Tere, alustame selle aasta esimese keelesaatega, mina olen toimetaja, maris Johannes. Tere tulemast saatesse, Mari Tarand. Tere tulemast. Miks sa nii vastad, vastasin nii, sest ma olen viimasel ajal paar korda lausa Eesti raadiost kuulnud. Niisugust vastust õieti peaks nutma, mitte naerma. Sest see, kui harilikud tervitussõnad nii võõraks on jäänud inimestele, et ei tea, et tere tulemast peale, ei ole vastus, tere tulemast niisugust naljakat vastust, mis tuleb kust mujalt kui ebakindlast keeletundest. Kas ebakindlast keeletundest, võib-olla sellest, et inimene räägib, mõtlemata ühendus kõneorganite ja mõtteaparaadi vahel ei ole toimima hakanud? Väga võimalik, väga võimalik. Eks vigu teeme kõik, aga nii väga tahaks, et neil oleks vähem. Tulin siia hea tundega ja tahaksin niisuguseid killulisi ja väga positiivseid üldiselt mõtteid keele kohta teiega jagada. Aga esimene, kust ma alustan, on niisugune. Õhtust saadik laiu helbeid langes. Hommik jalgupidi paksus hanges. Niimoodi algab üks luuletus, muide, see on minu isa luuletus. See ei ole kusagil üheski kogus trükitud, sest see ilmus pärast sõda. Kas oli juba ajakiri pilt ja sõna selletalvise numbri esiküljel oli tavaliselt mingi foto ja luuletus, see oli niisugune traditsioon nendel pildi ajakirjadel. Ja mina lugesin seda luuletust ja mõtlesin, et kas siin on üks sõna vahele jäänud, et õhtust saadik laiu helbeid langes hommik jalgupidi paksus hanges, et kes seal ei ole ju öeldud, kes on jalgupidi paksus hanges. Ja luuletus läks veel edasi. Kambri ukse, paotab vana, piilub hääd ja vaatab kurakätt, vaatab kurakätt, sellest saime aru küll, vaatab vasakut kätt, Lõuna-Eesti lapsena teadsin ma, mis kurakätt on. Aga piilub hääd, kust see hääl on ja mida ta piilub. Ja luuletus läks veel edasi, nii et aida lakast kerged lauad toob. Mul ei ole päris täpselt meeles, aga algab sõitu üle mäe ja soolauad. Kuidas ta nende laudadega sõidab. Ma ei olnud kuulnud, et talurahvakeeles maal, seal, kus minu isa pärines, öeldi suuskade kohta lihtsalt lauad, suusalauad, kerged lauad, suusad olid need ja millegipärast tuli see tänavusel ilusal talve hakul, kus jõulu ja uue aasta paiku oli tõesti lund ja oli talvetunnet, tuli mul see luuletus meelde. Ja just see tunne, kuidas ma lapsena neid sõnu ei osanud õigesti läbi näha, ei taibanud veel, kuidas sõnad luules kujunditeks kokku pannakse. Ja see hommik ise võibki olla jalgupidi paksus hanges. Kas siis hommikul on jalad ja siis saime aru, et ma arutlen täpselt nii nagu Illimar arutab Tuglase väikese Illimari kuulatasid, uni ei anna uute kuube magamine maaniser et kes on see maania, kuidas ta tuleb ja miks on tal nii hinnaline särk, koht, mis minule ka sellest väga keeletundlikust raamatust meelde on jäänud. Rikas inimene oled, sul on see varuks võtta see mõte heietus, aga no mis teha siis, kui seda üldse ei ole, siis tulevadki sellised väga valmis mustriga vastused sellises kriitilises olukorras, noh nagu mikrofoni Eeessanit kasutabki. Seda küll, aga ma siiski arvan ja usun ja tean Ki, et on ka praegu meie ümber igal juhul väga palju inimesi, kes seda keelega mängimist, keelesse süvenemist ja keelega tegelemist, mõtlemist, mis selle kõige taga on, väga hindavad ja kuna ma olen nüüd raadiotegijast muutunud raadio kuulajaks, aga ometi kuulan mõnevõrra kriitilisemalt. Aga see kriitilisus on võrreldav umbes tooniga, millega vanemad räägivad oma laste väikestest puudustest või kõrvale kalletest ikka suure armastuse ja suure lootusega, et see rääkimine on parema nimel, mitte nii, et ma kuulan nüüd raadiote, ah, kus jälle tegid vaat kus pahasti ütlesid, niisugust tunnet mul absoluutselt ei ole. Niimoodi rahulikult raadiot kuulates olen saanud selge pildi sellest, kuidas raadiokeel ka vaheldub, tähendab, meil on väga tiheda hea keelega kirjandus saada, et nüüd olen ma rõõmus, et uuel aastal on juba alustatud sarja, kus eesti kirjandust esitavad eesti näitlejad, mis muu paremini inimeste keelt arendab ja täiustab, kui hea kirjandusliku teksti kuulamine. Aga samuti selle sügishooaja keelesaadetes, kui te nüüd head kuulajad minuga koos tagasi vaatate. Arne Merilai, Andres Ehin, Kristiina Ross, Tõnu Viik ja Kerttu Soans kui ilusat ja täiuslikku keelt me nendelt inimestelt oleme kuulanud. Ja siis on raadiost teised žanrid, niisugused vabad žanrid, kus otse-eetris tuleb kuulajaga suhelda, teda raadio küljes kinni hoida. Ja see on üks raske ja just siin on mul neid murekohti natukene rohkem, sest et sageli paistab nii, et kui hakkad neid lauseid analüüsima, siis õieti polegi nagu midagi sisulist öeldud vaid on lihtsalt lobisetud. Ja kui nüüd tõsisemaks minna, siis võiks siin tsiteerida-Peti halverit kelle sünnist muide tänavu möödub 100 aastat ja me võiksime nii nii keeles kui meeles selle täiesti Alveri aastaks kuulutada ja kogu aeg mõelda tema selle kunstniku suurusele nii elus kui loomingus. Ja see tema sõna taidurlikus on ju üldteada, et ükskõik millise rea temalt võtta, et see on, see on täis sõnaleide ja, ja niisugust imelist keelt. Aga tema on ka kirjutanud niisuguse lihtsa lause, et üht lootust ma vajan. Olen alati tean, et iial ei alga julm lobisel sajand lobiseb sajand. Kas me ei ole juba sellesse lobisevasse sajandisse jõudnud? Juuda on alanud ja selles kärarikkas lobi selles maailmas, kus kogu aeg just niisugune rekla ja soovimatu mittevajalik tekst ja müra meisse tungib onju ideaaliks vaikus, millest nii CNN jõuliselt on rääkinud ja kirjutanud Fret Jüssi vaikusele järgmine aste on tasane inimhääl, mis kõneleb sinuga, kui sa oled üksi toas. Ja mida ta sulle räägib? Kahjuks räägib ta sageli näiteks seda, et tema on siin seda saadet juhtinud juba nii ja nii mitu minutit või et tema läheb nüüd koju. Kui nüüd seda sõnavara üles kirjutada ja hiljem analüüsida, siis selgub, et üsna vähe on sisu ja üsna palju tühje igavaid sõnu ikka et vahva ja tore ja vot sedaviisi ja vot sedamoodi ja niisugused tühised kordamised, et nüüd oleme ära kuulanud selle vahva laulu ja nüüd varsti kuuleme seda toredat asja. Jah, kritiseerida on kerge ja teha raske. Võidakse öelda. Aga tegelikult on just kritiseerida raske, sest see on väga delikaatne. Peenetundlikkust nõudev ala ei tohi mõtlematult kedagi solvata või kellelegi tööd ühe käeliigutusega nulliks teha. Aga samas oleks patt ka vaikida, kui juba pikemat aega tunned, et võib-olla sinu sõna saab asju natukene paremaks muuta ja eriti teravalt tunned seda mõnede tekstide ja lausete Kerdust või tühisust, kui satud kuulama midagi tõeliselt head. Mul on meeles üks sügisene vest pluss ühe tuttavaga, kes läks elama maale, üksikutesse, metsatallu, talilinnainimene ja võib-olla ka tema hirmud ja kartused olid seotud sellega, et ta tulisid linnakeskkonnast ja ta pelgas seda maad, kus oli tema uus kodu ja siis ta tunnistas seda. Tead, Ma saan magama jääda alles siis, kui algab raadio hommikuprogramm. Et siis ma tunnetan ära selle, et maailm mu ümber toimib ja et see tekitab minus sellise turvalise tunde. See mind isegi kohutas, et kuis nii, Sa oled ikkagi selle maailma kuidagi väga riidu läinud, et ainult sellised tehnika signaalid suudavad sind nagu maha rahustada, aga võib-olla tõesti, et, et inimestel on sedagi vaja. Kindlasti ta on palju inimesi, kes on ka üksinda ja kellele raadio ja televiisor saavad suureks toeks ja sõbraks olla. Kõik ju sõltub sellest, mida see väike masin toanurgas sule jutustab ja kuidas ta jutustab. Ja ma ikka tahan seda rõhutada, millest enne juba rääkisin, et keeleliselt ja stiililiselt on ju raadiosaated väga mitmesuguseid ja selle niisuguse kerge sageli tõesti jah, mitte midagi ütleva vestlemise vajadus on arvatavasti inimestel ka olemas, aga selle ka ei tohiks üle pakkuda ja suurema osa peaks moodustama, võiks moodustada siiski niisugused tekstid ja laused, mis viivad sind natuke sügavamale ja natuke kõrgemale. Ma pean midagi väga konkreetset silmas praegu ma sattusin jälle kuulama Madis Kõivu, no ma tahaks sellele nimeks panna kohe filosoofilist poeemi. Meil aiaäärne tänavas Aarne Üksküla väga heas ja väga läbitunnetatud esituses. Ja ma jäin seisma toa uksele ja kuulasin, kuigi ma olin seda enne kuulnud ja kuulasin ja kuulasin ja mõtlesin, et kui selline tekst võib võib-olla mõnele kuule ega üle jõu käia siis ometi ei tähenda see seda, et niisugust ei peaks üldse raadios kõlama. Et me kogu aeg õpime, astume edasi, areneme ja kui sellest jagu saad või kaasa minna saad, siis on see jälle tõeline rõõm ja niisuguseid inimesi on kindlasti olemas, kes just niisugust SÕNA raadiost ootavadki. Tegelikult sellise teksti puhul on veel see oht, et kui sa oled selle ära kuulanud, su enda sõnad tunduvad väga mannetud, äkki sa sellepärast ei tahagi nii keerulist kuulata? No igatahes on see sedalaadi tekst, et kui keegi küsiks, et mida sa seal kuulasid, a- kuulasin niisugust asja, mis see oli, ma ei suudaks seda ümber jutustada mitte iialgi. Ma võiksin ainult selgitada seda tunnet, mida see kaasamõtlemine ja see võimalus ise ka mõnikord nii mõelda, aga mitte osata seda selliselt sõnastada, mida see inimesele annab. Ja kui siin kukub välja hiljutiste raadioelamuste rääkimine minu kui kuule vaatevinklist, siis siiasamasse ritta. Ma paneksin Kauksi Ülle ballaadikava, mis samuti siin jõulueelses ajas kavas oli. Jällegi juhtus nii, et ma kuulasin ka kordussaadet. Ja siis ma tundsin äkki seda, et selle lõunaeesti keelega millega minul ei ole väga suuri raskusi, sest mu lapsepõlv ja keeleline alus on Lõuna-Eestiga seotud. Aga ometigi oli nii, et kui ma teistkordsel kuulamisel sain sellest justkui veelgi paremini veelgi täielikumalt aru ja siis tekkis mul isegi niisugune võrdlus, et niisugust laadi tekstiga murdeluulega on samamoodi nagu näiteks Uku Masingu luulega või Arvo Pärdi muusikaga, et kui sa seda ikka ja jälle uuesti sedasama asja kuuled siis hakkab see sulle kogu aeg rohkem meeldima, sest sa saad ikkagi paremini aru, järjest paremini aru. Ja siit võiks isegi nii-öelda, et kui sa kuuled head keelt, siis sa hakkadki tahtma seda head keelt ja siis sa oled seda tundlikum, lameda ja välja voolimata või tuhmi või halli või viletsa vaese keele suhtes, aga tead, maris on eluohtlik, sellepärast et enamus ei kõnele sellist keelt nagu Madis Kõiv või Uku Masing. Nad loo selliseid teoseid nagu Arvo Pärt. Ja kui sa nõuad sellist kvaliteeti kõigilt, siis sa ei ole võimeline kommunikeerumas suhtlema enam teise tasandi tegijatega. A nüüd sa esitasid päris huvitava vaatenurga, aga nii ma loomulikult ei mõtle, ma ei käi elus ringi ja ei nõua oma kaasvestleja alt kirjanduslikku teksti ja ma ise olen võimeline väga lohakalt rääkima. Ja kui ma räägin näiteks oma õega või oma lastega kodus, siis oi-oi-oi, missuguseid imelikke sõnu ja naljakaid, paroodilisi ja meelega valesti öeldud asju ja kõike seal leidub. Aga see, need on ju need keelemaailmad kodukeel intiimne geel, väikse ringi keel suurema ühiskonnakihi või grupis läng luulekeel filosoofia, keel, kõik on need meie keeles olemas ja jääb ainult püüda selle poole, et kõik need registrid Sulle sobiksid, oskaksid. Neid kasutada õigel ajal. Igaüks muidugi ei saa kirjanikuks ega filosoofiks, aga et sa saaksid lugeda kirjaniku ja filosoofi töid ja nautida aga kõnekeel igapäevane kõnekeel, see on hoopis eriline ja avar maailm ja maailm, millele praeguses eesti keele uurimises on ju väga suurt tähelepanu osutatud, õieti nüüd viimastel aastakümnetel, võib-olla viimasel kümnendil on seda eri eriti agaralt uurima hakatud edukalt teevad seda nii Tartu kui Tallinna keeleteadlased, sa lugesid neid stiili näiteid ette, aga kuhu jääb seal lihtsalt selline rumal ja loll lausumine. Rumalused ja lollused on inimkonda alati saatnud ja jäävad saatma ainult rumalust peaks kogu aeg vähendama, aga no nüüd me võib-olla oleme läinud liiga tähtsalt maailma parandama, aga jutt, see, mida öelda tahtsin, on kuulaja tunnustus raadiokeelele, mis viimastel aegadel kindlasti on paranenud. Kui me nüüd tõesti vigadest ja keelevigadest jälle räägime, natukene väga paljudest on vabanetud just nendest, millele keelekorraldajad õige keel lased, on tähelepanu juhtinud, nendest on vabanetud ja. Ma kujutlen, et kolleegid uudistetoimetajad näiteks panevad neid asju tähele, millele keelekorraldajad tähelepanu juhivad. Sa oled väga heatahtlik. Ühelt poolt jah, on vead, mida me valvame, et need meie keelde ei tule ja see kuulub juba professionaalsuse juurde, aga teine asi on see, et pahatihti on selline tunne, et mis sellest keelest kasu on, eks neid ilukõnelejaid oli ennegi nähtud. Pean silmas just nii-öelda pikemaid saateid, aga kas sul ka mõni mõte on öelda ja vot minu jaoks hakkab nagunii-öelda keele kriitika sellest peale, et et kui inimesel see mõte on, küll see keel siis ka olemas on, aga vaata, kui mõtet ei ole, siis, siis hakkad keelt norima, mis muutis. Ja, ja siis kuuled kõiki neid nägusid ja vot sedamoodi lõõr sõnu, nagu meie ajal oli, ma ei tea, kas praeguse termin veel on juursõnad võõrsõnad ja meile ülikoolis rääkis seda vist Paul Ariste, kui ma õigesti mäletan. Mingil ajal pakuti nende niisuguste nagu tee on nagu te ja, ja muude täitesõnade tühi sõnade nimeks juursõnad ajalukku läinud. Nonii, aga mina kasutasin siis nüüd oma ülikooli varasalvest seda sõna? Jah, ikkagi nii. Kui on sisu, siis andestad sa väikesed keelevead, mõned välte pälvimused või murdekeelest tekkinud vigased keelendid. See on sel juhul väike pat. Aga kui veel rääkida sellest keele muutumisest, mida ma paratamatult ka jälgin ja kõrva taha panen, just see tunne, et minu enda ajal minu silme all tekivad täiesti uued ütlemise viisid ja õievormid siis Nende kõrval, mida ma tervitan ja mis on huvitavad ja head, on ikkagi neid, mille puhul ma natuke kahju tunnen, et niiviisi on läinud keeles ja üks selliseid asju on see ennetamise sõna siin enam tagasipööret muidugi ei ole, sest et meil on nii palju vaja ennetada, on vaja ennetada aids ja ennetada kuritegevust, on vaja ennetada narkootikumide tarvitamist ja nii edasi ja nii edasi. Aga mina ikkagi selguse mõttes sooviksin, et, et neid asju tuleb vältida, ära hoida, tõkestada, takistada, peatada oleneb muidugi kontekstist lausest aga näiteks kuriteo või gripilaine ennetamine, kui me kujutleme, et me oleme mingil joonel ja nüüd kuritegevus ja meie hakkame võidu jooksma ja meie jõudsime ette, aga kuhu siis või jõudsime mõrtsukast, et mitte me ei jõudnud ette, vaid lihtsalt hoidsime ära, hoidsime ära, seda asja ei toimunud, aga see on üks näide, siis muidugi see erinev kõikvõimalikes tähendustes, siin seda ka enam ei pööra, see on lihtsalt üks uus nähtus keeles, nüüd jääb nii, et on erinevad ettekanded, erinevad üritused, erinevad koolid ja erinevad liigid ja erinevad riigid. Erinev on ainuvalitsev, aga selle asemel võiks mõnikord olla mitmesugused kõiksugused. Igasugused või üldse ei ole vaja seda helinat panna. Kordades rohkem. On ka üks uudis väljend, mis ilmselt jääb keelde, sest et kui ta juba raadiost ja televiisorist siin ma ei räägi mitte ainult meie kanalitest, vaid üleüldse kõikjal ka ajalehes heade kirjutajate keeles juba on, siis järelikult millegipärast on hakanud tunduma, et nii on parem kui mitu korda rohkem. Või palju kordi rohkem. Ja see jääb ilmselt. Aga minul ei keela keegi selle vältimist seni, kui mina elan ja räägin. Aga üks asi, millest veel võiks rääkida, on see tyyp Lite või niisuguste nimetuste või kuuluvus tunnuste jagamine inimestele ja sellesse rubriiki kuuluvad maestro, vanameister, legendaarne see või teine kränd, Õuld, leedi, need on need niisugused sõnad võiks natukene mõtelda alati, kui sa kellelegi nime ette need paned ja võiks ka nii mõelda, et kas see inimene ise tunneb ennast tõlgendatuna või, või hästi selle tiitli allkoorma all või ei tunne oma kuulen, ütleme minu vanuse ajakirjaniku kohta, et vanameister, see ja see. Ma ei pea seda vajalikuks. Muide, eile kuulsin, et 52 aastane vanahärra seda ma kuulsin eesti raadiost, aga muidugi on ka, on ka väga huvitavaid sõnu, noppisin siit välja nagu meediamogul börsihai moekeiser transiidikuningas. Jah, Need on huvitavad sõna leiud, mis räägivad mõndagi meie ajast, kuid need juba ei kuulu ei Madis Kõivu ega Betti Alveri sõna- varre. Need on hoopis uued sõnad, aga nüüd läheme jälle õige vanasse keelegi ühistusse tagasi, et teha ümmargune ring ja tsiteerida veel kord seda luuletust, millest ma alustasin, kambri ukse, paotab vanaeit, piilub, näed ja vaatab kurakätt. Muidugi tean ma nüüd hääd kätt ja kurakätt, et on siis lõunaeesti keeles vasak, parem või pahem, parem. Aga siit algavadki minu keelemängud, see on minu hobi. Hakkan siis mõtlema, et vasak ja parem. Kuidas siis veel paremat kätt, hääd kätt. Kas halba kätt on ka olemas? Ei, halba kätt, ei ole, vasakut kätt, kas vasak on halb ja parem on hea. Aga on ju veel olemas ka õiget kätt, lõunaeesti keeles. Keera õiget kätt. Või kurakätt. Nii parem. Ma vastand on ka pahem, mis ju tegelikult ongi halvem, paha, pahem, paremat kätt, aga paha käsi ei ütle keegi, vaid vasak käsi. Aga kas öeldakse õige ja võlts? Aga õiget kätt siis peaks olema vale kätt, aga lõunaeesti keeles oleks õige vastand vunts, mis sa võltsid, on, mis sa valetad lõunaeesti keeles, aga õige on. Ja võist ja vale on paha või halb, aga soome keeles on halb hoopiski odav, siis tuleb vastandit halb ja kallis, eks ole, odav ja kallis, halb ja kallis, kallis on ikka hea. Aga kas kallis on meile ostjana hea? Ostjale on see ju halb, kui me nüüd tänapäeva tulemeid head hinnad, mis asjad on head hinnad, kas need on kõrged hinnad või on head hinnad just odavad, ehk soome keeles halvad? Niimoodi võiks lõputult keelega mängida. No mida me nüüd siin selle tänase keele kõrvaga öelda tahtsime, kas me paitasime kellelegi kõrvu või vastupidi andsime vastu kõrvu? Kõrvaga saab küll palju nalja ka, sest et siin jõuluaegu oli meil peres natukene kõrvahaigusega tegemist ja küll oli keeruline, kui ma kõigepealt küsisin, et kumb see halvem on, kas see parem või jälle kas see pahem kõrv on sul nüüd parem? Kalambuure jõuavad juba Andres Ehini keelemängudeni ju küsiski, et kas parem keelekõrv teab, mida pahemkeelekõrv kuuleb. Nonii siis täna nii pahe kui parem keelekõrv ja kumb on parem, kumb on pahem meist teeme siis nii, et vasak ja parem keelekõrv lõpetavatena ja aitäh kuulamast, ütlevad Mari Tarand ja maris Johannes. Aga meie saadet jääb lõpetama Jaan Kaplinski luuletus Mikk Mikiveri esituses. Kerge on raske olla. Raske on kergeks saada. Hõlpus on olla, kes? Me ei ole vaev õppida olema, kes me päriselt oleme.