Tere, siin toimetaja maris Johannes, käib kõigi sõda kõikide vastu. Seetõttu räägime täna eestlase viha meelest. Abiks keele teadlane Ene Vainik, kes uurinud meie emotsioonisõnavara ja kirjutanud sellest mitut puhku ka ajakirjas keel ja kirjandus. Kui eestlane hakkab emotsioonist kõnelema, siis esimene, mis huulile tuleb, on sõna viha. Ene Vainik. Devihal on eestlaste emotsiooni kategooriast tõepoolest selline keskne staatus näitavad siis need psühholingvistilised katsed, mida ma olen oma uurimustes läbi viinud. Nimelt, kui paluda eestlastel loetleda juhuslikus järjekorras pähe tulevaid emotsioone, siis osutub, et suhteliselt kõige sagedamini ja suhteliselt kõige esimestel positsioonidel mainitakse sellist emotsiooni nagu viha. Neid katseid teiste rahvastega ei ole viidud just täpselt sama metoodikaga läbi vaadatud ainult sagedus, näiteks rõõmu mainivad esmasena belglased, prantslased, itaallased, šveitslased. Õnn on tulnud esile siis inglastel Kanada elanike korraldatud katsetes. Armastus meenub esimesena näiteks türklastele, kuid jaapanlastelt ja Indoneesia elanikele on esmaselt seltsis kordades meenunud kurbus. Nii et võiks siis öelda, et sellistes psühholingvistilises katsetes kalduvad siis esmaselt meenuma just ikkagi needsamad emotsioonid, mida psühholoogid peavad põhiemotsioonideks. Et erinevus rahvaste vahel ongi ehk ainult selles siis, et milline Nendest põhiemotsioonidest nii-öelda nende mõttemaailmas domineerib, et see mõiste on kuidagi aktuaalne selle rahvaesindajate teadvuses, nii et sellises loetelu katsesse kohe esimesena nii-öelda suust välja vupsata. Emotsioon keeles, mida teadlane sellal nagu mõtleb, ehk täpsustate seda oma uurimisobjekti. Minu uurimishuviobjektiks ei ole mitte ainult eesti keele emotsioonisõnavara, millega ma olen tõsi küll, otseselt kõige rohkem tegelenud, vaid et mind huvitavad laiemalt ka siis emotsioonide ja keelevahekorrad. Te inimesel nii-öelda bioloogilise liigina on kahte sorti kommunikatsioonisüsteem kasutada verbaalne keel, kuid samas me jagame siis ülejäänud liikidega seda nii-öelda spontaanset kommunikatsioonisüsteemi, sealhulgas žestid, aga ka siis emotsioonid, näoväljendused ja seda, et emotsioonid näiteks on ajalooliselt juste primaarne viis näitabki kas või kuidas väike laps areneb, et esimesed sõnad ütleb laps kusagil esimese eluaasta kandis, kuid selleks ajaks on ta ammuilma juba vilunud suhtleja oma emaga emotsioonide toel. Et sellega, kuidas tema naeratab või kuidas tema hädaldab, mässib ta oma ema kenakesti ümber sõrme, paneb ta täpselt tegema teda seda, mida ta just soovib. Et need emotsioonid on nii olulised ja läbivad suhtlusvahendina, selle juures ei ole siis ka imestada, et toimukasis emotsioonide, keele omavaheline teatav selline interaktsioon ja see toimub erinevatel keeletasanditel. Et kui me räägime näiteks kas või intonatsioonist või sellest ta, kuidas kõnet produtseeritakse ja mõistetakse, siis kõne on midagi palju enamat kui lihtsalt sõnad järjekorda pandud inimesed võtavad vastu produtseeritud kõnes nii seda verbaalset informatsiooni kui ka siis seda emotsionaalset informatsiooni, nii et seda, et see niimoodi on, näitab jällegi see, et ajukahjustustega inimesed, kellel on kõne mõistmine, häiritud, just keelekeskused on kahjustatud, on võimelised, kui neil kuulmine on olemas selle kõnemeloodia muutuste põhjal siiski sellest kõnest mingil määral arusaama või informatsiooni vastu võtma, et see on nüüd üks näide sellest, kuidas keele emotsioonid seostuvad, siis, kui tulla emotsioonisõnavara juurde, siis see on, et siis see viis, kuidas emotsioonid on juba nii-öelda nähtusena et meie teadvuses välja eraldatud ja me juba räägime neist kui mingit sorti, siis kas omadustest, asjadest, nähtustest, millestki sellisest, et me anname nime sellega, me muudame nad nii-öelda juba manipuleeritavaks kuidagimoodi, et nendega saab nagu keeleliselt midagi ette võtta, et mina nimetan seda siis nii-öelda metakommunikatsiooniks emotsioonide metakommunikatsiooniks, et kui see esmane kommunikatsioon on, et kui me vahetame emotsioone ja naeratusi üks-ühele, aga et kui räägime sellest naeratusest näiteks või oma tunnetes, mis põhjustab seda naeratust, et see on siis emotsioonide metakommunikatsioon, emotsioonisõnavara on kahtlemata üks oluline lüli selles metakommunikatsioonis, et ma ei ole uurinud siis sedasorti emotsioonide kommunikatsiooni nagu vandesõnad või oh issake või midagi taolist, et kahtlemata keele väljendus kubiseb ka sedasorti emotsioonide kommunikatsioonist. Võib-olla paari sõnaga kirjeldate, et kuidas te need emotsiooni nimed kokku kogusite ja millised ülesanded olid neile inimestele antud, et kust see viha siis lõpuks välja koorus? Et mille poolest ma erinev võib olla sellisest klassikalisest keeleteadusest, et uurimisobjektiks ei ole mul siis mittetekstides või sõnaraamatutes paiknevad emotsiooni nimetused vaid just need emotsiooninimetused meie peades nii-öelda siis aktiivne sõnavara, mis moodustab meie selle mentaalse leksikoni lähtub Brent Berlini poolgi kuulsatest värvinimede uurimustest. Kes olid need inimesed, keda te uurisite, kuidas te, nad valisid? Et uuritavaid oli 100 inimest, neist pooled mehed ja pooled naised. Külastasin koole, kus ma intervjueerisin õpilasi. Õnneks oli mul võimalik külastada mõningaid töökollektiive, kus inimesed käisid individuaalselt minuga intervjuud tegemas. Külastasin pensionäride päevakeskus Kadriorus ja siis oli ikka selliseid päris nii-öelda juhuslikud küsitluskohad? La polikliinikus ukse taga järjekorras või autopesule järjekorras, kus ma nii-öelda inimesi rajalt maha sain võtta. Veerand tunniga. Millises situatsioonis olid inimesed kõige sobivamad meeleolus, et kõnelda emotsioonidest? Need, keda oma kodudes külastasime, jätsin enne mainimata, et kellel oli minu jaoks tõeliselt palju aega. Nad olid nagu väga koostöövalmis ja siinkohal ma tahakski seda võimalust kasutada. Et tänada kõiki neid inimesi, kes sellele uurimusele kaasa aitasid, et tahan öelda ka seda, et lihtsalt inimestega emotsioonidest rääkides ma sain aru, kui, kui palju lihtsat tarkust on meie meie inimeste ja see, et, et nii-öelda uurimistulemusena me räägime ainult sellest kõige korduvamaste osast. See on nagu selline asjade kurbloolisused tegelikult nendest nii-öelda vastustes sisalduva individuaal reaalne selline tarkuse kompetentsust, see on lihtsalt see hajuvasa materjalist individuaalsed eripärad, mis selles uurimustulemuses kahjuks ei kajastu. Et selleks on vaja teha teistsuguseid, selleks on vaja teha siis teistsugust uurimust ja. Aga midagi ei ole teha, viha jääb, kas inimene räägib vihast parema meelega tööl või kodus. Tõeliselt suur üllatus oli see, et töö juures üldiselt oldi suhteliselt kidakeelsed, kuid viha oli siis nii-öelda see ainuke emotsioon, mis ikkagi esile tuli või mis oli alati taskust võtta. Kuidas ma siis seda katset läbi viisin? Ta nägi välja niimoodi, et otsisin 100 informanti endale ja palusin neil loetleda kõik pähe tulevad emotsioonid, tunded suvalises järjekorras, et tema ei andnud midagi, et ma tegin enne muidugi sellise kest uuringu, kus oli sõnastatud loetlege, palun kõik emotsioonid, siis selline ülesanne ajas inimesi segadusse. Nad vastasid mulle küsimusega, et aga ütle mulle, mis asi see emotsioon on ja et kas see on emotsioon või ei ole ja nii edasi, et sellest test uuringust oli, oli nagu otsemaid selge, et sellises rahulikus käsitluses emotsioonidel ja tunnetel vahet teha ei ole võimalik, et need kaks kategooria variant, et kui need ka eraldada, et siis vähemalt sellises rahvapsühholoogias neil vahet ei tehta, et nad kvalitatiivselt on üks ja sama mehe jaoks suurtes piirides, mis ei tähenda muidugi psühholoogiateaduses, ei oleks võimalik seda vahet teha. Muidugi käitegi ju seal psühholoogia ja keeleteaduse piiri peal oma uuringuga, aga kui nüüd emotsioone reastame nimetama hakati, siis kui palju te seda ette prognoosisid, mis tuleb ja palju see oli teile endale nagu ootamatu teaduses on alati, nii et lõpuks pead teadma, mis sa tahad ja siis sa saadki. No sellest prooviuuringust oli natuke näha, et kõige sagedamini hakatakse pakkuma selliseid antonüümipaare nagu rõõm ja kurbus, viha ja armas. Et see ka lõpptulemuses niimoodi oli, see oli ootuspärane, aga see, et just viha osutus niimoodi teistest esilduvamaks, et see oli minu jaoks üllatus ja seda ma ei osanud prognoosida. Samuti oli minu jaoks üllatus see, et see emotsiooni kategooria osutus ikkagi tõepoolest olevat nii selgelt kaheks jaguneb, et emotsioonid saavad olla siis meie teadvuses kas positiivsed või negatiivsed. Et minu, selles küsitluste seerias oli ka üks just eraldi küsitlus, kus nad pidid loetlema, siis nende kategooriate kaupa positiivsed ja negatiivsed ja mul oli lisatud sinna ka neutraalsete emotsioonide kategooria, justkui saaks selline olemas olla, inimesed töötasid nimetada, seal nimetati rahulikkust ja igavust ja selliseid asju, aga et saiagnete ohutusse segadusse. Mõnel juhul tuldi teine päev minu juures küsima, et kuule, ütle, mis, mis ikkagi on siis need neutraalsed emotsioonideta ei andnud inimestele hingerahu, et justkui oleks olemas midagi sellist, mida nemad ei tea. See oli siis nagu petekas petekas, ma tahtsin kontrollida lihtsalt seda väidet, mis tulnud psühholoogiateadusest ja Jüri Alliku uurimusest, kes, kes väitis, et eestlased ei saa emotsioonidest mõelda teisiti kui kas positiivselt või negatiivselt ja et ega see ei ole ka eestlastele ainuomane, see tundub olemagi täiesti universaalne emotsiooniga koos ei käi selline ükskõiksus, see tähendab seda jah, et, et kui on ikkagi emotsioon, siis ta selgelt on siis kas pluss või miinusmärgiga ja vihas vastand oli armastuslihal, oli jah, valdavalt armastus, kuid leidus siiski märkimisväärne hulk inimesi ka, kes viha vastandiks pakkusid rõõmu. Mis näitab siis, et sellel sõnal viha võib eristada teatud mõttes nagu kahte ala tähendust. Üks oleks siis selline isikutevaheliste suhetega seotud tunne kus viha vastandiks on armastus kui samuti isikute vaheliste suhetega seotud tunne. Selles mõttes võiks siis viha sünonüümiks olla vihkamine ja ta on selline pikaajalisem ja isikute vaheline tunne. Aga see, et viha vastandiks pakuti ka rõõmu näitab siis seda, et kui rõõm on võib-olla siis selline tunne võib olla seotud teiste isikutega, kuid ei pruugi. Ma võin olla ka rõõmud lihtsalt sellest, et et mul on hea olla, kõht on täis, ilm on ilus, et ta on nagu selline isikusisene tunne. Et kuna seda rõõmu pakuti viha, vastandlik, siis see näitab, et ka selles sõnas viha või selle tähenduses on siis selline just nagu enda hetkeseisundiga seotud alltähendus olemas. Ja sellest tähendusest siis võiks viha sünonüümiks pidada siis vihastamist sellise prostitutsiooniga seotud suhteliselt lühiaegset tunne. Vihkamise ja vihastamise peale üks tekst eesti luuleklassikast loeb Taavi Eelma kes. Mind kurnanud tahend, laostandajad karmid bordelle põrgu, jään mu viimne veering, mu palet moonutavad bussiarmid ja kaela kurida tätoveering. Kuis tõmbleb tuul, mu pime, külma, särklis sõrmede ammurreumas kiskunud krampi, kord pigistas mu kurku kraede tärklis. Nüüd astmarünnak, haarab elulampi. Kui piinav nälg mind sunnib tänavale. Mas ööbin rahvamassi kuuma sülle, käed kohmakad. Kuid mõistust teraskale. Seal küdi seelikuid eriti külla. Vastu keskööd kuskil vargakoopas juutis, nur rahaks, vahetab Munoosi ja vara valgeni hotell Euroopas. Marju, hüppan makstud kire jäist narkoosi. Antiine hirmust sellele järgnev uni. Kuulen kooliast nagisemast trepi pess surnud öös mind jälgib hommikuni tum kordnik. Veel tuikab mu tarduva Ort. Veelt õmblevad väsinud veenid pähe on kui mürgi rektort, kus käärimastuskemigreenid võõraks jäi emaste arm ja tundmatuks tundmuste keerud kopsud sõid tubaka karm ning alkohol hävitas neerud. Jäänud vaid kõle kompleksluuvaludes puusi ja reisisedasi elab vaid sekesed. Peate ennast ja teisi. Ja see oli Heiti Talvik. Jätkame juba keeleteadlase enevainikuga sellest, kuidas sõna viha meie keelde tulnud on. Et selline väike pilguheit siis nende eestikeelsete emotsioonide põhinimetuste ettumuloogiasse näitab siis seda, et selliseid päris algupäraseid emotsiooni nimetusi siis tähendab siis sõnumis oleks eesti keeles tarvitusele võetud just ja ainult emotsiooni nimetamiseks, neid on võib-olla ainult üks, siis, mis oleks siis rõõm? Viha on varem tähendanud ja tähendab ka praegu tal on teine tähendus siis mõru või kibe ta on tähistanud siis maitseaistingut, kuidas ta siis nüüd emotsioonile üle kandunud, siis ilmselt just selle põhjal, et see tunne see viha, et ta just on siis nagu selline kibe või mõru tunne vihast niimoodi mõeldakse ka tänapäeval osutab siis see, et, et öeldakse ka, et tunne, võib-olla siis kas kibe või, või sapine kui mõru tunne see seos maitseaistingu ka on siis tähenduse ülekandesillaks olnud, sõnatüvi ise on siis hästi vanamehe keeles ennessis, maitseaistingud on tähistanud ta rohelist värvi või siis sellist söödamatut kvaliteeti ja üks alltähendus vihal, mis esineb küll tänapäeval ainult perifeersetest väljendites, on siis just mürk. Ta on olemas sellised väljendid nagu küüneviha või, või maaviha. Kas see viha on selline asi või või, või või viha on aine võetud? Kui vaadata siis seda, et kuidas sõna viha näiteks grammatiliselt käitub siis osutub, et viha ja ka teised emotsioonisõnade käituvad nii nagu ainesõnad ehk üldjuhul neid ei saa kasutada mitmuses. Sellest on küll mõningaid erandeid, näiteks sõna hirm on, rõõm on sellise, saame öelda näiteks, et väikese lapse hirmud ja rõõmud on täiesti spontaansed või midagi taolist, aga öelda, et väikese lapse vihad või armastused oleks täiesti spontaanselt, siis lause tundub meile veider, et c5 vihast. Mõelda siis osutab, et teda käsitletakse pigem ainena, millel ei ole konkreetseid piire, teda ei saa loendada. Tal ei ole algust ega lõppu milliza ainena, just sellest siis annavad teatud aimu piltlikult väljendid, mida kohta kasutatakse eesti keeles, nagu paljudes teisteski keeltes, on hulk selliseid piltlikke väljendeid, justkui mõeldakse vihast kui vedelikust üht kui kuumast vedelikust, mis on suletud anumas. Seal on siis sellised väljendid nagu, et ta läks vihast keema või ta plahvatas vihaga või valas oma viha kaaslase peale välja. Vahutas vahutas vihast, tundub olema sellist vedelikulaadset kvaliteeti, see aine, näib, et on surve all veel ja et nagu selline kaunis ohtlik vedelik tundub olevat vulkaaniline, pisut selline pisut vulkaaniline ja nagu kujutatakse niimoodi surve all osuta peale, teisest küljest sellele vihaga üritatakse toime tulla teda kontrollida, et ta ei ole kui selline asi, mis nagu lihtsalt voolaks nagu oja, vaid et teda ikkagi kogutakse. Nagu sellised väljendid, et sai karikas täis või sai mõõt täis või midagi sellist. Et teda kogutakse niikaua, kui suudetakse ja kus enam ei suudeta. No vot siis siis on vulkaan. Kes need kõige vulkaanilise, meil on need mehed-naised, vanusekategooriad. Et ma pean tegema siin muidugi ühe täpsustuse, et see, kuidas meil sõnad meenuvad, et see ei tähenda veel, et kas need inimesed nagu tegelikult just need tundeid kõige sagedamini tunneksid sõnade meenumine tähendab ikkagi seda, et kuivõrd need mõisted on aktuaalsed meie teadvuses, kui see küsimus oli nüüd viha kohta siis võrreldes näiteks mehi ja naisi, siis tuli välja selline tõsiasi. Ta viha kaldus olema just esimesena ja sagedamini emotsioonidest nimetatud meeste poolt. Naised nimetasid samuti viha, kuid naised nimetasid ka armastust, rõõmu, kurbust suhteliselt võrdlema sagedusega, aga meestel oli jah, kõige sagedamini mainitud viha siis armastus ja siis juba märksa vähem rõõmu ja kurbust. Kui me vaatame heagruppide lõikes, siis tuli välja, et viha meenub kõige sagedamini või on kõige aktuaalsem noorte inimeste jaoks jällegi viha meenustel koos armastusega. Näib siis sedamoodi, et kui on selline nagu rahvapärane ütlemine, et noored vihased mehed, et see ei ole päris õhust võetud, et midagi nendel noortel ja midagi nendel meestel vihaga on, kuid et keeleandmetele põhinedes nagu seda väita, et, et nad oleksid vihasemad, seda nagu ei saa, kuigi see ei ole ka välistatud. Huvitav oli see, et kui samas katsete seerias oli üks katse, kus inimesed pidid meenutama emotsioone, mida nad on lähiminevikus ise kogenud. Selles katses ei olnud viha sugugi kõige sagedamini kogetud emotsioon, vaid et kõige rohkem oldi kogetud rõõmu hoopis nii et tundub see, et mõisted, mis on aktuaalsed emotsioonide osas ei ole päris sama, mis on tunded mida, mida me sageli kogeme, et selles viisis, kuidas me mõtleme ja sellest, kuidas me tegelikult tunneme, et seal vahel on erinevus, et see ei ole nagu üks-ühele ülekantav. Ma tean, et teadlased ei armasta eriti spekuleerida, ka ajakirjanikud jälle väga tahavad seda teha. Teie olete teinud oma uuringuid ja jälginud just inimest, aga kui vaadata nüüd nagu ühiskonnas poole, et kas võib näiteks spekuleerida nii, et kui ühel ajal seda uuringut teha saab nagu ühesuguse tulemus, aga noh, et kui ajad lähevad nagu vihasemaks, et siis tuleb nagu midagi muud, et on selliseid vihasemaid aegu ja rahulikumaid aegu, et mis intuitsioon ütleb, naiste peab intuitsioon paigas olema, ma arvan, et õigem oleks seda uuringut korraldada siis mõnel armastuse külla. Selle aja ma viisin uuringu läbi ilusal suvisel ajal kevadel millesse jäi ka selline tore sündmus, nagu, et Eesti võitis Eurovisiooni selle läbiviimise tingimustes ei olnud nagu midagi, mis oleks kuidagimoodi ennustanud seda, et viha osutub olevat kõige aktuaalsem. Võib-olla siiski on tegemist mingit sorti universaaliga, mida muidugi tuleks kontrollida ja teha just täpselt sama metoodikaga teiste rahvaste juures. Need uurimused nüüd juba üks. Üks näide selle kohta on, et Soomeski on kaitstud üks doktoritöö emotsiooni sõnadest ja seal viidi samasugune loetelukatse läbi ja tuli välja samuti, et viha osutus olevat vaid ka soomlastel nagu kõige esilduvam emotsiooni nimetus. Et igatahes on midagi, mida me jagame soomlastega, et see ei ole ainult eestlaste ainuomane nii-öelda see, see viha aktuaalsus ja ma ei välista üldse, et edasised uuringud teiste rahvastega tooks välja, et me jagame seda võib-olla veel paljude rahvastega. Et ühelt poolt keel on nagu meile ette antud, teisalt me teda õpime, kui palju see ette antus mõjutab üldse meid endid. Juba see soomlaste näide tuli, et meil nagu midagi ühist on, et keele mõju meie enda olemisele. No see on muidugi selline filosoofiline probleem, ma ei arva, et ma oleks kuidagimoodi kompetentne sellele lõplikku vastust andma, et see niinimetatud keelelise relatiivsus hüpotees, mis väidab siis, et keel suures osas määrab selle viisi, kuidas me maailmast aru saame, see on ringelnud juba aastakümneid, kui, et konkreetselt oma selle uurimuse põhjal öelda, siis siis just ikkagi see võrdlus selle vahel, et üks asi on, kuidas inimesed nimetavad kategooria liikmeid ehk nii-öelda see semantiliste teadmiste süsteem, et see tundub olevat nagu üks asi. Ja siis, et see, kui nad meenutasid, mida nad ise olid kogenud, ehk see nii-öelda episoodiliste teadmiste süsteem, need ei vastanud üks-ühele, ma julgen jätta ainult otsad lahti ja mu teie küsimusele vastata ei oska. Poliitikud oleks alati sellele vastanud, aga teie mitte. Kuidas te hindate lõppenud valimisperioodis esinevat vihaga? See aeg oli nagu vihasem aeg, kui tavaline sügistalvine periood eesti elus? Ma eelistaks jällegi rääkida ainult iseendast, et võin tunnistatud tõesti, et olen tundnud viha viimase kuu aja vältel rohkem, kui kui sa mulle tavaliselt omakson. Vihatundest eesti keeles kõneles Eesti keele Instituudi vanemteadur Ene Vainik. Toimetaja oli maris Johannes kuulmiseni aga juba traditsiooniline lõpuluuletus Meie kaasaegselt. Autor on FS tekst luulekogust pealkirjaga 2004 loeb Tambet Tuisk. Imelikke inimesi mõeldakse välja. Neil on moekad, kingad ja hästi istuvad ülikonnad ja läptop ja suhe mõnikord mitmeks ööks. Neil on mustad autod, hoolega treenitud, sarmikas, hirve ja silmis säde ja keeled suus ja nägemus, visioon, nemad päästavad maailma. See oli nali. Chuck, nemad päästavad Eesti riigi või vähemalt majandusel, kehvemal juhul kultuuri või rahvustelevisiooni reklaamifirma hea nime. Midagi kindlasti. Vähemalt oma naha. Tublid inimesed.