Kas olete vahel vaadanud tuhandete jalapaaride poolt tolmusele teele või pehmele maapinnale jäetud jälgi? Nad erinevad üksteisest nagu inimeste iseloomud ja saatused. Jälg ütleb, kas inimene ruttas kuhugi või oli ta tulnud lihtsalt jalutama. Jälg võib jutustada raskest kandamist õlal või murekoormast südamel. Võib kõnelda elurõõmust, julgest pilgust, tuleviku armastusest ning vihkamisest. Iga inimene jätab endast jäljega iluraamatu lehekülgedele. Ühel on see tugevam ja mälestus sele tekitajast püsib pikka aega. Teine vajutab nõrga jälje ning muljet selle omanikust tuhmuvad ruttu. Aegagi arutab edasi tulevad uued inimesed ja uued jäljed. Kuid mitte kõikeimatu tolmukorra alla on jälgi, mida ei kustuta aeg ega hävita rooste. Maapõuest välja kistud miljonid tonnid, põlevat kivi, koore alla rajatud sajad kilomeetrid, kaevanduskäike põlevkivibasseini maastikule tekitatud kümned kunstlikud mäed. Eks ole need jäljed, mis alati meenutavad Eesti põlevkivi, kaevurite poolt läbi käidud töökat, teed, selle tee lähemas minevikus tallatud ja praegu tekkivaid jälgi oskame ise ilma suurema vaevata lugeda. Tee esimesel poolel olevate jälgede tõlgendamiseks aga tuleb sageli pöörduda vanade töömeeste poole, kes ise on neid radasid mööda raskel töömehe sammule astunud. Tänavu needus neli ja pool aastakümmet meie vanima Kukruse maa-aluse kaevanduse sünnist. Nii palju on möödunud aega, mil siin maakoore pimedusse raiuti esimesed käigud, et tuua päevavalgele pruuni kivi. Kust tulid siia esimesed töölised, kelle kirkad hakkasid aastasadu ja tuhandeid emakese maa rüpes puhanud kivimeid tükeldama kelle higiga olid niisutatud esimesed pruunid Kukruse kiilid, mis anti päikesele kallistada. Küllap need mehed sattusid siia kõik päris juhuslikult, sest selle ametioskajaid tolajal polnud. Minu ees sinuni hallide kaantega paks vihik. Raske töömehe käsi on siia nappide ridadega talletanud hulgaliselt arve, fakte ja mälestusi enda ja oma töökaaslaste elust kaevanduses, kodanliku võimu aastail. Ma ei tunne isiklikult meest, kelle käsi liigutas sulepead, neil ruuduliste lehtedel ei saa kunagi kuulda, mis õieti ajendas teda pensionipäevil minevikku radu tallama ja vanade jälgede juures mõtisklema. Võib-olla oli see lihtsalt tööinimese soov elu helgeid lõpuaastail meenutada karmi rasket noorust. Põlevkivibasseini töölisliikumise vette keeran, jaan palginõmm ja mitmed vanad Kukruse ja Kiviõli kaevurid mäletavad veel Robert massi kes oma lihaste jõu ja visadusega suutis teenida teistest rohkem. Kuid ometi nägi raskeid päevi ajani, mil võim läks tööliste kätte. 1924. aasta esimesed päevad. Kukruse kaevanduse töödejuhataja sakslane suts mõõtis tema ees seisvat noormeest hindava pilguga. Poisil näikse olevat rammu selline jaksab visata rasket kivi kõrgesse väga netti ja suudab pärast täis vagonett oma lihaste jõuga lükata mitusada meetrit vaatamata sellele, et rattal puuduvad laagrid. Küllap lepib nurisemataga sellega, et põlevkivi tuleb Vägonetini kanda kühvliga 10 15 meetri kaugusel asuvast kambrist. Mine ooteruumi, jaotarsti. Vinge tuul vilistas püstlaudadest kokku löödud sära ümber tungis sisse pragude vahelt, kandes endaga kaasa tuhtcent lumetolmu. Doktor Rinne jõudis Kohtla-Järvelt pärale, sidus hobuse kinni ja astus Ligase põrandaga särasse, mis oli ühtekokku kaevurite ooteruum ja arsti vastuvõtukabinet. Uustulnukat vaatasid imestusega ja võõristades, kuidas arst sealsamas püstijalu kõikide silme all vaatas läbi nii mehi kui ka naisi. Kõlbulik Robert mass oligi kaevur. Lühikene jutuajamine kortermeister Karl soniga. Ja noormees määrati kaevur Oswald Sabolotni perekonda allüürnikuks. Viimase korteriks oli üks pliidiga tuba endise Kukruse mõisa paruni vanas härjalaudas, mis nüüd vaheseinte abil oli jaotatud niinimetatud korteriteks. Korteri peremehe magamisase tisleripink pidi nüüdsest peale mahutama kaks meest. Voodilinaülesandeid täitis sineli, üks pool tekki asendas teine. Poissmeeste ühiselamutoa tasus viis hööveldamatele haudadest naeltega kokku löödud magamisaset madratsiteks olid lahtised õled, mis ühtlasi pidid täitma ka linade, padja ja teki ülesandeid. Ümarpalkidest seinad ja magamisasemed kubisesid prussakaid ja lutika ist. Vähegi sündsa ilmaga magati õues põõsaste all. Algas Robert massi elu Kukrusel pärast sundajateenimist kodanlikus sõjaväes. Kas sõnakõlbulik tähendas seda, et edaspidi pole kaevuri tervisega enam kellelgi pistmist? Robert massi ja tema saatusekaaslaste puhul küünis? Arstliku läbi väärtustki oli ju tollal vaja põhiliselt selleks, et täita vajalik formaalsus peas, jaga veenduda, kas mehest tal loota tugevat tööorja kasvõi lühikeseks ajaks. Kui raske töö, halvad elamistingimused ja puudulike arstiabi panid tervise nahka siis võeti lihtsalt uus tööline asemele ja lool oligi lühike lõpp. Kõndisin Kukruse tänavail ja püüdsin asjatult mõistatada, kus olid kaevurite eluasemed ajal. Meil siin töötas Robert mass. Sõjajärgsed ülesehitustööaastad on loonud siia uue suveti rohelusse uppuva Kukruse suur kaevanduse administratiivhoone, kops, kaevurite pesemis ja riietusruumidega, kaevanduse meditsiiniline kabinet, ambulatoorium, kaevurite laste ravikabinet, suurklubi kool, nägusi avar söökla. Miks kõik ühe kaevanduse jaoks? Kukruse linnaosa praegu enam ei kasva. Juba nüüd elavad väga paljud siin töötavad kaevurid. Kohtla-Järve uutes elamukvartalites. Tihe autobussiliiklus võimaldab viia kaevurite eluasemete kohast kaugemale. Astungi ühte neist tänase kaevuri kodudest aadresson Johannese varese tänav 10, korter 12. Siin elab 13 taastat Kukrusel töötanud kaevur Raimond Kõllo koos abikaasa õlio ja kahe lapsega. Moodsa pehme mööbliga maitsekalt sisustatud korter toob esimesest hetkest hubase ning koduse tunne peremehe kätte, käe all valminud akvaariumis mängleva rõõmsalt mitmevärvilised kalakesed ei puuduga televiisoriraamatud. Ettetellitavad sarjad ja palju muud ilukirjandust, aga ka elektroja raadiotehnika hakkavad siin silma. Selline on mitte erandlik, vaid päris tüüpiline kaevuri eluase. Kuid eks leidub veel praegugi neid kaevurite seas üpris harva neid, kes püüavad vahel väita, nagu oleks möödunud elu olnud peaaegu et ainult meelakkumine. Kõllode pererahvas on pikka aega olnud kaevurite hulgas ei sellepärast uudishimu tsengi, et kas nad on ka endisaegsete end jõukaks nimetanud. Kaevurite elamist-olemist näinud. Olen näinud küll niisugune tavaline teine talumaja, kuidas ma oskan kirjutada nüüd, aga nüüd teie, teil on olemas hästi sisustatud korter, auto, mida te teete oma teenistuse ülejääkidega, möödunud suvel käisime kaukaasias puhkamas. Perega ja järgmiseks suveks tuleb jälle juba hakkame aegsasti ta plaani pidama, kuhu minna ja mis teha, muidu me käisime oma autoga seal, aga teinekord enam ei taha tõesti oma masinaga minna, see võtab liiga palju aega sinna sõites killast tahame minna lennukiga, siis saab rohkem seal neid mugavusi näha ja tunda. Ta lennukiga pole veel käinud kah, nii pikka matka siis saab ühe päevaga sinnad, saame kauem seal olla. Paljude unistus on nii, et nood korjavad rahad, saad omale maja. Seda ma küll kunagi ei taha. Lõpuks, muud ei ole vanaduses näha, ainult et see on nüüd minu maja. Minu unistus on küll see nii, et võimalikult oma puhkeajad mööda ilma ringi rännata, kus sa enne ei ole käinud? Selliseid arutlusi kaevuri kodus vanasti ei saanud olla. Kasvõi sellepärast, et polnud tasulist puhkust. Ja Robert mask kirjutab, et ta töötas Kukrusel kordagi puhkust saamata. Kaevur teab, mis tähendab töötada aasta aasta kõrval maa allilma puhkamata. Sellele võib pidada vastu ainult vägilase tervis ja visa hing. Kuid mure aitas vedada eest ning häda tõukas tagant. Ja nii Veersidki põle väga täidetud, rasked väga letid üksteise järel maa peale. Ei aidanud lõputuna tunduv maa all töötatud päevade kuude ja aastaterida. Need surusid keha kühmu kõik kätesse, jalgadesse ja selga valu. Kuid mustadeks päevadeks kogutud varud jäid ikka napiks ja kaheksandat aastakümmet käiv laadimisplatvormi tühjendaja Priidu transtok rühmasse. Endistviisi. Polnud parem olukord ka üle 60 aasta vanustel kaevuritel, Snecovil, orul, Kuldbergil ja paljudel teistel. Keskmine töötasu oli 6000 7000 marka kuus. Lõviosa sellest tuli tagasi maksta lõhkeainest. Jõhvi kingsepa Belov tegi kaevurile pika säärega nahksaapad ning võttis selle eest 3000 marka. Rätsep Northman tegi ülikonna 8000 marga eest. Töö tegemiseks tuli kasutada oma riietust, oma tööriistu maksta materjalide eest. Kõik see, mis praegu on tasuta, tuli sel ajal kaevuril oma taskust välja maksta. Pole siis ka ime, et mustad päevad tulid ühele varem teisele hiljem, nii kuidas kellelegi jakk süles ütles, käratas sakslasest töödejuhataja. Kurat, ega siin pole mõni vaestemaja. Eakaid mehi töötab Kukrusel ka praegu. Jakateks loetakse nüüd aga neid, kes on astunud üle viienda aastakümne ja omavad seaduse järgi õigust vanaduse puhkusele koos pensioniga. Paljud loobuvad esialgu vanaduse puhkusest ja töötavad ka pensionäridena edasi. Üks selliseid mehi on Rudolf Kembo, keda me külastame töökohal. Palju neid aastaid turjal juba on 52 aastat oleme ala pensioni remonti veel minna. Pension on välja teenitud, aga tahaks veel. Olen töötanud. Tervist ja jaksu on. Tänapäevast midagi erilist ei tunnetele. Teiegi mäletate kindlasti seda aega ka veel. Kuidas kaevuri vanasti töötas, kodanlikul ajal? Jah, mäletan küll. Asusin tööle Kukruse kaevanduse, 1930 aasta juulikuu. Olen töötanud juba 30 aastat ja need mõned kuud üle. Kaevuritöö oli võrreldes praeguse tööga raskelt ei olnud mingisugust mehaan mehhanisme ega mehhaniseeritud laevas, et nagu praegusel ajal Uurimine toimub peaasjalikult käsitluses. Käsipuuridega võis kuuluda umbes viis auku. Uuri kuus auku tunni. Võrreldes praeguse elektripuurmasinaga. Me puurime tunnis 40 kuni 50 auku. Põlevkivitoodang sel ajal toodang oli kolm kuni neli tonni mehe kohta vahetuses. On kaevuri tootlikkus umbes 13 tonni põlevkivivahetusi. See oli kaevanduse peainseneri asetäitja Jaan Kuusik, kes lisas viimase lause Rudolf embo jutule. Kolm tonni kaheksa tunniga ja 13 tonni kuue tunniga. Üle viie korra suudab kaevur toota praegu põlevkivirohke. Võib-olla öeldakse, et pole päris õige kõrvutada ajaliselt üksteisest nii kaugel asuvaid jälgi. Ent arutlegem sismi. Kukruse kaevanduse eluiga jaguneb kahte ossa. Esimene osa on pikem, sest õieti lõpeks see ju suure isamaasõja aastatega põlevkivibasseini vabastamisega okupantidest. Sellel esimesel poolel alustati kaevandust otsast peale. Aga millega alustati, seda praegust lühemat poolt. Palume edasi jutustada Jaan Kuusikul. Pärast suurt isamaasõda oli kaevudes peaaegu täielikult võis ütelda null punktile oma toodanguga. Kõik oli täiesti purustatud seadmed ja tule vaata õieti otsast peale. Nüüd viimastel aastatel on arengutempo eriti kiirel. Oleme saanud palju uusi, suure tootlikkusega mehhanisme nagu laadimismasinad uued Tansportöörid ja teistseadmeid, mis tunduvalt suurendavad tööliste töö tootlikkust. Praegu töötempo võrdlemisi kõrge. Milline on praegu teie päevatoodang? Praegu on päevatoodang üksikutel parimatel päevadel ulatab meil isegi kuni 3009 tonnini. Töö tulemus on tublid. Kuidas mehed teenivad parematel töölistel ulatub neil kuu töötasu kuni 350 rublani. 3900 tonni päevas. See pane meest kedagi imestusest silmi pilgutama. Kuid 3900 tonni on enam kui Kukruse kaevanduse toodang. 1921. aastal praeguse Kukruse veidi enam kui paarikuulisest toodangust piisab, et seda võrrelda Kukruse esimese aastakümnega. Kuid isegi siis, kui kapitalistid oleksid võtnud tööle mitu korda rohkem odavat tööjõudu, mida oli külluses saada ei oleks kodanlikus nukuvabariigis iialgi saavutatud praegust tootmistaset takistavaid põhjusi oli palju. Kas või seegi, et. Et maa-alune transport sel ajal töötas peaasjalikult hobustega veate tühjad vagunetaja täisi ei olnud elektrivedureid nagu praegustan. Tühja pagunetide saamisega oli väga palju raskused ja pagunetide järjekorras tuli käia maa peal. Ooteruumis panid mehed kõikumad lambid järjekorda ja siis, kui su kord tuli, said oma kaks vaguneti kätte, läksid nendega siis alla. Osalikkusid, käisid seal teatud kohas, kus oli kogumispunkt jaama moodi, säält siis hobune viis selle terve rongikoha peale. Vahetuste algus ja lõpp sõltusid siis ilmastikust. Loomuliku tuulutuse abiga olid lõhkegaasid visad lahkuma. Aga või seda puhast õhku jõutigi ära oodata. Robert mass kirjutab. Halvine hõljus pidevalt, allventilaatoritesse ei saanud kõneldagi, sest puudus elekter. Kaevur aga ei saanud oodata, millal õhk läheb puhtamaks vaid läks tööle mürgiste suitsugaasidega täidetud töökohta. Vastasel korral poleks seda päevapalka välja teeninud. Rudolf Kemboga kohtusime uuesti pärast vahetuse lõppu juba maa peal. Tiidi ütlete praegu päris karske kaevuriteedel. Mina töötan päevast läbindajate brigaadis Uubeegolm masinistrina vana mehena õppisite veel keerulisem asi selgeks. Selle masina väiksemal maantee juba kahe aasta eest. Aga töötan tegelikult seal läbindajana juba 10 aastat. Kui oleksite pidanud edasi töötama samasuguste vahenditega samasuguste meetoditega nagu oli vanasti. Kas praeguse hea juures oleksite jaksanud või seda tööd teha? Ei, ma arvan, et praeguses vanuse juures ma n selle endisel meetodil ka enam tööd poleks suutnud teha küll. Poleks suutnud mitte üksnes sellepärast, et töö oli ränk vaid ka seepärast, et kaevuril puudus tol ajal koduvana kaevurikäsi, on kirjutanud oma vihikusse, selle kohta. Kodu kui palju on selles sõnas soojust. Enamuse oma vabast ajast veedab inimene kodus. Sellepärast tuleks muuta kauniks ja mugavaks, kuid ma ei leidnud taolist kodu. Mäletan perekondi, kes isegi häbenesid oma kodu. Kaevurite elamistingimustega polnud tol ajal kellelgi asja. Kodanlik võim ei suutnud kahe aastakümne vältel Kiviõlis likvideerida maa-aluseid muldonne. Kaevurid töötasid maal ja elasid maal. Parajasti sel ajal, kui olin Kukrusel, seadis oma pensionile minekut vana kaevur Rudolf Oja. Vestlesime paljudest asjadest. Hüvasti jättes küsisin. Mis on kaevuritele praegu kõige suuremaks mureks. Töömees mõtles viivu ja vastas. Kui mõtlete otsest tööd kaevanduses, siis tahaks, et saaks kõrvaldatud viimane kui üks puudus mis takistab töötamast maksimaalse viljakusega. Kui aga rääkida isiklikust elust, siis tõepoolest lähen pensionile ajal, mil ei oska millegi üle kurta. Need olid siis mõned jäljed Kukruse kaevurite elust. Nad kuuluvad kahte erinevasse ajastusse ja pole üksteisega sarnased. Nad erinevad nagu jäljed inimestel, kes kannavad südames murekoormat ja neil, kes sammuvad kindlalt suurte eesmärkide poole.