Lembit Ulfsak, teie õppisite, Kaarel Kilvet tiga koos lavakunstikoolis ja hiljem töötasite mõned aastad koos ka noorsooteatris. Millal te tuttavaks saite, kas lavakunstikoolis või olite juba enne ka kohtunud? Ma olin Carlat näinud korra, oli niisugune linnapealik aktivisti ja õppis muusikakoolis, aga tuttavaks me saime nagu terve kursus enne kooli algust kolhoosis, kartulivõtmise ajal. Seal saigi kuidagi alguse, selline meie nelja sõprus oli Karla kutsusime Kaarel Carlaksija, jäimegi kutsuma Uibo väina, Tõnu Tepandi ja mina ja tulid meist hiljem, mis tulid, aga terve kooli selle kõige ilusama ajame olime neljakesi, püüdsime koostööd teha ja, ja tegelikult nii see välja kujunes. Vot selles lavakoolis on ilmselt ka mingid muud näitajad, kui ütleme see inimese inimlikke kapatsiteet, aga väga võimalik, et siin Kaarel õppis lavastajaks ja temal oli vaja selliseid näitlejaid avalge siiriga püüavad ja ju ta siis sellepärast valisid. Me oleme sellised krapsakamad, poisid. Teie olite Kaarliga selles mõttes ühesugused, et paljud poisid satuvad juhuslikult lavakasse. Aga sina ju teadsid, et sa tahad näitlejaks saada ja Kaarel tahtis ka peaaegu et sündimisest saadik näitlejaks saada. Kaarlist oli seda tunda talis selline meie kursuse eriti alguses oli selline vaimne liider, tema oli nagu kogenum ja ta oli meist kõige vanem kah ja ta oli juba sellistes kunstiringkondades nagu mingil moel oli ringi liikunud, aga kuna ta õppis lavastajaks, siis tema, see suundumus oli nagu natukene teine. See oli üldse selline sulaaeg poliitikas hästi palju liikus kirjandust ja kuna meil vanemal kursusel õppis Jaan Tooming, kes meid püüdis ka nooremat kursust, püüdis siis oma töödes juba alguses rakendust leida meile mingisugust, siis väga palju liikus sellist mingisugust teatrialast, kirjandust ja iga päevaga sa said millestki targemaks ja iga päevaga sellest teatriasjas, võib-olla siis üldine suundumus oli eemaldada sellist traditsioonilisest, mis eesti teatrist olla seal oli, eks need meie suundumused või püüdmised olid ka teatud määral naiivsed ja naljakad. Tagantjärgi mõeldes, aga sealt sai alguse see mingisugune fanatismi iva, et me tegime tööd väga tõsiselt. Mäletan enne eksamit oli kõik tahtsid, et täna on eksam ja hommikul enne seda veel oma mingi väikese katkendi läbi harjutada. Kuna see lavaaeg oli piiratud, siis tehti mingisugune graafik ja mina oma partneriga, siis saime sellise kellaaja kuus 30 hommikul saime oma 10 minutit siis läbi harjutada, selline andmine käis. Kaarlil oli veel üks probleem tema keskkooli ajal ei lugenud peaaegu üldse, kuidas tema sealt kirjandusest läbi vingerdada, nii et tema hakkas meeletult tugema alles lavakunstikateedris. Ma arvan, et me kõik hakkasime lugema sellepärast et kui keegi, kes oli eeskujuks, oli midagi lugenud, tol ajal oli ju ütleme, parim kirjandus ilmus Loomingu raamatukogus, siis ütles, et see on hea asi, järgmine mees luges ka ja nii sai see mingiks harjumuseks ja ja väga võimalik, et me ka seal kirjandusstiilide või ütleme dramaturgia stiilidega läksime kaasa tänu sellele, et, et eeskujud olid olemas ja meil olid haruldased õppejõud, kirjanduse õppejõud, seal juba Ain Kaalep maksis ja tema loengud ja, ja siit ja sealt ikkagi midagi räägiti ja me käisime palju siis kohvikus loengute vaheaegadel, igas kohvikus istus üks punt mingisuguseid tibusid, kes tol ajal juba hakkasid luulekogusid avaldama Pegasuse kohvik Moskvas ja see lugemine sai minu jaoks ka maaliga vähe lugenud või olin lugenud sellist traditsioonilist klassikat, sai alguse sellest, et alguses ei saanud millestki aru, siis need vaidlesime, istusime aga Kaarliga, me olime üldse poistega kuidagi. Me olime tavad isegi nende kodustega ja perekondadega, see oli väga sügav ja liigutav sõprus, mis meil omavahel oli. Kaarliga me olime ka väga lähedased, Kaarlil olid kuskilt sealt tutvused ja koolivaheaegadel töötasime Valkla pioneerilaagris ja Kaarel oli seal muusika juhendaja ja mina olin vist selle kehakultuurijuhendajad kult ROK ja FIS-Truck ja, ja midagi sellist me seal olime ja siis suhtlesime lastega ja saarel oli seal kohe vist kolm vahetust, mingi üsnagi väikese, aga olulise raha saime ja Orkla oli mere ääres ja niimoodi me seal siis sebisin, aga hiljem hakkasime käima Kaarliga koos esinemas haltuurat tegemas, käisime mingite ansambel komplitega esinemas ja meie siis olime konferantšeed ja selle eest sai väga hästi makstud, tolle aja kohta tegime mingeid nalju ja. Kas teile öeldi ka, mida te peate seal tegema? Ei öeldud, eks me neid nalju mingisuguseid vanu anekdoote, asju kujundasime ümber. Karla natuke lavastus ka seda asja kogu selle kontserttegevuse nimi oli ikka isetegevuslikud, kontserdid ja niuke puhas haltuura. Aga need pillimehed olid väga hästi tuntud pillimehed ja paar solisti oli ja ma ei mäletagi, kust see alguse sai läbi Karla ilmselt, et nendel on ka sõnalist osa vaja, aga meil oli jamaga kuskil leedus, me tegime siis mingisugust nalja seal ja pärast olid ikka mustades pintsakutes mehed ja küsisid, kes te olete, mis nali keelasid kategooriliselt ära midagi, mis rääkisime, et mustade Volgadega sõitsid keegi seal ja nii et väikene poliitiline jama tekkis, meil ka Eestis ei olnud, ma ei tea, kas me Eestis nii julgelt neid nalju tegime, aga siis selgus lõpus, et, et me ei saa raha üldse selle, see kuradi raha maksja tõmbas kohusele kassaga uttu. Nii et see oli nagu tom saieris, esinemine meil. Me olime ausalt öeldes hommikust õhtuni koos koolis ja pärast kooli ja koos sai väga palju pidasime pidusid ja Carlaga. Me pärast hiljem elasime mustamäel mõned bussipeatused vahet ja mul on millegipärast väga elavalt meeles Karla kaksikute sünd. Ja kui minul poiss sündis, siis ma sain ka kuskil vastu ööd seda teada, siis ma pidin kohe Karla öösel üles ajama ja pudeliga tema juurde sõitma ja ma mäletan isegi, mis akuskaks pakuti kallal oli marineeritud räime, eestasime hommikuni, Kristo käis meile kogu aeg märkusi tegema, sätistel armatasin. Väga paljudele on just see lavaka aeg üks kõige ilusamaid aegu, kõik on veel ees, lootused olid suured. Lootused olid suured ja see on suur teadmatus, sest et endale hinnangut anda on väga raske ja peaaegu võimatu. Pärast hiljem tuleb sealse suunamine, Neid ju suunati erinevatesse kohtadesse. Tepandi, Väins läksid Tartusse, Meie Carlaga läksime noorsooteatrisse, aga seal me ei saanudki suurt koos olla, sellepärast et mina meie kursusel ainukesena mul õnnestus sõjaväkke sattuda ja Karla tahtis, et ma mängiks tema tükis, mida ta hakkas parajasti tegema, see Mary Poppins, aga kuna ma läksin sõjaväkke, siis sõjaväest tulin tagasi, siis olid juba teatud asjad natuke muutunud ja siis kohe tuli mulle otsa ja sealt sõjaväest tulles Moskvast suurt filmipakkumine, ma läksin kaheks aastaks üldse Eestist ära, siis hakkaski see niimoodi, tema tegeles siin oma asjadega ja mina, kui ma tulin tagasi, läksin ma draamateatrisse ja draamateatrisse, ma läksin niimoodi, et me istusime Karla juures köögis ja rääkisime teatri asjadest ja mina ütlesin, et mina enam seal noorsooteatris olla ei taha ja Karla juurest köögist helistasin Nikiverile ja ütlesin, et kuule, et sa oled nüüd Draamateatris, et sinu pärast siia teatrisse üldse tulin, et kui sa võtad mind endale sinna draamateatrisse, siis anna märku, et ma ootan ja siis Mikk mulle paari päeva pärast helistas ja mina sattusin siis draamateatrisse näitlejaks. Karla jäi noorsooteatris lavastajaks ja sealt siis juba me hakkasime vähem suhtlema. Räägime natuke Pansost. Sina olid ka üks Panso lemmikuid, kuidas Kaarliga oli? Panso oli talle öelnud, et ta ei kõlba näitlejaks, ta vigane inimene. Kuidas sinu arvates banzogaarlisse suhtus? Panso suhtumisest oli väga raske aru saada, sellepärast et ta võis oma lemmikutele seal, mõned olid niuksed lemmikutel tüdrukud ja talle meeldisid tüdrukud, ilusad tüdrukud ja seda oli väga raske aru saada, aga eks seda näitasid ka mingil moel hinded. Karla õppisi lavastajaks, siis tema oli nagu teise seina nael, temal olid hoopis teised nõudmised ja Karla lavastas juba kursustel, lavastas neid etüüd ja alates teisest kursusest leidis Karla endale selle pulgaakovi tonki Hoti ja hakkas sellega tegelema. Ja siis, kui Panso ütles talle, et see on huvitav mõte, et sellest võiks tulla diplomitükk, siis Karla vahetas nüüd eelmised näitlejad välja ja hakkas tegema siis mina tongi hot ja Väino Sancho Hansa ja niimoodi see tüksis välja tuligi diplomitükina. Panso suhtumine sellesse tükki oli, ütleme peaaegu positiivne, ega ta nüüd meid geniaalseteks ka ei pidanud, aga tantsu suhtumist näitab see, et ta võttis meid oma teatrisse. See on kõige tähtsam näitaja. Aga kooliajal me ju tegime selliseid sigadusi lollusi, et eks need jutud jõudsid Pansoni muidugi ka, nii et me oleme kõik seal sõimata saanud, aga need olid ikka mingisugused seotud mingist pidudega. Läksime oma võtmetega sinna öösel sisse, eks me keerasime seal midagi sassi. Viinavõtmine käis asja juurde ja pärast siis tuli muidugi varjata. Hommikul, kes esimesena tuli, avastas, et kõik on sassis, sest see lavakunstikateeder oli meie jaoks nagu mingisugune pidu panemise koht kah. Päeval oli ta meie jaoks püha, aga öösel, kuhu sa lähed, see noor inimene tol ajal oli ju väga vähestel üldse võimalusi seal kuskil korterit omada või? See käis kõikide tudengite kohta, kuulsid sealt Tipikkadi, kunstiülikoolilapsed ja ühikates käisid pidupanemine ja ma arvan, et see käib samamoodi praegu, aga praegu on kohti, kuhu minna, tol ajal ei olnud lihtsalt. Teie teed läksid mõnevõrra lahku, kummalgi olid omad tegemised. Aga kui palju sa Kaarli tegemisi jälgisid, jäidar midagi tegemata, sinu arvates? Ma arvan, et Kaarel tegi seal noorsooteatris kõva tööd, ma käisin tema tükke juhatamas seal tema lavastusi ja seal oli paremaid, oli kehvemaid ja. Kas sa ütlesid talle, kui sulle midagi ei meeldinud? Loomulikult, me olime väga avameelsed, aga hiljem Kaarel, kas nagu solvuma mingite asjade peale ja mitte minu jutu peale, sest ausalt öeldes ma Carlata väga hoidsin ja mulle meeldisid paljud asjad, mis ta tegi ja, ja isegi kui ei meeldinud, mulle tundus, et ikkagi meeldis, aga Kaarlit hakkasid kottima kriitikud. Eks nendel oli selleks ka oma põhjus, sest Kaarlid sunniti tegema sellist nurgatagust, repertuaar, mida keegi teine ei tahtnud just täpselt, et ta oli noor ja ütleme, teatris on kolm lavastajat, ta oli siis nagu selle viimase otsa poiss lastetükke ja neid asju pidi ta tegema. Karel, mingi eriline võitleja küll ei olnud Stahli leebe vendi ja hakkas hiljem ka viinuskit viskama. Aga enne kui ma sealt ära jõudsin. Me mängisime ju päris paljudes asjades koos ja kõige rohkem on mul meeles ikkagi see mõmmi aabitsa tegemine, mida me tegime esiotsa nagu ühekordse projektina mustvalges telekas. Ja siis kas me tegime veel teise korra teist osa ja alles siis tekkis televisioonis see võimalus, et see kõik lindistad. See, mida praegu saab poest osta, see on, ma ei tea, mitmes variant sellest, need esimesed variandid olid nii, et mängisid ära ja need olid otsesaated. Aga hiljem, kui sai lindistada, siis tuli värvitelevisioon, siis tehti kostüümid ümber. Nii et see oli üks pikk tegemine ja siis läks pikale aegamööda ja siis tuli üks võrdlemisi kehva katsetust, tuli selle uus mõmmi, aga seal olid juba uued tegelased, kes olid nagu meie järeltulijad, Nende mõmmi, aabitsa järeltulijad. See ei olnud suurem asi, sest seal kehvasti kirjutatud, minu meelest need Karliga peale selle, et me seal kursusel sebisime, oli meil veel üks selline projekt, millega me ikka läksime Eesti teatriajalukku või ma ei teagi, kas kirjanduse või teatriajalukku oli see suitsuõhtu, mille lavastasid Hermaküla ja Tooming, mis oli tol ajal selline läbimurdeasi ja me olime seal Kaarli ja Tepandiga meie kursuselt osalesime ka. Me käisime päris palju seda mängimast Tartus ja Kirjanike majas ja see kestis ka selle tegemine mitu koodi. Eks me siis olime ka sabapidi koos, nii et me Kaarliga teatud hetkeni, kuni mina seal noorsooteatris olin, olime me ikka ikka väga tihedalt koos. Me mängime saates ka Kaarli laule, missugune Kaarli laulan sulle meelde jäänud? No ikka suured koerad, väiksed koerad, seda ma mäletan kõige paremini. Ega mul ei ole muud mälestus, kui ma olen seda raadiost kuulnud, sest selleks ajaks, kui nemad juba hakkasid mööda Eestit ringi rändama ja, ja Tõnu Tammega. Aga ma rohkem ei tea, issand Kaarel oli ju ka Kukerpillidest ja ta käis ju veel Havanna festival ja aga ega ma neid laule nüüd ei dial rannalinna restoranis ja, ja, ja no kui sa nii ütled, siis tuleb meelde naat Kaarlil on ikka väga ilus ja kirju elu olnud.