Möödunud nädalal esietendus Tartu uues teatris Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti 10. lennu üliõpilaste diplomilavastus neeru, mis tugineb Mati Undi näidendile. Keiser Nero eraelu. Lavastus on kolme osapoole koostöö, kus teineteist toetavad Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia Tartu uus teater ja 10.-le no äsja tegevust alustanud teater must kast. Meeldiv on stuudios tervitada noori näitlejaid Kaarel Targo, Karl Edgar tammi ja Märt Koik. Kuidas eel esietendus Tallinnas möödunud nädalal neljapäeval läks. D oleks võinud minna paremini, ma arvan, et eelesietenduse kvintett häda nüüd vaadata siis sellel hästi. Lavale jõudis diplomilavastus neuronimitegelane Kaarel, milline see tegelane on? Millest see lavastus räägib, on ennekõike, üritame uurida või välja tuua või pakkuda omapoolne tõlgendus sellele, kuidas kujuneb välja üks ütleme, liigse võimu poolt. Võib-olla natukene segi pööratud inimene, kui kuidas selline inimene välja kujuneb ja milline tema sisemaailm võib-olla keegi, kes on absoluutse võimu juures, kellel justkui ei ole enam mitte millegi poole püüelda, ta on justkui saavutanud kõik ja maailm ei paku tema jaoks enam mitte midagi, aga samas kõik ootavad temalt, et ta juhiks riiki, valitseks rahvast ja ütleme ka see rolliloome algas sellest suuresti, et üsna alguses lavastaja ütles ära, et me ei hakka tegema mingisugust ajaloodraamat. Seetõttu ma isiklikult Ta ei tuhninud ajaloo ürikutes, ei uurinud, milline Nero päriselus või, või, või mitte olla kuigi alati, kui mitmed ikkagi trupi liikmed tegid seda, lugesid ka mitmeid ajalooraamatuid sel teemal. Ja alati, kui nad rääkisid mingisuguseid huvitavaid fakte, siis ma panin enda jaoks ka midagi kõrva taha. Aga jah, ma, ma veel kord kordan, ei võtnud nagu eesmärgiks mingisugust ajaloolist tegelast üks-ühele hakata jäljendama minu lähteülesandeks väga huvitaval kombel niukseks algimpulsiks kujunes see kui Lennart ehk siis lavastaja juba aasta tagasi, kui ta selle alles algidee ta tahab seda tükki teha, ütles, pani mängima ühe Arvo Pärdi muusikapala ja ütles mulle niimoodi, et kuule nüüd seda niimoodi, et sa tunned, et see muusika ei anna sulle mitte midagi. Sinu jaoks on maailmas kõik olemas ja isegi nii kaunis muusika ei suuda sind enam kuidagi rõõmustada, ei paku sulle rahuldust. Proovisin ennast nagu sellesse olukorda viia, mida see tähendab olla, olla nagu tõepoolest selline justkui maailma maailma valitseja, et, et maailma nagu kultuuriväärtused, kunst, sellised asjad justkui ei, ei suuda mind enam erutada. Et see kõik muutub minu jaoks tühiseks sealt pealt, nagu sa ise rull suures loonud. Huvitav, kui 1970. aastal Vanemuise teatris Kaarel Ird tahtis seda näidendit Mati Undi näidendit lavale tuua jäise essi etendumata, et see jõudnud lavale on siiski edaspidi jõudnud sel näidend lavale ja just noored on selle lavale toonud, et mis seal sees on, et just noori paelub see teema. Ma ise ise ise arvan, et see, kui see teksti lihtsalt puhtalt närin teksti vaadata, siis Mati Unt on muidugi suurepärane, tore ja ta kirjutab sinna sisse väga, tohutult palju mänguvõimalusi ja seda võib peaaegu pidada mingil hetkel nagu absurdi näidendiks, sest mingisugused asjad misel juhtuvad neil justkui ei oleks mingisugust põhjust loogilist seost, aga, aga see annabki just selle, seal on võimalik tegeleda väga süvitsi siukseid tekste, analüüsiga ja ütleme niimoodi, et väga mitut moodi võimalik seda teksti tõlgendada, et, et see on, ma arvan, pakub noortele huvi ja lihtsalt võib-olla nüüd on küsimus mitte ainult selles, et et kas ta noortele pakub huvi. Nojah, noortele ütleme, tehnilise väljakutse pakkuda, aga teiselt poolt on ilmselt see, et mis ajastus on praegu lihtsalt elame. Et mulle tundub, et nii nagu siis oli vist 90.-te alguses, kui lavakunstikoolis seda tehti. Et võib-olla siis tol ajal mõttel jälle nendel teemadel rohkem kuidagi seal võimuvahetuste ajal ja, ja ilmselt praegu siis geopoliitiline olukord võimaldab selliste diktaatorite teemal jälle natuke mõtiskleda. Karl Edgar ja Märt. Kusjuures mina, kui meil tuli Von Krahlis eel esietendus, siis ma nagu vaatasin seda ja ma mõtlesin selle peale, et võib-olla nagu nooret tahavad seda, noored julgevad sellist materjali ette võtta. Mulle need on nagu natukene selline mulje, et sellised vanemad tegijad võib-olla Mati Unt, et ei julge, võib-olla ei saa. Keegi on lugenud ja saanud sellest asjast nagu teistmoodi aru ja et võib-olla me tõlgendame seda kuidagi valesti, aga minu arust nagu noortel on see suur tahe teha. Mulle õudselt meeldib, et võtame selle neeru ette, teeme seal ära. Mina tahaksin seda öelda, et kui lavastaja palus peaosatäitjal Kaarlil kuulata Arvo Pärti, siis minule ja, ja Lauri Mäesepale, kes me mängime, keiser Nero, no ustavaid teenreid esitas ta sellise väikese ülesanded, et lugege Bodelleeri Butler on, on siis või oli luuletaja, kes Prantsusmaal elas 20. sajandi alguses, tegutses ja tema kui lihtsalt üldistada niimoodi, siis tema luuletused olid mõnes mõttes šokeerivad. Ta üritas enda luulega provotseerida inimesi ja tema luuleli vihane. No ma ei tea, kas Lennart mõtles või mina isiklikult nagu mõtlen, et võib-olla siin on seos, et võib-olla Mati Unt oli ka natukene vihane, kui nad tegutsesid Tartus Jaan Toominga, aga ka nii palju, kui ma lugenud olen, ma olen aru saanud, et nad olid ka üpris siuksed tulihingelised ja Ma arvan, et see lavastus ja dramaturgia tundub mulle väga mahlane ja ta tundub väga ekspressiivne ja seal on tõesti väga palju mänguvõimalusi. Esiteks ja teiseks mulle tundub, et Meil on väga palju, mida öelda ja mulle tundub, et see materjal kohati, tal on potentsiaali olla ka šokeeriv. Mingis mõttes. See on esiteks. Teiseks see, et mulle tundus, et see ülesanne lavastada ja mängida selles Mati Undi näidendis, et kuigi see tekst on väga mahlane ja väga rikkalik ja võimaldab väga palju vahendeid, siis siis mulle tundub, et minu jaoks see ülesanne oli natukene liiga võib olla suur või kuidagi, et esmapilgul Ma mõtlesin, et oo, suurepärane tekst, nii palju võimalusi on nii palju potentsiaali. Ma nägin tohutut energiat selles, aga see osutus või ma tunnen, et, et kui ma nüüd saaksin viie aasta pärast uuesti teha seda, siis ma oskaks seda palju paremini ära kasutada. See on tragöödia ja lahatakse tõsiseid teemasid, aga kindlasti on seal ka sellist huumorit sisse põimitud. No see, kui vahetult enne seda eel esietendust tuli õppejõud Kalju Komissarov istus juba saalis ja küsis üht-teist ja muuseas küsis ka seda, et pulli ikka ka saab, või kuna kalju ise, las ta siis ta kindlasti nagu põnevusega ootasid, kuidas meie siis seda pullikohad nii-öelda lahendama, et mis momendil on sinna sisse kirjutatud juba, et mõnes mõttes võib seda vaadata justkui mingisuguse niisuguse võimu võimuhulluses olevate inimeste demagoogitsemist sihukeste palagani, mis toimub igapäevapoliitikas ka, et, et see nagu võib-olla terav torge sinna suunda ütleme siis isegi see ei ole otseselt naljategemine selle üle, vaid see ongi. Me nagu tõlgendame seda omamoodi, kuidas meie nagu näeme seda poliitilist palagani, mis ümberringi toimub ja ja ütleme, üks selline blokk seal lavastuses on tõesti selline, kus nii-öelda rahvale pakutakse tsirkust ja leiba, võib ütelda siiamaani on see rahvale nagu väga meeldib. Ja on väga-väga selline, no ütleme, üks kogu selle tragöödia vahele, niisugune mõnus, mõnus, veerand tunnikene, mis pakub vaheldust. Lisaks sellele etendusele olete oma selle õppeprotsessi käigus ju ka toonud lavale teisi etendusi, mis praegu kavas on. Nüüd on just see periood, kus Viljandi kultuuriakadeemia korraldatud kultuuridessant on tegelikult läbi saamas ja noh, juba praeguseks hetkeks on läbi, aga selle raames oli väga palju monolavastusi, kuna sellel aastal meie kursusel kõikidele inimestele oli selline ülesanne oma monolavastus ise lavastada, ise olla lava peal mängida ja, ja kultuuridessandi raames siis toimusid etendused Viljandis, Tartust, Tallinnast, Narvas, Rakveres ja Pärnus, aga nüüd see periood saab läbi justkui. Juuni alguses, viies juuni näeb veel ühe mehe kursaõe Laura niilsey monolavastust Genialistide klubis Tartus ja samuti imevanema kursuse vanemalt kursuselt Artur linnus, kes ka mängib oma monotüki samuti Birgit Landberg diplomilavastus Aadama mängud, mis juba nii-öelda esietendus oli juba märtsikuus, aga seda mängime üks kord veel Viljandis, kui ma nüüd ei eksi, 18 juuni või kuskil seal piirkonnas kõigil kuupäevade kohta nii monolavastused, mida veel mängitakse ja kõikvõimalikud muud lavastused saab kindlasti informatsiooni. Www punkt teater must kast, punkt. Te märtsikuus korraldasite sellise manifesti teater, must kast, kuidas sellel läinud on ja mida see endast kujutab? Teater must kast on Eesti teatrimaastikul nüüd eksisteeriv uus teater ja kui nüüd küsida, et kuidas sellel praegu läheb ta manifesteeru, kus nagu me otsustasime selle kohta öelda ja nüüd on ta olemas ja mina leian seda, et meie kursusele nagu väga selline toetav teadmine tegelikult Ma nagu leian seda, et näiteks meie neelogi teeme seda koostöös nüüd Tartu uue teatriga. Aga ma siiski tunnen, et seal on seda musta kasti väga palju juba. Teater must kast, nende koduks teatri koduks on. Meie kodu on Genialistide klubis neete teisel korrusel on meelesiuke sihuke tore saalike ja me vaatame selle poole praegu, kui kodu, mind inspireerivad, inimesed, ma näen nagu tänaval, isegi kui keegi vaatab mulle otsa ja viskab mind mingi asjaga kasvõi et siis juba see minu jaoks väga-väga inspireeriv, aga mis ma olen nagu koolist nagu enda jaoks, nagu avastanud on see, et analüüsivõime, kui keegi midagi ütleb või midagi kusagilt loen, siis ma lihtsalt ei ole selline, et see, mis on kirjutatud, et nii ongi, vaid ma nagu võtan natukene aeg-ajalt. Aga mida sellega mulle nüüd öelda üritati, ma ise tunnen seda, et ma olen muutunud ka natukene tolerantsemaks inimeseks tänu sellele kõigele sellele koolile ja nagu nahk on ka läinud paksemaks, et kui võib-olla, kui mu peale karjutakse, siis mõtlen, et kusagil seal taga midagi tarka öeldud. Seal olev keskhari Ka väga nõus, olen selle poole, kes tehnilise analüüsivõime nii teatriale väga spetsiifiliselt teatri alaliselt teksti analüüs. Aga jah, täpselt sama moodi, et ka igapäevaelus võime kuidagi lugeda inimesi võib-olla mitme plaanilisemalt ja kindlasti ka väga oluline on niisugune töötahe töövõime ja lihtsalt kogemus töötada pikka aega suure pinge all. Ma arvan, et absoluutselt olenemata sellest, mida tulevik toob, kas, kas mingi suurem riigiteater või sihuke väiksem projektiteater igal juhul võime teha pikka aega suure pinge all, tööd on igal pool kindlasti väga hinnas. No kõigele sellele lisaks veel, et noh, näiteks mitte ainult inimesi ei õpetata meid või ei ole mina õppinud lugema, vaid ikkagi maailma üldiselt analüüs kogu maailma suhtes põhiline asi üks põhilisi asju, mis, mida õpetatakse registreerige, seda, mis toimub ümberringi ja kuulake, vaadake, tehke kõike, see tähendab ja noh, see on üldine, niisugune tõdemuse, ilmselt nagu inimestele, kes kuidagi kunstidega seotud on, olen õppinud väga palju tööd tegema ja pingutama. Üks oluline asi on keskendumisvõime, ilma milleta kohe üldse ei ole võimalik. Ja, ja selle sihuke võimendus ja kasvatamine on olnud väga oluline. Koolis. Jah, meil kõigil on olemas teater, must kast, kindlasti on võimalik, et nii mõnelegi meist tehakse veel mingisuguseid pakkumisi. Kui ka need olemas on, siis praegu on, kindlasti on veel vara rääkida, aga, aga jah, selles mõttes teater must kass on see koht, kuhu meie kursuse liikmed, kõik on väga teretulnud ja olemegi selle teatri näitlejad ja lavastajad. Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia, teatrikunstnik 10. lennu diplomilavastust neeru saab näha Tartu uues teatris 23. 24. ja 25. mail ja mida soovida noortele näitlejatele? Noorele näitlejale soovida, ma võtan siit pealt natukene šnitti siis mati hundilt ja ütlen, et ole andekam. Sõltuvad lavastusest soovitakse kindlasti väga erinevaid asju, kõige olulisem on pigem välja näete enda soovi siis kui ma räägin näitlejast. Need väljendas soovi, et ma tahan koos sinuga minna lavale ja hakata seda asja tegema, mis meil on. Lähtuda soovin minagi teile soovi minna lavale aitäh Kaarel Targo, Karl Edgar tammi ja Märt Koik selle intervjuu eest.