Meie tõlkekirjanduse varamu täienes mullu väga oluliste teostega, eesti keeles ilmusid Thomas Manni novellid doktor Faustus ning Kavka kolm romaani. Mõlema autorilooming on oluliselt mõjutanud tervet Euroopa kirjandust 20. sajandil. Ka eesti kirjandusega on seosed olemas ja seda arutavad stuudios kirjanik Ain Kaalep, kirjanduskriitik Linnar Priimägi ja psühholoog Peeter Tulviste. Ja sagedasti on niimoodi, et juhus reastab teatud nähtusi ajas väga huvitavalt ja see, et ühel kirjandus aastal saavad eesti lugejad teate Toomas Manni doktor Faustuse, mida mõnikord tema peateoseks isegi on nimetatud ja teiselt poolt Franz Kafka kõik kolm romaani, nii et lugejad saavad neid lugeda noh nii-öelda ühekorraga ja, ja see paneb meid mõtlema kõigepealt saksakeelse romaani kultuuri peale, aga siis ka kogu 20. sajandi romaani peale ja, ja mitte ka ainult romaanide peale võt tervete suurte filosoofiliste poliitiliste probleemipundar tee peale, mida need kaks suurt saksakeelsete kirjaniku oma loomingust on kajastanud, nendes on nii mõndagi ühist, aga samal ajal on nad äärmiselt erinevad looja isiksused. Jah, tähelepanuväärne on see, et mõlema raamatu puhul, mis nüüd lugejate kätte jõudsid käis ju nende kuulsus ka meie tänases lugejaskonnale nendest raamatutest ees. Me oleme mõlemaid mitu aastat oodanud. Põhjused võivad olla mitmesugused. Aga üks on ka kindlasti see, et mõlemad need autorid on on meie praeguse niisuguguse ametliku kultuurihoiakuga seotud üsna komplitseeritud. See on iseenesest põnev asjaolu, et need kaks raamatut ilmusid praegu ühel aastal isegi kolm, kolm raamatut ja kahju on muidugi sellest, et Kafka romaanide ilmunud kohe, kui nad oleksid võinud ilmuda. Aga võib-olla võiks selle kõige taga oletada niisugust suurt mõistust ja ettenägelikkust, mis oskab ette näha, missuguse efekti annavad Kavkaia mann just siis, kui nad koos ilmuvad ja võib-olla seal asi, millest lähtudes võiks ka teha, planeerida kirjastus tööd. Kui on inimene, kes suudab ette näha, missugused kirjanikud ühel aastal ilmudes võivad anda niisuguse võimsa impulsi lugejatele või ka teistele kirjanikele. Noh, võiks ju oletada, et ühest küljest mõjuvad nad meie romaanikirjanike peale eriti nooremate prosaistide peale, kes on muutumisi arenemisvõimelisemad ja teisest küljest tõstavad vastavalt ka lugeja nõudlikkust hakatakse mõõtma ka meie oma romanikultuurinuid Kafka ja Manni tasemelt. Tänases saates vaatlemegi Thomas Manni loomingut ja selle seoseid meie kirjandusega. Thomas Manni suhted meie noh, niisuguse laiema kirjandusliku kontekstiga pole olnud mitte päris palutud. Ta üldiselt oli väga Euroopa-keskne Lääne-Euroopa keskne ja pärast teist maailmasõda, kus Thomas Mann ilmutas selgelt oma antifašistlikku hoiakut, hakati teda siin tõlkima Nõukogude liidus vene keelde ära eesti lugejatele on ta tuttav juba üsna sajandi esimestest 10.-test peale, kui perioodikas hakkasid ilmuma tema üksikute novellide tõlked ja kolmekümnendat aastat 30. aastate teine pool oli Thomas Manni. Tule kogu aeg eesti eesti lugeja teadvusse, romaanikirjanikuna 36 ilmusid puuden, plokid ja ja võlumäe kaks köidet, 37. aastal. Thomas Manni novellid ilmusid neil 70 aastat hiljem, kui nad on kirjutatud doktorfhaustus 40 aastat hiljem. Kas nad ehk pole meie kultuuri juba hilinenud? Võib öelda seda, et nii hästi Toomasmann kui ka Kafka on juba ammu Eestis oma retseptsiooni leidnud, sest kuindega teoseid ka neid teoseid, mida tõlgitud ei ole, on väga paljud meie kirjandusinimesed juba ammu saksa keeles lugenud ja, ja ka üsna konkreetseid mõju avaldusi võib siit sealt leida. Kõik ei ole küll tõestatav, aga üsna tõenäone. Noh, ma arvan, arvan näiteks, et et nii toomas manni kui ka Kavkat on lugenud näiteks Karl Ristikivi, tema romaanide puhul võiks uurija täitsa olulisi tähelepanekuid teha. Toomas manni oli kahtlemata lugenud ja see vist isegi registreeritud Tammsaare juba kahekümnendatel kolmekümnendatel, Neil aastatel. Siin kas või niisugune küsimus, need Tammsaare arutlevad tegelased seda, mida omal ajal isegi pahaks pandi, targutavad liiga palju. Noh, selle taga võiks olla isegi Võlumäe eeskuju, mis koosneb juba peamiselt arutlustest ja, ja kindlasti palju palju lähemal uurimisel võiks, võiks mõlema nautori mõjusid mõjusid leida, nii et retseptsioon on, vastuvõtt on juba ammu-ammu-ammu-ammu olemas. Igatsus õieti seletamas Manni doktor paustuse järgi. On olnud pikk nüüd, viimasel ajal ma usun, et päris õige aeg oleks, tal oleks olnud tal ilmudeks kümmekond aastat tagasi sest kirjanduses on niisuguste pikkade jutustavate eepiliste vormide ajad ja siis keerulisemad mobiilsemad pühi vormide ajad. Ma mäletan, et seitsmekümnete aastate lõpul Mati Unt näiteks ütles, et tahaks pida seda, kuidas tehakse pikka teksti. Aga pikk tekst on orgaaniliselt juba midagi muud kui lühike tekst ikka teksti ei saa teha lühikesed tekstide liitmise või või jätkamise või sinna vaheletükkide panemisega pikka teksti. Esimene lause on juba teistsugune kui lühikese teksti Audi ja vaat see mahepeal oli meil niisugune hea võimalus edendada või virgutada appi kade pikkade tekstide tegemistes. Rex Thomas Manni doktor kohustus, missuguseid pikka teksti musternäide oleks ehk olnud päris hea ja, ja kasulik mitmed nimetasid tol ajal ka seda, Thomas Manni, doktor Faustust me teame, Viivi Luik on ju eelnenud, ütles juba enne seda, kui romaan eesti keeles ilmunud, et temale on doktor varustus väga sügavat muljet avaldanud. Aga noh, et me oleme küll järjestikuste lühivormide publitsistika, publitsistika ajastus, aga ega see ka päristamas mannile Tomas mannile võõras ei ole ja ega see teadmine tõesti võis oskus või ettekujutus sellest, mis on pikk tekst ja, ja kuidas ta välja näeb, kuidas seda tehakse. Ega see kultuuris ka kaduma ei lähe, kui ajaline rahulikumaks muutuvad ja saab hakata pikemaid tehaseid tegemas. Istumasmann kindlasti hakkab ennast näitama. Thomas Manni tundmise tava on meil pikem ja minu meelest on Toomas, ma olen ka niisugune hea või tänuväärne taust, millel võiks kõrvutatuna esile tõustega, kas ka loominguline isikupära? Nende kuus kolu struktureerib tegelikult ju tervet seda skaalat millel 20. sajandi proosakirjandus on toimunud, nad on kaks selle skaala otspunkti, Thomas Mann esindab kahekümnendas sajandis ikkagi 19. sajandi realistliku romaani traditsiooni. Kafka aga on 20. sajandi autor väga äratuntavalt 20. sajandi autor, 20 sajandi proosakirjanikel eeskujuks saanud autor. Et ülejäänud 20 sajandi kirjandus mahuksis sellele skaalal rände kahe nime. Kahe lähenemisviisi vahepeale. Jah, selle koha peal ma siiski veidi skeptilised ääremärkuse, et võiks ka teisi vastandusi leida, mul näiteks torkas praegu läbi pea võimalus näiteks üheks äärmuseks panna Joyce ja teiseks näiteks Andrei siid. Sinna vahepeale võib ka ära mahutada ilmatu palju. Aga, aga noh, sellised võimalused muidugi palju. Kardan väga, et Andrei siidi puhul näiteks tuleb arvesse, see temas on juba palju selle 20. sajandi kultuuri nihilismi. Thomas Mann väärtustab kultuuripärandit oma romaaniga ainult režiid aga räägib sellest, et on tarvis lüüa käega raamatutele kultuuripärandit minna välja loodusesse, metsa selleks, et olla tõeliselt vaba. Ja see praegune Euroopa kultuuri tüdimus või kultuuriväsimus on end reisides on juba olemas. Ma mõtlesin pigem romaani tüüpi, et ühel pool see püüa sisemonoloogi kaudu minna selle hinge täitsa iratsionaalsetesse sügavustesse. Aga teiselt poolt esitada oma kontseptsioon nii täpselt lühidalt praltsuslikust Volterlikult 18. sajandi moodi stiilis. Rogers, tilistil Naulise, minu märkus, aga lähme nüüd Thomas Manni juurde tagasi. No põhimõtteliselt noh, kuigi niisugune jaotus on alati tinglik, saab kirjanikud eristada kahte suurde rühma, ühed on need, kes kirjutavad kogu elu ainult ühte teost, teised on need, kes kirjutavad elus mitmeid teoseid. Mitme teose autor võiks olla näiteks distaflo teele üks niisugune näide. Thomas Mann kuulub nende teiste kirjanike hulka. Põhimõtteliselt on ta terve elu valmistanud ainult ühte teost. Ta on nimelt see doktorfaustus kuhu koonduvad kõik impulsid, kõiki teed. Isegi kõik niisugused stiili eripärad, sellest, mis ta on, võiks siis öelda nagu harjutusena lahti kirjutanud oma varasemates varasemates teostes see oli talle kõige kallim romaan ja õieti ei saanudki ta pärast selle romaani valmimisele teosest veel lahti, vaid ta võttis ette ja töötles Literatuurseks oma päeviku, mida ta oli pidanud Docterfaustuse kirjutamise ajal. Hiljem me ju teame ka, et ega ta midagi päris suurt ja põhjapanevat noh, mõni üksik erand Tšehhovi Esseiaschelleris võib-olla välja arvatud pärast doktor paustust ei kirjutanud, vaid tegeles oma varan pooleli jäänud tööde lõpetamisega. Defaustuse päevik tuleks ka tõlkida arvandma. Jah, see on õige mõte. Ta heidaks sellele romaanile väga huvitavat, huvitavat dokumentaalset valgust. Kuigi nagu ma ütlesin, on tegemist ikkagi literatuuri töötlusega ja päris niisugust TÖÖ päevikuks seda enam pidada ei saa. Selles mõttes jah, need kaks Thomas Manni raamatut teineteist väga hästi täiendavad, me näeme, kuidas nendes varastes kunstniku novellides on juba ennetatud kultuuri ja natuuri vastuolu problemaatika, mis doktor paustuses on üks kesksemaid teemasid. Juba see idee, kuidas haigus, kunstniku haigus võib mõjuda stimuleerivat tema loomingule. Täna juba jutuks olnud toonjok röögeri niisugusi, juhi teemasid, nii et need kaks teost kaks raamatut täiendavad teineteist täiendavad. Meie ettekujutus on muidugi arusaama sellest, mis on. Mis on Thomas Manni Manny problemaatika olnud, on avaldatud arvamust, et see Novilju valiksin nende kaante vahel ei ole kõige esinduslikum. Ma julgen öelda küll, et ta on piisavalt piisavalt esinduslik, ikkagi parim sellest Thomas Manni novellitoodangust, mille kõrgperiood lõppes, eks ole, 1910. aasta paiku kui ta muutus päriselt lõplikult muutus romanistiks. Aga siiski oleks võinud mahtuda nähtavasti Maarjo ja võlur uues trükis nende kaante vahele ka. Ja vahetatud pead võib olla küll, aga sel juhul oleks kaduma läinud see statistiline ühtsus, sellepärast et tõlkijad on erinevad. Ja nende novellide noh, niisugune statistiline ühtsus ühtede kaante vahel, millest oleks võib-olla olnud kahju kahju loobuda. Novellide tõlke on silmapaistvalt hea. Heli Mattisen on tõlkinud, teda ennast kasvab ilmseteks. Toomas manni uurijad on praegu Moskvas õppimas aspirantuuris. Ja kes kavatsedki keskenduda Thomas mannile. Helga Kross on jälle juba vilunud tõlkija, tema eelmine suur saavutus oli Herman Hesse klaaspärlimäng ja nüüd on ta siis Toomas Manni doktorfaustusega oma suurt tööd edasi edasi arendanud. Toomas Manima asjad lon lausa teadliku psühholoogia kasutamisega kirjutatud ja väga veenvad, kas või näiteks seesama Maarjo võlur, mida ma nimetasin ja Toomas mannist on hästi teada, et ta oli psühholoogia ega ka küllalt hästi kursis. Eriti hästi tundis ta psühhoanalüüsi, mis on ka 20. sajandi kirjandust palju rohkem mõjutanud kui teised psühholoogia. Koolkonnad on teatavasti olemas niisugune seisukoht, et et suurest kirjanduses on psühholoogiat tunduvalt enam kui teaduslikus psühholoogias. Ja mõlemad, nii Thomas Mann, afgaani monoloogilised autorid, antlitsin, monoloog ehitud meil erinevalt yles, Thomas Mann on seda isegi korduvalt rõhutanud, et tema stiil või tema esituslaad on muusikalised elik ikka laad. See on nagu topelt fuuga või veelgi täpsemalt sonaadivorm niisugune, kus kaks teemat dialektiliselt põimuvad, me teame, et võlumajandus nafta ja septembrini, kes esindasid seda, seda niisugust teemat ja siis see teine paar Hanscastork ja, ja see tema sugulane Joachim, kes on Taabases mõlemad mõlemad viibisid, et see niisugune iseenese kaheks võt või sisemonoloogi ülesehitamine sisemise dialoogina. Tsenseeri polüfoonia nagu meil Lotmani Kool oli krooni ajal midagi muud, polüfoonia on see just kus me ei suuda. Tähendab, kus tegelaste sisehääled on sedavõrd individualiseerunud, et autor kaob nagu tegelase tagant ära. See on üks niisugune kirjandusliku skisofreenia vorm. Aga Thomas mannile mõlemal mõlemal juhul on väga selgesti tuntav autori dominant, tema hoiab neid kaheratsu. Rakmeid hoiab, hoiab tugevasti, käes on tunta kogu aeg, et ta viibib mõlemal juures ja mõlemal tagada ei kao kummagi tagant ära. Dostojevski-iga võrreldes võiks öelda, et Dostojevskil need polüfoonia ongi just ütleme, irratsionaalne, aga Toomas mannil on ta teadlik juhitud autori poolt. Vaat nüüd irratsionaalset polüfoonia ratsionaalset polüfoonia, et see on nüüd, oleks väga kunstlik vahetegemine, meil on Thomas Manni puhul lihtsalt Olifooniast kergem kergem loobuda, seda enam polüfoonia eeldab, ütleme, mitme teema üheaegset kõlamist. Kuid Thomas Mann on selles mõttes küll niisugune traditsiooniline 19. sajandi, ütleme seal prantsuse realistliku romaani traditsiooni jätkaja saksa kirjanduses. Et temal pigem teemad tulevad, tulevad järjest siis töötluse käigus. Muusikalist terminoloogiat kasutades võiks siis pigem homofoobiast rääkida, igalühel on oma meloodiline, käik moodustavad terviku, küll aga igaüks on terviku sees veel omaette tervik. Jah, ja tähtis on tähtis on võib-olla just nimelt see, et, et see kogu selle niisuguste teemade paljususe või temaatilise dialektika dialektika juures on, on tuntav ikkagi see üksik üksik autor ja, ja, ja ta ei kao kuskile ära. Joonistaksin selle kujutluspildi, kuidas need ajastruktuurid selles romaanis on ehitatud, kuna kujutleme puud ja tema aastaringe, siis me võiksime igasse aasta ringi, võiksime märkida mingisuguse oma aastaarvu, kui oma ajastu siis meil saaksime kuus niisugust ringi, kõige sügavamal võiks olla. Mis romaanis on eksplitsiitne, võiks olla 15. sajandi lõpu 16. sajandi alguse saksa Saksamaa või saksa vaimu olukord, see on see müstika aeg, kust pärineb doktor Faustuse, see ajalooline ajalooline kujusel, Georg jossa pillikus Luteri ajast suuteri ajastu ja reformatsiooniajastu, aga siis ka see saksa linna kultuuri niisugune müstifitseerumine ja niisugune keeruline keeruline ajastu. Teineteise ringi võiks olla kirjutatud aastaarv 1945 kuni 1900 niikse eluaastat. Me teame jah, et Nietzsche oli Toomas manile Adrian libergeni loomisel üks olulisemaid prototüüpi. Adriani elukäik on üles ehitatud ning see eluloo eeskujule. Neljas aia Ring. Jutustamise aeg, mis kestab 43.-st aastast kuni 45. aastani sõja lõpuni. Ja viies aeg. Ajaring on romaanid tegeliku kirjutamise, mitte jutustamise aeg. Mida sisustab Saiplombaid tegelikult kirjutamise aeg, mis kulus Toomas mannil, see on oluline vahe teha sellepärast, et seda jõudis vahepeal lõppeda ja pärast sõja lõppu kujutada neid sõja viimaseid päevi. See on juba niisugune oluline tähenduslik nihe. Romaani kirjutas ta kuni 47. aasta alguseni. Uues ajaring on meie aeg see lugeja aeg, millele romaanis lakkamatult viidatakse. Sest tegemist on päevikulaadse üleskirjutusega, mille saatuse suhtes Saito, mis ei ole kindel. Ta ütleb, et ma ei tea, kelle kätte satuvad need minu paberid, need üleskirjutused. Sina, mu tulevane lugeja, kui sa neid loed, siis mõtle nii ja mõtle teisiti. Tähendab see. Me oleme integreeritud sellesse romaani ajastruktuuri oma aastaga 1980 80. Tänavu seda lugema hakkame. Ja nüüd on niimoodi, et nii nagu mütoloogiliste tekstide üldse niipea kui aktualiseerub üks mingisugune punkt, ükskõik millisel neist ringidest niipea toimub läbilöök nii üles kui allapoole. Näiteks kui Adriani elus juhtub mingisugune seik siis kajab see vastu kõikide nende ajatasanditel tänu sellele, et ta pärit Asheronist linnast, mis esindab just 15 sajandi lõppu tänu sellele, et tal on ning see ajastus on oma vastu olemas tänu sellele, et selles kajastub tulevase maailmasõja. Niisugune nii idu või, või alge on selles olemas. Ja lõpuks, kas siis tänu sellele, et tänasel lugejal on võimalik hoiak võtta kõikide nende asjade suhtes ja seetõttu tekib niisugune müütiline üle ajaline tunne või tähendab kogu aeg aeg liigub, niisuguse tervikuna, hoovab korraga mitmel erineval tasandil see on aja nisugune, totaalsuse Totaalse mulje, kultuuri, totaalsuse mulje. Linnar Priimäenimetatult ajatasandid on, on, on väga olulised ja kui me sealt nüüd edasi läheme ajast kõneldes võime lõpuks jõuda ühele ka väga olulisele tasandile, mida väga sagedasti doktorfaustuse kuulun, rõhutav doktor Faustist kui poliitiline romaan. Sest provotseerides selle, ütleme šansi aegse müüdi juured muidugi on väga vanad mehest, kes oma hinge kuradile maha müüs provotseerides selle uuema saksa, Saksamaa ajaloo taustale toomas man annab muuhulgas isegi midagi nii konkreetset, mis meid muidugi väga eluliselt huvitab, kui on teema, mida võiksime nimetada fašismi või täpsemini natsionaalsotsialismi tekkimise anatoomiat. Ja see on, on väga-väga tähtis. Thomas Mann on juba noorena avaldanud mõtet, et saksa kultuuris on kaks sellist liini, mis omavahel võitlevad joon isegi lepitamatuid ühteda nimetab Göte liiniks ja teine Alexis Wagneri liin et poolt sisse noh, niisugune Apollooniline võiks isegi öelda intellektuaalne suhtumine maailma asjades ja teiselt poolt irratsionaalne deemonlik. Ja ta on avaldanud arvamust isegi, et need liinid on nagu lepitamatuid, et tuleb olla kas kas Göte või või Wagneri poolt. Aga oma elus on ta mõlemad etapid läbi teinud noorena, kus ta oli Nietzsche ja, ja Wagneri austaja Thomas Mann liha kuskil keskeas, hakkas ta ligunema juba sellele Köderlikule joonele. See nagu seletab ära, kuidas humanistliku Saksamaal sai tekkida tekkida midagi nii antihumanistliku, nagu seda seda oli, oli fašism, kuidas lihtsalt see Göte oli liiga nõrk. Et võidelda, võidelda nüüdse vulgariseerivate järele tulijate vastu, jääd sellesse saksa vaimu traagika, traagika nagu, nagu oligi, aga asi on väga sügavalt ja sisemiselt läbi tuntav. Manni jaoks oli fašism, nisugune rahvuspsühholoogiline nähtus, mis oli tingitud sellest, et Lutheri reformatsioon takistas sakslastel keskaega välja elamast või välja põdemast luteri tulek fikseeris sakslased sellesse staadiumi, millest hiljem siis Thomas Mann näitab, arenes välja nende fašism. Et oleks Rasmuse joon saanud vabalt kujuneda välja põdeda oma müstika, lastehaigus ja kõik muu, siis oleks see Köödelik, Köödellik üldeuroopalik suund saksa kultuuris oleks ehk tugevam olnud ja oleks takistanud Saksamaal ja sakslastel ennast vastandamast ülejäänud Euroopale, nii nagu fašistlikul. See on asi, millega ameeriklased hakkasid tegelema Ameerika sotsioloogid ja psühholoogid juba teise maailmasõja ajal selt, kusjuures oli kaks niisugust eraldi seisukohta sotsioloogide psühholoogide hulgas, millest üks oligi niisugune, et natsionaalsotsialism oli spetsiifiliselt saksa lähtus, mis kuskil mujal poleks saanud tekkida ja kuidas niisugused iselaadi inimesed on üldse saanud Euroopast, kust nad tulnud on. Ja teine seisukoht oli, et põhimõtteliselt niisugune nähtus võib tekkida kus tahes ja leida endale pooldajaid igal maal täiesti sõltumatult sellest, missuguse rahvaga tegemist on. Rahvuslik iseloom on loomulikult olemas. Aga mis puudutab selliseid suuri ühiskondlikke nähtusi, pigem kaldutakse sinnapoole, et neil oleksid võinud leida aset kus tahes, kuigi teisest küljest on selged igal maal on niisugustel nähtustel oma ajalugu olemas oma kultuuriline eellugu ja selles mõttes on need Thomas Mann ja teiste analüüsi ka täiesti omal kohal. Sellepärast et igasugune sotsiaalne nähtus tahab endale saada mingit ideoloogiliste teoreetilist katet ja on tal ka olemas. Ja see on asi, mis loomulikult väärib omaette analüüsiga. Liitlasega põhjuseks saab pidada seda vaevalt põhjus. On võib võimaluse annab pigem see, et erinevalt teistest loomadest inimesed psühholoogia vähemalt sinnapoole ikka enam kaldub, oma loomust olemas ei ole. Inimene erineb teistest loomadest selle poolest, et kui jämedalt öelda, siis igalt loomalt me teame, mida oodata, aga inimesed mitte temalt võib oodata mida tahes, see ei puuduta mitte iga konkreetset inimest, vaid inimeste üldse, kuna ta kohandab kultuurist ja kultuuris on kõike ja nähtavasti on igas kultuuris nyd traditsioon. Jah, just nimelt see ettearvamatus kurbega Thomas Manni jaoks fašistide fašistide irratsionaalsuse-irratsionaalses käitumisse sest humanism, mis tähendab ikkagi inimesteni sugust vastastikust usaldust tähendab ka seda, et inimesed võiksid enam-vähem 11 ette kujutada, kui kaugele nad suudavad ühes või teises olukorras minna või, või kuivõrd nad suudavad, võivad üksteise peale loota erinevates olukordades, aga jahtumas manni jaoks oli see niisugune Euroopa lõppemise või kokkuvarisemise romaan. See on üks niisugune resümee riv romaan, mis võtab teatava niisuguse Euroopa klassikalise koolituse võtab kokku ja seetõttu on ta ka niisugune entsüklopeediline. Thomas Manni novellid ja doktorhaustus ilmusid nüüd ühtses kaanekujunduses mis viitab algavale sarjale. Kui see nii on, mida sinna manni loomingust veel tuleb kindlasti võtta. Tõesti vastav soli oleks vajalik, tuleb muidugi läbi mõelda, mida sinna paigutades, Toomas manni looming on tõesti suur ja ulatuslik, aga mis nüüd tingimata vajalik oleks. Olemasolevad tõlked, vanad tõlked tuleks läbi vaadata ja siis otsustada, kas aitab uus redaktsioonist või on uusi tõlkeid vaja. Romaane, pudenkrookid ja võlumägi. Aga, ja siis kindlasti ka seikleja Felix Krull, see on ilmunud küll nõukogude ajal, aga, aga mu juba müügilt müügilt kadunud, nii et need kolm on varasemast olemas. Aga edasi tuleks mõelda väga olulisele romaanile, mis ei ole eriti ulatuslik, aga mis on väga tähtis Thomas Manni loomingus, see on Lotte, Väimaris, Köder romaan ja ja, ja siis muidugi tema suur neljaosaline Joosep ja tema vennad Debrioloogia mida sagedasti on peetud kõige tähtsamaks Thomas Manni, Thomas Manni teosed. Nii et need siis me saaksime nii palju kui viis teost. Aga köiteid muidugi rohkem. Ilma tõhusa Ärex tingimata kaaren, tingimata esseistika ja üks üsna paks köide, sest toomas manni esseed on, on väga hästi kirjutatud ja väga olulisi probleeme. Probleeme puudutavat. Võib-olla mahuks sinna ka, mahuksid sinna ka nüüd raadiosaated, mida ta ameeriklast pidas omaette väike raamat pealkirjaga saksa kuuled, nende sõnadega ta alustas. Ja see on üks ilusam näide sellest, kuidas kirjanik otseselt otsekõnes suhteliselt terve oma rahvaga. Ja ja, ja need on väga olulised, need on ka 20. sajandi poliitilise ajaloos seisukohast väga tähtsad ja isegi toomas manni kirjad. Ma olen lugenud üsna hiljuti tema kirjavahetust vennaga Heinrich manniga. Väga põnev kirjavahetus ja tema oli ka selles mõttes möödunud sajandi inimene, et kirjakultuur oli tal kõrgega oma vennale kirjutas ta hea stiilseid kunstilise väärtusega proosat. Need on ikka epistolaarse kunstiteosed ja oleks väga tore ja rikastab meie kultuuri väga, kui kui me mõtleksime toomas manni sarjale, et ega ta ei oleks vähem oluline kui näiteks sure. Ameerika kirjaniku Fokneri sari, mis meil võid kõike rõõmustades olemas, on.