Tere õhtust, pikalt teelt on järgneva saatetunni Pealkiri Me saame kuulda alise moora mälestusi eluteelt. Alise moore. Teil on alati olnud niisugune päiksepaisteline ja lootust ja usku täis eluvaade kuigi selle pika elu jooksul on olnud kindlasti muret ja kurbust ka raskusi. Aga tegelikult võiks kohe õppida, kuidas elu tuleb elada ja kuidas oma saatust tuleb kanda. See võib-olla tuleb ka sellest, et te olete suurest perest ja teil on olnud väga hea kodu. Nojah, ma olen nüüd vana inimene juba 88 ja tõesti, ma olen kuue lapse ema, 18 lapse vanaema ja 25 lapse vanavanaema. Mul peaks ta elutarkust ikka olema, aga kahjuks mina joomele oma lapsi mitte selles ajal saanud enam kasvada, kui mina oma isa ja emajuure kasvasid. Kus oli kaks kasvatajad, üks oli isa ja teine oli ema ja nende kannatustes nende vaadetega test ja nende õpetusest oligi see kindlus. Ema pidi alati kodu olema. Selle, kui me koolist tulime ja mõnikord ema ei olnud parajasti kodu, kus oli kuskile läinud siis oli esimene küsimus, ema, miks emalt ei ole, kus ema läks, see oli niisugune üllatus ja teine, kes pidi alati olema ilma milleta meie ette ei kujutanud, kes meile leiba muretses ja nagu ema seletas. See oli isa ja nende kahe, need olid kaks alust elus ja nemad ise ka omavahel täietasid ühtedest ja meid õpetasid ja see oli suur arm. Nii et mina oma pärastiseks elus ikka ütlen, et minu elu ei ole olnud karm. Mind mind on hoidnud suur arm vanemast peast ma ütlen, nimetan seda, see on jumala arm. Ja ma ei ole vaeslapse põlve näinud ega ei ole ka üksi eluteed käinud, need on kõige lihtsamad ja paremad asjad, mis ühelegi inimesele antud on. Aga ainult et kahjuks mina ise selles vanas põlves olen sattunud juba uude olukorda. Mina ei ole olnud enam emagi salati kodus, ei ole ka minu laste isa olnud kodus, need me oleme kõik kaugel ja väljasaina olnud vahest isegi isa oli mitu korda välismaal, mina olen teeninud ja, ja see ei olnud enam see kodu, lapsed olid oma peaga kodu, pealegi sattus meie 40-st aastast nende hilisemate kasvatus juba sel ajal, kus nad isegi omavahel kasvasid. Ja nii et nendel niisugust niisugust kindlat ema ja kindlat isa, kes kõik asjad õigel ajal õiendasid olnudki, kui vanema aja inimesed räägivad, on ikka see räägitakse, et maal on see õige kodu olnud ja ainult maakodule oleme väga nagu pööranud oma pilgu. Aga teie ometigi olete Tallinna inimene, linna inimestest vanemad siirdusid juba siia linna ja teil on meenutada oma lapsepõlvekodu siin sajandi alguses Tallinna linna ja maaga, ma elasin ka minu isa ja ema tulid tõesti maalt linna, aga nad tulid sellesama tarkusega, tööjõu ega kõik, isegi need toidud olid meil laual kõik see, mis isa ja emamaal olid pind ja kus nad käisid ja meie kõige suuremat juhtud olidki õhtutel kas tuli isakodu või ema oli kodu enne magamaminekut, räägi isa ja ema pit rääkima, aga mis nad rääkisid, üks räägi seda, kuidas karjas käisid, teine räägi seda, kuidas mõisas oli. Kuidas sa kooris käisid, kuidas sa läksid Vändra laadalt värsse ostma Raasiku mõisale ja, ja ühte ja teist, igaüks pidi kõik selle rääkima sedasama elu, mida nad olid, elad ja see oligi kõige suurem muinasjutt meile. Ja minul hakkas seda aegsa juba paistma. Et nüüd nagu enam ei olegi niisugust elu, vaat see elu, mis maal oli kõige oma karjaga, lambakarjaga, kõigil käimistega, laada nägemistega, tiivikus käimistega, et see on see õige elu. Et hakata mõtlema seda kodu, kus siis isa, kes töötas tselluloosivabrikus ja ema. Kuidas nemad teid siis kasvatasid, ütlesid ja meil oli kodu niisugune mood, kui isa tuleb töölt koju ja on väsinud, siis ei tohtinud ühtegi, kas mõnda pahandust või mõni asi tegi keegi midagi. Siiski, see oli üsna lihtsalt seletatult, isa teenib leiba ja nüüd sina teed veel selle katki ja ma pean nüüd uue asja ostma. See oli kõik nagu raha raiskamine ja sa pidid Pisa pahandama, ei tohtinud isale rääkida, aga teisel päeval Nad pidid üles tunnistama ainult sel õhtul, kui isakodu tuleb? Ei või, ehk siis jäi teiseks nädalaks, kui isa töö oli ükskord öösel, teinekord päeval, siis kui ta päeval oli puhanud, siis võiks kõik asjad ära rääkida ja seletada, vaata, mis juhtus omal ajal, et on tehtud, siis nüüd oleme ju kogu aeg elanud alati ühte, niisuguste tõusude ja mõõnade ajal küll on need minu elus sõdasid olnud, küll on näiteks streike ja revolutsiooni kõiki olnud, no need on nii kodu ka tulnud ja ma võin rääkida, kuidas, kui 1905. aasta oli siis isa oli pannud tselluloosivabriku vanemaks, oli streikide vanem oli ja siis oli temal ka tõesti hirm, et teda tullakse kinni võtma. Ja, aga meile all korra tal oli just meie lastega mängisime koos ja isa oli sandar. Ükskord läksime sinna, ma läksin sinna alla nende. Ma ronisin tooli peale ja väga kõva kindlalt kinnitasin nende isale, et ega teie-meie isad kätte ei saa, et me meil on seal üleval, kojas on isal taburet valmis, kus ta läheb kapi otsa, seal on aken katusele, kust kostab ja käib korstnaid pühkima iha põgeneb sealt ära. Ega ta kinni ei saa. Ja see introste papa oli nii hea inimene, ütles, et ära karda sinu isa kinnivõtmise käsku meil veel ei ole. Mina läksin suure rõõmuga tuppa ja nelja aastane olin siis ja läksin ja ütlesin siis isalikku õhtu koju tuli ära karda, papa. Papasidki sind veel kinni ei võeta ja selle peale oli, sai isa väga pahaseks, kus sa tütre tüdruk käid, mis sa räägid, aga ema ütles ilusti, ära pahanda lapsega, kas intruste papa vist ei tea, millega sa tegeled, aga ega ta mõni nuhk ei ole, ta on oma maja inimene ja, ja see on tema amet. Kui neil suved käsk, siis ta peab oma käsku täitma, sellepärast tema, see on tema laste leib, kuda tema teenib. Ja aga ole täna öösel rahulikult, maga edasi järevel. Kas, kui veel ei ole ja tõepoolest käsku ei tulnudki, sellepärast et see vabriku Fale oli niisugune saksa mees, kes oli iseennast meheks teinud. Ja, ja ta ei olnud niisugune harilik võimumehe moodi ega ka kapitalisti moodi ja täna suhtlus isased hästi ja ta ei andnud üldse ülesse, kes deva ta ei kaevanud, muidu vabrikut kaebasid kõik järgi, aitasid politseivalitsusele teada, kes vanemad on, aga isa kohta seda ei tulnudki. Mina ütlen, et meie maja vanasti siin oli, see oli küll linnamaja ja seal oli oma peremees, aga need inimesed, kes seal majas kõik elasid, Need olid kõik kunagi kas kohe või Nende vanemad linna tulnud ja nemad olid kõik selle maa külaühiskonna mõte ja olemise selles rääkida meie maja kui meie uuniks, nagu me ütlesime, see ei tähenda, et see meie maa oma oli, aga see oli meie maja, kus me elasime seal, me olime nii nagu üks külakujuks vallarahvas ja see oli meie uulid. See oli siis nii nagu see koht seal ka, kus me elasime. Nii et meil niisuguseid linnainimeste kombeid ei olnud, me olime kõik iga ise kihelkonnajärgus tulnud ja pärast tulid ka nende sugulased, kes sealtmaalt tulid meid vaatama, olid ka meie tuttavad, kõik olid ja möllasime kohe kaua aega ühes majas ja kõik nende, need inimesed on veel, kui nende lapsed ja järglast on, oleme veel ikka tuttavateks jäänud. Aga see on väga liigutav, mis te räägite nendest vanemate suhetest ja kuidas kodus 11 hoiti ja isa hoiti. Võib-olla see väike mälestuse eest jõuluõhtust ka, mis see oli siis kõige suurem, tervet perekonda veeldas ja mis isegi hoidis suhteid maaga veel, kui meil vähegi võimalik oli, see oli koolivaheaeg, siis me läksime maale jõuluid pidama ja kui me seal siis pererahvaga nende laste onu ja tädilapsed, kes need olid, mitte ükski ei läinud sel öösel oma voodisse magama, vaid kõikjal tulid suurte Esstee kambrisse, kus sinu lugu oli meile, linna lastele tehti maale pandi need õlekuud maha, magasime seal oma lapsed, tulid sängitest ka kõik meie jõul ja see ühendas kõiki seda vana perekonnaolemist ühe põlve jooksul ehk mitme põlve jooksul. Ja kõige ilusam on, oli mitte üksi maal, vaid tallinnasse jõulupuu ja kui sellest ühest jõulupuust, mis alati mul meeles on, ma olin juba suurem tüdruk siis ja me olime kõik kodus ja nooremat last, lapsed olid megalt seal aknal. Päevanädal ja pime aeg oli, kardinad olid akende ees ja isal ei olnud veel näidatud, mis pahandust tehti, sest isa pidi selle muidugi jälle kohe ette panema, selg sel ajal ei olnud, et oleks kedagi kutsutud, igaühes perekonnas pidi oskama parandada, pidid dinutama oskama potte ja panne pidi oskama köiti teha, mis vaja on puid lõhkuma ja, ja klaase akna ette panema ja pärast ka, kui elekter tuli isa paniga elektrise sisse, nii et see oli juba meeste kogus kõik naiste eest niisugused asjad ära õiendada. Ja see oli jõululaupäeva õhtu, kõik toit tuli kaetud, isa tuli koju ja aken oli niiviisiots, oli vastu akent ja kardinad olid ees, meistusime ümber, laula oli ilus. Jõuluõhtu ja korraga tõuseb minu noorem õde ülesse läheb akna alla, tuleb tagasi, jätab tarbinna lahti. Mina läksin kammideks ja teised kõik olid kohkunud, nüüd isa, näed katkist akent ja kindlasti hakkab riidlema. Aga isa vaatas ja ütles, et imelik, mis mu silm on kasvu silmas, meid hakatakse, seal on akna peal üks vii. Ema ütles üsna rahulikult, et noh, tüdrukud, siin abistasid pealex vastu, atentaat läks katki. Ahah, ütles isa. Mulle tuleva nädal on päeva olen kodus küll ma kannatan ära ja see oli kõik ja sees v sai asjast aru, kui tark see minu õde oli, et ta teadis, et jõululaupäeva õhtu üks pisikene aknapragu ei tähenda isale mitte midagi. See oli rukkivihud rehe all Juhan Liivi sõnad Peep Sarapik, Oviis laulis nooruse koor ja neid jätkab elutarkus. Alise moore jätkab oma mälestusi pikalt teelt. Lapsepõlv sajandi alguse Tallinnas. Ja mõned huvitavad naabrid. No üks kuulus inimene, kes meile ka seal kuskil Pariisis või kus ta teine, et esimesed jooksu see oli, see on siis sporti meestele ütlemiseks oli Jüri lossmann, kes oli umbes 10 aastat minust vanem ja elas meie vastaskorteris tema isakest seegaklis tööl ja nendel oli ka suurpere ja, ja Jüri oli Juba sel ajal armastas joosta, aga enne kooliminekut käis ta ikka paljajalu sealt nüüd on see seelmanni tänav, siis oli ta Vladimiri tänav, sealt jooksis otsessis läbi Kadrioru Lasnamäe, leia sealt, kui panin siis Lagedini välja ja paljajalu tegi servikustesse saapaid tuis raisata. Nii ta siis oma jooksusi tegi Taali kullassepa, õpipoiss ja paras õhtupoole alati. Ta käis siin, kus praegu see raamatukogu on Estonia puiesteel, see oli Ruskaia oksjastovi Ruski, mingisugune vene selts käis seal koos ja selle maja taga oli nüüd siis kus see teine gümnaasium, vot seal ta vahel oli siis suur liuväljad ja mis seal oli, seal oli veel aed ja kus siis need härrasrahvas mängis, peeglid ja tema oli siis kes palle ja munas või mis need olid, mis neid käis kätte andmas, niisamuti nagu oli ju Tallinnas väga palju neid tenniseväljakud ja Mere puiesteel või mere ääres oli seal ju ka maid, mängisid enamuste olivad ikka siis merede ohvitserid ja noored daamid ja väga ilusti riides Evega ilusti mängiti tennist, mitte nii hirmsasti nagu praegu minu meelest, kas inimene punnitab nii tohutavalt virutada ja nii kangutab ennast, et selle rõõmsamängu asemel on nagu enda kägistamine. Aga seal nii ilusti, kuidas daamid olid ilusas riietes, härrad Isamategi ilusti mängisid ja veel lapsed tõid nendele pallid kätte, seda oli üsna tore vaadata pealt. Siis olid veel teie kandis, elasid ka Georg Otsa. Ja meie rahvas, vanad inimesed ja meie lapsed ka ei osanud iga kord tema kohta härra ütelda, vaid lapsed või vanad Kings nimetasid parvi Juljuseks, sest piirita parv oli tema käes ja siis mina olen sealt siis kõige suurem rõõm oli, kui me isaga läksime rohelises, kui ta meie ütlesime, kui isal oli vaba päev ja siis me läksime terve olete rekka rohelises ja kohe siis sealt Beekmanni Vladimiri tänavast Kadriorgu läbi Kadrioru Russalka juurde ja Russalka juures oli ka siis viimane putka, kus isa ostis siis meile passi ja endale võttis dressi ja mõned midgi näkid, nagu sel korral biskviidi asja kutsuti ja siis läksime sealt mitte mäest ülesse Marimburgi mäest võit, läksime kaasad mere alt siis nii kaua kuni piiritani, aga selle esimeses juba Pirita metsas ema jäi lastega sinna, aga isa, kui meie vanemad tüdruku võttis minuga kaasa, meie läksime, siis ikka silla asemel oli parv, parved, käiakse, vändatakse, seda ringi libiseb siis parv üle v parvaksis, hobusega maksis kolm kopikat, jalakäijad, lapsed said kopikaga, teine jalakäija, kaks kokad ja kolm ja läksime siis varem vete vahele kloostrisse ja seal oli kahe vahelt läks üks tee alati ülesse ja mina käisin ikka siin, tahtsin sealt müüri otsast varemete otsast vaadata, meie isa lubas mind ka sinna üles ronida. Minu elule kõige määravam ja otsustavam edasiminek oli siis, kui ma algkooli lõpetades jätkasin õppimist gümnaasiumis, mis sel ajal polnud sugugi endastmõistetav õppimise jätk igale noorele. Pärast neli aastat linna algkoolis käimist tekkis selle lõpetamise eel nii vanematel kui 12 aastasel tüdrukul endal küsimus, mis tööd sa nüüd tegema hakkad? Seda õppimiseks edasiminekut keegi ei võtnud lihtsalt tarkuse tagaajamisena. See oli ikka elus leivateenimise küsimus. Ma olin küll linnalaps, aga kõikidel koolivaheaegadel ja selleaegsetel, kiviku ja kroonupühadel püüdsin ikka maale olla oma ema sünnikodus Harjumaal. Avar taluõu, põllud, heina ja karjamaad pakkusid palju rohkem tööks ja ettevõtmiseks võimalusi kui linnakodu, neli seina ja piiratud hoovipealne. Mull pani hinge kinni, kui mõtlesin niisugust nüüd, kus tuli nii ühe koha peal istuda päevad otsa või niisugust ametit, kus ma pidin kogu aeg linnas olema nagu mu hea isa vabrikus masinaid valvates. Talle ei olnud ühtegi vabu vaba aega ei suvepuhkust, ei pühi, vaid kuus, ainult kaks pühapäeva ja selle ees, teised kaks olid 24 tunnised, kui tuli öö ja päevavahetus. Kord, kui minu käekäigu kohta arutlus oli, ütles isa mulle. Sinul käsitöö jaoks käsi otsas ei ole õmblejad, sinust ei saa teisi teenijaks abist, Kaiaga ei taha hakata. Sul ei jää midagi muud üle, kui sa pead kirjatarkust pime. Aga minu eluringis ja kogemustel ühtegi kirjatarkust ametit muud ei olnud, kus inimene oleks vaba aega olnud kui kui kooliõpetajal, sest meie lastel oli koolist suvevaheaega olid Nathan häädud kroonupüha, aga ta oli siis ka vaba ja sellest siis tulid, et mina mõtlesin, et siis tuleb hakata kooli õpetajaks, et saaks ikka maale minna ja tegingi eksami teise klassi Tallinnas selle kroonu gümnaasiumisse. Kogu algkooli ja keskkooli aja olid mulle kõige huvitavamad tunnid ikka ajalugu ja maade teadus. Mul oli ka jällegi c õnn, et ikka leidsin häid õpetajaid. Kroonugümnaasiumis oli ajalooõpetaja ja kes minule väga meeldis ja ta alati jutustas uut tundi, aga lisas alati palju rohkem juurde, kui raamatus oli ja tegi kõik sündmused ja asjad palju selgemaks. Klass kartis teda, sest tema ei lasknud kunagi vana ära unustada, ta küsis, alati korrati, aga mina sel korral ei saanudki aru, vaid tagantjärgi, kuidas tema selle käes alati näitas meile seost vana ja uue vahel ja sündmused, kuidas need ühendusest välja kasvasid. Ja kui ma nii 14 15 aastane olin, siis romaanide lugemise järgi tekkis mul äkki väga suur tahtmine lugeda ikka nende maadeuurijad, tee reisikirjeldusi ja geograafia sai. Mitte soovid, huvid on jäänud, nii oligi oma 1920. seal kärmesti läksin sooviavaldust ülikooli astumiseks sisse andma, enne kui ma veel ülikoolid õiged kordaja teaduskondade sisemist korda õppisin tundma, kirjutasin kohe omale avalduse peale, ma tahan õppida ajalugu ja geograafiat ja siis tuli välja, et neid korraga ei saagi õppida teineteises teaduskonnas. Nüüd tuli siis vaadata, mis, missugust lainet kummagis teaduskonnas on. Ja kui ma nägin, siis filosoofiateaduskonnas, nagu sel korral ajaloo keeleteadust nimetati, on ka eesti keel. Siis ma olin ju nii vähe oma emakeelt, pind. Kui ma läksin 1900 seitsmeteistkümnendal aastal Tallinna linna esimese tütarlaste gümnaasiumi kuuendasse klassi, siis oli just meile eesti keele õpetajaks sinna tulnud asja Helsingi ülikooli lõpetanud Albert saabert, pärastine Tartu Ülikooli professor Andrus Saareste ja tema tegi meile Eesti tüdrukutele selgeks, et kõigepealt tuleb ikka tundma õppida oma maa ja rahvast sealjuures ka keelt. Tema eesti keele tunnid ei olnud mitte üksi keele tunnid, nad olid nagu terve rahva elu õpetamise tunnid ja seetõttu siis, kui ma nüüd nägin, et filosoofia teaduskonnas õpetatakse ka eesti keelt mõtlesin, et meil tuleb ikka seda ka õppida. Ülikooliminek oli 1920. aasta sügisel. Sõjad olid lõppenud, noortes ärganud suur teadmiste tahtmine ja suur hulk eesti soost noori läks esmakordselt omakeelsesse ja oma meeltesse. Ülikooli. Raha oli vähe ja sõidupiletid olid kallid, pake oli, palju, neid vihmast ei olekski vagunisse mahtunud, kuskilt olime kuulda saanud, et võib tellida terve vaguni ja see tuleb mitu korda odavam kui sõidupiletid igalühel mitme peale on ju palju odavam. Ma mäletan, et käisin veel Tallinna jaamas jaamaülema juures ja kauplesime enestele vaguni Tartu sõiduks ja kuna oli niisugune, et iga teemadel tunne, et nagu, kui laps läheb ära, tal peab kõik asjad kaasas olema, siis nagu Tartus ei oleks üldse puud ei olnudki või nagu ei oleks saanud enam rahaga sealt midagi osta või. Aga meil olid nii suured pakid järjenti, minul küll olid suured summad, Anizi meil ei olnud osta muidugi ei saanud ja siis oli isa vennal oli tema soldat, disneed, kruttiks käimise aeg suur punaseks värvitud laud tuge, kas kahe mõnusa raudkäepidemega kahel pool ja selle maa pakkisime kõik täis ja isa tassis selle Tallinnas Ülemiste jaama selle pärast läbi linna oli kastiga seljas nagu naljakas minna, aga siit üles Lasnamäele Jakobsoni tänava või selleaegse Vladimiri tänava otsast ei olnud midagi viga, aga kõige ilusam oli veel see. Raasiku jaama oli minule mõõd onu saatnud hobusega tädid ja nendel olid kotid, öös olid kaalia, kartkapsaid, teises kartulid ja ühes kotis oli veel nii mõeldud, et tüdrukule Tartu ja tarvis kohe puid teha, kuidas ta omale söögi saab, et puid ja mul oli tehtud kotitäis ilusaid väikseid pliita, puid valmis saetud ja valmis lõhutud ja see kotitäis pandi ka siis minu meelest tädid tõid minule värskes puhtam valge voodi aluskoti puhtalt põhku täis ka kaasa, nii et me sõitsime täieliku varustusega toreda, rõõmsa meelega sinna. Ega me pärast juba enam nii ütleme, maakad ei olnud, me siis hakkasime juba peenemaks minema ja katsusime ikka teistmoodi juba sõita. Aga esimene kord meie hulgas oli maa lapsi ka ja mina valisin peaaineks Eesti ja Põhjamaade ajalugu, selle cum laude ja laudad, ratturi eksamit, mitu seminari, referaadid ja, ja oponeerimised andsid kõige rohkem tööd raamatukogudes arhiivis ja sundisid läbi lugema suurel hulgal kirjandust. Selleks professoriks oli soomlane seeder märg, kes alustas Pruus seminaril ka meid, tekstikriitika õppimisega ja pärast võttis ka kõik minu eksamid vastu. Esimesel semestril läks aeg, nii et rohkem katsusid ikka kõiki loenguid, see oli nagu õige huvi otsimise aeg. Ma kuulasin vist esimesel semestril 12 õppejõu loenguid. Peale ajalooloengute oli soome keel, eesti murded, Jõgeval andis Eisen, andis, seletas eesti muinasteadust, Kalevala oli kreeka keel. Sissejuhatus filosoofiasse, professor Holden õpetas keskaega, oli ladina keele algkursus, vana professor Rammul, loogikat ja isegi veel poliitilise ökonoomia loengul sai käidud siis järgmine kevades semester juba 1921 oli täpselt samamoodi 12 loengud ja sealhulgas oli siis ka ajaloo loengud, aga ma olin ka käinud juba Gustav Suitsu loengul ja suits luges sissejuhatus kirjandusteadusesse ja Hamleti pärast jätkas veel, aga juba poolt Tääri. Küllalt palju jõudsite neid keele ja kirjanduse loenguid kuulata, aga siis pidi ikka nii oma tahtejõu ja mõistusega planeerimaid, et igale poole, eks tema alguses nii oligi, et seda aega sai rohkem raisatud, sest niisugust kindlaid käskusiga keeldusid ei olnud ja meil oli valik. Aga seda ei teinud, meie üksid teinekord oma teaduskonnas, vaid me käisime ka mujal meie hulgast olid mitmed, kellel meeldisid arstiteaduse loengutel käia. Mina käisin juristide Rooma õiguse ajalugu kord kuulamas ja ükskord käisin omand, kuna minu vana usu usuõpetaja Tallinna koolist oli ka bioloogiaprofessoriks saanud, siis me käisime kuulamas, kuidas tema uskude ajalugu kõneles ja mõned käisid. Käisin ise ka Wells prantsuse filoloogi Gutmanni kuulamas, nii et see oli kuidagi siis niisugune just niisugune otsimisaeg mis kõige säravamat meele on jäänud esimese semestri loengutest. Need olid professor Talgreni loeng professor, algreni loeng, esimene loeng toimus Ülikooli kõrval Ülikooli tänava nurgal. See oli sel ajal matemaatikute auditoorium teisel korrusel. Rahvas tuli auditoorium täis, sinna oli tulnud teisi õppejõude, seal olid neid, kes pärast latsioloogiad ei õppinud aga tulivad kõik kuulama. Ta oli Soomest tulnud jättes kõige meile. Kõige üllatavam oli see, et ta kohe esimese loengu pidas eesti keeles. Talgreni loeng oli uudis, uus, põnev ja paeluv ja sellest päevast peale muutusid professor Talgri loengud ja kõik see, mis arheoloogia õppimisega seotud, oli kõige pakilisemat Jaagarama osavõtuga täidetuks. Olime vaimustatud õppimisest ja õpetajast professor Talgnidega koos samal ajal tuli Eestisse tööle ka professor kraan. Geoloog ja geograaf ja professor Talgreni organiseerimisel pidas professor kraane Talgreni õpilastele mõned loengud ka eesti pinnavormidest ja õpetas meid Tähtvere pargis kinnismuististe asukoha määramiseks ja kirjeldamiseks tegema plaane ja oma mõõdetud sammud ja kompassi suunade abil koostama itineraari niisugust välitööde Kaardi visandid. Professor Talgven kraane, 2923. aastal lugema hakanud Soome etnograaf doktor Ilmar Manninen olid teaduse doktorid, kes aga veel noore teadlaste innu ja tahtmisega tulid oma kodumaal juba arenenud teadusepõllul meie maal sama teaduse küttija künnimaid üles harima ja, ja teadusele viljakandvaks tegema. Neist küpsetis teadlastest oli meie uurimistöö juhtimisele määratu kasu. Professor Algren juhtis meid kohe praktilistele töödele. 1921. aasta mais oli esimene kaebamine Kolga-Jaanis Leiekülas. Meie maakiviaja mehe kalmel. Peavarju andis meile siis August Annist, Meie Kalevipoja uurija kelle kodu oli seal näitajad ja see oli esimene Me sõitsime Tartust terve päeva ühe niisuguse puksiir mingisuguse laevaga, mille korstnas tuli hirmsasti tulesädemeid välja ja, ja meie riidedki olid kohe pool kõrbenud, aga jõudsime õhtuks pärale ja kaevasime seal vist üks nädal. Ilus suvine aeg oli, ma mäletan. Ja 14. mail oli nii soe, et kõik veel Võrtsjärves juba suplemas käisid. Tänavu aasta on meil nii palju tuletatud meelde meie suurmeest Jaan Tõnissoni teilan, temast mälestusi jää, jäägu. Olite tema tuline pooldaja, mis mina sellest poliitikast nii väga palju sel ajal nüüd teadsin, kuigi ma pean ütlema, et ma tundsin seda maailma tarkust ja poliitikat just oma noorepõlves koolipõlves üsna palju. Sellepärast et isal käis oma leht, temal oli, ta oli nii nagu ta ütles, Martna mees, temal käis siis sotsiaaldemokraatide leht ja minu ema oli tööerakonna inimene, kes Vilmsi austas ja igalühel olid omad vaated ja ajasime juttu. Aga siis minule ainult see, eriti kui ma Tartu Ülikooli läksin, siis nii toredad patriarhi, nii esindusliku välimusega, nii mõnusa rääkimisega, niisugust tõsist Eesti meest minu meelest mina polnud näinudki, kui oli Jaan Tõnisson ja mina sellest saadik alati olin, olen Jaan Tõnissoni pidanud niisuguseks Ja mulle alati meeldib see tema ütlus, mis ütles, et Põhihelid peavad olema selged ja mina nõuan ka, et iga eestlase südames peab see olema põhiheliks, et ta on eestlane ja et tema kõik oma vaeva ja töö, mis ta teeb selle maa tasuks, kus on tema vanemad ja vanavanemad, pärit. Siin laual on paks käsikiri alise moore, see on teie raamatu Eesti rahva vanem toit, teine osa, esimene osa ilmus juba mõned aastad tagasi. Siin on neid korrektuuripoognad näha. On veel vaja viimast korda see üle vaadata ja varsti me peaksime kätte saama selle raamatu, kus on räägitud meie leivast. Selles teises osas on tõesti leib ja leivakõrvane joogid, leib ja leivakõrvane, kõik, mis siin on peamiselt leiva kõrvanemise, muud olid siis kui kala ja liha ja mina kõige rohkem rääkinud ka silgust. Mis kõige tähtsam, eesti mehe kasvataja oli silt ja leib, sellega ongi meie mehed oma turja peal kõik selle maaraskused ja ilud ja vaevad kõik näinud ja rõõmud ja hõisked silgu jälle kõhutäiega. Oleks ainult mitte toidu kirjeldust, vaid et elu oleks selle ümber, et igaüks, kui seda loeb, saab aru, et mis ta ütles ja mis ta sel korral süüa, kuidas ta sõi, kuidas ta seda hindas. See peab olema, et mina mäletan seda vanaemade ja isadelauda ja onude ja tädide laudamaal, kus ma olen igal suvel käinud ma ennast linnalapsed siis üldse ei peagi, kui ma tahtsin kangesti ülikooli minna ja läksin ülikooli ja kui ma seal nägin, et on üks niisugune teadvus olemas, mis minu meelest see maainimese elu, millest ma oma lapsepõlvejuttudes isalt-emalt olin nii palju kuulnud, kuidas karjas käiakse, kuidas lüpstakse lehmi ja kuidas põldu haritakse ja ma olin maal, vanaema õpetas nii rukist lõikama kui, kui onul, heina niitma ja nii edasi, kuigi ma mõnust väga osavad tegijad ei olnud, aga ma ikka oma leiva teenisin suvel. Ja sedamoodi siis. Ja ülikooli läksin ja nägin, et on rahvateadus, sel korral veel etnograafia nime ei olnud, see oli rahvateadus ja mis asi oli siis veel südamelähedasem, kui üks rahvas ja maa? No ja seda rahvateadust massiks läksingi ülikooliga ja selle peale pärast tuli siis ka nüüd, kui leivateenimise käsud tuli, siis töötasin sel ajal edasi. Aga kui ammu te hakkasite juba selle raamatu jaoks materjali koguma? See oli teadusliku tööplaanis, noh, õieti ma, ma olen hull, on esimene kandidaaditöö on tehtud sellest Iisaku poolsest sellest meie idapoolsest vene eesti suhetest ja Peipsi ümbruse aladest. No ja siis ühtlasi sellega korjasin maka toitu. Aga jällegi puht praktilisest tahtmisest tulvil laienemine, sellepärast et 65. aastal tuli soome-ugri kongress ja see oli siis Soomes ja siis professor pilguna oli sari murrale meie Meie sektori ülemale, kirjutanud et oleks hea, kui keegi toidus teeks, et toitu on nüüd noorematel etnograafidel nii vähe arutatud. No ja ma siis tegin Ja mesi ei olnudki mingi tarkuse tagaajamine mull või, või ütleme nii, kaugete maade nägemine ainult vaid see oli jälle puht kodudest ja praktikast ja seepärast mu poeg oli ära läinud saksa okupatsiooni ajal läinud Soome ja nüüd Rootsis ja kui mina siis sain siit ka Soome minna, siis tuli ma teadsin, et kui mina soome jõuan, siis põld tuleb mind vaatama ja see oli nii kodune, lihtne. Rohkem ema kui teadvuse mehe vajadus. Üle pika aja saite siis kokku, jah, see oli ikka enne oli 17 ja siis see oli 42 ja see oli juba siis 65. Aga ma tundsin ta eemalt ära, kui ta tuli, niiet ja, ja kõige mis mina pean kõige suuremaks maailmaimeks ka saavutuseks, on see, et on telefon olemas ja kui emasid kaugete aiade tabanud oma kuuleb oma ära kadunud poja häält, mida mina siis õnneks juba olin ikka 50.-ks aastaks juba kuulnud. Teate, see, see on minu meelest selle sajandi ikka suur Assaps. Telefon on olemas, kui mõtlema hakata, Teie olete niimoodi noh, sajandiga koos sündinud 900 et selle aja jooksul on nii palju noh, kõiki asju tulnud, mida siis ei olnud olevas või leia, sündisid ja see on ikka ärev aeg ka kogu aeg olnud. See sajand on ju täitsa läbi üraski kõik need kõik need suured sündmused, mida nüüd niisugusteks, igaüks peab ikka kõige uhkemaks tähtsamaks, nendest on see üks harilik inimene kõigiks läbi saanud ja mingisugused muljed on tal ikka jäänud. Oli 1905 lauldi kauem raudune kanda ei taha, kui ma muud ei osanud, vähemalt moskva seda laulu kuulsin, mis laul see oli siis tuli 1913 sõda siis lautuid siis seal kaugel augus, tovi metsa all, kus jälle kõik need eesti poisid ja maainimesed, kes sinna sõduriks olid vene sõjaväes ja siis paljud seal augus tovi metsa alla jäid, kui need vaat niisugused, lihtsalt mina ei räägi. Või suguse selle ajalehest võetud Marba püüan edasi anda, kuna ma üldse seda maaelu ja lihtsalt eluaeg armastanud, siis ma püüan nende üksikute andmetega, mis see on nüüd lapsesse võitleme, minu noorepõlve jätnud või siis kõik Need 1917 või 18 ja imelik, et mina ei ole sellest kõigist mitte võtnud ühte suurt, nagu koormad, Sultsidki elu olnud, see on minu elu ja minu osa olnud seda näha. Ja õnneks ma ei ole sattunud päris veriste sündmuste juure. Vaid sedasi läksime 1918 sellel kõige raskemal esimesel ajal leivasaba toit öösse. Pidime minema kella kahe ajal leivasabasse ja kui tore terveks ööks oli tehtel naeru, kuidas üks mees, naine tulid nüüd see välivoodi oli kaasas, lõid selle sappa ülesse, heitsid kahekesi magama ja nii nad magasid hommikuni seal kahekesi ilusti rahulikult teiste inimeste juttu ja keskel, kuni hommikud tehti kassat, läksime poodi leiba ostma. Vaadake mul see leiva, tühja kõhu ega leiva vahel ei ole midagi meeles, on see ainult see tore paar, kes seal illusti rahulikult magasid ja nii on palju asju. Ma ikka katsun selle paskuse, mis nii lootusetuks teeb. Kas ära unustada, mis? Seda mul ei olegi vist olnud, vaid ma olen ikka rohkem seda meeles pidanud ja seda olnud, et homne päev oli teel. Ma tean alise moora, et teil on üks oma kodupaigast Harjumaast kirjutatud lugulaul ja kas meie saaksime seda tänase saate lõpuks ka kuulata. Seab sihiks. On igal oma isa, tema minu on endine Harjumaa kadakas Lepik ja paepealne muld, Harjumaamehe, põline kuldkoplite lagedat kaski täis rähkad, leht, muudes heinamaa, arvud ja rabad. Kõrvuti seisid ka salud ja soov ürgne ja kindel paepealne ellu. Kas on kevade kusagil kenam sellest, kui lepikul pakatab põu toominga? Pad rikkus ööbikuõu avaral paepealsel kaugusse kaduv maantee meelitas minema sadu. Lahtine silmaring, suur ja lai. Lahutas selle meel siia, kes jäi. Sul oli maad ja sul oli randa Karelgi siia kordeid kinnitas kanda valitses Baerinkal valvates laht. Merel käis kaubajatapu, jaht, merd, kündjad, laevad, kõik tõttasid sinna ajaga kuulsaks saanud Kalevi linna, kui tulid hädaga ida või lääs tapritessepisest kõmassi sääs süttisid tuled ja kajasid kutset. Pinguli. Maleva ratsude suitsed vaikis kord Kalevi sõjasarv. Meile jäi lese silmadest järv kaasale kalmule kuhjatud mägi. Lesknaise päästis Beckeri vägi, väetimoks osutus tooslariga truu lese asemel. Iru poed raadas metsa ja ehitas skoda võimsamas võimsamalt. Mõõka ja oda käsitles tandritel ligidal kaugel Harjumaa ladetall raevukat, tuuri tõsised kuusikul rebitud juuri lajatas metsa ja majasse äike alati uuesti, valgustas päike. Harjumaa püstipäi ajaloos käis Kalevi kaitsja, linnpealinnaks jäid. Aga kas see oli seesama, mida te siis olevat lugenud, kui teid operatsioonile viidi, seesama seesama ja loen, kui sema seda luuletust kolm korda üle loen, ilma et ma eksiksin, et ma närvitsema, siis ma panen oma südamed. Et nüüd hakata üldse tat arstima, millandsel kõhud kallale jõuavad ja siis tahtsin seda ütlema, narkoos oli juba mul sees, hakkab, ma ei jäänud magama, ma mõtlesin kogu aeg, luuletus, nadolid, mõtled nood palju sõita, ikka paar samm mõtlasena või salmi, aga oli tulnud siis noh, neid on ka hulga ja siis kui külmuti lõpuks küsitud, kas nüüd on kõik ja ajatud ja nüüd on kõik Sennaga see antisteerita jõudu. Aparaat annab ka jõudu, muidu mul tulepaar ja, ja kui ma olen täitsa rahulikult seda lugenud, siis mul läheb südajoonte põhja korraga ta ei lähe paika, aga kui ma siis teinekord veel kindlalt ja kolmas kord olen ma jõudnud ära lugeda niimoodi rahulikult seda siia edasi, siis on puud, südapaigad. Tänases saates rääkis mälestusi oma pikalt eluteelt 88 aastane alise moora. Teda kuulas ja lindistas Mari Tarand ja laulis segakoor noorus.