Tere, siin toimetaja maris Johannes. Jätkame Tiit Hennostega loengusarja suulisest eesti keelest. Tänase saate teema on näidendi keel. Saates kasutame näiteid Adolf Shapiro lavastusest, isad ja pojad ning Mart Koldits lavastuses Chapajevia, Pustad Ta mõlemad lavastused praegu linnateatri mängukavas. Veel tsiteerime Von Krahli teatritööd, 1966.-st aastast Eesti mängud pulm lavastaja Peeter Jalakas ning Mati Undi vaimude tundi Kadriorus. Salvestusega pärit Tallinna linnateatri teatri ja muusikamuuseumi ning Eesti televisiooni arhiivist. No kui me räägime suulisest kõnest, siis me rääkisime sellistest üldistest asjadest, mis kehtivad niisugusest tavalises suhtluses, ta võib-olla argine või ametlik, aga see on selline suhtlus mis on noh, ütleme, tegelik suhtlus. Me vahetame seal infot või lobiseme midagi muud. Aga sellele lisaks on olemas nutame ilukirjandus laias mõttes. Ja siin võib öelda niimoodi, et kui me võtame tavalise roosa näiteks, siis selle keel Eestis on olnud kirjakeel ja ainult dialoogis on natukene suulise kõnejooni läbi sajandi. Kusjuures 1920.-test 30.-test aastatest hakati veel redigeerima sealt autoritekstist kõikvõimalikke välja ja ainult kirjakeel. Ja noh, välja arvatud üksikud autorid nagu Oskar Luts, kes kasutab minu arvates geniaalselt kõnekeele asju, ta on tähele pannud muuseas asju, mida uurijad panid tähele alles 1900 kuuekümnendatel aastatel, mina ei tea, kuidas ta selle peale tuli. Aga teine on näidendi keel. Et seal on ju dialoog ja sellest võiks eeldada siis sellist asja, et seal on rohkem sellist suulist kõnet. Aga tegelikkuses ei ole. Nii üllatav kui see ka ei ole, näidendid on väga rangelt kirjakeelsed seal ei ole peaaegu üldse murret, isegi noh, ütleme näiteks võiks oodata, et August Kitzberg kasutab murretega, kirjutab põhiliselt Mulgimaast ja ta kirjutas sajandi alguses möödunud sajandi alguses ja nii edasi ei ole. Aga siis hästi vähe on niisugust noh, mingisugust kõnekeelejoon jällegi näiteks Oskar Lutsul on natukene sellist asja sees. Aga nüüd tuleb teine asi, kui me seda näidendit ette kanname, kui etendus algab, siis see on paratamatult suuline kõne. Näitlejad õpivad pähe, need repliigid ja omandavad selle rolli, ütleksime niimoodi. Poevad selle rolli nahka, mis tähendab seda, et hakkab natukene elama selle rolli inimese elu ja tegelikkuses ta Joy Loe nagu noh, ta ei loe nagu peast maha seda õpitud teksti, vaid ta räägib. Ja siis me võime küsida, et kuidas siis missugune siis see keel on. Ja vaat siis hakkavad tekkima vägagi kummalised ja eripärased asjad. Kõigepealt me võime võtta näiteks ühe selge vahe, on olemas näidend, mida laval esitatakse ja on olemas näiteks seebiseriaal, mis on telekas. Kui te seda kuulete, seal on vägagi näha, et seebiseriaali inimesed räägivad väga sujuvat keelt. See võib-olla ei ole alati selline suuline kõne, aga ta kõik voolab. Kui te kuulete näidendit, siis kohe alguses on kuulda see ja ta näidendi intonatsioon. Ma olen alati noh, katsetanud ise seda, ega teised soovitanud, et pange vaikselt mängima üks näidend ja või kuulake seda kaugelt, ei kuule sõnu. Aga te kuulete ära see näidend, teatri edendamise intonatsioon, millest see päris täpselt koosneb, seda ma ei teagi, aga ta on nagu üks asi, üks kiht seal peab, eks ole. Teine asi, mis on, on see, et kui me seda intonatsiooni vaatame veel siis igal näitlejal on teatud moel nagu oma intonatsioon ütleme, ükskülal on oma intonatsioon, ütleme Lutsepp, palun oma intonatsioon, Mikk Mikiveri oli hästi kuulus selline intonatsioon või siis võib-olla Hermaküla oma oli noh, omal ajal kõige kuulsam selline veidikene lõt selline spetsiifiline intonatsioon. Ja see on huvitav, et meesnäitlejatel on intonatsioonist kuidagi individuaalsemaid kui naistel. Naised on niisugused nagu standardsemaid. Aga samal ajal naised on paindlikumad. Mehel on see intonatsioon üpris tugev ja, ja ühesugune läbi kogu aeg läbi nende nende tekstide. Nüüd kolmas asi, mis sinna juurde kuulub, on siis see, et, et mismoodi need inimesed seda näidendi teksti siis esitavad. Ja vot siin tuleb nüüd välja üks hästi oluline asi, nimelt see, et seda kirjaliku teksti esitatakse just nii nagu kirjaliku teksti. Ehk lause on püha. Peaaegu igal lause piiril on paus, osalause piiril on lühem paus ehk kõik punkti ja komakohad on ilusasti üles loetud. Noh, rõhud ka nii nagu vaja on. Ja kui me selle hea uni Ma reisisin, ma olen mingil hetkel, ma sain äkki aru, kuhu ma ka ei suundumas, tegelikult rändavad. Sealjuures see erineb väga tugevalt tavalisest suulisest kõnest kus võib-olla ainult pooltel lausete piiridest on pausid, pausid täidavad seal hoopis teistsuguseid rolle tavalises suulises kõnes ja pigem antakse need üleminekut erinevate intonatsioonidega, aga siin on nad pausid. Muidugi, pausid täidavad siin ka mingeid muid rolle veel. Aga just see, et kolon lausete piiridel pausid ja ma esitan nüüd niisuguste punkti ja komakohtade kaupa. Ja sellest kalduvad kõrvale veel kaks niisugust võtet. Üks on selline, et esitatakse fraaside kaupa. Ma loen niimoodi siit maha aeg-ajalt kummita sõjaohu palgee olen mina mõtisklenud kindluse lossiplaanist ja mõelnud siis noore nälkija peale, vaat niimoodi fraaside kaupa. Aeg-ajalt kummitava sõjaohu palge ees olen mina mõtisklenud kindluse lossiplaanist ja mõelnud siis noore näitaja peale. Tervist. Kes ehitab oma maja ja kindluse omaenda süljest oleks hea ehitada seestpoolt. Ja teine niisugune on see, et, et need üks või mitu lauset põrutatakse maha sellise pikaüksusena. Tavaliselt markeeritakse sellega sellist emotsionaalsust. Kuulge, jätame selle viisakus, võitlused, rääkige mulle parem, kas ma tõesti tähendan teile nii palju ja nii edasi, nii edasi ja nii edasi, eks ole. Mina rääkisin seda praegu niimoodi, noh ütleme ilma sellise ekspressiivsus, et aga väga tihti väljendab see just niisugused hästi ekspressiivsed sisemist tunnet. Praegu minule. Palun. Mis annab üldse miski selles maailmas ja siis oled lihtsalt ei värvi. Noh, ütleme eriti siis Hermaküla ja Tooming omaaegses sellises teatris oli hästi tavaline niimoodi ja nüüd tuleb see asi siis, mis läheb sellest standardist kõrvale, see on siis niisugune standard, ütleme niimoodi. Ja standardist lähevad kõrvale kaks asja. Üks see on asi, mida mina nimetan matsi markeerimiseks. See on niisugune asi, et seda suulise kõnevõtteid kasutatakse kirjakeelsetes tekstides väga tihti selleks, et markeerida seda, et inimene on harimatu mats. Üks variant on, need murdevõtted olid sellised, eks ole, aga ka neid suulise kõne töid ja siis tulevad sisse kõik need Ja ja niisugused nagu häälitsused või nooh või tehakse muid niisugust, kasutatakse neid sõnu, mis on suulises kõnes tavalised. Ja üks selline ongi, et markeeritakse siis teda nii-öelda matse sellega vaat üks selline etendus, kus sellised asjad olid, oli see eesti pulm mis tegelikult on vägagi keeruline tekst. Selle algusest näiteks seal on argisuhtlus koos, seal on fraasid, laenud klassikast kalevipojast, noh näiteks ma vaatasin siin ühte kosjastseeni, kus kasutatakse tegelikult rituaalseid lauseid, ehk siis seal on mitu väga erinevat keelekihti. Aga kõike seda antakse ühe sellise matsi markeerimiseks. Et ega kus on siis need sellised nii-öelda argikeelsed ja kõnekeelsed sõnad ja niisugune teatud intonatsioon, niisugune assoli, assa kaaliva. Ta, mul olid päris kohe suur asi, kas teil kalakest kah on, mis asja ega siis minul ole kanaks poisil kanakast vaja. No ütle tere, noh, niisugused niisugusel moel siis mess laudu, ega meil laudu ole vaja just need mess ja muud sellised asjad, noh, siin tuleb kohe seal laudade toomine Peipsi tagant ja nii edasi. Ühesõnaga, markeeritakse teatud vahenditega teatud sõnad, mess või nisuke või niisugused argikeelsed sõnad teatud sellised rahvakeelsed fraasid ja ega siis minul pole vaja teatud partiklid, noh siis no mingisugused parandused tulevad sisse, paranduskordused, üks on üks on või siis natuke markeeritakse ka mõnikord murret. Ühesõnaga see, mis ma tahan rõhutada, on see, et tekst ise on mitmekihiline oma keelelt, aga seda kõike antakse sellise ühe matsi markeerimise võttestikuga. Ja mõnes mõnes mõttes nagu vaesustab seda teksti, annaks nagu võimaluse millekski enamaks, aga on mindud nagu ühe lauaga lööma. Ongi niimoodi ongi niimoodi, samamoodi kehtib ka tegelikult, kui ma räägin, ütleme sellest tavalisest asjast, ma vaatasin tookord ühte seda turgeniew, isad ja pojad, niisuguste etendust ka, kui ma seda asja analüüsisin. Ja sealt tuli näiteks ju niimoodi välja, et noh, kes mäletab seda teksti, seal on siis ütleme see noormees Pazarov, kes on sisse nihilist haritud tegelikult, eks ole üks ja räägib nagu teatud raamatu sõnadega või niimoodi, et, et see kõik Antal õpitud tarkus ja teine on siis, ütleme tema isa, vana külainimene maainimene, eks ole, arst maa Arsid, et no, aga temalt võiks oodata sellist hoopis rahvalikumat või siis sellist kõne keelsemat pruuki. Tegelikult etenduses oli täpselt vastupidi, sellepärast EPazarovi mängis Marko Matvere, kelle oma stiil on palju kõnekeelsem. Ja isa mängis Aarne Üksküla, kes räägib palju kirja keelsemalt, nii-öelda või kirjalikumad teksti, ehk teisisõnu on kohe näha, et neid keelekihte ei ole üldse ära kasutanud. Olgu. Muidugi kindral Ždanovi kuulunud nende hulka Soess. Osmopaator. Need on näitlejate enda valitud intonatsioonide enda valitud keelegi. Et näitleja oma individuaalsus on mänginud üle keele Tsemendid üle või siis mingi selline universaalne matsi markeerimise võttestikse mängib üle kõik need kihid. Üks näidend, mida ma tookord vaatasin, kus minu arust hästi seda siiski teistmoodi asi välja tuli, oli vaimude tund, mida Mati Unt tegi Kadrioru lossis ja mis teatavasti koosneb ju niisugustest filosoofiliste tekstide seal kastavambašlaaria teiste tekstides ja siis natukene midagi muud ka seal sees. Aga need tekstid on ise nagu juba, tsitaadid ju. Ja selles on ka väga selgelt kuulda seda, kuidas siis inimesed tsiteerivad. See on täiesti selline kanooniline pauside tehnika, aga samal ajal intonatsioonist on ka tunda, et see on tsitaat. Ja siis järsku mõnedes stseenides tuleb sisse selgelt selline spontaanne kõne. Ja üks, mis mulle väga nagu meeldis, oli see kus oli hästi näha, kuidas sega tuleb. Guido Kangur seal räägib pikalt ja põhjalikult. Seletab ma olen jõudeajal ookeani kallastel jalutades näinud nii palju erinevaid maju ja siis räägib, see on nagu selgelt tõstetud tekst ja siis ta hakkab joonistama. Siis ta hakkab joonistama siis majaplaani, et missuguse ma selle maja teeksin. Ja toimub nagu selline sisemine pööre, et kui esimene on selline filosoofiline üldine tekst, ajaväline, siis nüüd tuleb tõesti selline koht, mis saab olla ainult spontaanne, sest ta joonistab ja kirjutab korraga, räägib korraga, teeb korraga ja järsku läheb tekst ka teiseks. Aga mõelge tõesti, sellega algab see, see tekst, kui meie võtaksime oma kindluse linna ehitamiseks. Aluseks oga kodalase kindluse, nii kindluse keskele tuleb neljakandiline väljakus, elutseb ka president, väljakul saab alguse linna ainukene tänav, mis teeb ümber väljaku, ütleme mitu ringi, neli ringi. Kõigi majade uksed ja aknad avanevad sissepoole ja nii edasi ja nii edasi. Olen jõulude ajal ookeani kallastel jalutades näinud nii palju erinevaid maju, kord vaatasin ühte suurt kin heateokarpi. Kuna tema külgedel olid küllalt palju väikeseid sarvekesi, siis mina oletasin, et need saarekesed olid talle tema kindluse. Jah, sul võib isegi õigus olla, sa oled ju alati püüdnud leida inspiratsiooni loodusest, aga mõelge tõesti. Kui meie võtaksime oma kindluse linna ehitamiseks aluseks oga kodalase kindluse, nii kindluse keskele tuleb neljakandiline väljak kus elutseb ka president. Väljakult saab alguse linna ainukene täna, mis teeb ümber väljaku, ütleme mitu ringi, neli ringi. Kõikide majade uksed ja aknad avanevad sissepoole, mistõttu majade välisküljed moodustavad ühe katkematu müüri. Juust ja viimane majade müür toetub linnamüürile, mistõttu kõik kokku näeb välja nagu hiiglaslik. Kuule võiks mõelda ka sedalaadi kabineti televaata väljastpoolt, nad võiks olla tehtud tahumata kingamakatest, aga siseküljed ligimest siledaks nagu teokarbi sisemust. Nii, ja siis, kui see on tehtud, siis tahaksid seinad katta emaili kihiga, mitmemalli kihiga, mitme emaili kihiga. Ja kui see on tehtud, siis ma tahaks teha siia sisse tule. Miks. Aga siin rütm läheb sassi, pausid ei ole enam lausete piiridel, vaid nendega markeeritakse seda, et ta mõtleb, sel ajal tulevad parandused sisse. Mitu ringi see teeb seal siis see maja, eks ole, ja, ja muud sellised asjad. Ja kohe muutub see see kee, aga see oli nendest sportsjonist näidendi eest, mida ma läbi vaatasin, nagu ainukene, kus sellist asja ma vähemalt võisin aimata asjana hundi käest küsida, kas see ongi nii, kas ta teadlikult tegi seda või mitte, kust see asi töötas ja kuskuss keelne kooli paigas, ta kasutas toimetamispause, ta kasutas partikleid nii, ütleme kuule vaata, ta kasutas lühemaid sõnavorme. Aga asemel ta parandas, ta pani ebatavalised lause piirid ja nii edasi. Ja vaat see oli üks koht, kus ma nägin, kus töötab see erinevate kihtide kasutamine ja see markeerib väga ilusasti äraga, erinevad kõnelemisviisid siin kuma näidendeid, vaatan siis siis võib-olla on siin nüüd minu professionaalne kretinism nagu taga, aga mind on täiesti jäänud häirima see, et lavastajad ja näitlejad ei tööta keele erikihtidega. Ega näidend ju koosneb väga erinevatest tegelastest, neil on erinev sotsiaalne taust, järelikult nad võiksid kõnelda veidi erinevalt, seal on erinevad. Siis need situatsioonid, milles on erinevad registrid, on argielus, see on seen kusagil büroos on, on stseenid kusagil peol. Me kõik räägime nendes kohtades natukene erinevalt. Aga seda mitte kusagil nagu noh, ei, ei markeerita. Selle asemel on just see kõik lüüakse nagu ühe lauaga samasuguseks ja kõigest käib üle üks selline näidendi esitamise intonatsioon, millest sa kohe saad aru, et nii nüüd mu lehtendatakse. Aga ma arvan, et asi on ka selles, et siin mõtleme lavastajate peale, üks oli, eks ole, Mati Unt, kes on ikkagi kõrgpilotaaž. Peame minevikus nüüd rääkima temast küll, aga teine oli Adolf Shapiro näide, inimene ei pandagi seda keelt niivõrd, et ta saaks analüüsida ja sellega ka nagu ei tööta. Nii et seal see oli juba nii-öelda näitleja enda valik ja teekond, kuidas ta sinna läks? Mõttes see näide oli natuke juhuslik, võib-olla ta pole hea, aga ma võin rahuliku südamega öelda, et see kehtib ka eesti lavastajate suhtes, et see asi ei ole Adolf Shapiro, loomulikult võõramaalasel on see nagu, nagu raskem. Aga samal ajal ta võib rahulikult öelda, et kuulge, et see tegelane on selline, kes räägib nagu väga kirjalike lausetega. Proovige olla niisugune, eks ole, ja teine, et kuule, et see on niisugune mats siin, eks ole, et tema räägib natuke teistmoodi, proovige valida selline asi. Ta ei tea, kuidas eesti keeles väljendub, aga see on näitleja professionaalsuse küsimus, et tema teab, milliste mõtetega ta seda markeerib. Arst. Hiljaks küsib, et kas härra enne surma luksus ka vastatakse, tuksus küll. Kas palju luksus? Palju öeldakse? Sest ega ilukirjanduses ei kasutata ju kunagi kõiki selliseid võtteid. Seal ikkagi valitakse mõned võtted ja nende abil markeeritakse ära see kiht. Ütleme nende isade ja poegade kohta see, et aeg, milles lugu toimub, eks ole, see on ohoo, kui aegu tagasi me ei tea seda, Shapiro suhed, millised ülesandeta? Jah, jah. Aga, aga need on noh, kahtlemata tähelepanekud, mille peale tegelikult tavaliselt teatris olles normaalne inimene ei mõtle. Ma kardan. Et, et selles mõttes on hästi põnev. Ütleks selle peale, et kui noh, näitlejad ja lavastajad ka mõtleksid, et oleks päris huvitav oleks aitäh, kui keegi kasvõi teeks mingit eksperimentaalset lavastust, kus oleks ära kasutatud neid asju, kus inimesele antakse oma keel või hääl või kus tehakse näiteks niisugust asja, et esitatakse sama asi, noh, seesama hunt tegi kunagi niimoodi, et lasi mängida erinevates stiilides või erinevat sama teksti, eks ole, võiks erinevates allkeeltes seda asja sama asja esitada. Sama asi, ütleme Võru murdes sama asi puhtas argikeeles sama asi spontaanses keeles sama asi, redigeeritud keeles, sama asi kirjakeeles ja nii edasi ja nii edasi, et vaadata, mis sealt välja tuleb, kasvõi mingite selliste tüüdidena, et mismoodi meie vastuvõtt muutub. Mismoodi see sõnum seal sees muutub, mida me tähele paneme, missuguseks võib muutuda näitleja mäng, kui talle anda teine keel, ülesanne teistmoodi keeleline ülesanne, missuguseks tema mäng siis muutub. Ma usun, et see automaatselt muudab teatud moel tema hoiakuid ja kõiki asju. Ja, ja see eeldab muidugi lavastajaid, kellel on see keelesuhe nagu tugevam ja intiimsem nagu matil, kes oli ikkagi ju kirjutanud ilmselt rohkem ja, ja, või nagu kadunud Juhan Viiding, kes ise kirjutas, et siis ta nagu adusest, praegune teater läheb rohkem selle peale, et ta näitab ja ütleb. Parem, kui sa vait oled, jäid kõnet. Nii on jah, aga eks ta järgmisele ringile läheb juba jälle sõnaga ja siis siin on nagu tõelised võimalused, mida Tiit Hennoste täna on välja pakkunud. Kuulsite neljandat saadet Tiit Hennoste vestlussarjast suuline eesti keel. Need saated on järelkuulatavad leiatena, et vikerraadio kodulehelt keele kõrvaarhiivist. Järgmisel korral räägib Tiit Hennoste raadiokeelest täna kuulmiseni toimetaja maris Johannes.