Tänases saates maailma kirjanduses on meile vaatluse all Margaret Atwood raamat teenijanna lugu, stuudios on Ene-Reet soovib ja Jaan Isotamm. Kõigepealt sellest, et raamatu autor Margaret Atwood on 1939. aastal sündinud ameeriklanna noor või siis keskealine naiskirjanik, nii et tegemist on kaasaegse kirjandusega. Kuivõrd see kaasaegne kirjandus erineb, ütleme tänapäeva eesti naiskirjaniku kirjandusest teie arvates? Minu arvates no keda see eesti naiskirjanikest niimoodi tahaksid võrdluses kõrvale paigutada? Kiheteist naiskirjanikud üldse on? Nojah no kahtlen kahtlaselt üldse Eesti naiskirjanike hulgas eesti kirjanike hulgas oleks inimest, kes sellise teema üles võtab, kuigi aga seal igatahes 70. aastal kirjutas Henn-Kaarel Hellat kaheosalises romaani naiste maailm. Ja kui ma nüüd seda hätwoodi romaani lugesin, siis ma mõtlesin, et, Kui just mitte kokkupuuteid, aga sarnaseid momente on jumalusi kahtlustanud Enn Kaarlitet tal seda inglise keeles lugenud, kui kahjuks hapu teravat ei oleks ilmunud 1000 987. aastal ja hätvuda Bagordijale. Elatit lugeda kuidagimoodi ei saanud, Stella raamatut kahjuks ei ole võõrkeeltesse tõlgitud. Need teemad on meid puudutatud, aga see kuulus elati enda välja mõeldud sõnajärge ulmekirjanduse žanri. Ent käesolev raamat on tegelikult oma žanri poolest nii ulmekirjandus kui, ütleme kaasaegne postmodernistlik romaan. Kuivõrd on ta ulmekirjandus, kuivõrd on ta postmodernistlik romaan? No mina seda kolleeg, elati välja mõeldud sõna, tunnistan, mina nimetan teda fantastikaga Science Fiction, eks ta on seda, kui sellest kandist vaadata, siis olla kehv želfixon. Sest Ameerika kirjanduses, noh võtame seekord Kanada Ameerika hulka. Ameerika kirjanduses on selliseid teemasi raamatuid, mina olen lugenud vähemalt kolme romaani, aga kindlasti on neid veel rohkem. Sest kui ameeriklased hakkavad ette kujutama mingit antiutoopiat, siis millegipärast satuvad nad kohe kuidagi sõlme kahe asjaga. Need on uskiseks. Kuidas nende asjade suhted täpselt on, noh, sellest võib rääkida või seletada seda asja paremini. Max Weber, kelle protestantistlik kapitalism praegu akadeemias järjejutuna ilmub. Aga midagi muud nad ette kujutada endale ei oska. Ja meile tundub see selline antiutoopia, kes me oleme antiutoopia tegelikkuses läbi elanud. Tundub naiivse ja noh, natuke naljakam. Ehkki nüüd ma tahaksin lisada seda, et meie tegelikus antiutoopia on ju see, mis meie kirjandusele, eks ole, toitu ja teemat annab ja ütleme, eesti kirjanik kirjutab, no võib-olla märtsiküüditamisest, aga ta ei lähe otsima oma antiutoopiat kuskile, kaugele ta ei lähe, üteldakse Vokastaga Siim jätta ega hakka sellest oma teoseid looma. Nii et noh, üpriski loogiline on see, et Ameerika mandril kirjutav auto võtab oma antiutoopia aluseks selle, mis Ameerika mandril on olnud antiutoopilisi ja kuna noh, räägi, mis praegult USA-s, mitte Kanadast. See on ju tuntud demokraatia kants ja Läändjuda Frey. Nii et mida on sealt võtta just nimelt puritaanide nõiajaht? Üsnagi kauges minevikus. Jah, sellega on kokkupuude olemas, aga mina paneksin selle kokkupuutevõi inspiratsiooniallika lähemasse minevikku. Juba see väljamõeldud riik, mis Ameerika Ühendriikide asemel eksisteerib ringiliaadi vabariik. See viitab Lähis-Ida-le. Kilead on piibli järgi Palestiina idapoolne osa, praegune Jordaania, kus elas Iisraeli laste manasse suguharu. Ja sealt edasi ei ole ka kuigi palju maad. Muistse pärsiani praeguse Iraanini, kus see raamat on kirjutatud tingimata pääle dollade võimuletulekut Iraanis ja sellega niukseid, täitsa otseseid allusioone leida just naistekohtlemises. Ehkki samas ma tahaksin kohe öelda, et kui me vaatame, kellele raamat on pühendatud siis me seda oli nimelt naisterahvas, kes sai hukka mõistetud ühes Uus-Inglismaa nõiaprotsessist mille oli huvitavaid ajalookirjutaja ja koht. Raamatu tegevuspaik, see linn on nagu nüüd Ameerika ja Kanada uurijad väidavad äratuntavalt Boston Massachusettsi osariigis Uus-Inglismaal. Noh, see on muidugi huvitav teada, sellepärast et lihal romaanil ei tohigi olla mingisugust, täiesti äratuntavat ja kindla kindlapiiriliste tegevuskohta, see peab olema koos mitmetest kudedest või lõimedest koostatud. Aga noh, ma enne juba ütlesin, on minu arvates fantastikakirjanduse on, kas ei kuulu ta kindlasti mitte esimeste hulka hoolimata autori kirjanikuandest? Kui naistest fantastika rääkida, mis on kummaline, sest naised tavaliselt seda randa lugeda ei armasta siis kahtlemata üks maailma tippe praegu Ursula Lõbu in kes kirjutab hoopis teistsugustel teemadel, aga on ka väga andekas kirjanik. Nii et räägime parem sellest ikkagi kui fantastiliste sugemetega või ulmelise sugemetega triviaal romaanist, mis tahab seletada mingisuguseid tänapäeva probleeme. Nii sellega nõustuma täiesti haamat tahab seletada tänapäeva probleeme. Aga noh, triviaalne maal on, on nüüd termin, mida me võib-olla mõtestame lahti erinevalt. Aga mina antud teost selle kategooria alla ei paigutaks. Nüüd, kui me vaatame üldse magage tätovoodi, muud loomingut siis teenijanna loos korduv teema, mis läbib ka teisi tema teoseid nii humaanne kui kannu välja. Ja mis tõsi küll, olid olemas juba vaheemaga, võib-olla kõige selgemalt esmakordselt ilmnes 72. aastal tema teostes kui tal tuli välja Kaks raamatut, mis võib-olla pealkirjaliselt tunduvad saarlasena see vaibal ellujäämine mis oli käsitlus Kanada kirjandusest kui sellisest. Ja sääsessen eesti keeles on see tuntud pealkirja all selginemine. Ja käsitles peategelase eneseleidmise lugu. Atwood jaoks on kogu aeg olnud väga oluline ellujäämine, säilimine, iseendana, iseeneseleidmine. Ja kuna ta on naisterahvas, siis ta loomulikult vaatab seda naisperspektiivist. Selles raamatus on peategelane samuti anonüümne nagu raamatus selginemine. Aga noh, teda võib-olla ei vaeva oma identiteedi leidmine, oma juurte juurde jõudmine, kuivõrd just selle säilitamine. Tema jaoks on oluline mitte lasta kaotsi minna seda, mis ta on olnud ja mis väga paljuski on seotud keelega. Pisib keeles. Mul tuleb meelde, et Soome Instituudis lehitsesin ma mõnda aega tagasi üht vôi ajakirja, kus on tõlgitud hätuudi luuletusi. Ja kommentaar juhes. Säilitab natuke hätwoodist, kirjutab ka sellest teosest. Ja rõhutab seda. Lugemine ja kirjutamine on selles riigis naistele keelatud. Aga lugemine, kirjasõna keel on väga oluline, see on loomulikult ääretult selline mitte midagi, eks ole uudset meile kõigile teadaolev fakt ja kohtub väga paljudes raamatutes nii või teistsugusel kujul. Lugemine tuleks muidugi ära keelata enamikul inimestel või mitte neile selgeks õpetada maailmas palju halbu asju, palju vähem, aga räägime ikkagi sellest tema naisprobleemidele pühendatud, sest ma vaatan, et tema romaan, tee nimestikus on romaani täiesti söödav naine, naisoraakel pealkirjad ja igaüks sinna hulka lugeda ka tantsutüdrukud, mida ta tahab eetilis. Milles ta tänapäeva naisi, milles ta hoiatada tahab ja mida, mida ta neile õpetada tahab selle romaaniga? Milles ta naisi hoiatada tahab? Ma ei arva, et see teos on mõeldud hoiatusena naistele millegi eest. No kui ikka naised on kesksel kohal, mehed on kas naisi ära kasutavad kurjategijad või siis lollikesed, keda naised ise ärakasutava romaani tegelaste puhul on? See on, see on, see on äärmiselt naistekeskne romaan. Ma isegi ütleksin, feministlik romaan kus sedasamast fantastilist tausta ka selleks kasutatud, et luua just selline Teokraatia tüüpi ühiskond, milles naine on kõige madalamale tasemele viidud, muudetud instrumendiks, muudetud piibli sõnade järgi anumaks, millesse midagi valatakse. Mis ise ei ole seda sisse valatavat väärt. Ainult see piibellik taust jääb väga põgusaks, siin alguse tsitaadid, jää mõningad kõrval, isegi seda ei saa aru, millise sekti baaside Gileadi vabariik on loodud. Millise religiooni, noh, see võib-olla tuleb välja, kuigi tundub, et ainult vanast testamendist on juttu. Nii osalt on see nüüd kivi tõlkija kapsaaeda sest haamat on just oma piiblikeelest piibli keelelisest taustast tõlkest üsnagi palju kaotanud. Mis puutub vanasse testamenti, siis ja printsiibid, eks ole, siin ühiskonna üles ehitsast paistavad pärinevat vanast testamendist, aga hiljem näiteks õndsakskiitmise, näe, jutlusest ja muu selline on ju selgelt evangeeliumides. Terminoloogiat leidub, kui vanasti oli, nii, et sellepärast valdavalt vaatasi ongi niimoodi, et sina lähtud eestikeelsest tekstist aegult tahaku tõlk, kes on ju tõesti konkreetseid kirjakohti ning Konkreetse kirjakese kohtid teatavate moonutustega kune lugeda, kontrollida enam ei saa. Siis see asi läheb. Naised on väga huvitav vaadata näiteks selle peategelase kuju tegelikult, ühelt poolt on ta võetud nii-öelda naise funktsioonina, tahan lihtsalt sünnitav naine, aga teiselt poolt teda iseloomustatakse jääda, tõesti, on mõtlev naine, tähendab, minu arvates siin tuleb välja naise kõige suurem vastuolu tema eksistentsist üldse tema funktsioon, tema eesmärgipärasus ja siis tema olemine. Kui lugeda seda raamatut, siis hakkab selle tagant koitma üks naisfilosoof, nimelt Ameerika filoso Marlin Fresh kes on praegu maailmas väga tuntud sellega, et ta lähtub filosoofiast, naisest ja filosoofia ajaloos. Tema viimane raamat sõda naiste vastu, mis on filosoofiline käsitlus naise kohast maailmas toob tegelikult välja just selle vastuolu selle subjektiivsuse ja, ja Teleoloogilise või naise eesmärgipärasuse vastuolu. Ja mis on väga huvitav selle raamatu puhul. Ta on omamoodi karikatuur sellele filosoofiale ja viidud nagu äärmusesse. Kujutluses. Vahel on omavaheline seos olemas. Ma ütleks niimoodi, et kui näiteks võrrelda seda raamatut Orwelli raamatut 1984 siis teos, näiteks teenijanna lugu on edasiarendusnaise vaatevinklist sellest võimalusest, kuidas naine, naiste ühiskond, naiste mõtlemine, selles ühiskonnas ennast tunneb. Ja seesama liin samuti põhineb Urbelile tuleviku kartused. On ka Marlin frentši analüüs. Oh, meil on kujunenud üleüldse selleks mõõdupuuks, selleks need võiks, mille kõrvale pannakse iga teos, mis vähegi endast ainult utoopiat kujutab ja mida võib olla täiesti. Juba instinktiivselt seostatakse selliste asjadega Ka see on selles mõttes samm edasi, sest kui ajaloo uurijate koosolek, ajaloo kokkutulek aastal 2195 analüüsib olukorda, siis on see tõeline paroodia. Kui Urvel oli mingis mõttes hirmu ja tuleviku suhtes õuduspilt, siis see on selgelt näha siiski paroodiline käsitluses. Võrreldud Ellgaar Hellati romaanis on midagi sarnast paremast tulevikust, nojah, see annab. Buandina annab kunagise kole Gileadi vabariik kadus ja tuli mingisugune teine jällegi inimlikku ühiskond sinna asemele, kust saadi seda kõike vaadelda, aga ma olen, nagu ma alguses ütlesin, meie jaoks on kõik naeruväärne. Meie, kes me oleme ise läbi elanud nii bolševismi kui natsismi, on see ameeriklaste enda tuleviku koledal ettekujutamine. Lihtsalt öeldes naljakas ja räägime, räägime parem tema ikkagi sellest tavalise romaani poolest, tema tema naisprobleemist sellest, milles, mille, millele ta tahab naist kujutanud kõige paremini seletab seda muidugi ära tappa Froid. Siit lähebki see teemade küsimus, kuna on tegemist naise subjektiivse maailma kujutamine keele kaudu tähendab, on püütud siiski pääseda teadvustamata kujundite poole see, mis on olemuslik ja kui siin lakkaan teooriale psühhoanalüüsile toetada, et on kasutatud selleks teadvustamata keelt, sest keegi ei ole täiuslik, rääkimata sellest tõlkevigadest, mis meil siin tuleb, on siiski jõutud üsna sügavale naise olemise sisemiste vastuolude kujutamisel. Et selles mõttes on see raamat täiesti meie tõlkekirjanduses teretulnud ja ta on kindel koht meie tõlkekirjanduses, kuna siiski just selline sügav vastuolu niisuguses absurdi, mis Jaanisatame natuke raske kujutada ette, et naine tõepoolest elab selle vastuolude maailmapõhjas ütlemise küla maailmas ja aga justele naiselike vastuolude maailmas, et selles mõttes selle toomine pinnale absurdipinnale ühiskond. Tahtsime sisene, Reet ütles oma lõppargumendiks, et tema kauem naine olnud kui mina. Järelikult teab temast asja parem. Aga mis puutub hätwoodi, siis jah, tema selles mõttes ei ole küll selline tüüpiline naine, kes lähtuks intuitsioonist ja sügavalt alateadvusest, eks ole, vaid ta on jah. Võib-olla meie, mõned inimesed peaksid seda isegi ebanaiselikuks ääretult formuleerib ääretult täpne. Kangelanna sidet, tema peategelased on, on naised, läbi tema teostab on nimetatud juurteta võõrandunud, halastamatult enese analüütiliseks ja üksikasjadeni, täpsetaks inimesteks. See on see naiste põhivastuolu sõnastamine, mõistus ja siis olemise eesmärgipäraselt, kusjuures praeguses olukorras see, millele kõik muu elu toetub see olemise eesmärgipärasus, just see on toodud absurditasandile. See on väga huvitav mõte, sest mõned kohad olid muulaga tundusid kah nagu absurdsed täna kasvõi sedasama sigitamise üritamise akt seal, seal, seal, seal karikatuur, see on grotesk, kõike seda saaks ju, kuskil on seal juhtunud too, mida nad võtsid kaasaegsest tehnikast omaks, aga noh, sünnitusdoonorite kasutamine on tänapäeva maailmas juba olemas. Viljastatud munarakk viiakse doonori emakasse, kasvab seal ülesse ja ongi see laps olemas. Nii et siin jääb selgusetuks, kas komandöri naine, kelle põlvede peal akt toimus, kas see oli ise sigimatu või, või lihtsalt puudus neil mehega. Sigivus kokkukuuluvuse, kuidas teadusliku nimega nimetatakse? Kogu selle pildi viimine sellele pinnale tundubki, et võib-olla on hoopis mõtte selles, et kirjanik tahab tuua kõikide inimtunnete lamestamise mehhanismi. Ühesõnaga selle eesmärk ei ole mitte see uus ühiskond või selle uue ühiskonna tunnus on lihtsalt see, et tundeelu kui selline tunded, eneseväljendus, see on keelatud eneseväljendus, mis võib-olla inimkond on just kõige rohkem arendanud. Ja siin oleksin oma ja ka enam-vähem ühel meelel. Muide tahaksin öelda seda ka, et kui nüüd auto oleks võtnud endale eesmärgiks tõesti mingi sellise ühiskondliku sotsiaalse panoraami kirjeldamise, siis vaevalt oleks ta valinud selleks esimese isiku. See seal paratamatult kitsendab vahtu, nuhkinud muudab kõike subjektiivsemaks. Nojah, ütleme. Ta kasutas selle Eba tõelise reaalse tausta selleks ära, et mõningaid oma mõtteid, teraomini ja selgemalt välja tuua, mida mõnes, mis ta kodulinn on nodove mõnes sealses keskkonnas ei oleks üldse silma torganud. Aidan lihtsalt kasutan seda kirjanduslikku võtet ja see on tal õnnestunud ja korda läinud. Aga kui vaadata nüüd seda raamatut meie ühiskonna taustal, Nõukogude Eesti naine on kõiki selliseid asju mõnes mõttes ka tundnud. Sellepärast et sotsiaalne taust on moonutatud olnud, aga mida võib-olla Nõukogude naine ei ole tundnud, et praeguses olukorras, kus sellele naisele antakse näha, ütleme pildiajakiri, mis on raamatu hävitamise läbi ajaloo olnud raamatu hävitamise sümbol, raamatu hävitamine, kui teaduse tarkuse kultuuri hävitamine siis nüüd on naeruväärne, lihtsalt see, nüüd tehakse selleks sümboliks pildiajakiri seksiajakiri, seksiajakirjad. See võib-olla on lõivumaksmine praegusele Lääne ja eriti Ameerika ühiskonnale, milles need omavad Niukest kohta, mida meie ei oska praegu siin ette kujutad. Tegemist ei ole mitte niivõrd kultuurisümboliga, tundub mulle kuvad just kogu selle eelnenud elu sümboliga selle tohutute valikuvõimaluste ja tohutu vabaduse sümboliga. See elu sisaldas kõike seinast seinani. Ja kui me hakkame meelde tuletama seda, et meil endalgi võib-olla siin mõningaid aastaid tagasi oli ükskõik milline vana lääne ajakirja, peaasi et ma sain ilusad pildid. Mingisugune väga huvitav objekt, mida tasus sõbranna juurde vaatama minna. See oli midagi, millest rääkida, mingi ime. Et tegelikult siin Margaret Atwood isegi ütleb lehekülg 24, kus ta analüüsib möödunud ühiskonda ja selle hävinemist ja siin ta ütlebki, ühiskond suri liiga suurte valiku võimalusse ja kui ta siin seda valikuvõimalusi edasi analüüsib, siis selgub ka see, et viga viga või ütleme, kui sa nimetada üldse vea tegemiseks seda on see, et ei ole tehtud neid õigeid valikuid, kõige inimlikumad valikuid, vaid kuulatud teiste arvamust, on liiga palju, isegi kuulatud eelmiste põlvkondade arvamust. Ühtpidi oli väga suur võimalus teha valikuid, valikuvõimalusi on palju, aga samas ei tehtud neid siiski tegelikult neid ei tehtud iseseisvalt mõtlemisega. Ja nüüd samal ajal, kui on tekkinud uus olukord, kus ei ole neid võimalik teha, siis tõstetakse esile naisekuju. Kes tahab neid teha, on kõige kurvem tragikoomiline, kes suudaks neid teha. No ta on natukene muidugi kunsti tõe nimel on patustanud selle elude vastu, sest ei ole üldse tõenäoline, täiskasvanud naisterahvas muudetakse selliseks abituks ja peaaegu mõttetuks olemuseks. Sest meie, kes me oleme elanud koonduslaagrite maailmas sellega kokku puutunud, teame, et kommunistidele mitme põlve jooksul ei õnnestunud sedakorda saata, mida Atwoodi romaani tegelaskond võib-olla paarikümne 10-l kümmekonna aasta jooksul on teinud. See on niisugune eksimus meil, mis on täiesti andestatav. Aga samas tuleb ikkagi tähele panna, et ta räägib kogu aeg üleminekupõlvkonnast tähendab selle romaani kangelaste tegelaskond, need on üleminekupõlvkonnas samas nagu eelmine põlvkond on olnud, ütleme pidevalt stabiilses ühiskonnas, mis on aeglaselt kujunenud. Ei, no ma mõtlen, et see on midagi sarnast. Natsirežiim püsis 12 aastat või bolševistliku režiimi olukord kolmekümnendatel aastatel, kui need, kes rezhiimi lõid, on tõesti juba halli paisteks saanud. Aga need inimesed, keda nad kaasa kiskunud, peadegelannal kui ma ei eksi. Ta muretseb oma lapse pärast. Ja oma mehe pärast, kes tal oli, järelikult oli täiskasvanud inimene, kui ta nende tädide hoolde anti. Teenijanna koha peal tekkis mul kohe esimene asi, kui ma nägin raamatukaupluses seda kaant tekkis kohe küsimus, et ah, miks niimoodi. Sest originaali händ mänd on arhailine sõnad. See on täpselt see, see on piiblis seal, kus kuningas piibel. Sulastega ümmardovi oma ligimest sulast Jalmar. Jaa, täpselt täpselt, kus kuningas Tseenzi piibel kasutab sõna- andmeid. See on eestikeelses piiblis stsena ümmahtaja. Oleks pealkirjas parem olnud. Ja just nimelt arhailine kõla on sellega kuidagi kaotsi läinud. Ja kui nüüd mõelda siit just isegi see sõna väga hästi sobib siis ümardades on olnud ju põlvkonnast põlvkonda ja, ja ta on olnud ikkagi kultuuris kaasas. Kas üleminekupõlvkond tähendab seda, et see ümmardaja saab tegelikult ütleme tuleviku jaoks ikkagi otsustavaks? Ta on ju tegelikult selles asendis, kus tegelikult ta võib-olla kõige mõtleb kõige tõsisematele asjadele. Tal on teha kõige tõsisem asi tuleviku jaoks. Laste ilmale toomine. Ühes teises antiutoopia ess imeilusas uues maailmas on see asi tehtud hoopis lihtsaks. Mäletate. Äkki laad on juba kord selline, et ta seisab kõrval, ta vaatleb ja kirjeldab, ta ei ole nii kirglik fabuleerija vaid pigem jah, intellektuaalne ja kuiv, nii et teda võtab tõesti võib-olla vastu eelkõige mõistusega mitte nüüd niivõrd tunnetega. Aga samas ei saa ma väita, et sellel raamatul ei oleks minuga mingeid kokkupuutepunkte võtma, siit kohati isegi ennast näha ei tunneks. Küsimus on tegelikult ikkagi selles, et seesama, mis, mis on võimalik tuua sõnadesse, mis on võimalik tuua kujunditesse, siin ta tegelikult avab küll väga-väga sügavaid ja vastuolulisi tundeid, oma ebakindlust, ebakindlasti iga järgmise sammu suhtes, ebakindlust tuleviku ees. Ka selle rõhutamine, naise elu, mis sünnitamisel on ühtaegu kõige täiuslikum, on kõige lähem surmale. Kuidas sellest elu ja surma piiril seisimise momendist on tehtud tegelikult haleetendus, mida päevast päeva korratakse nende komandöride majas seintes, haiglates, samas nagu kõik on avali, kõik on kõigele avatud, puuduvad saladused ja see, mida sa iseendale lohud oma maailma. Kuidas seda siiski kaitsta, kuidas seda tegelikult kaitsta? Ma kujutan ette siiski, et Ameerika naistele see raamat tähendab üsna palju, nende ühiskond on arenenud pikaaegselt stabiilsed ja nende probleemid on märksa inimkesksemad, neil ei ole niivõrd ühiskondlikke probleeme. Selles on tunda erinevust Henn-Kaarel Hellat iga, et küsimused on keskendunud täiesti naise eksistentsile. Küsimus sellest, kas naine saab elada oma täiesti sisemist sõnadesse toomata elu omamoodi paradoks ongi see, et selles raamatus on äpud proovinud seda samast tuua sõnadesse jahedalt külmalt vaatlevalt kohus ajastu üle läheb, mis ootab täis? No mis ootab seda ees me oma kogemuste järgu inimkonna kogemuste järgi umbes teavad, mis ootab ees. Hitlerlik purustati sõjaliselt, bossivistlik riik varises endast kokku. Ajatolla tee Iraan praegu väga-väga aeglaselt ja lühikeste sammudega muutub taas tsiviliseeritud ühiskonnaks. Et siin võiks öelda, et mingisugune lootus on selles, et ükski selline ebainimlikkusele rajatud olgu see siis marksistlik õpetus või piibli tarkus, rajatud ühiskond ei suuda igavesti püsida. Ja võib-olla see on ka mõte, mida autor tahab väljendada selle mõningate inimesel nii tähtsate protseduuride kariteerimisega. See on karikatuur, selline ühiskonna, samuti groteskne kits ja ta ei saa lõpmatuseni olemas olla, ta peabki muutuma või lõppema katkema. Lõplikult.