Tere, jätkame keele mõtiskluste sarja täna pisut teoreetilisemal ja filosoofilisema lainel. Stuudios on Tartu Ülikooli õppejõud Arne Merilai. Tere hea kuulaja keele kõrval, saade torkab raadiosaatega vastika, silmatoimetajatel on teemade ja esinejate peale hea nina. Täna ma tahaksin kõnelda keelest kui tegevusest ja keeletegevusõpetusest mis seda uurib ning jõuda lõpuks välja poeetilise keeletegevuse juurde. Siis luuletegu on minu täpsemaks erialaks. Nagu kunagi ütles Hendrik Visnapuu. Et ära teha tahab luuletegu. Nii et mitte tühjad sõnad, sõnad sõnad nagu heitis ette Hamlet, vaid pigem öeldud, tehtud nagu kõnekäänd lausub. Nii et kõne kui tegu ja ilukirjandus kui luuleline tegu. Ja vahepalaks Loen siit-sealt võetuna mõne omaenda värsivormis eksperimendi. Kui öeldakse, keel, siis keelefilosoof kergitab kulmu, et mida selle all tegelikult mõeldakse. Nimelt jaguneb keele uurimine laiali laastus kolmeks keelt kui sellist, see tähendab keelemärkide omavahelisi suhteid. Uurib tavapärane keeleteadus, häälikuõpetus, silpide õpetus, tuletusõpetus, grammatika, lauseõpetus ja mistahes keele ja maailma suhtes. Teid. Aga käsitleb tähendusõpetus, mis on teine asi. Et sõnadel on tähendus ja lausetel on mõte, et lausungid on kas tõesed või väärad. Kui ma ütlen, täna on ilus ilm, siis üks asi on selle ütluse keeleline koostis, eks ole, häälikute sõnadejada ja järjekord. Teine asi, aga lauset Ühendus ET osutatakse tänasele päevale ja omistatakse sellele omadus olla ilus. Täpsemalt võetuna ei ole see enam keel ise vaid hoopis selle keele semantika. Keeletegevusõpetus ehk keele pragmaatika uurib omakorda, kuidas lausungeid suhtluses kasutatakse. Milliseid kõnetegusid sooritatakse, kas öeldi sõnade sõnaliselt või kaudselt argiselt või poeetiliselt. Lause täna on ilus ilm öelduna praegu osutab 29. septembril raadiokuulaja jaoks ilmselt esimesel oktoobril ja vastavalt lausungi päeva ilmale kas tõene või väär või kuidas võtta öelduna eile, homme, eelmisel nädalal või järgmisel aastal osutab ütlus aga hoopis teisele kuupäevale ja teisele asjaolule. Kuid lause on ikka keelelised, seesama sama lause, aga väga erinevad osutused seega ka eri sisu. Kuid me ei pruugi sedasama lauset üldse sõnasõnaliselt kasutada. Ma võin tulla stuudiosse ütelda, täna on ilus ilm ja pidada silmas hoopis asjaolu, et mul on meel rõõmus, et inimesed raadios näivad kenad lisaks aule ja kuulsusele saama võib-olla ka veel honorari. Et naine andis mulle hommikul ilusa musi ja seda kõike eraldi või korraga, aga ja nii, et kõik saavad aru, et juttu ei ole tegelikult mitte tänasest ilmast vadi, ilusast ilmast metafoor, ses kujundlikus mõttes kus öeldakse, ühte, aga mõeldakse tegelikult midagi teist. Ja keegi võib lausuda, et täna on ilus ilm. Aga pidada sellega hoopis silmas, et täna on kole ilm. Kui ta näiteks on irooniline ja tahab osatada asjaolu, et välku lööb, rahet, sajab ja kellelegi varasem ilmaennustus läks vett vedama. Ütleb ühte, aga mõtleb risti vastupidist. Lause on aga endiselt seesama. Kuidas on see võimalik? Nii et lausa õpetusest kohe kuidagi ei jätku, et seletada keelega toimuvat. Tarvis on ka tähendusõpetust ja keeletegevusõpetust, mida keel tähendab ja mida kõike sellega teha saab. Seega lausete sisu kõrval on ülimalt oluline vaadata ka kõnejõudu, millega seda lauset sooritatakse. Lause sisuks on ilus ilm, aga kõnejõud võib olla väga erinev. Täna on ilus ilm, oleks tänavaid ilusilm. Ma luban, et täna tuleb ilus ilm. Või tuleb lavastaja ütleb trupile. Täna on ilus ilm ja kehtestab näitlejate ja vaatajate jaoks etenduse piires ilusa ilma asjaolu. Prožektorid pannakse põlema, lindid tuleb linnulaulu, isegi kui õues sajab tegelikult vihma. Nii nagu jumal ütles, saagu valgus ja valgus sai. Lisaks sellele et uuritakse suhtlust kui sellist kõneleja ja kuulaja rolle lausungi sidumist, ütluse keelevälise konteksti ehk aegruumiga ja muud taolist, on keeletegevuse õpetuse üks põhiteemasid kõnetegude ja vestluse uurimine. Lihtsaid igapäevaseid kõnetegusid on üldjoontes viis liiki. Tõdemused, tundeväljendused, kohustumised, juhised ja kehtestused. Sellega kaetakse ära inimese kogu olemuslik. Võitleme siis eksistentsiaalne asetus maailmas. Esiteks asjaolude kirjeldamine, teiseks nende asjaolude suhtes oma hoiakute väljendamine. Kolmandaks endale ülesannete võtmine. Neljandaks ülesannete andmine teistele ja viiendaks maailma muutmine ja loomine paljalt oma ütluse jõuga. Kujutame ette näiteks olukorda, kus talumees raadab põldu ja satub suure kivi otsa. See on suur kivi, ütleb ta. Tõdemus kirjeldus peab just nüüd minu põllul olema. Küll on suur mürakas tunde väljendus näiteks nördimus, avaldus või imestus. Hüüatus. Käärib siis käised üles ja teatab sellelegi viima veereta metsa kohustamine kas tõotus või lubadus? Ei käi jõud üle. Hobune ei jaksa siis kui tuba, pidage, naabrimees, tule aita kivigangutada juhis palve või käsk, oleneb, kas naabrimees on peremees või paps. Kui ta koos ei saa hakkama, teeb inimene nagu ikka omale hädast vooruse ja muudab objekti senist staatust. Mehest kangem, sellele on halda vägi, see on püha kivi. Saagu siia hiis kehtestamine, uue asjaolu tekitamine. Ja maailma tekkis juurde uus tähtis koht, ohvripaik ja püha paik enne ei olnud, nüüd on üsna maagiline, eks ole. Inimene loob ja mõjutab keele abil maailma. Kui me aga vähegi järele mõtleme, siis saame aru. Kogu kultuur, kogu inimtsivilisatsioon on loodud just kõnetegevuse tulemusel ja osavõtul mis on inimeste kehalist tegevust maailma muutmisel suunanud, rakendanud nii, et midagi üleloomulikult müstilist selles vist ei olegi. Kuigi ega sügav müstika ei kao, mis sest, et me asjadest tänapäeval paremini aru saame. Vahepalaks sobib nüüd ehk üks minu klassikalises vältelises Homerose eksameetris ja pentameetris kirjutatud luuletus oma vanaisa mälestuseks. Kui Põllumäe jutt läks, mille pealkiri teeb viitega Gustav Suitsu-le. Et panna kuulajaid otsustama, kas lisaks pearõhuliste ja pearõhuta silpide vaheldumisele tajub tänapäeva keelekõrv ka pikemalt ja suhteliselt lühemate silpide korrapärastatud vaheldumist rõhkude vaheldumise kohal, nii-öelda kvantiteeti ja selle rütmi, hauakivi, eleegiline distichan, kõrge ja tark on laup, mida kohtama iial ei lakka ka ilmsi või öösiti meel mällu, kui vaatanud see. Meenutan vaevata sind, vana, just nagu põlv tuna, eilne priske ja lustilik põnn sülle sul poetanud end lookas auramas laud, mille töömehe vaev oli katnud tullent, süttis mu põu sinna, kui pillasin, tee Rammul kangemat meest ei, Rakvere Iisaku kandis. Hüüdsid luurichiks mind maadluses, mulle jäi võit siiani, jutt kõlab nii. Kord hommikul heinale läksid lõunaks hektar laos laadale, kiirustas tee kallile, kellele rõõmuks turjal sulg hõõruda, või siin Hansi ja Silvigi, küll lapsed, su armsam, kuid reet hullata jõudsime daat jalgpalli mängida vahvalt laulugi lõime ja puid kuuri all kirvega käes. Kolmene aastalt vast võrkkestale sööbisid sisse-välja, raiusin seal surm ega lõika kirurg. Aga jätkame igapäevaste kõnetegudega. Tõdemuste ehk alternatiivide klassi kuuluvad sellised kõneteod nagu kirjeldamine, väitmine, teatamine, ennustamine, vaatamine, jaotamine, tunnistamine, nentimine, määratlemine ja muud taolised mille abil me püüame maailma kohta tõtt edastada. Tundeväljendused ehk siis Ekspressiivid sarnanevad tõdemustele selle vahega, et nad justkui kirjeldavad meie sisemisi asjaolusid ehk hingeseisundid väljendades meie hoiakud mingite väliste asjaolude suhtes. Kiitus, Blaitus, rõõmu või kaastundeavaldus, kirumine, ülistamine, süüdistus, õnnitlus, teretust, meelitus, lohutus ja muud taolised kohustumised ja juhised on erilised selle poolest, et siin ei valita sõnu maailma kirjeldamiseks vaid sõnale antakse, et ja maailm tuleb alles vastavalt neile ümber korraldada. Kui naine annab mehele poodi kaasa sedeli, mida sealt kõik osta tuleb siis on tegemist juhisega, millele vastavalt peab täituma ostukorv. Kui meest aga jälitab maksupolitseinik, kes paneb kõik kirja, mis ostukorvi asetatakse siis on tema tulemuseks tõdev nimekiri. Kaupade nimetused on mõlemas nimekirjas, siis samad. Nende nimekirjad ja tulemused on aga vastandlikud. Üks on käskiv, teine kirjeldav tuntumat kohustumised ehk komissiivid, lubadused, tõotused, kinnitused lepingut kokku, ped, kihlveod, nõustumised ja sellised, millega inimene asetab endale kohustuse tulevikus midagi teha näiteks suitsetamine maha jätta, abikaasale lilli kinkida või tähed taevast alla tuua. Esimesed kaks võivad suurte raskustega isegi õnnestuda. Viimane üldjuhul mitte. Väga pikk lubadus on näiteks ka Jeesuse tagasituleku tõotus, mille täitumist oodatakse juba 2000 aastat. Kõnetegu kestab, ei ole veel lõppenud. Juhised ehk direktiivid on palved, käsud, käsklused, avaldused peale, kaebused, ettepanekud, nõuanded, nurumised, mangumised, luunimised, nõuded, kutsed ja üleskutsed, kõikvõimalikud sellised katsed panna teised midagi tegema. Ka küsimused on ju muuseas juhised tahame teine meile vastaks. Kehtestused ehk deklaratsioonid on vahest kõige huvitavamad. Maailma muudetakse ainuüksi selle väega, et lihtsalt üteldakse, milline ta alates ja lähtuvalt käesolevast ütlusest nüüd ja edaspidi on. See on tüüpiliselt see, mida riigikogu kohus kirikus, ristimisel või laulatusel või ülemus töökohal meiega teeb, annab seadusi, muudab elu muudab inimeste objektide staatust, edutab või laseb lahti ja nii edasi. Päris iseseisvalt seda alati teha ei saa, vaid on tarvis institutsiooni tuge. Näiteks kui jalgpallihaige hüüab tribüünilt aut või värav siis on see tõdemus või meeleolu väljendus, mis mängu käiku ei mõjuta. Kui aga väljakukohtunik hüüab aut, siis on pall kuulutatud audis olevaks ja mäng peatatakse. Välja viskaks samamoodi ka Parlamendis kohtusi ristimisel. Miks Tootsil ei õnnestunud kiire vend ristida Columbus Chrysostoomuseks oli asjaolu, et nimi ei leidnud institutsionaalset kinnitust. Samuti vaevalt õnnestub laulatada pingviine, kuigi neil on frakid seljas. Nii et kehtib teatav kokkuleppeline kord, mille piires toimitakse ja kehtestatakse. Õppejõud võib ütelda, et käesolevaga on loengule lõppenud või kuningas võib kuulutada naaberriigile räimesõja. Üliõpilane loengut ise lõpetada ei saa, kuigi ta võib välja marssida, kui tal on igav. Kehtestamiseks on seega sageli vaja mingit institutsionaalset autoriteeti. Kirjanik võib panna oma teosele pealkirja ja alapealkirjaks romaan, kriitik või lugeja seda paraku ei saa teha. Neil jääb üle ainult fakt omaks võtta. Selle näitajaga olemegi jõudnud poeetilise tasandi juurde milleks tuli keeleteaduse Augeiase talle pisut puhastada. Kuivõrd keele tegevusõpetus kui loogiline üks kolmandik keele uurimisest oli meil ju kaua arendamata. Praegu aga ülikoolis, sellega tegeldakse Renate Pajusalu, Tiit Hennoste ja mõned teised. Nii et mina kui luuleteoreetik ja siiski otseselt lingvist kuigi hariduselt eesti filoloog vabanen poeetilise, ehk ilmselt keerulisema väljenduse uurimiseks kirjandusteadust keelefilosoofia aluseta paraku siiski ette ei kujuta, niiet keelega tegelemine omi seal on vältimatu. Ja eesti filoloogia osakonna likvideerimisest ülikoolis on minul siiamaani väga kahju. Vahepalaks võiksin nüüd ette lugeda ühe pikema man Tra siis mängib tegusõna mitme mõttelisusega. Nii et mõte tähendus hüppavad nagu jänesed ühelt rajalt teisele ega liigu sugugi ainult ühes suunas. Poeetikas kutsutakse seda võtet Seugmaks. Need on siis kalapuurid või sõnamängud verbi palju tähenduslikkusega. Pealkirjaks on imeline keel. Alapealkirjaks sulgudes käib suust välja. Riided käivad seljas, kingad käivad jalas, kindlad käivad käes, mütsid käivad peas, prillid käivad ninal, nööbid käivad auku, märgid käivad rinda, sõrmus käib, sõrmerihm käib vööle, lips käib kaela, till käib püksi, miski käib kusagile, toit käib suus, jutt käib kõrva, pilk käib ringi, mõte käib peas. Uksed käivad lahti, lukud käivad kinni, puud käivad ahju, suitsu käivad suhu, lehed käivad postkasti, tüdrukud käivad teistega, rongid ja bussid käivad, inimesed käivad poes, arvuti käib võrgus, koer käib õues, jahimees käib metsas, jänes käib aias, kala käib kude mas, kaktus käib toas, kass käib pulmas, kuu käib taevas, maakera käib ümber, päikeseratas käib käna. Linad käivad alla, poisid käivad peale, jalad käivad koos, karbid käivad lahti, kellad käivad ette, patsid käivad taha, nupud käivad välja, suhkur käib sisse, neelud käivad järele, tulud käivad kõrval, tempel käib alla, mark käib peale, silm käib üle pea käib ümber. See käib nii, too käib naa, vist käib selle kohta, kas käib seaduse järgi, need käivad mitu aastat, nood käivad halvasti, kes käib kõige ees, mis käib, mille ette, kus nad sul käivad, käivad veel küll. Lapsed käivad koolis, vanemad käivad kohut, vanurid käivad seenel, naabrid käivad närvidele üle muru käivad eeslid, lollid käivad kinos, targad käivad teatris, sõdurid käivad hüppes, õppused käivad pidevalt, süüdlased käivad, silmad maas, nukud käivad patareidega, laevad käivad merel, töötajad käivad kohvil, tuul käib üle väljade, vein käib pudelis, mootor käib kapoti all, pistik käib kontakti, vool käib traatides, antenn käib katusel, makk käib liiga kõvasti. Mesilane käib läbi roosipõõsaste, uhke ratsamees käib. Persse ma vabanen. Eesti piir käib vastu Hiina müüri. Saksamaa käib üle kõige hõisassaa käib meie hüüd. Surnu käib kodus, kõht käib lahti, kuri käib karjas, ämber käib ümber, joodik käib alla, jõud käib üle. Aeg käib maha, kops käib üle maksa. Hinnatõus käib rahakoti peale, süsteem käib vastu taevast, kõik käib kuradile. Naised käivad litsiks, mehed käivad külas, vargad käivad sees, nuhid käivad järgi, tuttavad käivad läbi, käbarad käivad hästi, sõnad käivad südamesse, sussid käivad püsti, kuni käib peale. Tee käib üle maa ja merede töö käib üle kivide ja kändude. Kuskilt käib vastu. Laul käib omal viisil. Mäng käib kõrgelt, kiik käib üle võlli, pauk käib kaugele. Valgus käib silmadele. Seltskonnas käib kumu kõrvallauses, käib komaoja nüüdispoeetiline kõne kui selline kus tavakeele väljendusele asetatakse peale veel suur hulk piiranguid. Nii et väljendamine tehakse üsna keeruliseks ja raskeks. Ja seda suuremat naudingut tunneme, kui vaatamata takistusest luuletaja elegantselt hakkama saab ja ikka ära ütleb, mis südamel ja oma sõnumi väljapaistvalt meeldejäävaks teeb. Võrdluseks võiks tuua tantsimise enam sirgjooneliselt liikuda tooli juurest ukse juurde vaid peab liikuma näiteks valsi või tango sammul ja ainult niimoodi. Seda tuleb õppida ja selleks peab annet olema. Aga seda suuremat heaolu tunnevad need, kes seda oskavad või pealt vaatavad. Kuidas tantsijad elegantselt ja vabalt omale võetud keerulise ülesandega rütmiliselt toime tulevad. Juri Lotman ja teised kultuurisemiootikud nimetasid neid uusi reegleid, millega tavaline väljendus koormatakse teiseks mudelsüsteemiks kui loomulikku keelt pidada esmaseks mudelsüsteemiks. Neid teisese mudelsüsteemi nõudeid, mis luulelisele väljendusele peale asetatakse ei ole raske esile tuua. Näiteks väljendu rütmiliselt. See tähendab, et tuleb valida sõnad ja laused kus sarnased sildid, häälikurühmad kui sõnad vahelduvad korrapäraselt. Teiseks väljendu heakõlaliselt suurenenud häälikulise ühtsusega alg- ja lõpp priimidega. Edasi kasuta häälikute sõnade, lausete tähenduste, tekstiosade kordusi ehk parallelismi otseütlemist vahelda kaudse või kaunistava kõnega kõne- ja lausekujundeid tarvitades metafoorselt. Oluline on ka suurenenud tähendus, ühtsus ja temaatiline koondumine sünonüümide, homonüümide, Jaantonüümide kuhjumine. Et kui luuletada puust, siis koguneb teksti suur hulk puualast sõnavara, oksad, lehed, juured, õied, käbid ja kõik, mis sellega tundeliselt või mõtteliselt seostub. Assotsieerub. Luules on otsese osutuse ehk teenotatsiooni asemel sageli palju tähtsam kaastähendus ehk konnotatsioon. Seega siis mitmuse line osutamine assotsiatiivsus, tähenduse lahtisuse ähmasuski. Samuti kontrasti põhimõte, et öö ja päev hea ja halb maa ja taevas surelike jumalik tulija lumi 11 selgemini välja joonistaksid. Harjumuspärane katuseüllatuse taju aeglustamise nõue on samuti väga tähtis. Muidugi ei ole need nõuded, mis siis tavalisele keelekasutusele peale pannakse ja see mitmekordselt raskemaks tehakse igas luuletuses kõik võrdselt esil vaid enamasti osaliselt eriti armastab vabavärss hõredust Sa lähedust. Kuid paljud sellised retoorilist kõne jõudu iseloomustavad võtted on juba sajandeid ja sajandeid vanad. Mis on tulemuseks? Tulemuseks on see, et luuletuse sisu kõrval tõuseb olulisemakski tähelepanu objektiks väljendus ise. Nii et mitte ainult kõnetegude sõnum, vaid ka kõnetegude enda keeleline kvaliteet, millele tavakeeles tähelepanu ei pöörata. Nagu ma viimasel ajal armastan üliõpilastel ütelda et luuletuse sisuks ei ole mitte tema konkreetne teema, milles lauldakse vaid luuletuse tegelikuks sisuks on tema konkreetse sisu just niisugune edastamise viis see tähendab tema keeleline olemus, tema keeleline struktuur, tema väljenduse poeetiline ühtsus. Vaat see on luuletuse tegelik sisu. Õieti tal on siis võrdselt kaks sisu, ühelt poolt tema osutav sõnum teiselt poolt aga selle sõnumi väljendusviis. Kas Hando Runneli luuletuse üks veski seisab vete pääl sisuks on teade, et vesiveski seisab, sest Möldrit ei ole. Või on selle mõtteks just selline Prütmilis riimiline, rohkete kordustega ja ühiskondlikult metafoorne esitus. Loomulikult peaks eelistama teist vastust, sest teavitava sisu asemel ja teavitaval sisu saame kokku võtta paari lausega või aja Leharty Mikli stiilis milleks ei ole vaja värsse. Kirjanduse eripäraks on ikkagi luuleline stiil seotud kõnes väljendus mis teda teistest näiteks sidumata kõnestekstidest eristab. Kui me vaatame abstraktset või kubistliku maali, kas seal on olulisem, mida kujutati, või see, et Avignoni neiud on esitatud just niimoodi kandilisteks tahukateks, defragmenteeritult see tähendab kujutluslaad ise või veel puhtam näide oleks ehk muusika, kus sageli ei ole ju mingit kujuteldavat sisu olemas ainult väljendusvahendite helide rütmide, tempode omavaheline mäng, väljenduse ühtsus ja see ongi siis kunsti sisuks, väljendusviis stiil, esituslaad ise, rohkem kui sõnum või võrdväärselt vähemasti sõnumi kõrval. Selline poeetiline funktsioon või täpsemalt ka keelepoeetiline funktsioon on tavakõne asjalikkuse taga varjul. Luule Kõnas aga võimendatakse ja tuuakse esiplaanile. Et kui öelda palavalt paistab päikene siis lisaks sellele, et osutatakse päikesele ja omistatakse talle omadus olla palav pööratakse tähelepanuga lausele endale, kuivõrd sõnad on alliteratsiooni ja sonantsiga omavahel seotud ja toovad ennast niimoodi esiplaanile. Nii kogu luules. Eks sellelt osta prestiiži ka näiteks reklaamitööstus, eeldades ilmselt, et laulev või metafoorne lustakas reklaam jätab ka kauba paremini meelde. Küllap loodab firma, kes kasutab lauset, helista mulle, mõtlen vaid sulle suuremat müügiedu kui need kes lihtsalt oma klipis innustunult tähivad ja puhivad. Ka looduses on ju suuremad eelised taimel, mille õied on kaunimad ja lõhnavamad. Eks sellest ole palju kõnelda ühes saatest ja pikapeale kindlasti väsitavast monoloogist jääb kahtlemata enam kui väheseks kuid soovitan kiigata Ta uude poeetika gümnaasiumiõpikusse, mis on käsiraamatuna mõeldud juga laiemale lugejaskonnale. Jah, aga tänapäeval oleme jõudnud olukorda, kus luulet ja luuletajaid vahest isegi juba liiga palju on saanud. Mingi täiuslikuks saamise võidujooks on eesti kultuuris lõpuks otsa saamas ja osaliselt asendumas inflatsiooniga. Ja minu meelest on see isegi hea vabaneme nii ehk oma ala väärtuslikkuse tundest. Ma arvan, et ei ole luule helistamise kõrval ka natuke skeptilisemaid või eneseiroonilise maid mõtteid mõlgutada on kindlasti tervislik. Seetõttu lõpetaksin täna oma loengu iilis poeemiga, mis narritab natuke meie ülerahvastatud luule pärnassi. Pealkirjaks on luuletus. Suur saal on luule pungil täis õhupuudusest veeretavad nende silmamunad. Luuletajad tallavad üksteise varvastel. Pardon on kõige ära leialdatum, sõna. Luuletajad kavatsevad midagi tähtsat ütelda. Nad on iseenese kõige tänulikum publik. Suures lärmis lähevad kaotsi foneemid. Rütmiliselt kukub habemesse kartulisalatit. Luuletajad muutuvad üha armukadedaks järjest jõhkramalt, rebivad omale tähelepanu. Kiivalt võistlevad, kellel on ilusamad kübarad muigavad piinatult ega tee märkama paremaid. Mida aeg edasi, seda rohkem löövad käega. Lahkuvad proosa ja draama sektsioonesse. Banketisaal ei muutu sellest sugugi tühjemaks. Õhuavadest rõhub peale värskeid pojete. Visamad hoiavad kinni naabrist ja mööblist teeseen targalt tarvilikuks, kui veinipudelid žestikuleerivad tordiga ning ajavad päid viltu. Ega saa mitte vaiki olla, kui teised ei saa. Luuletajad, mul ei ole mingit tarka nõu kui ehitada Barnassile tornelamu. Et igaüks võiks pilvepiiril talla vaadata kõlada merekaljudele oma laulukastet. Keeletegevuse õpetust tutvustas meile Tartu Ülikooli õppejõud Arne Merilai. Ja keelefilosoofia radadele läheme teinekordki uitama. Ka keelekõrv ei ole siinkohal veel lõppenud. Vikerraadio kuulajad saavad ühe boonus luuletuse kauba peale. Aarne Merilai ame stuudios. Tänan kuulamast. Kõrvu kikki temast, nüüd on see üks luuletus veel lugemata, ma ei tea, kas, kuidas katsetama selle ka veel ära või, või see on paras kondimõõde ja võib-olla siis v1 keelelis poeetiline eksperiment, mis on paras keelemurdja või kondimurdja. Ja see on üks kild, sõnas selle nii-öelda kild sõnadele pühendatud luuletus. Poeedid kasutavad neid kild sõnakesi rütmilise täitematerjalina, minul aga hakkas neist kahju ja otsustasin teha kummarduse nende ees teevad luules tähtsat tööd. Ja sageli siis tunnustamatut toona siis oma tekstis esile. Võib-olla tekib siis kogumuljena mingi kummaline segu eufooriast ja kakofooniast, osaliselt ka silmale mõeldud luuletus, nad kyll sõnakesed on teksti sulgudesse pandud, rõhutades nende tagasihoidlikku olemust, see ei tule lugemisel küll esile ja ma loodan, et keel sõlme ei lähe. Pealkiri on kuid ja ent ehk. Kuid miski oli hingel, covid, lumi langes alla, kuid puielt pilvedele, kuid vari tõusis valla. Kuid, ja ent ehk ja ehk kui temp. Ent, kuid ehk ja ehkent ja kuid ja tähed olid taevast ja tuul ei seletanud jooksi vajus maha ja ma ei veeretanud. Kuid ja ent, ehk, ja kui ident, ent, kuid ehk ja ehkent ja kuid ent miski oli hingel. Ent süda oli kerge, ent silmilt laugudele, ent sära, jäätu selge. Kuid, ja ent ehk ja ehk, kuid, ent ent, kuid ehk ja ehk MTA, kuid ehk vastust polnud antud. Ehk polnud küsitud. Ehk polnud sõnu öelda, ehk polnud püsitud. Kuid, ja ent ehk ja ehk, kuid n ent, kuid ehk ja ehkent Jaaguid. Kuid miski oli hingel ja miski lumenes end miskis äras olla ehk miski tumenes. Kuid, ja ent ehk ja ehk, kuid, ent, ent, kuid ehk, ja ehkentia, kuid, kuid, ja ent ehk ja ehk, kuid, ent ent, kuid ehk, ja ehkentia, kuid, kuid ehk, ja kuid, ent, ent, kuid ehk, ja ehk India, kuid, kuid ja ent ehk ja ehk, kuid, ent, ent, kuid ehk ja ehkenud Jaaguid. Tänan kõrvu tervitamast. Kuulmiseni juba nädala pärast ütleb toimetaja maris Johannes. Ja siis räägime keelest ja elust koos Mari Tarandiga.