Kõlab Rudolf Tobiase klaverikontserdi introduktsioon. Need on väga mitmes mõttes esimesed sammud eesti muusika mitmel rajal. Kontsert ise on eesti muusikas esimene klaverikontsert. Rudolf Tobias oli päris noormees, kui ta seda kirjutama asus. Jaga mängija, kes seda praegu Estonia kontserdisaalis mängib Tobiase sajandat sünnipäeva tähistades. Noormees, kes on selle materjali muuseumist välja otsinud. Restaureerinud redigeerinud on Vardo Rumessen. Komisjoni nime teatakse praegu ehk kõige rohkem. Tema hüüdnimeliste isikutunnistuste järgi ja mõnikord võib-olla Eesti laiem üldsus kipub unustama, et tegemist on inimesega, kes oma paljudes tegevusalades iseennast määritelles ennast ikkagi eeskätt muusikuks nimetanud. Muusikuks, kes varsti kohe kaheksandal augustil tähistab viiekümnendat sünnipäeva. Eesti Raadio on päris palju kokku puutunud Komisjonitööga. Kõrvaltvaatajana võiksin aga öelda, et ehk liigagi vähe sellelegi peale vaatamata on meil asja siit kõne foonikas teda südamest selle tähtpäeva puhul tervitada. Ta, et see koostöö ühe suure ja väga olulise kultuuriasutused ja ühe eesti aktiivsema kultuuriinimese vahel aina tiheneb. See Tobiase klaverikontserdi algus ühineb kujutlusega noorest inimesest romantilisest, inimesest teel asuvast lootvast kindla eesmärgi poole pürgivast inimesest. See on mehine, tundlik ja ka tundeline muusika ja mõlemad nii komponist kui mängija. Aga dirigent orkestri ees on kõik noored mehed, dirigendiks on aga Neeme Järvi. Kellega siitpeale siis nüüd 20 aastat on kestnud väga tihe väga tihe ja teineteist toetada. 1988. aastal usutles Pärnu Postimees rootsieestlasest muusikute ja muusika organiseerijad, propagandisti härraolti ja räägiti Georg Otsa päevadest. Ta ütleb seal nõnda, et otsa muusikapäevadel vaimustusime sellest Pärnu mehest Vardo Rumessen ist kes Tubina loomingu tutvustamisel on nii palju ära teinud, et kui talle veel mälestusmärki pole pandud, siis pannakse. Mälestusmärgini on muidugi aega ja me loodame, soovime juubilarile teadagi tervist ja edasist usaldust, tihti muusika vastu. Mälestusmärgini on aega, aga põhjust oleks küll mälestusmärki panna ka, mitte ainult Tubina pärast. Olgu siis siin tänagi üks väike kivi juba paigale pandud. Seda tänast saadet on ühtaegu kerge teha, sest tegemist on teekaaslasega sõbraga. Ja teiselt poolt ka üsna raske, sest et materjali mida tuli läbi käia, et üldse saada ülevaadet romissioni töödest oli viis õige paksu kaantevahet. Õnneks on tegemist meil ka oma töö suhtes vastutustundelise inimesega ja kõik kavad, artiklid, mõtteavaldused kenasti järjekorda seatud. Seda oli väga palju, seda ei saanud mehaaniliselt lehitseda sellepärast, et see on olnud tervelt Eesti paari põlvkonna muusikute elu. Muuhulgas ka minu elu ja nii tuli ühes ja teises kohas peatuda ja tõsielulised pildid hakkasid südame silmade eest läbi käima. 50 aastat. Rumessen puhul tähendas, see, võiks öelda poolt senist elu ettevalmistavat tegevust, eneseharimist, harjutamist, enesetõstmist sellele tasandile, milleks siis nüüd edasi minna? See tähendas millegi küpsemist, mida me ei osanud tookord ju ette aimata. Ma mäletan hästi kaugõppe tudengid pärast sõjaväge, kui ta suhteliselt veidi vanemana kui teised muusikaajaloo tundides istus, kaugeltki istunud aga väga agaralt, mõnikord väljakutsuvalt ja mõnikord ka õppejõu julgust või vastuhakkamise võimet proovile pannes. Tudeng oli ja sedagi, kuidas Rumessen 1971. aastal konservatooriumi lõpus kaitses oma diplomitööd, nii nagu see on kohane kaugõppe üliõpilasele diplomitöö ise. Sellel polnud midagi tegemist tavalise kaugõppetööga. See oli väga soliidne muusikateadlase lõputöö ja see kätkes endas Mart Saare klaveriteoste kogu. Ja selle taga oli oma mäng, olid mõtted ja oli suure materjali korrigeerimine ja süsteemi viimine. Teine pool elu seitsmekümnendad ja kaheksakümnendad aastad on seni olnud pühendatud Eesti klassikalisele muusikale. Kõigepealt Me ühiskondlikust tegevusest täna ei räägi. See on olnud armu heitmatu töö nii enese kui kõigi nende suhtes, keda Rumessen oma suure sisemise jõuga oma vaimustusega oma sunniga, et seda on tarvis teha, on kaasa tõmmanud ka terve rea teisi muusikuid, instrumentalist lauljaid, pianist, koore ja nii edasi järjest kasvavas ka ruumiliselt ja mahuliselt. Vardo Rumessen on loomult jagaja, tal on raske olla Enda poolt nähtud rikkuse juures üksinda. Ta tahab avada ilusat, ta tahab seda tuua sõbrale usaldusalusele ja sellele rahvale, kellele sajandi esimese poole muusika oli kirjutatud. See muusika, mis pikemat aega kõige paremal juhul kõrvale oli lükatud. Ja selle juures on teda aidanud ka tema tahteomaduste kõrval ja muusikaliste võimete kõrval täiesti hiilgav mälu. Olles korduvalt tema kõrval tema soovitusel tema kodus kuulanud eesti muusikat, sümfoonilisi teoseid, minul käes partituur ja tema ilma noodita. Kommenteerides ette. Öeldes, mis tuleb, mida tähele panna, olgu siis loominguliselt noodist või esitusest selleks et niisugust tööd hakata tegema, selleks peab olema väga tõsine usk sellesse missiooni, milles, nagu ta ise ütleb teda saatus või kõrgemad väed või taevane isa on paigale pannud missiooni, mida tal tuleb järgida. Selleks peab olema väga suur usaldus. Eeskätt muidugi nende heliloojate, selle muusika vastu aga ka selle vastu, et ükskõik kui tugev ei oleks vastuseis see on võimalik, seda saab teha. Rumessen on öelnud, minu protest nõukogude võimu vastu on seotud sellega, mismoodi ahistati Eesti klassikalise muusikaeluõigust aga küllap ka sellest, kui tõsiselt ja kui ägedasti või kui teravalt, kui pidurdavalt tema vastu astutud. Et see kindlus oleks, selleks peab väga hästi muusikat nägema. Noodis peab nägema, mis on nende tihti kuulunud, tihti pliiatsiga kirjutatud, tihti mitte päris lõpuni viimistletud. Kaua seisnud noodiridade varjul. Ja seda on Rumessen näinud ja seda on ta osanud näidata, rõhutades oma sõnavõttudes alati ühe või teise varasema helilooja ja tema loomingu tähtsust kaasaja kultuuripildis või tema rahvuslikku loomust seoses internatsionaalset aspektidega. Kaks tsitaati viimase aja intervjuudest Ekspressile kinnitab ta 91. aasta lõpul. Mulle meeldivad kõrgused, mitte kompromissid. Aga venekeelsele mõlad jussile veel hiljaaegu. Kinnitab ta ise oma jonnakust või kangekaelsust mida ajakirjanik on siis ka intervjuu pealkirjaks pannud. Kui me vaatame seda tohutut tööd mis nüüd siis noodiväljaannete ettevalmistamisega ja nende väljaandmise teostamisega hoopis keeruline on olnud on tehtud või raamatu lehekülgedele koondatud või 13-l heliplaadil hilisemate aegade jaoks ja iga kuulaja jaoks talletatud või nüüd juba kaasaegsete siidi plaatidena meieni jõudmas ehk on, kui vaadata seda materjali, siis hakkab seal silma üks põhiline joon. Ja see, et kui erinevat teed pidi ka Vardo Rumessen ei läheks eesti muusika juurde. Ta haarab teda igakülgselt. Pianistina Inimesena, kes mitte ise ei taha üksi mängida, kes tahab, et teised mängiksid, täitsa jääks järele, see tähendab teaduslike kommentaaridega noote. Ja samas tähendab see ka, et talletada meie muusikalist seisu just täna, sellel hetkel, et talletada see plaadiseerijatesse, tähendab, et igakülgselt, nii uurimuslikult kui muusikapraktikas Igakülgselt oleks Eesti muusika need osad, millega ta on tegelenud, elusad, jääksid elusaiks. Mart Saare Tobiase Eduard Oja laulud klaverimuusikakogud Mart Saarelt Tubjaselt Tubinalt süda klaveri ja orelimuusika noodid, Lemba teine kontsert Tubina viiulimuusika, Oja Tubina keelpillide klaveriansambli noodid, Tobiase motettide vaimulikud laulud. Ja kogu selle töö üle kõrgu kaks aastakümmet Rumessen tugevasti oma võlus hoidnud ja tohutut vaeva valmistanud oratoorium Tobiase sulest Joonase lähetamine. Nii nagu see nüüd siis kahel viimasel aastal viimaks tervikuna on esitamisele tulnud ja noodimaterjal Ki ilmunud. Kõige selle puhul tahaks veel lisada, et need noodid, eklaadid mida on välja antud kõigi nende välimuse eest, on väga tõsist hoolt kantud. Et saaks võimalikult head paberit, et oleks võimalikult kaunis ja mõttega seostuv kaaneümbris. Et oleks midagi sellel värvil sellel joonel, mis toob meieni ühe või teise helilooja muusika oleks seost tema meele ja mõttelaadiga. Toon siin kas või näiteks Mart Saarelaulude kogumikud. Rumessen nii sulest on ilmunud ka terve rida artikleid, kui nad ei ole just poleemilised ja seotud Eesti muusikaelu parandamise või rikastamise plaanidega. Võitlusega nende plaanide teokstegemise eest siis nad tutvustavad ühte või teist teost. Selles mõttes näiteks kavalehed, kus jälle tänu mitmete inimeste ühisvaevale on trükkimist leidnud pikad, väga tihedad muusikaajaloolised selgitused selle teose atmosfäärile, kust ta pärineb tema ülesandele tema mõttele, tema ülesehitusele. Kui need kavad kokku korjata, siis me saame sealt päris olulisi lehekülgi. Lisaks Eesti muusikaajaloole. Väikesest nii nagu Eesti heliloojate loomingu üheks lähtekohaks on prelüüd väike vorm, miniatuurne. Ja nõnda ka Mart Saare oma esimese hub'i objekti juurde Läheb Rumessen prelüüdi kaudu juba konservatooriumi põlves jagama lõpueksamikavas edasi ta on mänginud saare, Elleri, Tubina ja paljude teiste preliide. Mida enam ta neid on omaette mänginud, olgu siis väljasõiduesinemistel, olgu siis teatri- ja muusikamuuseumis, olgu siis konservatooriumi kontsertidel. Peagi on tulnud mõte neid kõrvutada, mängida mitte üksi ühel õhtul ühte heliloojate teisel teist, vaid mängida kõrvu väga tihti Oja Tubina loomingut, aga veel enam kõigi eesti klassikute lühivorme klaverile ja sealt edasi järgmine samm. Pilk pöördub selle zhanri juurte juurde soppa, kuidas tema seda tegi ja näiteks vene muusika juurde Rahmaninovi oma suurejooneliste preliididega Screabin oma järjest tihedamaks ja ulatuselt väiksemaks muutuvate prelüütidega. Mängida neid paralleelselt kõrvuti me saame asja palju selgemaks ka vahekorra moderniga eesti rahvaviisiga ja teiste maade muusikaga. Sealt edasi paralleelid Läti ja Leedu heliloominguga kontserdid balti rahvaste muusikast aga ka mõned teised küllaltki üllatavad mõtted, näiteks revolutsiooniline tüüd. Enne ühte oma preliidide kontserti kirjutab Rumessen tutvustuseks. Mulle nad meeldivad ja nad on eesti muusikale väga iseloomulikud. Üksikud suurejoonelised näited, olgu siis oratoorium, Joonas või tõde ja õigus on pigem erandid meie loomingus. Võib-olla on see tingitud Eesti loodusest, kus puuduvad suured kontrastid. Kuid kus on ometi nõnda palju soojust. Eesti muusikas paeluvad preliidid juhtuma poeetilisusega. Kui juba sünnipäev, siis hoidkem pilka selja taha. Vardo Rumessen on sündinud Tallinnas sõja ajal. Vanemad kolisid Pärnusse, kus isa oli Endlas, dirigendiks Dali vetiku õpilasi ja ema. Seni Simoni juures õppinud lauljatar kasvupaigaks aga väga lähedaseks ja hiljemgi üles otsituks on Toila vanaema kodu. 1961. aastal jäi selja taha Pärnu esimene keskkool. Vahepeal oli hakatud ka viiulit õppima küll üsnagi hilja, 12 aastaselt helilooja meri juures. Aga käevigastus viis viiuli juurest eemale ja temast sai klaveri iseõppija veidike aega ka Pärnu laste Mustla koolipoiss. Kui ta tuleb Tallinnasse 1961 siis järgneb kolm aastat muusikakooli, mille ta lõpetab väga kaasakiskuva, nagu me mäletame väga tulise, aga hästi õpetava hilja Holmi juures. Ja pole midagi imestada, kui ta konservatooriumi astub Tšaikovski esimese kontserdi esimese osaga 64. aastal professor Bruno Luki klassi. Paraku aga kutsutakse siit teda juba esimesel kursusel sõjaväkke. Ja see, mis hoidis vaimselt erksa, on tema enda sõnutsi kaasas olnud Bachi hästi tempereeritud klaverinoot. Nii jõuab siis Vardo Rumessen konservatooriumi alles 1967. Ja teadmata veel, mis teda tegelikult huvitab. Kujuneb olukord, kus iga õnnestumine ja isegi ebaõnnestumine viib ikka ühes suunas. Ühes suunas Eesti muusika poole eesti muusika on saanud tema jaoks Eesti riigi ja rahva asjaks. On üsna loomulik, et sellest on pikapeale temale omase energilisuse ja ülesannete kasvades ka kasvava jõu puhul. Et sellest on võrsunud poliitiline tegevus. Tema põhiprobleemiks on olnud eestluse säilitamine ja seegi mõte, et me ei saa iialgi vabaks, kui me ei suuda vaimselt vabaneda saastast, mille all me oleme olnud. Seda on kerge öelda, seda kõik on olnud üsna raske teha. Sestap pikki aegu nutioma esindajatelt eeskätt Nõukogude muusika mängimist või vähemasti igas kavas pidi seda olema. Tema aga oma põikpäisuse juures ja oma eesmärgikindluse juures on peaaegu võimetu kuuletuma ülevalt tulevale otsustusele isegi siis, kui võib-olla väike kuuletumine temale ja tema edasisele tööle tuluks oleks. Küllap tal on õigus olnud ja nii on tema võimeid tema soovi mängida üsna kaua. Ignoreeritud 1971. aastal lõpetanud väga suure, juba tookord suure repertuaariga pianist esines esimene kord tõelisel akadeemilisel soolokontserdil oma kontserdil alles 10 aastat hiljem Rootsis kus ta esimene kord oli siis välismaal balti Instituudi konverentsil ülesandega kõnelda, millele ta liitis muusikaliste näidetele oma ettekontserdid. Sellega koos aga tegi iseseisvuse patu ja langes peaaegu et põlu alla. Kuni siis esimene Estonia saali kontsert tuli 1989. Tali endale kindlaks jäänud see kava oli eesti autoritest teatud mõttes. Suured tööd ja õiged ajahetked toovad meieni ka õiged mehed neid töid tegema, seda võib julgesti öelda ka Vardo Rumessen kohta sest just tema tegutsemise aegadel täitust õige mitmel eesti heliloojal 100 aastat sünnist sõnaga saanud piiravaks traditsiooniks, mille vastu hiljem on ka Rumessen ise üles astunud. Et kui üldse mängida varasemat muusikat, siis juubelipäeval. Aga igatahes oli see võimalus. Teha kasvõi antud helilooja juubelipäev juubelipäevast sain, nädan muusikapäevad. Esimene neist oli juba öeldud Tobiase 100. Edasi, Mart Saare 100982. Olime seal väga tihti mitmetel üritustel kõrvuti tema ees ja meie toetamas. Mäletan hästi neid vastuseise Romesseni ettevõtmistele ja ometi viita läbi näiteks terve rea preliidide esmaesitused, aga prioriteedid, need 50 60 aastat vanad viib läbi lauljate, võistluse võistluse kus minulgi tuli mitmeid noote tookord teatri lauljatele ette mängida, et kas valida seda või teist. Seal oli tohutult peaaegu tundmatut repertuaari, need noodid olid kirjutatud Vardo Rumessen tuttavat käekirjaga ja paljundatud. 83. aastal süda 85. aastal Lemba ja 87. aastal Elleri 100. Kui hiljem on kord üks kohtumise vestlus Pegasuse kohvikus, siis jutustab Ado Rumessen selle juubeliürituse põrkumisega mitmete kultuuriametnike nõmeduse vastu, nagu ta ütleb. Väga kaasakiskuvad on olnud Eduard Oja tähistamised 70. sünnipäev aastal 1975 ja üles kaevatud ja suure vaimustusega esitatud tabeli kvintett. Ja 75. eluaasta 80. aastal. Soololaulud on välja antud, neid lauldakse meelsasti, aga väga veenev on Rumessen kutse ühele või teisele lauljale. Tule ja teeme ja, ja ongi tehtud, olgu need siis. Ivo Kuusk, Mati Palm, Urve Tauts, Kaie Konrad. Ja kõige pingsamad heitlused ehk seoses Tubinaga Kesju pagulashelilooja Tubinaga, kes vahelduvalt oli keelu all surmaeelsetel aastatel ja varemgi seoses tema ooperitega, kui siitpoolt kontakte otsiti, siis oli hea teda siin tervitada ja vastu võtta. Kuigi siingi olid kindlad piirid ette nähtud. Kui Tubinaga suri, siis olukord muutus ja mitmedki aastad teda peaaegu ei saanud mängida või selle mängimise ümber olid tõsised pahandused, mis mitmegi inimese närve rikkusid. Ja niimoodi jõuti Tubina 80. sünnipäevakaudsest tähistamisest, nagu Rumessen ütleb, kus isegi juubelikontserdil ei tohtinud seda juubelikontserdiks nimetada ja oli ka väike mureteki. Rumessen tuleb ise ette kõnelema. Sellest pool varjatud esinemisest jõuti Tubina päevadeni Tubina suur üritusteni filmini ja Tubina propagandani. Tänu Neeme Järvi sümfooniat lindistustele ja Vardo Rumessen I plaadimängudeni, kuhu ta on kaasa tõmmanud viiulimuusika osas. Ka Arvo Leiburi on jõutud juba Tubina tundmiseni nii Euroopas kui ka Ameerikas. Kas see sai võimalikuks 80.-te aastate lõpupoolel, täpsemalt 88.-st aastast peale, kui kadusid viimased piirangud? Mis ahistasid mõningaid valitud inimesi püsima oma kodumaal. Ja kui Vardo Rumessen sai hakata sõitma järjest suuremas koguses ja järjest avaramalt. Ja nii ta siis käis Põhjamaades ka Islandil, Kanadas ja muidugi mitmeid kordi ka USA-s. Ja alati kõlas seal lisaks ükskõik millistele ühiskondlikele kohustustele ka Eesti muusika millele Rumessen tegi propagandat, selgitustööd, üleskutsuvat tööd. Nii sõnas kui muusikas. Kui me küsiksime tema käest, mis tal praegu käsil on siis on parasjagu töös Tobiase kogutud artiklite väljaandmine, millel on pühendunud kogu perekond kes koondab artikleid ja töötab neid läbi, kes otsib viite kohti nii peremees ise kui lauljatarist ja partnerist, abikaasa maja kui ka tütar hinge. Aga reede õhtule mahub järgmine kontsert sedapuhku Screabini muusikast. Me tahaksime saate lõpul veel korraks lehitseda, Rumessen artikleid, tsiteerida mõnda tema mõtet, mis meile tundub lähedane olevat. Sirbile on Vardo Rumessen seoses Toby asega nõnda kirjutanud. Millise tee me valime? Otsustavalt lahti ütlemata valesti, häbist on raske sillutada teed moraalsele taassünnile. Kas on võimalik pideva eneseõigustusega asuda looma õigusriiki? Meie tee, see on vaimse iseseisvumise tee, mille läbi jõuame kõikehõlmava jumaliku tõe äratundmiseni. Ja tema omakorda tsiteerib Joonase lähetamises kasutatud piibliteksti üleskutsega ärge kalgistage oma südant. 84. aastal on ta vastanud teater, muusika, kino, ankeedile. Iga muusik peab oma igapäevases töös kokku puutuma suure hulga muusikaga. Kahjuks kujuneb see tihti tööülesannete täitmiseks. Selle asemel, et olla elamuseks. Muusikat, tuleks armastada palju rohkem kui tavaliselt suudame. On ju muusika palju suurem ja kõrgem ilmutus, kui seda oskame arvatagi. Kui palju aega jääb meil mõtisklemiseks muusika põhifunktsioonide üle püüda muusika kaudu jõuda elu sügavamate põhiväärtuste tunnetamisele. Iga helilooja interpreet, muusikateadlane on tegelikult ühendav lüli mingi kõrgema absoluutselt puhta muusikalise ilmingu ja kuulaja vahel. Selle terviku tunnetamine võimaldab tajuda muusikat ühtsena. Kõike haaravana võimaldab tajuda elu täiuslikkust ja meie ühtekuuluvust kõiksusega. Saates kõlasid Rudolf Tobiase klaverikontserdi järel Mart Saare kaks prelüüdi aastatest 1000 913920 lõik Eduard Tubina Tartu muusikakoolidiplomitööna 1930 valminud klaverikvarteti esimesest osast esitajateks Vardo Rumessen kõrval Urmas hulp, Andrus ja Teet Järvi. Maaja Rumessen laulis Mart Saare Juhan Liivi laulu üle vee. Seejärel Rahmaninovi prelüüd, veetuur ja Elleri prelüüd. Kestuur teisest vihikust ja saate lõpetas Vardo Rumessen esimese osaga Eduard Tubina teisest sonaadist. 1950.-st aastast alapealkirjaga.