rahvarohket osavõttu nagu lisaSaarise puhul. Nimelt seal teine loeng sarjast Soome mentaliteet, esimese loengu pidas Helsinkin Sanomate püha päevalise toimetailkamalberg, aga teise teeb Eestis tuntud isik, tuntud laulja, laulutekstide autor, poeet ja üldse tuntud tegelane Juice Leskinen. Need, seda küll, ootame arvukalt kuulajaid sinna. Ja isegi suurel reedel jätame rahvast rahule, vaid me näitame Tallinna linna peal. Tähendab, Soome Instituut osaleb selles asjas ministeeriumi kannatuste öö Via Dolorosa, mida on produtseerinud Paavo leski soomlaste poolt, Andres Mustonen eestlaste poolt. Ja kui meeleolu on niisugune, et ei taha kohe pärast seda etendust koju minna siis võib Kaarli kirikusse minna ja kuulata seal lõpetuseks Mozarti reekviemi. Ja sellega me siis lõpetame oma märtsikuu nii meeleolukalt. Ja tahan veel meelde tuletada seda, et meil on huvitav aasta ikkagi veel ees, sellepärast et see aasta on aasta, kus Soome riik, vabariik tähistab oma kaheksakümnendat aastapäeva ja kui mõnele tundub, et varsti enam muud ei kuulegi kui Soome ja Soome Instituut ja mis seal kogu aeg tehakse, siis sellel on ka oma põhjus. Meiega tähistame niimoodi. Soome vabariigi suurt juubelit Taani Instituudi töid tegemisi tutvustab Silvi Teesalu. Taani kultuuriinstituudil on märtsi koos ees kaks suuremat projekti mis arvatavasti pakuvad huvi nii lastele, noortele kui ka täiskasvanutele. Kõigepealt võib-olla ühe Stahli kirjanikust Kaarel pliksonist, keda juba muide Eestis tuntakse ka, kuna on välja antud kaks Need on pikk seni taani kirjaniku raamatut nimelt Aafrika äärel ning pabetest lõunasöök. Miks neid tuntakse Eestis võib-olla rohkem, Isaac tiinesseni nime all, mis oli tema kirjanikunimi, kui kaane Plyczen oma teoseid kirjutama hakkas? See on väga huvitav isiksus, kes pika aja oma elust elas Aafrikas, kus tal sündiski idee kirjutada raamat hiljem ja huvitav on see kirjanik ka selle poolest, et oma esimese teose oma kütuse said alles siis, kui ta oli juba 50 aastane. Tema omatud algul Taanis eriti võeti vastu kahtlusega, kui Ameerikas saavutas kaaren pixel Is aktiinesseni nime all tohutu suure populaarsuse ning mõned aastad enne oma surma, 1962. aastal viibis Kaarel Liksen turneel. Ameerikas, kus oli ta kolm kuud ning nautis oma tuntust väga suurel määral fotoneiteiskaarin pikse neist on praegu avatud Keila kultuurihoones ning Keila ümbruses. See inimesed Keila linnainimesed võivad näha ka kolme filmi Keila kinohoones, mis räägivad kaanempliksenist ja mis on tehtud kaaren piksli teoste ainetel. Üks neist ka tuntud Aafrika äärel Meryl Streep ja Robert Redfordiga peaosas on saanud ka Oscari ning teine film. Raamat tõlgitud ka eesti keelekeelde pab ette, lõunasöök on samuti pärjatud Oscariga. Peale selle on taanlastel valminud hiljaaegu film Kaarin Plyczen jutuvestja, mida samuti saab näha Keila kinohoones. Tallinnas. Rahvusraamatukogus avatakse sama näitus seitsmeteistkümnendal märtsil ning huvilistel palun seda külastada seal üpris huvitava inimese elulugu. Samal ajal Taani kultuuri instituudis Me näitame nimetatud filme ning on üritused Tallinna linna raamatukogus Salme kultuurikeskuses. Teine näitus, mis ringleb nüüd Eestis. Võrust on ta jõudnud Valka ning praegu avatud Valgas on taani lastekirjanduse näitus. Palgast läheb märtsi keskel näitus edasi Põlva ning ma loodan, et 10.-st märtsist 25. märtsini saab Põlva maakonna rahvas seda Tõst vaadata. Katrin Maandi, Rootsi saatkonnast palun. Rootsi saatkonnale ei ole see, kuhu mitte eriti palju uusi üritusi välja pakkuda. Küll on, aga kunstimuuseumis ikka see väga-väga ilus Rootsi näitus, siis ma olen seda ka näinud, nii et see ei ole mitte kuulujutt, et on ilus, vaid tõesti on väga ilus. Ja ma tõesti soovitaks seda vaatama minna, see on hea läbilõige Rootsi selle sajandi kunstist. See on ka tõesti huvitav selles mõttes, et see on kunst, mida linn on ostnud koolidele. Et lapsed, nii nagu ma vist juba eelmine kord ütlesin harjuks ilusa kunstiga ja nende silmarjuks seda tüüpi kunstiga ja mitte võib-olla selle tüüpilisem Noortekunstiga. Et seda ma tõesti soovitas, on ikka veel alles ja seal saab ka ju paluda, et näidatakse ekskursioone. Näiteks tean, et Tartu ülikoolist tulevad need, kes rootsi keelt õppivad tulevad nüüd terve grupiga siia terve päev teevad ürituse ja käivad ka seal. Aga muidu kuna meil siin pole palju välja pakkuda, siis ma siiski tahaks ka nisukest asja ütelda, et paljud võib-olla ei tea, saab informatsiooni kultuuriürituste kohta Rootsis ka Rootsi saatkonnas siin Tallinnas. Nii et kui kellelgi on mingisugune huvi mingisuguse ürituse vastu, kas koorifestivalid või, või kunstinäitused või mis iganes siis tasub siiski pöörduda saatkonna poole. Meil on terve aasta kultuuriürituste ja muude ürituste festivalide kava olemas. Ja kui keegi tahab midagi teada, siis palun tõesti pöörduda meie poole, me ei oska alati nende kulutada ja need raamatud on paksud. Nii et ei ole kerge. Niimoodi mujale saata, aga saatkonnast saab niisuguste asjade kohta informatsiooni ja tõesti on väga-väga suur valik suvekuude jooksul üle terve Rootsi ja võib-olla isegi vahest huvitav natuke välja. Stockholmist saadav saatkonna aadress. Pikk 28 Tallinnas. No jäätmann, instol vahist, lilled, lill, kuuenn. Meheligensuusid ta pultemm. Tapmiigebee diilhoostlik Niiu tenniselüüsis käär, täitjo, jää appi. Saate lõpuminutid saate autorina ma tänan kõiki esinejaid, saate tegijaid, aitäh kuulajale. Huvilistele teadmiseks, et järgmine saade on kavas meil 28. märtsil. Räägime lähemalt Põhjamaade kultuurifestivalist. Me ütlesime Pendu Kamsloya. Hälbivad sella.