Halli austajad allid, vananenud back. Täna veedame till ja ma tahaksin öelda selle vanameister. Sinust on Rakveres puudus. Kuid ma mõtlesin, et täna on jaan, pakkuriksin seal, kus ma arvasin, et peabki. Ta pidi olema ka üks väikene sünnipäeva kingitus. Ja täna ma tahaksingi siin haual vaiksel Jaan pakule sosistada. Et mõni aeg tagasi loodi peres Virumaa poistekoor. See oleks üks väikene kingitus, mis kindlasti jaanpakule rõõmu teeks. Ja see oleks ka ainukene asi, mis ma kaks siin täna nii tähtsal päeval öelda, kuidas meie, Virumaa poistekoor jalad alla saab, näitab aeg. Jaan Pakk, austatud või ei, vanameistrile midagi olulist täna öelda, siis palun. Ma aastapäeval Kadrina ümbruses. Väga julge kahjuks on ta käinud koolis käinud, koori juhatanud, kaks elanud ja ka blogi, aastaga on olnud kant katoosata. Toredast huumorimeelsest pääst, kas laulmeda õpetamise koolis? Kõigele meelepäraseks oleme segavat tanud. Kus ta oli peaaegu 30 aastat? Gümnaasiumide ja esimese keskkooli muusikaõpetaja? Jaan Pakk on tänaseni üks väga väheseid õpetajaid, kelle kohta ei ole tänaseni kuulnud ühtegi halba sõna. Muidugi õpetajate kohta antakse pärast andeks nii mõnigi asi või pigistatakse silm kinni hiljem. Aga Paco jaani puhul ei ole meil mitte midagi andeks anda, me saame ainult tänada. Minu suureks elutööks oli muusikakooli rajamine Rakvere linna mis seisab ikka sama koha peal. Ja sinu rõõmsat elurõõmsat rütmi jätkub meie majas siiamaani aitäh sulle selle eest. Siis oleks põlguri nagu lapsed ikka voolavad soolod, arst lõpuks 100 eurot rahvaks. Ja laiali tänu lokkavad ühtlase tahaks öelda sinu eest. Suur tänu kõigile, kes korraldada, unustanud Jaan, tulnud säralt remala tähtsal päeval siia. Ja usun, et veel rõõmsa vangla, kuidas way midagit teha pöörab korra olid need, mis kunagi oli Rakveres valitsev Rakvere muusikakeskkooli ja kultuuri ja elu edasi, kui sa jälle tõuseks ja kui me näeksime selle vilju, seda Gloga suurimaid aru õppusega lootusi. Kes on tulnud siia Pandivere kõrgustiku põhja jalamile asulasse, nii rahva täna, 26. novembril. See sügisõhtul selleks, et meenutuste kaudu olla kursis siinse muheda muusikamehe Jaan pakuga. Tema 90. sünnipäeval lubage mul süüdata küünal. Mullal oma p kus puhtus annab ilusam elu, kui mõlemal on siiki tuba, mälu ja igas mälu laadis on oma rahva meel. Mitu 1000 mälu kannavad isiksusi ja nende vaimsus ajast aega. Astugem ajas tagasi käesoleva sajandi algusesse. Jaan Pakk sündis 1901. aastal kevadel kalukese külas tema enda mälestuste järgi laulnud kodus kogu viieliikmeline pere. Vanem õde mäletas, et väikese Jaani musikaalsuse inimene sügav paariaastasena Kuna isa Tõnis Laarist vohh et ega koori, siis koosnes kodune repertuaar põhiliselt tolleaegsed, sest ega koorilauludest ja neile audigitega koori teades õde on sopran ja isa teinu ja vanem vend, pass. Kodus laulab ka hästi palju paali, sest leid teadnud iga niipalju, et puistab nagu varrukast. Terid, papp olevat nooti turdnud, ometi olevata nakatavad oma osaga viiulimänguga ka poega, kes appi kuulmise järgi. Tilli õppimist alustas Undla vallakoolis ja Kadrina kihelkonna kihelkonna kooli jäänud õpilaste jaan pakkumisi kaasus sealsetele muusikaõpetajatele märkamatuks. Tihti pandi teda laulma nendesse äärerühmadesse, kus teised toime tulla. 1918. aastal avati tapal usku reaalgümnaasium. Jaan pakkus, sai selle kooli õpilane. Kõrvuti õppetööga hakkas ta aktiivselt osalema kooli muusikaelus. Kooslaulmisõpetaja kasutas ta õpilaskoorid ja orkestrid, selle mänginud ka Jüri Varik. Nii õpilaskoorid pani Jaan Pakk Teele võetigi ansamblid. Aitad muusikaõpetajat, häälepartiide ja pillimängu õpetamisel koolikaaslastele. Hiljem jäidki mõned ringid tema juhendada. Kuna kodune vajadust ei vanematel poega toetada, hakkas ja ülalpidamist teenima tantsuõhtutel ajavite muusikuna, Tõllidele, muusikule, muusika olete loomulikult kasuks ei tulnud. Ja viiuliõpingud jäidki kanti. Jäätmed mängimine Geo Roderitaja ehtris, kus oli võimalus lõpetada ka heatasemeline solfedžo kursus. Pealeväeteenistuse läbi tegemist oli Jaak pudriku muusikatelgis esines segakoorijuhiks. Nii, enne kui ja tapust alustavad juttu tema täieõiguslikult teadjad tundjad pakkuda kuulata ka muusikapala on püha mulle koduma muuli jalule kui on vajalik ja võimalik püüke kujutena. Aado panda viiul ja Tõnu Blo ohani, klaver, koorilaulu helinux, mis algab. Anna haavasse laagriga. Ükskõik kui vaikne on koduma ja kas ta annab kõike. Ihkan jäigatsema talu viiulile. Tyhi tahku, mis puudutab Jaan, paku Läänemaa Õpetajate seminari tapva aega Rakvere ja Tapa gümnaasiumide orkestri ja koorijuhi aega valgustada. Proua, olete kirglik Ethani Jaan, paku õpile, palun. Kõik või enamus, suur enamus inimestest, kes sinu täna koos peavad Jaan, paku tema sõjajärgsete aastate tegevusega sellest ajast, kui ta oli siin meie esimese keskkooli muusikaõpetaja ja kui ta oli muusikakooli direktor, õpetaja vähem teatakse kindlasti Jaan pakku kui Eesti vabariigi aegset Rakvere muusikaõpetajat. Ja sellepärast ma mõtlengi, et täna oleme siis viimane aeg sellest rääkida, et inimesed sellest üht-teist teada saaksid. Nimelt Jaan Pakk tuli Rakveresse 1934. sügisel selja taga üheksa aastat pedagoogilist tööd. Ta oli töötanud seitse aastat Läänemaa Õpetajate seminaris ja seejärel kaks aastat Tartus koogi, mis nii, et tal oli juba suur õpetaja kogemuste pagas olemas. Peale selle oli tal taskus siis juba konservatooriumi diplom, mille ta oli saanud kaks aastat just enne siia tulemist. Ja see aeg, mis ta oli enne Rakveret töötanud, oli väga tulus aeg, sellepärast et ta oli sattunud tööle Haapsalusse, mis oli oma seminariga väga hea muusikakeskus tol ajal seal oli teiseks õpetajad või juba enne Jaan pakkusel õpetajaks helilooja Cyrillus Kreek, tuntud muusik ja nagu seminarides ikka, oli seal heal järjel laulmine, muusika tegemine, kõik õpilased pidid oskama nii pilli mängida kui laulda. Jan pakku käe all oli seal suur väga arvukas orkester, suur segakoor, Nad tegid seal mitmesuguseid muusikalavastusi. Ja samuti läks ka edasi asi tartu pedagoogiumis. Haapsalu seminar nimelt likvideeriti, nii nagu Rakvereski seminar 32, aga siis kahe aasta pärast likvideeriti ka Tartu pedagoogi ja pakule anti valida, kuhu edasi minna. Tööle pakuti välja mitmeid paiku, nende seas meie praeguses maakonnas. Väike-Maarja-Tapa-Rakvere ja Jaan Pakk tuli Rakveresse. Ma usun küll, et ta teadis, mis teda siin Rakveres ees ootab, sellepärast et ta oli ju siitkandi mees. Ja pealegi oli Rakveres kaua aega olnud enne teda muusikaõpetajaks Vladimiri kreek, kes oli Cyrillus Kreegi vend, haapsalu breigivend. Ja Jaan Pakk valis just nimelt Rakvere. Mis siis oli, milline oli Rakvere tol ajal oma muusikaelult? 30.-te aastate esimesel poolel? Jaan Pakk ootasin Rakvere sees üsnagi hea pinnas. Muusikaelu oli küllaltki aktiivne ja muusikaline kasvatus koolides oli olnud küllaltki korralik. Nimelt meie seminaris oli ju pikka aega muusikaõpetaja Erelt, mesi jäine, üle vabariigi tuntud muusikapedagoogi metoodika. Gümnaasiumides oli muusikat õpetanud Vladimir kreek. Ja ka muusikaelu väljaspool kooli oli äikese 10000 elanikuga linna kohta küllaltki heal järjel. Nimelt meil oli ju siin kuulus Raatma koor. See oli siis rahvaharidusseltsi segakoor, mida juhatas Rosenberg kraatma. Ja mida me kahtlemata võime pidada Virumaa eliitkooliks tol ajal. Ja peeti ka sel ajal teda Viru Välit kooriks. Siis olime siin üsna mitu puhkpilliorkestrit. Kogunisti kolm puhkpilliorkestrit, kui Jaan Pakk siia tulin. Ja need olid kõige parem muidugi esimese diviisi orkester, mida juhatas Jaan paku ajal siin mõni kuu väga tuntud puhkpillimuusikaentusiast Narvast Eduard Nuude hiljem haaret Lindjärv, samuti konservatooriumi lõpetanud mees. Peale selle oli siin kaitseliidu orkester, tuletõrjeorkester ja suurtükidivisjoni sümfonietta, orkester orkestrid üsna mitu. Küll aga ei olnud. Rakveres ei meeskooridega naiskoor väljaspool kooli. Peale selle Rakvere oli selline linn tol ajal, kus eriti tänu muidugi Raatma koorile oli. Koorilaulu kontsert muidugi. Nimelt kui olid Raatma koori kontserdi, siis enamasti oli saal publikut täis päris täis ja ükski kontserti möödunud niimoodi, et ei oleks olnud väga palju lisapalasid ja et ei oleks olnud palju lilli. Nii et ühesõnaga noh, koorilaul oli, segakoorilaul oli heal tasemel ja peale selle käisid siin külas ka ja regulaarseid käisid külas teiste linnade head koorid. Näiteks Tuudur, Vettik, käin Tallinnast oma kool segakooriga. Siis professor tapmann käis oma meestelaulu seltsimeeskooriga. Tartust käis regulaarselt külas akadeemiline mees, kord meis korritsinguga. Tartust käis ka üliõpilaskonna segakoor võrguga ja naiskoor, et ühesõnaga kooride kontserdid olidki üsnagi tavaliselt tol ajal. Ja veel üks asi, mis nii tänapäevaga võrreldes oli heal järjel, oli solistide ja nii vokaalsolistide kui instrumentaalsolistide sage esinemine Rakverest kas iseseisvate kontsertidega või siis koori kontsertidel solistidena nimelt Rakverest elasid ja ütles dollaseni Siimon, kes andis siin laulutunde, tema esines ise siin sageli ja iga tema õpilaskontserdid olid alati huvitavad sisukad. Ja peale selle käisid siin esinemas kas siis rahvamaja saalis või võidu nordi saalis, mis oli meil võõrastemaja tol ajal ja, ja pidusaal. Kuusik Martin Taras, Karl Ots, Aleksander Arder, terve rida teisi vokaalsoliste peale selle, sellised muusikud nagu viiuldaja suur suits ja ja Herbert Laan või võib selliste karjus, karjus siis kiriku orelil mängimas, luga, elektron ja nõnda edasi. Eks see oli ikka väga populaarsed kirikukontserdid, kirikumuusika, kontserdid, kuna kirikul oli uus orel ja kirikumuusika kontserdid peitsid väga-väga rohket külastamist tol ajal. Nii et ühesõnaga, muusikaelu oli siin olemas. Tuli aga Jaan Pakk leidis endale kogu selle muusikali taustal ja selle kõrval tohutu töökoormat. Ma saadaksin natukene ringi käima Siil fotosi, Jaan valgus, ratsior perioodist. Te võite siin neid lapata. Siin on, siin on tema elust, tema tööst, ühisgümnaasiumi iga tema kodust ja, ja koorijuhi elust mida kame, teist realisi ja teine väike niisugune kogu on siis ka Rakveres muusikakool ja Jaan Pakk, need neid te võite siis tänase õhtu jooksul vaadata. Ja, ja mida siis Jaan Pakk hakkas rakveres tegema? Tema põhitöökohaks sai õpetaja amet Rakvere Kivistik pääsemist. Aga samal ajal hakkas ta andma muusikatundega naiskutsekoolis ka C gümnaasiumis. Oma gümnaasiumis oli tal suur segakood, mis paisus peagi sajaliikmeliseks. Endine kreegi salongorkester muutus varsti sümfonietta artistiks. Siis tütarlaste koolide naiskoorid tõusid päris heale tasemele ja Jaan Pakk andis esimestel aastatel muusikatundega Tapa gümnaasiumis. Ta sõitis raudtee Tapa vahet tegi seal muusikaõpetaja tööd. Aga nagu ma juba ütlesin, Rakveres ei olnud tol ajal meeskoori. Ja juba esimesel sügisel, kui hakkasin tööle hakkas, hakkas ta endale soetama meeskoori. Nimelt Rakveres oli tol ajal üht Eestis oli tollal sellised noorteorganisatsioonid, kõik on nagu nüüd organisatsioonid Rakveres ka. Ja vot see Kiienny tegigi Rakveres oma meeskoorid iga 34. aasta sügisel kutsuti Jaan Pakk. Kahjuks sellest noortekoorist siiski palju välja tulnud. Liikmeid kogunes vähe ja Jaan Pakk järgmisel aastal hoopiski tegi Rakveresse uue Rakvere laulumeeste seltsimeeskooris. See oli lühikest aega selline meeskoor tegutsenud ka varem, kui mesi jäi, neil oli siin õpetaja, aga see oli vahepeal välja surnud. Nüüd jagak kutsus uuesti mehed kokku, see oli 1935. Ja see Rakvere meestelaulu seltsimeeskoor kujuneski tema juhtimisel kolme aasta jooksul üheks Rakvere tugevamaks kooriks. Siin me näeme, muide ka selle mees, koolivormimütsid on pakku konverents kui Anthony teine meeskoori dirigent ja kolm astet, mida Jaan Pakk juhatajad Emil Sis Jaan Pakk juhatas seda naiskoori. Selle kolme aastaga. Meeskoor andis 99 kontserti. Ja ta tase oli küllaltki hea. Laineid oli 50. Nii et kakk sukeldus, otsekohe seisis nii laiemalt muusikaellu. Ta mitte ainult ei olnud kooliõpetaja, mitte ainult meeskoori dirigent, aga ta esines tihti ka viiuldajana. Ta oli ju konservatooriumis õppinud alguses riiulit ja väga hea õpetaja Paulseni käe all. Ja ta esines kasiino kontsertidel tihtipeale viiulipaladega. Nii kooride kontsertidel oma meeskory kontserdil Agati krid, kirikukontsertidel. Ja niimoodi siis Jaan Pakk tulnud siia. Mis ta siis oli, 32 aastane, jah, kui ta Rakveresse tuli tõusis üsna ruttu siinset muusikaelujuhtide kõrvale. Ei saa öelda, et otsekohe oleksite tõusnud esimeseks muusikameheks happes medalite kestraatma oli siin ees esimese diviisi orkestrit juhatasid väga head puhkpilliorkestrijuhid aga ta tõusis üsna kiiresti nende meeste kõrvale. Ja pärast sõda oli ta siis juba kahtlemata muusikamees number üks aga sellest räägivad juba juba teised. Aitäh proua objektile ja palume jälle Tõnu ploome klaveril ja Aado kalda viiuli. Ja esitamisele tulevad Jaan pakku palav lüüriline meeleolu ja kohaga. Need on siin peidus Aitud eks, Jaan pakku õpilane. Minagi väriseva südamega alustasin akadeemiliselt ja range aga tegelikult ma tahaks, et nüüd te hakkaksite vaikselt kaasa mõtlema, mida kellelgi on öelda Jaago. Ja minu tuleb meelde üks selline ilmekas lause, miks mina leppida, uurides teadet kuriga pilgus mu kaabu uurivalt olla, olin ma võib-olla ka nii et ma arvan, et see meeleolu teadmile, kliia ruumi tulema, sellepärast muidu ta ei oleks, et õige ja kaku. Ja nii ma annangi tena mehele, kes on ka Jaan paku, naine oli, minul ei tulnudki. Ja, ja ma arvan, et oleks tore, kui meile õnnetute õhtuni niuksed natukene vaba ja, ja, ja mõeldi ikkagi aega, pole öelda ja lehmalatena einega kahtlustate, et minateadvusega poolne. Ja küsimus naljaga peale peksmises. Saabute joonlauaga see ei ole muidugi midagi, on midagi väga huvitavat, väga tõsiseid ja väga meeles olevat ja on ja muidugi ma ei saa sellest kiusatusest lahti, ma pean rääkima sihukese loo. Okapid Messalleele viivad ja ma mõtlesin, et miks mitte siis Jaan paku lugusid. Kusjuures ma mitte eriti tihti lumi ei laula lugusid ja laulsid seal koolis ja see oli nii tore, noor lektor, kes pärast küsis ka et sa oskad ju ikka natuke rääkida, siis. Muide, päris tagasihoidlik, eriti siin perekonnaliikmete ees, aga elu on mind toonud ühe niisuguse mõtte juurde, et. Kõik asjad, mis inimestel on tarvis tegelikult tulevad nende juurde. Ostame vastavalt sellele eraldas nõustamine vibreerib. Minule niisugune tunne, et jaan vapustas. Tähendab, maa ei ole kaugel sellest naisest mõtlemisest, temal läks elus lõiku kolmele, ta eitas ele. Aga ta oskas minu meelest nüüd tagasi mõeldes. Siin räägiti juba tema töö sellel ja Kaspiraatori Eskuristid oma siirust, versiooni luua laulukoor ja kaks orkestrit ja. Ja küllap see ongi üks niisugune väga-väga defitsiitne asi sest küll me tahame üldtähtsustatud olla asjade juures 10 tablool kõver kätel. Tänu sellele, praegu, mina kujutan ette Rakveret tema kultuuriolekut võima Jaan paguneid ja kujundada. Ja sellepärast Sellepärast tuleks siis meelde. Tulevad meelde tema lood, mis ta kirjutas, alune klaverimees. Ja nii. See see. Ja see. Koolile. Kõigi eestlaste joodi. Valitsemist kõige paremini tabanud jällegi jällegi ja kauplemisliited viisid. Jaa. Ei ole. Olla. Ja tulen järgi. Olen. Jäämees sind väga minema. Ma tahtsingi, tädi ei tea, kelle juures Jaan Pakk õppis. Ja kordan veel. Ei ole ka. Ja hooliva. Ja. Ma ei tea, kuidas meil õnnestub, see hakkaksime natukene. Jaan Pakk tõlkima aga loomulikult oleks ikkagi suunanud pilgu kõigepealt nende peale, kes, kui tema tööd jätkub ja praegu oma vaikset piiluti nähe mehe poole, kes on pika tee. Tallinn on siiani olnud ja ma arvan, et härra Kuuno taremaa. Kui ma küsisin Kurivat olla kosmogaagon. Kisute kuidagi tei. Rääkima Jaan pakkus, mis tuleb teile meelde, kui te mõtlete? Kõigepealt, ma arvan sellepärast, et tema Puhkab. Selle professionaal. Et seda tehti niivõrd kergelt naeratusega Üle ülerajal kaugemale. Mõned mehed on õige kaugele jõudnud, võiksite Tarmo. Aga nüüd on õigele teele juhtinud. Meenutan neid aegu, Jaan Pakk kõrvuti muusikakooli paljude meie õpetajaks oli iga roll siis aegustes. Seened juhataksite mind niuke õpilaste peale, kes võiks veel reeta ris jaan pakkus, oleksin väga tore. Aga praegu ma tahaks korda põigata sinnakanti, kui mõtleks, et milline oli Jaan Pakk kodus mis ütlevad lapselt tema kohta. Kui Jaan Pakk kindlasti tõi ta koju, ütleme, rääkige, mis koolipoisid tegid või, või näiteks kodutegu, et näiteks see poiss on nii tubli, vaata, miks sina tellin, oled jätkuid või ütles, et see tüdruk oli selline tellile, miks näiteks minu lapsed tegid, ma ei tea, aga järku need kisuks kuigi kuidagi juturingi Jaan, paku lapsele nihvey oma isaks. Meestel on eesõigus, ma kasutan seda. Anname natuke. Kui nii möödaminnes nagu sellest juttu oli, et mida rääkida ei saanud siis ega ei oskagi midagi niimoodi kompaktselt kokku panna. Areneksin mõnest killust, mis on andnud võib-olla ellukojas on midagi niisugust, mis on jääda. Ja võib-olla kõigepealt see, et juba lapsepõlvest peale hakkas meil kaasas käima sed hirmust Teotahe ärritav teotahe. Ausalt öeldes kogu aeg pidi midagi tegema. Ja tema ise sai kõige endaga hakkama temani sündinud Rätsepa poeg ja kui ikka meie ema haigeks jäi ja ja ta ise õmmelda ei näinud, sest meie emal oli tegelikult oli ta invaliid, siis istus Jaan Pakk ise küll oma naise kaasavaraks saadud õmblusmasina taha, aga meile õmbles ta püksidki jalga ja neid püksikesi kandsime me peale sõjajärgsel aega mitu aastat. Ja nad on mullegi meelde jäänud, ega need õmblused alati nii päris puhtad Nabki pärast narmendama, aga tema tegeleb üldse, sest ka taskurätikuid põlistas ta nyyd mul õnneks on järgi veel, ma alati vaatan, ma ei ole neid ümber Paristanud veel. Nüüd see teotahe ja ettevõtlikkus oligi selle inimese juures ikka väga suured. Mis kooli puutus, kas ta meid niimoodi kamandas, ei kavandanud, aga kujuta, tuli ja rääkis näiteks Titrallast. Ja tuli koju ja rääkis vitrallast, oi pagan, ilusti laulab kanneldaja laulukest, ära enam laula sa nii ilusti enam ei laulaks. Laulis seda kannel tänavakest ja tuleb siis teisel õhtul koju, ütleb nüüd, tahavad kõik panna teda laulma, laulab oma hääle ära. Talle leidmisega. Tahtsid lauda juba, kui sa olid ükskord laulnud. Ja nii jõudsid need muusikainimesed meile koju juba väga varakult ja ka võib-olla need kooli koerustükid, mis koolis tehti, siis tema suhtus nendesse koerustükkide heatahtlikult, kui need õpilasneilt seda pahatahtlikult ei teinud. Nii et kui härra joa sõitis kontrabassiga. Ta korrutas, et tartlased ei ole ka veel mingi probleem ja see lahendati ilusti poole naljaga, mis ta seal koolis, seda ma muidugi ei tea, aga me teadsime seda kodusindi muigega. Et niisugused asjad olid siis õpetaja pool, kui ta koju tuli. Minule andis ta metsa Ta armastas aga metsas käia. Ja me olime parajad toredad tatikad, kui ta kaasa võttis. Vähil käisime näiteks minu meelest eelkooliealisel sõitsime öösel vähile isaga jalgratastega kaasa. Isaseid Me olime kaksikud õed, eks ole, ja siis iga isa sõitis keskel üksildis ees ja teine taga, miks isa keskis letti seletas meile, et kui juhtu eesolev, kukkumati rööpasse ja tõesti, me sõitsime niisugust täienisti röökle mööblit Guyamiseks, Boris tee loobu meelde, lu no ütle nüüd sänie, seal meil oli omad kindlad vähikäimiskohaks, ööseks sõitsime. Ja kui nüüd üks oleks kukkunud, siis lapsed pimedas ei oska ju pidurdada. Aga isa oskas pidurdada ja sellepärast isa seltsi sõitsin alati keskel. Et siis me meie olime ohutuse kõrval. Ja eks see marjakorjamine ja seekord on kõik pärit temaksest tegelikult. Ta maandus ennast maha ja metsas käies jahil käies. Kuigi jah, ma pean ütlema, et see park, mis koju tood vahel küll niisugust nagu, et vist oli loomulikku surma. Ja peale selle oli tal ju ainult üheraudne, kes kuigi ta siis oleks ju ka kahe ratsutama seda, nii, et see eesmärk metsaskäimisi lävega teine. Ja nüüd ma vaatan seda rutt ja siis mul tuleb meelde, kui ta pahandas ahtri rutt, ei lase teda meest ka kunagi kalal kaasas käia, jõuliselt aga nad. Nii et nad niisugused asjad tulevad, mõned seoses selle isaga meelde, tema armastas täiesti. Kehkesid kirjavahetajavindiga. Need asjad tulevad temaga sellega kaasa ja jäävad terveks eluks ja kas või värvikirkus. Ma hakkan mõtlema kõik kleidiriided, mis isa ostis emale ja ainult isa ostis nii, temale olid ju erksavärvilised. Ja mul on praegult perekonnas relitia. Isa ostis mu roheliste trapp mantli heaks. Helesiniseid Kunnast Pitega suured nööbid. Mu noored sõbrannad kadestavad praeguseni. Aga uskuge mind, mis ma olin lausa nördinud, kui ma need Rahman pidin kasutama, aga muidugi ei kasutanud, aga nüüd on mul alles nii, et tema värvi nii. Oli. Ergas nii nagu tema vaik ja minutitega Peale selle ta oli nagu emotsionaalne ka kodus ja kodused emotsioone emissioonid võivad ju mitmedd välja näha, eks ole. Ei, on vist üks või kaks juhust, kus ta võrdlemisi kärinal oma asju paika panna. Aga ei olnud üksiga kaks kah, kus ta kuulaks. Vanemas põlves on ta teatrietendust mõnevate muusikamana. Tal olid pisarad silmis. Nüüd emotsioonid olid tal tugevad ja, ja sageli ilusasti ponitan. See oli nii harjunud, sellega olime harjunud kuidagi või vähemalt mina karjuks küll sina räägid omast, eks igaüks vaatab oma pilguga. Erinevalt Nendel aegadel eraldi, elasime temaga koos ka ja mina kujunesin nende pere siukseid halvemaks lapseks, sest mina elasin rohkem hobused. Kes kaugemale andmed on alati ikka ja alati Kaagemate kättesaamatud ja paremad. Kes ta oli? Väga püsiva ja võib-olla isegi niisuguse ma ütleksin, kinnisideed, kuid tema nööri vaja tema mõtet muuta, siis tuli jah, kahjuks meil haavaga teel oma kodus ja pidin jahuga tõenduma, mina sellega edukalt toime ei tulnud, vahel keressiivsega näiteks oli vaja tubades mööblit vahetada või oli vaja remontida, siis jumal hoidku, see oli suur ettevõtmine. Seepärast kõik, kes teised tegema siis oli muidugi. Ta muretses rohkem, kui asi väärt on, tema oli harjunud tema nagu elus või selles peres on ja eks ta oli ka, sest ema oli meil haige ja kogu see kudumelu tegelikult jäi ise õlgadele selles varustamist ja, ja noh, niimoodi suhtlemine maailmaga oli tema õlgadel. Sest nad olid väga erinevat temperamenti. Ja võib-olla tänu sellele ei oska nii hästi nad tädis, väike klannid, erinevad. Mis ma veel emalt või isalt kaasa sai? See oli see reisimisrõõm. Kui ma praegu tagasi mõtlen sellele, et Ta oli. Mis ta siis oli? Kuuekümnendatel aastatel sõitsime Kiievisse siis neli, 50 ligi 60 aastat vana, sõitsime Kiievisse. Furgoonautoga. Siis ma praegu küll ei tahaks, furgoonauto mitte mingil juhul ei tahaks, aga tema sõitis ja käis. Me käisime kahekesi tibusid viimas, annataks temaga. Kusjuures meil ei olnud üldse ööbimiskohta. Me magasime lennuvälja pargipingil nii, eks kord magas, tema pean süles, kord magasin mina tema peasile inimesi tegelikult ei läinud meil ilusa öösse kaduma, lennukid tulid koguaegselt linna nartsisse ja no see oli väga tore elamus ja neid inimesi ette ja hilja hiljem ta käis seal üksinda, siis ta oli juba üle 60 aasta vana, kui ta käis needsamad õnnetuid tibusid viimas linnuvabrikuga käisime Baikali-äärsel ja talvel südatalvel sõitis Stasin nüüd ta niisugust kihtme käimisi, rõõmu oli tal ikka hästi palju. Kui ta igapäevapaigal oli, siis ta muutuski väga kärsituks, need Ta pidi liikuma ja käima siis ta maanteest ka Nakonnast sellega. Mul on meelde jäänud oma vanemad, justkui nad olid juba. Käisime lõpuni tööl siis meil oli kõrvuti, nüüd voolik seal kušetil isase ja siis nad läksid, mõlemad heitsid üks ühte, teine teise voodisse, sisukas jutustamine peale. Jutustati, kaaluksid, künnad, vaidlesid, aga jutustasid just sellest vanast kodukülast, siis ma alati mõtlesin aastate taha, ta räägivad just sellest kalluks. Aga huvitav, kõik muu. Ma olin nagu ära kadunud, aga see kalluxe tuli neile püha ärksamad. Nooruse periood tuli neile järglaseks. Ja see mõtete aladus kestis. Ema ei näinud meil kassas ka ja teenis oli pime ja siis ma selle kõige suurema pildi, mis oli seal matuseväljas, panin nende toa seinale. Ja esialgu oli lausa hirm kuulata, kuidas ema rääkis selle pildiga. Ja siis ma käisin kontrollimas, kas tal on midagi viga või paha, aga mis ma pärast harjusin ära ta rääkiski selle pildiga, nii et see suhe jäi neil kuni ema kadumiseni üksteisele mõtteid avaldada. Räägiksin maast. Maksab? Aitäh väga nobedasti ja mõnusasti ära käinud koolis kodus ja kuulasime jälle muusikat ja muusikat teevad muusikakooli õpetajad ja kohe, kui nemad oma muusikapaladega lõpetavad, põikame muusikakoolimajja. Pidin palad olid noor armastus ja ühele lapsele igast muusikakooli-le Jaan pakku vaimsus mõjunud sellest natukene praeguselt. Minu mälestustesse on jäänud Jaan Pakk niisugusel moel ja väga heasüdamliku inimesena sest kahjuks mina sain temaga koos töötada kaks aastat, aga, aga see on niisugune väga ere mälestus inimesest, kes noh, oli täis tõesti teotahet ja, ja väga tähelepanelik oma kolleegide suhtes ja olite päevadki, kui ta tundis, et tal ei ole ja olla ta tuli, austas oma kolleegi, vabandas ja ta läks. Et meie muusikakool üldse eksisteerib see muidugi tänu Jaan pakule sest ausalt nii-öelda siin ei olnud temal ka kuskilt šnitti võtta hakata seda sõja ajal ajama. Et nendele lastele on ka vaja õpetada muusikat nagu professionaalsemalt tasemed. Ja nende paberite ajamine käis läbi Leningradi ja, ja noh, nii palju kui mina olen arhiivides seda asja uurinud fen ausalt öelda tohutu ettevõtlikkus teha koori see on ka suurettevõtlikkus teha orkestrit, seal veel suurel ettevõtlikkus. Aga et ajada veel kooliasjad käima seal minu meelest kohe ikka tohutult suur ettevõtlikkus ja Rakvere muusikakool loodigi esimeste hulgas üldse siin Eesti vabariigil, Eesti nõukogude vabariigis, siis selle all siis ja kui need paberid, nii nagu nad kätte saadi, nii 19.-st märtsist 1945 läks õppetöö käima 64 õpilast koolis, kevadeks oli juba kontsert, kusjuures noh, see on minu jaoks lausa arusaamatu, kuidas üldse niisuguse äikse ajada. Aga joo pidi siis leida väga tublid pedagoogid. Ja, ja, ja sealjuures ise oma suured tegevusega nagu nakatada kõik kaasa elama, kaasa tegema. Ja kuni 1949. aastani õppisid selles muusikakoolis nii täiskasvanud kui, kui lapsed õpetati laulmist tänagi. Poolkogemata juhtus meie endine kolleeg ka meiega kokku või tulema Rakveresse ja, ja tema käis ka meiega koos Kadrina surnuaiast. Ja ta ütles, nii et tead sa seda minu emale orjaan pakaks aasta õpetaja ja mina. Tema ema oli õppinud ka siin Rakvere muusikakoolis ühe aasta, kusjuures ja pakk oli jõudnud temale ka hääleseadet õpetada. Et tal ikka tohutult laia amplituudiga inimene, kes muusikakooli ajal. Ta õpetas muusikaliteratuuri, ta õpetas solfedžo. Ja kus oli vaja asendada seal tema minu arusaamist mööda hiilida alati ei ole. Sest näete, mina töötasin temaga ainult paar viimast aastat, kus ta õpetas lastele riiulit, ennem seda siiski ka seal peksa. Ja just niisugune rõõmu nakatus üleüldse näiteks temal oli, tundus tõesti nii nagu Tiit Tralla tütressi niisugune tunne, et tal ei ole muresid. Ta kõik need jättis kuskile mujale ära, ta tuli ja säras. Ja selle oma säraga nakatas ta kõiki teisi nagu kaasa. Ja hämmastas alati see, et kes olid noh, ütleme poole nooremad kui tema tema ja sealt muusikakooli tulekuks on Sillamäe nisugune. Kui jõuti poolde mäkke, siis juba kõik need poole nooremad inimese Tähkisid, pakkuja oli liiklust, oli seal üleval kaua seal all veel pakutakse. Nii et niisugune noh, tõesti ainukordne fenomen siin meie Rakvere ajaloos. Ja mälestus temast. Kui oli siin juttu ka seda, et professionaalid on kõik kadunud. Ei, seda ei ole. Ma ei mõelda praegu, kolmandik meie õpetajatest on pakku õpilased, kes meie koolis õpetavad. Ja neid õpilasi jagub ka meie rajooni. Nii et tema, üks õpilastest siin pilti nägin ka Kunda laste muusikakooli direktor on siis on tema lõpetajaid ka üldhariduslikes koolides, nii et tema tohutu võime oli tõesti anda seda muusikat edasi väga paljudele inimestele. Ja kes jõudis sellega väga kõrgele tippu. Näiteks esimese muusikakooli lõpetaja on Kuno areng ja Valve Lepik, kes mõlemad jõudsid üks Tartusse, teine Tallinnasse ja kes olid või on siiani väga tunnustatud muusikud nii järjest kogu aeg. Jah, aga see nagu laienes niidel, noh kõik oleks Tallinnasse läinud. Nii et kellelt muidugi võimed olid suuremad ja, ja võimalus oli minna ennast rohkem avaldama. See muidugi läks siit ära. Siiski väga tublid õpilased on tema ka siia maha jäänud. Nii, ja nüüd ma tahan öelda seda selle Jaan paku säraga, me peaksime praegu kõik nagu edasi minema siis muusika on see, mis meile kõigile rõõmu annab ja tema leidis selle rõõmu ja andis seda teistele edasi. Nii et suur aitäh talle selle eest. Ja. Meie oleme kõik talle väga tänulikud selle eest, mis on siiamaani toimunud, kuigi praegu natukene lõhkunud, aga ta on ka mujal pool soikunud, sellepärast et. Me võime ikka eluolude kaela ajada neid asju, kõiki asju saab paremini. Nüüd ma tahaks kiskuda mõtet sinnapoole, et Jaan Pakk oli koorijuht ja kui ma kalmistul sõnasin, et Jaan pakule on meil üks pisikene kingitust sosistada, et poistekoor on Rakveres loodud siis härra Evald Kullerkupp tegi tänaseks õhtuks teise kingituse. Ta jõudnud Kadrinasse tegelda kooriga proovi, aga ta tuli siia. Ja ega Jaan paku õhtu ilma koorilauluta lisse õige ei ole. Mis te, härrad teevad, kellel on? Ja teevad kullerit, ütles, et tema koor laulis. Ta ise. Minust rohkem, mille alusel muidugi tema süüdi. Aga me saime kokku juba 39. aastal Rakveres ja olime sellest ajast peale ikka nii. Ei ole üksteisega kontaktis ja seoses alguses kui õpetaja õpilase vahekorras eile, kui kolleegid võib ütelda. Ja pakkust mäletan seda, et ega tema ei olnud küll ei mees ei mäleta, et oleks mingit pikka juttu kunagi kuskil rääkinud. See jutul hästi lühikene koosnes teinekord mõnest üksikust lausest repliigist, aga see oli väga sugune, tabame, väga särav ja nakatav. Ja niimoodi ta suutis köita endaga ka ta kõiki neid lauljaid. Põhimõtteliselt ta ju töötasin sõjajärgsetel aastatel koolis, aga ja täiskasvanute koorida endale polnud. Aga kõik koorid teadsid ja tundsid teda. Kõikide kooride juures käis ta külas kõigile oli valmis andma alati abi asendumuse dirigenti kui nii vahet kui paust trehvasime. Ja no õige mitmeid tema laule oma kooridele. Ja muidugi kooridele meeldinud. Kahju, ainult, et me ei ole neid kõiki jõudnud ära õppida ja, ja niimoodi ära kuulab. Aga täna me tulime proovi lauaks alguses olla. Sama mõte soomlane tegudes. Ta toimib tuleviku poole. Siin on põlen. Vaatsin. Siin oli vaegJambaku aegsa, annavad muidugi ka mäluaastast aastasse. Lastele jääte gabariidid õpilastele mõrrad. Ele toredat pakkuja. Ja me kõik hoiame mälestust temast. Täname kõiki, kes leidsid aega tulla õhtul siia, et meenutada meie toredat vana.