Tänane uudis aastal 1939 olnuks Leedu viis väed vanasse pealinna Vilniusse. Oli oktoobrikuu 22. meenutab eestiatašee Kaunases. Eerik Lipstok. Ma sattusin ka Leetu niisugusel ajal, kus olid kõige traagilisemad sündmused. Poola vallutamine sakslaste poolt seitsmeteistkümnendal septembril Ida-Poola hõivati punaarmee poolt ja sellele järgnes Vilniuse hõivamine. Seitsmeteistkümnendal septembril. 10. okt oktoobril 1939 Leedu ja Nõukogude liidu vahel sõlmiti vastastikuse abistamise leping ja lepingu järgi Nõukogude Liit andis Leedule üle Vilniuse aga selle eest pidi leedu andma nõukogude liidule loa punaarmee tulekuks baasidesse. Siis, kui Vilnius oli juba üle antud. Leedule järgnes suur vaimustus leedu rahva Paulgas, leedu rahva ammune unistus oli täitunud ja rong rongi järgi Kaunasest sõitsid Vilniusse ja mina kasutasin seda hetke, et käia ära samuti Vilniuses. Ma ei kavatsenud selleks autot kasutada, kui ma oleks tahtnud, ma oleks võinud autoga sõita, meil saatkonna see auto aga meelega kasutasin, rongirongid olid puupüsti reisijalt täis peaasjalikult noored ja kui ma saabusin Vilniusse, siis Vilnius jättis mulle niisuguse mulje, et ma kogu aeg arvasin, et see on rohkem nagu Leedu linn, aga tuli välja, et seal leedulasi oli sel ajal midagi 5000 ümber. Tali puht Poola linn. Seal oli palju Poola põgenikke ja Poola armee sõjaväelasi. Noh, see tuntud Poola sõjaväemüts torkas väga silmatänavatel ja nad olid kõik muidugi niukse masendunud olekuga. Ja päris kahju hakkas neist. Ja selle järgi Te arvate, et Leedu pealinn viiakse Vilniusse üle. Aga see ei toimunudki nii ruttu ja kui mind Kaunasest ära kutsuti seoses saatkondade likvideerimisega, siis kaunas oli ikka veel leedupealine. Mida märgib Eesti hilisajaloos 18. oktoober 1939? Tänapäeval võiks vist olla mis tahes viktoriini vastamata jäävaks küsimuseks. 18. ja 19. oktoobril veeresid Eesti teedel võõramäe lõputud voorid. 1000 939. aastal ja see oli siis, kui punaarmee kontingendid Virtsu, et me olime sideohvitseridega, Nosin kohalikute võimudega kontaktid ja sellised asjad tuli siis lahendada seal kah tuleb välja, et ma selle keelega sain siiski päris hästi toime. Sest nende esimeste päevade selline noh, küllaltki külm suhtumine ja niukene, reserveeritud hoiak, kodanlik kodanluse armee leitnandi vastu. Paari päeva jooksul muutus päris korralikuks vahekorraks. Siin võib isegi niisuguse väikse. No kui see näitena võib tuua jah, oli selline juhus, et esimene, selline pikem niukene peatus sellel kolonnil tavalisel rännaku puhkepeatusel. Tulime autodest välja. Ma sõitsin ministeeriumi poolt üüritud autos üüritud küllased autod, mis mitte sõjaväe Rust üüritud taks auto. Sõjaväel autosid nii palju ei olnud. Tulin sellest autost välja, tuli major, kes seda kalaneel väge juhatas. Tuli siis ka välja ja. Sattusime siis vastastikku. Ma mõtlesin portselanitaskust välja. Pakkusin talle suitsu. Aga hiljem meil selliseid asju ei juhtunud. Ja noh, nagu ma ütlesin, et siiski selle aja jooksul see oli peaaegu nädalane liikumine oli saime päris headeks sõpradeks. Hüvastijätt virtsus oli päris südamlik. Vene vägesid tuli riigipiiril vastu võtta, pidulikult. Korraldus muidugi täideti. Aga kuidas? Elmar Samosson? See ooper omaette karda, oli niisugune lugu, palju me siis poliitikas teadsime, olime sellega seotud, aga tuli käsk meile kätte, et nüüd sõidame Irboskas piirile vastu võtma punaarmeed, et nemad tulevad meile baasidesse ja antigi, siis korraldus kõigil uued riided selga, väil Billyt läikima lüüa ja sõduritel püssid kaasa võtta, relvad kaasa võtta, aukompanii koostati aukompanii, läks vastuorkester muidugi ka kõige ees ja, ja anti käsk kätte. Kasarmute keskmises plokis, kus orkester oli, et mis, mis vastuvõtt venelastel on ilmapadrunit et vastu vastu vastu kohe hakata ja kõik olid pahased, aga püstitati uued välja midagi ja löödi meie tehtaval rongi. Liivised nüüd sõidate Irboskas ja seal Lähete piirile seitse kilomeetrit tuleb Irboska jaamast jala piirile minna. Meil oli siis pasunat kaasas, poistel olid püssid, aga padrunit mitte ühtegi. Nii et läksime sinna. Täitsa täitsa nii pettununa. Seal toon läheb alla, aga meie viimse võitluse maale lahing otsustav viib ja me laulsime kohe ülesse, aga pidi alul alla minema. Kui me olime piirile juba jõudnud ja meid üles rivistati seal öösel ja kohakaks valges valgeks minema nägime juba kah läbi traataia, mis teisel pool on. Siis selgus, et, Need muidugi meie ei mänginud ja meil ei olnudki vaja nende. Aga siis meie mängisime internatsionaali ja õnneks ka seda valesti veel, nii et, et vale värk oli see, mis, mis meile üle piiri tuleb. Kirjeldage palun seda tseremooniat nii palju, nagu te seda mäletate? Tseremoonia või mäletan ma nii palju, et tähendab, kus meie asusime kohe selle maanteeukse juures Riia. Seal oma selles putkas, see seisis, vaatas ringi, aga vene oma vaatas ainult selle piiri suunas. See ei liiguta peadki. Ja meile tuli sinna siis kindral Kruus Tartu diviisile, Tartul ta oli just saanud kindraliks. Ja siis tema oli siis nii-ütelda, noh, vastuvõtja või kuidas seda nimetada, see pidas seal kõne, ma ei mäleta, kas kõne, mis ta pidas, oli eesti või vene keeles. Ja, ja siis tehti need piiriväravad lahti. Ja meile Veldi rivitult. Aga nende veomasinad olid ju äärmiselt väikese kastiga see, kas kas tüüpi või mis nad olid ja seal oli siis kolm rida pinke, sõdurid olid peal, igas reas oli siis neli meest, nii et 12 meest masinas ja püssid jalgade vahel ja vahtisid ainult omal otse, et meie tulime jala ja me ikka, kes me ei osanud vene keelt üldse, mõni ka midagi hõikas taga. Neid oli, no nii, nii kaugele kui silm nägi, pikk ise on otsetee seal täiesti sirge, tee kõik säde oli neid täis nagu valgeks hakkas minema, siis masin masina küljes kinni, nad olid nad. No see oli, see oli. Lase tagasi, mis sa teed, padrunit ei ole lasta, ei tohi käia. Loeme katkendi sõjavägede staabiosakonna ülema kolonel Alfred Lutsu mälestustest. 19. oktoobril sõitsin Pärnu, kust ajatabeli kohaselt keskpäeva paiku pidi läbima lõunapoolne baasidesse suunduv punaarmee soomusväe ja motoriseeritud jalaväerännak kolonn. Pärnu jõe silla juures turuplatsil oli selleks sobiv vaatluspunkt. Siin kohtasin sel päeval pea kõiki Eestis asuvaid välismaasõjaväe esindajaid kes olid huvitatud eriti punaarmee soomusosadest. Nad avaldasid kahetsust, et ei saanud neid pildistada. Nimelt seoses punaarmee väeosade baasidesse asumisega oli venelaste nõudel ülemjuhataja paar päeva varem avaldanud määruse, millega kehtestati terve rida kitsendusi teatavates piirkondades. Muuhulgas keelati ka pildistamine väljas. Punaarmee rännak, kolonn, kus suurimaks üksuseks oli tankibrigaad, saabus suure hilinemisega ja läbis Pärnu peatamatult. Üle Pärnu silla sõites ajasid tankid puruks sillakaitsed. Turuplatsile oli kogunenud rohkesti rahvast, kes vaikselt jälgis üle silla veere vaid punaarmee soomusmasinaid. Sillast veidi eemal asuvas sadamas seisid Saksa reisilaevad, kus parajasti ümberasujate Eestist läksid laeva kostsid eesti ja saksa riigi hümnid. See oli omapäraseks taustaks idabarbarite sissemarsile. Nende kahe sündmuse ja kahe suurriigi Nõukogude Liidu ja Saksamaa tegutsemise kokkusattumine siin Pärnus tekitas rahva hulgas kurva meeleolu. Kui siis saksa laevade juurest kostsid väikese ja abitu eesti riigihümni helid, millele rahvas kaasa laulis, ei näinud ma ühtki eestlast, kelle silmis poleks olnud pisaraid. Draama oli tõesti vapustav. Meenutab doktor Heino, noor tollel Haapsalu elanik 39. aastal olin mina Haapsalu Wiedemanni Gümnaasiumi abiturient ja elasin kõike, mis toimus kaasa alates sellest Molotovi pakti sõlmimisest, mida me muuseas tol ajal küll ei teadnud, küll aga teadsime hästi septembri 28. september, kui sõlmiti siis Nõukogude Liidu ja Eesti vastastikuse abistamise ja nii edasi. Pakt ja koduselt meeleolud olid minu isa oli vabadusohvitser olnud. Tol ajal oli ta politseikomissar mõisa sõjaväeeluajaks meelde jäänud, et nüüd siis algab varsti jälle. Sest nii see niikuinii olla ei saa. Ja nüüd siis veel seda ei anna, aga seda ei tulnud, selle asemel järgnes hoopis Eesti Eesti rahva kannatuste aastad. Ma räägin seda kõike sellepärast, et pärast seda, kui see mittekallaletungi pakt oli selgelt, kui Ribbentropp, Molotovi pakt oli sõlmitud, siis oli haapsalu üks esimesi haapsalu piirkond, üks esimesi paiku, kuhu asusid selle lepingu alusel siis nõukogude sõjaväed eriti lennu- ja mereväeüksused ja Haapsalu ümbruse lagedale lagedale maastikule, Ungrusse sinalepa asutati, rajati siis Nõukogude lennu väetiseli oktoobrikuus 39. Samal ajal algas sakslaste Homsiilung tähendab Haapsalus eluni võtta nagu mujalgi Eestis, sakslastel Homsillum. Sedasama priotab molotovi bakterile, nagu me nüüd teame. Need pidid olema eliit osad nagu, nagu meile meile teatati ja öeldi ka seal sabas. Ja nad tulid peamiselt veoautodel, aga üks vähemalt üks ešelon tuli ka lendavat Vaenlasel. See tähendab sellise diiselrong, mis käis Tallinna-Haapsalu vahet ja see oli siis reserveeritud meie valitsuse poolt antud neile. Sellega tuli ohvitseride koosseis, enne seda olid siis vabastatud neile. Olid ühed ruumid Scoutspataljoni ise, seal Ühed ruumid, üks Kasar ma täpselt ei tea öelda, missugune see oli, üks osa sellest kasarmuruumidest oli vabastatud reserveeritud sõbralikele punaarmeelastele tavaline koosseisule. Ma räägin osaga jutumärkides ja osa oli siis nende sakslaste Homsillungist jäetud majades ja osa hiljem reakoosseis paigutati telkides haapsalu ümbrusse paralepa ja kohega Ungrusse, kus oli hiiglasuur lage ala, mis hiljem sobis ja koheselt samas hakati rajama seal lennuvälja. Väga lihtne oli seda teha siukses ja ka veel sellepärast et sealsamas dastati ümber ka kohe meie valitsuse poolt võimaldati talunikel teisi maid ümber asustada. Nüüd mis sul on meelejad? Sellest eriti tohutut ešeloni Haapsalus, mul oli väga palju rööbasteid, Haapsalu raudteejaam oli omapärane materjal esitatud, kõige pikem peroon Eestis ja nii edasi ja no minu arvates vähemalt kuus paari või seitse paari Levastidel tsaariajast sinna jäänud säilitatud ja sinna tulid tohutud tsisternid kütust, bensiini, diiselkütust ja muud. Selleks, et edasi seda juba viie kohe edasi ka Hiiumaale, kus ka järgmisena väetibaase. Ja nüüd on siis tellinud juurde, sõitsid siis veoraudteetsisterni, sõitsid veoautot, veoautoveod, autode tsisternid ja noh, vene kombe kohaselt Sterni voolas ojadena seal ja ega siis, kui järgmine veoauto tuli ette ega siis seda voolu bensiinivoolu keegi katkenud lihtsalt tõstetakse, voolik ühest ühest vaatab teisele ja sinna valgus tohutud hulgad, seda vene bensiini maha. Praeguseni ninas lõhn, omapärane lõhnabukett, mis levis Haapsalus tol ajal eriti veel, kui tuul juhtus raudteejaama poolt olema toores lõhtuse vene bensiinile ja peale selle sinna segunes see lõhnabukett oli veel nende vene kompsud staff, komandörid, ega nad, muuseas nimetatud ohvitserid olid kompsastav kaanderit nende Budjonakatetena tipulastega maani Syneritega kirsasaabastega, aga nad lõhnastasid võistlikul turna. Eks ole, teises ringis siiski sõbralikus, eks ole riigis abistamas lõhnastatud Trai naisele adekolonniga üleni, nii et enne tuli nurga tagant tuli linnas kolonnina imal lõhn. Nii et see bukett lõhnab getotanud lõhnamis, head l2ks meelemeloodiad, mis jäävad eluajaks mehele, on lõhna ja vot see lõhn nagu kett sinna juurde, kui meloodia, Katjuša. Praegugi veel tuntud laul, mida, mida siis laulis reakoosseis komandöri kõrval, politrukid olid, rukkide eraldas märkme, õppisin kiiresti ära. Nagu me teadsime, muuseas, me teadsime riigikaitseõpetusest. Muide Eesti gümnaasiumites tolleaegsetes riigikaitse õpetaja sme, õppisime tundma vene laevade silueti Marat ja lennukites vette muuseas ka vene Ohis. Nende komandöride märke. Politruk eraldas, nõrk oli viis. Kriisalku asemel käin seal just nii peale nende ruut. Vot mis puutub muusikalistest mälestustest järgmistesse, tol ajal tundsime kõik tundeid, et mitte niivõrd süngedena, kui niuksed, koomilised, naljakat vastikud, aga mitte sünged veel mitte. Me ei osanud siis nii väga kurjakuulutavalt sündmust näha, sest see edasi kõik järgnes juba 41. aastal. Aga laul või muusikalis oli seesama Katjuša, kusjuures vene rivi oli niisugune, see oli hea koos, siis nad käisid üksteise tagumikus õiget jalga käia. Siis nad käisid need vene, noh, nimetame siis vannid käisid üksteise taga nii tihti, nii et ta ei saanud teist jalga käia, ta pidi teise taga käima, niimoodi tihedalt üksteise vastas ta pidi, laseme jalga käima, koos eelkäijaga laseme jalga, ta ei saanud eksida. Koondrivis ütleme, üksteise tagumikus ja meiega, kes õhtul oli ette nähtud, neil see oli ka meie poolt väga noh, vastuvõetav, mingi rahulikum neurovi rikkumine. Nii pidime, pidime seda kõike kaasa tegema, ambitsioon oli niisugune. Ja. Noh, omamoodi nautisime Katjuša laulu ja muidki see Moskva maja ja noh, muidugi tegime oma eestikeelsed Lori lorisõnad ja nii edasi sinna juurde. Aga niisugune Eesti lootus oli, et 25000 meest paasi vägesid jääb siia ainult Euroopas käiva sõja ajaks, nagu oligi kirjas baaside lepingu lisaprotokollis. Baaside piirkonnas alustati aga ulatuslikke ehitustöid. Ehitati kivi, kasarmuid, elamuid, isegi koolimaju. See kõik tunnistas teise poole kavatsusest jäädagi. Varsti taotleti lisaks 10000 ehitustöölise toomist Venemaalt, kuid vabu töökäsi leidus ju Eestiski. Juba teist nädalat kandsingitsega ehitatava staabihoone teisele korrale telliskive. Hommikul alustasin 10 kiviga, pärast keskhommikut suurendasin koormat 15-le ja keskpäeval ladusin kitsele juba 20 vihmavett täis imenud tellist ja kandsin sellist koormat tunnist tundi kuni õhtuni. Tellinguid mööda üles ja alla. Õhtuks olid jalad surnud ja põlved kanged ja selg haige. Vahel sekka oli vaja kanda betooni või lupja või keevitusgaasi tuube. Õhtuks olin alati nii väsinud, et pärast sööki jäin magama nagu surnu. Jõudeminutitel, kui poetasin end mõne lauavirna taha, et põletada piibutäis tubakat kerkis nagu endast üles küsimus. Kui kauaks niimoodi? Põgus jõudehetk oli lühike ja ühtegi mõtet ei saanud lõpuni mõelda. Pistsin piibu jälle tööpluusi, rinnataskus, asusin töö juurde. Õhtu saabus, kui lunastus ja uni päästis paljust mõtlemisest. Laupäeviti ja pühapäeviti käisin Klooga järve ääres pohlal jõhvikal ja seenel ja uitasin mööda raba kuni pimeduseni. See oli mulle tõeline puhkus ja olles kindel enda üksiolekus. Lasksin mõttes vabaks kõik enda soovid, unelmad ja vihkamised. Istusin mõnele kuivale künkale, surusin hambad kokku, Ko. Pilutasin silmad nägema, ei midagi. Ja siis hakkasin mõtlema vabanemise ja lahenduse hulljulgeid ja kotka lennulisi mõtteid. Seltsiks tugevad ja sõjakad mõtted, uitasin videvikus jälle barakki tagasi. Kuid Klooga männiku alla jõudes ja kõikjalt venelaste ja punaarmeelaste laule kuuldes surusin ma hambad nii tugevasti kokku, et kõrvad hakkasid kumisema. Minus tõusis tahe karjuda tummaks kogu see võõrale kultuurmaale tunginud röövikute kari ja hõigata kasige tagasi oma rabastunud metsades ja lausikutesse. Korraldage seal oma elu ja tehke see elamisväärseks. Jätke meid rahule. Aastaraamat Eesti kroonika 1939 kirjutab. Meil oldi võrdlemisi imestunud, kui seitsmendal oktoobril ilmus Eesti territoriaalvetesse ootevalmilt suuri tühje saksa kauba- ja reisilaevu. Oma kuuenda oktoobrikõnes oli kantsler Adolf Hitler vihjanud vähemuste ümberasustamise võimalusele, kuid saab teoks täies ulatuses saksa vähemusrahvuse ümberasustamine meilt. Et Saksamaa loovutab oma 700 800 aasta jooksul kätte võidetud positsioonid idas. See tundus päris uskumatuna, kuid ometigi osutus see tõeks. Saksa valitsus pöördus vastava avaldusega Eesti valitsuse poole ning see nagu Lätigi valitsus andis ümber asustamiseks oma nõusoleku. Kas te mäletate, mida Hitler ütles? Ma ei ole võimeline neid püksikuid saksa Rafassaarekesi kaitsma, garanteerima nende julgeolekut ja nende elu, kuna ta oli laiali pillatud mööda tervet Euroopat. Mina olen kohustatud nüüd neid koondama Suur-Saksa riiki. Ja kes jäävad maha, on endale, mina ei saa garanteerida mingisugust julgeolekut või tema elule õega, tema varane. See oli kõnes otse välja öeldud. Ja nii, et seitsmendal oktoobril, päev pärast Hitleri kõned, olid saksa laevad juba Eesti vetes. Vot tema sõnad olid selline Špliter toitšinfolkes Hiion, ta ei neuroopa Daugandes muu. Tizarstraid liigend. Pussypharainigen hindas kruustasharais. Siis peeglis haldas all tiik, sushotsin, teinen aine garantiihiirest, laas Änsile, skulptor Elleris mudilaseisjal hätsu karantiin, vot seda ta ütles, ma ei saa, ma pean neid koguma. Praegune. Kõiki sakslasi, kui teie seda kuulsite või tõenäoliselt lugesite. Ma lugesin, ma kuulsin, kuulsin. Kui te seda kuulsite, kaste sel hetkel võisite teha järeldusi, mingeid järeldusi meie rahva ja iseenese saatuse jaoks. Mina tegin juba neid järeldusi siis kui Poola kaotas oma iseseisvusega foola valvatud ja jagada, siis oli mul täitsa selge, et nüüd me oleme ära laialdane, Me oleme ära lõigatud ja me oleme tonni peal. See oli täitsa selge. Niipea, kui Poola läks oli mul selge, et kauaks seda asja enam ei ole. Et Baltikumi saatus on otsustatud. Te saite ju aru, eks ole, nüüd võtab äkki Hitler viiteid sakslased Sid arv sest tema ei saa siin garanteerida nende iseseisvust, vabandust, nende kultuurse ja nende julgeolekut. Niisugune vara ja kõiki disaine. Minu jaoks oli see lihtsalt üks lisatõend. Jah, jah, ma ei uskunud ja absoluutselt see, see leping, mis sõlmiti baaside leping. Nõukogude Liidu Eesti baaside lepingu Ja seal oli üks huvitav punkt, et Nõukogude liits tõotab pidu pühalikult. Ta ei sekku Eesti vabariigi siseasjaks. Alexis punkt hallist, kuues viies mai. Nii artikkel viis, liisinglepingu artikkel viis. Käesoleva pakti elluviimine ei tohi mingil viisil riivata Lepinguosaliste suveräänsed õigusi, eriti nende majandusliku süsteemi ja riikliku struktuuri. Mina mõtlesin, et Stalin on natukene ettevaatlikum, mõni Õppasi ja ta peab siin oma sõjaväed ja kuid veel kuidagimoodi võime püsima jääda. Teame, et nii ei läinud. Kuidas võtsid saksa vähemusrahvuse lahkumisteate vastu Eesti riigi tüürihoidjad? Välisminister Selter, kuuldes Saksa saadik proov annilt sakslaste lahkumisest, oli jahmunud. President Päts kutsus seepeale Kadriorgu oma usaldusisikuid baltisakslaste seas. Riiginõukogu liikmed Parun Voran, Kellija tööstur Martin Lutheri. Parun oran Kelly seisukohta, et sakslased olnuks valmis kaitsma kodumaad nagu vabadussõjas balti pataljon. Kuid jäta nüüd end bolševike meelevalda, oleks vastutustundetu. Seda seisukohta pidas päts liiga pessimistlikumaks. Peaminister Eenpalu reageering oli, see on Eesti lõpp. Ja nüüd jätkab äsja rääkinu Leo Laur, kes oli tollal Eesti valitsuse usaldusmehe Jaan teemanti referent saksa usaldusvalitsuse juures. Üldiselt jäi meil väga hästi meelde üks väljendus, mida öeldi viimasel koosolekul esimesel koosolekul ümberasustamise. Illusioon balti mere ääres on lõppenud. Ja sakslased peavad ära minema, muidu ühesõnaga, keegi ei garanteeri nende julgeolekut nende elule, varale ja nii edasi, mis siin kõik võib juhtuda sõja käigus, seda meie ei oska öelda, sellepärast ühesõnaga Hitler otsustas sakslasi kokku kutsuda. Noh, nii see asi oli. Novembrikuu viimasel päeval jõudiski sõda Soome lahele. Soomet, kes ei olnud andnud järelebaaside nõudmisele, ründas punaarmee ülekaalukate jõududega maalt, merelt ja õhust. Eesti riik oli nüüd piinlikus olukorras, sest idanaabri lennukit käisid pommitamas Soome linnu ka meie territooriumil asuvatest baasidest. Rahva hulgas tekitas kõik see vaid viha ja häbi. Alles viimasel ajal on selgunud, et mingil määral toimis salaja ka Eesti-Soome sõjaline koostöö. Mida Soome ja Eesti salajane koostöö praktiliselt tähendas? Kapten kalmuse juhitud Eesti sõjavägede staabiraadio Suure napsas sõdiva Nõukogude Liidu maa, mereväe ja õhujõudude ning nende juhtkondade salakirjas saadetud raadio teateid, mida oli Nõukogude vägede rünnaku tõttu eeter tulvil. Pärast seda õnnestus eestlastel kinni püütud teated lahti muukida. Kapten õunal oli õnnestunud juba 1939. aasta septembri keskel, mil punaarmee ründas Poolat lahti muukida Nõukogude Liidu kõige värskem salakirja kood. See oli suur õnn, et rünnates novembri viimasel päeval Soomet, kasutas Nõukogude Liit endiselt sedasama koodi, mida eestlased juba lugeda oskasid. Õigupoolest oli veelgi suurem vedamine see, et koodi kasutasid ka punaarmee diviisid ning ihu poolest väiksemad rügemendid. See tähendas, et eestlased olid võimelised avamani, rügementide, staabitasandi kui ka maavägede ja õhujõudude kõrgeima juhtkonna saadetud ning vastuvõetud sõnumeid. Need sisaldasid värskeimat informatsiooni vägede tugevuse, paigutuse, lüüasaamiste, sõjalise edu ja operatsiooniplaanide kohta ning üldise informatsiooni, mida läks sõjapidamiseks tarvis. Vastaspoole ehk soomlaste kätes võis selle informatsiooniga põhjustada ründajale palju kahju. Avatud sõnumid andis kalmuse juhitud raadioluure Soome peakorteri luureosakonnale Deletaibi ka Tallinna ja Helsingi vahelise merekaabli abil. Nõnda lõikasid soomlased ja eestlased talvesõja ajal maade peastaapide vahelisest otseühendusest ehk kuumast liinist kasu niisugusel moel nagu see oli 1930. aastal kavandatud. Selge on see, et sedavõrd ulatuslikku ning sõjalises mõttes delikaatset koostööd ei saanud Eesti raadioluureülem teha ilma loata. Koostöö pidi olema Eesti kõrgeima sõjaväelise juhtkonna ehk sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoneri, sõjavägede staabiülema kindralmajor Aleksander Jaaksoni ja kaitseminister kindralleitnant Nikolai riigi nõusolek. Meenutades Eesti sõjavägede staabi väiksust, olnuks raadioluureülemal ilma kõrgeima sõjaväelise juhtkonna loata praktiliselt võimatu saata Deletaibi ka pidevalt pikki teateid Soome lahe põhjapoolele. Kuuldu oli eesti keelde tõlgitud Jari leskise raamatust vendade riigisaladus. Tasub lugeda jätkav Heino noor. Juba tol ajal vaatamata libentu Molotovi pakti alusel toimunud siis sõprusele sõprusele Nõukogude Liidu ja kolmanda Saksa kolmanda riigi vahel jäi saksa residentuur saksa luure residentuur Haapsalusse. Ja meie astusime kaks poissi, nagu me olime, astusime selle residentuuri kaudu tähendab vastuluure teenistusse ja meie võimaluseks sai anda Haapsalu ümbruses rajatud lennuväljadelt punakotkaste punalendurite ülestõusu kohta, ülestõusmise kohta, kaitseliidu staabi see kõik oli olemas tol ajal kassidest, staabi oli meri noorkotkas oli võimalus anda sealt olevast raadiojaamast, mis oli täies jõus, oli ka muuseas mereside raadiojaam mis teatsest sealsamas, kus olid Nõukogude Liidu baasid, kus Haapsalu tänavatel oli näha, kui tähendab, kattes ja me ja lennuväe Haapsalu linna majutatud lendurite salku või, või rühmitusi. Ja sealsamas muide saabus sinna Saksamaalt repatrieerumisega sakslaste Umm sillungi tegelevate SS mundrites. Ma ei tea, kui palju suursega madu võis olla. Muide, sealsamas linnas oli ka Scoutspataljon ütleb seda, et uue meedias, nii et kolme, kolme riigi ohvitserid olid korraga nähtavat haapsalu tänavatel kõikleid üksteisele kulpi aupaklikult. Ja see oli see ainulaadne Haapsalu linn. Ja mis puutub veelgi sellesse luuretegevusse sisse. Meie riigikaitse õpetaja oli Katrin Oskar Uluots, Ülo Uluots, Sa isa perekonnatuttavad ja üleüldse oli üks neist poistest, kes, kes ta oli kaks aastat nooremast minust ei olnud rahul juba Carmenit. Tema oli üks neist poistest, kes siis märkis veoautod nende vene veoautode numbreid, neid eriti, kas või kui palju kuskilt liikus ja tegid neid märkusi üles ja see oli ka, need olid ka vett sellesama Abwehr austandi admiral Kanaarise teenistuse residendi poolt. Me andsime need üles. Me ise pidasime temaga ühendust, kui resultatiivne ta oli, aga fakt on see, et nad olid need lennukite puna. Kuna katkestusest tõusude kohta võeti Soomes vastu ja tõkketuli seal, eks ole, ja need jäidki langevad, niisugune oli see mälestuskild. 10 üheksanda aasta Nõukogude Liidu Eesti mittekallaletungi pakti järgsest Eestist tolleaegse gümnasisti riigikaitseõpetust õppinud, morsetähestikku õppinud ja lennukite eraldusmärke ja, ja laevade laevade eraldusmärke õppinud Systi silmadega nähtud.