Tere õhtust, ütleb toimetaja maris. Johannes keele muutumise teema on endiselt päevakorras. Loovale inimesele mõjuvad igasugused normid pärssivalt, kuidas selles tunnetatud paratamatusena ikkagi oma vabadust säilitada. Sellest räägimegi keeleteadlase Ilona Trageli ka Tartu ülikoolist ja algatuseks küsimus. Mida uurija uurib, kui ta uurib keele muutumist? See on niisugune väga suur küsimus kohe alguseks, aga ma ütlengi sellele väga isikliku vastuse, et mida see minu jaoks tähendab ja ka siis minu mõttekaaslaste jaoks, kes me koos keele grammatika tika muutumist uurime. Me oleme võtnud oma uurimistaustaks mõnelegi üllatuseks üldse, et keele ajaloo vaid selle keele, mida me kõik iga päev pigem räägime, kui kirjutada jätame ja eeldame, et suulises kõnes muutumine paistab paremini välja. Et muutused liiguvad ikka niimoodi, et kõigepealt on nad suulises kõnes ja siis nad hakkavad kuidagimoodi jõudma kirjalikus, aga see muutumine tähendabki siis seda, et on mingisugune keelevahend, mis on kasutuses, see siis kas kaob ära, mis on siis tõesti selline kurb muutused, seda enam ei ole. No kõige lihtsam on mõni sõna, eks ole, mis lihtsalt kaob keelest. Aga grammatika muutub ka siis niimoodi, et need vormikas saavad mõne teise funktsiooni näiteks mõned eesti keele käänded, mida me hästi vähe kasutame, kasvõi ilmaütlev kääne, et need siis vaikselt kaovad ära ja see, kuidas me tõesti seda vaatame, mille põhjal on, on Me igav päevane keel, mida me räägime. Kas te nüüd oskate öelda ka seda, et miks need muutused toimuvad, mis teie teadlase intuitsioon ütleb on palju põhjusi sellel, miks keelemuutused toimuvad ja on teiste keelte mõju kindlasti väga oluline, siis on oluline see, et muutub kasutuseesmärk, see, milleks midagi öelda tahame ja seda on igal inimesel päris lihtne ette kujutada, et kui vaadata näiteks meie praegusi keelekasutusviise võrrelda näiteks 100 või 200 aasta taguste keelekasutusviisidega kas või need vahendid, mis meil on keele kasutamiseks, on, on väga palju muud muutunud. Ja see tähendab seda, et, et kui uue vahendina tuli internet, kui me hakkasime üksteisele kirjutama e-kirju, et see on asi, mis hakkab tasapisi muutuma ka meie keelt näiteks näiteks ja siis kindlasti üks oluline asi, mis mõjutab, on see, et, et inimesed loevad siiski ilmselt palju vähem kui 100 aastat tagasi, sest ta on nii palju muid võimalusi saada seda meeldivat ja emotsionaalset sisendit kui raamat. No üks asi on muutused sõnavaras, väga palju on laene, võõrsõnu tulevad uued nähtused, neil on vaja nimi anda, kui ruttu me jõuame seda eesti keeles, need uued nimed välja mõelda. Teine asi on see, kui muutub grammatika, see on juba nagu sügavam just ja on küll ja see grammatika muutus tegelikult siis näitab ka seda, kui mingi grammatika nähtus on juba juba muutunud näiteks kadunud tõesti, see on juba keele niisugune olemuslik muutus, et me tegelikult tõimegi praegu juba rääkida seda, et suuline eesti keel on muutunud nii jutumärkides vähem grammatiliseks see tähendab seda, et on väiksem hulk grammatilisi vorme kirjakeelega võrreldes, mida me üldse aktiivselt rääkides kasutame. Kas see tähendab, et kõik muutub lihtsamaks, kõik muutub primitiivsemaks, kas me anname ka hinnangu sellele juba mina ei tahaks hinnanguid anda, aga nii võib, seda muidugi selles mõttes nimetada, et kui me oleme nõus, et inglise keel on primitiivsem kui Eestigi veel, siis ütleme nii, et suuline eesti keel on selles mõttes primitiivsem. Kui, kui kirjalik eesti keel teiselt Bolton suulises kõne selle väga palju muid vahendeid, mida kirjakeeles ei ole, millega siis seda suulise kõne eesmärki täidetakse ja emotsioon ja kõik see muu, eks. No emotsioon on üks, teine on see, et see, mida me suulises suhtluses peame tegema selleks, et oma eesmärki saavutada, no kasvõi näiteks seltskonnas vesteldes sõna saamiseks on omad vahendid, kuidas me üldse saame selle vooru endale, et me saaksime rääkima hakata näiteks seltskonnas, kus kõik teised räägivad ja nii edasi, need on vahendid, mida kirjakeeles tegelikult ei ole vaja see kirjakeel, kelle keel see on või mis keel see selline üldse on, sest tegelikult me ju praegu paneme tähele ka kirjanduses seda, et see suulisus hakkab ka kirjakeelde tasapisi jõudma ja kes esindab üldse seda kirjakeelt, mis loom see on? Ega mina ka ei tea, kes see täpselt on, aga ütleme nii, et see sõltub ka väga palju vahendist, kus ta on, et on võib-olla ilukirjanduse keel ja siis on ajalehtede keel ja laiemalt ajakirjanduse keel näiteks niisugune suulise meediaga. Meil on ka omaette keel, näiteks mis keel on see, mida Aktuaalse kaamera diktor Ta loeb, igaüks neist on allkeelteks, me neid nimetame, kuna tal on oma spetsiifiline vahend, siis ta ongi natuke omamoodi, aga nüüd et oleks niisugune mingi ideaal, eesti kirjakeel. Minu meelest seda ei ole olemas, igaüks nendest allkeeltest on natuke omavahendi nägu, kui me kirjutame ilukirjandusteose, no tegelikult ka neist on igaüks peaaegu oma autori nägu juba ju kui eriti uut kirjandust mõelda. Et siis siis on niisugune ilukirjanduskeel ajalehes on oma keel võib-olla internetifoorumis, mis tegelikult on ju ka nagu kirjutatud, võiks öelda, see on jälle omaette keel ja kas see on kirjakeel? Ma ei tea näiteks kooliõpikud, kus on ka väga niisugune spetsiifiline eesmärk ka nendel ma olen viimasel ajal kokku puutunud selliste põhikooliõpikute seal neljandast kuuenda klassini, vaadanud neid, kuidas õpiku autor üritab, eks ilmselt siis noh, väga arusaadavalt ja üheselt sõnastada ülesandeid ja, ja seal on juba näha, et hakkab kerge probleem tulema, et ta tahab väga aru saada, olla aga siis ta ei saa olla enam väga kirjakeelne. Kumab läbi selline vastuolu niisuguse arusaadavuse ja siis kirjakeele korrektsuse vahel, aga nüüd ma räägin endale vastu muidugi kirjakeelt. Eks ta ikka mingi kokkuleppeline asi muidugi on meil olemas, sest no mis meil viga, eks ole, meie võime siin arutada ja lubada endale igasuguseid stiili harjunud, tõsi, aga kui on keskkooli õpilane, kellel küpsuskirjandi ees seisab, siis, siis tema peab ikkagi jääma mingite normide piiridesse ja need on üsna karmid ja need on karmid ja meil oli eelmine nädal üks üritus, kus kolm ettekanded Nendest küpsuskirjandites, mina võin täiesti vabalt sellest rääkida, ma ei ole neid ei parandanud ega eriti lugenud ja ainult kirjutanud ise ja alati mõelnud, et no küll on, aga raske asi kõige raskem pärast, et sa ju üldse ei tea, kellele ja milleks sa õigupoolest kirjutad seda ka üks igavene raske stiil on see, jah, see, see kirjandi stiil, sest ta ei tea, kes hakkab sind hindama ja kooriate järgi ta hindab, et ja jah, ja siis muidugi ilmselt ikkagi hakkab see kirjaliku suulise suhtluse niisugune piiriala kuidagimoodi mõjuma, et need vead, mida nüüd kasvõi ettekannetes esile tood ja väga paljud neist olid just sellest vallast, et tegelikult see suulise suhtluse keel on tunginud õpilase keelekasutus, seda ilmselt ei taju seda piiri väga täpselt, mida ta võib, mida ta ei või, aga samas parandaja on olnud siis sellekogule pealise kirjakeele väga range nõudja ja parandanud need oma meelest üleliigsed sõnade ja nii edasi, kõik ära, aga tegelikult noh, kui ma hakkan mõtlema, siis võib-olla see õpilane on tahtnudki taotlenudki niisugust natuke piiripealset keelt küsiks, et kas meie Need on, on suulised või kirjalikud, et kui õpilane tahab, oma täitsin paberile panna ja neid niimoodi võimalikult arusaadavalt väljendada ja selles on pigem selline suulise suhtlusepärane, et kas see on siis viga? Jah, mulle tundub, et kui Eesti kirjanik peaks tegema küpsuseksami, et kas ta saab sellelt küpsust eksamilt üldse läbi oma mänguga erson, sest see niisugune ütleme, suulise kooli teine pool ja sellega seotud on jah, see keelemängulisus võrdlemine, kui näiteks õpilane on väga loov, toob selliseid uusi keelepilte oma kirjandisse ja näiteks me teame, et ajakirjanduskeeles seda ju üldse eriti ei taheta, süüdistatakse suulisi meediaid selles, et kirjanikud eputavad oma niisuguse oskusega igasuguseid võrdluspilte luua. Võib-olla mõned lähevad tõesti liiale, aga teisest küljest, et inimesele seda seda pahaks panna. Ta mängib keelega, see on küll väga suur patt minu meelest, sest see on üks inimese olulisi rõõme keele kasutamisel ja, ja tegelikult sega alati mingit eesmärk täidab on vajadus midagi väljendada mingisuguse võrdlusega, tegelikult mina ei tea, kui palju seda on nüüd, et inimesed aru ei saa, see, kellele see suunatud on keelemäng või sugune piltlik uus väljend, näiteks, et ma ei, ma ei usu, et sellega oleks eriti probleeme inimestele, nüüd ei jõudnud kohale. Ma tean, et te olete uurinud ka lastekeelt, kui loovad meie lapsed on. No lapsed on, loovad teises mõttes lapsed on süsteemi loovad. See on hästi tore, et ma usun, et kõik, kes on jälginud laste keelelist arengut kasvõi oma lapsi kuulanud kuulevad seda, et lastel on selline huvitav grammatika, nad loovad endale süsteemi, mida me hindaksime tänapäeva keelekasutuse seisukohalt valeks. Näiteks me teame, et eesti keeles on ühildumine, et on, mina teen, et seal on, siis olete lõpp alati olemas, inglise keeles, seda ei ole rohkem kui kolmandas pöördes ja seda on siis ka mitte ainult tegusõnadega, vaid näiteks seon punaste paeltega, siis punaste on ka mitmuses ja nii edasi, see on ühildumine, aga seda ei ole meil mitte kõigi grammatiliste kategooriatega näiteks ma ütlen punaste paelte ka, eks ole, siis paeltega on kaasaütlevas käändes, aga ei ole punastega paeltega. Nii me enam ei ütle, aga lapsed ütlevad, Nad on tekitanud endale süsteemi, et vot selline asi on, et kui on kaks sõna niimoodi järjest, siis neil kipub sinna samasugune lõpp tulema punaste ja paelte, et on ja järelikult on siis ka punastega ja paeltega või näit näiteks kui on meil liitsõnad näiteks sukapüksid või mis iganes selle keelenormi järgi pidi ütlema, sukkpüksid, ma kunagi ei tea, kumbapidi, see on, kuulake nüüd kõike, pahandage siis lapsed ühildavatse taga, sukad, püksid, selline süsteem, kui mitmus siis on mitmus. Selles mõttes on see lastekeel huvitav, et nad ju saavad, eks ole, oma sisendi esimeste aastate jooksul ainult suulisest keelestki siis see, et kuidas sellised meie suulise kõne asjad, mida me kirjakeelde üldse ei taha ega ei tahagi tunnistada, et me ise nii räägime. Laste keelde tulevad mul oli hiljuti huvitav näide oma poja keelt, hakkasin kuulama, lasteaias on mingisugused sellised tuu tunnid, neil, ta rääkis mulle ümber, et mis seal räägitakse ja ta rääkis, et noh, siis oli see tuli, see Mati on ju tea tema ja siis ta on ju tead, võttis selle. On ju, tead. Ja mina hakkasin mõtlema, et mis siis nüüd on, et tegelikult minu parasiit ei ole, on ju, tead, mul on mõned muud. Ja järgmisel teisipäeval oli jälle see jutt ja jälle juttu, ümberjutustus oli, on ju, tead, selline on ju teada. Et nad võtavad need väga kergelt külge. Sellised parasiidid, teised asjad on niisugused üksused kokku hääldatud asjad, mida me ka tegelikult kirjakeeles kokku ei kirjuta. Hea näide oli selline üksus lasta olla. Näide oli, et las ta olla ema pidžaama seljas, ta on võtnud selle ühe üksusena, tema jaoks on see üks tükk keelest, nii nagu üks sõna. Ja midagi tähendab, no rääkimata siis nendest, mis meilides ja foorumites kokku igal pool kirjutatakse Kessemisse kusse mis on ka lapse jaoks sellised terviküksused, et nad ei oska neid lahti võtta enam palju, te olete jälile saanud selle grammatikasüsteemi vigade põhjustele, et see mingit vormi enam ei kasutate sammast suur koormus sellele teisele vormile, et mis selle taga võib olla inglise keele mõjud või mis asi, mis värk on? Mis värk on, jah, see on hea küsimus ja võib-olla maid, olen natuke vale inimene seda asja rääkima, et tegelikult keele ajalugu räägib sellest rohkem. See on niisugune asi, millele peaks olema natuke pikem perspektiiv, kuidas saada, vaata meie vaatame sedagi, vaatame suulise kõne sees, mida ei ole, et mis seda asendab, millega siis see asi ära tehakse, see värkeks, mis puudu jääb. Meil on näiteks praegu Rootsis töötav uurija leelo Keevallik, kes on uurinud niisugusi asju nagu suulise kõnepartikleid näiteks eesti keele, kuule ja tead, tähendab ja vaata ja vat ja vaata. Ja veel mõned teised, need on siis kõik tegusõnadest pärit partiklid, no kui nüüd suulist kõnet on vaja liigendada, jagada osadeks, nii, mida me näiteks kirjakeeles teemega said komadega või mingite sidesõnadega või paneme lausele punkti ja alustame uuest reast ja nii edasi, et suulises kõnes sellesama asja teevad ära need partiklid, Need on nagu mingil määral selline suulise kõne grammatika Nad liigendavad, jagavad seda nii nagu reageerivad ja teenivad neid samu eesmärke siis selliseid häid näitajaid, millest võiks rääkida, veel on meie see väeküsimus ei ole ammu mõtet teeselda, et seda ei ole olemas, see on olemas ja on arenenud ka sellist täiesti loomulikku teed pidi. Veel teeme, me võrdleme neid eesti keele grammatika arenguid teiste keelte arengutega ja, ja vaatame, et mis on sarnane ja, ja mis on erinev. Enamasti on küll sarnane meie kurbuseks, et oleks küll tore leida eesti keelest midagi väga, väga. Aga, aga mida rohkem sa uurid, seda rohkem leiad, et ikka kusagil maailma keeles on mingeid sarnast arengut toimunud. Aga seda vähe küsimust, et peaksime küsima alati, kas see ja teine hea, aga millegipärast nii ei ole nagu me ilmselt kõik, kes natukegi viitsinud kuulata, kuidas räägid. See on ka tihti küll nii, et inimesed ei taha kuidagi tunnistada, et nad ise ka nii räägivad. Kui ma rääkisin kunagi artiklis, tähendab, et inimesed kipuvad kasutama, tähendab, väga palju tähendab ja siis mulle esitati küsimus, et kuidas ma üldse julgen ise veel niisugune haritud inimene niimoodi tähendab rääkida, et inimesed räägivad, tähendab, kogu aeg tähendab ja ta ei saanud ise sellest teisiti aru, kui ta auditoorium lihtsalt hakkas naerma. Selle küsimuse peale nii hirmsasti mul ei olnudki vaja midagi vastata. Aga sellest küsimusest alustasime seda keerutavat juttu, seda on uuritud. Liina Lindström on Tartu Ülikooli teadur, kes on seda uurinud ja tema on leidnud, et need on erinevad küsimused. Kas me küsime, kas sa tuled, võime, küsime, tuled, vähk, kui natuke mõelda nende küsimuste peale, kas sa tuled tuled või et siis tegelikult need ongi teistsugused küsimused ilmselt et need tulevad niisugustest alternatiive, valik küsimustest, et tuled või ei tule ja see ei tule, on seal nagu tarbetuks muutunud, kuna see tuled või ajab ise juba asja ära. Et see oli nüüd üks niisugune muutumise näide, aga, aga samas eesti keele kohta on see kehv lugu, et ega me ei saa väga sellepärast muutumisest ka niimoodi ajaloolises perspektiivis väga kindlalt rääkida, sest meil on niisugune lühikene kirjutatud keele ajalugu, et selle põhjal väga palju ei ole võimalik. Aga siiski, aga minule nagu keelekasutajana meeldib kõige rohkem see, kui üks asi on normeerijate poolt tunnistatud valeks ja siis mõne aja pärast õigeks. Et see on alati selline väike ninanips igasuguse normeerimise vastu, et ahhaa, et midagi ei ole ju siin absoluutselt, et tegelikult kuidas kirjenemised ise seda tasakaalu nagu peavad või, või, või kui vajalik see tasakaal ikkagi meil on, sest noh, mingid normid vist peavad ikka eksisteerima. Ja kindlasti, sest tegelikult ikkagi, kui me tahame olla kultuurrahvas ja emaharidusega ja hea haridusega igal pool silma paista, siis on selge, et meil peab olema piisavalt ühtne kirjakeel, et me ka kirjutatud kujul oma mõtteid suudame edasi anda. Aga tegelikult Mulle ja võib-olla ikkagi ma loodan väga veel mõnele teisele mõttekaaslasele tundub nii, et meil on praegu natukene see keelekorraldus jalgu jäänud keele üldisele arengule. On mõned asjad, millest ei ole mõtet kinni hoida, tegelikult ka paljud muud maailma keeled osutavad, et need asjad võivad olla paralleelkasutuses ja mitte midagi ei juhtu. Ma toon mõned näited, millest oli siin-seal ettekandepäeval ka juttu on näiteks peale ja pärast kuidas pidi see oli peale tunde oli vale öelda, eks ole. Et ma lähen peale tunde koju pidi ütlema, pärast tunde ma loodan, sind läks õigetpidi igal juhul kaks sõna, mis on mõlemad aja tähenduses tõesti kasutusel ja ka kirjakeeles sellest mitte midagi ei juhtu, kui nad seal on ja on täiesti mõttetu kinni hoida seda arengut niimoodi, et, et seda mingi reegliga nüüd keelata. Teine näide on kuna sõna sõna, kuna see on nii huvitav, et mõlemad on mulle tulnud niimoodi, et ma tõesti ise ka ei teadnud, et selle kohta on reegleid ja õnneks keegi ei saa enam diplomeid ka ära võtta. Nüüd sellest, et ma siin raadios avalikult nii rumalat juttu, et on niimoodi tulnud, et mu tuttavad on mulle helistanud ja öelnud, et kuule, sa oled Siroloogete teadma, koolis mul lapsel parandati praegu niuke asi ja see üks konkreetne näide oli sõnaga, kuna ja lapsel oli harjutus ja oli vaja panna õige küsisõna ja tagumine ots lausest oli, on sügise sünnipäev ja ta oli kirjutanud sinna, kuna ja see oli valepidi kirjutama, kas millal võid, kunas nagu ise ka vaatasin ÕSist järele, et kunas on siis see õige, et, et ka see on, et kuna põhjuse tähenduses, et tulen, kuna tahan siis sest ma tahan, või siis tulen, kuna tahan, tulen, millal tahan. Ta tähendab mõlemad nii põhjust kui aega, see ei ole mitte midagi ebanormaalset, et see põhjuse ja aja väljendamine sarnase vahendiga maailma keeltes on nii sarnane, et kes viitsib vähegi mõelda teiste keelte peale, mida ta oskab, leiab neid, selliseid norme, aga tõesti on teada, et neid on aastakümneid rikutud igal pool, neid ei ole mõtet kinni hoida. Paljud keeleteooriad tegelevad sellega, et seal vaadatakse seda, kuidas on inimene ise, tema olemine, see, kuidas ta maailma asju omavahel seostab, seotud sellega, kuidas inimene keelt kasutab. Et seal leitakse selliseid kategooriaid asju kasvõi nagu põhjus ja aeg, mida inimene tal on loomulik omadus neid omavahel võrrelda. See, et neid kuidagi vastu inimese loomulik omadust normida, sellest ei tule nagunii midagi välja nii ei lähe. Aga kindlasti on olemas asju, mida on mõtet armida selleks, et hoida see kirjakeel ikkagi eesti keelena ja hoida ta ühtsena. Et me saaksime ikkagi oma sellised asjad aetud, mida me peame kirjalikult ajama. Et see oli nüüd hästi halvasti öeldud muidugi jälle, aga ma tahtsin öelda, et see oleks hästi üldine asi on tegelikult ka peaaegu asesõnaks saamas juba eesti keeles, nii et seda viimast ütelus nagu mõne näite ega kinnitada, et mis oleks see, mis peab jääma normi, kuigi me tahaksime kangesti seda normi rikkuda, kas leiaksite mõne väärika näitusi raske ülesanne, aga kindlasti normida, tassis grammatikatasandit? Me mõttega, pigem siiski võib-olla seda sõnaloome poolt, et pigem üritada seda meie võrdlusvõimet rohkem kasutada, et leida eestikeelseid vasteid ikkagi tohutul hulgale keelsetele sõnadele, mis kipuvad eesti keelde tulema. Sellega peab muidugi väga ettevaatlik olema, sest et kui see vaste ei sobi piisavalt paljudele, siis ta lihtsalt ei lähe käiku, need väga, vägagi head ja võib-olla ilusana tunduvat sõnad, et nad ei lähe ikkagi, kui nad meile ei sobi äkki midagi, mida me peaksime oma grammatikasüsteemis kindlasti säilitama, mis on ainult meie keele jaoks, mida mujal maailmas ei ole muidugi Eesti eesti keele grammatika on väga rikas ja meil on palju asju, mida mujal ei ole enam alles jäänud, kui selliseid tuntud keeli vaadata, et inglise keel, kus seda grammatikat nagu õieti ei olegi või et ta on kuidagi sõna tasandile koondunud. Aga tegelikult ma olen selles suhtes pessimistetega grammatikat, Norvidega kinni ei hoia. Et näiteks me küll räägime, et meil on 14 käänet, aga tegelikult no ütleme ausalt, ilmaütlev kääne mingisugused temata ja, ja kaasaütlev kääne temaga kaasa, ütlevad ta nüüd rohkem, aga see ilmaütlev kääne on selline, mida kasutuses tegelikult, et see ilma kipub teda ikka juba igal pool asendama ja ma ei usu, et seda mingi normiga kinni hoiab. Aga kui ma nüüd ütlen, et ilma mehed tahke ma ütlen, siis valesti ei ma eemamehe ja just see just see näitabki, see on selline ülemineku protsess tegelikult, et samas nagu selle väe küsimuse näitega, et kui olid algul, oli tuled või, või ei tule ja siis tuli, ilmselt jäi tuled või ei ja siis jäi ainult tulede, et siin on nüüd sama moodi, et algul peaks olema nagu mehed ta siis oleks ilmselt ilma meheta, et ja järgmine protsess oleks siis ilma mehe ilma mees nende normidega on ilmselt nii, et need, kes on keelekorraldajad ise ja on harjunud mõtlema selle peale, et mida oleks oluline selle eesti keele ilusana ja, ja terviklikuna säilimise seisukohalt alles hoida ja samas mõtlevad selle peale keel on loomulik protsess, mis tegelikult areneb ja ega see keelekorraldus teda noh, vägisi ta teda kinni ei hoia. Nendel oleks ilmselt parem vastus sellele küsimusele, aga ma olen nagu rohkem olnud selle halva poole peal ehk loetlenud neid, mida tõenäoliselt ei ole mõtet hoida, et me kipume liiga palju, ütleme selliste pisiasjade peale ja teisest küljest see, et kirjakeel on ikka ka üks, viis oma mõtteid väljendada ja et see norming ei paneks kätt ette meie loovusele, keelelisele loovusele, see on oluline, et ta peaks seda nagu teenima, mitte pidurdama. Võib-olla sealt kooruks välja siis kar, sellised loogilised normid, pigem praegu mulle tundub, et tuleks kõvasti teha tööd sellega, et inimeste teadmist erinevatest stiilidest tõsta näiteks seda, milline sõnakasutus sobib kirjali, kokkukeelde ja siis teatud kirjakeeles iilidesse kas või kirjandisse ja milline sobib lapsele seletamiseks õpikusse ja milline on sobiv stiil aktuaalses kaameras uudistena ettelugemiseks, et seda teadlikkust tõsta ja siis tõsta seda teadlikkust. Meil ongi eri tüüpi keeled rääkimiseks eri tüüpi eesti keel internetis kirjutamiseks ja eri tüüpi keel kirjandi kirjutamiseks ja leppida sellega, et me ju lepime sellega, et inglise keel suuline keel on väga teistsugune kui see, mis paberil on. Et see võib-olla me ei mõtle selle peale iga päev, aga kas või vaadake laste üllatust, kui nad on tükk aega arvutis, klõbistad mitu aastat, siis lähevad kooli, hakkavad inglise keelt õppima piima ja nad näevad ikka, et kuidas nad ikka nii teisiti kirjutavad. Tegelikult eesti keelega on, on samamoodi lihtsalt meil ei ole mitte see hääldus süstemaatiliselt nii erinev, aga meil on muu keelekasutus suulises keeles ja kirjas üsna erinev. Kas on võimalik keelt muuta ilma selle keele muutumist tunnetamata? Keelt ei ole võimalik muuta, ta ainult muutub. Aitäh keeleteadlasele Ilona Trageli läheb. Ja nüüd tähelepanu. Ajakirjanike liidu keeletoimkond annab teada, et 15. novembril algusega kell 12 toimub järjekordne koosolek ja teema on küsimärke, tekitab küsimusi. Eeskõneleja Eesti keele Instituudi teadur Argo mund. Ja juttu tuleb kirjavahemärkide pruukimisest ajakirjanduses. Niisiis teisipäeval algusega kell 12 uues raadiomajas Eesti ajakirjanike liidu büroos ja oodatud on kõik keelehuvilised keele kõrvalsaadetes oleme juba mitmel seitsmel korral rääkinud keele muutumisest. Järgmiseks nädalaks on mul välja pakkuda aga intrigeeriv teema ideaalkeel ja mõtiskleb filosoof Tõnu Viik. Täna aitäh kuulamast, ütleb toimetaja maris Johannes. Ja lõpetuseks üks tekst Paul-Eerik Rummo Alt loeb Hendrik toompere juunior. See Rummo luulekava esietendub kolmapäeval keskeprogrammis kuulmiseni. Viik. Ei tundnud kord sõber uulitsal sõpra. Ei sõbergi sõprauulid seal. Ei sõdurid üle silla sammudes lõhkunudki viimast. Ei kiskjad hiirte purusta riiki. Ei rotidki kiskjate seemet, rikku. Ei asenda tahtmist tüdimus rohkem, kui teatud ajaks. Pole kustutan vihmad, lõkketuld. Ei lõkke, tuligi vihma. Ei lõkketuled ühtegi vihma ei lõkketulesid vihma.