Tere päevast, ütleb toimetaja maris Johannes. Kui eelmisel laupäeval oli stuudios ülikooli õppejõud Arne Merilai oma õpetatud mõtte ja keelemängudega, siis tänane jutt tuleb hulga rahvalikumas stiilis. Algaja keele kõrvaltoimetajana on mul tihtilugu küsimused, mis üldse on keeleteema keele saate teema. Aga täna on mul ühelt poolt kogenud esineja varuks, teisalt jälle kummastav teemavalik esinejaks, kelle käest küsida on mari tarand. Aga juttu tuleb teemal sinatamine ja teietamine. Nimelt ajakirjanike meili listis on juba mõnda aega arutletud, kas Eesti meedia televisioon, raadio, mitte ei kuritarvita sinatamist. Kõik, kellelt midagi küsitakse, nendega ollakse väga semutsev ja sina peal. Eriti on see küsimus häirinud kogenumaid ja pikema staažiga vanemaid ajakirjanike meie vestluse alguseks. Mari Tarand, kas meie peaksime omavahel teietama, et kuulaja meid paremini usuks ja usaldaks? Arvatavasti mitte, sest taiplik kuule, saab aru. Et me oleme kolleegid, kes väga kaua teineteist tunnevad, kes ühist tööd teevad. Nojaa, aga igaüks ei pruugi seda teada. Kas tulebki kolm punkti panna ja mõtlema jääda, aga minu arust peaks kohe kuulajatele ütlema või kuulajatega koos tõdema, et see ei ole puhtalt keeleküsimus, see on kultuurielu suhtlemise, hingeseisundi, taxi, tunde stiili ma ei tea veel mille kõige küsimus ja võiks öelda, et mis sest rääkida, et igaühe sisetunne ütleb, peaks ütlema, kuidas ühel või teisel viisil käituda, aga kuna see teema ajakirjanikke käest õhku tuli, siis järelikult on küsimärke ja igal pool, kus ma neid eile täna proovisin seda juttu üles võtta inimestega. Et kas see huvitab, kas sellest võiks rääkida, kas see on üldse mingi teema. Siis sain ma ikkagi partneri alati mingit oma arvamust avaldama või elavalt, sellesse suhtuvad jaja. Näiteks üks inimene ütles mulle veel täna hommikul, et kui ma ütlesin, et ei tea, kas, sest üldse peab rääkima, et noh, ei tea, et iga üle viiekümneaastane inimene siiski võpatas, kui ta helistab ministeeriumi ja talle vastatakse, et Sirli kuuleb seal midagi natuke muud. Ka teine inimene ütles mulle nii, et jaa, et lihtsus, loomulikkus, vabadusvabad, inimesed, siirus, see on üks asi, aga, et kui näiteks õppejõud, kes peab teatama oma tudengitele, et loengu kellaaeg on muutunud, peab saatma välja aadresse, paksuks või kutu, et see ja see tähendab lihtsustamine, familiaarsed, Emutsemine, see on täiesti kahe poolega raha. Et ühest küljest lihtsus, siirus, teeseldud viisakuse hülgamine, teeseldud tühja viisakuse hülgamine on hea, aga teisest küljest austus, väärikus, teatud inimese vastu suurem lugupidamine, mida sa tahad millegiga näidata, on ju ka olemas. Siit sõnasabast võtta siis sinatamist teietamisega Me positsioneerima ka ennas näiteks ühelt poolt, kui me mõnda inimest austama, aga teisalt kui me tunneme, et ta nagu ei vasta meie nii-öelda siseilmale või maailmapilt on hoopis teine või et mina ei kuulu nii-öelda tema suhtlusringkonda sisse minu, teie võib-olla üsna sapine, et ma ei tahagi olla tema sinasõber, et selle teiega ma distantseerinud ennast sealt või teine näide jälle oleme väga rämedates situatsioonides, et siis meil ei ole enam aega sellisteks stiiliharjutusteks ja siis me käratame võib-olla selle Sinaga üritame nagu kehtestada ennast. No näide oli just mu kolleegil, see üks nii-öelda auto pidi ta peaaegu alla ajama ja siis ta käratas talle, et kas liikluseeskirju ei tea, et see sõltub ikkagi situatsioonist, aga mis on selle vestluse nagu tinginud on see, et sina rongi peale ja inimesed tahavad selle sina koorma vabaks saada, et näiteks on mul siin mõningad kirjad ees. Need kirjad on tulnud eri kultuuritaustaga inimestelt üks keele kõrva pidev kuulaja kirja saatja on olnud Larko varjunime all, ta on Soome päritolu ja ta kirjutab seda, kuidas siis see sinatamine jõudis Toome maale. See kultuur sai alguse Rootsist, kus seda omal ajal seitsmekümnendatel nimetatigi tuur reformiks. Ise elasin kaheksakümnendatel Rootsis, kus teietamist arvati solvavaks. Oli ju isegi sellel sina reformil oma out, tor kirjutab narko ja selleks oli Rootsi peaminister Taagerlander. Nüüd Soome kohta kommenteerida niimoodi, et siin Soomes olen ma korduvalt selle solvunud, et riigiametnikud mind oma päik sinatavad ja samas Eesti kohta teete, tähelepaneku, et siin on ikkagi veel võrreldes Soomega väga viisakad inimesed. Ja teie vorm on võrreldes Soomega tunduvalt rohkem kasutusel. Et see oli siis väljavõte Larko kirjas. No siinkohal võiks öelda, et nüüd on meie otsustada, et kui keegi kõrvalt näeb, et teil on veel niisugune sümpaatne viisakuse Felikt säilinud, et kas hoida sellest kinni või mitte, see on ka üks mõtteviis, et kuigi see ei ole meile meie taluvoldiku kultuuri pärandus, loomulikult meil niisugust seisust ja ühiskond ei ole. Ja kui ta on hiljem meil sellisena kinnistunud ja siin võiksid võib-olla veel mõnda teise kultuuri ka vaadata, ma natuke vaatasin prantsuse asja asjatundlikumatele inimestele toetudes, nendel muidugi on väga traditsioonidest kinni hoidev ühiskond ja eriti aristokraatlik seisust. Hoolimata Nende suurtest vabaduse ideedest ja kõigest, eks ole, Me teame, prantsuse revolutsioon ja nii edasi. Aga et nendel on teietamine täiesti täiesti väga sügavalt juurdunud ja väga kestev ja pärast neid eelmise sajandi 60.-te aastate reforme ja revolutsioone, mis siiski midagi muud siit. Ja sealt tuli mul niisugune näited, et kirjanik ja lendur Saint eks prii on kirjutanud sealt taevalaotuses oma emale kirju ja neid ema kirjad on nii siirad, nii ilusad, nii armastavad ja nii lähedased ja seal on kogu aeg, teie, ainult teie teine näide võib olla üks tõlkija mulle ütles, et ta just tõlgib Andrejev riidi mälestusteraamatut. No see on muidugi 19-l sajandil see šiiidi lapsepõlv, millest see räägib, et ta ütles oma mängukaaslasele nelja aastaselt kuidagi kitsekesi talleke ei mäleta, kuidas teda nimetas. Mis ajast te prille kannate ja seal on veel juurde lisatud, mäletan, et ütlesin talle, teie, no see oli neil sees. Nii nagu venelastel vene kultuuris, sügaval, aga lugupidamise märgina tütarde jätab ema ja poeg isa ja see ei tähenda mingit võõrdumusse, on mingisugune respecki armastuse segu, aga meie ei suuda seda ilmselt niimoodi mõista ja tunda. Nagu me oleme selle sinatamise võtnud inglise keelest ja kultuurist, kus üks ju kõik ju, kas sina või teie, aga äkki maksab meile kätte ka see meie veidi primitiivne keele tundmine, sellepärast et iga hea tõlkija ju teab, et selle juu vastavalt sina või teie-vormi kasutamine sõltub konstruktsioonist või üldse sellest pöördumise viisist. Et räägid sellist köögikeelt siis üks ju kõik, eks ole, pole suurt vahet, kui on ikka kõrgstiil, et seal tunneb see keeleoskaja väga täpselt ära, kus sinakus teie tuleb, nii et inglise keele mõjudele me ei saa ka viidata, kui kõneleme sellest, et see ei heina. Ei, ei, selles kindlasti mitte, kuigi, ütleme siis jälle, kui võtame selle prantsuse kultuuri siis angloameerika kultuuriga võrreldes muidugi on nemad, teie rahvas ja ameeriklased, sina rahvas, aga kuna kogu selle aine on esile kutsunud ikkagi see, kuidas ajakirjanikud seda kasutavad, siis võib-olla me peaksime sinnapoole tüürima ja, ja mõtleme nüüd selle peale ise. Et kuidas mina olen kasutanud, mida mina olen teinud ja üleüldse näib see taanduvat väga isiklikule. On ju nii, et öeldakse, et ma olen niisugune suur sinataja või keegi ütleb kellelegi, et onu, ütle mulle, sina, teine vastab, et tead, ma ei lähe nii kergelt, sina peale. Need on väga isiklikud asjad, aga nüüd, kui oleme eetris minu meelest ei saa tänapäeval küll ajakirjanike süüdistada, et ametlikul pressikonverentsil näiteks keegi neist peaministrit või ükskõik keda, kes on sel hetkel staatuslikult hierarhiliselt või tööpositsioonilt kõnepuldis küsimustele vastamas, et keegi sinataks kuidagi ebakorrektselt pöörduks, inimesed tunnevad neid, käitumistavasid. Samas, aga kui see olgu siis keegi kõrge, aus on sinu koolivend ja sa kutsuta jutusaatesse raadios või televisioonis. Et kuidas siis toimida, kui on asjalik intervjuu siis kui ma olen ka selle inimesega koos ülikoolipinki nühkinud ja temale, sina ütlen siis mind küll see ei koorma või ei tee võltsiks või raskendamine mõttetegevust, kui ma talle asjalikke töösse puutuvaid küsimusi esitan teie-vormis lihtsalt, et see kogum, mis valmis saab, oleks kuulajale kuidagi väärikam ei ole semutsemine. Aga samal ajal kui ma teen niisugust saadet, kus ma tahan rääkida lihtsamatest, inimlikumatest, klikumatest asjadest, siis ma ju oma saate käigus kindlasti reedan ka seda, see tuleb välja, et ma olen selle inimesega tegelikult sina peal. Paljuski on visatud kivi sellesse kapsaaeda, et meie ühiskond nõukogude aegse pärandiga ja see teietamine on omal ajal kuulunud Nõukogude süsteemi, kus oli särarhia, võib-olla tugevamalt oli seda vaja rõhutada ja siis võib ju nii-öelda mõni noor meediajuht öelda vanemale tegijale, et see ei ole üldse mitte popp ja noortepärane siin heietada, et tuleb ikka sinatamise peale minna ja sina kuulud ka sellesse põlvkonda, kes on pidanud suure hulga oma ajast teenima selles teises Eestis selles Nõukogude Eestis. Et kuidas siis toona oli see sinatamine ja teietamine, suhe? Võin sellele vastata, aga ma protesteerin selle koha peal, justkui oleks teietamine nõukogude aegne pärand sugugi mitte. Nõukogude rajal, liikusin ringkondades, kus käisid koos. Eestiaegsed inimesed, vanad vangid, sageli, kes teietasid, äratasid, prouatasid oma koduses sünnipäeva lauas, mitte pealetükkivalt, ma tundsin, et see oli, noh, see oli teistmoodi. Aga ma sain aru, et nemad olid nagu tulnud sellest sellest kadunud ajast, kus nemad oma jõu ja tahte mõttes rajasid mingisugust kultuuri, väga noort ja püüdsid olla eurooplased ja ja kujundada oma noort riiki, et nemad püüdsid säilitada sellest ka niisugused viisakust avad. Aga siin tuleb see sama härra ja proua aside sisse. Ma mäletan isegi minu lapsepõlves oli ajalehes säde, ilmus artikkel, mille pealkiri oli Malle, ütles proua bell. Ja jutt oli, et kuidas väikemalle sõidab trammis ja küsib ema kaitset emaga siin majas elabki proua bell. Ja artikli mõte oli see, et niisuguseid koledaid asju kodanlikust ühiskonnast. Ma räägin 50.-st aastast praegu, kui ma olin kümneaastane. Et niisuguseid hirmsaid asju näe, veel esineb, aga no wet mõni laps nii rumalasti ütleb, nii see oli nüüd vahemärkus. Nüüd aga selle nõukogude aegse raadiotöö juurde. Jah, oli meil raadios reegel, et raadiosaadetes ei sinatata ja seda põhjendas meile Meie direktor Aados Lutsk, mäletan seda hästi, et kui soovid sinatada inimest, siis peab olema niisugune väike rõngas või retseptike või saatelause või põhjendus, mida kuulaja peab kuulma. No näiteks, et ta oli Krummaga, nüüd teen siin intervjuud, sinatan teda, kuna oleme ülikoolikaaslased, noorevole sõbrad, midagi niisugust? Jah, siin võib ju öelda nii ja teisiti ma tean, et see meid vaevas sageli see nõunie. Seda ei olnud alati kerge teha. Aga ma ei loe seda miinusmärgiga asjade hulk ka, kui ma praegu sellele tagasi vaatan, oli palju hullemaid seadusi ja nõudmisi paljus sisulisemalt palju rängemaid ja see mingi pürje raadio, teatud soliidsusele, võib-olla natuke kõrgema stiili poole. Seda ma iseenesest ei halvusta, küll aga ütlen seda. Minul endal on sisemiselt ma olen ju ka vanainimene, vana kooli inimene raske olnud, mõne väga lugupeetud inimesega, kellest ma lugu pean sügavalt intervjuud tehes talle sina öelda, isegi siis, kui ma eraelus on mulle juba see pakkumine tehtud üleüldse ka eraelus. Juhan peeglile oma armsale õpetajale ei saanud väga kaua öelda, sina ja ometi paljud minuealised miinused, vanematest rääkimata, kõik talle sina ütlesid ja luba selleks oli antud. See on nüüd see, mida öeldi, et just tänapäeva prantsuse daami kohta haritud praegu meie tänapäevane inimene, ta ütleb oma emale teie. Aga ta väidab, et see ei ole paljas, puhas respekt, et see on ka armastuse armastuse respekt, on koos, aga ikkagi teie. Kuidas? Eestiaegne maailm jõudis siia Nõukogude tegelikkuses, see oli sinu näide ja minul on näiteks tuua Tiiu Salasookiri meie ajakirjanikele, tema on Austraalia eestlane, botaanik, pedagoogika ja keeleteadlane ja väliseestlaste suhet on selles mõttes väga viljakas, kas vaadata, kuidas nad näevad meie ühiskonda ja selle muutumist, sest ühelt poolt on nad nagu võõrad ja teisalt nagu omad ja reageerivad ja fikseerivad seda kuidagi täpsemalt nii, ja mida siis Tiiu Salasoo kirjutab, kui esimest korda taas Eestisse tulin 1987. aastal siis üks positiivsemaid muljeid oli, kui viisakad kõik mu vastu on. Kuid aasta-aastalt olen märganud, et ikka enam ja enam hakkab maad võtma hoolimatu ja labane käitumine kaasinimeste suhtes. See on kahjuks muidugi ülemaailmne nähtus ja mõni võib isegi iga võõra inimese sinatamisest suurt sõprusavaldust näha kuid tundub, et see on hoopis teise inimese väärikuse maha kiskumine rõhutamine, et sina oled ju niisama tähtsusetu kui mina. Nüüd olen ma jõudnud sellesse ikka, kus ma pean seda lausa haavavaks, kui mõni noor inimene leti taga eesnime küsib, mille peale vastan rõhutatult minu nimi on Tiiu Salasoo. Kuidas kommenteerid? Jah? Olen Tiiu Salasoo ka täiesti nõus, tähendab, kui minul ei juuksuritoolis rõõmsa näoga neiu küsib, et kuidas ma sulle teen siis ma natukene sisemiselt upatan, lihtsalt täitsa ootamatu. Ma ei pane seda pahaks, ma ei solvu, aga ma tunnen, et kui mina oleks tüdruk ja minu toolis oleks vanem naine, siis ma nii ütleks. Aga sinu sügavam asi tema kirjas ja, ja see on tõesti see, et sinatamine ja teietamine ei ole üksinda see ees nimetamine, see õppejõule oma aadressiks, põssa kirjutamine või paksuke, see õppejõule viga ases kirjas sinatades. Eks Mäks moksa meili saatmine, see on ikkagi kasvatuse kultuuri küsimus ja kui teha üldse niisugune otsused. Liigne viisakus on vanamoodne, ühiskond on selle õlgadelt heitnud, kõik on vabad, ühesugused aga siin oli tal ju ühesuguselt tähtsusetud, mitte ühesugused, tähtsad. Siin on see võti minu eest, et sina aga teeme nii, et me kõik oleme üks ühipuru ühesugused. Aga kui teie jääb, siis ma saan ikkagi osutada, et ma kellestki luure. Aga jutt on väljastpoolt vaatlejaga ja oli niimoodi, et ma olin suvel metsaülikoolis mida korraldab Kanada eestlaskond ja seal öeldi kohe alguses, et siin metsaülikoolis ütlevad kõik kõigile sina. See oli väga sõbralik ja ilus ja mina võtsin selle vastu, kuigi praktikas kogu aeg läks viltu. Sest seest tuli jälle teie võõrale inimesele. Aga pärast ma mõtlesin, et kuigi seal selle üle rõõmustasin ja seda kaasa tegin, aga kui ma neid kunagi näiteks juhuslikult puutun kokku akadeemik veega? Ma ei tea, kas ma ütlen talle, sina. Mul tuleb kindlasti spontaanset teie, sest sinasõprus tegelikult või sina peal olek tähendab ikka midagi sügavamat või põhjalikumat, sest et näiteks kui me kasutame väljendit, et see inimene on, no ütleme, loodusega sina peal või see inimene on eesti luulega sina peal siis see tähendab seda, et ta tunneb seda pisut paremini ja pisut rohkem või väga hästi. Kas pole nii. Samas, ma pean tunnistama ka seda, et ma ei ole oma lapsele kunagi õpetanud seda, et vaat keda teietada, keda sinatada aga oma intuitsiooniga on ta nagu ise selle tee leidnud. Siin ei saa anda mitte mingisuguseid definitsioone, aga samas ühiskond hakkab nagu põtkima. Küsimused tekivad siis, kui keegi hakkab sulle nagu naha vahele pugenud mingi disharmoonia mingi ebadele või tunned elamu ja et siin on toodud näiteks reklaamikeel, et, et ta tahab olla sinuga niivõrd semutseb või teine näide, et kuidas on võimalik, et näiteks mälumängus, mida kõik vaatavad seal saatejuht kõiki iseenesestmõistetavalt sinataks, sina oled selline mälumänguhuviline olnud? Polen vaata, minu meelest on see nii, et kui sa lähed mängu siis sellega sa oled juba märgistanud ennast kuidagi, et sina oled see tüüp, kes hasartselt läheb, laseb kõigil kogu Eestil vaadata, mida ta teab või mida ta ei tea. Tubli tore. Aga sel juhul ei saa sa nõuda, et sulle iga küsimuse ja nüüd, lugupeetud proua Mari Tarand, kas tahaksite vastata küsimusele, kumb on suurem, kas Aafrika või Aasia? Ei, seal on mängureeglid kiirelt. Sina. Minu meelest see on loomulik. Aga sa rääkisid lapsest, et kuidas lapsele õpetada, mina olen nii vana inimene, et kui mina 47. aastal kooli läksin, siis mäletan, et õpetaja Tekkel ütles armsa häälega pidi mõnel lapsel lapsekene kullakene õpetajale, ütle ikka teie. Sest laps läks oma naiivsuses, ütles armsale õpetajale ka siin nagu kodus emal oli jäänud lapsi õpetati õpetajale täiskasvanuile, öeldakse, et ei, seda tuli alguses natuke treenida. Siis aga saabus aeg, kus ma unistasin, et nii 54. aastal seal ma keskkooli ja siis naad õpetajad peavad mulle teie ütlema, peavad mind ka inimeseks pidama, umbes nii. Hiljem, aga juba järgmise põlvkonna ajal oleme kohanud ka seda nähtust, kus õpetaja väga heade kavatsustega ja soovist oma klassiga head kontakti leida läheb sinatamist eesnimede peale, nii sügavalt, et pärast need lapsed ei olegi enam õnnelikud, sest mingi barjäär, mingi seletamatu vajadus distantsi hoida on kadunud ja asi ei toimi enam nii, nagu vaja. Aga kas on see seotud ainult pelgalt sellise sinatamisega, täkki on õpetaja enda isikuomadustes midagi nagu valesti või et see semutsemine ei ole ainult sinatamine, kui ta ei ole suutnud kehtestada ennast oma autoriteediga, kui lapsed näevad läbi, et noh, ta lihtsalt veidi tühikargaja moodi õpetaja ka selliseid on ja lapsed, mida suuremaks saavad, seda nutikamaks ja tähelepanelikumad nad lähevad. Ja siis järsku õpetaja tuleb sellise ahastusega, et vaat et kõik on nagu sellepärast, et nad mind sinatavad. Ei ole see tühja midagi. Ei ole ja ka siin no pedagoogika nii lai, ärge nüüd sinna laskuge emm või ärme sinna laskume, et mitte öelda, et ärme sinna lasku. No üks naljakas keele näide on tegelikult veel see, millest mina, kui ma noorem olin, aru ei saanud, et keda kõnetatakse, kui öeldakse, tema. O astuks sisse, astub sisse, võtab istet, vaatab ringi ka nii jää, selle kohta ütleksin mina, et see on ei taha rasket sõna- harimatus ütelda või kasvatanud, see jäi. Aga ütleme nii, et see on ebakindluse seon, selle kõikuva, ütleme võib-olla see on veel see, et linnajama kultuuride, haritumate ja vähem haritud kokkupuutemingil piiripinnal, kus inimene tunneb ennast ebakindlalt ta ei julge otsustada, ta ei tea, kas ma peaksin ütlema sina või teie. Ja siis ütleb nii, et see on vähemaks jäänud nähtusega minu noorusajal oli üsna palju ja seal muidugi väga imelik. Ma tahan seda kirja, mida Tiiu Salasoo on kirjutanud veel natuke tsiteerida ja minu arvates on siin olulisem sõnum kui see sinatamine ja teietamine, küsimus, mis on siiski tõesti vaid lastetuba. Tiiu Salasoo kirjutab. Olen leidnud, et Eestis üldse tutvustamist ei harrastata. Kui palju kordi olen ebamugavalt kellegi kõrval seisnud, kes on kellegi mulle võõra inimesega rääkima hakanud ja ta ei tee vähimatki katset meid tutvustada. Aga kui ise olen end tamisel seltskonnas tutvustanud, öeldes oma nime siis peaaegu alati vastatakse mulle eesnime nimetamisega, mis on sageli väga ebaselgelt öeldud. Pidasin seda nõukogudeaegseks nähtuseks, kus inimesed soovivadki anonüümseks jääda. Kuigi nüüd on sellest juba nii palju aega möödas ja peale on kasvanud uus põlvkond, kes kahjuks on oma vanematelt. Need kombed ülevad. No vaat see on nüüd täiesti naelapea pihta, sest enne kui sa seda teist poolt tsiteerima hakkasid, tahtsin mina just sellega sisse lüüa, tutvustamine, tutvustamine, olen seda väga palju kogenud ja samamoodi ma ei oskagi öelda, kas see on nõukogudenähtus või mis nähtus ta on, aga see on harimatus ja see on niivõrd levinud. Tegelikult seda sama, ma võin kinnitada ka raadiotöökogemusest, helistab inimene, minul on kohutavad, mis sümpaatne kuulaja hakkab minuga suhtlema ja alati mina tutvustan ennast, kes ma olen, aga ma ei saa mitte kunagi vastust tema puhul, kes on tema isegi siis kui moodse küsin, et kellega ma räägin, ütleb ta lihtsalt, mingi ebamäärase mees maalt või mees hobusega või noh, mingisuguse sellise Kalambuuriga üritab ta välja tulla. Veel tuli veel. Kaugelt kaugelt pilvepiiri tagant, kuidas käis dialoog meil kodus, lapsed helistasid ja näiteks minu isa ema võttis vastu, et kas Marian kodus ei ole, aga kes teda küsib? Ah üks tüdruk. Ja siis räägiti mulle, et ei ole olemas niisuguseid asju, et üks tüdruk, inimesel on nimi ja kui ema küsib, siis. Suhe kuulajaga on tegelikult väga rõõmustav, kui inimesed helistavad ja kirjutavad ja massaan siin nüüd ära öelda vastuse ilma sulgema, arvata taimi Jürisele, kes suvel juba kirjutas keele kõrva, saate kuulajana pakkuse huvitava teema, muide, mis ma loodan, et maris sa jõuad selle kunagi jälle uuesti kavasse võtta, nimelt perekonnanimede käänamise eesti keeles igavene ja lahendamatu küsimus. Ja kirja lõpul seisab nii, et kirjutan sulle sina, sest olime Ülikooli ajal paljudel loengutel koos. Aga mul on kirjanduslik näide oma keeletoimetamise ajul. Püüdsin alati luulele toetusest, luule päästis mind köiest ja nüüd, kui ma eile õhtul mõtlesin selle sina ja teie küsimuse peale hakkas minul kummitama üks Jaan Krossi luuletus, mille noor Jaan Kross 1947. aastal on kirjutanud peal ja kolm Pottessi pöördub ta kolme luuletaja Anna poole. Need Marie Under, Kersti Merilaas ja Betti Alver. Ta nimetab neid kõiki eesnime pidi ja ma proovin pealt meelde tuletada, kuidas ta nende poole pöördub. Muidugi kogu luuletan, sügav austus, austus, Kas aga 1947 Mil juba Idaliside küpseid uudid suurtele õpetajatele ja suurtele juhtidele luuletajate peades. Nii Jaan Krossiga kirjutab Marie Underi ja see osa esimene osa luuletusest lõpeb mu hinges, koht on tema jaoks punkt Marie, ta ei pöördu otseselt, tema jääb siin. Järgmine salm, joon pühendatud siis Kersti Merilaasi-le ja lõpp on umbes nii, et nii frus, tiik, šveid kui idüllilist versti, käin lauldes teie reipal saatel kersti. Niisiis teie ja Kersti ja kõige uuemas Jaan Krossi kogutud luuletuste väljaandes ka suure teega teie, Kersti ja lõpuks viimane salm maustaks auväärt etiketi või kuidagi nii. Ja suudleks teie puhast laupa, pekki. Mind hakkas kiusama see mõte, et kas luuletaja, tookord noormees kirjutades pühendus luuletuse kolmele luuletajale, kellest üks oli juba Eestist lahkunud aga oli juba kinnistunud suure luuletajana noore mehe teadvuses kindlasti teised kaks. Kuidas oli nendega lugu, kas sa neid isiklikult siis tundis, kuidas ta neid elus kasinad sõid, heietas siis ma võtsin telefonitoru ja helistasin varahommikul Jaan Krossile ja tema ütles mulle, nii et jah, ta tundis ja ta kirjutas, kuidas nii, kuidas talle tundus kõige õigem olevat. Ja loomulikult oli see teie. Mina küsisin, nagu, et kas jah, ma küsisin, et kas sa, sest ma tohin seda juba, kuigi see oli mul ka väga raske aegade alguses. Et kas sa mäletad, et sa kaalusid seda, et kas sina või teie, et kui me võtame näiteks nii, et on suur luuletaja kujund, et kui Paul-Eerik kirjutab, et see oled sina, see väike külmetav järv, Juhan Liivil, eks ole või paljud luuletada pöördunud. Koidula oled sina, Koidula, oled meile niimoodi? Sina, Tuglas, rina, Tuglas, Jaan Undusk. Täpselt, muide kui see pealkiri ilmus Loomingus, siis ma tundsin seda, sina, Tuglas, see oli ju väga teadlik. Niisiis küsisin, et kas, kas sina, Jaan Kross mõtlesid, et kuidas neid kõnetada. Ja siis ta ütles, et jah, mõtlesin ja tegin nii, nagu õigeks tundsin. Sest selle luuletuse kirjutasin ma Patarei vanglas ja mul oli väga palju aega sellele mõelda. Kuna tänane vestlusring oli ajendatud ajakirjanike omavahelisest arutelust, siis sobib siinkohal tsiteerida klassikut ja lõpetada sellega oma lühike, kuid sisutu jutt. Aitäh kuulamast, ütlevad Mari Tarand ja maris Johannes. Lõpetame tänagi luuletusega. Olgu selleks juba tsiteeritud Jaan Krossi kolm poetessi. Loeb Gunnar Kilgas raadiosalvestus 1981.-st aastast. Soe käsi, mis mu silmad võlukaevul? Maailmaküllust nägevat ekspeesi lai jõgi mille Pittoreskseil laevul kontuurid üle helgib. Sügav vesi. Laul eluiga, hõõguv ridadast on uudisleidude suur aardekast ning ise joobunud värvest. Sealt oma rikkus järvest tulblevast. Hiili toidab tema kui pillav rõõmus ema oma last. Olgu kanda pidurii või leinariie mu südames on temal koht. Marie. Õnn, mille pisarad niisama ehtne kui liblikal, kes kuulab muinasjutulill. Tume õiene ja roosa Lehtne. Määrdub kiiresti ja naerab ruttu. Hea maa ja luurerohu harras ihk. Pilv tuules kahiseb küps viljavihk. Kuumad joogid vereks ja helisevaks Terex nõtke pisk. Pilk teadmix veidi valus. Jarl rõõmutsevici jalus rännukihk. Rustiikseid ning idüllilist versti käin lauldes teie reipal saatel. Kersti. Vaim kõrvuti iroonia oma õega ja ranget selgust igast kulmu virvest. Sentents mis ikka üllatavat Õiga, ö kullist targem on. Ja peenem hirvest teel kord kui marmorkord, kui portselan, kust voolab mõtte sädelev fantaan. Kui oleksin Maniirlik ja küllalt kavalerlikton on siis teadeski, et külma teilt üksnes ülikülma pilgu saan. Ma austaks siiralt auväärt etiketi ja suudleks teie puhast laupa. Peti.