Siin toimetaja maris Johannes abituriendid on täna kirjandi kirjutanud ja nüüd on hindaja kord öelda oma arvamus milline on hea kirjand hindaja vaatepunktist ja millest ta lähtub. Millised on õpilastekstide nõrkused ja kas kirjandit on üldse vaja. Meie tänase keele kõrvateemade ring. Jätkame oma jutuajamist riikliku eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse eesti keele peaspetsialisti Märt Hennostega. Kas te olete teinud ka mingisugust statistikat või, või on teil andmeid selle kohta, et mis on siis selle 10 aasta jooksul kirjandi kirjutaja jaoks need kõige suuremad karid olnud, on see ortograafia, on see stiili viperused lihtsalt võimetus oma mõtteid väljendada? Riigieksamite üks eesmärke on, et riigieksamiainetes siis õpetamise taset ja ka õpilaste teadmiste oskuste taset kasvatada. Ja selles mõttes on ka kirjand kahtlemata oma eesmärki täitnud. Õpilaste eksamitöödes on paranenud vormistuslik külg, nad suudavad teksti paremini üles ehitada. Vähenenud on teatud liiki õigekirjavigade hulka, kuid riigieksam toob halastamatult välja alati ka õppeprotsessi nõrgad kohad ja mitte üksnes õppeprotsessi, vaid ka sellised üldisemad tendentsid hariduses ja kultuuris üldse ja seemis. Viimastel aastatel üsna selgelt ja süvenevalt ja jätkuvalt on õpilastel väga raske ja saab ka tekstiloomes. Üha suuremaks probleemiks on väikene lugemus ning sellest tulenevalt, et elu käsitlemine väga kitsas isiklikus mees, suutmatus probleeme näha laiemalt, et asetada neid mingisse taustsüsteemi, analüüsida tahaks rõhutada seda, et kirjutamine ja lugemine on väga otseses seoses need, kes vähe loevad, need ei suuda enamasti ka häid ja isikupäraseid tekste kirjutada. Ja see on kahtlemata Ta üks selliseid nähtusi, mis kirjutamist ja ka õpilase üldarengut pidurdab, aga me teame, et need on sellised globaalsed tused, tekstide lugemine, nende mõistmine on maailmas üha suuremale hulgale inimestele raskusi valmistav ja nii ka Eesti villast üha enam üha enam õpilased saavad neile vajaliku informatsiooni läbi arvuti, interneti, televisiooni, need on sellised kommunikatsioonivahendid, kust on võimalik informatsiooni hankida väga kiiresti ja väga kerge vaevaga. Lugemine teatavasti on väga raske aeganõudev protsess ja tänapäeva noorus seetõttu ilmselt ka seda väga ei armasta, aga ma ei taha üldistada. Alati on neid õpilasi, kes loevad väga palju kellel on väga suur lugemus ja kes suudavad probleeme analüüsida väga põhjalikult, aga lihtsalt võib märgata selle osa õpilaste kasvu kelle lugemus on väga väikene ja, ja selle tõttu tekivad ka raskused enda mõtete väljendamist. Kuidas need kirjandid teemad tekivad, mind on alati huvitanud, istun seal raadio taga, panen kõik kirja, aga kes need teemad on tekitanud? Et teemates saamine on üsna selline kindel protseduur ja igal aastal me palume õpetajatel saata riigieksamikirjandi teemasid. Ja meil on aastate jooksul kogunenud ka üsna suur teema pank, kus on sadu teemasid, mis on varasematel aastatel saadetud ning nendest tehakse siis teemasid valivale komisjonile, kuhu kuuluvad siis eksamikeskuse esindaja, õpetajaid ja ülikooli Beud tehakse valik kus siis ei ole enam 1000 või paar 1000 teemat, vaid kolm või 400 teemat ja nende hulgas siis omakorda komisjon valib välja riigieksamikirjandi teemad, kaks kompleksi T1 põhieksamiks ja teine teine LISA eksamiks. Nii lihtne. Nii et ei ole midagi, arvuti valib või midagi. Ei, ei, seal peab analüüsima väga paljusid erinevaid külgi ja kohasust, aja kajalisust, et oleks teemasid väga tugevatele ja sammas ka nõrgematele õpilastele, sest meie koolide selline üldine tase on üsna muutlik. Peab jälgima, et oleks teemasid nii neidudele kui noormeestele. Ma usun, et arvuti jääks selle kõigega hätta, et see programm peaks väga keeruline olema. Mis õhus, et sellest üle ja ümber ei vaata? Me ei vaata sellest üle ega ümber, aga teistpidi me ei taha kuidagi olla populistlikud, et selles mõttes ei tohiks paralleele tuua nõukogude aja lõpuga kusse. Lõpukirjandites kohustuslikult esinesid sel aastal juubelit tähistanud kirjanike teosed või midagi, midagi muud taolist. Me jälgime pigem selliseid ühiskonnas toimuvaid üldisemaid tendentse ja selles mõttes püüame olla ajakajalised, mitte ajakajalised, siis tähtaegasid silmas pidades või midagi muuta. Seda ma mäletan küll, kui mina lõpetasin kooli, oli Tammsaare 100 ja see see taustale tulev oli nagu aamen kirikus. Ja seda loogikat enam ei ole. Aga kui juhtub nii, et ma võin ju teemast lähtuvalt kirjutada ka nagu päevikut või, või nagu pihtimust, et, et kui palju peab siiski oma fantaasiat ohjes hoidma, et võib-olla ma tahangi just võluda selle vormiga või ehmatada seda lugejat. Vormilised eksperimendid riigieksamikirjandi puhul eriti arvesse ei tule. Kindlasti on neid aeg-ajalt tehtud ja riigieksami üheksa aasta jooksul, nüüd see aasta on 10. kord eksamit teha. On ka selliseid üksikuid äärmuslikke juhtumeid, et olemas ma tean, ühel aastal üks õpilane kirjutas poeemi vormis värsis ja mõned korrad on kirjutatud muinasjutu vormis, aga kuna eksamid on ikkagi kindlate nõuetega õpilane, peab näitama oma arutlemisoskust, kuidas te selle on omandanud siis muidugimõista õpilane vormivabalt valides teeb pigem endale kahju kui, kui kasu. See on umbes niisama, et kui mingile eksamil matemaatika eksami nõuab ülesanne mingi konkreetse tehte tegemist, siis tuleb see tehe teha, mitte tehe ise välja mõelda, asendada teisega, sest seda ma oskan paremini. Ütleme matemaatikas teised reeglid ja, ja teine mäng kirjans eeldab siiski ju isikupära. Ega arutlemine ei tähenda seda, et isikupära peaks kuskile ära kaduma. See ei ole nii, et kui ma kirjutan kirja žanressis, ma olen isikupärane ja kui ma arutlen sisse isikupära, istub kuskile. Need õpilased, kes on harjunud isikupäraselt mõtlema, kellel on isikupära välja kujunenud mitte kõigil gümnaasiumilõpetajatele ei ole see välja kujunenud, need kahtlemata ka oma arutlustes on isikupärased. Ja selle tõttu ka nende tekstid on veenvamad isikupära minu jaoks on ikkagi selline inimese üldarengu küsimus ja seotud siis sellega, et õpilane oma lugemusel toa mõtlemisvõimelt on jõudnud mingisse uude järku. Arengujärku. Ühiskond on praegu väga minakeskne keset tegija, siis selles selles kirjandis on, et kuidas näeb ette hea toon. Kirjand nõuab eelkõige sellist probleemi süvenevat teksti, probleemi üksikasjade üle arutlemist, selle lahtivõtmist ja väga hinnatud on see, kui õpilase enda seisukohad tema, mina seal välja tuleb. Teiselt poolt paljud õpilased kasutavad ka sellist sina-vormis arutlemist, mida peetakse rohkem halvaks stiiliks. Nii et mina esiletulek, enda seisukohtade esitamine, nende veenvad esitamine on kirjandi puhul on alati väga, väga oluline selles mõttes kirjand ei tohiks olla anonüümne tekst, et vahendatakse kellegi teise kolmanda tarku mõtteid võtmata ise siis probleemi kohta seisukohta või toomata välja siis oma hoiakuid. Oma stiil, hea stiil, kuidas need stiiri nõuded on nagu välja kujunenud, minule tundub, et minul on väga hea stiil, aga teile tundub, et noh, et võib-olla veidi Familiaalne või veidi vulgaarne või no ja kes siis meie üle nagu kohut mõistab? Stiili ei saa nagu lahutada tekstist ja, ja kui nüüd kirjandit hinnatakse, siis ei vaadata neid lahus, et ei otsita nagu nii palju taga seda personaalse stiili või stiili vastavust Nendele ideaalsetele kriteeriumitele võimalikult vähe sõnakordusi ja muud taolist, vaid stiili hinnatakse eelkõige läbi arutluse, kuivõrd stiil sobib arutlusega, kuivõrd ta sobib käsitletava teemaga ja selles mõttes stiil on nagu ühe terviku osa, teda hinnatakse kui ühe terviku osa. Keegi ei hakka nagu hindamisel liigset tähelepanu pöörama vast stiili sellistele pisidetailidele vaid tähtis on ikkagi selle terviku kujunemine. Ning kui see tervik on olemas, siis see ongi nagu ju üks stiililoomeeesmärke kaasa aidata selle terviku sünnile ja siis on kõik hästi. Teada puha see kõnekeel ja kirjakeel, need on nagu kaks ise asja. Kuidas teie vaatate selles kirjutatud tekstis sellisele suulisele väljenduslaadile üks või teine sõnaga slängi alla läheb, eks ole, et, et, et kui suur patse on? Slängi õpilased ikka aeg-ajalt kasutavad ja slängi kasutamises ei ole ju midagi halba, kui, kui seda tehakse sihipäraselt, eesmärgipäraselt, kui slängi kasutatakse selleks, et iseloomustada kellegi keelekasutust, mingeid ühiskonnas olevaid probleeme juhtida neile tähelepanu. Halvaks muutub släng eelkõige siis, kui släng hakkab risustama kirjakeelt. Õpilane on valinud teksti aluseks siis kirjakeele ja tahtmatult hakkab sinna siis sisse põimima slängi. Sel juhul muutub tekst ebaühtlaseks, ta on väheveenev ja see osutab pigem kirjutada taia nõrgale stiilitundele ja keelelisele abitusele. Ta ei suuda ennast kirjakeeles piisavalt hästi väljendada. Släng kui nähtus, selle roll selle osa kirjandis võib olla erinev. Ta võib igati aidata kaasa mingite probleemide selgitamisele, aga ta võib kujuneda ka vastupidi, siis kirjandi hinnet madaldavaks nähtuseks, nii et see eneseanalüüs enda tugevate ja nõrkade kohtade analüüs ja seda mitte ainult sisu plaanis, vaid ka keeleküsimustes, mida ma oskan. See on väga oluline, sest see aitab eksamitöös paljusid. Paljusid karisid vältida. Kusagilt on õpetajatel mingisugused reeglid, mida nad suruvad, et lastele peale vot nii tohib ja nii ei tohi. Minu isiklik näide on see, et õpetaja ütleb, et jaa, aga ei tohi lauset alustada, eks ole, tuleb seda, ütleme mulle hetkel, kui mul on avatud Jaan Krossi uus jutt loomingus ja absoluutselt iga lõik algab ja ja ma saan aru, et minu laps ei ole nagu Jaan Kross, samas mul nagu süda protesteerib selle vastu, et õpetajad võtavadki need nii-öelda need 10 käsku, mida sa ei tohi kirjandid teha. Et nii peab see asi olema, et kas see nüüd ongi see metoodika, kas see ongi nüüd see taotlus või, või, või mis, mis asi see siis on? Tekstiloome kohta öeldakse nii, et seal on kõik kui võimalik ja lubatud küsimus on ainult teostatuse veenvuse ees ja terviklikkusest ja selle läbiga kvaliteedis. Teiselt poolt on olemas kindlasti palju selliseid üldreegleid, mille puhul võib väita, et kui sa neid mõistlikult kasutad, siis suure tõenäosusega kirjutad sa parema teksti, kui sa neid ei kasutaks. Ja kuna tegemist on ikkagi mitte väljakujunenud kirjameeste ja naistega, siis õpetajad, püüd nagu hoida õpilasi selliste karide eest on, on loomulik, teiselt poolt ei tohiks neid tekstiloomes kunagi teha sellisteks kaanoniteks. Sest alati saab ka teistmoodi. Küsimus on ikkagi terviku sünnis. Küsimus on ka selles, mida sul sisuliselt Ta on, kui sul on väga palju öelda ja suudad seda veenvalt teha, siis sa võid lubada omal ka üsna eripära, stiili ja mitte nii laveerida nende karide vahel. Kui peab tegema see õpilane, kellel on raskusi oma mõtete väljendamisega ja nii edasi siis ta peab nagu neid plusspunkte kuskilt kuskilt mujalt saama. See, kas õpilane suudab probleeme käsitleda loogiliselt, avada neid piisavalt ning selgitada enda seisukohti piisava veendumusega. See on see, mida, mida usutakse igal pool, mitte ainult siis sellises tekstis nagu on riigieksamikirjand. Sest need on analüüsile allutatud tekstide põhinõuded ja, ja see on see, mida õpilane peaks koolist kaasa saama, kui paljude hiljem seda oma töös või järgmistes õpingutes kasutada, tähendab see on, see on eriküsimus. Aga kahtlemata inimene, kes suudab nähtusi probleeme protsesse analüüsida taan eeldada nähtavasti oma hilisemas elus. Täisväärtuslikum inimene kui see, kes seda ei suuda teha. Nii abituriendid on kirjandi ära kirjutanud, kuidas te valite need inimesed, kes neid parandama hakkavad või kuidas on kujunenud see kooslus ja kas see on nagu igal aastal üks või või see vaheldub mingi rotatsioon? See on kirjandi puhul üsna püsiv kooslus olnud ja väga paljud kirjandiparandajad on seda tööd teinud juba riigieksami esimesest aastast alates. Aga sammas? Parandajate ring on selline avatud ring, et igal aastal. Me vahetame hindajaid välja, seal võivad olla väga erinevad põhjused. Keegi isiklikel põhjustel ei saa antud aastal tööd teha, teiselt poolt jäävad kõrvale ka nõrgemate hindajad, sest arvuti analüüsib kõigi hindajate tööd ja teeb seda üsna halastamatult. Kui läheb ühelt hindajalt liiga palju töid kolmandale hindamisel, mis näitab, et kahe hindaja tulemused pime hindamissüsteemis ei ole piisavalt lähestikku seisvat, siis ka sel juhul võib, võib hindaja jääda aastaks või ka ka päris kõrvale. Nii et see on selline Ko sisemisele konkurentsile allutatud süsteem, mille eesmärk on siis ikkagi see, et tagada hindamise maksimaalne tulemuslikkus vastavushindamisjuhendile ja indaja ennast nõrgaks lasta ei saa selles mõttes, et ta igat tööd ei vaata võrdse hoolikusega, sest see kajastub tema töö tulemustes, kajastub tema veaprotsendis ja muus ja, ja kui tal see töö väga meeldib ja tahab teha ja tundub, et paljudele meeldib, siis muidugimõista püüab ta kõige paremad. Kas näiteks on võimalik ka õpetajatel saada mingit tagasisidet, kas need kirjandi lähevad nagu musta auku või on kuidagi süsteemis ka see see koht ja võimalus, et sa saad teada, saad natuke tagasisidet, võib-olla kommentaari oma õpilaste tööde kohta? Me igal sügisel, augustist alates, septembris, eriti aga oktoobris ootame õpetajaid oma õpilaste kirjandeid lugema siia ja siis nad vajadusel saavad ka kommentaare küsida eksamikeskuse töötajate käest. Pigem on probleem selles, et, et mingil põhjusel ilmselt on põhjus selles, et õpilased on koolist lahkunud. Õpetad töötajal puudub, nagu võimalus nende käekäik kogu õppimist mõjutada on, on eksamikeskuse külastamine sügiseti üsna arv ja eelmisel aastal käis paar õpetajat kõigestama õpilaste töid vaatamas, nii et siin ootaks nagu suuremat huvi, sest see on ka tagasiside õpetaja tööle ja ja ta saaks välja lugeda töödest üsna palju enda töö kohta, seda, mida õpetada, kuidas õpetada, miks minu õpilased just selliseid vigu on teinud ja nii edasi. Me oleme rääkinud siin need terve saate eksamikirjandit. Aga kui nüüd lõpetuseks küsida nii, et kas see eksamikirjandit üldse vaja on või kas ta täidab nagu püstitatud ülesandeid, kui objektiivne see üldse on kõikide nende hindamise karide kiuste? Kahtlemata tekstiloome hindamine on vajalik ja kõik riigid nii palju, kui mina tean, kus riigieksameid korraldataks, seal õpilased kirjutavad ka tekste, on nad siis lühemad või pikemad. Nii et selles mõttes tekstiloome on ääretult oluline, ta näitab õpilase üldist arengut. Ta näitab õpilase keeletunnetust, keelekasutusoskust kirjakeele valdamist. Ta näitab õpilase suutlikkust tekste organiseerida ja nii edasi. Nii et tekstiloome on oluline küsimus minu jaoks on pigem selles, et milles tekstiloomeeksami puhul peaks väljenduma ka see peaks tingimata olema pikk kirjand ja teemapõhine kirjand või Ta peaks olema pikk, kirjandaga kirjutanud teatud probleemide põhjal, mis on õpilastel kirjeldatud. Õpilane ise sõnastab oma teksti pealkirja või ta peaks olema hoopis lühem, kirjandusest on tegemist eksamitööga ja selles mõttes õpilase tekstiloomeoskust saab samal tasemel ja sama hästi hinnata nii kolme, nelja lehekülje pikkuse kirjandi alusel kui ka kahe lehekülje pikkuse kirjand alusel. Ja see küsimus on selles mõttes õige, et kõik teised riigieksamid kontrollivad ka õppekava täitmist, see tähendab seda, mida kool õpilasele on antud aines õpetanud eluks kaasa andnud ka natuke põhjalikumalt, kui eesti keeles seda tehakse ning mina pooldaks jätkuvalt ja endiselt sellist eksamitöövarianti, mille üks kindel osa ja väga oluline osa peaks olema tekstiloomekirjand. Ja see võiks olla pigem probleemide põhjal kirjutatud tekst, mille pealkirja õpilane ise leiab. Aga selle kõrval kindlasti tuleks tähelepanu pöörata ka keeleõpetusele sellele, et õigekirjatase ühiskonnas pigem langeb, mitte ei tõuse. Ja seda kõike saab tähtsustada ja väärtustada eelkõige läbi selle, kui eksamitöös oleks ka mõned osad, mis keeleõpetuse erinevaid külgi kontrolliks. Sest me ei tohi unustada seda, et eksam on ühe õppeprotsessi loogiline koostisosa, see on ühe õppeprotsessi lõpp, nii nagu kirjandil on lõpp. Ja see lõpp on väga suur motivaator nii koolis õppetöö korraldamise sisu, valimise seisukohad kui ka õpilasele, siis õppeaine tähtsustamise Enda jaoks tähtsustamise seisukohalt. Nii et neid inimesi, kes aeg-ajalt sõna võtavad ja väidavad, et eksam on selline nähtus, mis mis ruineerib õpilasi. Õpiedukus oleks palju parem kui eksameid üldse ei ole. Sellesse mina ei usu, sest kui vaadata kogu arenenud maailma, siis kõik arenenud riigid korraldavad eksameid ja nad mõistavad, et eksam on õppeprotsessi kohustuslik ja loomulik koostisosa. Nüüd kirjandi hindamise koha pealt kirjand, kuulub traditsiooniliselt ja eksami teooria subjektiivselt hinnatavate eksamitööde hulka subjektiivselt hinnata. Eksamitöö ei tähenda meelevaldselt hinnatud eksamitööd, vaid seda, et selle hindamise kriteeriumid on natukene teised kui keemiaülesande või matemaatikaülesande puhul. Sammas. Kõigi kirjandite puhul on tagatud see, et pime hindamissüsteemis Nende hinded satuksid üsna lähestikku, sest vastasel juhul läheb see kirjand uuesti hindamisel ja teda hinnatakse nii kaua uuesti, kuni saavutatakse tulemus, mis vastab siis subjektiivselt hinnatava eksamitöö nõudmistele, nii et seda karta, et nüüd osa töid hinnatakse ühtede kriteeriumide järgi, teiste järgi seda ei ole. Protsess on niimoodi üles ehitatud ja kirjandi seos õpilase üldise arenguga ja ka jõudlusega kõrgkoolis ja üldse riigieksamite seos sellega on üsna selge. Seda on uurinud Tartu Ülikoolis professor Must kõiges on väitnud mitmes oma esinemises, et Need õpilased, kes sooritavad riigieksamid hästi nende jõudlus kõrgkoolis, on ka kõrgem, nii et see võiks olla siis ka nagu üldhinnang riigieksamite süsteemile üldse, kas ta täidab oma eesmärke või, või mitte. Ja mina väidan, et täidab. Riiklikule eksami- ja kvalifikatsioonikeskusele on tegelikult hindamatu andmebaas selle kohta, milline on meie koolide tase ja kuidas see on muutunud, millist abi üks või teine kool vajaks, kuidas suunata õpetajaid näiteks täienduskoolitusele. Milline on üldse selle kooli tase? See informatsioon on meil olemas, aga millegipärast seda infot ei taheta kasutada. Sest siis võib-olla tuleksid väga selgelt välja meie haridussüsteemi suured puudujäägid. See, kui suur on tasemevahe Suurlinna koolides ja maakoolidel tasemevahe, mis ripub ära juba sellest, milliseid õpetajaid võivad need koolid endale lubada endale kutsuda. Kurb on see, et need andmed on meil olemas ja on ka olemas inimesed, kes on võimelised neid andmeid analüüsima. Aga analüüs jääb ju vaid pelgad hüüdja hääleks kõrbes kui ei ole neid, kes selle analüüsi põhjal võtaksid vastu otsuseid, kes kujundaksid meie hariduspoliitikat vastavalt sellele analüüsile. Tänase saate külaline oli eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse eesti keele peaspetsialist Märt Hennoste. Ja küsimusi esitas maris Johannes kuulmiseni.