Teie toimetajale ei ole teada, kas kodumaal elab Ameerika armee Eesti vahikompaniide mehi. Õige pea täitub vahikompaniide formeerimisest Saksamaal kuus aastakümmet. Kodumaa kaotanud tulevikuta endistele relvakandjatele oli nii avanenud mingigi väljavaade ellu jääda või elu jätkata. Kuuleme sel teemal helikirja Austraaliast, Adelaide, Eesti raadiost. Ühel külmal sügise hommikul Flensburgis Krüger merekoolis tuli sõber kalju ja kutsus mind kaasa. Läksime alla keldrikorrusele, ehkki seal suure paku otsas seisis verine hobuse peal. Mis sinna selle päevasupi keetmiseks oli toodud. See pilt andis ka meile lõpliku tõuke ära, siit juba mitu aega olime pead murdnud, kuidas võimalust leida Ameerika tsooni pääseda. Käisime Jaama laagress ärimehe jutul. See teades päris kindlasti, et kusagil Müncheni lähedal eesti laagris hakatakse mehi Ameerika sõjaväkke võtma. Kui saaga paljas poiss oled ja sul isegi ivakest hamba alla pole panna, näib igasugune reisimine otse võimata. Appi tulid kaks hea südamega laagri tüdrukud kelledel inglastega suhted olid. Saime kumbki pakki sigaretti. Nendest kahest pakist tegi üks tark mees, viis. Ja nende viie paki eest saime mustal turul paar leiba, vorsti ja juustu. Flensburgis raudteejaamas tegime tutvust ühe raudteetöölisega, andsime talle paar suitsu ja ühe hästi lõhnava seebimees näitas meile ühte kaubarongi, millele paguneid otsa haagiti. Ütles, et see rong sõidab otse Müncheni välja. Andis isegi õhtuse väljasõidu aja. Olime siis pimeda saabumisega kohal ja märkasime kohe, et viimase vaguni peal oli päris suur vahiputkas. Välkkiirelt olime putkas sees, kust vargsi hakkasime piiluma. Oli ju võimalik, et vaht võib veel tulla. Äkki aga nõksatus rongi ja meie vajusime kergendustundega põrandale. Hannoveris tsooni piiril olime jälle ärksad. Rong taganes küll kiirust, aga meile suureks rõõmuks päris seisma ei jäänudki. Nii jõudsime ilma suurema tülita Müncheni ja varsti oli ka laager üles otsitud. Seal ehmatasime päris ära, nii palju mehi oli kokku tulnud, et võimatu oli mingisugust ulualust leida. Kõige hullem oli aga see, et keegi ei teadnud midagi. Nii me siis sõelusime sademete teistega edasi-tagasi. Terve öö. Hommikul kogunesime lagedal väljakul seal teatate, et ainult üks kompanii moodustatakse. Näiliselt ohvitserid olid juba valitud ja need hakkasid nüüd meeste karjast paremaid ja suuremaid valima. Sõber Kalju oli sihvakas pikk poiss oma undrast saadud punase kampsuniga ja pikkade blondide juustega, paistes ta hästi silma ja teda nopiti kohe ära. Valitud mehed rivistati rühmade viigisse ülese. Kui juba päris kindel oli, et mulle keegi näpuga ei näita, basin viimases hädas valitud meeste ritta. Et mehed olid jaokaupa ridades, siis seadsin ennast kahe viimase vahele. Ja juba tuligi ohvitser, lugedes kaheksa, üheksa, 10, üks on ülearu, käratas kohe mu vasakul seisva poisile ka otsekohe ära. See kogemus küll, et mind ju valite, aga kästi lõuad pidada ja ära kaduda. Mina käisin aga valvel ja vahtisin süütu näoga taeva poole. Valitud kompanii marsite ühte suure saali. Seal tehti pealiskaudselt arstlikku läbivaatust. Saime raudteepiletit mütsi man, häime anti isegi leiba ja mingisugust pulli, Piifi konserve. Järgmine hommik Mannerheimi jaamas olidki Ameerika sõjaväe masinad meid ootamas. Üks mundri FED ohvitser, käsutas meid masinatele ja sõitsime kümmekond kilomeetreid, kaugel ma ilmatuma suurde kehverdaali sõjaväelaagrisse. Suure kilomeetri pikkuse varustus lauajees peatasid autud. Meid, löödi nelja ritta ja käsutati varustus lattu sisse. Varustusmehed olid ameeriklased, peamiselt mustad neegreid. Need olid lõbusad sellid, kõik käis suure laia naeruga ja naljaga. Nalja tehti muidugi meie kulul. Möödete meitzee segati kanti ja mustaks värvitud Ameerika vormid ja rohelised aluspesud võeti riiulite pealt ja pandi laua peale nina alla. Pasuurest tehti kindlaks rollija pandud proovisaabastega. Oliver rõõmsas tujus ja imetlesime, kui heast riidest vormid olid tehtud. Kõik kinnitasid väit, nii vägevaid saapaid polnud keegi elus veel näinud. Tasapisi mööda pikka laua äärt edasi nihutades vaatasime imestusega kõike seda kraami, mis meile ette oli laotud. Kusagilt hakkas toidulõhna tulema. Nüüd oli iga mees amete söögiriistadega. Neid taldrikuid ja topsikuid oli mitu tükki ja neid pidi selgel viisil laiavarre külge kinnitama, mis mitte kuidagi alguses ei õnnestunud. Siis tööde sulle siin, kiiver veel pähe ja püsis kõige selle krempli otsa. Toidulõhnad olid küll nälginud, inimesele tähtsamad kui miski muu, aga püssid ikka, meid huvitasid. Kõik arvasid, et see on üks vägev, tule reist, kerge, võrdlemisi lühike 16, lasuline poolautomaat. Küll oleks Vennega Lehtne olnud tiblase noppida, oli üldine arvamine. Kui me selle hunniku sülle võtsime, pandi köige otsa veel elus valge leivapäts. Esimene mõte oli kohe ei tea, mitme mehe peale. Aga kui märkasid, et igamehel oli leib koonu all siis olime küll kindlad, et nüüd on viga tehtud. Tuigerdasime selle koormaga suurde söögisaali. Öelge, et võtke sööginaud ja moodustage korralik järjekord. Küll nüüd oli tegemist, mitte kuidagi ei osanud neid taldrikuid õige koha peale paika panna. Ameerika kokad näitas, et mitmetele kui imelihtsalt kõik käis, aga paljud võtsid kõige suurema kausi ja lased selle ääreni täis panna. Kõik sõdi. Kõik Sägi magustoit köie otsa. No oli see söömine, seal oli paar-kolm päris paksu praetud singiviilu, suur hunnik kartulipudru porgandeid igasuguse teise aedvilja otsa veel kulbitäissousti. Suur valge leib oli igamehel juba poole peale näritud. Vähe veel sellest, julgemad läksid lisa küsima ja antigi. Otsekohe oli söögisaares jälle pikk saba. Olen kindel, et mõni mees sellel päeval seal kehverdales ennast haigeks sõi. Polnud aga aega haige olla. Suure rääkimisega jõudsime ühe kasarmu, tee neid võimsaid ja uhkeid ehitusi, oli seal ridade viisi kõik kolme korrulised. Igasse ruumi mahtus täpselt üksjagu mehi, voodit kahe korrulased ja voodite vahel igamehele väike kapp kusagilt toime veel voodiriided. Siis anti tund aega vormi selga panemiseks ja kui vile käis, oli terve kompanii alumise korruse laiali koridore üles rivistatud. Oli selge, et siin stergeebeeeffinad, esseesid, vilunud sõdurit, velt veeblid, tugev karjatus, valvel ja rivi seisis, kui üks mees. Ette astus, Ooberst Turmann, füürer lüüt, kapteni aukraadis. Suurkivi tutvustas ennast ja ütles, et tema on kompaniiülem. Lisas veel, et ta vaatab uhkusega, et Eesti sõdurid pole kaotanud oma sõjamehelikku käitumist. Need olidki vest. Ainukesed kiidusõnad, mis me selle mehe suust kuulsime. Kompaniis oli palju mehi, kes seda meest hästi tundsid. Kellelgi polnud ta kohta head sõna öelda. Ja varsti saime kõik seda oma nahal tunda. Lageda välja pääl relva käsitamis harjutusi tehes olid meestel näpud varsti külmast tuimad. Kindlaid meil veel polnud. Rühmaülemad lõid käega, aga siis tuli suur kivi suure tuisuga. Mis kuradi pärast mehed looderdamad? Räägite talle siis, et ilm on liiga külm, paljaste kätega püssivõtteid harjutada. Suur juht aga karjus, kui vihane pull välja pääl. Käsutas meid rivisse ja hakkas hakkas ise vigases inglise keeles käsklusi andma. Vorste kukkuski kellelegi piss maha. Kohe terav käsklus, astu kaks sammu rivist ette. Pooled mehed kaks sammu rivist välja käsutatud kõikidel nendel patuoinaste võete ära linnaload, suitsunorm ja kümnedollarine. Nädala nurinat ja mässumeeleolu oli terves kompaniis. Asjale tuli aga ruttu. Lahendus algas, kas kaebuste peale millegipärast kompaniist välja Screenimine ja esimene, kes lendas, oli kompaniiülem suur kiviese. Teine mees oli üks imelik ja segane toiminud. See viidi läbi just sellel ajal, kui üks Ameerika naisarst mingisuguste valgete piimasüstidega meie välgu märkese käe alt ära hakkad sulatama. Igasuguseid võimatuid. Kuulujutt käis ringi isegi seda, et kelledel välgumärki pole Greenitakse kindlasti kohe välja. Igatahes paljud, kes jumal teab, mille pärast väljascreeniti võeti hiljem tagasi. Samal ajal oli ka palju mehi üle Saksamaa omal käel kehverdale tulnud ja neid võeti ei tea, mis tingimusel tosinate viisi veel kompaniisse lisaks. Mehi oli aga niipalju, et ühest kompaniist tehti kaks. Nii oligi ametlikult 28. ja 29. kaard. Kompanii. Alguses jäi kohe kahe kompanii ülemaks, kapten Core. Jälle tundsid paljud mehed, et nüüd saime omale õige juhi. See pidi olema meestemees. Ja peaaegu kaotasime selle meestemehe juba esimesel nädalal. Suure maa-ala vahiposti oli nii palju, et selleks läks vaja terve kompanii mehi. Nii me olime ka oma 20 Üheksanda kompaniiga vahtkonnas. Samal ajal meie ohvitserid teinud omavahel väikest lapsutamist ja helde see jutu juures tekkinud vaidlus ühe olnud arvamusel, et Eesti sõdureid on alati tähelepanelikud ja valvsad. Teised jälle arvanud, kaasa arvatud kompaniiülem, et ja sõjaolukorras kuulevad nad isegi öökulli lendu. Aga mugavas ja rahulikul ajal on nad suuremad viilid. Kapten Core öelnud siis, et kohe saab kindlaks tehtud. Tema jalutab väravast välja ja tuleb kusagilt traataiast jälle tagasi sisse. Meie poisid on ju ümber laagripostidel. Mees olnud nii kindel, et löödud veel pudeli peale kihla, et ükski hing teda ei märka. Corel oli muidugi õigus, poisid olid tõepoolest kusagil põõsaste või puude all varjus tegi Suitsu ja arutasid, kus linnas kõige vägevamaid tüdrukut võib leida. Etega vahetama kontrollimas ikka käidi. Keegi ei tahtnud linnaluba, kaotab ta kõndis üks mees päris kiire tempoga mööda aiaäärt mitme mehe vahialalt läbi. Kui midagi märkas, vajusid kõik teised laiali. Ja siis äkki lajatas püssipauk, mis kurat, lasteaia ei tohtinud ju jooksmist oli palju, vahtkonnaruumidest tuli häiresalk. Selgus, et läbivaataja tulnud inimene postkarjunud külle halt aga kogu Joosnud laagrisse sisse. Poiss oli kindel, sest töö oli selge ja kuu valgine. Häiresalk läks siis otsima ja jälgi ajama. Kasarmud, ümbrused olid piinlikult puhtad, seal ei olnud mingisugust võimalust inimesel end kuhugi peita. Häiresalk läks eesuksest sisse, seal korra peda ja, ja korrapidaja ohvitser polnud kedagi näinud. Ja siis keegi leidnud, et üks maja taga vundamendi ääres söö, keldriluuk oli lahti. Läinud siis häiresalga mehed eest kaudu keldrisse ja leidnud sealt söö hunniku taganud kompaniiülema must kui neeger. Muidugi asi kaugemale ei läinud. Laagri komandandi-le ja teistele tähtsamatele tegelastele tehti ettekanne. Keegi püüdnud läbi traataialaagrisse tulla, vahi paavsti käsu peale seisma jäänud, kes siis ühe lasu tulistas. Meestele jäi aga hea teadmine, et see uus kompaniiülem on tõeste meeste mees ja oma mees. Nagu ikka sõduritega tüdinevad nad varsti ühe ja sama rutiiniga. Igapäevane mõttetu marssimine, metsal roomamine läheb lõpuks nii vastikuks, et hullud mõtted tulevad pähe. Juba peetigi plaane, et paneks minema prantslaste juure võõraste leegioni. Õnneks läks kõmujutt iga päevaga valjemaks, et kompanii viiakse varsti ära kusagile päris teenistusse. Ja nagu ikka kõmu tudega arvamusi oli palju, oli isegi neid, kes kindlasti teadsid, et lähme võtame ühe venelaste vastse piirilõigu üle. Või siis, et hakkame Heedel Bergis ülikooli valvama. Ühel päeval anti tõepoolest käsk kõik krempel kokku panna. Terve kompanii käsutati suure söögisaale. Seal kompaniiülem teatas, et sõidame Stuttgardi. Seletati pikalt ja laialt, mis seal meie kohustused saavad olema. Viimane päev kehvertales oli paraadi päev. Meie kompaniid olid õppeväljakul lippude ja tunnusmärkidega üles rivistatud. Kohale saabus Ameerika kõrgemaid sõjaväeohvitseri. Üks naist Pedas vägema kõne, mille peale anti käsk hurraa hüüda. Karjusime ühest kõrist ja loopisime kiivreid õhku. See pidi tähendama, et õppuse aeg oli läbi ja me olime nüüd küpset sõdurit. Vaevalt olid need Ameerika kõrgete aukraadidega ohvitserid nii ühte sammu marssebad kahe kompanii suurust üksust varem näinud. Erite meeldis neile meie laulmine. Mitu korda anti käsk veel kord hõissa kauboi Jepi Epjee. Õnneks tuli lõunatund, lõppes paraad ja laste meid rüvitult. Järgmine hommik päris varakult alusena keelepoisid olid mitmetele aututele puuoksi külge pannud ja kui me Heidelbergi jõudsime, tulid sakslased küsima, et egas jälle sõda kusagil lahti pole. Lõuna paiku jõudsime Stuttgardi ja meid paigutati otsekohe linna serval asuvasse kasarmudesse pommitamises täiest puutumata jäänud Ritter, kas herne oli köigile meeldiv üllatus? Suured avarate ruumidega kasarmud, tundus, et kohe esimesest pilgust kodusena. Vaevalt saime end sisse seada, kui juba 29. kompanii kolmas ja neljas rühm välja paigale käsutati. Meie olime siis esimesed, kes nii-öelda tulle viidi. Linna keskel Köning straasel asus suur kaubamaja. Selle viimase kolm korrust olid küll puruks pommitatud, aga alumised korrused olid igasugused Ameerikast toodud kaupa täis. Sinna me sõitsimegi ja võtsime mustade neegrite käest vahipostid üle. Muidugi on see suur p, eks kauplus oli ainult ameeriklastele. Ja meie peamine kohustus oligi valvata, et sakslased sinna sisse ei pääseks. Sellega tekkis ka otsekohe tüli. Oli ju siis juba päris palju naise laps ja Ameerikast üle ookeani tulnud ja mine nüüd teha, kui üks vanaema tuleb, rätik peas ja korv käes, on ta siis jänki või sakslane? Teine probleem kohe alguses oli relvaga ohvitseri tervitamine ette nähtud käsukoha. Algselt pidi tee suurtel seisvad postid seda tegema. Et neid Ameerika ohvitseri nii palju oli, kes vahetpidamata sisse-välja sõelused ei saanudki muud teha kui paar tundi järjest püssivõtteid. Helliam jäätise rumal püssiga tervitamine ära. Nii me siis valvasime seda suurt kaubamaja seal Stuttgardi küüninstrasel. Olime usinalt ametes ja uurisime seintele rebitud ees kirje. Need olid inglis- ja eesti keeles kõige enam manitseti ülimalt tähelepanelik olla, et sees töötavad sakslased kaupa ei varastaks. Ja et öötundidel sisse murdeid ei juhtuks. Ja varsti tuligi esimene tõsisem tuleproov. Kell neli langetasime pikali puupeasissekäigu ette ja sellel puul oli suurte tajatega selt lõust. Otsekohe tuli treppidest allasalkade viise naise, kõik lõbusalt säristades. Vallatult raputati käekotte, kui auh liider seen ja tahtsid kohe plehku panna. Kui siis nei seinal oli selgesõnaline eeskiri, et käekotid ja kõik ruutpakid peab kontrolliks lahti tegema. Ja kohe kindlasti peab enne sisse minemist ja välja mine mees tööluba näitama. Käisime siis need esimesed lendajad kinni, võtsime tööload ära ja panime laua peale. Varastatud asjad võtsime ka ära ja ütlesime, et võite minna. Naised aga ütlesid, et ilma lubadeta nemad ära ei lähe. Nii olidki varsti kõik koridorid ja eeskuju nutvaid naisi täis, sest pea igalt ühelt leidsime midagi varastatud. Meie tegime ka eeskirjade järgi, kui keegi süüdlasena ja kohmetult jäme välja nägi, otsisime läbi. Naiste seas oli ka julgemaid, kes hakkasid meid vihaselt küsitlema, et mis mehed te olete? Sakslased pole aga saksa keelt oskate, just nagu omaaegne gestaapo. Meie vahtkonnaülema hakkas ka lõpuks kahtlema ja võttes kompaniiga kontakti seal kompaniis ka ei teadnud, mis teha, nii olevat lõpuks olukorrast ameeriklastele teatatud. Ja siis tuligi dziipides kohale igasuguseid tegelasi. Üks kapten oligi see läbi, eksi mänedžer. See mees ei saanud kuidagi naeru pidada, nähes pika sabaga trepil ootamas ja kümmekond poolalasti naist pika laua ääres, keda meie poisid läbi otsisid. Ta tegi suured silmad ja raputas pead, näe, seina ääres varastatud asjade hunnikut. Peamiselt sigaretid. Siis vaatas mees kõva häälega saksa keeles Rue ja kui kõik vaikseks jäi, tegi sama kõva häälega teatavaks. Kõik, kellel midagi hõlma all on pangud väina ääre ja mingu koju. Samuti andku meie rahastajatele tööload tagasi ja laske neil minna. Ja kes järgmisest päevast peaks veel vargusega vahele jääma, kaotab otsekohe igaveseks töökoha. Teine lugu, aeg, endine kindel väljavaade, teekond Venemaa vangilaagrisse. Andimaid Rüta ja öeldi, et nii te olete vene sõjaväes. Vot see oli põunjuba, kurat, marssisime kaks päeva ära joosta, seal meil oli ainult kolm vahti, oli mehel selle terve hulgale oleks võinud ära joosta, aga kuhu sa lähed, ei oska enam minna, noh. Et läheme koosseis ja läksimegi. Päev hiljem jõudsime siis sinna, üks SS õppelaager oli, aga ma nime ei mäleta, mis aga väga suur. Ja õhtul sinna pandi täisauna juuksed nulli peale ja see andis süüa tervitused, minge magama. Et homme lähtesse õppustel. Hea küll, läksime ma tea, kuuendal või seitsmendal päeval läksime lasketiirule. Ja seal oli võimalus, nii et lask radu oli mõlemal pool oli võsa ja mets ja ja siis me hakkasime arutama, mis me teeme ja kõik, kes tahab kaasa tulla teise sõidule, kahekeisi panimiselt, et ütlesin talle ilusti, et lähme metsa minna. Sming. Läksime metsa, liigutasin puid ka veel natuke aega. Ja kes teine mees oli Lembit Soots liigutava Buy daami juttu, natuke juba läinud, läksime ja panime ajama sealt ja sealt saime siis tulema ja mõtle siis, me peitsime ennast kuidagi kotkaga mõnevõrra seljas juba ei veel ei olnud. Seda öeldi meile hommiku veel, et homme tulevad vormid, sellepärast oli see kiire minek meil. Vaata, kartsime seda Vormsi elada, siis on hoopis raske ära tulla. No ja siis saime sealt tulema ja siis me peaksime ennast igal pool ja sakslased meid aitasid igal pool, kus me üldse läbi tulime. Teadsid, kes me olime, andsid meile süüa, aga ütles, et ärge siia magama jääge. Minge ära. Kuigi te öelnud sünnilt sakslane ei olnud loega, meil ei olnud puhas saksa keel ja nad teadsid Koiks olen mõnes kohas küsiti ka, mõtlesime baltlased ja nad teadsid seda kõike. Nii et sakslased meid aitasid, aganad, kartsid venelasi ja sakastik ütelda, et ärge seda teed, minge seal valved nurga peal, minge sealt tagant ringi, ikka õpetasid selle õige koha meile välja. Ja nime me tulime, kuni ma mäletan, selle koha nimi oli Vaisvassar. Sinna jõudsime, seal oli sill. Jõgi ei olnud ju nii Laina, ta võis olla nagu siit sinna majani targemad mehed ja ja siis oli uus puu peale tehtud just. Too oli kindlasti puruks lastud, aga täitsa oli kohe puhas puu alla lähetanud, tehtud. Läänes on silla juure. Seal oli palju inimesi, tahtsid üleminevad venelased šimpansil, ameeriklased teiselt poolt silda. Ja me küsimiselikke inimeste käest, kuidas süle saab, siis ütlesid nii, et vahel tehakse sild lahti ja lastakse üle minna. Öeldi nii, et aga minge komandatuuri ehk saate loa. Läksime, komandatuur komandant ei olnud seal vene komandant. Et tuleb hiljem, võib-olla siis mõtlesime, et katsume oma õnne ka ükskord läksime ilutsema otsa juure. Seal olid venelased, meil olid juuksed maha aetud ja ja saime kuskilt barretid, noh, oli meil peas, et ära ennast ei anna. Me kartsime, et me oleme ta kaetavata, nimedi võeti ja kõike. Lähme sind, silla, Jurje, nii palju. Me saime arunudki, tahate minna, et me ta sinnapoole minna, noh, me tahame minna Belgiasse või sinna kuskil vaatavad meile otsa korra ja mõtle, kas kus on ikka õnne inimesel, Ameeritan tuli sinna, tõmbas mütsi peast maha val. Ja küsib, kas te tulete sellest laagrist kontsentratsioon laagrist? Ja ma ütlesin jah, veel lööte kulpi, kai, minge, kolime ameeriklaste poole üle. Vaat see oli inimesel peab olema seda õnne. Võib-olla ise ta ei oleks üldse selle mõtte. Mul ei tulnud üldse, aga kui sa müts, mulje niisugune tunne, et nad otsivad meid. Aga küsis sarnast küsimust, mis meid ära päästis, mul oli algul hirmetnud noh, vene sõjaväejooksik palja peaga kur. Ja niimoodi saame siis ameeriklaste poole üle ja jõudsime Leipzigis. See anti pärast venelastele üle uuesti ja sealt siis jõudsime, käis lingeni, seal on siis laager, kus põgenikelaager baltlaste või olis Eesti põgenikele söe, ainult eestlastele, see käisin Alldeestatele, kolm linnaosa tehti kohe puhtaks sakslastest, nad pidid kõik maha jätma. Oma isiklikud asjad võisid kaasa võtta, aga pesud ja kõik kõik pidid sinna jääma, voodipesu oli asi. Nii et seal me elasime siis kolm aastat olid need rasked aastad. Ei, ma ei saa öelda, rasket toitu oli vähe. Ega meil ei olnud kuskilt saada midagi, Saksamaa oli just. Ja siis sellepärast me siis läksimegi Ameerika. Hästi, ameeriklanna hakkas moodustama seda Eesti kompaniid, sinna vangla jur. Läksime ka seal sai hea toidu mustad vormid Ameerika farmid, Ameerika vorm aga mustaks värvitud. Ja see oli Eesti kompanii, Eesti kompanii ja Eesti ohvitseride kõik eesti ohvitserid ja siis me olime, viidi meid koheselt vangilaagri juures, seal me olime, päeval oli vangilaagris. Ma mäletan, Rudolf s isada Me valvasime. Siis me pidime teda välja tooma jalutama vanglas sees tähendab koridoris siis üksinda talasti, üksinda väljas, ma pidime järel käima tal kogu aeg sisantidel luud, aitäh. Et pühiseda koridorist koridori, küllaltki lai, ta võttis tagumisest otsast Varts kinni ja niimoodi nii pikalt, kui ulatas. Ta mängis lolli korraldada. Aga meile olid nii huvitavad, käisime järele, piss kaelas ja nii et me ikka valvasime, nägime neid ülemusi. Aga üks ohvitser tundis ühe nendest meestest ära meel. Ja ta tahtis nagu midagi küsida ja see poiss viidi kohe ära sealt. Ameeriklased oleks teada saanud või midagi. Kes tundis ära Saksa ohvitser, kes vangis oli, seal tundis ühe meie valvuri ära. Et nad on üheskoos olnud Saksa sõjaväes. Vaata, seal on niisugune asi, et üheskoos olevat teeninud aga nüüd järsku teise valvur. Ja seda me kõik kartsime, et kui mõni ohvitser salongis. Aga seal olid tavalised ikka ohvitserid, kes olid millegis süüdi. Üldse seal vanglas ja kuidas see poiss kadus, siis eesti paiskas näidise Äravigi, ei ohvitserid viisid ta ära, et Emily ohvitserid ja et mitte midagi sellest välja ei tule täita ära, ühesõnaga ja kust ta viidi, vangastada ei lastud enam jää. Kust ta viidi, ma ei tea, aga nii, et lihtsalt võeti kaitse alla, muidu oleks tulnud suur skandaal, sellest võib tulla. Kuidas, kuidas see poiss taipas, et saksa ohvitser ära tunti, tema oli tahtnud, aga rääkima hakata jääda jätsid, tundsid ära 18 kohe noh, see oli ju seal natuke aega peale sõda väga kerge tunda inimest, siis. See on see häda, et kui sa oled koos teeninud nendega ikka mõned kokku juhtunud kuskil. Aga ründeohvitseri seal ei olnud, seal olid kõik kikkis, olid kuskil kõrgema koha peal olnud ja siukses noh, vangilaagrites ja teenindi. Need olid siuksed kuritegudest, missugune Hess oli, kuidas ta välja nägi, tavaliselt kõhnavõitu, kaunis pikk mees oli ja ta mängis alati lolli. Aga ta ei olnud. Aga ta mängis, mis aastal see võis olla? See oli 47., kui ma ei eksi, ahah see oli siis nürnbergi protsessi järel ja, ja see esimene protsess, kui see poomine meid siis veel ei olnud, pärast seda viidi meid oli see suur hoone ojja ja suur, vanglale suur toone ja me olime öösel käitumisest kohtuhoones ringi. Ja need Ameerika ohvitserid, Me pidime nende Paberi suurima koguaeg kisaga läbi käis, noh ja kui sa ei küsinud, hüppes sul peal on ja aru ei saanud midagi, sõimelisid. Aga nii oli, et sa pidid paberit küsima pass, eks ole, siis nad pidid näitama sulle. Ja tänasid, läksid jälle. Aga kui sa ei küsinud, siis üpris kurjalt peale, pikad koridorid ja me käisime seal. Aga noh, öösel me pidime neid kõiki kontrollima, selgus kohtuprotsess oli ja olid ja me käisime kõik läbi öösel ikka. Meie valve all. Päeval meid sinna ei viidud. Päeval olite siis. Seal seelik, kambrid, kude, üksikkambrid käinud, kõik olid üksikult kambreid ja, ja siis oli suur laine reas kõik ja kõik olid üksikud. Kambrisse sisse ka vaatasid ja, ja seal oli niisugune vaate autu võistlust vaadata ja mis nad seal tegid, mis see vang ikka teeb, istub seal ja mõtleb ja mõned kirjutasid. Meid ei huvitanud, ei tohtinud nendega rääkida üldse. Nagu ikka vangide ei tohi, ega valve ei tohi rääkida, aga seal oli neid kindrali ja neid oli nendele vorm oli ka seal seljas ei, seina peal oli, tähendab, nägid nende vormikuube. Aga siis muidugi oli see tavaline haigla allid, ütles selle asja. Keegi siis ei tohtinud minna sinna. Kui see valve läksime, seal tegid oma kaks tundi ära ja siis tuli teine. Huvitav oli, kaste, pidite valves olles käima kogu aeg liikuma või seisma ei liikuma. Eks nad kartsid muidugi pommiga, et mõni võib sisse tuua ja sellises eestlaste vale eestlaste valvemeeskond seal eestlased või teiste rahvuste esindajaid kaasa hoolakaid oli kuskil, aga ma ei tea, kus need olid rohkem transpordi peal, kui ma ei eksi. Tantsukompanii huvitav oleks siis, eestlased valiti valvuriks. Seal ikka keegi ees, üks ohvitser, kes seda asja hakkas ajama kindlasti. Ja kui me seal kõik, huvitav, kui meid võeti vastu ja. Me tahtsime minna ja siis kutsus ükshaaval ette ohvitser sinna. Ta toob ette kahja, mis nimi, ütlesin nime ära sõjaväes korda olnud ei ola, mis kuradi jutt, see noor, mis, kus hoolitses siis käratas siis ütlema, et olin seal. Ja siis kohala Rebase pataljon, no miks sa kohe ei öelnud kurk? Kuus aastakümmet hiljem ehmatas nende meeste vormi varigi veel valitsust ühel mälestuskivil. Kivi kõrvaldati kalmistumaalt jõuvõttega et pärast kohtuotsust teisal pidulikult kunagi taasavada. Seegi episood läheb Eesti ajalukku.