Päevatee suvekülaline. Täna on päevade suvekülaline mees, kes ei räägi saates ühtegi sõna. Küll kuuleme teda laulmas. Õieti ei olegi tegemist külalisevaid teatritermineid kasutades tänase saate peategelasega. Nimelt möödub homme, 13. juulil 70 aastat lavastaja, näitleja ja laulja Kaarel Kilvet sünnist. Temale oli antud elada 60 aastat. Tänases saates meenutavad Kaarel Kilvet titt, tema sõbrad ja kolleegid kursusekaaslased Väino Uibo ja Lembit Ulfsak, teatria laulukaaslane Tõnu Tamm ja Kaarli viimaste aastate kolleeg ja sõber Peeter Kaljumäe. Ja ei ole mitte kurb mälestuste saade, vaid palusin külalistel meenutada Kaarlis toredaid seiku ja vahvaid ühiseid tegemisi ja lõbusamaid asju. Mina olen Ülle Karu saates kõlavad laulud Kaarel Kilvet esituses ja need laulud on välja valinud meie tänase saatekülalised, alustab Kaarli sõber ja kursusekaaslane Väino Uibo. Karla ju mängis suurt rolli mu elus Carlaga Me. Millal te kohtusite ka siis muusikakoolis? Ei, vaata muusikakoolis, minu arust me isegi käisime ühel ajaga, aga seal me niiviisi trehvanud? No ja ei karda, aga on omaette peatükk. Kuidas te saite nii sõbraks, elasite ju minu mäletamist mööda Heidy Tamme ema juures. Vaata, kuidas asjad, ei, mitte Heidy Tamme ema juures ei elanud, vaid mul oli seal oma korter Heidy Tamme ema kõrvaltrepikojas olime mul oma korter seal ja Karla, ma võtsin oma juurde kohe minu arust esimesest kursusest saati. Siis elamine ja muidugi koos ja möllasid. Ei no eks seal niisukesi kergeid näklemise võis tulla ka, aga ükskord ma mäletan, kui ma keetsin pelmeene ja panin äädikat sinna sisse. Karla ei söönud ja oli nii, vihastasin. Rikkusid ent ära. Nisukesed asjad. Pisiasjad tead, olid, aga ei, meil oli vahva. Väga palju sai ikka rääkida kõigist, eks ole, ja see oli mõnus. Ja räägitakse ka, seda võib, rääkis Kaarel, et tegite sporti näiteks talvel, teie olevat jooksnud supelpükste väel lume sees ja siis visanud lumme. Õuepäeval, jah, ja kui sa praegu räägid, nüüd tuleb meelde, ega mul omal seda meile sealt, aga me läksime ja seal oli niisugune õu oli ka välja tänav 16. Seal õue peal olid suured lumehanged. Kui inimesed läksid tööle, siis vaatasid kaks hullu jälle tulevad paljasse. Me tahtsime sinna ju panna mälestustahvli maja peale, jah. Lavakas oli selline väga tõsine töömeeleolu. Kas te ühes elades seal arutasite? Tema see oligi vahva, see oligi vahva, et me saime ikka kaks pead on kaks pead ja ja mida keegi mõtleb ja kuidas käitub ja eiei, no millest me rääkisime naistest ja naistest rääkisime või? Ma ei tea, ma kujutan ette, poissmehed ära ja, ja võib-olla ka. Kas te vaidlesite kaan, Kaarel oli lavastaja suunaga, sina olid näitleja suunal. Põhiliselt ikka tegime niisuguses sama, ega, ega mina ei mäleta, et Carlaks erilist lavastaja suunda saanud, et ollakse erilised tunnid olnud tal või midagi seal ost oli, teda pandi rohkem seal vist lavastama ja kui niukses koolitöid tegime ja muidugi me rääkisime, mõtlesin, et kui teatris kuskil käisime, siis rääkisime nendest etendustest ja ükskõik autoritest ja seal ikke vanemaga vaidlusi võis olla ka see vaidlus paha ei olnud. Aga noh niiviisi, et vaidlema minna, et lausa vihaseks. No seda ma küll emale tülli ei läinud, tülli ei läinud ja ei läinud. Kas teil lavakunstikoolis oli ka selline mingi oma noh, ikka on sellised väiksemad pundid, teie kursus, selline väga ühtne kursusi olnud. Nojah, meil oli ta kuidagi väga-väga ebaühtlane, meil tekkisid nagu mingisugused niisugused seltskond Palju seepärast lavakat, sina läksid Tartusse ära, Kaarel, Tallinnasse ja palju kokkupuudet oli veel vähe, ilmselt. Karl, aga mitte mitte vähe. Tepandiga noh, see oli iga päev. Agalemps löömsiga lemis käis mul pillanud, mina käisin seal kakumäel on käinud ja siin, kui ta veel linnas elas, siin käisin ja Karla käis mul külas, mäletan küll. Käis maal külas, mul käis linnas külas Carlaste tuleb mul meelde üks väike niisugune nali, ma olin linnapea siis Karla oli 50 juubel ja siis Pärnu teatris peeti seal olid ka ju loomulikult seal. Sa võib-olla mäletad? Karla lõi mulle jalaga tagumikku ja, ja ütles, et keegi peale mind on linnapead jalaga tagumikku löönud. Ma mäletan, see ei olnud enam nali, see läheks igasugu üle piiri, ma ei saa siiamaani aru, kuidas nagu piilikute lugu. Kui me leidsime õuest karvaga ahjuukse, tõime üles kateedrisse, mõtlesin, mis ahju, uks niisama paneme puitkalla, panime põrandale, tule põlema ja suitsu kõik täis ja siis roomasime. Suits tuli järjest madalamale, kui enam hingata ei olnud, tegime akna lahti ja sinna ruttu tänavale, tuligi pahvakini, et sealt võib vabalt tuletõrje kohale kutsuda ja kõik. Pansol läksid täitsa käed rippu. Ei oska. Nii-öelda ma ei tea, kust tulevad niisugused lollused. Aga üks nali oli Tarlaga hakkasime kateeder sealt trepist alla tulema. Pikk trepp oli, tead ja tuli minu kursusekaaslane, laser tuli vastu. Mina rabasin sealt käsipuust kinni ja tegin nagu südame kallaks midagi lahti. Oigasin seal käsibonaalia, laser, niisugune naiivitar oli natuke vigane. Asendajad seal kahe ukse vahel, väike koridor oli kateedrisse sisse minnes. Akna peal oli telefon. Et Kabonen ehmatas mind nii koledal kombel, et ma ei tea seda. Issand, mis, miks ta niiviisi tegi? Mõtlesin mal, mine tee talle tagasi. Hüppa talle selga, kohe, tead, kui siit uksest lähed. Tagasi seal rääkima Panso telefoni teel. Ja ta tegi ukse lahti banzules. Helle-Reet Helenurm kadunud, tema nägi seda jama pealt all oli läinud ahju vahele, sinna võivad inimesed õppegmatutaks. Temal oli Panson eriline iidol Apansoli rahulikult vaatanud üle õla rääkinud edasi, vaat siis me naersime nii hirmsalt. Me kraapisime väljas, seinad ei saanud enam hingata. Sa oled niuke rahud tungiks, sul tegemisi ja mõtlemise jätkub? Jätkub ja ega igav ei hakkaks, kui ainult vaim ei ole alati peal. Seda ootan. Istun ja ootan. Rääkis Väino Uibo ja Väino Uibo pakkus välja, et Kaarli lauludest võiks kõlada pojad, on mul õigenaksid? Pojad on mul õige naksitaid, pojad on mul õige naksi, pistsid nahka, püksitraksid, pistsid nahka, püksitraksid. Ise olin noorelt, oi kurat, olin kohe noored, Mei ratavaire viidi mind kõik hoidajad, kartsideme Inkaid küünla, kui. Kui läksin õhtul Viidas kui läksin, Dolby basid saba. Asi. Tüdrukud, sina end, tüdruku armas aeg olid võõbatud, kui bla aed olid võõbatud, kui plaan tuua. Et mu suu aga nende ilusse Liivileedi nõus ja vii näidiviilusse ja paha, kui ei vii täiesti vilu. Kuduma tüdrukud muma, haa, jäätmaa, nad on see töö üles, võtsid juba naise tööle, võtsid. Nagu võid ja saiamütsi nagu või ja sai ja mis on maha pill anda Maiaadomisson, maa vill anda majja. Pojad on mul õige niisama. Ta püksitraksid pistsid nahka püksi. Hävinemine küüsi ta häbidega liidab kuidas objeksi? Minus üksi ei tee liiva. Kuidas minu projekt, mis. Tõesti. Lembit Ulfsak, teie õppisite Kaarel Kilvetiga koos lavakunstikoolis ja hiljem töötasite mõned aastad koos ka noorsooteatris. Millal te tuttavaks saite, kas lavakunstikoolis või olid juba enne ka kohtunud? Ma olin Carlat läinud korrali niuke linna peal aktivisti ja õppis muusikakoolis, aga tuttavaks me saime nagu terve kursus enne kooli algust kolhoosis, kartulivõtmise ajal. Seal saigi kuidagi alguse selline meie nelja sõprus oli Karla Me kutsusime Kaarel Carlaksija Jemmegi kutsuma Uibo väina. Tõnu Tepandi ja mina ja tulid meist hiljem, mis siis tulid aga terve kooli sellegagi ilusama ajame, olime neljakesi koos ja püüdsime koostööd teha ja, ja tegelikult nii see välja kujunes. Vot selles maakoolis on ilmselt ka mingit muud näit, et kui ütleme see inimese inimlikke kapatsiteet, aga väga võimalik, et siin Kaarel õppis lavastajaks ja temal oli vaja selliseid näitlejaid avalge siiriga püüavad ja ju ta siis sellepärast valisid. Me oleme sellised krapsakamad, poisid. Teie olite Kaarliga selles mõttes ühesugused, et paljud poisid satuvad juhuslikult lavakasse. Aga sina ju teadsid, et sa tahad näitlejaks saada ja Kaarel tahtis ka peaaegu et sündimisest saadik näitlejaks saada. Karlist oli seda tunda talis selline meie kursuse eriti alguses oli selline vaimne liider maali nagu kogenum ja ta oli meist kõige vanem kah ja ta oli juba sellistes kunstiringkondades nagu mingil moel oli ringi liikunud, aga kuna ta õppis lavastajaks, siis tema, see suundumus oli nagu natukene teine. See oli üldse selline sulaaeg poliitikas hästi palju liikus kirjandust ja kuna meil vanemal kursusel piss Jaan Tooming, kes meid püüdis ka nooremat kursust, püüdis siis oma töödes juba alguses rakendust leida, meile mingisugust, siis väga palju liikus sellist mingisugust teatrialast, kirjandust ja iga päevaga sa said millestki targemaks ja iga päevaga selles teatriasjas võib-olla siis üldine suundumus oli eemaldada sellist traditsiooni konilisest, mis Eesti teatris tol ajal oli, eks need meie suundumused või püüdmised olid ka teatud määral naiivsed ja naljakad, tagantjärgi mõeldes. Aga sealt sai alguse see mingisugune fanatismi iva, et me tegime tööd väga tõsiselt. Mäletan, enne eksamit oli kõik tahtsid, et täna on eksam ja hommikul enne seda veel oma mingi väikese katkendi läbi harjutada. Kuna see lavaaeg oli piiratud, siis tehti mingisugune graafik ja mina oma partneriga, siis saime sellise kellaaja kuus 30 hommikul saime oma 10 minutit siis läbi harjutada, selline andmine käis. Kaarlil oli veel üks probleem tema keskkooli ajal ei lugenud peaaegu üldse, kuidas tema sealt kirjandusest läbi vingerdada, nii et tema hakkas meeletult lugema alles lavakunstikateedris. Ma arvan, et me kõik hakkasime lugema sellepärast et kui keegi, kes oli eeskujuks, oli midagi lugenud, tol ajal oli ju ütleme, parim kirjandus ilmus Loomingu raamatukogus, siis ütles, et see on hea asi, järgmine mees luges ka ja nii sai see mingiks harjumuseks. Ja väga võimalik, et me ka seal kirjandusstiilide või ütleme dramaturgia stiilidega läksime kaasa tänu sellele, et, et eeskujud olid olemas ja melonid haruldased õppejõud, kirjanduse õppejõud, seal juba Halep, mis maksis ja tema loengud ja, ja siit ja sealt ikkagi midagi räägiti ja me käisime palju siis kohvikus loengute vaheaegadel, igas kohvikus istus üks punt mingisuguseid tibusid, kes tol ajal juba hakkasid luulekogusid avaldama, mäletan Pegasuse, see kohvik Moskvas ja see lugemine sai minu jaoks ka maalingu vähe lugenud või olin lugenud sellist traditsioonilist klassikat, sai alguse sellest, et alguses ei saanud millestki aru, siis Me vaidlesime, istusime, Kaarliga, me olime üldse poistega kuidagi, me olime tuttavad isegi nende kodustega ja perekondadega, see oli väga sügav ja liigutav sõprus, mis meil omavahel oli. Kaarliga, me olime ka väga lähedased. IRL-il olid kuskilt sealt tutvused ja koolivaheaegadel töötasime Valkla pioneerilaagris laagris ja Kaarel oli seal muusika juhendaja ja mina olin vist selle kehakultuurijuhendajad kult ROK ja FIS-rukki ja, ja midagi sellist me seal olime ja siis suhtlesime lastega ja Kaarel oli seal kohe vist kolm vahetust, mingi üsnagi väikese, aga olulise raha saime ja Ikla oli mere ääres ja niimoodi me seal siis sebisin, aga hiljem hakkasime käima Karliga koos esinemas haltuurat tegemas, käisime mingite ansamblitega esinemas ja meie siis olime koltherantseed ja selle eest sai väga hästi makstud, tolle aja kohta tegime mingeid nalju ja. Kas teile öeldi ka, mida te peate seal tegema? Eks me neid nalju mingisuguseid vanu anekdooti asju kujundasime ümber. Karla natuke lavastas ka seda asja, kogu selle kontserttegevuse nimi oli ikka isetegevuslikud, kontserdid ja niuke puhas haltuura. Aga need pillimehed olid väga hästi tuntud pillimehed ja paar solisti olija. Mäletagi, kust see alguse sai läbi Karla ilmselt et nendel on ka sõnalist osa vaja, aga meil oli jamaga kuskil leedus, me tegime siis mingisugust nalja seal ja pärast olid ikka mustades tintsakutes mehed ja küsisid, kes te olete, mis nali keelasid kategooriliselt ära midagi, me siin rääkisime, et mustade Volgadega sõitsid keegi seal ja nii, et väikene poliitiline jama tekkis, meil ka Eestis ei olnud, ma ei tea, kas me Eestis nii julgelt neid nalju tegime. Aga siis selgus lõpus, et, et me ei saa raha üldse selle eest, see kuradi raha maksja tõmbas kohusele kassaga uttu. Nii et see oli nagu tom saieris esinemine, neil me olime ausalt öeldes hommikust õhtuni koos koolis ja pärast kooli ja koos sai palju, pidasime pidusid ja Karla, aga me pärast hiljem elasime mustamäel mõned bussipeatused vahet ja mul on millegipärast väga elavalt meeles Karla kaksikute sünd. Ja kui minul poiss sündis, siis ma sain ka kuskil vastu ööd seda teada. Siis ma pidin kohe Karla öösel üles ajama ja pudeliga tema juurde sõitma ja ma mäletan isegi, mis akuskaks pakuti kallal oli marineeritud räime, istusime hommikuni, Kristo käis meile kogu aeg märkusi tegemas, distel armatasin. Väga paljudele on just see lavaka aegu üks kõige ilusamaid aegu, kõik on veel ees, lootused olid suured. Lootused olid suured ja see on suur teadmatus, sest et endale hinnangut anda on väga raske ja peaaegu võimatu. Pärast hiljem tuleb sealse suunamine, Neid ju suunati erinevatesse kohtadesse. Tepandi, Väins läksid Tartusse, meie Carlaga läksime noorsooteatrisse, aga seal me ei saanudki suurt koos olla, sellepärast et mina meie kursusel ainukesena mul õnnestus sõjaväkke sattuda ja Karla tahtis, et ma mängiks tema tükis, mida ta hakkas parajasti tegema, Mary Poppins, aga kuna ma läksin sõjaväkke, siis ja sõjaväest tulin tagasi, siis olid juba teatud asjad natuke muutunud ja siis kohe tuli mulle otsa ja sealt sõjaväest tulles Moskvast suurt filmipakkumine, ma läksin kaheks aastaks üldse Eestist ära, siis hakkaski see niimoodi, tema tegeles siin oma asjadega ja mina, kui ma tulin tagasi, läksime draamateatrisse ja draamateatrisse, ma läksin niimoodi, et me istusime Karla juures köögis. Rääkisime teatri asjadest ja mina ütlesin, et mina enam seal noorsooteatris olla ei taha. Karla juurest köögist helistasin ma Mikk Mikiver-ile ja ütlesin, et kuule, et sa oled nüüd Draamateatris, et ma sinu pärast siia teatrisse üldse tulin, et kui sa võtad mind endale sinna draamateatrisse, siis anna märku. Ma ootan ja siis Mikk mulle paari päeva pärast helistas ja mina sattusin siis draamateatrisse näitlejaks. Karla jäi noorsooteatris lavastajaks ja sealt siis juba me hakkasime vähem suhtlema. Räägime natuke Pansost. Sina olid ka üks Panso lemmikuid, kuidas Kaarliga oli? Panso oli talle öelnud, et ta ei kõlba näitlejaks, ta vigane inimene. Kuidas sinu arvates banzogaarlisse suhtlus? Panso suhtumisest oli väga raske aru saada, sellepärast et ta võis oma lemmikutele seal, mõned olid niuksed lemmikutel tüdrukud ja talle meeldisid tüdrukud, ilusad tüdrukud ja seda oli väga raske aru saada, aga eks seda näitasid ka mingil moel hinded. Ja kuna Karla õppisin lavastajaks, siis tema oli nagu teise seina nael, temal olid hoopis teised nõudmised ja Karla lavastas juba kursustel, lavastas neid, et tööde teisest teisest kursusest leidis Karla endale selle pulgaakovi tonki Hoti ja hakkas sellega tegelema. Ja siis, kui Panso ütles talle, et see on huvitav mõte, et sellest võiks tulla diplomi siis Karla vahetas nüüd eelmised näitlejad välja ja hakkas tegema, siis mina Tolgi hot ja Väino Sancho Hansa ja niimoodi see tüksis välja tuligi diplomitükina. Panso suhtumine sellesse tükki oli, ütleme peaaegu positiivne. Ega ta nüüd meid väärseteks ka ei pidanud, aga Panso suhtumist näitab see, et ta võttis meid oma teatrisse. See on kõige tähtsam näitaja. Aga kooliajal me ju tegime selliseid sigadusi lollusi, et eks need jutud jõudsid Pansoni muidugi ka, nii et me oleme kõik seal sõimata saanud, aga need olid ikka mingisugused seotud mingist pidudega. Läksime oma võtmetega sinna öösel sisse, eks Me keerasime seal midagi sassi. Viinavõtmine käis asja juurde ja pärast siis tuli muidugi varjata, et hommikul, kes esimesena tuli, avastas, et kõik on sassis, sest see lavakunstikateeder oli meie jaoks nagu mingisugune pidu panemise koht kah. Päeval oli ta meie jaoks püha, aga öösel, kuhu sa lähed, see noor inimene tol ajal oli ju väga vähestel üldse võimalusi seal kuskil korterit omada või? See käis kõikide tudengite kohta, kuulsid sealt kipikkadi kunstiülikooli lapsed, ühikates käisime pidupanemine ja ma arvan, et see käib samamoodi praegu aga praegu on kohti, kuhu minna, tol ajal ei olnud lihtsalt. Teie teed läksid mõnevõrra lahku, kummalgi olid omad tegemised. Aga kui palju sa Kaarli tegemisi jälgisid, jäidar midagi tegemata, sinu arvates? Ma arvan, et Kaarel tegi seal noorsooteatris kõva tööd, ma käisin tema tükke juhatamas seal tema lavastusi ja seal oli paremaid, oli kehvemaid ja. Kas sa ütlesid ka talle, kui sulle midagi ei meeldinud? Loomulikult, me olime väga avameelsed, aga hiljem Kaarel hakkas nagu solvuma mingite asjade peale ja mitte minu jutu peale, sest ausalt öeldes ma Carlatavaga hoidsin ja mulle meeldisid paljud asjad, mis ta tegi ja, ja isegi kui ei meeldinud, mulle tundus, et ikkagi meeldis, aga Kaarlit hakkasid kottima kriitikud. Eks nendel oli selleks ka oma põhjus, sest et Kaarlid sunniti tegema sellist nurgatagust, repertuaar, mida keegi teine ei tahtnud just täpselt koori ja ütleme, teatris on kolm lavastajat, ta oli siis nagu selle viimase otsa poissi lastetükke ja neid asju pidi ta tegema. Ega kaarel mingi eriline võitleja küll ei olnud. Stahli leebe vendi ja Ta hakkas hiljem ka viinuskit viskama. Aga, ja enne, kui ma sealt ära jõudsin minna, mängisime ju päris paljudes asjades koos ja kõige rohkem on mul meeles ikkagi see mõmmi aabitsa tegemine, mida me tegime esiotsa nagu ühekordse projektina mustvalges telekas. Ja siis, kas me tegime veel teise korra teist osa ja alles siis tekkis televisioonis see võimalus, et see kõik lindistati, see, mida praegu saab poest osta, see on, ma ei tea, mitmes variant sellest, need esimesed variandid olid nii, et mängisid ära ja need olid otsesaated. Aga hiljem, kui sai lindistada, siis tuli värvitelevisioon, systeetik, kostüümid ümber. Nii et see oli üks pikk tegemine ja siis läks pikale aegamööda ja siis tuli üks võrdlemisi kehva katsetust, tuli selle uus mõmmi, aga seal olid juba uued tegelased, kes olid nagu meie järeltulijad, Nende mõmmi, aabitsa järeltulijad. See ei olnud suurem asi, sest seal kehvasti kirjutatud minu meelest Need Kaarliga peale selle, et me seal kursusel sebisime, oli meil veel üks selline projekt, millega me ikka läksime Eesti teatriajalukku või ma ei teagi, kas kirjanduse või teatriajalukku oli see suitsuõhtu, mille lavastasid Hermaküla ja Tooming, mis oli tol ajal selline läbimurdeasi ja me olime seal Kaarli ja Tepandiga, meie kursuselt osalesime ka. Me käisime päris palju seda mängimast Tartus ja Kirjanike majas ja see kestis ka tegemine mitu koodi, eks me siis olime ka sabapidi koos, nii et me Kaarliga teatud hetkeni, kuni mina seal noorsooteatris olin, olime me ikka no ikka väga tihedalt koos. Me mängime saates ka kaari laule, missugune Kaarli laulan sulle meelde jäänud? No ikka suured koerad, väiksed koerad, seda ma mäletan kõige paremini, ega mul ei ole muud mälestus, kui ma olen seda raadiost kuulnud, sest selleks ajaks, kui nemad juba hakkasid mööda Eestit ringi rändama ja, ja Tõnu Tammega. Aga ma rohkem ei tea, issand, tol ajal oli ju ka Kukerpillidest ja, ja ta käis ju veel Havanna festival. Aga ega ma neid laule nende dial rannalinna restoranis ja, ja, ja, ja no kui sa nii ütled, siis, siis tuleb meelde naat Kaarlil on ikka väga ilus ja kirju elu olnud. Tuulekoera vaikse rattakoti katsele lattu kaelakuti aevat aga jalaga oma Nevad. Jalaga Lähevad suurtel koertel Lomburi väikestele koertele paikne Orey laatori koerte jalaga tähendavad. Väga jalaga. Oma. Koertele. Tehnole lappa koertele tappa ja lambad väga jalaga. Jalaga ainult looma. Juute väiksed koerade kutsikatele laaslats noore koera. Aeda jalaga teevad ka ju väga jalaga. Näitleja, Tõnu Tamm, teie töötasite, Kaarel Kilvet, iga noorsooteatris mõned aastad koos. No kuidas see juhtus, et sõpradeks saite? Teate, see sõpruse värk on üldse kahtlane. Ega niisugust asja ei planeeri ette, juhuslikult kujunes, kuna meil tekkis äkki üks ühine huvi laulmise. Ma ükskord kallale rääkisin meie isapoolse perekonna laulmisest, täditatsid pits viina, läks lahti ja aga bella ja rääkisin kallale ja kallaksetaks mõned laulud alles. Ja no siis ma tõin talle, mis mul endal meeles oli ja siis ma isa käest kirjutasin ainult juurde. No ja siis läks lahti, siis hakkasid tädid tooma sõnu ja isegi Võrumaalt tuli see Hendrik Helsase kuulus laul, mida me laulsime nii palju ja käisime veel Tartus kirjandusmuuseumis ja noh, ega meie Carlaga ei tõotanud selles sõpruselu lõpuni. Eks Me kõvel ragistasime ka ja, aga rohkem naersime. Mina ei tea, kuidas see oli ikka nalja sai palju. Kad kallal oli üks niisugune tore omadus, tema oskas paljud asjad naljaks keerata, aga väärtus oli see, et ta ei olnud seejuures tige. Karla ei olnud kuri ja tige inimene ja sellepärast ka mõned niisugused nokkimised ja keda armastas ta teiste torkimised. Need ei, ei olnud kurjad, keegi vihastanud. Mõni aeg-ajalt vihastas ka, noh, see oli loll, lihtsalt. Sina ei vihastanud. Ei küll ei mäleta, et ma oleks mõne asja peale ikka sai solvuda ja, aga niimoodi, et nüüd oleks noh, enam ei räägi üldse ei, nihukest asja ei olnud. Tagantjärgi võib ütelda, et see prosoli, ta oli niisugune ühistegevus, ütleme niimoodi. 77, me lõpetasime sellepärast, et mina läksin noorsooteatrist minema, Karla jäi sinna muidugi ja siis seal tekkisid teised huvid, teised ansamblid ja see oli üks teine põhjus, kui möll natuke väsinud, sest me olime seitse aastat lõõritanud. No me olime väga populaarsed ja siis tekkis vahe kuni 92 või siis Karla üks kord sattusime kokku ja siis ta ütles, et teeks õige kambaki. Ja vot, ja siis oli seal vahepeal oli niisugune, et siis ta oli juba Linnateater. Sel keeles tehti niisuguseid näitlejate laulude õhtuid ja see oli üks niisugune formaalne põhjus, et et miks teie siis ei, tegime Campeki ja kuna see võeti nii uhkelt vastu, siis läks meil uuesti lahti. Kuni sinnamaani, et käisime alles ja Ameerikas ja Austraalias laulmas ja kuule, Austraaliast tulime tagasi, siis ütlesime karraga nii, nüüd on kriips peal, nüüd aitab nüüd enam ei me kohe mitte päris järsult ei lõpetanud, me veel paaris kohas käisime ja Viljandis tegime veel õieti Karla tegi ühe niisuguse telgi etenduse, kus me ka natuke laulsime. Aga see millegipärast erilist kõlapinda ei leidnud, see etendus, kuigi ta oli täpne ja puhas, roni nagu Karla etendust, kõik tal tulid välise pildiliselt olid ainult ju kõik niisugused korrektsed. Siis ta jäi ja ja siis tuli vikatimees vahele ja, ja nii me siin oleme. Seda ma mäletan küll, et me ükskord, kui ma laulsin ja, ja Karla nagu tegi, et siis me endale üllatuseks avastasime, et meie hääled sobivad kuidagi kõik kõlksus kokku ja meil ei olnud mitte mingisugust niisugust häälte sättimist, see tuli iseenesest ja nii tulika kahe häälsusest, kas Karla oluliselt madalamalt või kõrgemalt ja vastupidi. Aga see, et ma trummi sain, see on Carlaidee riismeid värvi, ta andis rütmi, mida hoidis koos. Muidugi, ma ei oskanud Carla kunagine trummimees, eks ole, ta mind õpetas ja aitas ja seda rütmihoidmist, et see logisema laule ei hakkaks ja aga üldse tulla selle peale, et kitarri ja trumm kokku. See oli muidugi naljakas, aga meie naljategemine oli varjatud, selle me leppisime algusest peale kokku. Ei mingit pullitegemist, pull tuleb siis välja, kui ise tõsine oled. Mina mäletan, kui meie visa perekonnas tädid ja onud kokku tulid, laulma hakkasid, siis ikka lauldi niimoodi tädi totsid, nii ilus oli. See oli tõsine sisu ju lauludel jumala traagiliselt. Laulupidu ja ikka ikka veri purskas ja niimoodi see meie. No nimetame teda sõpruseks. No mina ei julge üldse silte külge panna ei inimestele ega situatsioonidele, see on niuke. Nii nagu, kas Karla oli naljamees, kas ta oli see või teine, igas inimeses on nii kohutavalt palju eri tahke ja see just teebki inimese huvitavaks ja põnevaks. On üks mingisugune läbiv telg, mille ümber kõik need kristalli tahud on, aga nüüd ütelda, et vaata, oli ainult niisugune või naasugune. Kuidas sa saad öelda? Ei saa ju. Käisime läbi ja käisime Karla kaksikuid tütreid vaatamas, köitja Kertu olid siis on niukseid, imikud olid. Krista, võtsime mähkmeid lahti, oleks vahetama ja siis tüdrukud laiendiku fantaasia. Küll me saime palju naerda, see oli nii tore ja ilus ja see, see on niisugune väga südamlik aegulikult tagantjärgi mõtled. Ja siis vahepeal Carlos huvitas ka seal Kuusalu lähedal, kuskil saime ikka mererannas kokku, sealsamas Andineemes, kus ma nüüd praegu elan. Aga niisugust kaelastiku koos tellerdamist ei, seda ei olnud, eks sai napsu ka võetud, loomulikult koos ja peod olid toredad ja siis läks Lõmpsimine ikka väga suureks välja see palju, aga mul on palju rohkem meeles Carlanski eri huvi oligi inimeste saatused ja ma mäletan ühte esinemist Lääne-Eestis, aga ta oli üks auto juhtimise õpetaja, Marleen või, ja siis me olime pärast esinemist tema kodus, seal oli päris Läänemaa rannas kadakate vahel ja käoraamatut õitsesid ja nii uhke oli see ümbrus seal. Ja siis noh, Lähme magama läheme magama ja kui ma üles tõusin hommikul, siis Karla istus ikkagi köögis ja Lätiga ja muudkui pinnist ja räägime elulugu, mõtlesin, Carlakse maganud ei ole, aga mul oli nii põnev jutt. Tal oli nisuke inimene, teda meeletult huvitasid niisugused elusaatused ja, ja inimestega käigud ja eksteva näite, mängudki on natuke sellest kantud. Ta käis minu isa juures, käis ka, käisime koos, tahtsime veel laule saada, isa käest, Kristo, Karla ja mina kolmekesi käisime. Kristo lindistas selle jutu ja kahjuks on see kaks pool tundi linti looja karjas. Kui sa nüüd laule meenutad, kas teil oli mõni ühine lemmiklaul ka? Et natuke ala käine vaest õngekonksu, seda me laulsime ja. Aga me tegime ükskord tädi ka Eesti raadios laulsime ema südant koostajate vahelauludega. Et see laevakõrts oli kõrgel nalja, puped, tantsid särgi väel, ema süda liulgel, seal tekitas veel mõlemis niuksed. Jumal jumal juba jälle see ma seda ja siis karedad, tahate, aga teeme. Ja me ei ütelnud enne, kui linti käis ja me laulsime selle sisse ja see tuli ka eetris. Ja muidugi saime pärast seda, kuidas ta niisuguse laulu ära solkisid. Aga vallandas. See juhtus külmal küünlakuul, kui puhus vali põhjatuul, seda me laulsime a cappella ilma saateta, ilma kitarrid, trummid. Siis läksin ära, lutuste võib muidu minna sitasti, oli viimane. Siis oli, publik oli jälle kõveras maas, naeris vaat nisukesi, noh, ütleme tabulauseid või Me just risti vastupidi, põrutasime neid välja selge ja tõsise näoga, mitte niimoodi, et vaat kui ropendatakse, siis tihtipeale see ja vot siis on ta vastik. Aga kui sa niimoodi pauhti selle välja ütlesid, siis ei juhtunud midagi hullu. Kõige populaarsem teie laul on sinised silmad. Oruveski oli üks niisugune laul, seepärast et seal oli see vahelaul oli väga naljakas. Oh või surmani hea homse lõuna, see on puhtalt minu isa laul, seda alati lauldi kodus seda laulu ja just seal nende vahe salmidega ja, ja osa vahesalme, neid meie ei kasutanud. Need ilmselt olid mingisugused läinud sajandi alguse operetiviisid, kas see oli siis isa endal juurde mõeldud või seda ma ei oska enam öelda. See oli teil üks esimesi laule. Jah, selle õppisime kohe selgeks. Carla lemmiklause oli see, ma tean, et see oli tema teatrikooli päevilt, oli see, et kas nüüd on see asi valmis, siis Karla ütles jah, no ja umbes täpselt. Ütleks siis niimoodi toreda inimese ka jutt sai umbes täpselt. Aitäh. Tänud halud. Veskist kahtsi nii silma kui õlu veskis. Kahtsiini silma. Seal preedi unna, ärata ta pill moose. Seal möll, reedi ta ta, ta pilk mu süüd andva kesta. Noppisime Jevgeni lille kinkis oma armsamale, noppis neiul teeni lille, kinkis oma armsamale. Eelil, murran sul ikka meeles mul etina meele surmani ja kui tarvis, kaugeltki. Ja no too ta jala viltu. Tahan, et ta ei ja naa too õelda ja laululipupealuu Vaabäiks ega Sullu unelaulu laulan ja loo vaade ees ka sulu unelaulu laulan, ma. No ju siis läbi oma armsamale neiu sinilille kinkis oma saamal sinilille murran sul ette heita meeles mul etena meeles surmani ja kui tarvis kauemgi. Peeter Kaljumäe, sina tundsid Kaarel Kilvet titt, olite head kolleegid ja sõbrad Kaarlis viimastel eluaastatel. Millal sa Kaarli esmakordselt kohtasid ja millal te tuttavaks saite? Ma päris täpselt ei mäleta, millal see esimene kord võis olla, aga kindlasti maalin Karliga kuidagipidi kokku puutunud. Seal oli esiteks Aimla, kellega me alguses, kes meil ainult kirjutas salongile ja kes siis pärast ka siis kui ma enam ei, ei saanud Priiduga nii palju ringi käia, siis Priit võttis minu oma partneriks ja ja tänu sellele me olime aastaid sõbrad ja nahimlad ja Kilvetid olid ju teatavasti majanaabrid ja neil olid omad kultuuripäevad ja asjad seal ju ja eks me kuidagipidi saime tuttavaks niimoodi. Kaarel ühel päeval tuli mulle Tallinnas linna peal vastu ja, ja ütles, et kuule, Peeter, ma lähen lavastama Endlasse ühte tükki, et tahan, et sa tuleksid, teeksid seal natukene kaasa. See oli, miks Jeppe joob ja ta tahtis mind just sellesse rolli, millel on kõige rohkem tuntud, olid kogublee lauljana. Ta oli mõelnud ühe niukse raamtegelase, kes vaatusi sisse ja välja juhatab ja nõnda me temaga siis hakkasime töötama, läksime kahekesi sinna. Pärnu esimene Endlas oli meil ühine ja ühel päeval saime palgale ja ühel päeval laskis Traismid lahti. See oli selline ühekordne projekt ja siis ta kutsus sind. Sellega oli nõnda, sellega oli nõnda, et tegelikult tollane Endla kunstiline juht oli ülevale. Ja mina olin töötanud enne, kui ma siin Tallinnas veel õppisin kirjanduspropagandabüroos Johan Saar kursus, ma sinna tööle, mille direktor oli siis ülevaalu ja 92. siis juba käisid läbirääkimised, et teha üks lavastus kop Villemist või tema lavakava mingi laulukava ja minna sellega siis Kanada USA-turneele. Nii et tegelikult paralleelselt sedasama Jeppe proovidega. Johan Saar pani kärmelt lood ritta ja kirjutas natukene juurde, mida vaja oli. Seal oli Feliks Kark ja tedre ja mina. Siis me sõitsime sügisel tõesti Kanada USA-turneele, aga vaat nüüd tuleb veel üks väikene käik tagasi minevikku teha, selleks et mõista seda lõplikku palgale võtmist. Kunagi oli. Kui Ingo Normet oli veel Endla juht, siis tema isa Leo pakkus, et lenda, võiks teha treti nagu valge hobuse võõrastemajaga. Ingused alla ei neelanud ülevilija ise meelde. Ja siis, kui mina seal ükskord tulin mingilt Saksamaa reisilt siis ma andsin ülevile kuulata sedasama valge hobuse võõrastemaja plaati. Ta ütles, oi kui hea lugu see on, aga sinna see mõte jäigi. Ja nüüd, kui me olime Kanada USA reisil septembris 1993, siis ülev ütles teadmis Peeter, et me siin Karliga arutasime, et me teeme nüüd järgmiseks härradele valge hobuse. Kui me reisilt tagasi olime, siis võeti meid ühel päeval palgale. Nii et see oli siis kolmas ühine töö, Karliga. Te tegite teatriväliselt koostööd, kuidas te klappima hakkasite? Teil oli üsna suur vanusevahe ju üle 20 aasta. Jaa, aga me klappisime hästi sellepärast et Kaarel tuli ka ju sinna teatrisse, hea küll, et teatriinimesed 11 kõik teavad, aga ega tal seal peale üle või kedagi niisugust niisugust sõpra, totra või lähemat inimest pold. Ja mina olin umbes samas situatsioonis ja siis me kahekesi ikka seal vahel jumisesime, võtsime mõne õlle ja, aga siis oli veel selline asi. Kaarlile pakuti seal mingit esinemist, tollal oli üks kapteni villa nimeline koht ja, ja siis ta pakkus, et me võiks kahekesi seal teha. Me leidsime kuskilt ühe ühe siukse süntesaatori moodi või elektriklaverimoodi asjanduse ja käisime Kubleesid laulmas. Osad olid Carli enda viisistatud, need pool suud kinni, mis Tandmina sõnade peal teinud ja miskit sealt, mis ta Tõnuga oli kunagi laulnud ja tegelikult olemasolevaid asju ja mina omi omi Kobleesid, siis laulsin ja leiutasin ka seal mingisuguseid pinna värke veel juurde ja selline noh, 30.-te aastate stiilis rakis olime mõlemad. Ja need olid hästi toredad õhtud ja nõnda me hakkasime esinema, nii et me vahetevahel käisime niimoodi, et ma võtsin lausa akordioni kaasa, tema kitarri käisime, siis me laulsime juba neid. Tõnu Tamme, Kaarel Kilvet lugusid ja meenutad mingit toredaid seiku või kohtumise, vaat seesama ameerika sõit, et millest ma rääkisin alguses Toronto-Vilsandi k esimene sissesõit New Yorki Torontosse Me läksime, üürisime bussi ja siis hakkasime sellega siis sõitma ja siis jõuame New Yorki, mina olen kaardilugeja Kaarel roolis, ülejäänud seltskond on seal tagapool. Ja mina siis ütlen Eesti maja juurde vaja saadavat, nüüd paneme nüüd siit, et sinna ja keerame sinna ja sinna ja sinna, aga kui oli väiksem liiklus, siis Karl sai aru ja ma nagu ei jaganud ära, et tegelikult ma ajan selles mõttes jama, et ma ei ütle talle kummale poole vait. Ja siis on äkki mingisugune koht, kus on keset Manhattani juba seal on, ma ei tea, viis rida liigub ühes suunas, temal umbes keskmises reas ja vahib ainult neid ümberkaudseid autosid ja mina ütlen nii ülejärgmisest tänavast sinna, kuhu sinna kuhu kurat. Kolmekesi käisime lausa tuuril, Raivo Põldma, seda korraldas Priit Aimla, Karla ja mina. Printsiip oli umbes selline, et hommikul jõuame kuskile kohale, lööme vaia maasse, et siia saagu kontsertõhtul, vaatame, kes kohale tulevad. Et ega mingit suurt eelreklaami ega nii nagu tänapäeval, aga muidugi aeg oli teine ja rahvas tuli ikka kohale, tuli jah, kuigi see hakkas juba tasapisi kiskuma sellesse aega, kui olin siin vahepeal keerulised ajad ja rahavahetused ja üleminek, kuid ja inimesed käisid igal pool vähem. Aga siiski ei, rahvas tuli, kuna meid kokku ainult viis inimest oligi helimees ka veel, kes oli ühtlasi autojuht, siis tegelikult me nii-öelda majanduslikult peale ei pidanud maksma. Ei teeninud ka midagi, aga, aga see oli hästi tore, armas niukene, suvine ringreis, mis vist kaks nädalat isegi sõitsime. Oh jah, ja siis seal siis alles sai käidud tal mitut puhku küll kaablikraavi kaevamas ja mida kõike ja kaablikraavi läksime kadunud sõber laanemetsaga kaevama sinna kolm päeva kaevasime. Aga palju, kui mina mäletan ikka, ega me vist eriti labidad kätte ei saanud, selle kolme päeva jooksul oli muid tegemisi kallal, oli vahva saun, seal. Käisime sadamas, Me käisime, ah soo, Karliga käisime sealsamas turja sadamas isegi ju kalurite päeval kahekesi esinemas ja tegelikult oli temaga päris palju sellist müttamist ja töö tegemist ka väljaspool teha. Teatris muidugi ka, jah, ta kasutas mind ikka peaaegu kõigis oma lavastustes, mis ta endas tegi. Kui palju sa Kaarli lauludega üldse kursis olid? No me jõuame selleni, et sa selleks kevadeks suveks panid kokku lavakava Kaarli lauludest. Ning kui me seal kapteni villa saaksime esinema, siis ta päris mitmeid neid asju mulle tutvustas, ma olin loomulikult kuulnud raadiost iga eestimaalane, kes oli nõuka ajal vikerraadiot kuulanud, teadis juhil uus asi, nii selle silma. Ja niisuguseid asju ikka olin kuulnud raadiost hampelmanni olin ju näinud, esinemas lausa, ma olin kunagi KEKi kammerkooris laulsin siis nad käisidki jõulupeol, mitu aastat järjest olin, olin ju kuulnud, aga näiteks seda tema kukrite ajal loodud laululoomingut ma ei osanud viia kokku tema nimega. Aga nüüd, kui me võtame nüüd selle aasta, siis eks ma olin ikka nende lauludega juba enam-vähem kõigega kursis, natukene rohkem ka, kui selle plaadi peal on, mis ta siin oma elu viimastel aastatel veel ümber laulis, siin, enne oli eksplaat, seal oli, oli veel noorema põlve asju, seal sõitsid rüütliristisõtta ja mis ta kunagi kunagi üksipäini laulis, nii et olin ikka kuulnud jah, hästi palju ja eks see oli ka põhjuseks. Nende laulude hulgas on ju jube kihvt lugusid ja ja paraku paljud nendest unustusse vajunud. Mina pean olema olema Kaarlile hästi tänulik selle eest ja et ma õppisin ju tollal klassikalist laulu, nii et kui oleks läinud asi traditsioonilist rada pidi, siis ma oleks võib-olla laulnud kuskil Estonia kooris või võib-olla oleks ka midagi seal soleerinud, kes seda teab. Aga Karla kutsus jah, need ühte tükki Endlasse tegema ja jäin sõnateatri juurde, kus olen tänase päevani, nii et vot see on tema panus minu ellu ja arendusse. Muidugi teadsid, et mulle teater meeldib, aga tol ajal ma kuidagi seostasin mõttes iseennast ikka põhiliselt muusikateatriga. Kui me neid valima ühe laulu, mis laulu sina valiksid? Isegi kahe loo vahel valiksin üks nendest on tema enda viisistatud, see on see Peranžee puruks löödud viiul ja teine, mis mulle kohutavalt meeldib. Ei ole küll tema viis, aga mis ta ise esitas pelmannise Friedman ja pistel 35, aga olgu siis, et tema enda viisiga alguse puruks löödud viiul. Aitäh, Peeter Kaljumäe. See oli tänane päevade suvekülalise saade sõpra ja kolleegi Kaarel Kilmetit, kes 13. juulil oleks saanud 70 aastaseks, meenutasid Väino Uibo, Lembit Ulfsak, Tõnu Tamm ja Peeter Kaljumäe. Saate pani kokku Ülle Karu. Tulesõõmu. Arma. Kuigi süda mul, ta ei saa, aastu. Meil üks pidu, kookon, seeni. Aga homme me ei, on must. Võõrade võitjad käskisid. Männi meile taid Soonu. Oi. Aga mina, ma ei mängi. Ja mu viiuli üks puruks lõi. Pole külas, muutume ilm, guugo, ori. Rõõmupäevad, nüüd on jääd. Kes veel kutsuks tantsu, rini noori kes veel mängiks kuumaks südame nii, oh kui pikali pärnapüha, mus puu, toopilli nuss. Kas saab viiulita algust? Jumalal Me lõikus õnnistust kus ta mängis, lõpp, seal oli riiu, lakkas Leinja nutiatest tsi, pea. Kõigist skepteritest on minu Viiu teinud maa peal hoopis rohkem ja tules arma Speni. Kuigi süda ei saa toorjuust. Meil üks pidu, kookon alles seeni. Aga homme meie leib on must. Tule sööma arma Spee, nii kui süda mul aastu muust. Meil üks minu kookon, seni aga homme meie leib on. Aga homme, meie leib on must.